Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kultuurilugu". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tangu, kohupiim, kartul, jook, putru, õlu, sõi, odra, kapsast, riis, paast, söök, rukkileib, puder, suppi, sõir, bruto, neto, lambaliha, islam, kaunviljad, toitude, sült, rukkileiba, kaer, peet, kõrvits, hoiti, jooki, hapukapsas, globariseerumine, tehnoloogia, verivorsti, keedu, pidude, nõusid, kama, manna, läätsed, suhkruga, taar, viina, mõdupere koos." Kui toidukorras pakuti karaskit, võeti enne soola-leiba või silku-leiba. ,,Teeme nüüd silda alla," öeldi selle kohta, sest nagu teine vanasõna ütleb: ,,Kook ei jõua üksi kõhtu täita." Üksnes heast toidust ei söödud kõhtu täis. [] 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole kohta on tehtud tähelepanekuid, mille põhjal võib öelda, et eestlane on alati kokku hoidnud kõhu arvelt. Ta sõi lihtsat toitu ja hindas palju rohkem näiteks hea riide- või muu tarviliku tarbevara muretsemist. Mäletatakse vanemate õpetust: ,,Seda näeb igaüks, mis sul seljas, seda mitte, mis sul kõhus." See oli üks välise kombekohase korra kohta esitatavais nõudeist. [] Eestlane sõi argi- ja pühapäeval söögikorras alati ühe toidu. Tänapäevases keeles ja arusaamises tuleks öelda, et eestlasel polnud mitmekäigulist lõunat, vaid päevane tugevam
supi eelkäija), puder, kama, (kaera-, rukki-)kile. Ja muidugi leib. Ahjus küpsetatud leiva eelkäijaks olid tule paistel küpsetatud kakud ja koogid ning vees keedetud käkid. Odrakakku on üldisemalt tuntud karaski nime all. Väga ammustest aegadest on küpsetatud jämedast odra-, rukki- ja nisujahust õllepärmiga kergitatud taignast leiba. Hapendatud rukkileiba õpiti valmistama 11.--13. sajandil. Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. Kuni 19. sajandini olidki need enim söödud köögiviljad. 16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolele hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20. sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru
12) - kolmekuningapäevani (06.01). toidud on traditsiooniliselt liha kartulite ja kapsaga. Kalatoidud ( räim , heeringas )tangu ja verivorsti, rukkileib , odrajahust leib Tõnisepäeval 17 ndal jaanuaril söödi seapead või seakõrvu hapukapsaste , ubade või hernestega . Küünlapäeval 2. veebruaril keedeti seakülge kapsaste ja tangudega , joodi küünlapuna.. kõrvetatud suhkruga värvitud viina . Mõnel pool söödi ka tanguputru , või siis rasvasilmaga putru. Vastlapäeval söödi seajalgu ja keedetud ube.. või oasuppi ..vastlakukleid, vastlaputru.(tangupuder lihatükkidega ) söödi ka seapead ja seasaba.. lambaliha või veiseliha. Vastlapäevale järgneval päeval tuhkapäeaval söödi odrakaraskeid, odrajahukooke ja pannkooke. Madisepäeval 24. veebruaril küpsetati kooki ja keedeti tanguputru. Lihavõttepühade ajal keedeti ja värviti mune söödi muna ja piimatoite, kohupiimatoite ( sõira ),sülti, sinki ja marineeeriutd räime . Vasika ja
toidukultuuri. Nii pakutakse Saaremaal või Kihnu saarel, Setomaal või vanausuliste külades just neile paikadele omaseid toite autentses kultuurikeskkonnas. Kindlasti peaks Eesti külalidtele pakkuma meile eriti iseloomulikke toite: leiba ( magushaput rukkileiba, hapukapsaleiba, silguleiba), suupisteid ( kilusalatit, marineeritud ja soolatud räimi), sülti, sõira, suppe ( eestipärast herne-, talupoja-, külasuppi), põhitoite ( Mulgi putru, Mulgi kapsast, seapraadi, suitsutatud liha ja kala, hautatud hapukapsaid, verivorste), magustoite( metsamarju, keedetud vahtusid- rukkijahuvaht, mannavaht, odrajahuvaht, magusaid suppe), küpsetisi ( karaskit, sepikut, kohupiimapirukat, pannileiba) ning jooke ( kama, leivakalja, koduõlut). Eesti toitlustus- ja turismiettevõtted on võimelised pakkuma rohkem kui kahtsadat toitu, mida oma rahvustoiduks peame. 5
laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid. Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma märk. Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult taskunuga
Tähtaeg:26.10.2012 Inna Raud Rahvakalendri tähtpäevadetoidud,mida söödi? Tõnisepäev;söödi seapea tangudega ,,teraruug"suppi ,seakõrvu hapukapsaste,ubadega ja hernestega,tanguputru.Küpsetati leiba. Küünlapäev; söödi oasuppi,hapukapsasuppi,seakülje ja tangudega,tanguputru võisilmaga, joodi õlu, küünlapuna(kõrvetatud suhkruga värvitud viina) Vastlapäev;söödi hernesuppi,oa-või herneleemi,tangudega ube,läätsesuppi,oasuppi seajalgadega , seajalgu hapukapsastega,tatraputru,tanguputru väikeste lihatükkidega,joodi hapupiima, pakspiima.Leibadest söödi rasvleiba, leiba,kooki,pannkooke, tatrajahust sepikud,karask, kuklid. Tuhkapäev;söödi räimesuppi odratangudega,jahuputru.Leibadest söödi odraleiba,karask- leiba,sepikud,pannkooke, kanepiseemnekooki
Kõigepealt räägib raamat toidu üldajaloost 19. ja 20. sajandil. Kuni sajandi keskpaigani olid toitlusolud Eestimaal küllaltki kehvad ning toituti põhiliselt aganaleivast ja silgusoolveest. 1849. Aastast hakkas põllumajanduse olukord paranema, ning samuti ka toitlusolud. Kuid toit oli siiski veel küllaltki ühekülgne. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök, milleks keedeti putru või suppi. Liha oli eesti talurahvale maiuspala, millest levinum valmistatud toit oli hapukapsasupp. Sajandi lõpupoole nihkus peamine söögikord õhtult lõunale. Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba, millega oldi küllaltki kokkuhoidlik. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Levinud olid mitmed pärimused, nagu näiteks et pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole leivatükk võis majast välja minna. Siis
Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev. XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse, mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette
liha, piima ning hulgaliselt piimatooteid. Eesti on suurepärane, meie looduslikest tingimustest tulenev kombinatsioon erinevatest toiduainetest, millest värviküllaseid, aromaatseid ja maitsvaid roogi valmistada. Eestlaste toidupärand Teraviljatoidud on olnud kõige olulisemaks paljude sajandite vältel ja hakanud teiste toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. 16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk
(lauakombed) Peremees istus laua otsas, mehed seina ääres, naised välisküljel, lapsed seistes laua ääres Lauas tarbetut juttu ei aetud Lauale ei tohtinud tilgutada Süües ei tohtinud lugeda Söögilauas ei ringutata Lauda pühiti valgest linast või takust lapiga Toiduraasukesi ei pühitud üle laua otsa maha Pärast söömist tänati toidu eest Teraviljatoidud Oder, nisu, hirss Vanim odateradest keedetud teraroog Odrast käkid, karask, paistekakud Odrast tehtud joogid: õlu, kali, taar, hapuroka Otra kasutati tavanditoitude valmistamisel Tangupuder, tanguleem, tanguvorstid, jahuvorstid Sepik, vatsk (lihatükkide, seente, tanguga) Aganaleib Kama, kamakäkid Kiisel Leiva küpsetamine Käed hoolega pestud Leiba ei tohtinud sõtkuda palja peaga Ahi köeti kuusehalgudega Ahju kuumust kontrolliti jahu ahju põrandale viskamisega Leivaastjasse jäänud riismed koguti katsekakuks, pandi ahjusuule küpsema
Eesti rahvustoidud 1.Kuni 19.sajadini oli talurahvaelatustase väga madal ja igapäevane toit vilets ja kasin. 2.Päeva peamiseks söögikorraks oli õhtusöök,milleks keedeti suppi või putru.Toit oli võrdlemisi ühekülgne.Kõige tavalisem toidukord nädala toidukordades oli kas hommikul või õhtul tanguleem. 3.Enam levinud toidumenüü nädalasees oli piimasupp, kört,leib silk,hapupiim. 20 sajandil hakati sööma kartult,liha,kastet ja suppi. 4.Pruukosti söödi tavalistele söögikordadele lisaks jüripäevast kuni rukkilõikuseni varahommikuni. *Oli olemas selline komme, mida pidi järgima!!! Alates jüripäevast saati ei tohtinud hommikul toast
· Vesi, veri, jahu- käkitaigen · Seaverest tehti peamiselt käkke ja vorste · Kadri-, mardi-, mihklipäevaks tehti käkke PAISTEKAKUD, HAPENDAMATA LEIVAD, KOOGID: · Leiva eelkäija · Taigna kergitamiseks kasutati pärmi ja hapupiima · Kakke ei tohtinud noaga lõigata, neid pidi murdma · Karaskid- odrajahust kakud (piima-, supi-, petikaraskid) · Saialeid · Paistekakkude järel on tulnud pannkoogid PULMATOIDUD: · Külalised võtsid ise toitu kaasa (või, kartul, kala, kohupiima) · Pulmakott · Põhitoiduks oli leib · Pulmaleib · Vana pulmatoit- klimbisupp · Saaremaal- pulmaline tõi kaasa ühe leiva, saia ja lamba · Kesk-Eestis seapea · Tähtis oli õlu · Kes pulmaõlut ei toonud, pidi raha maksma JAHUJOOGID: · Rokk, jüvä, iivä, ivä · Piimaga tehtud joogid suvel · Rokk- hea hapukas jook palaval suvepäeval · Vahel pandi jookide hulka ka leiba, et paremini hapnema läheks
Läänemere ääres, kus inimesed muutuvad aastaaegade vaheldumise rütmis. Sügistalvine eestlane on aeglane ja endassetõmbunud, suvine oluliselt erksam ja suhtlemisaltim. Päevavalgus ja õhusoojus määravad ka eestlase söömisharjumused. Pimedus ja pakane toovad lauale hapukapsad ja ahjupraed, süldi ja verivorsti, paksud supid ja pajaroad. Suviti saab eestlane poolenisti söönuks pelgast päikesese ja soojusest, ülejäänud kõhupoole täidavad värsked aiasaadused, kartul ning kõik muu kerge ja värske. Töö annab ülevaate Eesti rahvusköögist kommetest, ajaloost, tänapäevast(ehk siis Eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine). Üldisemalt uurisin teemasi: ,, kohaliku köögi eripärad", ,,muistsed kombed", ,,toidulaud tänapäeval". Infot sain internetist, raamatust ja konspektist. Kohaliku köögi eripärad Tuntu ja ettenähtu kõrval pakub uudishimulikule tulijale avastamisrõõmu kohalik köök.
2.2. Puu- ja köögiviljad 2.3. Liha 2.4. Kala 2.5. Leib ja teraviljad 2.6. Maitseained 2.7. Toitude valmistamine 3. Traditsioonilised road 3.1. Traditsioonilised söögid 3.2. Traditsioonilised joogid 3.3. Tavad 4. Toitumisharjumused tänapäeval 20.4. Vanavene toidud 9. 16. Sajand Selle perioodi algusest on pärit rukkileib. Peaaegu igast Venemaal kasvatatavast teraviljast tatar, oder, hirss, nisu, kaer, rukis toodeti erineva jämedusega tangu ja kruupi. Sellest ka pudruliikide väga suur mitmekesisus Venemaal. Suve lõpupoole oli kombeks teha nn ,,rohelist" putru mittetäielikult valminud rukkiteradest. Putrude kõrvale pakuti kala, seeni, juurvilju, metsamarju, piima ja väga harva liha. Köögiviljadest söödi kapsast, naerist, kaalikat, kurki, hernest. Neid söödi värskena või keedeti, hautati, küpsetati, kusjuures alati teineteisest eraldi. Toidu komponente kunagi ei segatud omavahel
Lihavõttepühad- (liikuvad pühad) kevadpühad olid rõõmupühad. Pärast paastuaega võidi jälle liha süüa. Sellest on pühade nimetuski ,,lihavõtted". Mõnes kohas toodi suur tükk liha lauale, teisel keedeti Suure Laupäeva õhtul vasikalihasülti, küpsetati vasikalihapraadi. Pühadelauale kuulusid varakevadel kättesaadavamad toidud, Ave Kiiber nagu kohupiim, magus kohupiim munaga (pasha), kohupiimapirukas, sai, praetud kala, silk sibulaga, piim, kohv, mitmesugused munatoidud. Traditsioonilisteks lihavõtetepühade toitudeks on: vasikalihasült, silgud muna ja võiga, hautatud vasikaliha, praetud kala, kalasült, munapuder, munavõi kartuliga, munakook suitsuräimega, lihavõttesai, kevadpühade kohupiim. Tänapäeval on pühade toitumisharjumused muutunud, kuid söömise asemele on tulnud tänapäeva traditsiooniks munade värvimised ja koksimised.
rahvusköökide roogasid. Esitasime endale ka uurimusküsimuse: kui erinevad meie valitud kolme riigi köögid siiski on? Loovtöö lõpuks leidsime sellele vastuse, millest tuleb juttu juba kokkuvõttes. 3 1.EESTI Eesti traditsiooniline talupojaköök on muutusi omaks võtnud ettevaatlikult. Pikka aega olid selle tuumaks teraviljatoidud, eriti rukkileib, seejärel kartul. Leivakõrvaseks tarvitati hapupiima, sealiha ja kala, pidupäevadel rüübati õlut. Argipäevane kasin ja üksluine menüü vaheldus pidu- ja pühadelaua märksa mitmekesisemate roogade ja paremate paladega. Just pidulaua kaudu jõudsid uuendused - toiduained, valmistamisviisid, söögid - ka igapäevamenüüsse. Valdavalt just baltisaksa köögi kaudu jõudis eestlasteni Euroopa kokakunsti areng ja innovatsioon. Samas võtsid kohalikud sakslased vastu eestlaste toidukultuuri mõjutusi.
o hammusati mõni suutäis leiba. Päeva peamist toitukorda, õhtusööki, ei keedetud vanemal ajal mitte iga päev, vaid 1-3 korda nädalas. Korraga keedeti lihsalt suurem kogus toitu. Leibagi küpsetati, vaid korra nädalas või veelgi harvem, suurem kogus tagavaraks. Värsket pehmet leiba sai vanasti süüa ainult pühade ja pidude ajal. Oli kujunenud ka päevase peatoidu rütmiline vaheldumine nädala jooksul, nt kahel päeval nädalas söödi putru, kolmel päeval herne-, oa- või läätseleent, mida kord nädalas keedeti liha või rasvaga. Põhilisteks lauanõudeks olid pärnast, haavast või sanglepast treitud kausid. Puder, leem, kört anti lauale suure kausiga, milles sööjad seda puulusikaga helpisid. Pudru keskele tehti silm, kuhu pandi kaste. Taldrikuid kasutati vähe, needki olid valdavalt puust. Hapupiima hapendati ja toodi lauale harilikult madalates laudnõudes piimapüttides
jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära
joonis 2.1.). Pilt: Toidupüramiid Joonis 2.1. Toidupüramiid Toidupüramiid selgitab õiges toiduvalikus erinevate toiduainerühmade osakaalu. Mida allpool püramiidis asub toiduainete rühm, seda rohkem peab neid sööma. Iga toiduainerühm varustab organismi erinevate toitainetega. Alljärgnevalt antakse ülevaade toidupüramiidist korruste kaupa. I põhikorrus (alumine): teraviljasaadused ja kartul. Toitainerühm Ühe portsjoni Päevane soovitatav kogus kogus Leib, sepik 30 g 4-7 portsjonit Kartul 90 g 1 portsjon Teised teraviljatooted: puder, 1 dl 2-3portsjonit pastatooted, helbed 24
salatiga Järelroog: Leivavorm õuntega Eesti köögist rääkides peetakse tavaliselt silmas 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Alates põlluharimise levikust on tähtsaimaks toiduks kujunenud teraviljatoidud. Tähtsaim on hapendatud taignast tume rukkileib. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit. Eestile omane teraviljatoit oli kama, mida tavaliselt söödi hapupiimaga. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Kapsast söödi tihti hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Joogiks tarvitati ka kalja. Pühade ajal joodi ka õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati
Kartuli ja lehma najal elasid paljud pered selle erakordselt raske aja üle. Tol ajal oli kohustuslik normipäevade tegemine kolhoositöödel, kuid see oli väga koormav. Aasta lõpus anti normipäevade eest veidi vilja. Erinevalt tänapäevast tehti laupäeval tööd, ainult pühapäev oli puhkepäev. Kahtlemata oli tollel ajal elu väga raske, kuid vaatamata raskele elule suutsid eestlased siiski hoida oma traditsioone. Igapäevane toit ja jook maaperedes Maarahvas jagunes kaheks: ühed said riigilt palka, nendeks olid näiteks õpetajad ja riigiasutuste töötajad. Nende toit ei erinenud linnainimeste omast. Kuid väga kehvas seisus olid 50- tel need, kes olid kolhoosnikud, kellel ei olnud rahapalka. Elati õue- aiamaal kasvatatavast ja loomade pidamisest. Suuresti mõjutas toidulauda pere suurus, sissetulekud ja kohapealsed kauplemisvõimalused.
segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Tänapäeval kutsutakse Eestit sageli "kartulivabariigiks" Ladina-Ameerika "banaanivabariikide" eeskujul, ehkki kartul jõudis siia suhteliselt hilja. Munatoidud olid Eesti talurahva toidusedelis haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad
Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid (tortilla, lavass, pita, naan, puri, matsa jt). Levinuim on nisuleib; rukkileib on tuntud eeskätt Põhja-Euroopas. Leivaküpsetamise algus ulatub kuni 5000 aastani eKr. Alguses kasutati leibade valmistamiseks kogu taime maapealset osa lisaks teradele ka sõklaid ja kõrrepuru. Kui selline jahu kogemata märjaks sai, saadi esimene kogemus toorpudru valmistamiseks. Hiljem, kui hakati sellest putru keetma ja see kees kogemata üle, küpses puder kuumadel kividel kakukesteks. Nii oligi leivategemine alguse saanud. Kergitamata tainast leib oli ,,pagariteaduse esiklaps". Hiljem leiutati taina hapendamine, mille tulemusel saadi kohevam ja kauem pehmena püsiv leib. Tõeliseks sammuks leivaküpsetamise ajaloos oli aga leivaahjude ehitamise algus. Need püsisid kauem soojana ning leivale moodustus õhem ja rabedam koorik, sisu aga valmis aeglasemalt ja ühtlasemalt. Eelmise sajandi 80
Mardipäev - Nagu paljudel Kesk-Euroopa rahvastel, nii ka Eestis oli sümboolne toit mardihani või muu linnu liha, eeskätt on tapetud kukkesid ja kanu. Kukeliha söömine arvati kindlustavat hobuseõnne. Söödi ka sea- või lambaliha. Põhja-Eestis valmistati veel toiduks seapea. Sellegi tava poolest kuulub mardipäev vanade oluliste tähtpäevade hulka, nagu vastlad, jõulud või tõnisepäev. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast. Kardipäev - Tangupuder, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Kahjaks nimetati igasugust ohvrijooki, nii et selle põhjal võiks see viidata kaua tähtsaks peetud pühale. Jõulutoidud Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud
juuretis, sool. Tihti soola ei lisatud, leivakõrvane oli soolane. Lihaleib, silguleib, muude lisanditega leib Sepik, sai, rohekm pühade-ja pidupäevatoit Salatid, suupisted Kartulisalat, põldoasalat, kilusalat, rosolje, seenesalat, klopitud kurgisalat Sült, keel tarrendis, maksapasteet, kamararulaad, lihapallid kastmega, verikäkk, silgud, soolatud räimed, äädika räimed, marineeritud ; praetud räimed, kuivatatud kala, heeringas hapukoorega, kala tarrendis, kilu või Munavõi, kohupiim köömnetega, täidetud munad, kohupiim võiga, sõir Supid, pudrud Hapukapsasupp, kanaklimbisupp, piima-köögiviljasupp, piimasupp kruupidega, peedisupp, seenesupp(seene seljanka) Kruubipuder(oder,) kartulitükid – mulgi puder, poolvillane puder, tangupuder, kört – jahu puder, kartulipuder, hirsist – magus puder marjadega Liha toidud, kala Keedetud sealliha köögiviljadega, mulgikapsad, ühepajatoit, praetud liha, soolaliha, verivorst,
ühekülgne. Leivale lisati harilikult aganaid (teravilja kestad ning peenemad õisikute ja lehtede osad), kuid sageli tuli aganaleivastki puudus kätte. Seepärast suhtuti leivasse suure lugupidamisega. Juhtus leivatükk maha kukkuma, tuli see üles võtta ja leivale suud anda. Kuni kartulit Eestis veel ei kasvatatud, kasutati toiduks põhiliselt naerist, kapsast, Lääne-eesti. teraviljad Tangupuder oli rituaalne toit. See oli seotud esivanemate austamisega, putru viidi hingedele. Tangupuder oli varrutoit, pulmatoit ja matusetoit. Tallinna pagarid küpsetasid oma kaupa peamiselt Saare- ja Hiiumaalt ostetud nisust. Lääne-eesti. köögiviljad
söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus.Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa.Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad.Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima.Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut.Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja
jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära
rukki-)kile. Ja muidugi leib. Ahjus küpsetatud leiva eelkäijaks olid tule paistel küpsetatud kakud ja koogid ning vees keedetud käkid. Odrakakku on üldisemalt tuntud karaski nime all. Väga ammustest aegadest on küpsetatud jämedast odra-, rukki- ja nisujahust õllepärmiga kergitatud taignast leiba. Hapendatud rukkileiba õpiti valmistama 11.--13. sajandil. · Köögiviljad Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. Kuni 19. sajandini olidki need enim söödud köögiviljad. 16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolele hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20. sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti
eesmärgil segatigi toidu tegemisel erinevaid vilju. Eesti leentes ja segatoitudes ei puudunud kunagi odratangud või odrajahu, olles iga roa tähtsaim koostisosa, nii peetaksegi vanemateks roogadeks just segatoite. Üheks selliseks segatoiduks on ka mulgi puder. Mulgid hakkasid siis esimesena tangupudrule 19. sajandi teisel poolel lisama kartuleid ja selliselt sündiski mulgi puder. Siit pärineb ka mulgi pudru sellised nimed nagu segadik, segadis ja segadispuder (nii nimetati mulgi putru peamiselt just Järvamaal ja Harjumaal). Kuna segatoitude üheks tekkimise põhjuseks oligi kokkuhoid või mingi koostisosa puudumine (näiteks mingit vilja kevadeni ei jagunud) või ikaldus, siis kandis mulgi puder ka sellist nime nagu sandiputr (peamiselt Urvastes). Eestlaste toidulaud kujunes vastavalt taluelu ja aastaaegade rütmile. Raske füüsilise töö tõttu pidi toit olema hästi toitev ja pikalt kõhus püsima. Mulgi pudru üheks heaks omaduseks on just toitvus, mis
astrahani ja kaasaniga. Iidsetest aegadest on Venemaal tuntud hapnemata ja hapendatud taina valmistamist. Lihtsast hapendamata taignast tehti karaskeid ja kohupiima kakukesi, hiljem lapsaad, pelmeene, vareenikuid. Rukkijahust küpsetati musta leiba, milleta ei kujuta ette vene söögi lauda tänapäevalgi. Pärmiga kergitatud nisutaignast küpsetati ümmargusi saiu ja rõngassaiu, plaadipirukaid, täidistega pirukaid ja pliine. Ammustest aegadest on vene köögis kasutatud naerist, kapsast, rõigast, hernest, kurki. Juurvilju söödi toorest, aurutatult, keedetult, soolatult ja ka hapendatult. Kartul ilmus venemaale alles 18 saj ja tomat 19 saj. Juurviljadest valmistati suupisteid(sakuskasid), hiljem hakati valmistama salateid. Väga oluline tähtsus on 3 vene köögis ka viinakõrvale mõeldus sakuskadel ehk sakusmentidel ehk suupistetel,
lisa toidulauale, vaid ka tröösti ja joovastust. Nende abil sai rõhutada oma sotsiaalset positsiooni ja väljendada lugupidamist, ühtlasi kehtisid joogid alati maksevahendina Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet. Paikkonna geograafilisest asukohast sõltuvalt oli tähtsaim igapäevane keelekaste kas mõni teraviljast hapendatud jook, ennekõike õlu, või viinamarjavein. Veejoomist võeti kui märki puudusest. Levinumaid teraviljast hapendatud jooke oli keskaja Tallinnas dunnenber. Kahjuks pole täpselt teada, mis joogiga oli tegu. Mõdu valmistamine toimus Tallinnas range kontrolli all: ,,See saksa mees, kes teeb mõdu müügiks, ei või pruulida õlut müügiks".4 Keskaja Tallinnas valitses vaieldamatult õlu, mis maitses ühtviisi hästi nii talupoegadele, linnaelanikele kui ka feodaalisandatele
TALLINNA TEENINDUSKOOL Freddy Kriisa 011PK RUKKILEIB EESTLASTE TOIDULAUAL Referaat Juhendaja: Janno Semidor Tallinn 2010 1 Sisukord Sissejuhatus......................................................................................3 Aganaleib Päästja ikaldusaastatel..................................................3 Leivategu ja küpsetamine.................................................................4 Leib toidulaual..................................................................................5 Kokkuvõte........................................................................................5 Kasutatud kirjandus..........................................................................6 2 Sissejuhatus Rukkileib on e
annaabi.ee 
