Liikide kadumise põhjused (0)

Q: Kuidas on inimtegevus mõjutanud liikide väljasuremise kiirust uuemal ajal?

Vastus leiad õppematerjalist: Liikide kadumise põhjused

Tartu Ülikool - Ökoloogia - Ökoloogia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kuidas on inimtegevus mõjutanud liikide väljasuremise kiirust uuemal ajal?

LIIKIDE KADUMISE PÕHJUSED
Referaat
Õppejõud:
Tallinn 2014
Sisukord
Sissejuhatus ……………………………………………………………….. 2 lk

Väljasuremise mõistest ……………………………………………………. 2 lk

Tänapäevane, inimese põhjustatud massväljasuremine …………………… 2 lk

Väljasuremise põhjused …………………………………………………… 3 lk

Elupaikade hävimine …………………………………………………. 4 lk

Ohustatud vihmametsad ………………………………………. 4 lk

Troopilised lehtmetsad ………………………………………… 5 lk

Rohumaad ……………………………………………………… 5 lk

Märgalad ja vee- elupaigad …………………………………….. 5 lk

Mangroov ……………………………………………………… 5 lk

Korallrifid ……………………………………………………… 5 lk

Kõrbestumine ………………………………………………….. 6 lk

Elupaikade killustumine ……………………………………………….. 6 lk

Elupaikade kahjustamine ja reostamine ……………………………….. 6 lk

Reostumine pestitsiididega …………………………………….. 7 lk

Veereostus ……………………………………………………… 7 lk

Õhureostus ……………………………………………………… 7 lk

Ressursside ületarbimine ………………………………………………. 8 lk

Invasiivsed võõrliigid ………………………………………………….. 8 lk

Haigused ………………………………………………………………. 9 lk

Väljasuremisohus olevate liikide omadused ……………………………….. 10 lk
KOKKUVÕTE …………………………………………………………...... 10 lk
KASUTATUD ALLIKAD ………………………………………………… 11 lk
Loodusel on tohutu majanduslik, esteetiline ja eetiline väärtus. Selle hoidmine eeldab, et kõik elurikkuse komponendid – ökosüsteemid, kooslused , liigid, populatsioonid ja geneetiline muutlikkus – säilivad heas seisundis. Kõigi nende osiste puhul võib algne ohustatus viia lõpuks välja täieliku hävinguni, kuid eduka looduskaitsetööga on võimalik neid ka alal hoida. Kooslused võivad kahjustada, väheneda pindalalt või kaotada oma väärtuse inimeste jaoks, kuid niikaua , kui kõik selle algupärased liigid on veel alles, säilib koosluse taastumise võimalus. Samamoodi väheneb populatsiooni suuruse kahanamisel liigi geneetiline mitmekesisus , kuid see võib aja jooksul mutatsioonide ja rekombinatsioonide tulemusena taastuda . Kuid niipea, kui liik välja sureb , kaob ka tema unikaalne pärilikkusinfo koos liigi omaduste ja panusega ökosüsteemi ning kadunud populatsioone ei saa enam kuidagi taastada. liigi kadumisega vaesuvad ka kooslused ja ökosüsteemid, mida see liik austas, ning liigi võimalik väärtus inimeste jaoks jääb avastamata ja kasutamata.
Väljasuremise mõistest
Sõnapaaril „välja surnud“ on mitu nüanssi, mis võivad sõltuda kontekstist. Liik on lõplikult välja surnud ( extinct ), kui kogu maailmas pole enam elus ühtki selle liigi esindajat; näiteks bambusesäälik (Vermivora bachmanii) on välja surnud värvuline. Kui liigi mõned isendid on säilinud üksnes vangistuses või muudes inimese kontrollitavates tehistingimustes , siis öeldakse, et liik on looduses välja surnud (extinct in the wild ); näiteks franklinipuu (Franklinia alatamaha), mis leiti 1765. a Altamaha jõe suudmealalt Georgias (USA), on looduses välja surnud, sest ei talunud puuvillaga kaasa toodud seenhaigust. Siiski on see liik tänu omal ajal korjatud seemnetele tehistingimustes säilinud ning on oma dekoratiivsuse tõttu Ameerika aedades üsna populaarne . Mõlemal eeltoodud juhul peetakse liiki tegelikult globaalselt väljasurnuks. Kohalikult väljasurnuks (locally extinct; extirpated) peetakse liiki, mis on kadunud teatud piirkonnas, kuid on siiski säilinud teistes levila osades. Näiteks rabapistrik (Falco peregrinus) oli kunagi Eesti rabades suhteliselt tavaline haudelind, kuid alates 1980. aastatest ei ole tema pesitsemist Eestis enam täheldatud, niisis on ta meil kohaliku haudelinnuna välja surnud. Mujal Euroopas levib aga rabapistrik mitmeski riigis. Mõned looduskaitsebioloogid ütlevad, et liik on ökoloogiliselt välja surnud (ecologically extinct), kui teda on järel nii vähese arvul, et tema mõju teistele liikidele on tühiselt väike. Näiteks bengaali tiigrid (Panthera tigris bengalensis) on suures osas oma levilast ökoloogiliselt välja surnud, sest looduses on neid alles nii vähe (üle maailma kokku vaid 2500 – 4000 isendit, sealjuures näiteks Hiinas alla 50 isendit), et nad ei suuda oma saakloomade populatsioonidele enam olulist mõju avaldada. Väljasuremise vältimiseks püüavad looduskaitsebioloogid anda soovitusi ja juhiseid liikide kaitseks ning vajaduse korral ka nende populatsioonide turgutamiseks ja ökoloogiliseks taastamiseks.
Tänapäevane, inimese põhjustatud massväljasuremine
Varasematel geoloogilistel ajastutel on olnud vähemalt viis suuremat massväljasuremise perioodi, millele on järgnenud liigilise mitmekesisuse kümneid miljoneid aastaid kestnud taastumine ja kasv. Nüüd on maailma liigiline mitmekesisus viimase 30 000 aasta jooksul progresseeruvas tempos vähenenud , sest üks paljudest liikidest, inimene, domineerib võimsalt teiste üle. Inimese on loodust ressursside tarbimise käigus üha enam muutnud ning suuresti on see toimunud teiste liikide eluvõimaluste arvel. Praegu kasutab inimene kogu maailma maismaa primaarproduktsioonist (taimede toodetud orgaanilisest ainest) enam kui 40%, mis on umbes 25% kogu Maa primaarproduktsioonist. Inimesed mängivad ka üha tähtsamat osa ökosüsteemide teiste komponentide (näiteks lämmastikutsükli ja atmosfääris sisalduva süsihappegaasi hulga) mõjutamisel, mistõttu on inimmõju oma ulatuselt juba võrreldav geoloogiliste protsessidega. Kuigi üks osa väljasuremistest toimub loodusliku protsessina, võib üle 99% praegustest liikide väljasuremistest kirjutada inimtegevuse arvele. Me oleme just praegu järjekordse massväljasuremise laine keskel ning seekord on see põhjustatud inimtegevusest, mitte loodusõnnetustest.
Inimtegevuse mõju liikide väljasuremisele oli esimest korda selgelt täheldatav Austaalias ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, kus pärast seda, kui inimesed need alad kümneid ja tuhandeid aastaid tagasi asustasid, surid välja paljud suured imetajaliigid . Üsna varsti pärast inimeste sisserännet suri neis piirkondades välja 74 – 86% megafaunast. Neis väljasuremistes oli tõenäoliselt osalt süüdi küttimine, kaudselt aitasid neile kaasa metsade raadamine, rohumaade põletamine ja muu elupaikade ümbermuutumine inimeste poolt.
Kuidas on inimtegevus mõjutanud liikide väljasuremise kiirust uuemal ajal? Selge, et väljasuremise kiirus on tõusmas ning suurem osa väljasuremistest on toimunud viimase 150 aasta jooksul. Lindude ja imetajate v.s. kiirus oli aastatel 1600 – 1700 umbes üks liik aastakümne kohta. Ajavahemikuks 1850 – 1950 oli see kasvanud ühe liigini aastas. Selline v.s. kiiruse tõus on märgiks tõsisest ohust elurikkusele. Alanud sajandil jääb liikide v.s. endiselt kiireks , sest ohustatud liike on väga palju. Ligi 12% maailmas allesolevatest linnuliikidest on väljasuremiseohus; sama on ohustatud liikide osakaal ka imetajate seas. Nii mõnedki mageveekalade ja limuste rühmad on sama tõsiselt ohustatud. Ka paljude taimeliikide saatus on noateral, kusjuures eriti ohtralt on ohustatud liike paljasseemnetaimede (okaspuud, hõlmikpuud , vastaklehiktaimed ja palmlehikud) ning palmide seas.
Väljasuremise põhjused
Miks ähvardab väljasuremine oma elupaiga keskkonnatingimustega kohastunud liike, kooslusi ja populatsioone? Kas ei peaks nad hoopis kunagi sobivaks osutunud paigas võimalikult pikka aega vastu pidama ? Vastused neile küsimustele on üsna ilmsed: inimeste põhjustatud ulatuslikud häiringud on maastikku ja ökosüsteeme sellisel määral muutnud, kahjustanud või hävitanud, et kooslused ja liigid ei suuda neis paigus enam edasi eksisteerida. Peamised inimtekkelise tegurid, mis elurikkust ohustavad, on elupaikade hävitamine, killustamine ja kahjustamine (sh saastamine ), globaalne kliimamuutus, liikide ülemäära intensiivne kasutamine inimese vajaduste rahuldamiseks, võõrliikide sissetalumine, haiguste senisest intensiivsem levik ning lisaks sellele sünergiline efekt, mis tekib kõigi loetletud tegurite toimel. Enamik ohustatud liikidest ja kooslustest seisab silmitsi vähemalt kahe või enama ohuteguriga, mis üheskoos kiirendavad väljasuremist ning teevad liikide kaitsmise raskeks.
Need peamised elurikkust ohustavad tegurid on kõik põhjustatud plahvatuslikult kasvava inimkonna üha intensiivsemast loodusressursside tarbimisest. Maakerale on jäänud õige vähe paiku, mida inimese tegevus poleks muutnud. Näiteks Euroopas on pindalaliselt vaid 15% maismaakooslustest inimese poolt otseselt muutmata. Atmosfääri kaudu levides on aga mürgid ja mitmed toiteained jõudnud igale poole. Samuti on kogu biosfäär mõjutatud globaalsest kliimamuutusest. Kuni viimase paari sajandini oli maailma rahvastiku kasv suhteliselt aeglane ning sündimus ületas ainult natuke suremust . Koosluste suurim hävitamine on toimunud viimase 150 aasta jooksul, mil maailma rahvastik on kasvanud plahvatuslikult – 1 miljardilt 1850. aastal kuni 6 miljardini 1998. aastal. Maailma rahvastiku suuruseks hinnati 2007. aasta juulis 6,6 miljardit ning aastaks 2050 peaks see jõudma 9,5 miljardini.
Inimesed kasutavad loodusressursse, mida saab ammutada looduslikest ökosüsteemidest ( küttepuud , ulukiliha, ravimtaimed jpt), ent muudavad suurel hulgal looduslikke elupaiku ka põllumajandus- ja elamumaaks. Kuna teatud hulga ressursside kasutamine inimese tarbeks on vältimatu , on rahvastiku kasv osalt elurikkuse vähenemise algpõhjuseks. Kui tööstusliku tootmise viisid, inimeste käitumine ja tarbimine ei muutu, tähendab suurenev inimhulk vältimatult ka suuremat inimmõju ja vähenevat elurikkust. Näiteks lämmastikureostus on suurim jõgedes, mis läbivad kõige tihedamalt asustatud piirkondi, ning metsade hävimise kiirus on kõige suurem maades, kus elanikkond kasvab kõige kiiremini. Seetõttu on paljud teadlased üsna selgelt öelnud , et inimkonna arvukuse vaoshoidmine on praegusaegse looduskaitse võtmeküsimus.
Elupaikade hävimine
Elurikkuse kadumise tähtsaimaks põhjuseks ei ole tavaliselt liigi otsene „äratarbimine“ ega inimeste pahatahtlikkus, vaid elupaikade hävitamine, mis saadab vältimatult inimeste arvu kasvu ning majandustegevuse laienemist. Maakasutuse muutumine on praegu peamine tegur, mis mõjutab maismaökosüsteemide elurikkust, sellele järgnevad tõenäoliselt kliimamuutus ning invasiivsete võõrliikide levik. Seega on elurikkuse kaitse kõige tõhusamaks viisiks elupaikade kaitsmine. Elupaikade kadu tuleneb nii elupaikade otsesest hävitamisest kui ka nende kahjustamisest reostamise või killustamise teel.
Peamised ohustatud liikide elupaiku kahjustavad tegurid on vähenevas tähtsusjärjekorras põllumajandus (mõjutab 38% ohustatud liikidest), ärilised arendusprojektid (35%), veemajanduslikud projektid (30%), puhkus looduses (27%), koduloomade karjatamine (22%), reostamine (20%), infrastruktuuri, sh teehe ehitamine (17%), tulekahjude kustutamine kooslustes, kus regulaarsed põlengud on loomulikud (13%), ja metsaraied (12%). Eestis on ohutegurite tähtsusjärjestus ilmselt teistsugune, ehkki ka meil on põldude ja uudismaa rajamine olnud esmane elupaikade hävitaja. Tänapäeval on aga olulisel kohal ka senise maakasutuse lõpetamine pärandkooslustes ja metsaraie hoogustumine.
Ohustatud vihmametsad. Troopiliste vihmametsade hävitamine on saanud peaaegu liikide väljasuremise sünonüümiks. Niisked troopilised metsad hõlmavad 7% Maa maismaa pindalast, kuid neis arvatakse elavat üle 50% planeedi liikidest. Vihma- ja udumetsad on regionaalsel tasandil oluliseks valgalade kaitsepuhvriks ja kliimareguleerijaks ning globaalsel tasandil fossiilsete kütuste põletamisel vabaneva liigse süsihappegaasi potentsiaalseks hoiustajaks; kohalikul tasandil on nad paljude põlisrahvaste kodupaigaks.
Tänapäeval kaob aastas umbes 150 000 km2 vihmametsi. Eriti ohtlikuks teeb protsessi tõik, et vihmametsade võime taastoota oma kliimat, s.t. eelkõige tekitada vihma ja hoida niiskustingimusi, sõltub otseselt metsalaamade suurusest . Teatavast pindalast väiksemad metsad ei ole enam võimelised seniseid keskkonnatingimusi hoidma ning selle murdepunkti ületamisel järgneb vihmametsade ökosüsteemi kollaps.
Troopilised lehtmetsad. Maa, mida katavad troopilised lehtmetsad, on põllumajanduseks märksa sobilikum kui troopiliste vihmametsade all olev maa. Troopilisi lehtmetsi on vihmametsadega võrreldes kergem raadata ja põletada. Mõõdukad sademed koos kindlate kuivaperioodidega võimaldavad mineraalsetel toiteainetel mulda pidama jääda, kus nad on taimedele kättesaadavad. Selle tulemusena on Kesk-Ameerika kuivade metsade levikualal inimeste asustustihedus viis korda suurem kui samas lähedal kasvavate vihmametsade piirkonnas.
Rohumaad. Parasvöötme rohumaad on veel üks elupaigatüüp, mis on initegevuse poolt peaaegu täielikult hävitatud. Suuri rohumaid on suhteliselt kerge muuta kultuurheinamaaks, põlluks ja/või intensiivse kasutusega karjamaadeks. Näiteks Illinoisi ja Indiana osariigis oli algselt ligi 15 miljonit hektarit kõrgerohulist preeriat, praeguseks on sellest järel ainult 1400 ha – seega on hajusate fragmentidena vaid üks kümnetuhandik esialgsest kooslusest jäänud oma algsesse seisundisse, kõik ülejäänu on muudetud põllumajanduslikuks maaks .
Märgalad ja vee-elupaigad. Märgalad on hädavajalikud elupaigad nii kaladele , kahepaiksetele, veeselgrootutele kui ka lindudele ja paljudele taimedele. Märgalad on olulised üleujutuste puhveralana, joogivee saamiseks ja elektri tootmiseks. Märgalasid kuivendatakse või täidetakse sageli arendustegevuse huvides, neid mõjutavad vooluveekogude kanaliteks kaevamine , paisude ehitamine ja reostamine. Viimase 200 aasta jooksul on hävitanud üle poole USA märgaladest. Selle tulemusena on Ameerika kaguosas 40-50% mageveelistest teoliikidest välja surnud või ohustatud. Ligi 98% selle ala 5,2 miljonist km vooluveekogudest on selle aja jooksul rohkem või vähem kahjustatud ning neid ei peeta enam looduslikuks ega vaatamisväärseks. Jaapanis on sama lugu. Ainult kaht Jaapani 30 000 jõest võib pidada looduslikuks – s.t. neid ei ole paisutatud ega nende voolusängi oluliselt mõjutatud.
Mangroov. Mangroovtihnikud kuuluvad tähtsaimate troopiliste märgalakoosluste hulka. Nad koosnevad vähestest puittaimeliikidest, mis taluvad soolase vee üleujutusi, ning on levinud mudasel rannikualal merevee tõusu ja mõõna piirkonnas. Mangroovisood on väga olulised kudemis- ja toitumisalad paljudele koorikloomadele ja kaladele. Vaatamata mangroovi suurele majanduslikule tähtsusele raadatakse neid siiski sageli riisipõldudeks või töönduslikeks krevetikasvandusteks. Mangroovisoid on tõsiselt kahjustatud ka puidu varumisel.
Korallrifid. Troopilistel korallriffidel, mis moodustavad kogu maailmaookeani pinnast umbes 0,2%, elab hinnanguliselt üks kolmandik ookeani kalaliikidest. Juba praeguseks on hävitatud umbes 10% korallriffidest ning veel ligi 30% on paari lähema aastakümne jooksul hävimisohus. Veelgi enam, märksa suuremad rifialad on laastatud kalade ja teiste mereandide ülemäärse püügiga, reostusega ning võõrliikide sissetoomisega. Lisaks sellele surid korallid suurtel rifialadel aastatel 1998 ja 2000-2001, mil ookeanide pindmise veekihi temperatuur tõusis pikaks ajaks liiga kõrgele . Korallrifid on kliima soojenemise suhtes erakordselt tundlikud.
Kõrbestumine. Paljud sesoonselt kuivas kliimas paiknevad kooslused on imimtegevuse tulemusena tugevalt kahjustunud, minetanud oma produktiivsuse ja muutunud inimtekkelisteks kõrbeteks. Seda protsessi nimetatakse kõrbestumiseks. Kaua on vaieldud kõrbestmise põhjuste üle, sest kõigi maakera kõrbete teket ei saa seletada kliimateguritega. kuigi kõrbestumise põhjuste kohta on vähe andmeid, arvatakse, et umbes kuuendik kõrbetest on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Kuivad ehk ariidsed ja poolkuivad ehk semiariidsed alad hõlmavad 1/3 maakerast. Tõeliste kõrbete all on umbes 8 miljonit km2: seal on taimkate vee puduse või külma tõttu väga hõre või puudub üldse.
Elupaikade killustumine
Lisaks otsesele hävitamisele on varasemad ühtlased ja suured elupaigalaamad praegu sageli jagatud väiksemateks tükkideks, mida eraldavad maanteed, põllud, linnad ja paljud teised rajatised. Elupaikade killustumine (habitat fragmentation) on protsess, mille käigus suured ja sidusad elupaigad jagatakse mitmeks väiksemaks tükiks. Allesjäävad elupaigalaigud on sageli üksteisest isoleeritud ning paiknevad oluliselt muudetud ja ökoloogiliselt degradeerunud maastikus. Nende servaaladel valitsevad muutunud elutingimused , mida iseloomustatakse mõistega servaefekt.
Elupaikade killustumine ohustab liikide ellujäämist. Esiteks võib killustumine piirata liikide võimalusi levida ja uusi alasid koloniseerida. Paljud metsades elavad linnu-, imetaja - ja putukaliigid ei ületa isegi väikseid lagedaid alasid, püüdes hoiduda kiskjate eest. Selle tulemusena ei ole nad võimelised taasasustama säilinud metsalaike pärast seda, kui sealsed populatsioonid on hävinud.
Elupaikade killustumine teiseks kahjulikuks tagajärjeks on loomade toitumisvõimaluse vähenemine. Paljud loomaliigid vajavad maastikul vaba liikumisvõimalust, et toituda üksikult või rühmadena hajutatud või sesoonselt kättesaadavatest toiduobjektidest ning leida joogikohti. Teatud ressurssi võib olla tarvis vaid aastas paari nädala jooksul või isegi korra mitme aasta kohta, ent kui elupaik on killustunud, ei suuda ühte elupaigalaiku pidama jäänud liik enam läbida oma põlist eluala, et leida mingit vajalikku, kuid haruldast ressurssi.
Kui üks suurel alal levinud populatsioon jagatakse elupaiga killustumise tulemusena kaheks või enamaks alampopulatsiooniks, mis jäävad elama piiratud alale , võib see viia populatsiooni arvukuse languse või isegi väljasuremuseni. Selliseid isoleeritud populatsioone ohustab märksa rohkem lähiristumissurve, geenitriiv ja teised väikese populatsiooni arvukusega kaasnevad probleemid. Täiesti võimalik on olukord, kus algne elupaik on olnud piisavalt suur, et pidada ülal üht suurt populatsiooni, kuid ükski killustumisjärgne alupaigalaik ei suuda enam toetada populatsiooni, mis oleks piisavalt suur, et olla pikema aja jooksul eluvõimeline.
Elupaikade kahjustamine ja reostamine
Isegi siis, kui elupaika ei ohusta otsene hävitamine või killustamine, võivad sealsed kooslused ja liigid olla inimtegevusest tugevalt mõjutatud. Elurikkust ja liikide seisundit võivad kahjustada ka sellised välised faktorid , mis ei mõjuta silmanähtavalt koosluse taimestiku makrostruktuuri. Üks universaalsemaid keskkonnakahjustuse vorme on reostus, mille põhjuseks on enamasti pestitsiidid , heitveed, põldudelt ökosüsteemi kandunud väetised , tööstuslikud kemikaalid ja töötstusjäätmed, tehaste ja autode heitgaasid ning erodeerunud mäenõlvadelt pärit setted . Need reostusliigid ei ole pahatihti palja silmaga tuvastatavad, ehkki nad meid iga päev ning peaaegu kõigis maailma osades ümbritsevad. Reostuse üldisem ja pikaajalisem mõju vee ja õhu kvaliteedile ning isegi maakera kliimale on kindlasti probleem, mida tuleb pidevalt silmas pidada, sest see ei ohusta mitte üksnes elurikkust, vaid mõjutab ka inimeste tervist.
Reostumine pestitsiididega. Pestitsiidid on taimekahjustajate ning umbrohu tõrjeks tarvitatavad bioaktiivsed mürkkemikaalid. Pestitsiide tuleb kasutada siis, kui pole võimalik rakendada bioloogilisi, mehaanilisi või agrotehnilisi tõrjeviisi. Tuleb arvestada, et peale sihipärase toime mõjuvad pestitsiidid mürgistavalt ka püsisookastesse organismidesse.
Pestitsiidide kasutamises peituvad ohud tõi 1962. aastal maailma üldsuse ette Rachel Carson oma suurt tähelepanu äratanud raamatuga „Hääletu kevad“. Carson kirjeldab oma loodushoiu klassikaks kujunenud raamatus protsessi, mida on nimetatud bioakumulatsiooniks. Selle käigus kontsentreeruvad diklorodifenüültrikloroetaan (DDT) ja teised organokloriidsed putukamürgid toiduahela kõrgenates lülides, mille mürgitamiseks nad üldse mõeldud ei olnud. Need pestitsiidid kahjustasid tugevalt paljude looduslike loomaliikide populatsioone. Eriti said kannatada linnud , kes toitusid putukatest, kaladest või teistest loomadest. DDT ja selle derivaadid lagunevad nimelt looduses üsna aeglaselt, kuid lahustavad see-eest hästi rasvades ja talletuvad seetõttu loomade organismides. Mida rohkem mürgitatud putukaid mõni putuktoiduline loom sööb, seda suurema koguse mürki ta ise saab. Selline mürgi akumuleerumine kordub järgmisel troofilisel tasemel, kui putuktoidulise looma sööb järgmine kiskja , ning lõpuks osutuvad kõige suurema mürgikoguse omastajateks tippkiskjad.
Veereostus.Vee saastamisel on negatiivsed tagajärjed nii inimestele, kõigile vees elavatele liikidele kui ka muule elustikule: see hävitab toiduallikad ja reostab joogivee. Mineraalsed toiteained on taimedele ja loomadele vajalikud, kuid suures kontsentratsioonis võivad needki muutuda ohtlikeks reostusaineteks. Olme- ja tööstusheitveed, põldudelt väljauhutud väetised, pesuvahendid ja erodeeritud pinnas põhjustavad veekogudesse sattudes selle küllastumise nitraatide ja fosfaatidega, mille tulemusena veekogu toitelisus kasvab. Eutrofeerumise üheks silmatorkavamaks ilminguks on veeõitseng. Fütoplanktoni, eriti sinivetikate vohamine võib olla nii ulatuslik, et vesi hägustub, enamik veesisest suurtaimestikku kaob ning teised liigid tõrjutakse planktonist välja. Kui vetikamatt paksemaks muutub, hakkavad vetikad selle alumistes kihtides surema. Bakterid ja seened hakkavad surnud vetikamassis hoogsalt paljunema ning tarbivad seda lagundades ära kogu veekogu hapniku. Hapnikupuuduses sureb suur osa veekogusse jäänud loomadest – vahel on selliste veekogude pind lausaliselt kaetud surnud kaladega. Tulemuseks on tugevasti vaesunud ja lihtsustunud kooslus, kus saavad elada vaid reostuse suhtes tolerantsed ja hapnikupuudusele kohastunud liigid.
Õhureostus. Tänapäeval on õhureostuse eri vormid üldlevinud ning kahjustavad terveid ökosüsteemi. Needsamad saasteained kahjustavad ka inimeste tervist, näidates veel kord, et inimese huvid ja vajadused ei eristu muu looduse omadest.

Happevihmad . Happevihmad tekivad siis, kui suured tööstusettevõtted paiskavad õhku suures koguses lämmastik - ja väävelokside. Õhus reageerivad need veeauruga ja nii moodustuvad lämmastik- ja väävelhape ning teised happed. Pilvedesse jõudnud lämmastik- ja väävelhape alandavad vihmavee pH-d drastiliselt. Happelised sademed nõrgendavad ja tapavad puid suurtel aladel.
Osooni tekkimine ja lämmastiku sadestumine. Autod , elektrijaamad ja tööstusettevõtted paiskavad heitmetena õhku süsivesikuid ja lämmastikoksiide. Päikesevalguses toimuvad nende ainetea fotokeemilised reaktsioonid, mille tulemuseks on osooni ja teiste sekundaarsete ainete, üldnimetusega fotokeemilise sudu tekkimine. Ehkki osoon on atmosfääri ülakihtides oluline ultravioleetkiirguse tõkestaja, kahjustab osooni ülemäärne kontsentratsioon maapinna lähedal taimede kudesid , muutes neid hapraks, ning on toksiline ka loomadele.
Toksilised metallid. Pliibensiini ehk etüleeritud bensiini kasutamisel , metallide kaevandamisel ja sulatamisel ning teiste tööstuslike tegevuste käigus pihkub atmosfääri suures koguses pliid, tsinke ja teisi metalle . Nende metallide ühendid on otseselt mürgised nii taimedele kui loomadele ning võivad inimestele, eriti lastele, tekitada püsivaid kahjustusi, sealhulgas ajukahjustusi, ja põhjustada vähki. Toksiliste metallide mõju avaldub eriti selgesti suurte metallisulatustehaste ja kaevanduste ümbruses, kus elustik on mõnikord kilomeetrite raadiuses hävitatud.

Ressursside ületarbimine
Ressursside ületarbimine inimeste poolt ohustab tänapäeval hinnanguliselt üht kolmandikku väljasuremisohus olevatest linnu- ja imetajaliikidest. Ent inimesed on enda elatamiseks alati jahti pidanud ning loodusest toitu ja teisi ressursse hankinud. Seni kui inimesi oli veel vähe ning jahi- ja tööristad alles algelised, toimusid jaht ja korilus jätkusuutlikul viisil ning loodus suutis inimmõju puhverdada ja selle negatiivsetest mõjudest taastuda. Kuid sedamööda, kuidas maailma rahvastik on kasvanud ja vahendid ressursside kättesaamiseks efektiivsemaks muutunud, on suurenenud ka inimeste mõju loodusele. Maa paljudes piirkondades on see viinud suurte loomade – eelkõige nende loomade, keda on põhjust toiduks tarbida või kes on millegi poolest eriti atraktiivsed, - peaaegu täieliku hävitamiseni, mille tulemusena on tekkinud kummaliselt „tühjad“ elupaigad. Tehnoloogia areng on kaasa toonud selle, et isegi traditsioonilistes ja tsivilisatsiooniksugetes kultuurides kasutatakse praegu puhkpüsside, odade ja vibude asemel jahiks tulirelvi. Troopilised vihmametsad, savannid ning varem ligipääsmatud metsad on praegu lõhestatud metsa- ja maanteedest, mis võimaldavad jahimeeste ja puiduvarujate juurdepääsu seni puutumatutele aladele . Võimsate mootoritega kalapaadid ning tohutud kalatöötluslaevad püüavad kalu maailmamere kõigis paigus.
Invasiivsed võõrliigid
Võõrliigid on liigid, mis on inimtegevuse tõttu sattunud elama väljapoole oma looduslikku leviala. Valdav enamik võõrliikidest ei jää püsima paikadesse, kuhu inimesedmon nad tahtlikult või tahtmatult sisse talunud, sest sealsed keskkonnatingimused ei vasta nende ökoloogilistele nõudmistele. Siiski suudab teatav osa võõrliikidest uues elukohas kanda kinnitada, osa neist sobitub aga uude keskkonda nii hästi, et asub jõudsalt levima ning selle käigus kohalikke liike välja tõrjuma ja kohalikke kooslusi muutma – neist kujunevad invasiivsed võõrliigid. Invasiivne liik võib pärismaise liigi välja tõrjuda konkurentsis limiteerivate ressursside pärast, toituda kohalikust liigist kuni selle väljasuremiseni, tuua kaasa haigusi, kahjustada kohalike liikide geneetilist struktuuri kas hübridiseerumisega või mõnel muul moel või muuta elupaiga omadusi sel määral, et kohalikud liigid ei ole enam võimelised seal vastu pidama. Paljud liigid on ümber asustatud järgmisel moel:

Eurooplaste kolonisatsioon ( asudes uutesse elupaikadesse, lasksid eurooplased loodusesse sadu Euroopast pärit taime-, linnu-, kala- ja imetajaliike – nii selleks, et maastik meenutaks nende kodumaad , kui ka selleks, et tabada jahil ja kalaretkedel harjumuspärast saaki)
Aiandus , põllumajandus ja akvakultuur (suurel arvul taimeliike on sisse toodud iluaianduses, põllumajanduses või karjamaadel kasutamiseks)
Juhuslik transport (liike viiakse sageli paigast paika tahtmatult. Näiteks, patogeenid ja parasiitsed organismid rändavad koos nende peremeesliikidega)
Biotõrje (kui teatud võõrliik muutub invasiivseks, on tavaliseks lahenduseks tema koduselt levialalt pärit kahjurite sissetoomine vohama kippuva liigi ohjamiseks)

Haigused
Veel üheks suureks ohuks liikidele ja kooslustele on haiguste üha intensiivsem edasikandumine, mis on tingitud inimtegevusest (näiteks võib elupaikade hävitamine suurendada haigust edasikandvate vektorite hulka ning kokkupuutest inimestega (näiteks metsloomade populatsioonid, mis saavad haigusi kontaktist läheduses elavate inimeste ja nende koduloomadega). Üleilmastumisega suurenenud inimeste liikuvus ning võõrliikide sissetalumine on haiguste levikule kaasa aidanud. Haigustekitajatega nakatumine on tänapäeval tavaline nii metsikult kui ka tehistingimustes elavate loomade puhul ning see võib ohustatud populatsioonides arvukust ja asustihedust märgatavalt vähendada. Haigustekitajatel – bakteritel, viirustel, seentel ja algloomadel – võib olla suur mõju isegi koosluse struktuurile.
Ohustatud liikide tehistingimustes paljundamise programmides tuleb silmas pidada epidemioloogia kolme alusprintsiipi. Esiteks on tihedates populatsioonides elavatel loomadel suurem võimalus nakatuda haiguste ja parasiitidega ning seda nii looduses kui ka tehistingimustes. Killustunud looduskaitsealadel võivad loomapopulatsioonid saavutada ajutiselt väga suure asustustiheduse, mis soodustab ka haiguste kiiret levikut. Looduslikes oludes vähenevad nakkusvõimalused niipea, kui loomad liiguvad eemale oma väljaheidetest, süljest, vanast nahast ja teistest potentsiaalsetest nakkusallikatest. Ebaloomulikult kitsastes oludes jäävad loomad nende võimalike nakkusallikatega kontakti ja haiguste edasikandumine lihtsustub. Loomaaedades on loomarühmad tihti surutud kokku väikestesse puuridesse. Selle tulemusena saavad parasiidid kiiresti levida loomalt loomale kogu populatsiooni ulatuses niipea, kui kas või pkski loom on nakatunud.
Teiseks võib elupaikade hävitamine ja rikkumine suurendada organismide vastuvõtlikkust haiguste suhtes. Eriti veekeskkonnas võivad isendid reostuse korral kergesti haigestuda. Samuti võib elupaiga pindala vähenemise kaudseks tulemuseks olla organismide sagedasem haigestumine . Kui populatsioon on elupaikade hävitamise tulemusena koondunud väikesele alale, halveneb sageli nii elupaiga kvaliteet kui ka toidu kättesaadavus, tuues endaga kaasa alatoitumise ja nõrgemise.
Kolmandaks puutuvad tänapäeval paljud liigid kokku teiste liikidega, keda nad pole varem kohanud või on kohanud harva ( näiteks inimeseks ja koduloomad ), ja nii saavad haigused ühelt liigilt teisele levida. Eelkõige tuleb seda ette väikestel või suure külastavusega looduskaitsealadel ja rahvusparkides, loomaaedades ja uutes põllumajanduspiirkondades. Teatud hulk viimasel ajal esile kerkinud nakkushaigustest, nagu linnugripp , HIV ja Ebola viirus, levisid nii inimestele kui ka koduloomadele ilmselt metsloomade populatsioonidest. Tehistingimustes peetud loomi, kes on juba nakatunud mingisse eksootilisse haigusesse, ei saa loduskeskkonda tagasi lasta, sest nad ohustavad nakkusega ka looduslikku asurkonda. Võimalik on ka see, mis on tavaline ning täiesti resistentne teatud haiguse suhtes, muutub haiguse edasikandjaks, nakatades selle haiguse suhtes tundlikke liike.
Väljasuremisohus olevate liikide omadused
Looduses muutub arvukus pidevalt ja liikide väljasureminegi on loomulik. Paljudel juhtudel on aga liikidele levila ja populatsioonide suuruse vähenemise ning mõne liigi väljasuremise põhjuseks loodust kahjustanud inimtegevus. Ökoloogid on tähele pannud , et mõned omadused iseloomustavad ohustatud liike üldisemalt .

Väikese levilaga liigid
Liigid, millel on üks või üksikud populatsioonid
Väikeste populatsioonidega liigid
Liigid, mille populatsiooni suurus on vähenemas
Väikese populatsiooni asustustihedusega liigid
Liigid, mis vajavad suurt territooriumi
Suured loomaliigid
Liigid, mis ei suuda hästi levida
Sesoonselt rändavad liigid
Väikese geneetilise mitmekesisusega liigid
Spetsialiseeritud elupaiganõudluseda liigid ehk elupaigaspetsialistid
Liigid, mis elavad inimmõjuta loodusaladel
Liigid, mis moodustavad ajutisi või pidevaid karjasid
Liigid, mis ei ole varem inimesega kokku puutunud
Liigid, mida inimesed kasutavad toiduks või muuks otstarbeks
Liigid, mis on lähedases fülogeneetilises suguluses äsja väljasurnud või ohustatud liikidega

Kokkuvõte
Väljasuremisele kalduvate liikide karakteristikud ei ole üksteisest sõltumatud, pigem moodustavad nad üksteisest sõltuvate omaduste rühmi. Näiteks on kitsastest toiduspetsialistidest liikidel tavaliselt ka väike asustustihedus. Uurides väljasuremisele kalduvate liikide tunnuseid, on võimalik prognoosida ka teiste liikide ohustatust ja nende kaitse vajadust.
Kasutatud allikad
Anttila P., Frey T., Ojanen M., Puhakka M., Vuorisalo T. 1996. Globaalsed keskkonna probleemid. Tartu: Eesti Loodusfoto
Karik H., Kuiv K.K. 2007. Keskkond ja keemia. Ohud ja hüved . Tallinn: Koolibri
Kuresoo R., Primack R.B., Sammul M. 2008. Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse. Tartu: Eesti loodusfoto

.DOCX Laadi alla originaalfail 12 lk · .docx · 12 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-01-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti

12 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

lllKsenia Õppematerjali autor

populatsioon metsad populatsioonid võõrliik pestitsiidid killustumine organismid rahvastik elupaikade hävitamine osoon maailma rahvastik

Sarnased õppematerjalid

docx

Looduskaitse alused - mõisted / küsimuste vastused

likvideerimine, looduse iseregulatsioonivõime säilitamine ja loodusvarade säästliku kasutamise korraldamine. Looduskaitse põhiülesanne - tagada Maa kui tervikliku biogeosüsteemi toimimise jätkumine. Selleks on vajalik säilitada elus- ja eluta looduse mitmekesisus, keskkonna iseregulatsioonivõime ning ökosüsteemsed protsessid - evolutsioon, aineringe, geneetilise info vahetamine jmt. ja edendada loodusharidust. Looduskaitseteadus - ohustatud liikide majandamine, kaitsealade kujundamine, keskkonnaökonoomika, keskkonnaõigus, taastamisökoloogia, ökosüsteemide kaitse, keskkonnaeetika jms Elurikkus - meid ümbritsev loodus kõigis oma eluvormides hõlmates nii geneetilist, liigilist, samuti elupaikade ja ökosüsteemide mitmekesisust. Ökoloogiline jalajälg - Ökoloogiline jalajälg mõõdab toidu, toodete ja energia tarbimist antud territooriumil, võrreldes seda vastavate ressursside tootmiseks või saaste

Kategoriseerimata

pdf

Looduskaitse aluste eksam 2019

Oska tuua näiteid Eesti kontekstis. Peamised elurikkust ohustavad tegurid on: ● elupaikade hävimine – maakasutuse muutus, metsaraie intensiivistumine, märgalade kuivendamine, kõrbestumine ● elupaikade fragmenteerumine – suured ja sidusad elupaigad eraldatud väiksemateks tükkideks teede, põldude, linnade jm poolt; allesjäänud elupaigalaigud on tihti üksteisest isoleeritud ja paiknevad muudetud maastikus; servaefekt, killustumine piirab liikide levikut ja uute alade koloniseerimist, toitumisvõimalused vähenevad; alampopulatsioonides lähiristumissurve, geenitriiv ● elupaikade kahjustamine ja reostamine – ülekarjatamine muudab liigilist koosseisu, põhjatraalimine hävitab merepõhja õrna elustikku; reostumine pestitsiididega – bioakumulatsioon; veereostus tööstus- ja olmejäätmetega, eutrofeerumine; õhureostus – happevihmad, fotokeemiline sudu, toksilised metallid

Looduskaitse alused ja korraldus eestis

pdf

Looduskaitse alused eksam 2018

Oska tuua näiteid Eesti kontekstis. Peamised elurikkust ohustavad tegurid on: elupaikade hävimine maakasutuse muutus, metsaraie intensiivistumine, märgalade kuivendamine, kõrbestumine, elupaikade fragmenteerumine suured ja sidusad elupaigad eraldatud väiksemateks tükkideks teede, põldude, linnade jm poolt; allesjäänud elupaigalaigud on tihti üksteisest isoleeritud ja paiknevad muudetud maastikus; servaefekt, killustumine piirab liikide levikut ja uute alade koloniseerimist, toitumisvõimalused vähenevad; alampopulatsioonides lähiristumissurve, geenitriiv elupaikade kahjustamine ja reostamine ülekarjatamine muudab liigilist koosseisu, põhjatraalimine hävitab merepõhja õrna elustikku; reostumine pestitsiididega bioakumulatsioon; veereostus tööstus- ja olmejäätmetega, eutrofeerumine; õhureostus happevihmad, fotokeemiline sudu, toksilised metallid

Looduskaitse alused ja korraldus eestis

doc

Looduskaitse alused Eksam

väljapoole tema harilikku levikuala, kus liik on elutsenud minevikus või kaasajal. Bioinvasioon - nähtus, kus mingi võõrliik ulatuslikult levib ja naturaliseerub. Invasiivne võõrliik - selline võõrliik, mis võib ohustada ökosüsteeme, elupaiku või liike, tekitades majanduslikku või keskkonnakahju. Introdutseerimine - inimese tahtlikul või tahtamatul kaasabil satub liik uude regiooni. On liikide teadlik sissetoomine antud alale. Punane nimestik - koondandmestik liikide ohustatuse kohta. Must nimekiri - koondab ohtlikke võõrliike. Liigikaitsebioloogia. Koosluste kaitse. Looduskaitse kaitsealad: Heterosügoot - ühe geeni erinevad alleelid (üks dominantne teine retsessiivne). Homosügoot - identsed alleelid, mis määravad ära kindlad tunnused (alleelid on kas dominantsed või retsessiivsed). Geenitriiv - alleelide sageduse juhuslikud muutused populatsiooni uutes põlvkondades, mis tulenevad sellest, et paljunemisel antakse edasi juhuslik valik alleele.

Geograafia

doc

Looduskaitsebioloogia

2 , . ( ~ 10 ) 3Kui suur on inimese jalajälg, mida maakera suudab pikemaajalisest taluda? Praegu keskmine jalajälg maailmas? Eesti jalajälg? Aastas 2003 inimese jalajälg, mida maakera on suuteline taluda oli 1,8 glob. ha isilu peale. Maailma keskmine aastas 2003 ~2,2 globaalset ha isiku peale. Eesti oma aastas 2003 ~6,5 g-t ha is. peale. 4Kuidas on määratletud looduskaitsebioloogia kui teadus? 5Looduskaitsebioloogia on interdistsiplinaarne teadus, mis võtab kokku liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitsega tegelevate erialaspetsialistide püüdlused ja kogemused (Primacket al2008). 6 7Looduskaitse bioloogia kolm eesmärki. Looduskaitsebioloogial on kolm eesmärki: dokumenteerida bioloogilise mitmekesisust; uurida inimtegevuse mõju bioloogilisele mitmekesisusele võtted negatiivse inimmõju peatamiseks ja selletagajärgede leevendamiseks: 0 1.liikide väljasuremise peatamiseks, 1 2.liigisisese geneetilise muutlikkuse säilitamiseks,

Looduskaitsebioloogia

pdf

Looduskaitseteadus

Mõisteid ja kordamisküsimusi 1. Looduskaitsebioloogia: Mõisted: Looduskaitse Looduskaitse on mitmepalgeline mõiste, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju (antropogeensed tegurid) negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist. Looduskaitsebioloogia teadusharu, mis uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid ning on aluseks praktilisele looduskaitsetööle. Interdistsiplinaarne teadus, mis võtab kokku liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitsega tegelevate erialaspetsialistide püüdlused ja kogemused. Looduskaitseteadus on veelgi interdistsiplinaarsem kui looduskaitse bioloogia. Tegemist on teadusega (mille rakendus kestab evolutsioonilises ajaskaalas), mis sünteesib erinevate teadusvaldkondade teadmisi (loodusteadused, sotsiaalteadused, majandusteadus) looduskaitseliste küsimuste lahendamiseks. Pakub teadmispõhiseid ja tarku lahendusi

Looduskaitseteadus

docx

Looduskaitsebioloogia eksami küsimused/vastused

3. Kui suur on inimese jalajälg, mida maakera suudab pikemaajalisest taluda? Praegu keskmine jalajälg maailmas? Eesti jalajälg? Keskmise inimese jalajälg 2,6 ha, olemas 1,8 ha= ülekulu 40%. Eestis keskmiselt 6,42. Biokapasiteet – ökol. Võimekus on 8,99 4. Kuidas on määratletud looduskaitsebioloogia kui teadus? Teadusharu, mis uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid ning on aluseks praktilisele looduskaitsetööle. (Interdistsiplinaarne teadus, mis võtab kokku liikide , koosluste ja ökosüsteemide kaitsmisega tegelevate erialaspetsialistide püüdlused ja kogemused.) 5. Looduskaitse bioloogia kolm eesmärki. EKSAMI KÜS!!! Dokumenteerida bioloogilist mitmekesisust Uurida inimtegevuse mõju bioloogilisele mitmekesisusele, Võtted negatiivse inimmõju peatamiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks ( 1)liikide väljasuremise peatamiseks;2) liigisisese geneetilise muutlikuse säilitamiseks;3) ökosüsteemide funktsionaalsuse kaitsmiseks) 4

Looduskaitsebioloogia

docx

Looduskaitsebioloogia

võtta on inimesel konsumendina. Inimesed muudavad ökosüsteeme sellisteks, et need võimaldavad vajalikke produktsioone toota, nt põllumajandus. Väga suur osa toorainest, läheb infrastruktuuri ülalpidamiseks. Praegune rahvastki püsib varem kogutud (energeetiliste) varude arvel. Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus.  Väärtus, mis evolutsioonikäigus mutatsioonide kaudu on sündinud geneetilisel tasemel, mis võimaldab elusorganisme kokku panna, võib olla väärtuslik liikide populatsioonide sees.  Liigiline mitmekesisus. (liikide arv ja jaotus)  Kui liigi üksuseid komineerida siis me räägime kooslustest. Sama liigi komplekt võib moodustada funktsionaalselt erinevaid koosluseid. Neil on neli olulist omadust:  Elurikkusel on väärtus ja see võib olla väga erinev .  Elurikku on materiaalselt olemas aga see muutub ajas. Muutuvad genofondid ja

Kategoriseerimata

Rohkem sarnaseid