Küüditamine (3)

Sissejuhatus
Valisin selle teema, sest tahtsin rohkem teada saada küüditamisest. Minu vanaisa veetis oma vanematega palju aastaid Siberis .Kahjuks on ta surnud ja mind hakkas huvitama küüditamine,samuti otsin oma tööd tehes vastust küsimusele, keda peeti „ nõukogudevaenuliseks elemendiks “ ja saadeti Siberisse. Peatun töös lähemalt kahel suuremal (1941 ja 1949 a) massiküüditamisel ja annan põgusa ülevaate ajaloolisest taustast nende vahepeal olevast ajast. Küüditamisest ilmekama pildi saamiseks on töös meenutusi inimestelt, keda küüditati.
Peamisteks allikateks kasutasin internetti, koguteost „Eesti rahva kannatuste aasta“ ja raamatuid „Balti Sõlteaastad“ ning „Teine Eesti“. Sain nendest teada, et Eesti rahva ainsaks sooviks oli elada rahus ning tööd teha , väike Eesti ei tahtnud kedagi segada ega ohustada . Maailma suurvõimude plaanidega need soovid aga kokku ei langenud. 1. septembril 1939 tungisid Saksa väed Poolasse – algas Teine maailmasõda . 18. oktoobrist 1939 hakkas Punaarmee Eestisse sisse marssima. Kolonn kolonni järel veeresid Nõukogude sõjaväeosad Eestimaale. Venemaa sõjaväebaaside paigutamisega oma territooriumile kaotas Eesti tegelikult juba sõltumatuse. Vaatamata Eesti järelandlikusele hakkasid Eesti- Nõukogude suhted pingestuma. Võimu ülevõtmine Balti riikides oli toimunud sujuvalt ja veretult ning Venemaa asus nende iseseisvust täielikult likvideerima.
Nõukogude okupatsioon Eestis osutus raskemaks , kui seda keegi oleks osanud arvata. Eesti inimesed olid harjunud ise oma asju otsustama , vabalt mõtlema ja rääkima. Nüüd võis inimest selle eest ähvardada surm , vangistus või Siberisse väljasaatmine
Võim , mis purustas monumente ja põletas raamatuid, ei saanud hoolida ka inimestest. Esimesed arreteerimised toimusid vahetult maa okupeerimise järel.
Küüditamised mõjusid kodanikele šokina , mis kahtlemata oligi eesmärgiks. Nüüd polnud asi enam üksikutes isikutes , vaid suurtes hulkades, kus oli esindatud mitmed erinevad elanikkonna osad.
1
Küüditamine
Pärast seda, kui nõukogude võim okupeeris Eesti Vabariigi 1940. aastal, küüditati osa eestlasi Siberisse ja mõned pandi isegi vangi. Küüditati need, kes olid rikkad, kes olid olnud Eesti Vabariigis kõrge koha peal või need, kellest arvati, et nad ei salli kommuniste. Kommunistide mittesallimise kahtlustamiseks piisas kellegi salakaebusest. Küüditati terve perekond.
Paljud küüditatuist hukkusid paarinädalasel Põhja- Venemaale või Siberisse pagendusse viival teekonnal. Vaguneis valitsev ruumipuudus, minimaalne toitlustus ja halvad sanitaarolud viisid rühmade nõrgemad liikmed hauda. Perekonnad lahutati. Mehed saadeti ühes suunas, naised ja lapsed teises. Mehi koheldi vahialustena, kelle teekonna sihtpunktiks olid töölaagrid, kus paljud hukkusid. Naised ja lapsed seevastu olid üldjuhul vaid väljasaadetud. Viimastelt said sugulased vahel ka teateid, kuid seda alles pärast sõda.
Esimene küüditamine toimus 14. juunil 1941. aastal vahetult enne seda, kui Saksamaa ründas Nõukogude Liitu. Küüditatud saadeti Siberisse loomavagunites. Need vagunid olid inimesi täis tuubitud. Olid palavad ilmad ja inimestel ei olnud neis vagunites midagi juua. Enamus väikesi lapsi surid teel Siberisse. Siberisse kohale jõudes ei oodanud neid seal mittemiski. Neil tuli nullist alustada. Mõnel pool pandi küüditatud venelaste taredesse elama, venelastega ühte tuppa . Mõnikord jäeti aga jäeti täiesti lageda taeva alla. Kõikidest asjadest oli suur puudus. Ka Siberis surid paljud inimesed nälga ja haigustesse . Teine suur küüditamine toimus 1949. aasta 25. märtsil.
2
1941. AASTA KÜÜDITAMINE
Esimene suur massiküüditamine leidis aset ööl vastu 14. juunit aastal 1941. Saadi kätte umbes 10 000 inimest, kes saadeti Siberisse või vangilaagrisse, ilma igasuguse seadusliku aluseta . Ukse ette ilmus veoauto , perekonnale anti umbes tund aega asjade pakkimiseks. Ohvrid viidi raudteejaama, inimesed aeti tihedasti kauba- või loomavagunitesse. Vagunid seisid mitu päeva jaamades, ilma et inimestele süüa või juuagi oleks antud. Isad saadeti sageli vangilaagritesse. Naised ja lapsed läksid asumisele kaugele Siberisse. Ebainimlike tingimuste tõttu suri osa küüditatuist juba teel sihtkohta . Osa ellujäänud naistest ja lastest pääses 15 aastat hiljem kodumaale tagasi
Korraldused ja instruktsioonid küüditamise läbiviimiseks andis Nõukogude Liidu Riikliku JulgeolekuRahvakomissariaat. Nende täitmine oli pandud kohalikele võimumeestele. Eesti rahva küüditamistkorraldas ja juhtis "troika" ( kolmik ), kelle eesotsas oli ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm ja kuhu kuulusid veel Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar A. Murro ning Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Karl Säre. Maakondades korraldasid küüditamist kohtadel moodustatud " kolmikud " ja operatiivstaabid, kes võtsid arvele "kontrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi" ja koostasid küüditatavate nimekirjad. Andmete kogumist ja nimekirjade koostamist alustati juba 1940/41. a. talvel. Materjalide kogumist nõukogudevaenulike kodanike suhtes teostas NKVD oma agentide võrgu kaudu. Linnad ja maakonnad olid jaotatud sektoriteks, kus NKVD agendid hankisid kompromiteerivaid andmeid isikute kohta, keda arvasid olevat ohtlikud nõukogude võimule. Määravaks olid samuti kommunistide, komnoorte ja teiste nõukogude võimu pooldajate kaebused. Elanikke kompromiteeriva materjali hankimisel kasutas NKVD ka n.n. "salajaste kaastöötajate" abi. Selliseid kaastöötajaid püüdis NKVD värvata kõigi kutseala töötajate hulgast, kaasa arvatud endised Eesti Vabariigi poliitilised tegelased. Eriti püüti värvata neid isikuid, keda süüdistati nõukogude korra vastastena. Nende värbamisel kasutati survemeetodeid, ähvardades värvatava perekond kas arreteerida või välja saata. Sellest pääseda oli võimalik ainult NKVD kaastöötajaks hakkamise teel. Peale sõja lõppu kasutas taasokupeeritud Eestis üsna sageli samasugust meetodit ka tollane KGB. Julgeolekuorganite määruste, instruktsioonide ja korralduste kohaselt kuulusid väljasaatmisele: natsionalistlike kontrrevolutsiooniliste
3
organisatsioonide nagu Kaitseliit, Isamaaliit j.t.
aktiivsed liikmed koos perekondadega.
endised kaitsepolitseinikud ja politseinikud ning vanglatöötajad.
endised suurmaaomanikud, vabrikandid ja riigiaparaadi teenistujad.
endised ohvitserid, kelle kohta olid olema kompromiteerivad materjalid.
nende kontrevolutsionääride perekonnaliikmed, kellele oli mõistetud kõrgeim karistusmäär.
Saksamaalt repatrieerunud isikud käigus. Samuti sakslased , kes olid Saksamaale sõitjate nimekirjas ja kelle kohta olid olemas kompromiteerivad materjalid.
põgenikud endisest Poolast, kes keeldusid võtmast Nõukogude kodakondsust.
kuritegelik element.
prostituudid , kes olid varem registreeritud politseis ja jätkasid tegelemist prostitutsiooniga.
Küüditamise läbiviija oli NKVD.
Küüditamise – või nagu seda ametlikult nimetati - sundevakueerimise läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni öösel. Kõikidele asutustele oli antud korraldus - saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed, usaldusväärsed kommunistliku partei liikmed, komnoored ja töölised, kellest moodustati vahetult küüditamist teostavad rühmad. Salastatuse tagamiseks lülitati välja kõik telefonid . Ometi imbus teade lähenevast küüditamisest siin-seal ikkagi läbi. Ühtesid muutis valvsaks autode koondamine, teisi pikad rongie?elonid jaamades. Oli ka juhuseid, kus mõned küüditamisest teada saanud kohaliku võimu esindajad jõudsid rahvast hoiatada ja inimesed läksid pakku . Enamik ei osanud aga midagi karta, kuna nende endi teada polnud ju keegi neist midagi seadusevastast teinud.
13.juuni õhtul täitusid linnade ja maakeskuste suuremad saalid meestega, kellest suur osa ei
osanud aimatagi, mis eesmärgil nad kohale olid kutsutud. Kui see selgus, püüdsid mõned vargsi lahkuda, kuid paraku olid Punaarmee sõdurid hooned selleks ajaks sisse piiranud.
Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised "brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid : arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms. Paraku jäi aga sageli kõik instruktsioonides toodu paberile, kuna tegelikult sõltus kõik julgeolekutöötaja suhtumisest ja hoiakust . 14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid rühmad tegevust.
4
Õhtul paha aimamata magama läinud pered äratati ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituiks või kodumaalt välja saadetavaiks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid otsiti läbi, kusjuures nii mõnigi väärisese läbiotsija taskusse rändas. Ka ei mainitud , et perekonnapead naistest-lastest hiljem eraldatakse. Mõnel pool aitasid sõdurid inimestel asju pakkida, teisal aga viidi inimesed ära kaks kätt taskus.
13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Puuduliku organiseerimise tõttu see tšekistide plaan aga ei õnnestunud ja küüditamine venis kuni 16. juuni õhtuni. Tänu sellele õnnestus paljudel nimekirjas olnutel pakku minna. Operatsiooni läbiviimiseks oli varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Pärnus, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Peagi hakkasid vagunid täituma. Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed.
17. juunil veeresid rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja. Instruktsioonide kohaselt oli vagunisse lubatud panna 30 inimest, kuid tegelikkuses suruti neid sinna üle 50 kuni 60 inimest. Täistuubitud vagunites oli õhk kuumusest raske ja läppunud. Inimesi vaevas janu. Vett ei olnud. Käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Paljud vanemad ja nõrgemad inimesed surid juba teel olles. Kokku jõuti küüditada 9264 inimest, kusjuures vähemalt 112 inimest võeti kinni nimekirjaväliselt. Ükski küüditatuist polnud kohtulikult süüdi mõistetud. Perekondadest eraldati 2819 meest, kes viidi arreteeritutena Sverdlovski oblasti surmalaagrisse, kus 606 neist hiljem maha lasti. 1194 neist surid nälga ja kurnatusse ning ainult 539 meest tuli hiljem invaliididena Eestisse tagasi.
5
Kiri vagunist Kopli jaamas
Meid laupäeva lõuna paiku arreteeriti. Otsiti läbi ja 2 tunni jooksul kihutati krusaga Keila , kus 1000-ed ees. Terve perekond. Sain pesu, mõned asjad kaasa, kiruti, et palju kaasa võtan, lubati, ähvardati pooled maha jätta. Ema pildi võtsin raamita kaasa, irvitasid- kas isa pilti ei taha. Klaver peaks ka olema jne. Söömata olime, lõuna valmis oli küll , aga püssimehed ees, tagauksel, ei lähe lastel söök sisse, ei meil. Kõik jäi nii igale poole laokile, sai kerkima kaussi, saun köetud jne. Linnupojad, kalkuni, 35 haiged mõned ka ja terved , küll need kärvavad. Hane, pardipojad, kana, välja tulemas 6 pesakonda neil päevil. Seda toitu ei oska keegi keeta . Ka mitte juhatada ei saanud. Mees unustas oma suvemantli ja veesaapad. Söögipoolist ei saanud palju kaasa, sest ahnitsesin pesu, riideid kappidest, kummutist. Sööginõud jäid senna . Singid, liha, leib, moosid , keedised, kõik, kõik. Kole elajaelu meil, 3 meest, lapsed, 3 , 2, 1, 2, mul 2. Kaks naist üksikud. Peldik kõik siinkohal, ooh...
Öeldi, tagasi ei saa te enam, öeldi – so Gott will! Seda elu te enam ei ela. Aino on väga apaatne, sest ma nutsin kui nad süüa küsisid. Sooja toitu ei ole. Rahvas veab rahata meile leiba, võileiba, ka see paber, piima, kõike, nii osavõtlikud... nii truud eestlased... Raha meil pole. Vist seisame veel ka homme siin.
Oh kallid eestlased, kallis kodumaa, jumalaga . Elage hästi. Tervitame teid südamest kõiki. ÕHK on hea!
6
Marie Rüütli meenutused 1941.a küüditamisest
„Laupäeval , 14. juunil hommikul kell 8 ja pool ilmusivadvene sõdurid ühes ohvitseriga meie tallu , kuulutades meid arreteerituteks. Kamandati meid seina äärde ritta , kuna minu mees läbi otsiti . Siis otsiti kõik meie eluruumid läbi , pannes tasku kõik , mis oli väärtuslik ja öeldi , et 40 minuti jooksul olge valmis ära sõiduks , milleks veoauto ukse ette sõitis . Rakveresse jõudsime õhtu eel , kusmeid vagunitesse jaotati – mehed eraldi naistest . Vaguni uksedlukustati kõvasti kinni . Meie vagunis oli 25 inimest , täiskasvanuid 20 , lapsi 5 . Ühes pakkidega oli vagun nii täis , et osa inimesi oli sunnitud püstijalu seisma ööd ja päevad . Sõitsime üle Venemaa piiri ja ikka ööd ja päevad venis rong ahastavate ja nutvate inimestega.
Siis läks sõit üle Uraali mägede , kuni viimaks kusagil suures linnas jõe ääres peatus . Siis veeti haiged ja lapsed ühe sigade vedamise praamiga edasi , kuna terved ja jõulised kallast mööda jalgsi saadeti. Seal anti siis meile korterid , mille eest pidime üüri maksma – olgugi , et meil raha polnud. Selle asemel andsime riideid ehk mis meil oli. Mina olin haigete jalgadega , Paul verises kõhutõves ja Vaike nõrk haigusest. Siis hakkasid inimesed surema – kes kõhutõppe , kes nälga.
Noh , siis oli nälg kibe. Talvel sõime linaseemne haganaid ja herne varsi. Kevadel saime juba rohtu , nõgeseid ja ohakaid. Neli kuud sõime ainult rohtu – noh leiba 200gr vanale ja 100gr lapsele – mis see aitas. Elma oli nõrk - ei jaksanud käia , mina käisin neli kuud ainult põlvili roomates . Läksin metsa marjule põlvili roomates . Paul tahtis ka marju korjata ja ronis metsa – ta oli paistes nagu pakk üle keha. Ootame koju õhtu eel – ei tule ega tule – vene lapsed tulid ja ütlesid, et Paul lamab mäe kaldas ilma mõistuseta.“ Marie Rüütlil surid Siberis nälga kaks last, vangilaagris hukkus abikaasa. Samasugune saatus tabas tuhandeid eestlasi.
7
Kaisa Ilvese meenutusi küüditamisest
Mind küüditati Venevõimude poolt ära. Ning kujutage ette, nad tungisid minu korterisse ja andsid mulle 20 minutit asjade pakkimiseks. Mis ma ikka kaasa oskasin võtta, võtsin õmblusmasina ja paar leivapätsi. Siis panin lapsed riidesse ja hakkasimegi minema. Nii, kui me küüditamisrongi juurde jõudsime tulid mingid püssidega mehed vastu ja peksid minu mehe läbi ning seejärel ütlesid nad, et mu mees peab kuskile sõjaväkke sõdima minema ja kusjuures venesõjaväkke. Siis pidime koos lastega mingisse loomavedamisvagunisse ronima ja seal ei saanud isegi istuda. Isegi oma loomulikke vajadusi ei saanud seal vagunis normaalselt rahuldada. Möödus kolm päeva ja kaks ööd, vähemalt ma arvan nii, sest
sellel vagunil ei olnud isegi aknaid. Kolmandal ööl jõudsime kuskile suurde linna. Seal oli väga külm. Siis tulid jälle need püssidega mehed vastu ja jagasid naised ja lapsed viielisteks rühmadeks. Paljud naised lahutati oma lastest ja nad pidid uut elu alustama võõraste lastega. Kuid õnneks minuga seda ei juhtunud. Need sõjaväelased juhatasid meid oma korteritesse, ühes toas pidi elama vähemalt viis inimest. Paljud inimesed surid külma – ja näljasurma kuid mina olin kaasa võtnud õmblusmasina nagu oleksin aimanud, et Siberis nii külm on. Aga ma aimasin, et paarist leivast me küll ära ei ela. Ja ma hakkasin tööle õmblejana ning sain päris head raha. Ma sain viis rubla päevas. Poole rahast pidin andma venelastele. Kuid elamiseks jäi piisavalt raha. Venerahvas oli eestlaste vastu väga vaenulik , nad peksid lapsi ja varastasid raha, mis kuulus eestlastele.
8
Ajalooline taust kahe suurema küüditamise vahepeal
. juunil 1941 algas sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Paljud eestlased lootsid , et Saksa vägede abil õnnestub Punaarmee maalt välja tõrjuda ning Eesti iseseisvus taastada. Kui algul oli sakslasi Eestis vastu võetud kui vabastajaid , siis peagi sai selgeks, et maa oli vaid okupante vahetanud .
Natsliku Saksamaa lähim eesmärk oli eelkõige sõja võitmine. Suuremate küüditamiste , immigratsiooni ja denatsionaliseerimisega pidi alustatama alles pärast sõjalist võitu. Sakslaste jaoks oli Balti territoorium eelkõige okupeeritud ala, mille rikkusi võis maksimaalselt ära kasutada sõjategevuse huvides.
Jätkusid 1941. a. Suvel alanud kohtuvälised repressioonid . SD eriüksused hävitasid kõigepealt tuhatkond Eestisse jäänud juuti. Eestlastest hukkus repressioonide käigus 4000- 5000 inimest. Eesti territooriumile rajati koonduslaagreid, kus hävitati Euroopast Eestisse toodud juute .
Kõigele vatamata jäi Saksa okupatsioon Nõukogude okupatsiooniga võrreldes suhteliselt pehmeks . See lõikas juba ette pinna alt nõukogude võimu poolt põhjalikult ettevalmistatud partisaniliikumisel.
Nõukogude võimuorganite taastamine Eestis algas 1944. aastal koos maa vallutamisega. Nõukogude vägede tagasitulek ei sarnanenud raasugi nende korrapärase sissemarsiga 1940. aastal. Vahetevahel eelnes sellele äge sõjategevus, sest sakslased püüdisd mitmel korral oma rinnet tugevdada. Punaarmee tagasiilmumise kuupäevaks võib lugeda 20. jaanuari 1944 , kui jõuti Narva alla. Aasta lõpuks väljakujunenud Eesti NSV võimustruktuur püsis väiksemate muudatustega põhimõtteliselt nõukogude võimu lõpuni. Taas algas vägivald. Palju inimesi tapeti või arreteeriti ja saadeti Siberisse.
9
1949. AASTA KÜÜDITAMINE
25. märtsil 1949. aastal toimus suur massiküüditamine. Siberisse taheti saata kõik kulakud (kulakuteks nimetati jõukamaid talupoegi), sakslaste abistajad, metsavennad , metsavendade abistajad. Ette oli antud arv, kui palju inimesi tuleb küüditada. Kuna paljudel meestel õnnestus end varjata, viidi nende asemel ära rohkem naisi, lapsi ja vanureid, keda oli kerge
kätte saada. Küüditati kaks korda rohkem inimesi kui 1941. aastal.
Küüditamine murdis talupidajate vastupanu. Kartes uut küüditamist, hakkasid talupojad kolhoosidesse astuma tervete külade ja valdade kaupa. Vaibus ka metsavendade liikumine, sest talupidajate sundliitmisega kolhoosidesse oli inimestel vähem võimalusi metsavendi toetada.
Eestis algas küüditamine 25. märtsi varahommikul. Väljasaadetavate toomine laadimispunktidesse kujunes algul väga aeglaseks ning eshelonide komplekteerimine ja inimeste pealelaadimine venis kuni 29. märtsini. Ettenähtud plaani mittetäitmise hirmus haarasid operatiivgrupid kaasa isikuid, keda polnud küüditamisnimekirjadesse kantudki, sageli aeti kodudest välja vanurid , raskesti haiged ja vanemateta alaealised lapsed. Väljasaadetavad koos nende väikese pagasiga anti laadimispunktides üle julgeolekutöötajast komandandile. Pärast isikuandmete kontrollimist paigutati küüditatavad mitmekümne kaupa raudteel ootavatesse vagunitesse. Samal ajal kirjutas parteiaktiiv väljasaadetavate tühjades kodudes üles kogu nende vara, kümne päeva jooksul tuli see realiseerida või jagada laiali kohalikele kolhoosidele.
Suuroperatsioonile anti nimeks "Priboi" (Murdlainetus) ning selle otseseks juhtimiseks moodustati Riiga NSV Liidu sisevägede ajutine staap . Kokku kaasati küüditamisaktsiooni läbiviimiseks üle 76 000 inimese, kellest valdava osa moodustasid kohalikud nõukogude aktivistid. Väljasaadetavate tabamiseks moodustati Eestis 1987 operatiivgruppi ning nähti ette 16 pealelaadimispunkti ja 19 esheloni moodustamine. Hoolikalt ettevalmistatud operatsioon loodeti läbi viia ühe päevaga.
Viimased küüditatute eshelonid lahkusid Eestist 29. märtsi õhtul. Kuigi ligi kolmandikul algselt nimekirjadesse kantutest õnnestus tabamisest pääseda, viidi mõne päevaga oma kodudest Siberisse üle 20 000 inimese, mis moodustas ligikaudu 2,5% tollasest Eesti elanikkonnast. Suurem osa neist saadeti Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse. Valdava osa
10
küüditatutest moodustasid naised ja lapsed, sest reeglina olid perekonnapead juba varem arreteeritud. Operatsioon PRIBOI käigus veeti Balti riikidest tervikuna 1949.aasta märtsis välja üle 92 000 inimese. Kommunistliku partei, riikliku julgeoleku ja siseministeeriumi ühiselt ette valmistatud suurkuritegu oli jõhkralt ellu viidud .
11
Sõda rahva vastu
Pika teekonna algul lootsid inimesed, et kohe puhkeb sõda ja ameeriklased tulevad appi. Kuid midagi ei juhtunud ja rongid eestlastega peatusid Irkutski, Omski ja Novosibirski oblastis, Aluksnes kinni võetud Läti eestlased käsutati rongilt aga alles Habarovskis.
Kui palju inimesi 1949. aasta märtsis ära viidi, ei saa küüditamist uurinud Tartu Ülikooli ajaloodoktorandi Aigi Rahi sõnul mitte kunagi päris täpselt ütelda. «Paigas on arv 20 702, see on 30. märtsi seisuga eshelonidesse paigutatud inimeste arv,» lausub Rahi.
Inimesed surid teel, jäid haigeks , neid tõsteti rongilt maha, neid sündis vagunites ka juurde, osa inimesi läks hiljem omastele Siberisse järele. Inimesed pidasid paremaks olla koos Siberis, kui kodumaal äraviimise hirmus elada, ütleb Rahi. «Rahvasuus liikusid ju juba järgmiste küüditamiste kuupäevad: 15. mai, 20. juuni.»
Külmalt maalt tagasi pöördunute arvu ei söanda Rahi nimetada. «Vabastamisotsus ei tähendanud veel tagasipöördumist. Lapsed vabastati varem, aga osa neist läks Siberisse tagasi,» märgib ta.
12
Pilvi-Koidula Kristovi mälestused
Kui toimus 1949. a 25 märtsi küüditamine. Oli parajasti koolivaheaeg. Vanemad teadsid, et midagi on teoksil, kuid lapsed ei teadnud midagi. See oli 25 märtsi õhtupoolik, kui Pilvi koos teiste lastega õues mängisid, siis sõitis raudteejaama sisse autode kolonn ( 22autot). Veoautode kastides istusid inimesed. Nad ehmatasid ja jooksid koju vanematele teatama, et niisugune olukord on. Pilvi vanemad kohkusid, ema hakkas pakkimist korraldama , otsis kokku riideid ja jalanõusid ning ütles Pilvile, et nüüd tuleb Siberisse sõita. Isa aga läks välja, vestles autojuhtidega ja siis tuli ilmsiks, et autod eksisid: arvati, et vagunitesse laetakse inimesed Tori raudteejaamas, tegelikult pidi see toimuma Tootsi jaamas ja nii lahkuski autode kolonn ja Pilvi perekond jäigi puutumata. Kõik ohkasid kergendatult, aga need vaesed inimesed autokastides sõitsid siiski ära Siberisse ja seda loomavagunites. Tol ööl keegi suurt ei maganud. Kui nad kooli tagasi läksid, oli mitu pinki tühjad. Kui õpetajatelt küsisime, kus nad on, siis ei vastatud neile mitte sõnagi. Aga nad aimasid isegi, mis oli juhtunud.
Raudteel liikusid aga sarnased rongid ka enne ja pärast küüditamist. Pikk rong, mis koosnes loomavagunitest ja kus olid püssimeestest valvurid . Kuna Pilvi onu Viilep Tohv oli olnud Omakaitses, siis ta arreteeriti 1946 a. Pilvi ema käis iga kord selliste loomavagunitega rongide vastas ja püüdis teada saada, kas ka tema vend on kusagil nende hulgas. Püssimehed ei lubanud rääkida, kuid emal õnnestus ühel korral küsida aknast välja vaatavalt vangilt nime järgi ja natukese aja möödudes tuli mitu pead aknale ja noogutasid. Tema onu, täies elujõus mees, viidi ära 1946 a ja juba mõne kuu pärast tuli surmateade. Ta oli Magadani oblastis Kaug-Idas.
13
Endel Uiga mälestusi ja mõtteid
Algas saksa okupatsioon. Naiivselt lootsime, et saame jälle näha E esti lippu Pikal Hermannil ja saame võibolla isegi luua oma kaitseväe. Seda ei juhtunud. Algas okupatsiooniaeg, mis polnud kerge: toidust ja elutarvetest oli nappus, ja peale Tallinna pommitamist valitses paanika ning ulualuste puudus, kuid peaasi oli siiski see, et olime pääsenud punaterrorist.
Minu mobilisatsioonikaaslaste saatus oli vastupidi ne – punaterror viis neid Siberi sunnitöölaagritesse, kus paljud surid nälja, külma ja viletsate sanitaarolude tõttu. Nende ainukeseks päästerõngaks oli pääseda E esti laskurdiviisi, mille formeerimine algas 1942 . aastal.
Kodumaal loodi omakaitse ja politsei ning piiripataljone. 1943. aastal, kui sai selgeks, et saks laste rünnak on takerdanud, hakkasid meie rahva juhid eesotsas endise peaministri Uluotsaga, taotlema rahvusväeosade loomist, lootuses, et kui suurvõimud on ära kurnatud , saame ise oma saatust määrata. Loodi Eesti Leegion , mis võitles saksa rahvusvaheliste väeosade relva-SS mundris. Sinna koondus vabatahtlik k e, kuid enam ik värvati mobilisatsiooni kaudu. Niisiis olime olukorras, kus eesti mehed võitlesid mõlemal poolel.
1944. aasta al g ul, kui Leningradi rinne kokku varises, kaitses Eesti Leegion vapralt meie idapiiri mitmekordse üleolekuga P unaarmee vastu kuni septembrini, mil S aksa ülemjuhatus otsustas rinnet tagasi tõmmata ja Eesti loovutada.
Mind tabas mobilisatsioon 1944 . suvel ja minust sai noorte lennuväe abiteenistuslaste hooldusohvitser. Seekord mobilisatsioonist ei olnud pääsu ega ka kõrval e hoidmise tahtmist. Kommunismiterror, küüditamine ja Tallinna pommitamine oli igal meeles ja olime valmis võitlema kas või vanakuradi endaga, nii kaua kui see vaid võitle b kommunismi vastu.
Kriitiline olukord tekkis septembris, kui rinne Eestist tagasi tõmmati. Oli võimalus jääda kodumaale ja oodata P unaarmee “vabastajaid” või lahkuda koos S aksa vägedega. Enamik valis kodumaalt lahkumise lootuses, et taandudes läände saame varem või hiljem lääneliitlaste sõjavangideks. See oli raske teekond kokkuvarisevas S aksa armees , kuid otsustavates lahingutes
14
Eesti väeosad enam ei osalenud.
Minu sõjatee viis mind Kuramaa kotti , kus olin kuni sõja lõpuni. Koos oma poistega olime väheste seas , kes sealt välja pääses id ja oma sõjatee Saksamaal B riti sõjavangilaagris lõpetasid.
Nüüd saabus olukord, kui mu näituseväljaku sõbrad olid minust paremas olukorras . Nad olid kodumaal, oma rahva keskel, kangelased, ja mitmedki eelistatud olukorras. Kuid nad pidid kaasa elama kommunismiterrorile , küüditamistele ja suurele venelaste sissevoolule , mis meie rahvuse olemasolu ohustas. Kõigele vaatamata hoidsid nad isamaalist vaimu ja saavutasid iseseisvuse ligi pool sajandit hiljem.
Meie olukord oli kehvem: olime sõjavangid ja mõneski ringkonnas peeti meid sõjakurjategija teks . Olime võõral maal, paljud puuduliku keeleoskusega , meie tulevik oli tume ja lootusetu. Kuid siiski poleks me ühegi hinna eest oma seisundit kodumaa saatuskaalastega vahetanud. Olime küll kaotajad, kuid olime sellel poolel, kus inimõigused, demokraatlikud põhimõtted ja vabadus olid hinnatud.
Mõne aasta pärast leidsime endale kodud kaugetel maadel ja hakkasime elu uuesti üles ehitama. Püüdsime jääda eestlasteks, toetada kodueestlasi pakkide saatmisega ja jätkata võitlust kommunismi vastu. Seekord oli meil tugev liitlane : lääne leer , kes kommunismi tõelise iseloomu olid avastanud. Kodumaast aga olime eraldatud raudse eesriidega.
Alles 50 aastat hiljem, kui see eesriie langes ja iseseisvus taastati, oli mul võimalus jälle kodumaale tulla . Oli suur rõõm sõpru ja sugulasi näha, kuid siiski avastasin, et pool sajandit el u erinevate ja mõneski suhtes kinniste ja piiratud silmaringiga režiimide all o li jätnud meisse tugeva lõhe , mis raskendas teineteisest arusaamist . Isegi nüüd , pärast 12 aastat vaba suhtlemist ei ole see lõhe täiesti sillutatud. Seda näitas selgesti Lihula mälestusmärgi afäär.
Nüüd aga, kus paljud meist on lahkunud või ela vad oma viimaseid eluaastaid , oleks aeg need asjad korda seada. Kõigepealt peaksime tunnustama ajalugu, nii nagu ta oli, mitte nii nagu võõrad survegrupid seda meile tahavad ette kirjutada. Meie kodumaa on sajandite vältel olnud
15
võõraste sõjavankrite tallermaa. Eelmine sajand ei olnud erandiks, kuid vaatamata sellele oleme ennast jälle püsti ajanud ja elame vaba rahvana. Meil on õigus ja kohus vaadata ja austada meie ajalugu , nii nagu meie seda näeme.
Meie mehed mõlemal poolel käitusid ratsionaalselt ja tegid parimad valikud nendes olukordades , mida kuri saatus pakkus . Olgem selle üle uhked ja mälestagem neid väärikalt. Nii " pronkssõduril " kui Lihula mälestusmärgil on koht meie ajaloos. Ajame selja sirgeks ja jätame nad püsima ning respekteerime neid mõlemaid vaatamata välismõjudele.
Ja veel rohkem, oleks kord aeg luua ühine ja väärikas mälestusmärk meie vapratele meestele. Ühel pool võiks olla mälestuskivi nendele, kes võitlesid punatähe, teisel pool neile, kes olid haakristi all. Kuid keskel peaks lehvima sini-must-valge. Hea oleks selle juurde kokku tulla oma lahkunud vapraid sõpru mälestama , aga ka teise poolega kätt suruma ja mälestusi vahetama .
16
Jutustab Maia (Raud) Kotkas
Küüditamine toimus 25. märtsil 1949.a. Olin siis 5-aastane. Küüditati meid Väljapuskari talust ja enne seda aeti meid Vossi talust välja. Olin väike ja ma ei mõistnud, miks me pidime kodust põgenema. Nüüd tean, et lastele ei tahetud öelda, et neid võidakse Siberisse viia.
Enne äraviimist me magasime küünis ja naabrite juures. Me peitsime endid ka päev enne küüditamist.
Meid äratati kell kolm öösel, sõdurid koputasid aknale. Kui avama mindi , oli ukse taga veel 2 relvastatud sõdurit. Neid oli kokku 6, kaasa arvatud 2 kohalikku. Emale anti aega 20 minutit. Me jõudime kaasa võtta 2 kotti riideid ja ühe söögikompsu, sest unised lapsed (kolm) tuli ju ka veel riidesse panna. Kaasasolevad eestlased käskisid emal võtta kaasa villaseid riideid. Venelased karjusid ja kisasid midagi, millest mina aru ei saanud. Mäletan, et mina nutsin ja tahtsin oma nukku kaasa võtta, kuid sõdur torkas nuku täägiga läbi. Nutsin veelgi kõvemini. Ka ema nuttis. Mina olin pere noorim ja kuna oli külm, siis suure kiirustamisega pudenes mul üks kinnas käest. Ema tahtis seda ülesse võtta, kuid soldat astus sellele jalaga peale. Ema hakks siis naerma . Siis küsiti, et miks ta naerab ja ema ütles, et see, kui kinnas siia maha jääb, on märk sellest, et me tuleme veel kord siia tagasi. Seda ei uskunud mitte keegi.
Pereisa oli kinni viidud “omakaitses” olemise eest. Tema istus oma aastaid Vorkuta vangilaagris.
Niisiis küüditati koos minuga mu õde Pilvi Raud (sündinud 1938.a.), vend Rein Raud (sündinud 1940.a.) ja ema Endla Raud (sündinud 1912.a.). Meid viidi enne koolimajja. Lõuna ajal viidi meid Tartust rongi peale. Ähvardati palju. Kui me jaamas olime, oli meil kõigil külm.
Osad vanurid toodi haiglast kanderaami peal sinna ja mäletan veel ühte ema oma 3-päevase lapsega. Kahjuks see laps aga pärast suri ja mäletan, et see ema hoidis vagunis oma surnud last kogu aeg teki sees, nii kaua, kui püssimees selle lapse läbi vaguniukse kraavi viskas .
Seal vagunis oli kõigil suur hirm. Vaguni sisemus nägi välja nagu laut, seal oli õlgi, sest see oli loomaveo rong. Virtsahais oli. Ka püssimehed olid sees. Akendel olid trellid ees, mõnes kohas oli ka nari. Inimesi koheldi julmalt. Neile öeldi, et nad on “kulakud” ja Eesti riigi reeturid ja et neid viiakse igaveseks ajaks külmale maale. Sõideti Petseri kaudu umbes 3 nädalat. Vagunis
17
räägiti ja mõeldi ainult sellest, kuidas koju tagasi saada. Lootused olid suured, kõik lootsid tagasi kodumaale saada.
Kohale jõudes nägime venelasi , nälga, viletsust, muldonne. Venelasi oli hoiatatud, et nüüd tulevad mõrtsukad ja pätid. Venelased lukustasid uksi . Pärast nad nägid, et lastega naised ei saa olla mõrtsukad. Hiljem suhtusid venelased eestlastesse lugupidamisega , sest eestlased olid töökad, kultuursed ja nende meelest ka targad, sest oskasid kõiksugu asju. Küüditatuid võtsid vastu kolhooside esimehed. Meid võttis endale “Molotovi” kolhoosi esimees. Mäletan, et hiljem tahtis ta naine mind lapsendada, sest tal endal ei olnud lapsi.
Meid viidi Omskis kultuurimajja. Sealt edasi sõideti veel lahtises veokis 240 km. Mäletan, et mul oli kõht lahti ja seal ei olnud väljakäiku. Sihtpunkt oli Šerlatski rajoon Južno- Podolsk´i küla. Me olime väsinud, nälginud, kurnatud. Toiduvarud said ruttu otsa. Elama pandi muldonni, kolm peret kokku. Onn oli mätastest, põrand oli lehmasõnnikust, kus muld oli all. Seal oli ka ahi, millega sai kütta. Seal oli ka lattidest tehtud voodeid, kuid tavaliselt magati ahju peal. Onnis oli nii kaua soe, kui ahi küdes. Selles onnis oli kaks ruumi: esik ja tuba. Minu ema läks karjalauta tööle. Normitöö oli, päevas saadi 200gr leiba ja 19 kopikat ja sellest tuli veel üüri ka maksta. Söök oli seal kehv . Küll anti lurri, lõssi, jõusööta ja jahvatatud maisi. Vahepeal käisime nisuvargil põllul. Nisu keetsime ära ja sõime.
Seal oli - 54 C pakast ja lund rinnuni. Sellise külmaga lasid isegi 15- 16 aastased poisid alla. Kui keegi haigeks jäi, mindi arsti juurde, aga kui see polnud võimalik, siis elas inimene selle läbi või siis suri. Matused olid lihtsad, tehti auk ja eriliste tseremooniat ei olnud.
Suvi oli seal kuum. Siberis oli palju hunte. Siberis oli hea maa. Me kasvatasime tuvisid, et süüa saada, söödi ka vareseid. Pidasime kanu, sigasid. Sellest hoolimata oli sageli kõht tühi ja süüa oleks kogu aeg tahtnud. Mäletan, et ükskord unes nägin sööki, ärkasin üles ja küsisin süüa. Vend andis mulle tappa ja ütles, et emal on niigi raske ja nagunii pole kuskilt süüa saada!
Siberis olles käis kord kuus meid vaatamas komandant. Piiranguid oli
veel sellised, et kindlaksmääratud territooriumilt välja minna ei tohtinud. Passid võeti inimestelt ära. Kui inimesed puhkusele läksid, anti neile passide asemel “spravkad”. Mõni inimene põgenes puhkusel olles ära. Kellel läks hästi, sai koju tagasi, kes jäi vahele, lasti maha või pandi kinni.
18
Eestlased said omavahel hästi läbi ja olid sõbralikud ning abistasid üksteist sel raskel ajal. Eestlased said Siberis hästi läbi sakslastega.
Kodumaalt sai harva kirju. Kõik kontrolliti üle, mõndasid kirju ei antudki üle. Mõned eestlased tegid kavalasti: panid kirjad lõngakera sisse. Mõnikord otsiti kera läbi, mõnikord mitte. Siberist - Eestisse oli raske kirja saata. Eestlased ise ei julgenud Siberisse kirju saata, sest nad kartsid, et neid tullakse kinni võtma. Kodu järgi oli eriti lastel suur igatsus
Siberis sündinud lastest paljud surid. Koolis pidid lapsed käima mustas värvis, millel oli pruunist sitsist põll. Koolis räägiti vene keeles. Koolis käidi kalossides ja puhvaikades. Oli külm, eriti jalgadel. Mina õppisin lugema ja kirjutama vene keeles, isegi oma isale kirjutasin Vorkuta vangilaagrisse vene keeles, sest eesti keeles kirjutada ei osanud. Lapsepõlves rääkisin ma palju ka soome keeles, sest sealkandis elas palju sinnaküüditatud ingerlasi.
Tagasi tulime 1956.a. Me saime tagasi puhkuse loaga, pärast öeldi meie emale, et see oli eksitus . “Te olite süüta!” Emale saadeti dokumendid ja ta ei pidanud enam tagasi minema. Kuna meilt võeti ära talu, läksime elama Elvasse tädi juurde.
Olen nüüd pensionär, elan Konguta vallas, olen abielus ja 57- aastane. Mul on kolm täiskavanud last ja neli lapselast. Olen kontaktis tänapäevalgi Siberi venelastega ja sakslastega, lapsepõlve ja koolikaaslastega. Paljud saklsased on sõitnud tagasi Saksamaale.
Saatusekaaslastega kokkutulekuid on tehtud Tartus, Viljandis , Tõrvandis. Igal aastal Elvas saame kokku küüditatute mälestusmärgi juures märtsikuus.
Siiamaani peetakse meie peres 25.märtsit meeles. Saame sellel päeval alati peredega (õde, vend ja minu pere) kokku. Sellel aastal ei olnud meiega enam meie ema. See küüditamine on mõjutanud palju mu elu. Mind ei võetud Elvasse kooli, kästi tagasi Venemaale minna. Ka tööle ei tahetud mind võtta, aga sain lõpuks Elvasse tööle pagariks. Kui ma nägin leivatehases esimest korda ja korraga nii palju saia ja leiba, jäid mul silmad seisma ja ma sõin korraga 2 pätsi ära, sest et polnud ammu nii palju saia ja leiba söönud.
Sellised olid minu mälestused 7 aastast Siberis ja selle tõttu saan ma nüüd suuremat pensioni.
19
Kokkuvõte
Eesti rahvast on kogu tema ajaloo kestel ähvardanud hädaoht idast,kuid kõige õudsem ja kannatusrikkam ajajärk saabus siis,kui kogu maailma valitsemist ihkav bolševism valis enda esimeseks hüppelauaks lääne kultuurimaailma vastu väikese Eesti ja tema naabrid .Lühikese aja jooksul rakendas boliševistlik süsteem talle omaseid ebainimlikke meetodeid kõigil elualadel ning ühe hoobiga hävitati kõik see,mida eestlane oli saavutanud kõige suuremate pingutuste ja hoolega pika aja vältel.Bolševistlike hirmuvalitsejate eesmärgiks oli eesti rahva lõplik hävitamine ja liitmine idaga.
Analüüsides inimeste meenutusi küüditamisest ja lugedes erinevaid materjale,sain vastuse oma küsimusele.Nõukogudevaenulise elemendi alla kuulus peaaegu kogu eesti rahvas,välja arvatud bolševike käsilased. Siberisse saadeti väga palju inimesi, teadmata kadunute hulk oli samuti suur. Eestlaste kannatused olid rasked. Mis aga kõige hullem : kantud ohvrite hinnaga polnud suudetud taastada Eesti iseseisvust. Eesti jäi pikkadeks aastakümneteks võõra võimu alla.
Nõukogude okupatsioon Eestis oli raske.Suur hulk küüditatuid jäi igaveseks Siberi mulda. Ka Siberi vangistuses oli kodu endiselt eestlastel südames. Loodeti ja unistati,et ükskord saabub päev, mil Eesti on jälle vaba ja taas pääseb oma isamaale tagasi. Tagasi õnnestus pöörduda vaid vähestel.14.juunikui küüditamise päev on Eesti jaoks leinapäev.
20
Kasutatud kirjandus
R.J.Misiunas, R.Taagepera “Balti Sõlteaastad 1940-1990”.Tallinn 1997: kirjastus “Koolibri”
Koguteos “Eesti rahva kannatuste aasta”.Tallinn 1943 :Eesti kirjastus “Mats”
M.Laar,U.Ott, S.Endre “Teine Eesti”.Tallinn 1966:Meedia-ja Kirjastuskompanii SE&JS,
M.Laar,M.Tilk,E.Hergauk “Ajalugu 5. klassile”, kirjastus “ Avita ” 1997
http://uus.miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/5eestim/kyyditamine.ht m
http://uus.miksike.ee/documents/main/referaadid/kyyditamine.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/1941aasta_kyyditamine.ht m
http://kodukoht.konguta.ee/Kotkas_Maia.html