Uued ja vanad maailmaimed (6)

KEILA GÜMNAASIUM
10A klass
Kätlin Vaisma
UUED JA VANAD MAAILMAIMED
Referaat
Keila 2008

Sissejuhatus

Seitse vanaaja maailmaimet olid antiikajal (alates 3. sajandist eKr) väljavalitud seitse maailma ehituskunsti ja skulptuuri tippsaavutust.
Maailmaimede nimekirju on olnud erinevaid. Esimese seitsme maailmaime nimekirja koostas vanakreeka õpetlane Kallimachos Aleksandria Museionis. Kahjuks ei ole see säilinud ja ei ole teada, kas see on samasugune , nagu meie seda tunneme . Vanim säilinud seitsme maailmaime nimekiri on säilinud ühes raidkirjas, mis pärineb 2. sajandist eKr ja mille on üles tähendanud kreeklane Antipatros Sidonist:
"Nägin su müüre, suur Babülon, laiu, et vankriga sõida, näinud olen ka Zeusi Olümpia külas, vaadanud Babüloni rippuvaid aedu ja Heliose tohutut kolossi, ja püramiidi, mille loonud kestev raske vaev, tunnen Mausolose hiigelhauakambrit. (...) Ent kui ma nägin Artemisele pühendatud pühakoda, mille katus pilvi riivab, siis kahvatas ta kõrval kõik, sest väljaspool Olümpost ei kohta päike kuskil sellist ilu."
Sellest lähtudes on kõige sagedamini vanaaja seitsme maailmaime hulka arvatud

• Cheopsi püramiid Egiptuses,
  
• Semiramise rippaiad Babülonis,
  
• Artemise tempel Ephesoses,
  
• Zeusi kuju Olümpias,
  
• Halikarnassose mausoleum,
  
• Rhodose koloss ja
  
• Pharose tuletorn (Aleksandria sadamas).
  

Kuna vanadest maailmaimedest on säilinud ainult Giza püramiidid, tuli Šveitsi rännumehel Bernard Weberil mõte valida uued maailmaimed. Uuteks maailmaimedeks valiti:

Hiina müür Hiinas,

Machu Picchu Peruus,

Chichen Itza Mehhikos ,

Kristuse kuju Brasiilias,

Rooma kolosseuom Roomas,

Petra kaljulinn Jordaanias ja

Taj Mahal Indias.

Vanad maailmaimed

Giza püramiidid

Kõige vanimaks maailmaimeks peetakse Giza püramiide Egiptuses. Sellesse kompleksi kuulub kolm püramiidi : Cheopsi püramiid, Chephreni püramiid ja Mykerinose püramiid.Üldiselt on Egiptuses püramiide 70 ringis , ennem oli neid kindlasti rohkem, kuid aeg on oma töö teinud - paljud on hävinud liivatormides või lagunenud maavärinate tõttu. Püramiidede täpset vanust on raske määratleda, kuid alles hiljuti avastati seni tundmatu püramiid Sakkaras. Selle põhjal võib oletada, et neid on veelgi ja kes teab, mitmesaja aasta pärast avastatakse alles viimane püramiid.
Üldiselt kõrguvad püramiidid pika ketina mööda Niiluse kõrbeäärt Kairost Faijumi oaasini. Keti pikkus on umbes 100 kilomeetrit. Cheopsi püramiid on neist suurim. Tema kõrval seisab Chepreni püramiid, mis on vaarao Chepreni hauamonument . Mykerinose püramiid on ehitatud Kairosse, kaguosasse. Mykerinos oli Cheopsi pojapoeg ja tema püramiid oli kolmest kõige tagasihoidlikum. Võib-olla tuleneb see sellest, et ta oli ka oma loomult tagasihoidlikum ja rahva seas kõrgelt austatud isik, võrreldes teiste valitsejatega.
Püramiidide ehitamine sai alguse soovist säilitada vaaraode mumifitseeritud kehasid ja nendega kaasa pandud varasid ning kaitsta neid hävimise ja rüüstamise eest. Esialgu katsid egiptlased haua kiviplaatidega, või müürisid selle kinni. Edaspidi ehitati hauakivi kohale maapealsed ruumid - kujunes mastaba . Nii hakkasid maapealset osa nimetama väljakaevamistel osalenud fellahhid, kuna see meenutas neile koduukse kõrval seisnud istepinki ( araabia keeles mastaba). Selle nimetuse all ongi need haudehitised teaduses tuntud.
Arvatakse, et Egiptuse püramiidide püstitamiseks kulunud kividest oleks võinud ehitada või remontida kõik elumajad, mis hävisid sõdade ajal Euroopas alates kolmekümne aastasest sõjast kuni Teise maailmasõjani, ligi kolmesaja aasta jooksul. Oma Egiptuse-sõjakäigu ajal arvutas Napoleon Bonaparte välja, et kolme Giza püramiidi kividest oleks saanud ehitada ümber terve Prantsusmaa kolme meetri kõrguse ja kolmekümne sentimeetri paksuse müüri.

Cheopsi püramiid

Kõige kuulsam ja suurim püramiid on vaarao Hufu püramiid ehk Cheopsi püramiid. Selle küljepikkus on umbes 230 meetrit ja kõrgus 137.3 meetrit. Algselt oli see kõrgem, kuid ajapikku on püramiidi tipp maha varisenud. Selle asemele on ehitatud nüüd vaateplats. Cheopsi püramiid katab 5.4 hektari suuruse maapinna. See maa on nii suur, et sinna mahuks ükskõik missugune Euroopa suurim või kuulsaim palee : Versaille, Buckinghami palee. Selle sisse aga mahuks ristiusu suurim kirik –Püha Peetruse kirik Roomas. Cheopsi püramiid on tõsiselt massiivne : ta ehitati rohkem kui 2.3 miljonist kiviplokist, millest oleks piisanud linna ehitamiseks sajale tuhandele inimesele. Teadlaste arvates ei hävitaks seda ka Hiroshimale visatud tuumapomm .
Nagu ikka kombeks, on püramiidis kolm hauakambrit. Esimene asub 30 meetri sügavusel maapinnas. Selle mõõtmed on 8x14 meetrit ja kõrgus 3.5 meetrit. Nii see, kui ka teine hauakamber , mis asub 20 meetri sügavusel, on lõpetamata. Vahepeal nimetati seda „kuninganna kambriks”. Kolmas hauakamber on lõpetatud ja sellest leiti hiigelsuur sakrofaag. Suurest pruunikashallist graniidipangast tehtud sakrofaag on laiem, kui sissepääs hauakambrisse, seepärast tuli lõplik viimistlus teha ehitustööde käigus kohapeal. Hauakamber asub 42,3 meetri kõrgusel maapinnast ja püramiidi teljest veidi lõuna pool. Kamber on vooderdatud laitmatult lihvitud ja hoolikalt ühendatud graniitplokkidega. Igal kambril on eesruum ja need on kõik omavahel ühendatud koridoride ja shahtidega. Suhteliselt väikese hauakambri (tegelikult polegi selle mõõdud nii väikesed - 5,20 x 10,43 meetrit, kõrgus 5,81 meetrit) kohal lasus ligi kaks kolmandikku Cheopsi püramiidi raskusest. Et kamber raskuse all ei puruneks, tuli see ühtlaselt jaotada. Egiptuse insenerid lahendasid selle probleemi väga leidlikult, rajades hauakambri lae peale viis üksteise kohal asuvat "montaazikambrit" kogukõrgusega seitseteist meetrit. Viimane neist lõpeb nürinurga all kokkupandud gigantsetest plaatidest katusega, mis kannavad endal püramiidi tohutut raskust (nii, et see ei rõhu hauakambrile). Nii tekkisid need "montaazikambrid", mida leiame ka teistes püramiidides.
Peale selle on püramiidil veel koridorisüsteem, mis kujutab endast labürinti. Selline süsteem on kõikidel püramiididel, mille peaeesmärgiks oli kaitsta hauakambrit rüvetamise eest. Paljud koridorid lõpevad umbteega, paljud ristuvad üksteisega ning ilma juhatavate noolteta seintel ja kompassita võib seal ringi ekselda tundide kaupa, ilma et hauakambrile sammugi lähenetaks. Mõned koridorid on nii madalad, et neist pääseb läbi ainult roomates, teised on küllaltki kõrged, kuid ka neis on raske hingata , sest aastatuhandete jooksul püramiidi soojendanud päike on selle sisetemperatuuri tõstnud üle kolmekümne kraadi. On järsu kallakuga koridore, mõned aga lõpevad äkki nagu põhjatu kuristikuga. Nendesse koridoridesse tänapäeva külasaja ei satu, talle jätkub täiesti sellest, kui ronib mööda neoonlampidega valgustatud niinimetatud "turistikoridore".
Arvatakse, et Cheopsi püramiidi ehitamiseks ajati 10 aastat kiviplokkide vedamiseks vajalikke radasid ja maa-aluseid käike. Püramiidi enda ehitamine kestis umbes 20 aastat. Plokkide vedamiseks kasutatud tee ehk tamm muutus hiljem tseremooniateeks, mida mööda liikusid matuse- ja teised religioossed protsessioonid. Tee alguses asus Niiluse kaldal alumine tempel, kus toimusid palsameerimisega seotud kombetalitused, tammi teises otsas, püramiidi varjus , oli hauatempel. Ehitustööde lõppfaasis kaeti tamm katusega, nii et moodustus pikk kinnine koridor, reljeefkaunistustega seintel. Praeguseks on kõigist neist ehitistest Gizas säilinud ainult Chephreni alumise templi varemed, kuid vanas riigis kuulusid need püramiidikompleksi tähtsamate rajatiste hulka.

Chepreni püramiid

Kuna Chepreni püramiid ei ole nii tuntud, kui Cheopsi, siis räägitakse sellest vähem. Chepreni püramiid on suuruselt teine ja asub Cheopsi püramiidi kõrval. Chepreni püramiid on vaarao Chepreni hauamonument. Selle esialgne kõrgus oli 143.3 meetrit, praeguseks on see aga 136.5 meetrit. Püramiidi siseehitus on suhteliselt lihtne : viieteistkümne meetri kõrgusel püramiidi jalamist algab käik, mis suundub allapoole kuni maapinnani ja sealt edasi peaaegu püramiidi aluse keskel oleva hauakambrini. Teine, maapinnalt algav käik, viib esialgu kümne meetri sügavusse, kust lühike kõrvalharu siseneb ühte väljaehitamata kambrisse . Käik ise tõuseb maapinnani, kus ühineb esimese käiguga. Vaarao hauakambri kõrgus on 6,8 meetrit ning külgede pikkused 14,2 ja 5 meetrit. 1818. aastal leidis itaallane Belzoni sealt purunenud kaanega tühja graniitsakrofaagi. Rohkem kambreid ega käike püramiidis ei leidu. Püramiid ise on aga maailma komplekseim ehitis. 1 629 200 kuupmeetri kiviplokkide kohta on vaba ruumi vähem kui 0,01%.

Mykerinose püramiid

Kolmas ning väikseim püramiid kuulub Cheopsi pojale Mykerinosele. Esialgne kõrgus oli 66.5 meetrit, nüüdseks on ta aga veel neli meetrit madalam. Püramiid on ehitatud kahest eri värvist : alumine osa (20 meetrit) on kaetud assuani punasest graniidist plaatidega, ülaltpoolt aga turi valgest lubjakivist plaatidega. Graniitkate püsis 16. Sajandini, mil mamelukid selle röövisid. Mykerinosele ei nõustunud isa tegude ja põhimõtetega. Ta avas templid ja vabastas piinanud rahva rõhumisest. Ta oli õiglane kohtunik ja rahva hulgas kõigist vaaraodest kõige lugupeetavam. Mykerinost tabasid aga karmid saatuselöögid. Esimeseks õnnetuseks oli ainsa tütre surm, kes oli tähtsal kohal ta elus. Tütre matuste kohta on aga kaks erinevat versiooni:
Ühed arvavad , et sügavalt kurvastunud vaarao korraldas oma tütrele hiilgavad matused. Ta käskis valmistada puust õõnsa lehma kuju, mille lasi üle kullata ja tütre keha sinna sisse asetada ( taevajumalanna Hathori kujutati lehmana), kuju aga viia kuningapaleesse. Kõrvalruumis olnud Mykerinose liignaiste kolossaalsed puukujud.
Teised teavad rääkida hoopis, et Mykerinosel olevat süttinud kirg omaenda lihase tütre vastu ja selle vastupanust hoolimata omandanud ta neiu jõuga. Räägitakse, et pärast seda pani tütarlaps mure ja häbi tõttu enesele köie kaela. Isa korraldas talle matused selles lehmas, aga tüdruku ema käskis nendel teenijatel, kes tütre isale välja andsid, käed maha raiuda . Veel praegugi näitavad need käteta kujud, mida nad elus üle elama pidid. Arvatavasti tunnetas Mykerinos ka ise, et ta ei valitse kaua ja lasi püramiidi kiiruga ehitada, ning kasutas veel suuremaid kiviplokke, kui Cheops ja Chephren. Arvatavasti suri ta ajal, mil graniitkate oli kerkinud paarikümne meetri kõrguseni. Ehitust jätkas Mykerinose poeg, kuid nähtavasti ei jätkunud tal pieteeditunnet, aga võib-olla ka raha, ning ta lõpetas isa püramiidi katmise lubjakiviplaatidega.

Babüloni rippaiad

Babüloni rippaedu tuntakse rohkem Semiramise rippaedadena. Algselt arvati, et rippaiad on ainult müüt, kuid aiad siiski leiti. Selle ehitajaks peeti Babüloni kuningannat või kuningas Nebukadnetsari naist. Tegeltikult ei olnud see tõsi. Selgus, et 605. aastal e. Kr. purustasid Assüüria suurriigi Meedia ja Babüloonia kuningad Kyaxares ja Nabopolassar. Edasiste sündmuste käigus püüdsid nad oma sõjalist liitu muuta igati stabiilsemaks, tugevamaks ja kestvamaks. Seepärast otsustasid need kuningad oma poliitilisi, sõjalisi ja diplomaatilisi suhteid kindlustada abielusidemetega oma laste vahel. Nebukadnetsarile mehele läinud Kyaxerese tütre Amita eluasemeks sai nüüd abikaasa kodulinn. Kuumas ja puudevaeses Babülonis Amita nukrutses ja igatses taga oma kodumaa mägesid, vulisevaid jõgesid ja varjurikkaid metsi. Pärast isa surma Babüloonia kuningaks saanud Nebukadnetsar teadis oma armastatud naise nostalgiast ja püüdis tema meelt lahutada küll kingitustega, küll huvitavate jahilkäikudega, küll suurejooneliste vastuvõttudega. Kord aga tärkas tal mõte luua samasugune maastik nagu Amita kodumaal. Ta kutsus riigi peaarhitekti ja peainseneri ning käskis neil viivitamatult rajada Babüloni "väike Meedia". Käsk täideti ja üks seitsmest maailmaimest, mida tunneme Semiramise rippaedade nime all, oligi sündinud. Aedade üldpindala oli ligikaudu tuhat kakssada ruutmeetrit ja need asusid kuningapalee kirdeosas Istari ! väravate lähedal laial, neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid vägevatele kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid massiivsetest kiviplaatidest, kaetud pealt kõrkjakihi ja asfaldiga. Nendel lasus kipsiga ühendatud telliskividest vahekiht ja selle peal tinaplaadid, et vesi läbi pinnase alumisele korrusele ei valguks. Kõige peal oli nii paks mullakiht, et seal võisid kasvada ka kõrged puud.
Terrasse ühendasid omavahel roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale oli paigutatud keerdpumbad, mille abil sajad orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata terve päev Eufratist vett.
Kõrgele üle kuningalossi müüride tõusid sihvakate palmide kroonid. Kuna sambad ulatusid umbes kahekümne kahe meetri kõrgusele, oli taimedel valgust ja õhku küllaldaselt. Seal oli haruldasi taimi ja ilusaid lilli. Ka meile nii tuttavat tulpi aretati Semiramise aedades .

Artemise tempel

Türannia valitsemisaeg koondas Efesosse suuri rikkusi, mis tõi kaasa linna uue õitsenguperioodi VI sajandil e. Kr. Tänulikud linnakodanikud otsustasid oma kaitsejumalannale püstitada uue suurejoonelise templi, mis kõik seniehitatu varju jätaks. Templi ehitajaks kutsuti Knossosest kuulus arhitekt Hersiphronos. Ta oli ilmselt jõukas mees, sest kui ehitustööde ülekulu oli suurem kui veerand linna poolt kinnitatud eelarvest, siis kasutati ehituse lõpetamiseks arhitekti enda varandust. Hersiphronos tegi ettepaneku ehitada gigantne joonia stiilis marmortempel, mida ümbritseb sammaste kaksikrida. Enamiku kreeka templite sambad olid valmistetud lubjakivist, kuna aga just sel ajal leiti Efesose lähedal valge marmori lademed, siis oli ehitusmaterjali mure murtud . Ehituse käigus tuli Hersiphronosel lahendada mitmeid keerulisi probleeme. Kuna kivimurru ja ehitusplatsi vahel laius rohkem kui kümme kilomeetrit soomaastikku, siis oli sammaste kohaletoimetamine tavaliste veovankritega võimatu. Vitruvius kirjeldab millise vaimuka lahenduse Hersiphronos probleemile leidis. "Ta asetas kogu sambatüve pikkuselt kaks neljatollist puuprussi ja ühendas need otstest põikprussidega, tüvede otstesse aga valas seatinaga hargnevate otstega raudvardad", mis läksid raamidesse asetatud raudpuksidesse. Ja kui "etterakendatud härjad hakkasid vedama, siis pöörlesid vardad puksides nii vabalt, et tüved veeresid vahetpidamata" mööda soist pinda.
Templit ehitati 120 aastat. Pärast Hersiphronose surma jätkas tööd tema poeg Metagenes, kes juhatas templi ülaosade paigaldamist. Templi detailide transportimisel tekkisid temal samasuguseid probleeme nagu isalgi. Ta lahendas ülesande sarnaselt, ainus erinevus oli, et raskeid neljatahulisi arhitraave polnud võimalik veerlema panna, siis paigutas ta nende otstesse kiilutud talgedele hiigelsuured ja laiad puurattad. Kuid ka Metagenes suri enne tööde lõppu. Templi lõpetasid 5 sajandil e. Kr. arhitektid Peonitos ja Demetrios. Oli sündinud uus maailmaime.
Templi valmimise täpne aasta ei ole teada, kuid see eest teatakse täpselt selle hävimise aeg. Nimelt pandi see põlema Alexander Suure sündimise päeval. Alexander pakkus rahalist abi selle uuesti ülesehitamisele, kuid tema abi ei võetud vastu. Uus tempel oli veel uhkem ja ilusam. Elanikud olid korraldanud ise korjanduse, müüdi maha vana templi sambad, naiste ehted ja muu isiklik vara.
Tempel oli 110 meetrit pikk ja 55 meetrit lai ning ümbritsetud kahekordse sambareaga. Sambaid oli 127 ja need olid 18 meetri kõrgused. Fassaadi kaunistas kaheksa sammast kummaski reas, külgedel oli kakskümmend sammast mõlemas reas. Hoone oli kaetud nii seest kui väljast marmortahvlitega. Ehitis koosnes kolmest osast: 1) avar eeskoda pronaos, mille lage toetas kaheksa sammast, 2) suur peasaal kuueteistkümne sambaga ja 3) tagaruum episthodomos, kus oli neli sammast. Peasaalis asus 15 meetri kõrgune Artemise kuju, mille meisterlikult ülemaalitud nägu, käelabad ja jalapöiad olid puust, rõivad aga üleni ehitud kulla ja kalliskividega. Kuju selja taga oli sammas. Lagi ja katus olid uhkemad kui enne. Eelmise templi saviplatide asemel oli katus nüüd kaetud marmorplaatidega.
Artemise templist on säilinud vähe. Peale mõnede kujude ja sambaosade on välja kaevatud ainult vundament . Arheoloogidel ja arhitektidel on õnnestunud täie kindlusega rekonstrueerida ainult templi põhiplaan. Vaid ligikaudselt saab luua ettekujutuse sellest, kuidas tegelikult nägi välja tempel, mille ilu ülistasid luuletajad.

Zeusi kuju

Zeusi kuju on neljas maailmaime ja asub Peloponnesose poolsaarel. See on ainus maailmaime, mille loojaks oli ainult üks inimene – Pheidas.
Zeusi hiigelkuju asus algselt Zeusi templis , kus ta oli tegelikust seitse korda suurem. Kuju välimuse kohta on infot saadud ainult leitud müntide pealt. Zeus istus rahulikus, majesteetlikus poosis rikkalike ilustustega kaunistatud troonil. Tema väärikas nägu oli range ja heatahtlik, pead ehtis õlipuuokstest pärg. Tema rüü jättis paljaks õla ja rinna ülaosa ning rüü laiad voldid katsid alakeha . Paremas käes hoidis ta kullast ja elevandiluust , pärjatud peaga Nike kuju; vasakus valitsuskeppi, millel istus kullast Zeusi püha lind – kotkas.
Skulptuur võttis enda alla peaaegu kolmandiku templi sisemusest. Troonil istuva Zeusi pea ulatus laeni. Kuju kõrgus on umbes 12 meetrit. Teiseks hämmastas kõiki kullast ja elevandiluust valmistatud kuju hind. Skulptuuri riided, samuti pärg ümber Zeusi pea ning ta kätel asuva Nike rõivad ja võidupärg olid tehtud säravast kullast. Zeusi keha ja pea olid vandlist, mille soe kollakasroosa värvitoon andis talle hämmastava elutruuduse. Polnud juhus , et kõik, kel seda Pheidiase meistritööd näha õnnestus, kinnitasid, et nende ees polnud mitte jumala kujutis, vaid jumal ise. Kullast ja elevandiluust oli valmistatud ka Zeusi troon , mille kõrget leeni, kätetugesid ja alust kaunistasid elevandiluust reljeefid ja jumalannade ning jumalate kullast kujutised. Trooni põikpuudel olid reljeefid, mis kujutasid stseene olümpiamängudelt. Trooni alumised küljed kaunistas maaildega Pheidiase vennapoeg kunstnik Panainos.
Pheidiasele valmistas palju muret kuju valgustamine. Kuna kreeka templitel puudusid aknad ja valgus pääses sisse ainult ukse kaudu, siis oli lae alla ulatuva Zeusi pea varjus. Pärast pikki mõtisklusi ja katsetusi õnnestus Pheidiasel probleem teravmeelselt lahendada. Põrand kuju ees kaeti tumesinise eleusise kiviga ja sellest raiuti nelinurkne süvend. Sinna valati oliivõlil baseeruv segu, mis kaitses kuju vandlist osasid niiskuse eest. Seejuures langes siledalt õlipinnalt peegeldunud valgus figuuri peale ja õlgadele. Palverändureile näis, et Zeus ise kiirgab jumalikku valgust.

Halikarnassose mausoleum

Halikarnassose mausoleum oli Egiptuse püramiidide järel suurim hauamonument, kuid seda ei püstitanud uskumus hinge surematusse või türanni auahnus, vaid suur armastus. Räägitakse, et Artemisia asmastus oma mehe Mausolose vastu oli suurem kogu armastusluule loomingust ja tugevam kõigist inimlikest kirgedest. Kui Mausolos suri, käskis Artemisia, ise nuttes ja käsi murdes, põletada tema keha ja korraldada hiilgavad matused. Piineldes kurbuses, käskis ta mehe luud pulbriks jahvatada, segas siis vee ja lõhnaainetega ning jõi ära, kuna tahtis olla oma mehe elav mälestussammas. Ääretu püüdlikuse ja heldusega viis ta lõpule mehe mälestuse jäädvustamiseks mõeldud hauamonumendi ehitamise. See oli nii kaunis, et seda loeti üheks seitsmest maailmaimest. Ta pühendas hauamonumendi Mausolose hingele ja käskisluua oma armastatust kiidulaule. Legendi kohaselt suri ta kurbusesse.
Mausoleum oli mõeldud valitseja hauakamriks, kus pidi tema auks mälestusteenistusi korraldama . Tänapäeva arhitekte paneb ahhetama mitte mausoleumi suurus ja kulutused, mis selle valmistamisele läksid, vaid eelkõige kunstilise kujunduse täiuslikkus.
Esimese korruse moodustas vägev põletamata tellistest alus, milles asus Mausolose ja Artemisia viimne puhkepaik, ainult marmoriga kaetud. Selle laiuseks annab Plinius 19, pikkuseks 42 ja kõrguseks 11 meetrit. Mitmed teised autorid nimetavad palju suuremaid mõõte, maksimaalselt 66 x 77 x 30 meetrit. Ühes on aga kõik autorid üksmeelsed: alusel seisis kolmekümne kuuest joonia stiilis sambast ümbritsetud tempel. Sambad kandsid 24- astmelise püramiidi kujulist katust, mida kroonis skulpturaalne neljahobuserakend. Selle ülemist serva ehtis ai kõrgreljeefidega friis, mis piiras hoonet igast küljest. Aluse juures olid lõvide ja kihutavate ratsanike kujud. Hauakambri lage hoidsid ülal viisteist massiivset ja võimsat dooria stiilis sammast. Selles rikkalikult kaunistatud mitmevärvilisest marmorist saalis asusid kuninga ja kuninganna marmorsakrofaagid.
Teisel korrusel ohverdamisruumis olid valitseja ja tema leinava lese raidkujud , mis olid kaks korda suuremad kui nad ise. Ruumi lage kandsid viisteist korintose stiilis sammast. Templi välisküljel paiknev joonia kolonnaad kandis rikkalikult kaunistatud karniisi, sammaste vahel aga seisid raidkujud.
Platvormil kõrgus marmorkvadriiga - nelja kõrvuti rakendatud hobusega võidusõiduvanker, mis pärast seda, kui Mausolos seda esimesena oli lasknud marmoris kujutada, muutus ayvankriks, millega sõitsid keisrid.
Pärast Halikarnassose vallutamist Aleksander Suure poolt 334. aastal e. Kr. elas linn üle suuri purustusi, kuid mausoleum jäi terveks. Aleksandri surma järel valitses Halikarnassost Egiptuse vaarao Ptolemaios , siis jälle makedoonlased ja nende järel Pergamon. 129. aastal vallutasid Halikarnassose roomlased . Pärast uut õitsengut hakkas linn aegamööda alla käima. XIII sajandil sai mausoleum kannatada maaväringus. Kui Rhodose rüütlid 1402 . aastal Halikarnassose vallutasid, polnud suurem osa iidsest ehitistest, nende seas ka mausoleum, veel purustatud . Rüütlid lõhkusid mausoleumi ja ehitasid Halikarnassose varemetele Püha Peetruse kindluse, ladudes selle müüridesse terveid kujusid ja suurepäraste reljeefidega marmorplaate. 1522. aastal vallutasid Halikarnassose sultan Suleimani türgi hordid ja ehitasid linna ja kindluse kohale oma kindluse.

Rhodose koloss

Kolossiks nimetasid kreeklased algselt raidkujusid, mis olid üle elusuuruse. Sellise hiigelkuju modelleerimiseks läks kunstnikul vaja palju tehnilisi teadmisi, sest kuju oli vaja ka pronksi valada. Kaasaegsetes ja nende järglastes äratas vaimustust just selle kuju loomise tehniline täiuslikkus. Seda, kui palju metalli kuju valmistamiseks kulus, pole teada, andmete põhjal umbes 80 tonni vaske.
Kolossi ehitati üle 12 aasta, kuid seda millal ja kui kaua kuju püsis, pole teada. Arvatakse, et kuju hävis suures maavärinas. Kuju minimaalne kõrgus oli antiikautorite järgi 31 - 35 meetrit, osa autoreid nimetab 35 - 40 meetrit. Praegu arvatakse, et Rhodose koloss oli 37 meetri kõrgune. Nüüdisaegsete kõrgehitistega harjunud inimestele võib tolleaegne gigant madalavõitu tunduda. Võrdluseks võib siiski märkida, et Tallinna linnuse torn Pikk Hermann on ümmarguselt 50 meetri kõrgune. Tolle aja kohta aga oli Rhodose koloss tõesti hiiglaslik rajatis . See oli midagi enamat kui õnnelike linlaste ohvriand oma jumalale Heliosele. See oli linna eneseteadvuse, majandusliku ja sõjalise võimsuse sümbol, tema vabaduse märk.
Rodoslased ei saanud kuigi kaua oma kolossi üle uhkust tunda, sest kuju püsis ainult kaks inimpõlve. Meie ajaarvamise alguses külastas saart Strabon ja pani kirja järgmised read: "Nüüd lamab koloss maas , maavärisemisest ümber paisatud ja põlvedest pooleks murtud; oraakli käsu peale ei taastatud seda enam." Tegelikult püüdsid rodoslased kuju taastada, kuid ei saanud sellega hakkama. Siis lastigi lendu oraakli ennustus .
Ka maas lebanud pronkshiiglase rusud äratasid oma suurusega tohutut vaimustust ja hämmastust. Neid näinud Plinius kirjutas: "Vähe on neid, kes ulatuvad kahe käega pöidla ümbert kinni võtma; mõned raidkujud on väiksemad kui kolossi üksainus sõrm. "Kuju siseehituse kohta mainis ta: "Kolossi liikmetes avanesid suured õõnsused, kuhu oli pandud palju kive, et kuju paremini püsti seisaks."
Kuju väljanägemise kohta on meil vähe teada. Küllap pidasid antiikautorid kolossi niivõrd tuntuks , et ei vaevunud seda kirjeldama. Seetõttu levis hiljem arvukalt erinevaid fantaasiasünnitisi. Näiteks kujutati XVI sajandil kolossi harkisjalu seisvana kahel sambal, mille vahelt laevad sõidavad sadamasse. Enam tuntud on kirjeldus, kus oletatakse, et Chares kujutas Heliost pika, sihvaka noormehena, kiirtepärg ümber pea. Noor jumal seisis kõrgel marmorpostamendil. Tema keha oli kergelt taha kallutatud ja parem käsi oli kaugusse vaatavate silmade kaitseks laubal . Vasak käsi hoidis maani ulatuvat kehakatet. Teise variandi järgi toetus päikesejumal vasaku küünarnukiga puutüvele, mille peaaegu varjas käsivarrelt langev rüü. Kuju parem käsivars oli üles tõstetud ja kämmal toetus pealaele. Selline zest! pidi väljendama puhkeasendit. Kuldne kiirtepärg oli nihutatud kuklasse.
Kõige usaldusväärsemaks peetakse siiski Philoni kirjeldust, milles ilmselt oli kasutatud praeguseks hävinud allikaid. Selle järgi oli koloss valgest marmorist alusel sundimatus poosis seisev mehefiguur, kelle üks käsi oli tõrvikuga üles tõstetud. Kolossi pöiad, mis "ise juba ületasid paljusid kujusid", olid stabiilsuse mõttes tugevasti alusele toetatud. Kuju käes olev tõrvik süüdati ööseks, seega täitis ka koloss majaka funktsioone. Kuju seisis praeguse muuli lõpus.
Purunenud koloss lamas kaua aega maas. Tuhat aastat hiljem, 653. aastal Rhodose vallutanud araablased oskasid selle riismete väärtust hinnata. Bütsantsi ajaloolase Zonarese sõnade järgi müüs tulevane Damaskuse kaliif Muavija I kolossi jäänused "ühele Edessa juudile" vanarauaks, kes selle "vanametalli" siis 980 kaameli turjal ka ära vedas. 1330. aastal Rhodost külastanud teine bütsantsi ajaloolane Nikephoros Gregorios ei leidnud kolossist enam kildugi. Nii kadusid kolossist kõik jäljed, kuid mälestus maailmaimest jäi.

Pharose tuletorn

Pharos oli väike saar Egiptuse linna Aleksandria ees. Praeguseks on see linnaga juba kokku kasvanud, kuid Homerose aegadel asus mandrist päevase laevasõidu kaugusel. I. sajandil e. Kr. märgib Kreeka geograaf ja ajaloolane Strabon, et Homerose aegadega võrreldes on saar mandrile tunduvalt lähemale nihkunud tänu Niiluse setetele. Tuntuks sai saar sinna püstitatud majaka tõttu, mis on arvatud seitsme maailmaime hulka. Tema nimi elab praegugi mereäärsete rahvaste keeltes: prantslastel on majakas " phare ", hispaanlastel ja itaallastel "faro", inglise poeedid ütlevad "pharos".
Tuletorn oli kavandatud Aleksandria õpetlaste poolt, kes olid tuntud oma laialdaste ja kaasaegsete teadmiste poolt. Arvukate madalike ja veealuste kaljude tõttu nõudis sissesõit Aleksandria sadamasse suuri kogemusi. Et tagada ohutu lähenemine sadamale, käskis vaarao Ptolemaios II Philadelphos püstitada Suursadama ette tuletorni.
Alexandria kirdeosas oli vanasti meri, õigemini asus seal kaks sadamat : Suursadam ja Eunostose ("Õnneliku naasmise") sadam. Mere poolt kaitses sadamaid loodusliku muulina piklik kaljune Pharose saar. Neemele saare idatipus püstitatigi majakas. Majakas oli kolmekorruseline ja mitmete antiikautorite andmeil 100 - 120 meetri kõrgune. Selle aluseks oli 160-190 meetriste külgedega ruut. Sellel asus massiivne 70 - 80 meetri kõrgune ja umbes 30,5 meetrise küljepikkusega torn, mis aegamööda kitsenes ja lõppes sakmetega nagu kindlusetorn. Küljed olid suunatud iga nelja ilmakaare poole. Teine korrus kujutas endast marmorplaatidega kaetud kaheksatahulist torni, mille küljed olid suunatud kaheksa peamise tuule poole. Kolmas korrus, kus asus tuli, oli ümmargune ja seda kattis poleeritud graniitsammastele toetuv kuppel . Kuplil seisis seitsme meetri kõrgune Poseidoni pronkskuju. Kütus tuleriida jaoks toimetati kohale mööda lauget keerdkäiku eeslite abil. Tule valgusjõudu suurendati liikuvate metallpeeglitega. Majaka valgus oli näha kümnete kilomeetrite kaugusele. Majakas püsis 1600 aastat tänu millele on ta pälvinud maailma kõige kauem püsiva maailmaime tiitli. Tuletorn hävis 1326. Aastal maavärina tõttu.

Uued maailmaimed

Suur Hiina Müür

Hiina Müüri peetakse üheks suurimaks maailmaimeks, see olevat nii suur, et seda olevat isegi kosmosest näha. mida on ehitatud alates 3.saj. eKr kuni 17. sajandi alguseni , eesmärgiga kaitsta valitsevaid dünastiaid sõjakate hunnide sissetungi eest. Hiina Müüri pikkus on 6700 kilimeetrit ja kõrgus 8 meetrit. Praegu ulatub müür mererannikult Pekingist idas kuni Gobi kõrbeni Gansu provintsis keset Hiinat.
Hiina väikelinnad hakkasid enda kaitseks müüre ehitama juba 8. saj. eKr. Kui võimule tuli valitseja Qin Shi Huangdi (tõlkes Esimene Keiser) oli aastaks 221 eKr. kogu tollase Hiina enda võimu alla saanud ja asus riigipiire tugevdama. Müüri juurde paigutati hulk vägesid, mis võõrvägeda sissetungi korral sisemaad signaaltuledega hoiatasid ning olid esimeseks kaitseliiniks. Sellel ajahetkel ohustasid hiinlasi põhiliselt põhjast tulevad hunnid. Müürirajajateks olid valdavalt tavaliselt sõdurid, lihttöölistest ehitajad ning kuritegudes süüdi mõistetud vangid.
Hukkunuid oli palju ja legendi kohaselt maeti nad kõik müüri sisse, et seda tugevamaks muuta, kuid seda pole tõestatud ning arvatavasti on tegemist järjekordse legendiga. Hani dünastia, kes valitsesid 206 eKr–220 pKr., täiustati teadaolevalt Suurt Hiina müüri tunduvalt, kes lisaks riigikaitsmisele tahtsid arendada ka kaubandust ja muuta turvalisemaks kaubateed, sealhulgas ka Siiditeed. Ehitustööd jätkusid eriti suurejooneliselt pärast Mingi dünastia astumist Hiina troonile 1368 . aastal. Kartes mongolite ja teiste põhjas elavate hõimude järjekordset rünnakut, pikendati müüri 6700 kilomeetrini ja tugevdati vahitorne ning kindlusi. Lisaks eelmainitule varustati vahti pidavad sõdurid kahuritega. Toona koosnes müüri kaitsemeeskond hinnanguliselt miljonist sõjaväelasest.
Tänapäeval näha olev müür ongi valdavalt Mingi keisrite käsul toimunud 200-aastase ehitustöö tagajärg.
Siiski on müüri lagunemisele on tugevasti kaasa aidanud hiina talupojad, kes mahajäetud osi lammutades endale ehitusmaterjali hankisid. Turismi edendamise eesmärgil on viimastel aastakümnetel taas alustatud müüri kaitsmise ja taastamisega.
Hiina müür võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse 1987. aastal.

Taj Mahal

Taj Mahal on üks maailma kaunemaid ehitisi armastuse märgiks. See on ehitatud valgest marmorist ning asub Põhja Indias Agra linnas. Selle ehitise laskis ehitada India suurmogul Shah Jahani (1628- 1658 ) oma armastatud naisele Mumtaz-i-Mahalile ehk “lossi pärlile”, kes pärast 14. lapse sünnitamist suri. Pärast oma naise surma oli Jahani kaks aastat sügavas leinas ning otsustas kokku kutsuda vaid parimatest parimad, kes oleks abiks ehitamaks oma idee kohaselt mošee sarnane nelja minaretiga mausoleum. Sisekujundajaks palgati Veneetsia kunstnik, Bordeaux' kullassepp valmistas hõbedast väravad. Ehitus algas 1632 ja lõppes 1648. Ehitusel töötas 20 000 inimest, nende seas meistrid Euroopast ja Kesk-Aasiast. Peaarhitekt oli Ustad Isa (Ustad Ahmad) Lahore 'ist. Nime Taj Mahal algupära pole selge. Džahani valitsemise aegsed õukonnaajalood nimetavad seda lihtsalt Mumtaz Mahali hauaks (rauza). Üldiselt arvatakse, et Taj Mahal 'kroonpalee' või 'palee kroon' on lühendkuju Mumtaz Mahali nimest.
72 m kõrgune ehitis tundub ebamaine. Keskmine suur kuppel ning seitse väiksemat selle ümber peegeldavad naiselikku harmooniat, mida täiendavad hoonet ümbritsevad tiikide ja ojadega Pärsia aiad.Taj Mahal on silmapaistvaim näide 16. ja 17. sajandi indo-islamistlikust arhitektuurist.
Taj Mahali ehitamisel kasutati materjale kogu Indiast ja Aasiast. Ehitusmaterjalide veoks kasutati üle 1000 elevandi. Valge marmor toodi Rajasthanist, jaspis Pandžabist ning nefriit ja mäekristall Hiinast. Türkiis oli pärit Tiibetist, lasuriit Afganistanist, safiir Sri Lankalt ja karneool Araabiast. Kokku inkrusteeriti valgesse marmorisse 28 tüüpi vääris- ja poolvääriskive.

Lunastaja Kristuse kuju

Kristuse kuju asub Rio de Janerios, Brasiilias Corcovado mäetipus. See on üks tuntumaid ja külastatumaid monumente ning suurim art déco skulptuur maailas. Kuju kõrgus on 38 meetrit, Jeesus ise on 30 meetri kõrgune ja käte siruulatus on 28 meetrit. Jalamile on püstitatud kabel ning vaateplatvormi tipust avaneb lummav vaade Rio de Janerio lahele, Sugarloae’i mäele ning Copacabana ja Ipanema rannale.
Kuju autor on brasiillane Heitor da Silva Cosa, kes mõtles välja kujunduse. Toestas aga prantsuse skulptor Paul Landowski. Kuju ehitati aastatel 1926- 1931 ning raha saadi peamiselt annetustest. Ametlikult pühitseti Jeesuse kuju 12. oktoobril 1931 ning väljasirutatud kätega lunastaja muutus brasiillaste soojuse sümboliks, kes avasüli külastajaid vastu võtavad. Tänaseks on kuju saanud ka suurepärase valgustuse ning mäetippu viivad tõstukid neile, kellele 220 trepiastet üle jõu käivad.
Lunastaja kuju on kindlasti koht, kuhu tasuks tulla kõikidel, hoolimata sellest, kas ollakse usklik või mitte. Seda kuju ümbritseb mõnus aura ning see on ideaalne koht hingepuhastamiseks.

Colosseum Itaalias

Colosseum on oma nime saanud oma läheduses seisnud Nero kolossi järgi. Seda kutsutakse ka Flaviuse amfiteatriks, sest Flaviuse perekonda kuuluv valitseja Vespasian alustas selle ehitust, selle avas aga 100 päeva kestnud tseremooniaga tema poeg Titus 80. aastal pKr.
Kahjuks on tänaseks sellest suurejoonelisest areenist säilinud vaid varemed, on seal siiski palju vaadata ning hea kujutlusvõime korral pole just raske kujutleda pilti olnust. Kolosseum oli üleni valge neljakorruseline ellipsikujuline ehitis, mille fassadi kaunistasid võrratud sambad – esimesel korrusel Doonia ja teisel korrusel Joonia ja kolmandal korrusel Korintise stiilis. Seestpoolt oli igal kolmel korrusel 80 võlvi, mis olid kaunistatud hiiglaslike kujudega. Teater mahutas kuni 50 000 pealtvaatajat. Seal korraldati erinevaid suurejoonelisi etteasteid : gladiaatorite võitlused, lõvide-elevantide-sebrade-jõehobude jahtimine või suurejoonelised lavastatud merelahingud, sest areeni oli võimalik ka veega täita.
Colosseumi põhiplaan on ovaalne (188*156 meetrit) ja kõrgus 48 meetrit.
Ehitusmaterjalideks on betoon , tellised, tufft ja lubjakivi, välisseinte katteks marmor.

Iidne inkade linn Machu Picchu

Machu Picchu avastas 1911. aastal Yale teadlane Hiram Bingham. Otsetõlkes tähendab Machu Picchu „vana mäetipp”, mida nimetatakse ka inkade kadunud linnaks. Selle varemed on maailma ilusamaid ja müstilisemaid paiku. 15.sajandil rajasid inkad 2400 meetri kõrgusele Machu Picchu mäetipule hämmastava kivilinna. Legendi kohaselt oli seda mäetippu juba ennem pühaks paigaks peetud.
Kuna linn asus troopiliste vihmametsade varjus, oli see kindel nng ohutu paik elamiseks. Inkad hülgasid selle alles pärast suurt rõugeepideemiat. Kuni 20. sajandini teadsid selle linna varemetest ainult vähesed kohalikud indiaanlased.
Linnavaremed koosnevad paleedest, templitest, hoidlatest, saunadest ning umbes 150 elumajast, mis kõik on märkimisväärselt hästi säilinud. Need ehitised on püstitatud hallist graniidist lõigatud plokkidest, mis peegeldavad nii arhitektuurilist kui esteetilist geniaalsust. Kuigi kõik plokid on erinevate mõõtmetega ja nende kokkupanemisel pole kasutatud mitte ühtegi ühendusmaterjale, mille vahele ei mahu isegi kõige õhem noatera.
Linna sotsiaalsest ja religioossest ajaloost on küll vähe teada, kuid seda on peetud ka salajaseks tseremoniaallinnaks. Leitud on skeletijäänuseid 10 naist ühe mehe kohta , mis on viinud arvamuseni, et linn on olnud pühapaigaks, kus kasvatati ja õpetati tulevasi preestrinnasi ja pruute inkade aristokraatidele.

Muistne maiade linn Chichen Itza

Chichen Itza on iidne maiade linn, mis asub Yucatani poolsaarel. Tänaseks on sellest kaunist linnast järel vaid varemed, kuid hoolimata sellest on see üks külastatavamaid arheoloogilisi mälestusmärke tänu oma arhitektuursele ilule ja saladuslikkusele.
Linna asutas preester Lakin Chan 514. aastal. Linnaelanikke hakati kitsuma itsadeks tema hüüdnime-Itzamna järgi. Linna nimi tuleneb aga maiakeelsetest sõnadest Chi-suu, Chen -kaev ja Itza-hõimunimi ehk „ Itsa hõimu kaevusuu”. Uskumuste järgi visati inimesi ohverduseks sügavasse kaevu ning sellest, kes ellu jäi, pidi saama prohvet. Linn eksisteeris aastani 1441, mil elanikud selle hülgasid.
On teada, et maiadel oli selleks ajaks juba oma tähestik ja kirjaviis ning tugevad teadmised nii matemaatikas, astroloogias kui geograafias , kuid siiani on jäänud mõistatuseks, kuidas suudeti ilma tänapäevaste tööriistade ja abivahenditeta raiuda perfektse täpsusega kivisse rikkalike kaunistuste ja seinamaalingutega paleed, templid, püramiidid ja observatooriumid.
Linna südames asub Hiiglaslik Kukulcani püramiid, mis on oma nime saanud maiade peajumala järgi ehk nn kivist kalender. Püramiid on erilise astronoomilise ülesehitusega, kus iga nurk, aste ja kivi on osake kalendrist ning tekitavad kevadisel ja sügisesel pööripäeval vapustava valguse ja varjude mängu. Peale selle vulkaani on linnas veel palju maiade ehituskunstivorme nagu Tuhande samba saal, Ohvriallikas, Jaaguari tempel, Sõdalaste tempel jpm, mida peaksid kõik oma silmadega nägema.

Petra kaljulinn Jordaanias

Petra kaljulinn on tõeline siiani säilinud antiikaja aare, mis on peidus pea läbimatute, taevani kõrguvate ja päikest varjutavate kaljuseinte vahel. Linna rajasid muistsed nabatealased 6. sajandil e.Kr ning see muutus oma arenenud kultuuri ja vapustava arhitektuuriga oluliseks karavaniteede sõlmpunktiks. Hiljem läks Petra roomlaste kätte ning pärast 363. aasta maavärinat vajus vaikselt unustusehõlma, kuni 1500 aastat hiljem Šveitsi rändur Johann Ludwig Burckhardt linna taasavastas. See kalju seest väljatahutud ja nikerdatud fassaadidega punaroosa linn on täis müstilist sarmi, mis paneb imestusest tarduma igaühe, kes linna siseneb.
Tee linnani läheb läbi kilomeetripikkuse kitsa kõrgete kaljuseinte vahel lookleva mäekuru, kuni äkitselt avaneb hingemattev vaatepilt: punaka valguse kumas joonistub kaljuseinast välja Petra kauneim monument , kõrgete nikerdatud sammastega silmipimestav El-Khazneh templifassaad. Aga see on alles esimene Petra saladustest. Kilomeeter kilomeetri järel avanevad külastaja silme ees kivist väljaraiutud ja nikerdatud kalmeehitised, templid, hauakambrid, kaljureljeefid, võlvitud väravad ja sammaskäigud ning kaljuseintesse tahutud veetrassid, mis kõik kõnelevad linnaelanike tehnilisest ja kunstilisest geniaalsusest. Ning kõike seda saadab ennekogematu värvidemäng: olenevalt kellaajast ja päikesenurgast värvuvad kaljud roosaks, tumepunaseks, purpurpunaseks või oranžiks.

Kasutatud materjal

• http://postimees.nuattitude.ee/est
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Suur_hiina_m%C3%BC%C3%BCr
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Taj_Mahal
  
• http://www.tmk.edu.ee/~nuku/pyramiidid/index.html