Küüditamine (3)

Küüditamine aastal 1941
Referaat
Tartu 2008
Vaevalt oli vene enamlus Eestis võimu haaranud, kui algas vägivald eesti rahva kallal. Oli plaanitud ulatuslik küüditamine eesti rahva füüsilise hävingu teostamiseks, mille tegelikku algust tähistas 14. juuni 1941.
Nagu vapustus käis üle maa, kui tol juunikuu ööl ilmusid tuhandeisse kodudesse NKVD (Norodnõi Komissariat Vnuternnih Del Siseasjade Rahvakomissariaat) rässakad püssimehed ja käsutasid kiirustades mehed, naised ja väetid lapsedki voodist . Veoautod kihutasid ahastava inimlastiga raudteejaamadesse, kuhu trellitatud loomavagunid olid valmis seatud. Perekonnad lõhuti - naine-lapsed lahutati mehest ja isast ning tuubiti vagunitesse. Läbi suveööhämaruse lisandus üha ja üha uusi inimkoormaid rongidele. Saabus perekondi pakkidega, mis sisaldasid hädavajalikku, oli aga ka õnnetuid, keda veeti vagunitesse tühjade kätega. Need viimased olid haaratud tänavatelt või tassitud oma igapäevaselt töölt, lubamata neil kodunt läbi minna.
Vagunid laaditi tihedalt täis. Õhupuudus , kuumus ja janu valmistasid inimestele kirjeldamatuid piinu, millele lisanus ahastus edasise saatuse pärast.
14.-17. juunini vedasid loomavagunid eestlasi üle piiri vastu kannatustele Põhja-Venemaa ja Siberi ääretus viletsuses.
Küüditamine toimus täiesti Moskva juhtnööride kohaselt ja selles suhtes polnud kohalikul Rahvakomissaride Nõukogul midagi ütelda. Kõik korraldused dikteeris Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat koha peale, mida meie võimumehed kui alandlikud sulased püüdlikult pidid täitma ja täitsidki.
Küüditamise ettevalmistustöid alustati varakult, juba 1940/41. a talvel. Nimelt koostati protokolle, mis sisaldasid küüditamisele määratud isikute nimesid ja otsuseid nende kohta. Esmajärjekorras määrati asumisele need, kes kuulusid „nõukogudevastase elemendi“ hulka. Tekib küsimus, keda peeti siis „nõukogudevaenuliseks elemendiks “ ? Küsimusele annab vastuse Pärnu miilitsahoonest leitud teatis , mis sisaldab kontrrevolutsioonilise ja nõukogudevaenulise elemendi arvele võtmise kohta arvulisi andmeid Pärnumaa kohta. Analüüsides aruandes esitatud kategooriaid võime üldiselt ütelda, et nõukogudevaenulise elemendi alla kuulus peaaegu kogu eesti rahvas, väljaarvatud bolševike käsilased.
Küüditamise tegelikule läbiviimisele asuti veomasinate kokkukäsutamisega 13. juuni keskpäeva paiku. Kõigis linnades tehti veobaaside ja ettevõtete juhatajatele korraldus saata kõik autoveokid õhtuks määratud kohta miilitsa korraldusse. Sama päeva õhtupoolikul kutsuti kokku ka küüditamise operatiivgruppide moodustamiseks ettenähtud tegelased. Küüditajad kogunesid maakonna küüditamise keskusse, mille asukohaks oli partei, miilitsa või Punaarmee hoone. Kogunemiskohtades toimus inimeste vedajate instrueerimine . Instrueerimise koosolekuid peeti maakondlikes keskustes peaaegu ühe ja sama mustri järgi. Alustati poliitilise miitingukõnega, mille lõpul selgitati „nõukogudevaenuliste elementide“ hädaohtlikkust nõukogude korrale ja siis teatati , et öösel algab Eestist selliste elementide asumisele saatmine Nõukogude Liitu. Kokkukutsutuile rõhutati, et neile on usaldatud äärmiselt tähtis ülesanne ja et selle edukas läbiviimine on ühtlasi nende bolševistliku valvsuse ja ustavuse prooviks. Peale kõnesid asuti küüditamise operatiivgruppide ehk brigaadide moodustamisele. Igale veomasinale määrati brigadir ja brigaad koosnes tavaliselt 4-st isikust. Kohe jagati brigaadidele välja ka küüditamisele märatute nimestikud ja dokumentide blanketid , mis tulid vangistamisel täita.
Küüditamise töö esimese osaga – inimeste kinnivõtmise ja vagunitesse paigutamisega – jõuti lõpule 16. juuni hommikuks. Selleks ajaks olid kõik küüditamiseks korda seatud vagunid viimse võimaluseni inimesi täis tuubitud ja algas ešelon- rongide moodustamine lähetamiseks ettenähtud sihtjaamadesse Venemaale.
Esimesed küüditatud tassiti vagunitesse kohe peale 13. juuni keskööd ja esimesed rongid saadeti Venemaa poole teele 16. juuni õhtul. Seega viibis suur osa küüditatust veel 3 päeva kodumaa pinnal kogumisjaamades. Need esimesed päevad kujunesid kõigile küüditatuile raskeks meelekindluse prooviks. Öisest unest äratatuna ja kohe riietuma ing pakkima kästuna oli jahmatus üldiselt sedavõrd suur, et enamik ei suutnud esialgu täies ulatuses mõista tabanud saatuselööki. Alles vagunites vallandus närvisüsteemi reageerimine olukorrale. Mehed säilitasid küll külma rahu ja surusid tunded oma südamesse ning suhtusid seisukorda kui paratamatusesse. Naised-lapsed enamikus ei suutnud tagasi hoida ahastust ja pisaraid.
Närvivapustuse tagajärjel tabas üksikuid tervislikult nõgemaid koguni surm ja on teada ka paari hullumise juhtumit.
Hingelistele piinadele lisandusid peagi füüsilised hädad ja mured. Ei olnud kerge emadel täistuubitud vagunites leida oma väeteile lastele sobivat paika, kogu vaguni sisustus koosnes vaid mõnest laudnarist ja ümmargusest august põrandas ning inimesi oli igas vagunis 25-30 ja rohkemgi . Vagunitesse veeti inimesi imikutes kuni vanadus nõrkadeni. Ei hoolitud ka rasedatest ega haigetest.
Olukord oli ka kodust kaasa võetud asjade suhtes halb. Kuna kodust viies ei öeldud igal pool, et mees naistest-lastest lahutatakse, siis pakiti ühiselt ja pakk jäi jaamas kas naise või mehe kätte. Seega pidi üks abielupooltest läbi ajama ainult seljariietega.
Küüditamis-rongides olid inimeste toitlustamiseks ette nähtud vagunpoed, kust oli toidu ostmine võimalik. Kuid neist vagun- poodidest ei jätkunud kõikide toitlustamiseks, pealegi polnud neid, vähemalt esialgu – igas rongis.
Ühine saatus sidus inimesed esimese päevaga ühiseks pereks . Vastastikku jagati toiduaineid, raha ja abistati, kuidas osati ja võimalusi oli. Suureks füüsiliseks piinaks kujunes veepuudus . Janu, mida inimesed pidi veel enne ärasaatmist kannatama , oli tihti talumatu. Sellele lisandus veel sumbunud ja kuum õhk vagunites, mis veetarvidust aina suurendas. Vett anti tavaliselt ämbritega õhtuti. Inimestel polnud aga kaasas nõusid, millega vett tagavaraks hoida. Ahastavad ja valulikud näod vaatasid läbi trellide inimestele, kes suurtes hulkades püüdsid läheneda küüditatute vagunitele, et õnnetuid kuidagi abistada. „Vett, vett! Tooge meile vett!“ kostsid naiste hüüded läbi trellide. Punaväelastest püssimeeste valve ei lubanud kellelgi vagunitele läheneda. Püüti meelitada tunnimehi ja tarvitati kõiki mõeldavaid kavalusi, et pakikest küüditatule üle anda. Tassiti ämbritega vett kohale. Mõnel pool õnnestuski vett ja toiduaineid edasi anda, vaatamata sellele, et see oli kõvasti keelatud.
Õhk vagunites oli hingemattev, sest värsket õhku pääses juurde ainult ülalt väikestest aukudest. Õhku rikkusid ka augud, mis keset põrandat või nurgas täitsid kloseti aset. Ka põrand oli mitmes kohas üle ujutatud. Eriti masendav oli pilt naiste vaguneis, kuhu kesk räpasust ja jälkust oli paisatud naisi ja lapsi rohkem, kui need vagunid suutsid mahutada. Seal on naisi kõige raskemas olukorras – üks sünnitab enneaegselt, teine lebab minestanult, kolmandal on südamepööritus. Kuskil nurgas hakkab keegi surema või ongi juba surnud. Esineb südameatakke ja verekaotusi kuid mingit arstiabi polnud saadaval. Paljudel ütlesid närvid üles, mitmed sattusid hüsteeriasse.
Teateid meeste olukorrast on hoopis vähem. Rongidelt on maha visatud vaid üksikuid kirju, mis sisaldavad napisõnalisi teateid enda ja vagunikaaslaste kohta.
Küüditatute ešelonid saadeti Venemaale Narva ja Irboska kaudu. Säilinud raudteedokumentide alusel on Narva kaudu saadetud kolm ešeloni, kokku 148 vagunit ja Ibroskast on läbi sõitnud 7 ešeloni, kokku 342 vagunit. Kogusummas oli küüditatute ešelonide koosseisus 490 vagunit. Kõik need vagunid ei olnud täidetud inimestega, vaid see arv sisaldab ka väljasaadetud kraamile, vagun-poele, sanitaar- ja konvoimeeskondadele määratud vaguneid.
Sihtkohta jõudes lõppes küüditatute saatuse esimene järk. Sõit ei olnud kerge. Milliseid viletsusi ja vintsutusi küüditatud pikal teekonnal pidid taluma , on võimatu kirjeldada. Saadud teateil on mitmed vanad ja haiglased inimesed juba esimesel teeloleku nädalal surnud. Milliseid kannatusi ja vaevu pidid üle elama väikesed lapsed ja nende emad, seda võime vaevu ette kujutada. Lõpuks olid siiski teekonna kannatused seljataga, kuid kohe algasid uued mured – kuidas alata Venemaal võimutsevas viletsuses elujärge? Karjuv vaesus, mustus ja madal elutase oli „punase paradiisi “ esimene tervitus küüditatud eestlastele. Kohalesaabunult saadeti küüditatud gruppidena jaotuspunktist laiali neile määratud asukohtadesse, kus nad tööle rakendati. Kodumaale saabunud kirjade alusel töötasid küüditatud peamiselt kolhoosides, turbarabas ja metsatöödel.
Väljasaadetute kirjad on kirjutatud enamikus ettevaatlikult. Kuid kirjad loovad meile ilmeka pildi kohalikest oludest ja elutingimustest ning neis peegelduvad ühtlasi küüditatute meeleolud ja igapäevased mured.
Küüditatud vanem naisterahvas kirjutab 12. VII 1941 turbarabast:
„… Meie saime täna palka. Olime 7 päeva tööl ja mina sain 11 rubla 95 kop.
Töö kestab hommiku kella 7 kuni kella 7-ni õhtul. Meie menüü on hommikul vesi
ja leib, lõunaks leib ja vesi ning õhtuks jälle vesi ja leib. Jahu puud peab maksma 85 rbl.,
muidugi vist nisujahu , aga meie ei ole seda mitte näinud. Rahva jutu järgi olevat seda siiski
Moskvas…Elame praegu barakis, mis on 80 m pikk, 14 m lai ja 1,5 m kõrge –
muidugi vundamendist katuseharjani. Öösel paitab meie palgeid „armas punaarmee“.
Päeval ei ole nad nii julged , ainult jooksevad põrandal , seinal ja lael. Öösel aga lasevad
kaela pops ja pops…Suhkrut ei tunta, ei tangu , ei hernest ega midagi peale kartuli, mille
puud maksab 14 rubla…“
Toodud kirjad annavad selge kujutuse raskustest, millega küüditatuil tuli võidelda. Masendav on olukord, mida kirjeldab haritlase sulg või vaevaliselt kritseldab paberile lihtsa tööinimese harjumatu käsi. Küüditatult meestelt pole saabunud kirju. Kuna nad arvati arreteerituteks, siis polnud neil kirjade saatmine lubatud.
Paanikohaselt oli Eestist väljasaatmisele määratud esimese küüditamisega 11 102 isikut. Selle plaani täitmine kommunistidel 100%-selt ei õnnestunud. Paljusid küüditamisele määratuid ei saadud kätte. Äraviidud ja mobiliseeritud eestlaste registreerimise keskuse (ZEV) poolt 15. märtsiks 1943 kogutud andmeil küüditati Eestist 9728 isikut(umbkaudu 3512 meest, 3024 naist ja 3067 last). Suurem osa küüditatutest saadeti Kirovi oblastisse(4000 isikut) ja Novosibirski(3700 isikut).
Seda julma terrorit Eesti inimelude kallal ei suudeta unustada lähemate aastakümnete jooksul.
Kasutatud kirjandus:
Eesti omavalitsuse väljaanne “Eesti rahva kannatuste aasta koguteos “ Tallinn 1943
6