Vanaaja maailmaimed (0)

GIZA PÜRAMIIDID EGIPTUSES
Praegu loetakse vanaaja esimeseks maailmaimeks kolme Giza püramiidi Kairo lähedal: Cheopsi , Chepreni ja Mykerinose püramiide. Üldse on Egiptuses püramiide umbes 70, võib-olla ka 80. Püramiidid kõrguvad sajakilomeetrise ketina Niiluse orgu kõrbest eraldaval kaljusel platool Kairost kuni Faijumi oaasini.(Kinggi 1996:9) Püramiidide ehitamine sai alguse soovist kaitsta vaaraode mumifitseeritud kehasid ja väärtuslikke hauapanuseid hävimise ja rüüstamise eest. Seega võib püramiide lugeda iidseteks hauakambriteks.(Kinggi 1996:15)
Kolme püramiidi juurde kuuluvad veel templid, väikesed püramiidid, kuhu on arvatavasti maetud vaaraode naised ja preestrite ning ametnike surnukehad. Seda surnud linna valvab sfinks , kelle tähelepanelik pilk ulatub kaugele üle kõrbeliiva. Mõistatuslikkuse ja salapära sümboliks kujunenud sfinksi lasi ehitada vaarao Chepren (arvatakse, et vaarao pea on vaarao portree). Sfinks on tegelikult inimese pea ja lõvi kehaga 20 meetri kõrgune ja 73 meetri pikkune suur skulptuur . Kuju näoosa maksimaalne laius on 4,2 sentimeetrit . Sfinks raiuti välja kivirahnust, mis oli jäänud poolele teele, kui kivimurrust püramiidi juurde kive veeti. Arvatavasti oli sfinks tema taga asuva nekropoli valvuriks, kuid selles ei saa ka päris kindel olla. Sfinksil on peas vaarao peakate ja laubal asuv kobra on valitseja sümbol, kuid osa ninast on hävinud ja habe on täielikult kadunud. Arvatakse, et sfinksi habe oli algselt üle krohvitud ja punase värviga kaetud. Sfinksi ette on rajatud steel , neljakandiline graniitsammas. Sellele on kirja pandud gasellijahil sfinksi varju puhkama istunud, 15.sajandil e. Kr. elanud vaarao Thutmosis neljanda huvitavaid tähelepane­kuid. Sfinksi juurde on steele püstitanud paljud vaaraod ja ilmselt käidi siin ka palverännakul.( Maailma imed 1998:126-127) Sfinksi näoosa on rikutud, kuna mamelukid kasutasid sfinksi pead suurtükiharjutustel märklauana. Egiptuse arusaamade järgi oli sfinks valitseja või jumala kuju, mille jõudu sümboliseeris lõvikeha. Teda nimetati šesep-anh, see tähendab (valitseja) “elav-kuju.” Alles hiljem panid kreeklased talle nimeks sfinks. Araablased nimetavad seda hiiglakuju “õuduse isaks.” Heledas kuupaistes tekkiv varjude mäng muudab ta küllaltki hirmuäratavaks. Maailmas pole sfinksist suuremat kuju. Sfinks on maailma suurim skulptuur ja ka maailma suurim raidkuju.( Kinggi 1996:32)
Peale saja-aastast uurimist tegid egüptoloogid kindlaks kuju tõelise nime-Horemahet, ehk “Hor horisondil ”. Hor tähendas jumalaks saanud valitsejat ja horisont kohta, kus see valitseja pärast surma päikesejumalaga ühineb. Täielikult tähendas nimi seega “Hafra elav kuju”. Niisiis kujutas sfinks Hafrat (Chepreni) – jumalat ja lõvi oma püramiidi valvamas.( Kinggi 1996:32)
CHEOPSI püramiid ehk vaarao Hufu püramiid (elas 27 saj. e. Kr.) on 137 meetrit kõrge. Ta koosneb enam kui 2,25 miljonist lubjakiviplokist, mida murti lähedal asuvast karjäärist. Iga ki­vi­plokk kaalub keskmiselt 2,5 tonni. Suurimad kiviplokid kaaluvad umbes 15,25 tonni ja vaarao hauakambri graniidist laeplaadid kaaluvad igaüks umbes 50,75 tonni.
Püramiidi küljepikkus on ca. 230 meetrit ja kõrgus 137,3 meetrit, esialgu oli see 146,6 meetrit. Nüüdseks on püramiidi tipp maha varisenud ja selle asemel on nüüd kümne ruutmeetri suurune vaateplats. Püramiid katab 5,4 hektari suuruse pinna.
Püramiid on ehitatud lausa üleloomuliku ja fantastilise täpsusega.Ta seisab peaaegu ideaalselt tasaseks tehtud platsil. Püramiidi alus on lähedane ideaalsele ruudule ja seepärast on ka nurgad peaaegu täisnurgad. Püramiid on seatud vastavusse põhiilmakaartega nii, et üks külg oleks põhja, teine lõunasse, kolmas itta ja neljas läände.
Puudub kindel teadmine püramiidi ehitamise kindlast eesmärgist.Üldlevinud teooria järgi väidetakse, et see oli vaarao hauakamber . See võibki nii olla, kuid on tähelepanuväärne, et ei siit ega ka teistest püramiididest pole kunagi ühtegi surnukeha leitud. 9. sajandil sisenes Cheopsi püramiidi esimene teadaolev uurimissalk. Suurte raskustega jõuti siis välj vaarao hauakambrisse ja leiti eest tühi kivisarkofaag. Varasematest sissetungidest ei leitud ühtegi jälge.
Püramiidi sissepääs asub ehitise põhjaküljel. Vaarao hauakambrini, mis asub 43 meetrit allpool maapinda, viivad madalad ja kitsad käigud. Püramiidis on veel kaks tühja kambrit. 1954 aastal leiti püramiidi juurest pikast süvendist peaaegu 44 meetri pikkune seedripuust paat , mida võib ka vaadata sealsamas asuvas “Päikesepaadi- muuseumis .”( Maailma imed 1999:126-127)
Cheopsi püramiidi ehitati ligi 2,3 miljonist, rohkem kui kuupmeetrise mahuga kiviplokist. Vastavalt ehituse kolmele staadiumile sisaldab püramiid kolme hauakambrit, kuna vaarao tahtis, et üks oleks teda alati ootamas. Esimene hauakamber raiuti kaljusse ca. 30 meetrit allpool maapinda ja mitte täiesti püramiidi aluse keskpunktis . Selle põrandapind on 8x14 meetrit ja kõrgus 3,5 meetrit. See on lõpetamata nagu teinegi, mis asub umbes 30 meetrit allpool maapinda ja täpselt tipu all. Kambri mõõdud on 5,7 x 5,2 meetrit ja selle võlvlagi kõrgemas kohas 6,7 meetrit, vahepeal nimetati seda “kuninganna kambriks.” Kolmas hauakamber on lõpetatud ja sellest leiti hiigelsuur sarkofaag. Suurest punakashallist graniidipangast sarkofaag on laiem, kui sissepääs hauakambrisse. Hauakamber asub 42,3 meetri kõrgusel maapinnast ja püramiidi teljest veidi lõunapool. Kamber on vooderdatud laitmatult lihvitud ja hoolikalt ühendatud graniitplokkidega. Igal kambril on eesruum ja need kõik on ühendatud koridoride ja šahtidega.
Suhteliselt väikese hauakambri kohal lasus ligi kaks kolmandikku Cheopsi püramiidi raskusest. Et kammer raskuse all ei puruneks, tuli see ühtlaselt jaotada. Lahendusena ehitati hauakambri lae peale viis üksteise kohal asuvat “montaažikambrit” kogukõrgusega seitseteist meetrit. Neid leiame ka teistes püramiidides.
Püramiidis on keeruline koridoride süsteem, mis kujutab endast ehtsat labürinti. Sellised koridorid olid kõigis püramiidides ja neid ehitati osalt tehnilisl otstarbel , osalt pääsuks hauakambrisse, aga samuti ka ohutuse mõttes, et varas või hauakambri juhuslik rüvetaja eksiks või hukkuks. Paljud koridorid lõpevad umbteedega, paljud ristuvad üksteisega. Mõned koridorid on nii madalad, et neist pääseb läbi vaid roomates, teised on küllaltki kõrged, neis on raske hingata , sest aastatuhandete jooksul püramiidi suurendanud päike on selle sisetemperatuuri tõstnud üle 30 kraadi. On järsu kallakuga koridore, mis lõpevad äkki nagu põhjatu kuristikuga. ( Kinggi 1996:29-30)
Püramiididest kõige paremini ehitatud on vaarao Chepreni püstitatu (Cheopsi esimene poeg).  Selle tipp on alles ilmselt seetõttu, et tipp on 20-30 meetri ulatuses kaetud graniitplaatidega. Cheopsi püramiidi katteks kasutati ainult lubjakiviplaate, mis on nüüdseks hävinud. Kuna Chepreni püramiid on ehitatud kõrgemale kohale, siis seetõttu paistab ka suuremana. Tema tipp on praegu Giza kõige kõrgem tipp. Püramiidi ehitamine nõudis tohutu suurt tööliste armeed . Herodotose andmetel 100 000 inimest. Seda peetakse liialdatuks, kuid välja­kae­va­mis­tel Gizas leiti tööliste asulaid, kus oleks võinud elada 10 000 inimest.
Chepreni püramiidi siseehitus on suhteliselt lihtne: viieteistkümne meetri kõrgusel püramiidi jalamist algab käik, mis suundub allapoole kuni maapinnani ja sealt edasi peaaegu püramiidi aluse keskel oleva hauakambrini. Teine, maapinnalt algav käik, viib esialgu kümne meetri sügavusse, kust lühike kõrvalharu siseneb ühte väljaehitamata kambrisse. Käik ise tõuseb maapinnani, kus ühineb esimese käiguga. Hauakambri kõrgus on 6,8 meetrit ning külgede pikkused 14,2 ja 5 meetrit. 1818 aastal leidis itaallane Belzoni sealt purunenud kaanega tühja kivisarkofaagi. Rohkem kambreid ega käike püramiidis ei leidu. Püramiid ise on aga maail ­ma­ kompaktseim ehitis.( Kinggi 1996:26-30)
Kolmandaks Giza püramiidiks on vaarao Mykerinose püramiid (Cheopsi teine poeg). See on juba tunduvalt väiksem. Esialgiu oli ta 66,5 meetrit kõrge, praegu ca. 4 meetrit madalam. Ligikaudu 20 meetri kõrguseni oli püramiid kaetud assuani punasest graniidist plaatidega, ülalt­poolt aga turi valgest lubjakivist plaatidega. Püramiidi mainib juba “araabia Herodotos ”, kes suri 956. aastal. Ta nimetab püramiidi “värviliseks” (ilmselt eri värvi katteplaatide tõttu) ning jutustab, et selles “puhkasid mustast graniidist sarkofaagides surnud jumalasulaste kehad ja igaühe kõrval lamas raamat, kuhu olid kantud tema ametisaladused ja tema teod aasta jooksul.” Mykerinose poeg jätkas püramiidi ehitust. Ta lõpetas isa püramiidi katmise lubjakiviplaatidega.( Kinggi 1996:32-34)
SEMIRAMISE RIPPAIAD BABÜLONIS
23 sajandil e. Kr. asutasid sumerid linna nimega Kadingiri. Amoriidid võtsid lahingus linna endale ja nimetasid selle täpselt samuti nagu sumeridki olid teinud, “jumala väravaks”- Bab-iliks (Babülon). Linna järgi hakati kogu riiki nimetama Babülooniaks ja selle elanikke babüloonlasteks.
Babüloonia ajaloolase Bernossose andmetel ehitas kuningas Nebukadnetsar kivist kõrgendiku, millele andis mägede välimuse ja istutas sinna igat liiki puid, luues nii rippuva pargi, et tema naine ei tunneks igatsust kodumaa looduse järele.
Babüloni rippaiad asusid Babüloni müüridel. Strabon annab ka rippuvate aedade mõõdud: “ Rippuv aed on nelinurkne , külgede pikkus neli plethronit,” üks plethron on 29,6 meetrit. Neid aedu peetigi antiikajal Babüloni suurimaks imeks. Neid rippaedu tuntakse rohkem Semiramise rippaedadena.
Aedade üldpindala on ca. 1200 ruutmeetrit ja need asusid kuningapalee kirdeosas Ištari väravate lähedal laial, neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid vägevatele kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid massiivsetest kiviplaatidest, kaetud pealt kõrkjakihi ja asfaltiga. Nendel lasus kipsiga ühendatud tellistest vahekiht ja selle peal tinaplaadid, et vesi läbi pinnase alumistele korrustele ei valguks. Kõige peal oli nii paks mullakiht, et seal võisid kasvada ka kõrged puud.
Terrassse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale olid paigutatud keerdpumbad, mille abil sajad orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata terve päev Eufratist vett.
Kõrgetele üle kuningalossi müüride tõusid sihvakate palmide kroonid . Kuna sambad ulatusid ca. 22 meetri kõrgusele, oli taimedel valgust ja õhku küllaldaselt. Seal oli haruldasi taimi ja ilusaid lilli. Ka meile nii tuttavat tulpi aretati juba Semiramise aedades. Aiad olid avatud jahedatele, tavaliselt loodest puhuvatele tuultele.
Semiramise kohta on palju legende, kuid arvatakse et temaks oli Assüüria kuninga Salmanassar kolmanda poja Šamšiadad Viienda surma järel valitsenud lesk Šammuramatt kr.k. Semiramis), kes oli ilus ja andekas naine. ( Kinggi 1996:43-67)
ARTEMISE TEMPEL EFESOSES
Antiikaja tähtsamaid kaubalinnu Efesos asus Kaaria rannikul Väike- Aasias. Linn asutasid 12 sajandi lõpus e. kr. joonialased, keda peetakse kreeka hõimudest vanimaks.
Antiigi lemmikjumalanna oli Artemis . Roomlased kutsusid teda Dianaks ja tema kultuse keskuseks oligi Efesos. Väike- aasias austati artemist juba iidsetest aegadest peale. Ta sai seal tuntuks kui viljakuse, aga ka metsloomade ja meremeeste jumalannana. Teda kutsuti ka Artemis Polygmasteks- paljurindseks. On säilinud tema kuju 15 palja rinnaga. Efesose Artemis oli kirgedest tormitsev ja meelas naine. Efesoslaste hulgas oli Artemis ääretult populaarne ja paljude Kreeka linnade kalendrites oli üks kuu tema auks nimetatud artemisioniks. Efesoses oli artemision pühendatud täielikult Artemise sünnipäevale ja terve selle kuu jooksul toimusid jumalanna auks suurejoonelised pidustused. Efesos pidas end Artemise linnaks.
Õitsenguperioodil 6 sajandil e. Kr. otsustasid linnakodanikud püstitada uue suurejoonelise templi oma kaitsejumalannale, mis kõik seniehitatu varju jätaks. Templi ehitajaks kutsuti Knossosest kuulus arhitekt Hersiphronos. Ta tegi ettepaneku ehitada gigantne joonia stiilis marmortempel, mida ümbritseb sammaste kaksikrida. Tempel plaaniti ehitada marmorist. Kuna Efesose piirkonnas olid sagedased maavärinad, siis soovitas arhitekt ehitadatempel soisele pinnale, Kaystrose jõesuudmesse.
Templit ehitati 120 aastat. Hersiphronose eluajal lõpetati hoone püstitamine ja sammastiku paigaldamine. Pärast Hersiphronose surma jätkas tööd tema poeg Metagenes, kes juhatas templi ülaosade paigaldamist. Kuid ka tema suri enne tööde lõppu. Templi lõpetasid 5 sajandil e. Kr. arhitektid Peonitos ja Demetrios.
21.juulil 356. aastal e. Kr. (Aleksander Suure sündimise päeval) tempel hävitati. Tempel ehitati uuesti üles. Tempel oli 110 meetrit pikk ja 55 meetrit lai ning ümbritsetud kahekordse kolonnaadiga. Pliniuse järgi oli sambaid 127 ja need olid 18 meetri kõrgused. Fassaadi kaunistas 8 sammast kummaski reas, külgedel oli 20 sammast mõlemas reas. Hoone oli kaetud nii seest kui väljast marmortahvlitega. Ehitis koosnes kolmest osast:1.avar eeskoda pronaos, mille lage toetas 8 sammast; 2.suur peasaal 16 sambaga; 3.tagaruum episthodomos, kus oli 4 sammast. Peasaalis asus 15 meetri kõrgune Artemise kuju, mille meisterlikult ülemaalitud nägu, käelabad ja jalapöiad olid puust, rõivad aga üleni ehitud kulla aj kalliskividega. Kuju selataga oli sammas. Lagi ja katus olid uhkemad kui enne. Eelmise templi saviplaatide asemel oli katus nüüd kaetud marmorplaatidega. Templit kutsuti kaunistama kuulsamad kreeka maalikunstnikud ja skulptorid. Polykleitos tegi kuulsa haavatud amatsooni kuju, templi altari reljeefid tegi Praxiteles , ühe samba reljeefiilustused lõikas välja Skopas . Maalide hulgas paistsid silma Apellese tööd.
Philon kirjutas templi kohta:”Efesose artemise tempel on ainus jumalate eluase maa peal...”
Tempel oli ka varjupaigaks riiklikele kujategijatele ja põgenenud orjadele . Ta oli ka oma aja suurim pank Aasias. Seal hoiti raha ja anti laenu.
Templil olid ka laialdased maa-alad. Seal kõlasid esimest korda Homerose “ Iliase ” ja “Odüsseia” värsid, seal sündis vanim kreeka eleegiline poeesia . Efesos oli juba enne Ateenat kreeka maalikunsti, skulptuuri ja arhitektuuri tähtsaim keskus ja seal pandi alus ka materialistlikule filosoofiale. Kuulsaim Efesose kodanik oli filosoof Herakleitos (ca.540-480 e. Kr.).
Artemise templist on nüüdseks säilinud vähe (peale mõnede kujude ja sambaosade). Välja on kae­­vatud vaid vundament . Arheoloogidel ja arhitektidel on õnnestunud täie kindlusega re­konst­­rueerida vaid templi põhiplaan.( Kinggi 1996:68-81)
ZEUSI KUJU OLÜMPIAS
Asus Peloponnose poolsaare lääneosas, Olümpia pühal maal. Ta oli loodud kreeka silmapaistva skulptori Pheidiase poolt. See on ainus maailmaime , mille autoriks oli üks inimene.
Olümpia maakohas iidses pühas paigas asus Zeusi tempel peajumala enese hiigelkujuga. Altise keskel asus pühadest paikadest pühim- Zeusi altar , koht, kus talle olevat esimest korda ohver toodud. Altar koosnes kahest korrusest: alumisel tapeti loomad ja ülemisel need põletati. Pausanius jutustab, et ohverdatud loomade kontide ja tuha arvel kerkis altar pidevalt ning oli tema ajaks tõusnud 22 jala kõrguseks(so.7,22 meetri). Tempel ehitati lähedasest kivimurrust toodud lubjakividega ja kaeti kipskrohviga. Välised friisid olid kaetud mitmevärviliste ornamentide, meandrite ja taimelehtede kujutistega.
Templi peasaali sügavuses kõrgus elusuurusest seitse korda suurema Zeusi kuju. Kuju välimusest teame vaid ühe Eliases välja antud mündi ja Pausaniuse mitte kuigi põhjaliku kirjelduse järgi. Zeus istus rahulikus, majesteetlikus poosis rikkalike ilustustega kaunistatud troonil. Tema väärikas nägu oli heatahtlik , pead ehtis õlipuuokstest pärg. Tema rüü jättis paljaks õla ja rinna ülaosa ning rüü laiad voldid katsid alakeha. Paremas käes hoidis ta kullast ja elevandiluust , pärjatud peaga Nike kuju; vasakus valitsuskeppi, millel istus kullast Zeusi püha lind-kotkas. “Ka jumala sandaalid olid kullast, samuti rüü, mis figuuride ja lille­de­ga, nimelt liiliatega inkrusteeritud on,”märkis Pausanias.
Skulptuur võttis enda alla peaaegu kolmandiku templi sisemusest. Troonil istuva Zeusi pea ulatus laeni. Kallimachose ja Straboni andmetel oli kuju 12,5 meetrit kõrge. Skulptuuri riided, samuti pärg ümber Zeusi pea ning ta kätel asuva Nike rõivad ja võidupärg olid tehtud säravast kullast. Zeusi keha ja pea olid vandlist, mille soe kollakasroosa värvitoon andis talle hämmastava elutruuduse. Kullast ja elevandiluust olid valmistatud ka Zeusi troon , mille kõrget leeni , kätetugesid ja alust kaunistasid elevandiluust reljeefid ja jumalannade ja jumalate kullast kujutised. Trooni põikpuudel olid reljeefid, mis kujutasid stseene olümpiamängudelt.
Zeusi templi kohta on kirjutatud järgmist:” Kui inimene, kes on elus palju õnnetust ja häda tundnud, peatub murest tulvil südamega Zeusi kuju ees, siis unustab ta kõik hirmud ja raskused, mida inimese elu endaga kaasa toob.”
Kreeklastele polnud Zeusi kuju ainult jumaluse sümbol. Ta oli neile Hellase enda suurus, mida sümboliseerisid Zeusi trooni kaunistavad mütoloogilised stseenid , mis olid valitud nii, et neid tajuti Kreeka võidu apoteoosina Pärsia üle. See mütoloogiline keel, mis meid ükskõikseks jätab, oli kreeklastele arusaadav, elav, erutav ja kodanikutundeist kantud.       
( Kinggi 1996:82-102)
HALIKARNASSOSE MAUSOLEUM
Halikarnassose  mausoleum oli Egiptuse püramiidide järel suurim hauamonument ja selle püsti­tamise põhjuseks oli suur armastus.
Artemisia (Mausolose õde ) armastus oma mehe Mausolose ( valitses 377.-352. A. e. Kr.) vastu olevat olnud suurem kogu armastusluule loomingust ja tugevam kõigist inimlikest kirgedest. Kui Mausolos suri, käskis Artemisia, ise nuttes ja käsi murdes, põletada tema keha ja korraldada hiilgavad matused. Piineldes kurbuses, käskis ta mehe luud pulbriks jahvatada, segas siis vee ja lõhnaainetega ja jõi siis ära (sest ta tahtis saada Mausolose elavaks mälestussambaks ). Artemisia väljendas oma armastust ka teisiti. Ääretu püüdlikkuse ja heldusega viis ta lõpuni mehe mälestuse jäädvustamiseks mõeldud hauamonumendi ehitamise. See oli nii kaunis, et seda loeti üheks seitsmest maailmaimest. Ta pühendas hauamonumendi Mausolose hingele ja käskis temast luua kiidulaule.
Mausoleum oli mõeldud valitseja hauakambriks, aga ka templiks, kus talle pärast surma pidi austusavaldusi osutatama. Kaasaegseid vaimustas mausoleumi suurus ja selle ehitamiseks tehtud kulutused, kuid eelkõige võlus neid kunstilise kujunduse täiuslikkus.
Esimese korruse moodustas “hiigelsuur prokonnesose marmorist pjedestaal”. Tegelikult oli vägev põletamata tellistest alus, milles asus Mausolose ja Artemisia viimne puhkepaik, ainult marmoriga kaetud. Alusel seisis kolmekümne kuuest joonia sambast ümbritsetud tempel. Sambad kandsid 24-astmelise püramiidi kujulist katust, mida kroonis skulpturaalne neljahobuserakend.
Esimese korruse ülemist serva ehtis lai kõrgreljeefidega friis, mis piiras hoonet igast küljest. Aluse juures olid lõvide ja kihutavate ratsanike kujud. Hauakambri lage hoidsid ülal viisteist massiivset ja võimsat dooria stiilis sammast. Selles rikkalikult kaunistatud mitmevärvilisest marmorist saalis asusid kuninga ja kuninganna marmorsarkofaagid.
Teise korruse ohverdamisruumis seisid valitsejate peaaegu kahekordses elusuuruses raidkujud: Pytheose loodud loomutruu, elavana näiv Mausolose kuju ja Skopase valmistatud ülevust, kurbust ja leina väljendav Artemisia skulptuur. Ruumi lage kandsid viisteist korintose stiilis sammast. Templi välisküljel paiknev joonia kolonnaad kandis rikkalikult kaunistatud karniisi, sammaste vahel aga seisid raidkujud.
Pliniuse ja teiste autorite järgi oli mauoleumi kõrgus aluselt kuni katuseplatvormini 46 meetrit. Platvormil kõrgus marmorkvadriiga – nelja kõrvuti rakendatud hobusega võidusõiduvanker, mis pärast seda, kui Mausolos seda esimesena oli lasknud marmoris kujutada, muutus auvankriks, millega sõitsid keisrid .
Mausoleumi ehitasid ja kujundasid arhitektid Pytheos ja Satyros.
1402 . aastal Halikarnassose mausoleum lõhuti Rhodose rüütlite poolt, kes ehitasid varemetele Püha Peetri kindluse, ladudes selle müüridesse terveid kujusid ja suurepäraste reljeefidega marmorplaate. 1856. Aastal alustas Bodrumis väljakaevamisi inglise arheoloog Charles Thomas Newton . 1857. Aasta lõpuks oli Newton lahti kaevanud mõned haudehitise astmed ja leidnud kogu säilinud osa selle skulptuurkaunistustest: kaks kvadriiga hobust, Mausolose ja Artemisia raidkujud, arvukalt teisi skulptuure. Tema edu tipuks oli 14, kunagi mausoleumi kaunistanud reljeefplaadi leidmine.
Mausoleumil oli isegi nii suur kuulsus, et vanad roomlased hakkasid selle sõnaga tähistama kõiki suurejoonelisi haudehitisi. Sõna “mausoleum” aga levis ladina keelest teistessegi keeltesse.(Kinngi 1996:103-114)
RHODOSE KOLOSS
Rhodose saar ( kr. K. “ rooside saar”) asub Väike- Aasia edelaranniku lähedal. Esimesena kirjutas Rhodose ajaloost kreeka filosoof Zenon ( ca.355-262 e. Kr.).
Rhodose suurim teene ajaloo ees on see, et suurte kultuurikeskuste, nagu Ateena ja Efesos, langusperioodil sai temast teaduse ja kultuurisaavutuste keskpunkt. Koos Pergamoniga oli ta hellenismi ajastul klassikaliste traditsioonide taassünni keskuseks.
Kuulsaim Rhodose skulptorite seas oli Lysippose õpilane, Lindosest pärit Chares. Tema valmistatud Heliose kuju püstitati Rhodose linna sadamasse ning see läks edaspidi ajalukku kuuenda maailmaimena Rhodose kolossi nime all.
Kolossiks nimetasid kreeklased esialgu raidkujusid, mis olid üle elusuuruse. Hiljem hakati nii nimetama tõepoolest hiiglaslikke kujusid.
Kuju valmistamist kirjeldas Philon. Algul oli Chares “valanud ja paika pannud kolossi jalad”. Seejärel valanud ülejäänud kehaosad “ühendades need nendega, mis juba seisid”. Kuju kasvas ja ta “kattis selle väljaspoolt savi ja liivaga ja pärast veel kividega, et kõik paigal püsiks”.
Kolossi ehitati 12 aastat. Üsna suure tõenäosusega võib väita, et Chares alustas töid 303. Aastal e. Kr. Ja lõpetas 291. a.. e. Kr. Koloss seisis 66 aastat, kuni ta 225. Aasta maavärisemise ajal maha prantsatas. Praegu arvatakse, et koloss oli 50 meetri kõrgune. See oli midagi enamat , kui õnnelike linlaste ohvriand oma jumalale Heliosele. See oli linna eneseteadvuse, majandusliku ja sõjalise võimsuse sümbol, tema vabaduse märk, mis püsis kahjuks vaid kaks inimpõlve.
Kõige usaldusväärsemaks kolossi kirjelduseks peetakse Philoni kirjeldust. Selle järgi oli koloss valgest marmorist alusel sundimatus poosis seisev mehefiguur, kelle üks käsi oli tõrvikuga üles tõstetud. Kolossi pöiad, mis “ise juba ületasid paljusid kujusid”, olid stabiilsuse mõttes tugevasti alusele toetatud. Kuju käes olev tõrvik süüdati ööseks, seega täitis koloss ka majaka funktsiooni. Kuju seisis praeguse muuli lõpus.( Kinggi 1996:115-125)
PHAROSE TULETORN ALEKSANDRIAS
Pharose saar asus Egiptuse linna Aleksandria ees. Tuntuks sai saar sinna püstitatud majaka tõt­tu, mis on arvatud seitsme maailmaime hulka. Tema nimi elab praegugi mereäärsete rah­vas­te keeltes: prantslastel on majakas “ phare ”, hispaanlastel ja itaallastel “faro”, inglise po­ee­did ütlevad “pharos”.
Pharose tuletorn oli Aleksandria õpetlaste poolt kavandatud. Arvukate madalike ja veealuste kal­­jude tõttu nõudis sissesõit Aleksandria sadamasse suuri kogemusi. Et tagada ohutu lähe­ne­­mine sadamale, käskis vaarao Ptolemaios II Philadelphos püstitada Suursadama ette tuletorn. Strabon kirjutab oma “ Geograafias ”: See neem on merest ümbritsetud kalju, kaljule on imestusväärselt ehitatud mitmekorruseline valgest marmorist torn, millel on saarega sama nimi.
Tuletorn valmis aastaks 279 e.Kr. Majakas oli kolmekorruseline ja mitmete antiikautorite and­meil 100-120 meetri kõrgune.
Straboni, Lukianose ja eriti just Pliniuse kirjelduste järgi oli majaka aluseks 160-190 meetriste külgedega ruut. Sellel asus massiivne 70-80 meetri kõrgune ja ca. 30,5 meetrise küljepikkusega torn, mis aegamööda kitsenes ja lõppes sakmetega nagu kindlusetorn. Küljed olid suunatud iga nelja ilmakaare poole. Teine korrus kujutas endast marmorplaatidega kaetud kaheksatahulist torni, mille küljed olid suunatud kaheksa peamise tuule poole. Kolmas korrus, kus asus tuli, oli ümmargune ja seda kattis poleeritud graniitsammastele toetuv kuppel . Kuplil seisis seitsme meetri kõrgune Poseidoni pronkskuju.
Kütus tuleriida jaoks toimetati kohale mööda lauget keerdkäiku eeslite abil. Tule valgusjõudu suurendati liikuvate metallpeeglitega. Majaka valgus oli näha kümnete kilomeetrite kaugusele. Suure tõenäosusega võib oletada, et koos aluskaljuga ulatus tuletorn rohkem kui 180 meetrit üle merepinna. Võrdluseks võib öelda, et nüüdsed majakad on Pharose tuletornist tunduvalt madalamad. Euroopa kõrgeim Cordouani majakas on 59 meetrit kõrge.
Pharose tuletorn oli ühtlasi ka vaatluspunkt ja kindlus . Majakast jutustati palju legende ja imelugusid.
Tuletorni arhitektiks oli Sostratos Knidosest, Dexiphanese poeg.
Tuletorn seisis 1600 aastat. Nüüdseks teame, et ta seisis samas paigas, kus praegune kindlus, ja et kindluse ehitamiseks kasutati ka torni kive. Kuidas majaks aga täpselt välja nägi, seda me ei tea. (Kinggi 1996:126-141)