Maailmaimed antiikajal ja tänapäeval (0)

Sisukord
Sissejuhatus 2
1. Püramiidid 3
1.1. Püramiidide ehitus 3
2. Semiramise rippaiad Babülonis 4
3. Artemise tempel Efesoses 5
3.1. Templi välimus 5
4. Zeusi kuju Olümpias 6
4.1 Templi ehitus 6
5. Halikarnassose mausoleum 7
6. Rhodose koloss 8
7. Pharose tuletorn Aleksandrias 9
7.1 Tuletorni ehitus ning välimus 9
8. Petra kaljulinn 10
9. Machu Picchu 11
10. Chichen Itza 11
11. Taj Mahal 12
11.1. Taj Mahali kompleks 12
12. Suur Hiina Müür 13
13. Colosseum 14
14. Jeesuse kuju 15
Kokkuvõte 16
Kasutatud kirjandus 17
Sissejuhatus
Oma töös kirjeldan ma seitset antiikaja maailmaimet ja seitset tänapäeva maailmaimet.
Seitsmeks antiikaja maailmaimeks peetakse muistseid ehitisi ja kunstiteoseid , mis hämmastasid inimesi juba sajandeid tagasi. Need maailmaimed peaksid olema kõigile inimestele teada. Nendeks on: Püramiidid, Semiramise rippaiad Babülonis, Artemise tempe, Zeusi kuju, Halikarnassose mausoleum, Rhodose koloss ning Pharose tuletorn. Kirjeldan oma töös nende asukohti, nende välimust, nende suurust ja kõike muud.
Tänapäeva maailmaimedeks on: Machu Picchu, Petra kaljulinn, Chichen Itza, Taj Mahal, Suur Hiina Müür, Colosseum ning Jeesuse kuju. Maailmaimedeks peetakse veel ka paljusid teisi ehitisi ning kunstiteoseid peale nende, kuid oma töös kirjeldan ma just neid seitset tänapäeva maailmaimesid. Loodan et minu referaadi lugejatel on sama huvitav , kui minul seda informatsiooni otsides . Kindlasti saate teada palju uut ja huvitavat, mida te varem veel ei teadnud .
1. Püramiidid
Esimeseks vanaaja maailmaimeks peetakse Egiptuse püramiide. Pole veel olnud inimest, kes poleks nende ees hämmastusest tardunud . Üldse on Egiptuses püramiide umbes seitsekümmend. Algul oli neid veel rohkem, kuid mõned neist neelas kõikehävitav aeg, teised langesid kõrbeliiva ohvriks. Nende täpset arvu on raske määrata.
Püramiidid kõrguvad sajakilomeetrise ketina Niiluse orgu kõrbest eraldaval kaljusel platool Kairost kuni Faijumi oaasini. Nende seas on ka suurim ja kuulsaim- 27.sajandil e. Kr. elanud vaarao Hufu ( kreeka keeles Cheops) püramiid. Cheopsi püramiidi küljepikkus on umbes 230 meetrit ja kõrgus 137,3 meetrit, esialgu oli see 146,6 meetrit. Nüüdseks on maha varisenud nii püramiidi tipp kui ka peenest Mokotami lubjakivist lihvitud välisvooderdis. Neid materjale kasutati 14. sajandil Kairo ehitamisel . Püramiidi tipu asemel on nüüd kümne ruutmeetri suurune vaateplats. Cheopsi püramiidi kõrval seisab teine suur püramiid- vaarao Chephreni hauamonument , mille esialgne kõrgus oli 143,3 meetrit (praegu 136,5 meetrit). [1, lk 9]
1.1. Püramiidide ehitus
Püramiidi ehitati ilma igasuguste masinateta ja ainult üsna väheste algeliste tööriistade abil. Mehed, kes püramiide ehitasid ei olnud orjad , vaid oskustöölised ja talupojad, kes töötasid ehitusel nende kuude jooksul, mil Niilus põllud üle ujutas ja maaharimise võimatuks tegi. Püramiidi ehitati astmete kaupa. Esiteks tasandati alus, siis määras ülevaataja (inimene, kes juhtis töömeeste salku ja ütles, mida peab tegema) tähtede järgi kindlaks ruudukujulise aluse asendi, nii et selle neli külge olid vastavalt suunatud põhja, lõunasse, itta ja läände. Kui alus oli rajatud, ehitati müürid, milleks kasutati hiiglasuuri kiviplokke, mis toodi kaugemalt kivimurrust mööda Niilust parvetades. Lõpuks ümbritseti püramiid valge lubjakiviga. [3]
2. Semiramise rippaiad Babülonis
Semiramise rippaiad ehk Babüloni rippaiad koos Babüloni linnamüüriga on üks vanaaja Seitsmest maailmaimest. Nii aiad kui müür arvatakse olevat ehitatud kuningas Nebukadnetsar II käsul umbes 600 eKr.
Legendi kohaselt olevat kuningas Nebukadnetsar lasknud aiad ehitada oma koduigatsust tundvale naisele Amitale. Amita oli Meedia kuninga Kyaxarese tütar, kes oli Babüloonia kuninga Nabopolassari pojale Nebukadnetsarile naiseks antud, kindlustamaks Meedia ja Babüloonia liitu. Amita kodumaa oli roheline ja mägine, Babülon aga päikesekuum tasandik. Nii otsustas pärast isa surma Babüloonia kuningaks saanud Nebukadnetsar ehitada oma kuningannale kunstliku mäe koos roheliste aedadega.
Veel varasem legend omistab neid aedu Assüüria kuninga Šamšiadad V Babülooniast pärit naisele Šammuramatile, kelle kreekapärastatud nimi on Semiramis ja kes valitses oma alaealise poja Adadnirari III regendina 809–782 eKr.Rippaedu on kirjeldanud vanakreeka ajaloolased, sealhulgas Herodotos, Klesias, Strabon ja Diodoros Siculus, kuid muud materjali nende kohta on vähe.Kirjeldustes arvatakse aedade pindala ligi 1200 ruutmeetrile. Aiad asusid kuningapalee kirdeosas Ištari väravate lähedal laial neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid ehitatud võimsatest pealt kõrkjakihi ja asfaldiga kaetud kiviplaatidest. Nendel lasus kipsiga ühendatud telliskividest vahekiht ja tinast plaadid , mis takistasid vee valgumist alumistele astmetele . Kõige peal oli paks mullakiht, mis võimaldas seal kasvatada ka suuri puid.
Terrasse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale oli paigutatud keerdpumbad, mille abil orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata Eufratist vett.
Aiad ei olnud tõenäoliselt sõna otseses mõttes rippuvad; see nimetus tuleneb ilmselt kreekakeelest sõnast kremastos, mis tähendab "üle ulatuma" ja kirjeldab aedade paigutust üksteisest üleulatuvatele terassidele. [4]
3. Artemise tempel Efesoses
Kreeklased rajasid jumalate austamiseks templeid. Ning see tempel oli rajatud jumalanna Artemise auks. Templi ehitajaks kutsuti Knossosest kuulus arhitekt Hersiphronos. Hersiphronos tegi ettepaneku ehitada gigantne joonia stiilis marmortempel, mida ümbritseb sammaste kaksikrida. Efesose piirkond kannatas sagedaste maavärinate all. Nende laastava mõju vähendamiseks soovitas Hersiphronos ehitada tempel soisele pinnale, Kaystrose jõesuudmesse. Vundamendisüvendi laskis ta kaevata hästi sügava ning täita selle puusöe ja loomakarvade seguga . Niisugune vetruv aluspind pidi allmaatõugete korral ära hoidma templi purunemise. Efesose templit ehitati 120 aastat. Templi lõpetasid V sajandil e. Kr. arhitektid Peonitos ja Demetrios. Oli sündinud uus maailmaime . [1, lk 73-74]
3.1. Templi välimus
Tempel oli 110 meetrit pikk ja 55 meetrit lai (mõnedel andmetel 105 x 50 meetrit) ning ümbritsetud kahekordse kolonnaadiga. Pliniuse järgi oli sambaid 127 ja need olid 18 meetri kõrgused. Fassaadi kaunistas kaheksa sammast kummaski reas, külgedel oli kakskümmend sammast mõlemas reas. Hoone oli kaetud nii seest kui väljast marmortahvlitega. Ehitis koosnes kolmest osast: 1) avar eeskoda pronaus, mille lage toetas kaheksa sammast, 2) suur peasaal kuueteistkümne sambaga ja 3) tagaruum episthodomos, kus oli neli sammast. Peasaalis asus 15 meetri kõrgune Artemise kuju, mille meisterlikult ülemaalitud nägu, käelabad ja jalapöiad olid puust, rõivad aga üleni ehitatud kulla ja kalliskividega. Kuju selja taga oli sammas. Lagi ja katus olid uhkemad kui enne. Eelmise templi saviplaatide asemel oli katus nüüd kaetud marmorplaatidega.
Võrreldes Efesose Artemise templit teiste kuulsate kreeka templitega näeme, et ta ületas need tunduvalt. Näiteks jumalanna Athena marmortempel Ateena akropolil oli 70 meetrit pikk ja 31 meetrit lai ja seda ümbritses ainult üks rida sambaid. [1, lk 76]
4. Zeusi kuju Olümpias
Peloponnesose poolsaare lääneosas, Olümpia pühal maal, asus neljas maailmaime – kreeka silmapaistvama skulptori Pheidiase loodud Zeusi kuju. See on ainus maailmaime, mille autor oli üks inimene. Pärast võidukaid sõdu Pärsiaga, hoogustus ehitustegevus Olümpias eriti. Selle eredaks näiteks oligi Olümpia tähtsaima pühapaiga, Zeusi templi valmimine.
4.1 Templi ehitus
Tempel ehitati lähedasest kivimurrust toodud lubjakivist ja kaeti kipskrohviga. Vastupidiselt tavadele polnud templi välimised friisid kaetud skulptuuridega, vaid ainult mitmevärviliste ornamentide, meandrite ja taimelehtede kujutistega. Templi peasaali viisid hiiglasuured pärani avatud pronksuksed. Saali sügavuses kõrgus elusuurusest seitse korda suurema Zeusi hiigelkuju. Zeus istus rahulikus, majesteetlikus poosis rikkalike ilustustega kaunistatud troonil. Tema väärikas nägu oli range ja heatahtlik , pead ehtis õlipuuokstest pärg. Tema rüü jättis paljaks õla ja rinna ülaosa ning rüü laiad voldid katsid alakeha . Paremas käes hoidis ta kullast ja elevandiluust , pärjatud peaga Nike kuju; vasakus valitsuskeppi, millel istus kullast Zeusi püha lind – kotkas.
Vaatajat hämmastas kõigepealt kuju suurus. Skulptuur võttis enda alla peaaegu kolmandiku templi seisemusest. Troonil istuva Zeusi pea ulatus laeni. Kallimachose ja Straboni andmeil oli kuju 12,5 meetrit kõrge.
Teiseks hämmastas kõiki kullast ja elevandiluust valmistatud kuju hind. Skulptuuri riided, samuti pärg ümber Zeusi pea ning ta käel asuva Nike rõivad ja võidupärg olid tehtud säravast kullast. Zeusi keha ja pea olid vandlist, mille soe kollakasroosa värvitoon andis talle hämmastava elutruuduse. Kullast ja elevandiluust olid valmistatud ka Zeusi troon , mille kõrget leeni , kätetugesid ja alust kaunistasid elevandiluust reljeefid ja jumalannade ning jumalate kullast kujutised. Trooni põikpuudel olid reljeefid, mis kujutasid stseene olümpiamängudelt. Trooni alumised küljed kaunistas maalidega Pheidiase vennapoeg kunstnik Panainos. [1, lk 94-95]
5. Halikarnassose mausoleum
Kaarias valitses kuningas Mausolos , kes otsustas ehitada endale hauamonumendi, mis pidi jääma mälestusmärgiks tema võimsusest. Halikarnossose mausoleum oli Egiptuse püramiidide järel suurim hauamonument, mis oli püstitatud. Mausoleum oli mõeldud valitseja hauakambriks, aga ka templiks, kus talle pärast surma pidi austusavaldusi osutatama. Kaasaegseid vaimustas mausoleumi suurus ja selle ehitamiseks tehtud kulutused, kuid eelkõige võlus neid kunstilise kujunduse täiuslikkus.
Esimese korruse moodustas „hiigelsuur prokonnesose marmorist pjedestaal“. Tegeloikult oli vägev põletamata tellistest alus, milles asus Mausolose ja Artemisia viimne puhkepaik, ainult marmoriga kaetud. Selle laiuseks annab Plinius 19, pikkuseks 42 ja kõrguseks 11 meetrit. Alusel seisis kolmekümne kuuest joonia stiilis sambast ümbritsetud tempel. Sambad kandsid 24- astmelise püramiidi kujulist katust, mida kroonis skulpturaalne neljahobuserakend.
Esimese korruse ülemist serva ehtis lai kõrgereljeefidega friis, mis piiras hoonet igast küljest. Aluse juures olid lõvide ja kihutavate ratsanike kujud. Hauakambri lage hoidsid ülal viisteist massiivset ja võimsat dooria stiilis sammast. Selles rikkalikult kaunistatud mitmevärvilisest marmorist saalis asusid kuninga ja kuninganna marmorsarkofaagid.
Teise korruse ohverdamisruumis seisid valitsejate peaaegu kahekordses elusuuruses raidkujud: Pytheose loodud loomutruu, elavana näiv Mausolose kuju ja Skopase valmistatud ülevust, kurbust ja leina väljendav Artemisia skulptuur. Ruumi lage kandsid viisteist korintose stiilis sammast. Templi välisküljel paiknev joonia kolonnaad kandis rikkalikult kaunistatud karniisi, sammaste vahel aga seisid raidkujud.
Pliniuse ja teiste autorite järgi oli mausoleumi kõrgus aluselt kuni katuseplatvormini 46 meetrit. Mausoleumi kujundasid ja ehitasid arhitektid Pytheos ja Satyros. [1, lk 110-111]
6. Rhodose koloss
Antiikmütoloogias kuulus Türgi ranniku lähedal paiknev Rhodose saar päikesejumalale Heliosele. Pärast Rhodose saare edukat kaitsmist sissetungijate vastu 304. aastal e.Kr. püstitasid rhodoslased Lindosesse, Rhodose peamisse sadamalinna määratu suure Heliose kuju tänutäheks selle eest, et ta neid oli kaitsnud.
Keegi ei tea, kus see kuju täpselt asetses või kuidas ta välja nägi. Arvatakse, et kuju seisis harkisjalu sadama sissepääsu ees, nii et laevad võisid tema jalge vahelt läbi sõita. Siiski on tõenäolisem, et kuju paiknes linnast vaadates üle sadama.
Kuju valmistamist kirjeldas Philon. Algul oli Chares „valanud ja paika pannud kolossi jalad.“ Seejärel valanud ülejäänud kehaosad „ühendades need nendega, mis juba seisid.“ Kuju kasvas ja ta „kattis selle väljastpoolt savi ja liivaga ja pärast veel kividega, et kõik paigal püsiks.“
Kolossi ehitati kaksteist aastat. Aga millal? Mitmete kirjalike allikate ja Rhodose raidkirjade järgi on täpselt kindlaks tehtud, et 281. aastal e. Kr. koloss juba seisis. Võib üsnagi suure tõenäosusega väita, et Chares alustas töid 303. aastal e. Kr. ja lõpetas 291. aastal e. Kr. Koloss seisis 66 aastat, kuni ta 225. aasta maavärisemise ajal maha prantsatas. Kuju minimaalne kõrgus oli antiikautorite järgi 31-35 meetrit. Praegu arvatakse, et Rhodose koloss oli 37 meetri kõrgune. Tolle aja kohta oli aga oli Rhodose koloss tõesti hiiglaslik rajatis . See oli midagi enamat kui õnnelike linlaste ohvriand oma jumalale Heliosele. See oli linna eneseteadvuse, majandusliku ja sõjalise võimsuse sümbol, tema vabaduse märk.
Kuju väljanägemise kohta on meil vähe teada. Küllap pidasid antiikautorid kolossi niivõrd tuntuks , et ei vaevunud seda kirjeldama. Seetõttu levis hiljem arvukalt erinevaid fantaasiasünnitisi. Kõige usaldusväärsemaks peetakse siiski Philoni kirjeldust, milles ilmselt oli kasutatud praeguseks hävinud allikaid . Selle järgi oli koloss valgest marmorist alusel sundimatus poosis seisev mehefiguur, kelle üks käsi oli tõrvikuga üles tõstetud. Kolossi pöiad, mis „ise juba ületasid paljusid kujusid“, olid satbiilsuse mõttes tugevasti alusele toetatud. Kuju käes olev tõrvik süüdati ööseks, seega täitis koloss ka majaka funktsioone. Kuju seisis praeguse muuli lõpus. [1, lk 124-125]
7. Pharose tuletorn Aleksandrias
Aastal 279 e.Kr., pärast 20 aastat kestnud ehitamist oli Aleksandria tuletorn valmis ja nimetati kohe üheks maailmaimeks. See oli esimene suur tuletorn, mida iganes ehitatud, ning pealegi võimas, et pidas vastu üle tuhande aasta ka mitmele maavärinale.
Tuletorn sai oma nime Pharose saarelt, kuhu ta ehitati. Paljudes keeltes tähendab sõna " pharos " tänapäevani "tuletorni". Saar asus väljaspool Aleksandria sadamat ning oli ühendatud maismaaga teetammi kaudu. Me võime Pharose tuletornist saada ettekujutuse Rooma müntide järgi ja vanaaja käsikirjadest leitud kirjelduste põhjal. 122 meetri (400 jala) kõrgust tuletorni võisid merel seilavad laevad näha paljude miilide kauguselt.
Valgest marmorist Pharose tuletornil oli kolm järku, millest igaüks oli kitsam. Torni alumine korrus oli ristkülikukujuline, keskosa oli kaheksanurkne ja ülaosa silindriline.
Aastal 1326  sai tuletorn maavärina tagajärjel tugevasti kannatada ning hiljem ehitati selle varemeile kindlus . Tuletorni tipus põles tuli nii päeval kui öösel. Tuletorni valgus oli nii hele, et see paistis merele 56 km kaugusele. [3]
7.1 Tuletorni ehitus ning välimus
Straboni, Lukianose ja eriti just Pliniuse kirjelduste järgi oli majaka aluseks 160-190 meetriste külgedega ruut. Sellel asus massiivne 70-80 meetri kõrgune ja umbes 30,5 meetrise küljepikkusega torn, mis aegamööda kitsenes ja lõppes sakmetega nagu kindlusetorn. Küljed olid suunatud iga nelja ilmakaare poole. Teine korrus kujutas endast marmorplaatidega kaetud kaheksatahulist torni, mille küljed olid suunatud kaheksa peamise tuule poole. Kolmas korrus, kus asus tuli, oli ümmargune ja seda kattis poleeritud graniitsammastele toetuv kuppel . Kuplil seisis seitsme meetri kõrgune Poseidoni pronkskuju.
Majaka täpset kõrgust me siiski ei tea, sest seda hinnati tavaliselt ainult silma järgi. Kuid majaka kõrguseks antakse ligilähedaselt 135 meetrit.
Pharose tuletorn oli ühtlasi ka vaatluspunkt ja kindlus (seal asus suur garnison ). [1, lk 136-139]
8. Petra kaljulinn
Petra kaljulinn on tõeline siiani säilinud antiikaja aare , mis on peidus pea läbimatute, taevani kõrguvate ja päikest varjutavate kaljuseinte vahel. Linna rajasid muistsed nabatealased 6. sajandil e.Kr ning see muutus oma arenenud kultuuri ja vapustava arhitektuuriga oluliseks karavaniteede sõlmpunktiks. Hiljem läks Petra roomlaste kätte ning pärast 363. aasta maavärinat vajus vaikselt unustusehõlma, kuni 1500 aastat hiljem Šveitsi rändur Johann Ludwig Burckhardt linna taasavastas. See kalju seest väljatahutud ja nikerdatud fassaadidega punaroosa linn on täis müstilist sarmi, mis paneb imestusest tarduma igaühe, kes linna siseneb.
Tee linnani läheb läbi kilomeetripikkuse kitsa kõrgete kaljuseinte vahel lookleva mäekuru, kuni äkitselt avaneb hingemattev vaatepilt: punaka valguse kumas joonistub kaljuseinast välja Petra kauneim monument , kõrgete nikerdatud sammastega silmipimestav El-Khazneh templifassaad. Aga see on alles esimene Petra saladustest. Kilomeeter kilomeetri järel avanevad külastaja silme ees kivist väljaraiutud ja nikerdatud kalmeehitised, templid, hauakambrid, kaljureljeefid, võlvitud väravad ja sammaskäigud ning kaljuseintesse tahutud veetrassid, mis kõik kõnelevad linnaelanike tehnilisest ja kunstilisest geniaalsusest. Ning kõike seda saadab ennekogematu värvidemäng: olenevalt kellaajast ja päikesenurgast värvuvad kaljud roosaks, tumepunaseks, purpurpunaseks või oranžiks. [5]
9. Machu Picchu
Üheks kaugemaks ja kättesaamatumaks seitsmest uuest maailmaimest peetakse Peruus , Andide 2400 meetri kõrgusel mäetipul asuvat muistset Machu Picchu püha linna. Tegelikult pole sinna jõudmine sugugi nii keeruline, kui meie kodusest Euroopa põhjaosast paistab.
Machu Piccu kohta ei teata tänaseni, miks nii raskelt valminud linn pärast konkistat järsult maha jäeti. Just siin peitis end vallutajate eest viimase inka viimane legitiimne poeg Titu Cusi. Linna kohal kõrgub kunagine oraaklikeskus Huayna Picchu, kaljunuki otsa rajatud tempel, kuhu päevas pääseb vaid 400 kõige kärmemat turisti ning kuhu ronimine mööda kivisse raiutud trepiastmeid võtab üle tunni. Tänagi söövad säilinud kivimajade vahel laamad, müüripraost piilub omaaegne inkade püha loom tšintšilja ja peadpööritavast kõrgusest alla vaadates näeb orus voolamas Vilcabamba jõge. Inimloomusele on mõistatused alati ligitõmbavad olnud. [6]
10. Chichen Itza
Chichen Itza ei ole kõige suurem ega kõige mõjuvõimsam maiade linn, aga tänu kergele ligipääsetavusele Cancunist ja suurtele turistihordadele, kõige tuntum.
Sissepääsu on ehitatud võimas teeninduskompleks ning sisenedes kippus vägisi silme ees kangastuma turismitööstuse masendav tulevikuvisioon – suured amfiteatritest supermarketid kaardumas ümber vaatamisväärsuste, odavlennufirmad maandumas ja tõusma otse ukse eest.
Iidne maiade linn ise on aga vägev. Kohe sisenedes saab kohtuda kõige kuulsama, kõikidelt turismibrozüüridelt tuttava ehitise, Kukulkani püramiidiga. Või kui olla täpsem, siis templiga. Kohalikud giidid rõhutavad igal sammul , et maiad ei ehitanud püramiide, vaid templeid, millel oli astroloogiline ja religioosne otstarve.
Midagi ei ole siin juhuslikku - astmete ja platvormide arv, templite asend, koik symboliseerivad ja tahendavad midagi. [7]
11. Taj Mahal
Tadž Mahal ehk Taj Mahal [tadž mah'al] on haudehitis Põhja-Indias Agra linnas, mille India suurmogul Džahan laskis ehitada oma abikaasa Arjumand Bano Begum'i mälestuseks. Naist tuntakse Mumtaz Mahal'i nime all, mis tähendab pärsia keeles ' palee valgus'. Ta suri 1630 neljateistkümnenda lapse sünnitamisel. Ehitus algas 1632 ja lõppes 1648. Ehitusel töötas 20 000 inimest, nende seas meistrid Euroopast ja Kesk-Aasiast. Peaarhitekt oli Ustad Isa (Ustad Ahmad) Lahore 'ist.
Nime Taj Mahal algupära pole selge. Džahani valitsemise aegsed õukonnaajalood nimetavad seda lihtsalt Mumtaz Mahali hauaks (rauza). Üldiselt arvatakse, et Taj Mahal 'kroonpalee' või 'palee kroon' on lühendkuju Mumtaz Mahali nimest.
Taj Mahali ehitamisel kasutati materjale kogu Indiast ja Aasiast. Ehitusmaterjalide veoks kasutati üle 1000 elevandi. Valge marmor toodi Rajasthanist, jaspis Pandžabist ning nefriit ja mäekristall Hiinast. Türkiis oli pärit Tiibetist, lasuriit Afganistanist, safiir Sri Lankalt ja karneool Araabiast. Kokku inkrusteeriti valgesse marmorisse 28 tüüpi vääris- ja poolvääriskive. [8]
11.1. Taj Mahali kompleks
Kui räägime Tadž Mahalist, siis peame silmas mitte ainult mausoleumihoonet. See on ainult kompleksi tsentrumiks. Kompleksi aga kuuluvad ka platvorm , millel mausoleum asub, neli ühesugust minaretti platvormi nurkades ja veel suur platvorm, kuhu mahub mitte ainult Tadž Mahal oma minarettidega, vaid ka ilusast punasest liivakivist laotud mošee ja kinnine galerii. Ka need on kaunid , kuid arhitekt ei valinud nende jaoks valget marmorit. Seda eesmärgil, et nad taanduksid teisele plaanile ega varjutaks mausoleumi, vaid rõhutaksid ta valevust ja kergust. Kompleksi kuulub ka basseinide ja purskkaevudega suur aed, mis on planeeritud arvestusega, et mausoleum oleks igast punktist nähtav. [2, lk 122]
12. Suur Hiina Müür
Suur Hiina müür on Hiina kaitserajatis, mida on ehitatud alates 3. sajandist eKr kuni 17. sajandi alguseni , eesmärgiga kaitsta valitsevaid dünastiaid võõrvõimude (mongolid, türklased jt.) sissetungi eest.
Müüri kogupikkuseks loetakse pärast 2009. aasta arheoloogilisi avastusi 8851,8 km (peamüüri pikkus 2400 km) ja praegu ulatub müür mererannikult Pekingist idas kuni Gobi kõrbeni Gansu provintsis keset Hiinat.
Müür on 9 meetrit kõrge, ülaosas 5,5 meetrit lai ning varustatud müüripealse tee, vahitornide, väravate ja kantsidega, millest juba vahitorne on kokku loetud umbes 20 000 (hiina ajaloolased väidavad, et kunagi võis see arv olla 60 000). [9]
Suur Hiina müür on traagiline mälestis Hiina imperaatorite muinasjutulisest rikkusest, kõrkusest ja vägevusest. Hiina meistermeeste uskumatust tööarmastusest ja kannatlikkusest ning tulututest suurtest ohvritest, sest lõppkokkuvõttes ei täitnud müür ju ettenähtud rolli.
Suurtest linnadest ja peasuundadest eemal pole aga müür sugugi nii aukartustäratav kui Pekingi lähedal. Mõnes kohas kujutab ta endast vaid poollagunenud mullavalli. See kehtib eriti ta harude kohta, mis on ehitatud tuhat ja tükati isegi kaks tuhat aastat tagasi. Kõige paremini on säilinud need müüriosad, mis on laotud sinakatest tellistest ja kividest, täitematerjaliks muld. Kuid isegi nendes kohtades, kus müür on varisenud, on tornid püsti.
On välja arvutatud et, müüri ehitamiseks kulus seitsesada miljonit inimtundi, sada kaheksakümmend miljonit kuupmeetrit pinnast ning kuuskümmend miljonit kuupmeetrit kive ja telliseid . Töölistest, kes müüri ehitasid ja siin surid, ma ei räägigi- neid oli sadu tuhandeid.
Ja nagu tuhat aastat tagasi, jookseb ka praegu müür lindina läbi kogu Hiina. Kui teele satub mägi, ei lähe ta ümber mäe ringi, vaid tõuseb tipuni ja laskub uuesti alla; ta läbib kuivi steppe ja läheb läbi linnade külje alt. Ta on imeteldav ja uskumatu, kuid minu arvates ka traagiline. Ta on küll maailma suurim mälestumärk terve rahva sajanditepikkusele tööle, kuid samaaegselt on ta ka mälestusmärk inimlikule murele, ebaõiglusele ja sihitule ettevõtmisele, mille loomist keegi ei saanud ega tahtnud peatada. [2, lk 195-199]
13. Colosseum
Colosseumi ehitamise idee mõtles välja imperaator Vespasian ja ehitamist alustati juba tema valitsemise ajal. Siiski lõpetati see alles 80. a-l p.Kr. tema poegade : Tituse ja Dominitiani poolt. Colosseum oli Rooma impeeriumi suurim arhitektuuriline saavutus ja seda kasutati ühtlasi kui mudelit ka kõikide teiste amfiteatrite ehitamiseks tol ajal. Colosseumi ülemine osa oli algselt puidust ehitatud, kuid 223. a-l asendati see kiviga. Selle väline karkass ja -osa asendati suurte allikalubja plokkidega, mis on üks lubjakivi liikidest. Ülejäänud ehitis asendati pehmema, kergema kiviga, mis hiljem marmoriga kaeti . Et pealtvaatajaid päikese ja vihma eest kaitsta, kaeti Colosseum suure eemaldatava purikatusega. See ehitati 240 puuprussi abil, mis paigutati väljapoole seinte külge. Purikatuse paigaldamiseks vajati meremehi, kes komandeeriti Misenum´i mereväebaasist Naapoli lahest.
Colosseum on 50. meetri kõrgune ja jaguneb neljaks korruseks. Colosseumi fassaadil on kasutatud kolme tüüpi sambaid: Dooria, Joonia ja Korintose. Ehitise ülemine osa sisaldas varem väikeseid kujukesi (statuette), mis kahjuks pole tänaseni säilinud. Väljaspoolt olid Colosseumi sambad ehitatud kindlate reeglite järgi: Dooria sambad asusid esimesel korrusel, sest need olid kõige raskemad , teisel korrusel Joonia sambad ja kolmandal Korintose sambad, neljandat korrust ilustasid pilastrid ( neljakandiline eenduv seinasammas).
Colosseumi interjöör koosnes areenist, mis oli mõõtmetega 76X46 meetrit ja selle põrand oli kas puidust või trambitud liivast . Istmed olid jaotatud klasside kaupa, nii et kõrgemal ja tagapool istusid vähem tähtsad inimesed. See-eest oli aga sissepääs kõigile prii .
Colosseum suutis vastu võtta 70 000 inimest , kes tulid pealt vaatama gladiaatorite võitlusi ja metsloomade jahtimist. Selleks, et pealtvaatajaid kaitsta, olid areeni ümber veetud metallvõrguga teibad, mis  naelutati kinni elevandi kihvadega. Ülevalt oli  võrk kaetud merevaigust rullidega , nii et loomad ei suutnud jalgel püsida ja üle tara inimeste sekka hüpata. Et aga inimesed veelgi turvalisemalt saaksid show`d jälgida, olid alati ka ambujad vibudega tara ääres julgestuseks.
Viimane show peeti Colosseumis 523. aastal p.Kr. Ostrogooti (ida-) kuninga Theodori valitsemise ajal. Kuna gladiaatorite võitlused keelati ära juba 438. aastal p.Kr (peaaegu 40 aastat enne impeeriumi langemist), siis seisnes viimane show ainult loomade jahtimises. [10]
14. Jeesuse kuju
Brasiilias Rio de Janeiros Corcovado mäetipus kõrguv väljasirutatud kätega Jeesuse kuju – Christ the Redeemer – on üks tuntumaid ja külastatumaid monumente ning suurim art déco skulptuur maailmas. Monument on 38 m, kuju ise 30 m kõrgune, käte siruulatus 28 m. Jalamile on püstitatud väike kabel ning vaateplatvormilt  avaneb hingemattev vaade Rio de Janeirole, lahele, Sugarloaf’i mäele ning Copacabana ja Ipanema rannale. Kujundnud brasiillane Heitor da Silva Cosa , teostanud prantsuse skulptor Paul Landowski. Kuju püstitamiseks kulus 5 aastat (1926 – 1931 ) ning see toimus suuremalt jaolt annetuste toel. Ametlikult pühitseti Jeesuse kuju 12. oktoobril 1931 ning väljasirutatud kätega lunastaja muutus brasiillaste soojuse sümboliks, kes avasüli külastajaid vastu võtavad. Tänaseks on kuju saanud ka suurepärase valgustuse ning mäetippu viivad tõstukid neile, kellele 220 trepiastet üle jõu käivad.
Kahtlemata on lihtne, aga väga mõjus Christ the Redeemer ühelt poolt suur vaatamisväärsus, teisalt aga ka hingepuhastamise koht, sest geniaalne kunstiteos annab kindlasti tunnetatavat tuge nii usklikele kui uskmatutele, sest millessegi usub meist ju igaüks. [11]
Kokkuvõte
Maailmaimed vanasti ning tänapäeval on kõik kunstilised ehitised. Kõikidel maailmaimedel oli olemas tähtis põhjus, milleks seda ehitada, kuid nüüd on neist saanud suurimad turismiobjektid . Näiteks püramiidid ehitati vaaraode hauakambriteks. Suur Hiina Müür ehitati selleks, et kaitsta end võõrvägede eest. Praeguseks on neil hoopis teine eesmärk, milleks on panna turiste imestama ning mõtlema, kui palju on inimesed pidanud selliste asjade kallal vaeva nägema.
Minu jaoks oli kõige erilisemaks maailmaimeks Petra kaljulinn, sest see on linn, mis on ehitatud mägedesse. Oleks kindlasti väga huvitav sellist kohta külastada. Ka Hiina Müür on väga huvitav. Kujutan ette, et vaade sealt võib olla liigagi ilus.
Ma arvan, et kõikidele neile ehitistele on pandud sobiv tiitel „maailmaime“, sest mis saaks olla veel ilusam, kui kõik need eeltoodud ehitised.
Kasutatud kirjandus
1. Kinggi, J. 7 maailmaimet. Tallinn: Kirjastus „Olion“, 1996.
2. Možeiko, I. Veel 27 maailmaimet. Tallinn: Kirjastus „Valgus“, 1974.
3. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/7maaimet.ht m
4. http://et.wikipedia.org/wiki/Semiramise_rippaiad
5. http://postimees.nuattitude.ee/est/?newsID=7691&folderName=petra
6. http://naistemaailm.ee/?art_magaz=2&id=14395
7. http://reisiblog.lhconcept.ee/index.php?module=tripnote_p&page=viewTripnote&id = 8. http://et.wikipedia.org/wiki/Tad%C5%BE_Mahal
9. http://et.wikipedia.org/wiki/Suur_Hiina_m%C3%BC%C3%BCr
10. http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/ehitismalestised.ht m
11. http://postimees.nuattitude.ee/est/?newsID=7696&folderName=lunastaja
18