Küüditamine (1)

Küüditamine

Vaevalt oli vene enamlus Eestis võimu haaranud kui algas vägivaldeesti rahva kallal.
Algas ajajärk, mida meenutades igaüks veel praegu tunneb ihul külmavärinaid ja hinges
võigastust. 1491.14. juuni oli Eesti jaoks samasugune nagu teised suveööd. Peredes lõpetati igapäevased toimetused. Vanemad panid lapsed magama ning seadsid siis ka end unele. Keegi ei osanud sellel hetkel arvata, et järgnevate tundide jooksul ärgatakse tuhandetes eesti kodudes ukselt kostva ägeda kloppimise peale. Ukse taga seisid püsside-ga sõdurid ning teejuhina kohalikud kommunistlikud tegelased. Une pealt üles aetud inimestele teatati, et nad on mõistetud eestist väljasaatmisele ning peavad oma kodudest viivitamatult lahkuma . Asjade kokkupakkimiseks anti tavaliselt aega tund. Ei aidanud siis vanemate ahastus ega laste nutt. Alanud oli eestlaste väljasaatmine Siberisse ehk küüditamine. Küüditamise läbiviija oli NKVD (narodnõi kommisariat vnutrennih del) Tegelikult oleksid inimesed pidanud aimama , mis neia ees ootab. Aasta võõrast võimu oli Eestile rängalt mõjunud. Eesti rahva elujõu ja rahvusliku iseteadvuse murdmisest veel ei piisanud . Vahistati suur hulk Eesti riigis oma igapäeva töid teinud ametnikke. Riik võttis jõukamatelt inimestelt nende vara, samuti ettevõtted ja pangad. Tulemuseks oli rahva elatustaseme allakäik. Uued võimukandjad püüdsid igati halvustada iseseisva Eesti päevil saavutatut. Läbi suveööhämaeuse lisandus üha ja üha uusi inimkoormaid rongidele. Saa-bus perekondi pakkidega, mis sisaldasid hädavajalikku, oli aga ka õnnetuid, keda veeti vagunitesse tühjade kätega. Need viimased olid haaratud tänavalt või tassitud oma igapäevaselt töölt, lubamata neil kodunt läbi minna. Vagunid laaditi tihetasti täis. Õhupuudus, kuumus ja janu valmistasid inimestele kirjeldamatuid piinu, millele lisandus ahastus edasise saatuse pärast. 14.-17. Juunini veeresid suured eselonid eestlasi üle piiri vastu kannatusele Põhja-Venemaa ja Siberi ääretus viletsuses. Vaatamata varasematele lubadustele, lahutati isad peredest. Sellel hetkel nägid paljud lapsed oma isa viimast korda. Järgnes pikk tee Siberisse. Ööd ja päevad venis rong ahastavate ja nutvate inimestega. Nõrgema tervisega inimesed ja väiksed lapsed surid juba teel. Pereisad viidi vangilaagritesse, kus nad enamasti kas nälga-külma surid või maha lasti. Naised-lapsed paigutati laiali üle Siberi. Kannatati kohutavat puudust, millele lisandus käre külm, talvel söödi tihti vaid linaseemneid ja hernevarsi, kevadel rohtu, nõgeseid ja ohakaid. Vanemateta jäänud lapsed saadeti Vene lastekodusse, kus nad pidid unustama oma eesti päritolu ja keele.Eestlaste arv Eestis pole tänaseni jõudnud sõjaeelsele tasemele . Kõigi hukkunute mälestusele mõeldes on 14. Juuni kuulutatud üldrahvalikuks leinapäevaks.
Küüditamine Tallinnas
Kõigile Tallinnas asuvate veobaaside ja ettevõtete juhatajatele tehti 13. Juuni keskpäeval korraldus veomasinate seadmiseks sõidukorda – varustatud bensiiniga ja jätta juhid ootele. Kõige suurem hulk veomasinaid oli Tallinna veobaasil (üle 100 veoauto ) ja seal käis käsku andmas koguni Tallinna linna täitevkomitee esimees Seaver isiklikult. Käsu-andmisel teatas Seaver, et veomasinad on määratud miilitsa korraldusse. Kuivõrd hooli-kalt kohalikud bolsevikud küüditamist ette valmistasid, näitab asjaolu, et Tallinna veo-
baasis käis veel sama päeva õhtul kompartei Tallinna linnakomitee sekretär Okk kontrol -limas, kas antud korraldused on täidetud. Sama Okk oli teatavasti ka Nõukogude Liidu Rahvuste Nõukogu saadik. Veomasinatele anti väljasõidu korraldus südaööl. Sõita tuli Laia ja Pagari t. nurgale NKVD maja juurde, kus tulid peale venelased -tsekistid, ja siis suundus veomasinate kolonn Merepuiesteele “Punaarmee Maja” juurde. “Punaarmee Maja” oli küüditamise keskuseks Tallinnas. Sinna kogunesid 13. Juuni hilisõhtul Siseas-jade ja Julgeoleku rahvakomissariaatide ametnikud, militsionäärid, punaarmeelasi ja kõik kompartei Tallinna linna komitee liikmed. Parteiliikmete väljailmumine oli kohustluslik ja seda koguni kontrollitud nimekirjade alusel Partei Aktiivi majas , Pikk, t. 20. Kokkutulnute seas olnud märgata rohkesti juute. Koosolekust võtsid osa olevail andmetel rahvakomissaridest peale B.Kummija A.Murro veel hariduse rahvakomissar N.Andresen, kergetööstuse rahvakomissar A.Veimer ja kompartei 3 sekretär Neeme Ruus. Instrueeri-miskoosoleku avas ENSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissar ja küüditamise peakorral-daja Eestis-Boris Kumm . Ta tegi teatavaks, et öösel algab nõukogudevaenuliste kodanike väljasaatmine üle Eesti umbes 3000 perekonda. Ühtlasi teatas ta, et kokkukutsutuist moodustatakse neljaliikmelised brigaadid, kes toimetavad kodanike kinnivõtmist ja trans-porteerimist kogumispunktidesse.Pärast Kummi küüditamise tehnilist osa puudutavat sõnavõttu kõneles koosolijaile Eestimaa Kommunistliku Partei propagandasekretär A.Sipsakas, toonitades küüditamise vajadust, püüdes teoreetiliselt põhjendada toda mas-silist vägivallaakti. Peale A.Sipska sõnavõttu algas kohe operatiivgruppide-brigaadide moodustamine ja brigadiride varustamine kodanike nimekirjade ja muu materjaliga . Siis käsutati brigaadid maja ees ootavaile veoaotodele ja julm töö algas. Küüditamise sõit algas Tallinnas kell1 öösel vastu 14. Juunit. Õhtul pahaaimamatult voodisse heitnud rahu-likud kodanikud põrutati unest üles, kontrolliti, kas isikud vastavad nimekirjale, tehti tea-tavaks väljasaatmise määrus ja käsutati asjade pakkimisele. Kuigi juhtnööride kohaselt oli lubatud kaasa võtta perekonna kohta 100 kg kraami, ei peetud Tallinnas igal pool sel- lest kinni. Kaasavõetava kraami hulga määras brigadiri isiklik äranägemine. Oli juhtu-meid, kus lubati pakkida õige vähest ja inimesed veeti koguni paljaste kätega autodele . Samuti ei teatatud väga paljudel kordadel, et perekonnapead eraldi saadetakse, vaid lasti asjad pakkida ühiselt.

Pakkimiseks anti aega ka väga erinevalt: mõnel pool kuni kaks tundi, kuna teisal lubati korraldamisega vaid veerand tundi. Küüditajate jõhkrusest tingituna ei lubatud mõnel juhul midagi peale seljariiete kaasa võtta. Läbiotsimist igal pool ei toimetatud. Üldiselt on mehi koheldud karmimalt. Teadaolevail juhtudel on mehi käsutatud seina äärde seisma või jällegi toolile istuma, kuid valvur oli püstoliga juures. Seega suhtuti meestesse nagu arreteeritutesse. Peale asjade pakkimist käsutati perekonnad ühes pakkidega autole ja sõidutati väljasaadetavate kogumispunkti. Tallinna ja Nõmme küüditatute jaoks olid trel- litatud vagunid paigutatud Tallinna sadamasse, Kopli jaama ja Pääsküla jaama. Vagunite juures eraldati mehed naistest-lastest ja paigutati meeste rongi. Inimeste vedamisest ron-gidele jutustab üks küüditamiseks välja käsutatud veomasinajuht järgmist:

“ Koidula tänaval peatusime umbes pool tundi. Siis toodi inimesed välja, käsutati autole ja minul kästi sõita sadamasse. Mina küsisin mundrit kandvalt mehelt, et kuhu need inimesed viiakse. See vastas minule, et nad viiakse maale ja et nüüd jääb rohkesi kortereid vabaks. Mul kästi sõita Lääne muuli äärde. Seal oli juba rohkesti veomasinaid, mõnel olid veel inimesed peal. Minu masinalt paigutati inimesed trellitatud loomavaguni-tesse, mida nägin sadamas rohkesti olevat. Mehed paigutati naistest-lastest eraldi vagunitesse. Inimesed olid väga kurvad ja rõhutatud. Vagunitest oli kuulda nuttu ja laste-kisa. Muuli äär oli punasõdureid täis ja kogu Sadama plats oli punasõduritest sisse piiratud. Masinate jaoks oli seisuplats , kus pidin ootama. Sadamas olles sain aru, et mida-gi halba on teoksil. Mulje oli rõhuv. Samad mehed, kellega sõitsin, tulid jälle minu masi- nale ja mul kästi sõita jälle Kadrioru kanti. Inimesi, keda kinni võeti ja autole toodi, mina ei tundnud . Viisin need jällegi sadamasse. Ja jälle pidin uuesti välja sõitma. Kõiki inimesi keda otsiti, ei saadud kätte. Mina olin ühejoonega veos kuni pühapäeva hommikuni, s. o. 15. Juuni hommikuni. Selle aja sees pidin tegema 50 kuni 60 küüditamise sõitu. Minul oli uus masin ja mind aina kiirustati. Otsitavaid, keda kodus ei olnud, käidi mujal otsimas, kuid kõiki siiski ei leitud. Küüditajate seas oli ka vahepeal muudatusi; laupäeva õhtul pandi meeskonda kolm poisikeseohtu noormeest – üks eestlane ja kaks venelast . Kinni-võetud inimesed viisin kõik sadamasse, peale ühe perekonna, kelle viisin Pääsküla jaama, kus samuti seisid trellitatud akendega vagunid. Kinnivõetud inimestest ei tundnud mina ketagi. Mulle on meelde jäänud, et Kadriorus viidi ära üks perekond: mees, rase naine ja üheaastane laps. See naine ühes lapsega pandi minu kõrvale juhiruumi istuma ja minul kästi aegamööda sõita. Naine nuttis kogu aja ja oli nõrkemiseni väsinud. Sadamas naine palus meest enda juurde lasta, et last mehe hooleks anda, Kuid ei lastud . Vastuhakkamisi mina ei näinud.”

Tallinnas veeti suurem osa küüditamisele määratutest juba 14. Juuni kestel rongidele
15. juunil jätkus küüditamine ja kestis kuni 16. juunini. Kas esialgselt küüditamisele mää-ratud isikute nimekirju nende päevade kestel ka täiendati, pole teada. Mõnevõrra laseb se-da siiski oletada asjaolu, et ühelt ja samalt tänavalt veeti inimesi kahel päeval. Kõiki ni-mekirjas olevaid ei saadud Tallinnas, nagu mujalgi, kätte. Ärakolimine ja ärasõitmine päästis nii mõnegi perekonna ja isiku. Oli ka muidugi neid, kes arreteerimise kartusel ju-ba varem varjule põgenesid. Seetõttu ähvardas tulla puudujääk koostatud plaani arvulise sosas, mille päästmiseks tõenäoliseks võeti lisa alles teises järjekorras küüditamisele määratutest. Päeva jooksul selgus Tallinnas, kes ja kui palju on igaühe tutvus- ja sõprus- ringist juba viidud . Tühjad lauad ametiruumides ja tühjad kohad tööpinkide taga vabriku -tes olid tollal tummad leinajad, kuid vaade nendele muutis esialgse ootamatuse tingitud jahmatuse üldiseks vihaks ja põlastuseks.
Ka need, kes seni olid ükskõikselt suhtunud enamlaste terrorisse,n tundsid end nüüd ole-vat sügavalt puudutatud rahvuskaaslaste massilise küüditamise läbi. Aga inimeste vedu jätkus ja keegi ei saanud kindel olla, et järgmisel ööl pole tema kord. Paljud tegid selleks ka ettevalmistusi- pakkisid asjad kokku, et kui järele tullakse, siis poleks enam vaja tse-kistide kiirustamist kuulata. See toimus peamiselt perekondades, kuna üksikud isikud, kes küüditamist oletasid, püüdsid end varjata – kui mitte rohkem, siis vähemalt öökorteri va-hetamisega. Vagunitesse veetud meeste suhtes teostati kogumiskohtades täpset kontrolli ja uuriti kompromiteerivat materjali. Need, kelle “süü”arvati suurem olevat ja seetõttu kõrgemat karistust väärivat kui seda on väljasaatmine, võeti vagunist maha ja toimetati NKVD-sse. Tallinnas on teada juhtum, kus Ülemiste jaamast, rongide liikumisel Vene-maa poole, toodi veel mõned isikud vanglasse. Peale ülekuulamist saadeti kõnesolevad siiski Venemaale. Vagunist väljavõtmised ja ülekuulamisele viimised olid siiski üksikud erandid. Tuli ette ka selline omapärane lugu, et vagunist välja võetud ja NKVDsse viidud isik lasti süütõenduste puudusel isegi vabaks ja mees pääses seega küüditamisest.
Küüditamine provintsis
Eesti teises suuremas keskuses Tartus oli küüditamise käik üldjoonest samane nagu Tal-linnas. Märkimisväärne on, et Tartus tegutsesid operatiivgruppide juhtidena enamasti Nõukogude Liidus tulnud tsekistid, kes saabusid Tartu paar päeva enne küüditamise al- gust . Arvatavasti ei peetud kohalikke punategelasi veel küllalt vilunuks selle “ suure täh-tsusega poliitilise ülesande”täitmiseks.
Küüditamise keskuseks oli Tartusend. Eesti Üliõpilaste Seltsi maja, Viljandi 1. Sin-na kogunesid 13. juuni õhtul küüditajad ja samuti olid käsutatud veomasinad EÜS-I maja juurde. Seal toimus operatiivgruppidebrigaadide moodustamine, küüditamisele määratute nimekirjade väljajagamine ja brigaadide “ tööle ”lähetamine. Poliitiline ja instrueerimine peeti “Töölismajas”, kust otse tuldi Viljandi tänavale. Tartus oli küüditamise üldjuhiks Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi Tartu maakondliku osakonna ülem Afanasjev -Venest tulnud tsekist, rahvuselt juut. Tartu linnas küüditatud kodanikud viidi Tartu raud-teejaama, kuhu paar päeva varem olid kohale toodud trellitatud loomavagunid. Ka Tartu ümbruse inimesed veeti kokku Tartu jaama. Osadel küüditatutel ei lubatud kodust midagi kaasa võtta, ja ka neid, kes omas jahmatuses olid kaasa toonud vaid kõige tühisemad esemed. Toiduaineid oli kõigil üldiselt vähe kaasas, sest kinnivõtmine toimus ootamatult ja kodused toiduvarud polnud suured. Küüditamis – rongides olid inimeste toitlustami-seks ette nähtud vagunpoed, kust oli toidu ostmine võimalik. Kuid neist vagun. poodidest ei jätkunud kõikide toitlustamiseks, pealegi polnud neid vähemalt esialgu igas rongis. Ühine saatus sidus inimesed esimese päevaga ühiseks pereks . Vastastikku jagati toiduai-neid, raha ja abistati, kuidas osati ja võimalusi oli. Suureks füüsiliseks piinams kujunes veepuudus . Janu, mida inimesed pidid veel enne ärasaatmist kannatama , oli tihti talumatu
Sellele lisandus veel sumbunud ja kuum õhkvagunites, mis veetarvidust aina suurendas. Vett anti tavaliselt ämbritega õhtuti, kuna päeval üldse vett ei toodud.Inimestel polnud aga kaasas nõusid, millega vett tagavaraks hoida, ja seetüttu oli alaliselt janu piinamas. Ahastavad ja valulikud näod vaatasid läbi trellide inimestele, kes suurtes hulkades püüd-sid läheneda küüditatute vagunitele, et õnnetuid kuidagi abistada. “Vett, vett! Tooge mei-le vett!” kostsid naiste hüüded läbi trellide. Küüditamine oli kohutav, inimeste piinamine , väljasaatmine nende kodust. See mõjus eestile halvasti. Vähegi rikkamad või targemad inimesed saadeti eestist vülja, et Eesti ei saaks iseseisvaks. Õnneks on see kõik nüüd läbi.
Ja loodetavasti ei juhtu seda enam kunagi.