Maailimaimed antiikajal ja tänapäeval (0)

VÕRUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS
Turismi Õppetool
Liisa Põldaas
TT 08
Maailmaimed antiikajal ja tänapäeval
Referaat
Juhendaja : Õie Ristioja
Väimela 2009

Siskukord

Siskukord 2
1. Sissejuhatus 3
2. Antiikaja maailmaimed 4
2.1. Cheopsi püramiid 4
2.2. Semiramise rippaiad 6
2.3. Artemise tempel Ephesoses 7
2.4. Zeusi kuju Olümpias 8
2.5. Halikarnassose mausoleum 9
2.6. Rhodose koloss 11
2.7. Pharose tuletorn Aleksandrias 12
3. Tänapäeva maailmaimed 13
3.1. Colosseum 13
3.2. Tadž Mahal 14
3.3. Machu Picchu 15
3.4. Petra kaljulinn 16
3.5. Suur Hiina müür 17
3.6. Chichen Itza 19
3.7. Lunastaja Kristuse kuju 20
4. Kokkuvõte 22
5. Kasutatud matrejalid 23
6. Lisad 24

Sissejuhatus

Autor püüab referaadiga tutvud rohkem maailmaimedega, kuna ta ei tea nendest eriti midagi. Ta loodab teada saada, mis on vanaaja 7 maailmaimet ning miks just need võeti. Natuke pöörab ta tähelepanu ka uuematele maailmaimedele. Kuna on kuulnud väiteid, et maailmas valiti seitse uut maailmaimet. Autor püüab leida vastust küsimusel, miks valiti uued imed ning millesed need on.

Antiikaja maailmaimed

Antiikajal maailmaimed on (alates 3. sajandist eKr) väljavalitud seitse maailma ehituskunsti ja skulptuuri tippsaavutust.
Maailmaimede nimekirju on olnud erinevaid. Esimese seitsme maailmaime nimekirja koostas vanakreeka õpetlane Kallimachos Aleksandria Museionis. Kahjuks ei ole see säilinud ja ei ole teada, kas see on samasugune , nagu meie seda tunneme . Vanim säilinud seitsme maailmaime nimekiri on säilinud ühes raidkirjas, mis pärineb 2. sajandist eKr ja mille on üles tähendanud kreeklane Antipatros Sidonist:
"Nägin su müüre, suur Babülon, laiu, et vankriga sõida, näinud olen ka Zeusi Olümpia külas, vaadanud Babüloni rippuvaid aedu ja Heliose tohutut kolossi, ja püramiidi, mille loonud kestev raske vaev, tunnen Mausolose hiigelhauakambrit. Ent kui ma nägin Artemisele pühendatud pühakoda, mille katus pilvi riivab, siis kahvatas ta kõrval kõik, sest väljaspool Olümpost ei kohta päike kuskil sellist ilu."
Sellest lähtudes on kõige sagedamini vanaaja seitsme maailmaime hulka arvatud[4]

Cheopsi püramiid

Cheopsi püramiid (vaata lisa1. pilt.1) on Egiptuse püramiid, mis on nime saanud Vana-Egiptuse kuninga Cheopsi ( Hufu ) järgi. Cheops laskis selle ehitada aastatel 2551–2471 eKr. Cheopsi püramiid asub Egiptuses, Giza platool ja on suurim Egiptuse püramiididest ja maailma kõrgeim püramiid.
Ligi neli ja pool tuhat aastat oli ta maailma kõrgeim ehitis – kuni 1300. aasta paiku valmis Inglismaal Lincolni katedraal .
TEHNILISED ANDMED: ehitise alune pindala on 5,4 hektarit, kõrgus ehitamisel oli 146,6 meetrit, kõrgus praegu 137,3 meetrit, küljepikkus ehitamisel 232,4 meetrit, küljepikkus praegu 230,37 meetrit, maht ehitamisel 2 521 000 kuupmeetrit , maht praegu umbes 2 351 000 kuupmeetrit, kiviplokkide arv ligi 2,25 miljonit, keskmine kiviploki kaal umbes 2,5 tonni (esineb ka 15 ja isegi 70 tonni raskusi plokke), umbkaudne kaal 6,5-7 miljonit tonni, astmeid 203
SISEEHITUS : Püramiid on ehitatud kolmes järgus ja igal etapil ehitati ka uus hauakamber , kuna tõenäoliselt kuningas soovis, et üks oleks teda alati ootamas.
Esimene maa-alune hauakamber on raiutud püramiidi alla kaljusse umbes 30 meetrit allpool maapinda ja see ei asu täpselt püramiidi aluse keskpunktis. Hauakambri mõõtmed on 8x14 meetrit ja kõrgus 3,5 meetrit. See on lõpetamata. Tema juurde viib peasissepääsu juurest 36 meetrit pikk ja meeter kõrge järsk käik.
Teine hauakamber ( tinglikult nimetatud kuninganna kambriks) asub umbes 20 meetri kõrgusel püramiidi jalamist ja asetseb täpselt tipu all. Kambri mõõtmed on 5,7x5,2 meetrit ja selle võlvlagi on kõrgeimas kohas 6,7 meetrit kõrge.
Selle hauakambri sissepääsu juurest algab 47 meetrit pikk ja 8,5 meetrit kõrge nn. suur galerii, mis viib peamisse hauakambrisse.
Kolmas, nn. kuninga hauakamber on lõpetatud ja selles asub ka kivist sarkofaag. Hauakamber asub 42,3 meetri kõrgusel maapinnast ja püramiidi teljest veidi lõuna pool. Kambri mõõtmed on 5,20x10,43 meetrit, kõrgus 5,81 meetrit.
Kogu püramiid on ehitatud liivakivist , kuid see hauakamber on vooderdatud lihvitud ja hoolikalt ühendatud graniitplokkidega. Selle ruumi kohal asetseb ligi kaks kolmandikku kogu püramiidi raskusest.
Hauakambris asuv ühest graniidipangast valmistatud sarkofaag on laiem kui kitsas ja madal sissepääs hauakambrisse (sisse pääsemiseks tuleb käpuli laskuda). Samas on uurijad oletanud, et praegune seinaplokkide asetus sissepääsu ümber ei ole ehitusjärgne, vaid pärast kõige vajaliku sisseviimist lasti eelnevalt rippu jäetud kiviplokid oma praegusele kohale. Sellest annavad tunnistust ka sooned plokkide külgedel ja tühimikud nende kohal.
Et kamber püramiidi raskuse all ei puruneks, tuli see raskus ühtlaselt jaotada. Selleks on hauakambri lae peal viis üksteise kohal asuvat nn. montaažikambrit kogukõrgusega 17 meetrit. Viimane neist lõpeb nürinurga all kokku pandud suurtest kiviplaatidest katusega , mis kannavad püramiidi raskust nii, et see ei rõhu hauakambrile. Samasuguseid kambreid on leitud ka teistest püramiididest.
Lisaks peakäikudele ja hauakambritele on püramiidis veel keeruline koridoride süsteem. Selline labürint oli osalt tehniliseks otstarbeks, osalt pääsuks hauakambrisse, aga samuti ohutuse mõttes, et varas või hauakambri juhuslik rüvetaja eksiks ja hukkuks.
Paljud koridorid lõpevad umbteega ning paljud ristuvad üksteisega. Mõned koridorid on nii madalad, et neist pääseb läbi ainult roomates, teised on küllalt kõrged. Koridorides on raske hingata, sest püramiidi sisetemperatuur on üle kolmekümne kraadi. Osa koridore on järsu kallakuga, mõned aga lõpevad äkki sügava šahtiga.
EHITUSKÄIK: Cheopsi püramiidi ehitamise kohta on kaks peamist teooriat. Esimese järgi, mis pärineb kreeklastelt, arvatakse, et püramiid on ehitatud orjade tööjõuga ja neid sunniti selleks. Sellest teatab kreeka ajaloolane Herodotos. Ta lisab, et Cheopsi püramiidi püstitamiseks rajati kõigepealt kiviplokkide vedamiseks vajaminev kaldtee ja maa-aluseid ruumid kalju sees. Seejärel ehitati püramiid ise.
On selge, et Herodotos ei saanud ise püramiidi ehitamist näha ja ta on selle informatsiooni saanud oma eelkäijatelt, kes kogunud selle pärimuse tõenäoliselt Giza nekropolis töötanud preestritelt.
Herodotose "Historia" andmetel ehitasid Cheopsi püramiidi 20 aasta jooksul 400 000 meest, kes töötasid 100 000 mehe kaupa kolmekuulistes vahetustes.
Teine teooria, millel on tänapäeva egüptoloogide hulgas rohkem pooldajaid, väidab, et püramiid on ehitatud sadade oskustööliste poolt. Neil oli elamislaager samas kõrval ja nad said oma töö eest palka või ei pidanud selle eest mõnda aega makse tasuma .
Samuti on teadlased jõudnud üksmeelele, et samal Giza platool asuv sfinks on kõrvalasuva, Chephreni püramiidi tellija-ehitaja nägu.
Püramiidi ehituseks vajalike kiviplokkide kohaletoimetamiseks Niiluse ääres asuvast kivimurrust kasutati plokkide alla kinnitatud jalaseid. Tõenäoline on, et lisaks madalale kaldteele, mida mööda plokid püramiidi jalamile veeti, ehitati ka püramiidi kerkides selle astmetele spiraalis tõusev kaldtee. Mõned uurijad eelistavad küll ühe pika kaldtee versiooni, mida siis pidevalt tõsteti, kuid see ei ole tõenäoline, kuna sellisel juhul oleks see veel enne püramiidi tipuni jõudmist enda alla matnud kogu kivimurru.
Plokkide kõrgusesse liigutamisel kasutati lisaks kaldteele kange ja rullikuid. Kiviplokid paigaldati ülitäpselt, sisuliselt on ehitis veekindel.
Pärast põhimüüride valmimist kaeti need valge lubjakiviga. Selleks murti kive Gizast umbes 30 km kaugusel asuvatest Niiluse paremkalda lubjakivikarjääridest. Pärast paigaldamist lihviti plaadid siledaks. Legendid teatavad, et kuningate ajal valged püramiidid sädelesid päikesekiirtes, ja mõne allika väitel pimestas nende lehtkullast kattega tippude sära silmi.
Tänapäeval pole püramiididel valgest lubjakivikattest jälgegi. 14. sajandi rändurid on kirjutanud püramiidil sipelgatena tegutsevatest ja poleeritud plaate alla laskvatest inimestest. Uus Kairo on ehitatud paljuski just nendest plaatidest.[2]

Semiramise rippaiad

Semiramise rippaiad ehk Babüloni rippaiad (vaata lisa1 pilt 2) koos Babüloni linnamüüriga on üks vanaaja Seitsmest maailmaimest. Nii aiad kui müür arvatakse olevat ehitatud kuningas Nebukadnetsar II käsul umbes 600 eKr.
Legendi kohaselt olevat kuningas Nebukadnetsar lasknud aiad ehitada oma koduigatsust tundvale naisele Amitale. Amita oli Meedia kuninga Kyaxarese tütar, kes oli Babüloonia kuninga Nabopolassari pojale Nebukadnetsarile naiseks antud, kindlustamaks Meedia ja Babüloonia liitu. Amita kodumaa oli roheline ja mägine, Babülon aga päikesekuum tasandik. Nii otsustas pärast isa surma Babüloonia kuningaks saanud Nebukadnetsar ehitada oma kuningannale kunstliku mäe koos roheliste aedadega.
Veel varasem legend omistab neid aedu Assüüria kuninga Šamšiadad V Babülooniast pärit naisele Šammuramatile, kelle kreekapärastatud nimi on Semiramis ja kes valitses oma alaealise poja Adadnirari III regendina 809–782 eKr.
Rippaedu on kirjeldanud vanakreeka ajaloolased, sealhulgas Herodotos, Klesias, Strabon ja Diodoros Siculus, kuid muud materjali nende kohta on vähe.
Kirjeldustes arvatakse aedade pindala ligi 1200 ruutmeetrile. Aiad asusid kuningapalee kirdeosas Ištari väravate lähedal laial neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid ehitatud võimsatest pealt kõrkjakihi ja asfaldiga kaetud kiviplaatidest. Nendel lasus kipsiga ühendatud telliskividest vahekiht ja tinast plaadid, mis takistasid vee valgumist alumistele astmetele. Kõige peal oli paks mullakiht, mis võimaldas seal kasvatada ka suuri puid.
Terrasse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale oli paigutatud keerdpumbad, mille abil orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata Eufratist vett.
Aiad ei olnud tõenäoliselt sõna otseses mõttes rippuvad; see nimetus tuleneb ilmselt kreekakeelest sõnast kremastos, mis tähendab "üle ulatuma" ja kirjeldab aedade paigutust üksteisest üleulatuvatele terassidele.[3]

Artemise tempel Ephesoses

Umbes 550. aastal pärast seda, kui Lüüdia kuningas Kroisos oli vallutanud Väike- Aasia rannikul paikneva Kreeka linna Efose, ehitas ta sinna jumalanna Artemise auks uhke templi. Templi siseruumis, mida nimetati pühamuks, paiknes jumalannahiilgav kuju, mida kaunistasid kalliskivid ja väärismetallid. Artemisionina tuntud tempel sai kuulsaks ja meelitas ligi kummardajaid nii lähedalt kui kaugelt. (vaata lisa 1 pilt 3)
Kuid 356. Aastal e. Kr. ühel ööl süütas Herostratose- hullumeelne templi põlema. Hoone katus varises sisse, sambad kukkusid ümber ja jumalannakuju prantsatas maha. Kui Aleksander Suur mõni aasta hiljem Efeose vallutas, otsustas ta Artemise templi üles ehitada. Aastaks 250. e. Kr oli tempel taastatud endises hiilguses ja kuulutati peatselt üheks seitsmest maailmaimest. Aleksander Suur ise ei näinud iialgi oma unistuse täitumist, sest Artemise templi ülesehitamine võttis Efose elanikelt 120 aastat.
Artemise tempel oli üks oma aja suuremaid . Ristkülikukujuline tempel oli 52 m lai ja 112 m pikk.
Templil oli 127 sammast. Neid kaunistasid keerulised skulptuurid , mis kujutasid jumalate ja kangelaste vägitegusid.
Ehitamine: Templi põhiplaan koosnes pearuumist ja sammaskojast. Kaks rida massiivseid sambaid pikkusega 20 m ja läbimõõduga 3 m asetsesid paralleelselt templi seintega. Pärast seda, kui templi vundament oli rajatud ja põrand ehitatud, hakati sambaid aegamööda plokk ploki kaupa kõrgemaks ehitama. Raskete kiviplokkide ülestõstmiseks kasutati kraanasid ja talisid, ning kui ehitise ilme hakkas juba kujunema, püstitati tema ümber tellingud.
Hoone ehitati lubjakivist ja kaeti marmoriga, välja arvatud sambad, mis tahuti läbinisti marmorist. Kõige viimasena ehitati templi katus ja pärast seda asusid tööle skulptorid, et kaunistada templit kunstiteostega mis tegid ta kuulsaks.
Iga sammas pandi kokku umbkaudu 12 ümmargusest kiviplokist, mis paigutati täpselt üksteise otsa. Samba alumine plokk oli enne paigaldamist skulptuuriks väljaraiutud, kuid ülejäänud viimistlemine toimus hiljem. Kiviraidurid tahusid sambale ülevalt alla vaod , mida nimetatakse kannelüürideks.
Muistses kreeka mütoloogias oli Artemis jahi- ja viljakusjumalanna . Artemise kuju Efesose templis oli valmistatud kullast , hõbedast, ebenipuust ja mustast kivist.
Templi varemed vajusid aegamisi pinnasesse ja kadusid vaateväljalt. Sajandeid ei teadnud keegi, kus tempel asus. Lõpuks aastal 1863 avastas inglise insener Wood templi täpse asukoha.

Zeusi kuju Olümpias

Asus Peloponnose poolsaare lääneosas, Olümpia pühal maal. Ta oli loodud kreeka silmapaistva skulptori Pheidiase poolt. See on ainus maailmaime, mille autoriks oli üks inimene. (vaata lisa 1 pilt 4)
Olümpia maakohas iidses pühas paigas asus Zeusi tempel peajumala enese hiigelkujuga. Altise keskel asus pühadest paikadest pühim- Zeusi altar , koht, kus talle olevat esimest korda ohver toodud. Altar koosnes kahest korrusest: alumisel tapeti loomad ja ülemisel need põletati. Pausanius jutustab, et ohverdatud loomade kontide ja tuha arvel kerkis altar pidevalt ning oli tema ajaks tõusnud 7,22 meetrit. Tempel ehitati lähedasest kivimurrust toodud lubjakividega ja kaeti kipskrohviga. Välised friisid olid kaetud mitmevärviliste ornamentide, meandrite ja taimelehtede kujutistega.
Templi peasaali sügavuses kõrgus elusuurusest seitse korda suurema Zeusi kuju. Kuju välimusest teame vaid ühe Eliases välja antud mündi ja Pausaniuse mitte kuigi põhjaliku kirjelduse järgi. Zeus istus rahulikus, majesteetlikus poosis rikkalike ilustustega kaunistatud troonil. Tema väärikas nägu oli heatahtlik , pead ehtis õlipuuokstest pärg. Tema rüü jättis paljaks õla ja rinna ülaosa ning rüü laiad voldid katsid alakeha. Paremas käes hoidis ta kullast ja elevandiluust , pärjatud peaga Nike kuju; vasakus valitsuskeppi, millel istus kullast Zeusi püha lind-kotkas. “Ka jumala sandaalid olid kullast, samuti rüü, mis figuuride ja lilledega, nimelt liiliatega inkrusteeritud on,”märkis Pausanias.
Skulptuur võttis enda alla peaaegu kolmandiku templi sisemusest. Troonil istuva Zeusi pea ulatus laeni. Kallimachose ja Straboni andmetel oli kuju 12,5 meetrit kõrge. Skulptuuri riided, samuti pärg ümber Zeusi pea ning ta kätel asuva Nike rõivad ja võidupärg olid tehtud säravast kullast. Zeusi keha ja pea olid vandlist, mille soe kollakasroosa värvitoon andis talle hämmastava elutruuduse. Kullast ja elevandiluust olid valmistatud ka Zeusi troon, mille kõrget leeni , kätetugesid ja alust kaunistasid elevandiluust reljeefid ja jumalannade ja jumalate kullast kujutised. Trooni põikpuudel olid reljeefid, mis kujutasid stseene olümpiamängudelt. [1]
Zeusi templi kohta on kirjutatud järgmist: ”Kui inimene, kes on elus palju õnnetust ja häda tundnud , peatub murest tulvil südamega Zeusi kuju ees, siis unustab ta kõik hirmud ja raskused, mida inimese elu endaga kaasa toob.”
Kreeklastele polnud Zeusi kuju ainult jumaluse sümbol. Ta oli neile Hellase enda suurus, mida sümboliseerisid Zeusi trooni kaunistavad mütoloogilised stseenid , mis olid valitud nii, et neid tajuti Kreeka võidu apoteoosina Pärsia üle. See mütoloogiline keel, mis meid ükskõikseks jätab, oli kreeklastele arusaadav, elav, erutav ja kodanikutundeist kantud .

Halikarnassose mausoleum

Halikarnassose mausoleum (vaata lisa 1 pilt 5) oli Egiptuse püramiidide järel suurim hauamonument ja selle püstitamise põhjuseks oli suur armastus.
Artemisia (Mausolose õde ) armastus oma mehe Mausolose vastu olevat olnud suurem kogu armastusluule loomingust ja tugevam kõigist inimlikest kirgedest. Kui Mausolos suri, käskis Artemisia, ise nuttes ja käsi murdes, põletada tema keha ja korraldada hiilgavad matused. Piineldes kurbuses, käskis ta mehe luud pulbriks jahvatada, segas siis vee ja lõhnaainetega ja jõi siis ära (sest ta tahtis saada Mausolose elavaks mälestussambaks ). Artemisia väljendas oma armastust ka teisiti. Ääretu püüdlikkuse ja heldusega viis ta lõpuni mehe mälestuse jäädvustamiseks mõeldud hauamonumendi ehitamise. Ta pühendas hauamonumendi Mausolose hingele ja käskis temast luua kiidulaule.
Mausoleum oli mõeldud valitseja hauakambriks, aga ka templiks, kus talle pärast surma pidi austusavaldusi osutatama. Kaasaegseid vaimustas mausoleumi suurus ja selle ehitamiseks tehtud kulutused, kuid eelkõige võlus neid kunstilise kujunduse täiuslikkus.
Esimese korruse moodustas “hiigelsuur prokonnesose marmorist pjedestaal”. Tegelikult oli vägev põletamata tellistest alus, milles asus Mausolose ja Artemisia viimne puhkepaik, ainult marmoriga kaetud. Alusel seisis kolmekümne kuuest joonia sambast ümbritsetud tempel. Sambad kandsid 24-astmelise püramiidi kujulist katust, mida kroonis skulpturaalne neljahobuserakend.
Esimese korruse ülemist serva ehtis lai kõrge reljeefidega friis, mis piiras hoonet igast küljest. Aluse juures olid lõvide ja kihutavate ratsanike kujud. Hauakambri lage hoidsid ülal viisteist massiivset ja võimsat dooria stiilis sammast. Selles rikkalikult kaunistatud mitmevärvilisest marmorist saalis asusid kuninga ja kuninganna marmorsarkofaagid.
Teise korruse ohverdamisruumis seisid valitsejate peaaegu kahekordses elusuuruses raidkujud: Pytheose loodud loomutruu, elavana näiv Mausolose kuju ja Skopase valmistatud ülevust, kurbust ja leina väljendav Artemisia skulptuur. Ruumi lage kandsid viisteist korintose stiilis sammast. Templi välisküljel paiknev joonia kolonnaad kandis rikkalikult kaunistatud karniisi, sammaste vahel aga seisid raidkujud.
Pliniuse ja teiste autorite järgi oli mauoleumi kõrgus aluselt kuni katuseplatvormini 46 meetrit. Platvormil kõrgus marmorkvadriiga – nelja kõrvuti rakendatud hobusega võidusõiduvanker, mis pärast seda, kui Mausolos seda esimesena oli lasknud marmoris kujutada, muutus auvankriks, millega sõitsid keisrid.
Mausoleumi ehitasid ja kujundasid arhitektid Pytheos ja Satyros.
1402 . aastal Halikarnassose mausoleum lõhuti Rhodose rüütlite poolt, kes ehitasid varemetele Püha Peetri kindluse, ladudes selle müüridesse terveid kujusid ja suurepäraste reljeefidega marmorplaate. 1856. Aastal alustas Bodrumis väljakaevamisi inglise arheoloog Charles Thomas Newton . 1857. Aasta lõpuks oli Newton lahti kaevanud mõned haudehitise astmed ja leidnud kogu säilinud osa selle skulptuurkaunistustest: kaks kvadriiga hobust, Mausolose ja Artemisia raidkujud, arvukalt teisi skulptuure. Tema edu tipuks oli 14, kunagi mausoleumi kaunistanud reljeefplaadi leidmine.
Mausoleumil oli isegi nii suur kuulsus, et vanad roomlased hakkasid selle sõnaga tähistama kõiki suurejoonelisi haudehitisi. Sõna “mausoleum” aga levis ladina keelest teistessegi keeltesse.[1]

Rhodose koloss

Antiikmütoloogias kuulus Türgi ranniku lähedal paiknev Rhodose saar päikesejumalale Heliosele. Pärast Rhodose saare edukat kaitsmist sissetungijate vastu 304.aastal e. Kr püstitasid rhodoslased Lindosesse, Rhodose peamisse sadamalinna määratu suure Heliose kuju, tänutäheks selle eest, et ta neid oli kaitsnud. (vaata lisa 1 pilt 6)
Keegi ei tea, kus see kuju täpselt asetses või kuidas ta välja nägi. Arvatakse, et kuju seisis harkisjalu sadama sissepääsu ees, nii et laevad võisid tema jalge vahelt läbi sõita. Siiski on tõenäolisem, et kuju paiknes, linnas vaadates üle sadama.
Kuju nimetati kolossiks tema kolossaalsete mõõtmete pärast. Kuju oli 37 m kõrge, seega tavalisest inimesest üle 20 korra pikem ning teda võis silmata juba kaugelt merelt .
Kõigest 66 aastat pärast kuju valmimist paiskas tugev maavärin ta õnnetult merepõhja.
Kuju oli valmistatud pronksist . Päikesekiirtest kroon ümber Heliose pea sümboliseeris tema kui päikesejumala rolli.
Ehitus: Enamus mida me teame Rhodose kolossist, rajaneb tolle aja kirjutajate teateil. Kuju püstitas kreeka kuulsa kujuri Lysippose õpilane Chares. Ühtede kirjalike andmete kohaselt kasutati kuju ehitamiseks 12,7 tonni pronksi ja 7,6 tonni rauda.
Arheoloogid on järeldanud, et kuna kuju ehitamiseks kasutatud pronksi hulk oli suhteliselt väike, siis oli ainult kolossi väliskiht ehk "nahk" tehtud pronksist , mis tõenäoliselt vormiti massiivse raudsõrestiku ümber. Huvitav on teada, et New Yorgi sadamas paiknev Vabadussammas ehitati sadu aastaid hiljem samal viisil, millest järeldub, et kolossi ehitamisel kasutati oma aja eesrindliku meetodit.
Rhodos oli iseseisev saar, mille kreeklased tahtsid liita oma impeeriumiga. Kui Kreeka laevastik püüdis 304.aastal e. Kr. saarele tungida , siis asusid rhodoslased nende vastu ägedasse võitlusesse, nii et Kreeka väepealik oli sunnitud alistuma ja tema laevastik võeti sõjasaagiks. Laevadest ja relvadest saadud vara kasutasid rhodoslased kolossi ehitamise eest tasumiseks.

Pharose tuletorn Aleksandrias

Pharose saar asus Egiptuse linna Aleksandria ees. Tuntuks sai saar sinna püstitatud majaka tõttu, mis on arvatud seitsme maailmaime hulka. Tema nimi elab praegugi mereäärsete rahvaste keeltes: prantslastel on majakas “ phare ”, hispaanlastel ja itaallastel “faro”, inglise poeedid ütlevad “pharos”. (vaata lisa 1 pilt 7)
Pharose tuletorn oli Aleksandria õpetlaste poolt kavandatud. Arvukate madalike ja veealuste kaljude tõttu nõudis sissesõit Aleksandria sadamasse suuri kogemusi. Et tagada ohutu lähenemine sadamale, käskis vaarao Ptolemaios II Philadelphos püstitada Suursadama ette tuletorn. Strabon kirjutab oma “ Geograafias ”: See neem on merest ümbritsetud kalju, kaljule on imestusväärselt ehitatud mitmekorruseline valgest marmorist torn, millel on saarega sama nimi.
Tuletorn valmis aastaks 279 e.Kr. Majakas oli kolmekorruseline ja mitmete antiikautorite andmeil 100-120 meetri kõrgune.
Straboni, Lukianose ja eriti just Pliniuse kirjelduste järgi oli majaka aluseks 160-190 meetriste külgedega ruut. Sellel asus massiivne 70-80 meetri kõrgune ja ca. 30,5 meetrise küljepikkusega torn, mis aegamööda kitsenes ja lõppes sakmetega nagu kindlusetorn. Küljed olid suunatud iga nelja ilmakaare poole. Teine korrus kujutas endast marmorplaatidega kaetud kaheksatahulist torni, mille küljed olid suunatud kaheksa peamise tuule poole. Kolmas korrus, kus asus tuli, oli ümmargune ja seda kattis poleeritud graniitsammastele toetuv kuppel . Kuplil seisis seitsme meetri kõrgune Poseidoni pronkskuju.
Kütus tuleriida jaoks toimetati kohale mööda lauget keerdkäiku eeslite abil. Tule valgusjõudu suurendati liikuvate metallpeeglitega. Majaka valgus oli näha kümnete kilomeetrite kaugusele. Suure tõenäosusega võib oletada, et koos aluskaljuga ulatus tuletorn rohkem kui 180 meetrit üle merepinna . Võrdluseks võib öelda, et nüüdsed majakad on Pharose tuletornist tunduvalt madalamad. Euroopa kõrgeim Cordouani majakas on 59 meetrit kõrge.
Pharose tuletorn oli ühtlasi ka vaatluspunkt ja kindlus . Majakast jutustati palju legende ja imelugusid. [1]

Tänapäeva maailmaimed

Kuna vanaaja maailmaimedest on säilinud ainult üks. Tuli Šveitsi rännumees Bernard Weberi mõtetele valida kogu maakeralt uued seitse maailmaimet. 77 kandidaadi hulgast valiti 2007. aastal lõpus välja 21 enim hääli saanud mälestist. Mille nimed kuulutas 1. jaanuaril 2008 Zürichis välja.

Colosseum

Amfiteater (vaata lisa pilt 8) on roomlaste leiutis , see kujutab endast ovaalset areeni, mida ümbritsevad astmeliselt tõusvad istmeteread, kust tohutud rahvahulgad võisid ohutult jälgida all toimuvat võitlust ja tapatalgusid. Siin võitlesid gladiaatorid ja näidati eksootilisi metsloomi , keda algul ainult vaadati ning seejärel tapeti.
Roomas oli amfiteatreid ka enne Colosseumi, kuid pärast suurt tulekahju aastal 64 p. Kr. tekkis vajadus uue järele. Titus Flavius Vespasianus, kes sai keisriks aastal 69 p. Kr., andis käsu rajada massiivne püsiv ehitis, mis kannaks tema perekonna nime ning oleks suurem ja parem kui ükski teine.
Flaviuste amfiteatri areen ehitati järve kohale, mis kuulunud Vespasianuse eelkäija Nero absurdselt toretseva Kuldse Maja juurde. Ehituspaiga valik oli struktuursest seisukohast arukas, kuid samas demonstreeris see ka fakti, et koletu elu nautimise aeg on lõppenud. Vespasianus ehitas ilmselt sama suurejoonelises stiilis kui Nero, kuid ta tegi seda ühiskondliku žestina, mitte aga tühipalja isikliku lõbu saamiseks. Neole sai osaks postuumne kättemaks, küll veidi irooniline : 8 sajandist alates on Flaviuste amfiteater tuntud Colosseumi nime all. See nimi on arvatavasti tuletatud kolossaalsest keiser Nero kujust , mis seisis ehitise lähedal. Selle asemel et kuju hävitada, laskis Vespasianus kujul vaid pea vahetada, kuju enda aga nimetas Apolloks.
Colosseum, mille ümbermõõt on ½ kilomeetrit ja kõrgus 55 meetrit, on ehitatud teavertiinist, tufist ja tellistest. See avati Vespasianuse järglase Tituse poolt 80. aastal p. Kr, võimsa tseremooniaga, milles oli kasutatud 5000 metslooma . Kuid siis ei olnud ehitis veel päris valmis; see lõpetati alles järgmise keisri Domitianuse ajal, mil lisati ülemine korrus.
Ehitis on märkimisväärselt keerukas ning selle projekt ilmnutab leidlikkust rahvahulkade liikumise korraldamises. Ehkki amfiteater võis mahutada umbes 50 000 inimest, tagas selle treppide ja koridoride süsteem mugava pääsu istekohtadeni ja nende juurest ära.
Veelgi tähtsam oli metsloomade liikumine. Siin on amfiteatri arhitektid samuti ilmutanud suurt osavust käikude ja tõstukite kavandamisel; need tõid metsikud ja raevunud loomad nende puuridest lava all otse areenile. Paljugi selle ehitis struktuurist on veel praegugi näha, nagu vastavad pesad ja konsoolid ülakorrusel, mis hoidsid kunagi püsti maste , millest või laotada tohutu suure purikatuse üle amfiteatri avatud ülaosa. Seda keerukat seadeldist purjeriidest, plokkidest ja köitest käsitsesid spetsiaalselt selleks värvatud madrused.
Sellise arenenud tehnika ja rahvahulga liikumise tõhusa suunamise tõttu võiks Colosseumi pidada ehitiseks, mis oli ees oma ajast. Isegi ehitusmeetodid näivad olevat üllatavalt kaasaegsed, mitte kuigi palju erinevad neist, mida on kasutatud 20. sajandi terase- või betoonsõrestikuga kõrgehitiste puhul. Colosseum jääb ka pärast 2000 aasta möödumist oma avamisest silmapaistvaks monumendiks Rooma saavutustele , kuid samuti roomlaste erilisele armastusele verevalamise vastu.[7]

Tadž Mahal

Suurmoguli naine suri 1631. aastal oma neljateistkümnenda lapse sünnitamisel. Siis vaid 36-aastane naine oli juba 18 aastat olnud abielus valitsejaga. Tema abikaasa, suurmogul Šahh Džahan ei kaotanud mitte ainult oma armastatud naise, vaid ka targa poliitilise nõuandja. Räägitakse, et valitseja leinas oma naist kaks aastat järjest. Ta andis lubaduse, et püstitab oma naise mälestuseks väärilise hauakambri, mis oleks enneolematult kaunis ning millele ei oleks kuskil maailmas võrdset. Tänapäeval saame puhta südamega öelda, et suurmogul pidas oma sõna. Ardžumand Banu ehk teisiti nimetatud Mumatz Mahal („ Palee Väljavalitu”) sai tõesti oma mälestuseks imeväärse hauakambri, mis kannab valitsejanna lühendatud nime – Tadž Mahal. (Vaatal lisa pilt 9)
Selle ehitise kirjeldamiseks on alati üldvõrdeid kasutatud. Paljud turistid isegi kardavad, et nii üleskiidetud mälestise külastamine võib osutuda pettumuseks. Lugematutel fotodel tuttavat siluetti kohtame kõikjal. Sellest hetkega äratuntavast kujutusest on saanud omamoodi kaubamärk, mida kasutatakse restoranisiltidel, kastmete ja vürtside pakenitel ning paljudel teistel India kaupadel . Ja pettumust tuntakse Tadž Mahali nähes väga harva. Teda võib üha uuesti imetleda, ikka üllatunud ning midagi uut ja varem märkamata jäänud avastada . Erinevatel kellaaegadel ja erinevas valguses paistab imeline Tadž Mahal oma ilus erinev. Vaatamata sellele, et tegemist in hauakambriga, puudub tal hauamonumentidele iseloomulik külmust õhkuv monumentaalsus. Tadž Mahal hoopis nagu hõljuks õhus maa ja taeva vahel – kaunid proportsioonid, täiuslik sümmeetria, ümbritsevad aiad ja mausoleummi imekaunis peegeldus vees teevad lugematud külastajad lausa sõnatuks.
Tadž Mahali ehitas umbes 20 000 töölist ja ehitis lõpetati 22 aastaga. Mausoleumi projekteerimisel olevat osalenud üks prantslane ja üks veneetsialane, kuid kusagil ei ole iialgi nimetatud ühtegi arhitekti nime, Ehitis on seostatud ainult suurmoguli varalahkunud abikaasa nimega.
Tadž Mahal on ehitatud üle 320 kilomeetri kauguselt karjäärist toodud marmorist, kuid ta ei ole sugugi üleni valge, nagu osa piltide järgi võiks arvata. Tuhandeid vääris- ja poolvääriskive on inkrusteerinud marmoripinda, samuti on kasutatud musta marmorit kalligraafiliste kaunistuste loomisel.
Osavad meistrid on nikerdanud marmorisse kauneid ažuurseid mustreid, mis heidabad dramaatilisi varje , kui päike neile langeb. Alguses olid mausoleumil hõbedast uksed, kullast käsipuud ja pärlitega kaunistatud lina katmas valitsejanna kenotaafi. Vargad ei ole suutnud vastu panna sellisele kiustatusele ja paljud on püüdnud kätte saada marmorisse inkrusteeritud juveele. Hoolimata röövlite tekitatud kahjust on Tadž Mahali ületamatu ilu säilinud.
Ehitise ümber on rajatud imepärased pargid ja mausoleumi juurde viib suurejooneline ja massiivne paradiisi sissepääsu sümboliseeriv värav. Sellel kuplitega kroonitud väravaehitisel oli algselt üle saja hõbedast ehisnaelaga kaunistatud tugev hõbeuks, mis kahjuks varastati. Praegune uks on vasest .[7]

Machu Picchu

Salapäraste rituaalide läbiviimiseks ja päikese kummardamiseks asutatud linn mäetipus, kus naiste arv oli meeste omadest kaugelt suurem. (vaata lisa pilt 10)
Peruu Andides 460 meetri kõrgusel Urubamba jõe kohal kahe mäetipu – Hayana Picchu ja Macchu Picchu vahelisel mäesadulal varjab end kaua peidus olnud religioosne keskus. Seda kutsutakse Machu Picchuks – Vanaks Mäetipuks. Nimi on ilmselt laenatud kõrval asuvalt mäetipult ja võetud lasutusele selle asula jaoks ainult sellepärast, et esialgne nimi on teadmata.
Kui 1911. aastal Yale´i Ülikooli arheoloog Hiram Bingham avastas selle 2 hektari suuruse üksildase paiga, arvas ta, et on viimaks leidnud kauaotsitud Vilcabamba – kuulsa inkade viimse varjupaiga, kus nad elasid veel 36 aastat pärast inkade valitseja troonilt tõukamist hispaania konkistadooride poolt pealinnas Cuzcos. Bingham oli väga üllatunud sellist linna nähes ja on oma esimesed muljed üles tähendanud alljärgnevalt: „Ma hakkasin aru saama, et see müür, mis läks üle poolringikujuliseks templiks, oli niisama ilus kui ükskõik mis tahes peen kiviraidurite töö mujal maailmas. See ilu oli peaaegu hingemattev.” Linna toreduses ja suurejoonelisuses ei ole kahttlust ka tänapäeval, kuid arvaamus, et tegemist on Vilcabambaga, oli ekslik . Koha õige nime ja palju muugi üle alles vaieldakse.
Arvatakse, et Machu Picchu oli peamiselt tseremooniate ja rituaalide korraldamiseks mõeldud religioosne keskus. Linna ehitamise aeg on võrdlemisi ebaselge, kuid oletatavasti kuulub ta inkade impeeriumi ekspansiivsesse perioodi 15. sajandi lõpus. Tõenäoliselt elas siin alaliselt mitte rohkem kui 1500 inimest. Avastatud luustikud viitavad sellele, et siin on elanud kümme korda rohkem naisi kui mehi. See viitab osa teadlaste arvates ka sellele, et Machu Picchu oli päikesekultuse keskus ja siin asus „Päikese neitsite” pühamu.
Edasisi tõendeid päikese suurest tähendusest Machu Picchus on leitud ka Intihuatanalt – kõrgendikult, mille kõige pühamaks paigaks on nn. päikesetroon, mis oli arvatavasti keeruline astronoomiline mõõteriist. Samasuguseid rajatisi ei ole kuskil mujal enam säilinud, kuid arvatakse, et seda kasutati teatud kuupäevade, näiteks pööripäevade väljaarvutamiseks. Astronoomilisi vaatlusi tehti Päikesetornis – hobuserauakujulise põhiplaaniga hoones , kuhu läbi spetsiaalse päikesele suunatud akna langesid päikesekiired just talvisel pööripäeval, ja Kolme Akna Templis, kus akende ja hoone keskele püsti asetatud nelinurkse kivi asendil oli kindlasti mingi eriline tähendus.
Machu Picchusse olid rajatud aiad, terrassid , grandioossed kultuurihooned ja paleed. Samuti on säilinud akveduktide, purskkaevude ja saunade varemeid. Terrasspõldudel kasvatati maisi, kartuleid ja köögivilja. Erinevatel tasanditel asuvaid ehitisi ja terrasse ühendasid sajad trepiastmed . Hispaanialaste poolt avastamata linn jäeti millegipärast maha. Oletatakse, et üheks linna hülgamise põhjuseks võis olla inkade omavaheline kodusõda või siis tema pühaduse rüvetamine.[7]

Petra kaljulinn

Kui mainida Petrat (vaata lisa pilt 11), leidub alati keegi, kes äratundmisrõõmus hüüatab: „Aa, see roosipunane linn – poolt nii vana kui maailm.” Need sõnad pärinevad 19. sajandi inglise poeedi J.W. Burgoni sulest. Kajuks ei ole luuletaja kirjeldus päris täpne. Petra ei ole sugugi nii roosipunane, pigem lõheroosa. Samuti ei ole tegemist linnaga, vaid hoopiski monumentaalse kalmistuga. Petras kunagi asunud majad olid ilmselt ehitatud savist ja need on tänapäevaks kadunud. Petrsa on paik, kus tekib palju vastuseta küsimusi ning salapärasuse loor muudab selle niigi suurejoonelise koha veelgi haaravamaks.
6. sajandil e. Kr. saavutasid nabatealaste rändkarjakasvatajate hõim ülemvõimu ühes järsunõlvalises orus Jordaanias Araba maastikuala idaosas Araba ja Surnumere vahel. Saanud oma kontrolli alla tähtsamad kaubateed , muutusid nabatealased võimsaks ja jõukaks rahvaks. Petra on nabatealaste pärandus. Algul arvati, et tegemist on iidse linnaga, kuid hiljem saadi aru, et Petra ehitiste näol on hoopis tegemist üle 900 meetri kõrgusele merepinnast läbipääsmatutesse mägedesse raiutud hauakambritega. Osa hooneid järgib märkimsväärselt antiikarhitektuuri traditsioone, teiste juures märkame nabatealasteke omaseid varesjäljeornamente, kolmandate puhul näeme Egiptusest ja Assüüriast pärinevaid mõjutusi. Kaunistamisel on kogu tähelepanu fassaadidel, siseruumide seintel ei kohta üldse ornamenti.
106. aastal p. Kr. sai nabatealaste maast Rooma impeeriumi osa. Petrasse ehitati foorum , termid, teater ja teised rooma ühiskonnale iseloomulikud hooned ja rajatised. Palmyra esilekerkimisega muutusid kaubateed ja Petra vajus unustuse hõlma. Sajandeid teadsid Petrat ainult kohalikud hõimud ega olnud erilisi raskusi siit soovimatuid võõraid eemale hoida.
Petra taasavastati 1812 .aastal soravalt araabia keelt kõneleva ja moslemina riietunud šveitsi maadeavastaja J. Burckhardti poolt, kes veenis kohalikku teejuhti end viima hauakambrisse, kus ta soovis ohverdada kitse . Eelnevalt oli rändaja kuulnud räägitavat, et hauakambri juures on peidus iidne linn. Burckhardt viidi Petrasse mööda kitsast ja sügavat Siqi mäelõhet, mida mööda saabuvad ka tänapäeval külastajad, ja ta jõudis 27 meetri laiuse ja 40 meetri kõrguse fassaadi ette. See oli „Varakamber” ehk el-Kasneh, Petra kõige kuulsam ehitis, kuigi ta on enam antiikarhitektuuri saavutus kui nabatealaste kohalikel traditsioonidel baseeruva ehituskunsti esindaja. Arvatakse, et fassaadi tipus asuvas urnis hoiti vaaraole kuulunud aaret . Aareteotsijatest välismaised külastajad pildistasid agaralt fassaadi tippu, lootes kindlaks määrata varanduse asukohta .
„Varakambrist” edasi mägedevaheline org laieneb ja silmale avanevad lõheroosast ja ka teistes värvitoonides liivakivist kaljuseintesse raiutud hauakambrid. Tuulele avatud raiddetaile on erosioon tunduvalt, mõnikord lausa tundmatuseni kahjustanud. Küllaldaselt arheoloogilist tõestusmaterjali on leitud väitmaks, et Petra ehitised ei olnud algselt roosipunased ega lõherooad, vaid olid üle krohvitud ja kaunistustega kaetud. Ilmselt jättis Petra oma hiilgeajal vaatajale hoopis teistsuguse mulje kui praegu.
Jalutada mööda kitsast ja varjulist Siqi ja siis jõuda järsku päikesepaistelisele platsile, kus avaneb imeline vaade „Varakambri” valguse säravale fassaadile, on enneolematuks kogemuseks igal ajal ja igal sajandil.[7]

Suur Hiina müür

Suur Hiina müür (vaata lisa pilt 12)on üks kõigi aegade märkimis väärsemaid suursaavutusi ehituskunstis ja ühtlasi üks ohvriterohkemaid. See ehitis valmis umbes kümne aastaga pärast 220. aastat e. Kr. metsiku ja toore despoodi Qin Shi Huangfi valitsemisajal. Tema oli ka esimene ühendatud Hiina valitseja. Osa müürist oli juba varem valmis ehitatud väiksemate tülitsevate Põhja-Hiina kuningriikide poolt. Keiser Shi Huangdi otsustas ühendada varasemad eraldi paiknevad kaitseehitised ühtseks kaitsemüüriks, mis moodustas mägedes riigi põhjapiiri ja kaitseks seda Mongoolia lagendike sõjakate ratsanike kallaletungide eest. Samuti oli müür vajalik valitseja enda võimu ja kuulsuse rõhutamiseks. Selleks moodustas ta talupoegadest, sõduritest, sunnitöölistest ja poliitvingidest ehitajate armee . Projekti eest hakkas vastutama keisri edukaim väejuht Meng Tian. üür ehitati mullast ja vooderdati tellistega , mis laoti kivist vundamendile. Ta lookles mägedes üles-alla läbi asustamata alade. Uskumatu kiirusega suudeti mägede ja soode vahel kulgeva müüri vaatetornidest edastada informatsiooni üle kogu maa. Selleks kasutai päeval suitsu ja öösel lõkketuld.
Räägitakse, et müüri ehitamiseks on ränka vaeva näinud umbes 30 000 inimest. Omaette saavutuseks on juba nii suure rahvahulga töö organiseerimine ja nende varustamine. Legend räägib, nagu oleks üks teadmamees ennustanud Qin Shi Huangdile, et müür ei jää püsima enne, kui üks wan (s.t 10 000) ei ole sellesse maetud. Keiser leidnuki mehe nimega Wan ning lasknud ta hukata ja sisse müürida.
Tegelikult tahetakse öelda, et müür oli tõepoolest hauaks tuhandetele töölsitele, kes nii rängale töökoormale vastu ei pidanud. Suurt Hiina müüri on kutsutud ka maailma pikimaks kalmistuks ning Pisarate müüriks.
Tol ajal täitis müür täielikult oma funktsiooni ja oli korralikult ehitatud. Järgnevate sajandite jooksul jäeti müür hooletusse. Seda hakati rekonstrueerima 607. aastal p. Kr. Sui dünastia ajal. Ehitusel töötas sunniviisil vähemalt miljon inimest, kellest ligi pooled hukkusid. Müür sai oma lõpliku kuju Mingi dünastia ajal 15. sajandil. Praeguseks on osa müürist turistide jaoks restaureeritud.
Müür saab alguse Liaodongi lahe äärest Pekinbist kirdes ning lookleb tuhandete kilomeetrite pikkuselt läbi Põhja-Hiina ja Gobi kõrbe. Paljudes kohtades hargneb müür lugematuteks kõrvalharudeks või kulgevad kõrvuti paralleelsed müürilõigud.
Viimaste ametlike andmete järgi onn müüri pikkuseks 6350 kilomeetrit, kuid 1990. aastal teatas üks hiinlane, et olles müüri läbi käinud pedomeetriga, sai ta selle näiduks 6700 kilomeetrit.
Müüri kasutati nii sõidutee kui ka kaitsevallina. Tipus oli müüri laiuseks 5,5 meetrit, mis oli piisav selleks, et seal saaksid kõrvuti liikuda kümme jalaväelast või viis ratsanikku. Hämmastav on, et see 9 meetri kõrgune 12-meetriste vaatetornidega müür seisab karmile kliimale vaatamatta pärast pikki sajandeid ikka veel aukartustäratavana meie ees.[7]

Chichen Itza

Maaja ja tolteegi kultuuride dramaatiline ja pahaendeline kokkupuutepaik Uues Maailmas.
Chichen Itza (vaata lisa pilt 13) oli tähtis maajade asula kuni 10. sajandini. Näib, et veidi hiljem, juba maajade tsivilisatsiooni loojangul , allutasid tolteegi sõjamehed Chichen Itza ja muutsid ta oma pealinna Tula suuremaks ja paremaks koopiaks. Tänapäeval Chichen Itzas laiuvad varemad ei ole puhtalt ei maajade ega tolteekidr arhitektuuri jäänused, vaid intrigeeriv sümbioos mõlema kultuuri ideedest ja motiividest. Arvatakse, et see asula oli valitseja-jumala Topiltzin Quetzalcoatli uus pealinn ja varemete üle domineeriv ehitis, mida tänapäeval hüütakse El Castillo , oli kunagi sellele valitsejale pühendatud püramiidtempel. Neljal küljel üheksa terrassi jaa 91 trepiastmega püramiid ehitati varasema püramiidi peale nii, et esialgne ehitis maeti täiesti uue sisse.
El Castillo mõõtmed ja kuju on vapustavad. Trepiastmed ja terrassid sümboliseerivad päevi ja kuid aastas. 52 reljeefpaneeli sümboliseerivad aga maajade ajaarvestuse 52 aasta pikkust tsüklit.
Hoolikalt ilmakaarte suhtes orienteeritud ehitis, mille trepid jäävad täpselt põhja, lõunasse, itta ja läände,, on eriti efektne kevadisel ja sügisesel pööripäeval, kui päikesekiirte langemisnurgast tingitult tekkinud varjud jätavad mulje, nagu oleks madu-jumal, kelle pea on raiutud peatrepi alumisse ja saba ülemisse otsa, ellu ärganud ja tuleb nüüd vingerdades templist välja.
Chichen Itzas asuvat palliväljakut peetakse Kesk-Ameerika kauneimaks. See on avar 83 meetri pikkuste, 8,2 meetri kõrguste ja teineteisest 27 meetri kaugusel asuvate paralleelsete müüridega mänguplats. Väljaku mõlemasse otsa on ehitatud tempel. Pallimängu täpset religioosset tähendust ei teata. Mängijate peade maharaiumise kujutamine müüridel asuvatel reljeefidel viitab sellele, et väljakul peeti pallilahinguid elu ja surma peale. Ühes hilisemas, asteekide ajast pärinevas mängukirjelduses on öeldud, et võitjaks tunnistati see mängija, kes sai palli läbi ühest kõrgel müüril asunud kivirõngastest. Jutustatakse ka, et teda oli autasustatud pealtvaatajatele kuulunud rõivastega.
Chichen Itza Sõdalaste templi juurde saab sammaskäiku mööda ja lugemata hulk selliseid tolteegi sõjameeste kujulisi sambaid toetas kunagi katust. Samas stiilis sammaskäike kohtame ka Tula. Tempel on kaunistatud reljeefide ja freskodega ning tolteegi kunstist tuttavate jaaguari ja kotka motiividega. Chichen Itzas on samuti Jaaguaride tempel, mis on oma nime saanud sissepääsu juures valvavalt kivvi raiutud jaaguarilt.
Ala, mida nimetatakse Vana-Chicheniks, on mõnevõrra rohtu kasvanud ja hooletusse jäetud, kuid seal on huvitavaid ehitisi, millel on näha tolteegi mõjusid. Siit leiame kahe astmlisel platvormil seisva torniga observatooriumi ja püramiidi, millest on leitud mitmeid hauakambreid. Nunnakloostriks nimetatud ehitis koosneb tervest ruumide kompleksist, kus on hästi säilinud skulptuure.
On ka nn. Kirik , millel ei ole mingit tegemist kristlusega, selle fassaad on kaetud maskide ja mütoloogiliste olendite kujutistega.
Chichen Itza ülemvõim ei kestnud kaua. Paistab, et linn jäeti maha 1224. aasta paiku pärast Mayapani linna valitsejate rünnakut.[7]

Lunastaja Kristuse kuju

Hiiglaslik Jeesus Kristuse kuju (vaata lisa pilt 14) vaatab mäelt alla vilkalt kihavale linnale.
Kõige silmatorkavam orientiir Rio de Janeiro on inimese poolt loodud Lunastaja Kristuse kuju. 30 meetri kõrgune kuju seisab 7-meetrisel pjedestaalil 740 meetri kõrguse graniidist Corcovado ehk. Küürakamäe tipus.
Kuju rajamise idee kerkis esmakordslt esile 1921. aastal, kui Brasiilias tähistati iseseisvuse sajandat aastapäeva. Üks populaarne ajakiri soovitas korraldada võistluse rahvusliku mälestusmärgi loomiseks, Hector da Silva Costa tuli selle võistluse võitjaks gigantse Kristuse kujuga, mis on laialisirutatud, linna embavate kätega tõotas nii halastust kui väljendas uhkust saavutuste üle. Da Silva Costa mälestusmärgi idee võeti vastu suure entusiasmiga ja kohe alustati skulptuuri püstitamiseks eraannetuste kogumist kirikutes üle kogu Brasiilia. 10 aasta pärast oli võimas kuju oma planeeritud asukohas.
Disainerid , insenerid ja skulptorid kohtusid esmalt Pariisis, et arutada probleeme, mis olid seotud kuju püstitamisega lahtise taeva alla loodusjõudude meelevalda 732 meetrit üle merepinna tõusva graniitmäe tipule. Prantsuse skulptor Paul Landowski alustas Kristuse pea ja käelabade modelleerimist, samal ajal kui keha ja käsivarte kallal töötasid insenerid ja arhitektid. Kogu ülesande raskus paistab välja ka skulptuuri hiiglaslikes mõõtudes – pea kaalub 35,6 tonni ja on 3,7 meetrit kõrge, mõlemad käed kaaluvad üle 9 tonni ja vahemaa ühe käe sõrmeotstest teise käe sõrmeotsteni on 23 meetrit.
Kuju toodi Pariisist kohale ja kaeti saponiidiga, enne kui teda hakati vintsidega Corcovadole paika panema. Raadiotelegraafi leiutanud Guglielmo Marconi , kes oli kavandanud kuju valgustuse, õnnistas Lunastaja Kristuse kuju sisse 12. oktoobril 1931. Raadiomikrofoni rääkis Marconi oma jahil, kuid mitte siin Rio lähedal, vaid hoopis tuhandete kilomeetrite kaugusel Itaalia Genova lahel .
Tseremooniat korrati paavst Paulus VI poolt 1965. aastal, kui skulptuuri juurde paigalati uus valgustus ja, veel kord 12. oktoobril 1981 paavst Johannes Paulus II poolt, tähistamaks 50 aasta möödumist ajast, mil Lunastaja Kristus asus linna valvama.
Mööda Francisco Passose ja Teixeira Soarese poolt 1885. aastal ehitatud raudteeharu saab sõita Corcovado mäele, kus lõpp- peatus asub 40 meetrit enne mäetippu. Raudteejaamast viivad 220 trepiastet kuju aluseni ja sinna rajatud vaateplatvormini.
Lunastaha Kristuse jalgade eest näeme paremal Copacabana ja Ipanema päikeselisi randu, vasakul maailma suurimat , Maracana staadioni ja rahvusvahelist lennuvälja ning ee veel Suhkrupea mäge.[7]

Kokkuvõte

Vanim säilinud seitsme maailmaime nimekiri on säilinud ühes raidkirjas, mis pärineb 2. sajandist e. Kr ja mille on üles tähendanud kreeklane Antipatros Sidonist: Giza püramiid, Semiramise rippaiad, Artemise tempel, Zeusi kuju, Halikarnassose mausoleum, Rhodose koloss, Pharose tuletorn.
Uued maailmimed valiti sellepärast, et antiikaja maailmaimedest on säilinud ainult üks. Pole mõtet hoida maailmaimesid, mida nagu nii keegi näha ei saa. Uueks seitsmeks maailmaimeks said Colosseum, Tadž Mahal, Machu Picchu, Petra kaljulinn, Suur Hiina müür, Chichen Itza ja Lunastaja Kristuse kuju.
Oma töö tegemise käigus sai mulle selgemaks imede olemus. Olen rahul tehtud teema valiku üle. See laiendas väga suurel määral minu teadmis maailmaimedest.

Kasutatud matrejalid

J, Kinggi 7 maailmaimet Tallinn, 1996 lk. 82-102, 103-114, 126-141

Cheopsi püramiid – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia
http://et.wikipedia.org/wiki/Cheopsi_p%C3%BCramiid (16.03.2009)

Semiramise rippaiad – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia
http://et.wikipedia.org/wiki/Semiramise_rippaiad (17.03.2009)

Seitse maailmaimet – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia
http://et.wikipedia.org/wiki/Seitse_maailmaimet (16.03.2009)

Sydney ooperiteater - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia
http://et.wikipedia.org/wiki/Sydney_ooperiteater (16.03.2009)

Eiffeli torn – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia
http://et.wikipedia.org/wiki/Eiffeli_torn (17.03.2009)

R. Burton , R. Cavendish. Maailma imed, 2 trükk, Karrup, 1995 lk. 18-19, 82-83, 84-85, 112-113, 154-155, 212-213, 220-221,

Lisad

Pilt 1 Cheopsi püramiid Pilt 2 Babüloni rippaiad
Pilt 3 Artemise tempel Pilt 4 Zeusi kuju
Pilt 5 Halikarnassose mausoleum Pilt 6 Rhodose koloss
Pilt 7 Pharose tuletorn Pilt 8 Colosseum
Pilt 9 Tadž Mahal Pilt 10 Machu Picchu
Pilt 11 Petra kaljulinn Pilt 12 Suur Hiina müür
Pilt 13 Chichen Itza Pilt 14 Lunastaja Kristuse kuju
0