Küüditamine Eestis (0)

Sisukord

1. Küüditamine 2
2. Küüditamise tegevusest 4
2.1 Kuidas küüditamine toimus? 4
2.2 Asjade pakkimine ja küüditatute vara 4
3. Elu Siberis 6
4. Mineviku varjud tänases päevas 7
4.1 Asumiselt vabanemine 7
4.2 Küüditamise tagajärjed 7
Kasutatud kirjandus 8

1. Küüditamine

Mis on küüditamine?
Esimeses peatükis räägin ma üleüldse küüditamisest, mis see oli ja miks see toimus, kuhu inimesed viidi ja millal saadi tagasi koju.
Küüditamine oli inimeste oma riigist välja viimine võimu kindlustamiseks. Nagu ka kirjutas A. Lepp oma raamatus: „“Inimene on kõige kallim vara“, pasundas kommunistide propagandamasin. Selle varaga käisid diktatuurivalitsus ja talle kuulekad alamad aga ümber kui odavaima looduvaraga. Üle 20 tuhande inimese kisti lahti oma kodudest ja veeti Siberisse, kus paljud neist hukkusid. Väljasaadetatavele pandi süüks, et nad olid hoolega harinud oma isade maad, hoidnud ja kaitsnud seda“ (Lepp, 1993, lk 2).
Eesti inimesed viidi vastutahtmist siberisse, kust tagasi tuli vaid väike osa nendest inimestest kes sinna viidi.
Okupatsioonide käigus kaotas Eesti ligi 17,5% oma sõjaeelsest rahvastikust. Sõda nõudis oma ohvrid , ent inimeste füüsiline hävitamine ideoloogilistel kaalutlustel enne ja pärast sõda on jätnud eesti rahvale sõjast valusamad jäljed. Uste prõmmimine, võõraste sissetungimine kodudesse, isiklikes asjades tuhnimine, püssimeeste valveolek, kärkiv toon, see kõik, mille saatel inimeste senine elu läbi lõigati, oli sissejuhatus hirmu ja õuduste ajale. Miks, milleks seda vaja on, millal jälle tullakse, keda viiakse – need küsimused jäid inimesi kummituslikult painama pikkadeks aastateks ( RAHI -TAMM, 2009, lk 63).
Inimesed kes olid teinud ainult head oma riigile olid nüüd vaenlased, kelle pidi riigist välja saatma .
Massiline vägivald, seda kõike ainult selleks, et kindlastada võim. Selleks tuli inimesi nõrgestada, arreteerida, hukata küüditamise kaudu. Alustades aktiivsematest ja lõpetades nii-öelda tavalisetest inimestest. Mida rohkem terrorit, seda tõhusam. Inimesed, kes olid olid oma riiki ja rahvast paremas usus teeninud , muutusid ühtäkki selle riigi ja rahva vaenlaseks. Teod, mida tegid iseseisva riigi juhid riigi tugevdamiseks nimetati NSV Liidu ja revolutsioonilise liikumise vastu suunatud kuritegudeks. Sellele järgnes süüdistus – osalemine „aktiivses võitluses revolutsiooniliikumise vastu kontrrevolutsioonilises valitsuses“ (RAHI-TAMM, 2009).
A-R. Tamm on väitnud oma raamatus, et: „ Esimese Nõukogude okupatsooni kestel arreteeriti kokku umbes 8000 inimest, kellest vähemalt 1950 hukati Eestis. Vahistanute hulga kasvades suurenes piinamise tagajärjel surnute arv „ (Tamm, 2005, lk 25).
Tuli ka järgmine okupatsioon mis oli veelgi rohkemate ohvritega.
Teise nõukogude okupatsiooni käigus saadeti erihinnangutel sunnitöö- ja vangilaagritesse aastatel 1944-1953 ligikaudu 25 000-30 000 inimest, kellest umbes 11 000 tagasi enam ei tulnud. Pärast sõda massiküüditamised jätkusid, 15. Augustil 1945 küüditati 407 inimest rahvuse alusel. 1949. aasta märtsiküüditamisel saadeti Eestist ära 20 702 inimest, kellest umbes 70% olid lapsed, naised ja vanurid . Teekonnal Siberisse suri umbkaudu 3000 inimest, nende nimed on veel täpsustamata (Tamm, 2005).
Kui eestlaste jaoks tähendas küüditamine maalt välja saatmist, siis nõukogude liidu silmis jagunes küüditamine erinevatesse liikidesse. Ka hiljem asumiselt vabanemine oli kategooriate järgi, millest õnnestus nii mõnelgi inimesel teisest varem koju saada. Inimese alaliselt väljasaatmine kindlaks määratud kohtadesse toimus üldjuhul neljas erinevas vormis. Eestlasi saadeti peamiselt kolmanda vormi järgi ehk eriasumisele saatmise järgi, mis rakendati neile kes olid julgeolekuorganite kontrolli all asuvatesse kohtadesse saadetud kas igaveseks või teatud ajaks (Rahi-Tamm, 2004).
Eesti inimesed kannatasid Siberis aastaid. Tagasi jõudes ei oodanud neid enam ees nende kodu ja paljudel ei olnud ka enam seda pere, kellega nad sinna läksid. Suurem osa inimestest olid kaotanud oma pereliikmed juba sinna minnes. See aeg oli inimeste elus väga raske ja haavad minevikust on siiani.

2. Küüditamise tegevusest

2.1 Kuidas küüditamine toimus?

Teises peatükis räägin küüditamise tegevusest, selle toimumisest ja asjadest mis inimestest maha jäid.
Rohkest küüditamiskogemustest hoolimata nõudsi kõik suuri ettevalmistusi. Otsus küüditada võeti kõigepealt vastu kõrgemal tasemel, NSV Liidu partei ja valituse ettepanekul, kaasatud oli ka ministeerium , mille tolleaegne nimetus oli Siseasjade ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaad. Seejärel teavitati ka kõiki vajalikke jõustruktuure ning asuti töötama operatsiooni teostamise kallal (Rahi-Tamm, 2004).
Enne küüditamist oli kõik ilusti ette planeeritud, kindlaks määratud kogunemiskohad ja liikumised, gruppide koosseis ja transport. Kõik oli alati viimse kui ühe asjani ette valmistatud, mitte midagi ei tehtud ilma planeerimata. Inimesi pidasid kinni operatiivgrupid. Kõik grupid olid üldjuhul kolme- kuni kuueliikmelised ja iga grupp võttis enda alla küüditada peamiselt kaks perekonda. Grupijuht oli operatiivtöötaja ja grupi liikmeteks miilitsad, sõjaväelased, hävituspataljonlased, nõukogude ja parteiaktiivi esindajad (Rahi-Tamm, 2004).

2.2 Asjade pakkimine ja küüditatute vara

Sündmustik kohtadesl toimus julgeolekutöötajate juhtimisel. Eelnenud päeval, enne küüditamist teavitati kohalikke partei komitee sekretäre tegevuse käivitumisest.
Pärast majja või korterisse sisenemist loeti ette küüditamisotsus, selle tegi grupijuht. Otsiti läbi elamine ja piirati maja sisse, kuna kardeti ootamatuid rünnakuid või põgenemiskatseid. Varajastel hommikutundidel üles kisutud inimeste nutt , meeleheide ja teadmatus oli täielikult iseloomulik kõigile küüditamistele (Rahi-Tamm, 2004). Küüditatute vara kuulus konfiskeerimisele ning selle realiseerimine jäi täitekomiteede esimeeste ja külanõukogu liikmete korraldada. 1941. Aastal hindasid mahajäänud majapidamised ära selleks toiminguks määratud usaldusmehed, arvelevõetud vara tuli mõõdukate hindadega kümne päeva jooksul maha müüa (Rahi-Tamm, 2004, lk 41). Kinnipeetud inimesed viidi autodega jaamadesse, kus nad paigutati looma vagunitesse ja transporditi Siberisse (Rahi-Tamm, 2004).

3. Elu Siberis

Küüditatute esialgsed eluolud
Üks peatükk küüditatute oludest alguses sinna jõudes ja seal elades. Missugused olid elamispinnad ja mis tööd tehti.
Oma raamatus kirjutab A-R. Tamm et, 1941. aasta sügistalv oli küüditatute jaoks väga raske aeg. Eriti raske oli olukord vanurite, haigete ja lastega kes ei olnud harjunud raske füüsilise tööga ja väga külma talvega. Arstiabi polnud seal kuskilt saada ja ellu jäid vaid tugevamad. Eestist saabuti kergetes suveriietes, soojasid riided aga polnud kuskilt saada. Kuigi aruannetest võib lugeda, et abivajajatele anti riideid , kuid enne nendeni jõudmist jagati need kohalike poolt laiali. Elamispinnaks oli ette nähtud igale inimesele kolm ruutmeetrit, tihti aga ulatus see ainult ühe ruutmeetrini. Elati suvebarakkides, hüttides, muldonnides, lautades, klubides – antud olude sobimatutes ruumides.
Leiba jagati tööpäevade eest, aga seda ka ainult sellele kes tegi ja sellega pidi ta toitma ära ka vanurid ja lapsed. Lisaks hoiti väljateenitud palkasid kuude kaupa kinni. Näljahäda oli suur ja ei saanud ka loota kodust saadetavatele pakkidele. Polnud ka asju mida enam kohalikega vahetada, sest 100 kg kaasavõetud isiklikke asju perekonna kohta sisaldas vaid minimaalset. Needki kaasavõetud asjad olid sageli jaamades segamini läinud teiste pakkidega. Kalapüüdmiseks ja küttimiseks puudusid vajalikud vahendid ning vajalik liikumisvabadus . Ei osatud ka küüditatuid kusagile tööle rakendada, sest kohalik juhtkond ei pidanud seda enda ülesandeks. Küüditatud kuulusid rohkem julgeolekutegelaste töövaldkonda. Igasugused muudatused toimusid küüditatute suhtes väga aeglaselt. 1942.-1943. aastal oli Siberis ikaldus, millele järgnes ka näljaaasta. Küüditatuid varustati toiduga kõige viimases järjekorras, seda valusamad olid ka nende kannatused. Kõik see viis nii kaugele, et hakati varastama. Ühe peotäie vilja varastamine võis sind juba vangilaagrisse viia. Meeleheitel emad tegid seda teadlikult, et nende vangistamise tagajärjel satuksid nende lapsed lastekodudesse, kus nad ellu jääksid (Rahi-Tamm, 2004). „See lokkav hoolimatus, millega küüditatuid koheldi, on raske nimetada teisiti, kui inimeste tahtlikuks hävitamiseks.“ (Rahi-Tamm, 2004, lk 50) ütleb A.Rahi-Tamm lõpetuseks.

4. Mineviku varjud tänases päevas

4.1 Asumiselt vabanemine

Viimases peatükis räägin Siberist vabanemisest ja küüditamise tagajärgedest inimeste elus.
Raamatus „Eestlaste küüditamine“ kirjutab A.Rahi-Tamm, et küüditatute olukord läks paremaks alles peale Stalini surma. Esimesed otsused eriasumiselt vabastamise kohta tehti 1954. aastal. Alla 16- aastased lapsed vabastati asumisel viibijate piirangutest ja vanematel kui 16- aastastel lubati minna õppima vabalt valitud õppeasutusse. Edaspidine vabastamine kulges etapiviisiliselt, kategooriate kaupa. Vabastamine ei toonud kaasa konfiskeeritud vara tagastamist ning õigust asuda elama oma endisesse elukohta. Selleks oli vaja Eesti NSV MN luba. Endised vangid ei tohtinud elada Tallinnas, Tartus ja teistes suuremates linnades, saartel ega piirialadel (Rahi-Tamm, 2004).

4.2 Küüditamise tagajärjed

Kui rääkida tagajärgedest, siis on neid väga palju ja haavad inimeste hingedes on jäädavad.
Küüditamisega kaasnesid hävitatud inimesed, lõhutud perekonnad, rikud tervis ja sündimata lapsed. Kõik see on põhjustanud palju ja pikaajalist kahju. Peamiselt põhjustasid Siberis surma nälg, toitumishäired, kopsupõletik, tuberkoloos. On ka psühhosomaatilisi haigusi nagu näiteks unehäired, stress, sundkujutlus ja painajalikud unenäod, mis ilmnesid või ilmnevad veel praegugi paljudel represseeritutel ning nende lähedastel (Rahi-Tamm, 2004). Kirjutas Rahi-Tamm.
Oma kodudesse ei saanud enam keegi tagasi, nagu on kirjutanud ka A.Lepp oma raamatus, et surmani igatsesid tagasijõudnud oma kodudesse, kuhu nad aga minna ei tohtinud (Lepp, Vabaduse hinnaks on elu, 2008).

Kasutatud kirjandus

Lepp, A. (1993). Häädemeeste elu. Häädemeeste: AS Kommunaalprojekti trükikoda.
Lepp, A. (2008). Vabaduse hinnaks on elu. Tartu: Hotpress Kirjastus.
Rahi-Tamm, A. (2004). Eestlaste küüditamine, Mineviku varjus tänases päevas, Küüditamised Eestis. Tartu: FP Kinnisvara OÜ.
Rahi-Tamm, A. (2009). KÕIGE TAGA OLI HIRM. Helsinki: Tallinna Raamatutrükikoda.
Tamm, A.-R. (2005). Valge Raamat. AS Multiprint.

Lisad

Lisa 1. Küsimused

Kui vana sa olid kui sind küüditati?

Kellega koos sind küüditati

Miks teid küüditati?

Kus sa sel ajal elasid?

Juhtus see hommikul või õhtul?

Kuidas teid Siberisse toimetati?

Kaua sõit Siberisse kestis?

Kuhu teid viidi, kus te elama asusite?

Kuidas olid sealsed eluolud?

Mis oli teile igapäevaseks toiduks ja mida te seal tegema pidite?

Kaua te seal elama pidite?

Kuidas te tagasi pääsesite?

Kuidas läks sinu elu edasi koju tagasi jõudes?

Kas tulid sealt tagasi kõigi nende pereliikmetega kellega sind sinna viidi?