Eesti rahvatoite (0)

Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium

Janno Tetsmann, 12. reaal

Eesti rahvatoite
Lühitutvustus.

04.04.2001

Ma valisin just selle raamatu, kuna toiduga me puutume ju kõik igapäev kokku, kuid millised olid eestlaste toitumisharjumused eelnevatel sajanditel, seda tõenäoliselt ei tea meist paljud. See raamat sisaldabki lühikese ülevaate eesti rahva argi - ja pidupäevatoitudest ning toitudega seoses olevatest pärimustest, nii nagu need olid välja kujunenud XIX sajandi teiseks pooleks.
Kõigepealt räägib raamat toidu üldajaloost 19. ja 20. sajandil. Kuni sajandi keskpaigani olid toitlusolud Eestimaal küllaltki kehvad ning toituti põhiliselt aganaleivast ja silgusoolveest. 1849. Aastast hakkas põllumajanduse olukord paranema, ning samuti ka toitlusolud. Kuid toit oli siiski veel küllaltki ühekülgne. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök, milleks keedeti putru või suppi . Liha oli eesti talurahvale maiuspala, millest levinum valmistatud toit oli hapukapsasupp . Sajandi lõpupoole nihkus peamine söögikord õhtult lõunale. Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba, millega oldi küllaltki kokkuhoidlik. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: “Austa leiba, leib on vanem kui meie”. Levinud olid mitmed pärimused, nagu näiteks et pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole – leivatükk võis majast välja minna. Siis õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest “õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab”, ja veel palju muid pärimusi, samuti olid kindlad rituaalid leiva valmistamisel. Levinumaid rahvuslikke toite olid verega ja vereta tanguvorstid. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina tera -, kaun- ja aedviljatoitudele. Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha . Värsket liha söödi peale loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks kana , näärideks siga ja kevadpühadeks vasikas . Väga tähtis toit oli ka kala. Sisemaal söödi peamiselt soolatud kala, rannikualadel ja suurte järvede äärsetel aladel rohkesti ka värsket kala. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. 19. sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles 20. sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult pühadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid ka esimesed laialdasemaks kasutamiseks mõeldud kokaraamatud. Kasvasid ka poest ostetavate toiduainete hulgad. Tavalisemaks muutus ka kohvijoomine, mis 20. sajandi algul oli peaaegu tundmatu ning ainult üksikud oskasid kohvi keeta.
Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Lauanõudeks kasutati peamiselt puust kausse. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi, nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma. Lauanõudest olid veel laual piimapütid. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist taldrikuid. Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua otsas istus harilikult peremees . Lauas istuti tõsiselt, tarbetut juttu ei aetud . Pärast söömist tuli laud koristada ja pühkimiseks tohtis kasutada ainult valget linast või takust lappi, vastasel juhul tuli tüli, nälga, vaesust või muud häda kaela.
Järgnevalt on raamatus kirjeldatud tähtsamaid talurahvapühi ja sündmusi ning mida sellistel puhkudel toiduks valmistati ja millised olid üldse toitumistavad pühade aegu.
Kõigepealt on juttu tol ajal nääridest, tänapäeval siis jõuludest. Aastavahetuse pühade pühitsemist alustati toomapäeval (21. dets.) ja lõpetati 6. jaanuaril. Rohkesti söödi liha, kas keedetuna või ahjus küpsetatuna. Liha juurde anti kartuleid , kapsaid. Lastele keedeti ube ja herneid . Tingimata valmistati tanguvorsti. Kardeti äpardust sigadele kui vorstid laual puudusid. Vorsti söömine tähendas majasse õnne toomist . Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest oma erilise kuju poolest. Üldiseks kombeks oli näärileibade kaunistamine ja nendele mitmesuguste kujude andmine. Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu. Siis küpsetati seakujulisi leivapätse. Leibu kasutati tihti ka ennustamiseks.
Tõnisepäeva (17. jaanuar) peeti talve keskpaigaks. Et seapidamine hästi edeneks, söödi tõnisepäeval seapead või ainult seakõrva hapukapsaste, ubade ja hernestega.
Küünlapäevaga tähistati looduses toimunud muutust – külma selgroo murdumist. Seepärast küpsetatigi seaselgroogu või keedeti seakülge kapsaste ja tangudega.
Traditsiooniliseks vastlapäevatoiduks oli oa- või herneleem seajalgadega. Külvimees pidi vastlapäeval üheks korda sööma, siis andvat põld üheksakordse seemne. Uuemaaegsed vastlapäevatoidud on vastlapuder ja –kuklid. Vastlapäevaks lõppesid üldiselt lihatagavarad otsa ja järgnevatel tähtpäevadel ning pidudel kasutati rohkem muna-, jahu- ja piimatoite.
Madisepäeval (24. veebruar) võis küpsetada kooki, keeta tangusööki, ei tohtinud aga kapsaid, uba ega herneid keeta, et nad kasvuajal ära ei ussitaks. Samuti ei tohtinud süüa liha ja kartuleid.
Karjalaskepäeval (14. aprill) anti mõnel pool isegi kariloomale tükk leiba, et loomad oleksid aasta läbi söönud ja sigivad .
Künnipäeval (14. aprill) kasteti esimest kündjat nagu karjastki. Hüvituseks anti märjale kündjale keedetud mune.
Suvistepühadega tähistati külvitööde perioodi lõppu. Siis mindi kiigel, kus jagati kaselehtedega värvitud mune. Suvistepühadeks valmistati piimasuppe, sõira, kohupiima, munavõid, värsket kala jm.
Suvise pööripäeva pühitsemine on rahvapärimuses ühendatud jaanipäevaga. Peale sõira, munavõi, kohupiima jt. toitude tehti jaanipäevaks kamakäkke ja korpe, mida isegi jaanitulele minnes kaasa võeti. Suveperioodil mingeid erilisi toite ei valmistatud, küll aga arvestati, et jakobipäevast peale võis võtta värskeid kartuleid.
Tänuks saadud saagi eest ja tulevase saagi õnnestumiseks tähistati mihklipäeval sügiseste põllutööde lõppu ja perel lubati sel puhul korralikum kõhutäis. Sel päeval söödi “mihklioinast”. Lamba verest moodustati käkke. Lambalihast keedeti suppi odrajahuklimpide või kapsastega. Ka mihklipäeval tehti lõkketuld. Mihklitulelistel oli kaasas kaalikaid ja kartuleid, mida küpsetati tulel.
Vanaks mardipäeva raoks on olnud seapeaga keedetud kaalikad ja kartulid. Pool seapead tuli anda mardisantidele. Hiljem tapeti mardipäevaks hani, kana või muu loom.
Pulmade puhu tehti nn. pulmaleib, mis oli ümmarguse kujuga, kuid paikkonniti erines valmisviisi poolest. Pulmas söödi rohkest suitsusinki, küpsetatud ja keedetud liha, sülti, tanguvorsti, lihasuppi klimpidega, kala, kartuleid, kapsaid, kohupiima jm. Magustoiduks on üldiselt tehtud õllesuppi. Suure rahvahulga toitmine nõudis palju toiduained, kuna pulmi peeti mitte vähem kui kolm päeva. Seepärast oli üldiseks tavaks, et iga pulmaline tõi kaas nn. pulmakoti, mis sisaldas leiba, sepikut, suitsusinki, kala, karbiga võid, kohupiima, sõira jm.
Varrudel ja matustel olid üldiselt samad toidud nagu pulmadeski, puudusid ainult kindlad lõputoidud.
Loomulikult sisaldab raamat veel hulga retsepte vanadest aegadest. Kuid selline oleks siis lühiülevaade antud raamatust. Ning ma loodan, et leidsite ka midagi huvitavat enda jaoks nendest vanade aegade toitumiskommetest. Iga tahes mina sain nii mõndagi huvitavat siit teada.
4