Kirjandiartikklid (7)

Voldemar Kolga: „Kellel on adekvaatne enesetunnetus , see enamasti ei lase
ennast sõpradest, iidolitest, autoriteetidest, reklaamist, poliitikast mõjutada.”
„ Haridus teeb vabaks” – see sentents
omistatakse Vana-Kreeka filosoofile
Epictetusele. Kui kirjutada Interneti otsimootorisse
only educated are free (ainult
haritud inimesed on vabad), saame
teada, et Vana-Kreeka stoikust filosoof
Epictetus (55 – ca 135), kes nii ütles,
sündis orjana, oli pealegi veel füüsilise
puudega – ja vaevalt ta õnnelik oli. Aga
kuna ta õppis filosofeerima ning hakkas
ka teistele filosoofiat õpetama, vabastati
ta lõpuks raskest orjatööst. Sentents
„Haridus teeb vabaks” peegeldas otseselt
Epictetuse enda elukäiku. Tänu haridusele
sai ta vabaks raskest füüsilisest
tööst, kivide tassimisest, maaharimisest.
Haridus kergendas elu väga praktiliselt.
Küllap mõistsid hariduse ja vabaduse
seost samal viisil ka eesti talupojad.
Nad tulid linna õppima mitte ainult teadmiste
pärast, vaid ka selleks, et raskest
maatööst vabaks saada. Vaba inimene
mõtleb, kirjutab, ta ei künna ega kaeva
kraave . See oli aeg, mil vabadus tähendas
kergemat elu, mitte veel poliitilisi
vabadusi, valikuvõimalusi, mis teevad
elu elamisväärseks. Kui paljudele tähendab
vabadus tänapäevalgi kergemat
elu? Küllap paljudele. Paulo Freire
on väitnud, et haridust vajavadki eelkõige
rõhutud, sest haridus kergendab
nende elu. On, mille nimel pingutada ja
raamatuid lugeda!
Ent vaatame veelgi kaugemasse minevikku,
et leida vabaduse mõiste juuri.
Sumeritel oli juba ligemale 2300 aastat
enne Kristust sõna vabadus savitahvlil
kirjas ja see tähendas tagastatud emale.
Vabadus ei olnud algselt abstraktne
mõiste, vaid konkreetne protsess: vabanemine
orjatööst ja tagasitulek ema
juurde. Vabaduse ja ema seostamine on
olnud psühholoogidele juba aastakümneid
väga põnev materjal, kuni väiteni,
et inimese kogu elu, algusest lõpuni, on
ema psüühilise mõju alt vabanemise
protsess.
Ja veel üks huvitav näide. Inglise keeles
tähendas vabadus algselt armastatud
olemist. Vaba oli see, keda armastati.
Küllap see on nii ka tänapäeval,
sest me ju igatseme nii vabadust kui ka
armastust. Aga ilmselt oli vabaduse
algne ja konkreetne tähendus selline: ta
laskis mind vabaks, sest ta armastab
mind. Kui õpetaja armastab õpilasi, on
õpilased vabad, ja vastupidi, kui õpetaja
juhtumisi ei armasta õpilasi, siis on nad
orjad .
HARIDUS TEEB VABAKS
HARIDUS 1–2/2009
Veel kaks näidet selle kohta, kui
konkreetne tähendus sõnadel algselt
võis olla. Surprise (üllatus) tähendas
algselt ainult nurga taga ootavat üllatust.
Alles hiljem hakkas ta tähendama neidki
üllatusi, mis ootasid ka mujal kui nurga
taga. Veelgi huvitavam sõna on worry
(mure). Kui lambakoer teelt eksinud lambal
kõrist kinni haaras ja pigistas, väljendati
seda pigistamist sõnaga worry.
Alles aja jooksul hakati sõna kasutama
ka inimese puhul, kui ta tundis ahistust,
õhupuudust, kui mure mattis hinge.
Nende ajaloost leitud näidete põhjal
võime järeldada, et mõnegi sõna esialgne
tähendus oli väga konkreetne ning
väljendas täpselt nähtuse – vabadus, üllatus,
mure – olemust, hakkas alles aja
jooksul konkreetseid piirjooni kaotama
ja omandama üldisemat tähendust. Samas
oli nende mõistete sisuks raskest
orjatööst vabanemine.
Kuid hariduse ja vabaduse tähendus
on muutunud ka tänapäeval. Alles oli
haridus meie jaoks teadmiste, oskuste
ja vilumuste pagas, nüüd aga on seda
arusaama revideeritud ning hariduse
mõistesse on hakanud imbuma enesetunnetus,
kriitiline mõtlemine, refleksioon ,
loovus , ka personaalne kodanikujulgus.
Invasioon on alles alanud ega
ole puudutanud veel kogu haridust. Vabadus
tähendas meile alles hiljaaegu
tunnetatud paratamatust ehk leppimist
oma olukorraga, nüüd räägime positiivsest
ja negatiivset vabadusest, valikuvabadusest
jms.
Tunneta iseennast
Kuidas teeb haridus vabaks tänapäeva
inimese? Tänapäeval aitab haridus ennast
kaitsta manipuleerimise eest. Kellel
on adekvaatne enesetunnetus, see teab
oma kohta ja võimeid ega lase ennast
sõpradest, iidolitest, autoriteetidest, reklaamist,
poliitikast enamasti mõjutada.
Meid teeb vabaks just hea enesetunnetus
ning sellest tulenev sõltumatus ja
positiivne mõtteviis, mitte see, kui palju
meil on teadmisi või raha.
Pedagoogid teavad, et nii mõnedki
andekad lapsed ei suuda õppida. Põhjuseid
tuleks otsida mitte pärilikkusest
või tagasihoidlikest võimetest, vaid lapse
minast, tema puudulikust enesetunnetusest.
Ta ei tea, kes ta on, ta ootab,
et keegi teine talle seda ütleks. Näiteks
mõni iidol . 1990. aastatel toodi Ameerika
psühholoogiasse mõiste empty self –
tühi mina. Terminit kasutatakse inimeste
kohta, kellel puudub selge enesemääratlus
ja kes ei usu vaba tahte võimalikkusesse.
Elukäiku määravad nende
meelest saatus, horoskoobid, geenid ,
suured inimesed ja muu selline, mis täidab
nende personaalset tühjust.
Kui enesetunnetusel on tänapäevases
hariduses nii oluline osa (igatahes
kindlasti pole see mingi sekundaarne
faktor), siis tuleb sellele senisest tunduvalt
rohkem rõhku panna. Adekvaatsema
enesetunnetuseni aitab jõuda ka
suhtlemistreening. Olen näinud, kui õnnelikud
on noored juba pärast esimesi
suhtlemisharjutusi. Teadmised on loomulikult
samuti tähtsad, aga ei maksa
midagi, kui nad ei muutu inimese enesetunnetuse
osaks. Tuleb võtta uued teadmised
endasse ja „keeta” neid endas
seni, kuni nad on täiesti omad. Nii saab
uus teadmine osaks inimesest endast.
Kui see on toimunud, on võimalik hakata
uurima, mis teadmisi on teised inimesed
endas „läbi keetnud” ja kuidas
on lood nende enesetunnetusega. Haridus
ja teadmised peavad olema seotud
inimese eneseteadvustamise, loovuse,
refleksiooni, kahtlemise, kriitilisusega,
siis saab inimene olla vabam ja
õnnelikum.
Vaba tahe ja ettemääratus
Vabadusel on üks suur vaenlane – ettemääratus.
Vaidlust selle üle, kas inimene
on vaba või määrab kõik tema elus
saatus, on peetud sajandeid , kui mitte
aastatuhandeid. Ühed koolkonnad rõhutavad
vaba tahet, teised determinismi.
Tänapäeva peavoolu psühholoogia rõhub
determinismile, vaid psühholoogia
humanistlik koolkond rõhutab, et inimesel
on ka vaba tahe ennast teostada, et
inimene on ise oma õnne sepp .
Üks äärmuslikumaid determinismi
näiteid on seisukoht, et ühe liblika tiivalöök
kuskil Amazonase vihmametsas
võib kasvada põhjuslike seoste ahelat
mööda tornaadoks Texase osariigis.
Amazonase vihmametsades on miljardeid
liblikaid, kes kõik lehvitavad tiibu ja
võivad seega põhjustada loodusõnnetusi.
Kas me ei võiks olla vähemalt liblikate
vastu sõbralikumad, kui me mitte kuidagi
ei suuda olla loogilised?
Õpetajate seas on üsna levinud naiivdeterministlik
arusaam, mille loomes on
osalenud ka psühholoogid – see, mis on
juhtunud inimese lapsepõlves, kujundab
tema kogu ülejäänud elukäiku. Kui lapsepõlves
oli mingi trauma, siis usutakse,
et inimene elab kogu ülejäänud elu seda
traumat läbi. Kui inimesel on alaväärsustunne,
siis usutakse, et tal juhtus
lapsepõlves midagi, mis alaväärsuse
esile kutsus. Oma võimu näitavast inimesest
arvatakse, et ilmselt alandati teda
lapsepõlves ja seepärast püüabki ta
täiskasvanuna ennast liialt maksma
panna. Sellised mõttekäigud toetuvad
kõik ettemääratuse teooriale . Lapsepõlve
trauma määrab vääramatult hulga
õnnetusi täiskasvanueas, nagu liblika
tiivalöök Amazonase vihmametsas kutsub
esile orkaane.
Teine naiivse determinismi näide, mida
pedagoogid samuti armastavad, on
seotud temperamenditüüpidega. Kui
oled ekstravert , on sinusse programmeeritud
mingeid juhtumisi ja teatud
laadi tulevik. Kui aga oled introvert,
ootab sind hoopis teistsugune tulevik.
Koleerikut ootab üks saatus, flegmaatikut
teine. Samuti mõeldakse, et poisiks
või tüdrukuks olek tingib teatud käitumismalli
– poisil polegi põhjust olla
mõistev ja tüdrukul agressiivne. Tegelikult
avaldub temperament alati väga
konkreetsetes tingimustes, mis võivad
anda temperamendi avaldumisele sadu
vorme.
Kõrvalepõikena seda, et naiivne determinism
ilmneb ka majanduses. Nüüd
on juba pikka aega räägitud majanduse
paratamatust jahtumisest ja muidugi
kriisist. Temperatuuri kujund peaks just
nagu seletama majanduses toimuvat.
Tegelikult ei ava inimese kehatemperatuur
tema haiguse olemust, veel vähem
ütleb temperatuur midagi majanduse
kohta. Küll aga võimaldab jahenemise
ja kuumenemise teooria inimestele sisendada,
et poliitikud ei saa olukorra
parandamiseks midagi ette võtta, sest
kõik on määratud majanduse jahenemise
seadustega. Igast suuremast entsüklopeediast
saab teada, et eri aegadel
on pakutud välja väga erineva pikkusega
majandustsükleid: viie-, seitsme-
ja seitsmeteistkümneaastastest
kuni tuhandeaastasteni. Tsüklid on
objektiivseltmuidugi olemas, aga
seda, missuguses tsüklis Eesti majandus
parajasti on, saame teada
ikkagi alles tagantjärele.
Kognitiivse psühholoogia koolkond
jääb äärmusliku determinismi ja vabaduse
vahepeale. Selle koolkonna järgi
sõltub meie vabadus sellest, kuidas me
ennast tunnetame ja oma maailma
konstrueerime, missugused raamid endale
võtame ja milliseid konstrukte kasutame.
Kognitivistide oluline lähtepunkt
on, et meie tunnetus ei ole maailma
üks-ühene koopia, vaid pigem kallutatud
protsess, mis leiab aset mingis
raamistikus. Mina ja arenenud eneseteadvust
on vaja selleks, et teadvustada
oma kallutatust ja piiratust. Näiteks
eestlased võiksid endale teadvustada,
et nad on rahvuslikult kallutatud. Me
näeme oma rahvust ja sellega seonduvat
peaaegu alati kas läbi roosade või
mustade prillide , meil on raske vaadata
enda peale jumalikust objektiivsest
perspektiivist.
Võib-olla on haridus see, mis ühendab
determinismi ja vaba tahte. Alates
Hobbesist on selle ühenduse poole
püüeldud. Haridus tähendab ju seda, et
tead mingeid paratamatuid tingimusi,
aga haritud inimesel on ka vaba tahe,
eneseteadvustamine, millele toetudes
saab teha oma valikuid . Haritud inimene
elab reaalses maailmas ja tal on ka
omaenda maailm ehk eneseteadvustamine.
Võiks öelda, et haridus loob inimesele
juurde teise maailma, mis seondub
inimese endaga.
Vabadus ja tugevad kujundid
Meil on vabadus käsitada hariduse ja
vabaduse teemat väga erinevalt, ühtainust
ja ainuõiget lähenemist siin pole,
lihtsalt tuleb teha oma valik. Miks ei
võiks siis see valik toetuda kognitiivsele
humanistlikule psühholoogiale ja naiivse
determinismi eitamisele.
Meie ümbrus kallutab meid, seepärast
peaksime olema väga tähelepanelikud
kõigi piltlike kujunditega, mis meid
ümbritsevad, sest need ei ole kunagi
neutraalsed. Kujund seondub emotsiooniga
kergemini kui sõna või mõiste. Kujundlikud
pildid annavad meile alati mingi
mõttemalli ette ja vähendavad sellega
meie vaba tahet. Võtame näiteks haridusmaastiku
kujundi. Kui see kujund on
meile antud, jääb mõtelda ainult sellele,
kas ilusam on inglise või prantsuse
park, kas on õigem teha sanitaar- või
lageraiet, missuguseid paremaid puid
meie kehvade leppade asemele istutada.
Nii mõtleme ka haridusmaastikust:
kas see on ilus siis, kui seal on ainult
üks või kaks ülikooli, või peaks neid olema
palju. Maastiku kujundi puhul pole
vaja midagi põhjendada ega selgitada,
kõike saab toimetada lihtsalt ilu reeglite
järgi.
Ka vabaduse kohta on tugevaid kujundeid.
Vabaduse tooja oli algselt naisterahvas,
mis tekitab teatud laadi emotsionaalse
laengu. Ori tagastati emale,
mitte isale . Teame rohkesti vabadussambaid,
mis kujutavad naist, ema. Vabadus
käib kokku ka armastusega ning
naine, ema, kehastab kustumatut armastust.
Seevastu meeste armastus tuleb
ja läheb. Eesti vabadussamba järgi
on vabaduse tooja siiski mees, sõdur.
Mis laadi väärtusi ja tundeid selline vabadussammas
rõhutab?
Vabadus on seotud ka valguse kujundiga.
Ameerika vabadussammas hoiab
kõrgel valgustavat tõrvikut. Vabadussammas
ei saa ilmselt olla koopas . Aga
Ameerika vabadussambast möödudes
võiks ikkagi mõelda, mis suunas ta meie
teadvust ja hoiakuid kallutab.
Haritud inimene on julge ja julgus on
vabaduse üks tahk . Kui inimesed ei
julge olulisi asju mõelda ja teha, siis pole
nad vabad. Kust julgus tuleb? Alternatiivide
tunnetamisest ehk piisavast
haritusest.
Epictetus oli üks esimesi filosoofe,
kes väitis, et me ei lähtu nähtustest endist,
vaid sellest, kuidas me nendesse
suhtume. Tänapäeval öeldakse sedasama
nii: me ei ela reaalses, vaid omaloodud
tähenduste maailmas. Seega
pole kunagi ülearune uurida, mis tähendusi
mingile tugevale kujundile, sümbolile
või sambale on antud, sest selline
analüüs aitab kaitsta end manipuleerimise
eest, jääda vabaks.
Põgenemine vabaduse eest
Erich Fromm kirjutab oma raamatus „Põgenemine
vabaduse eest”, et vaid väike
osa inimestest on võimeline vaba olema,
ja nimetab vaba olemise võimet
eksklusiivseks. Kas ka meie kool kardab ,
et vaba õpilast hakkab vabadus
hirmutama ja väsitama, kas vabadus
osutub õpilasele liiga raskeks kandamiks?
Kui palju vabadust suudab taluda
1. klassi ja kui palju 12. klassi õpilane?
Kas seda on üldse uuritud?
Tõsi, vabadus võib osutuda ka raskeks
kandamiks. Asjade selline käik ei
ole välistatud, kuid see ei pea nii jääma
– hariduse toel saab inimeste vabaduse
talumise võimet suurendada. Hea
haridus annab julguse teha selliseid valikuid,
mis tagavad vabama ja õnnelikuma
elu. Õigus olla õnnelik on ülim väärtus
ja haridus enamasti teebki õnnelikumaks.
Loovuse eeldus on samuti hea haridus,
vaimne vabadus ja sellest tulenev
eneseteadvustamine. Ühelt poolt ei ole
ükski õpetaja otseselt loovuse vastu,
aga reaalsuses ei ole loovus see väärtus,
mille poole meie kool püüdleb –
vabalt lendlev vaimsus ei taha meie
kooli ära mahtuda. Koolivaimu hoiavad
kindlal kursil õppekava eesmärgid ja
väljundid. Kes end vabamalt tunda
tahab, lendab koolist minema – ja nii
integreerub koolivaim koolivälise deemoniga
Viru keskuses .
Kahjuks räägitakse meil koolivaimu
vabadusest väga vähe. Hariduse puhul
tehakse juttu ikka teadmistest, tegevusjuhistest,
algoritmidest. Eesmärk on
funktsionaalselt tõhus inimene, kes tuleb
oma töökohal probleemideta toime,
ei ole ühiskonnale koormaks jne. Mõnes
õppekavas võiks ikka see ka kirjas olla,
et haritud inimene on vabam ja õnnelikum
kui harimatu. On aeg seada enda
ette tõeliselt suur eesmärk.
Viive-Riina Ruus : „Koolis on silmapaistva loovusega inimesed vägagi tülikad.
Nad ei anna kellelegi rahu, vaid kurnavad oma ammendamatu energiaga
ümbritsevaid. See kõik võib õpetaja kannatuse tõsiselt proovile panna.”
Miks tunnevad paljud õpilased ja õpetajadki koolis tüdimust? Sest praeguses koolis on
vähe loovust . Rohkem loovust annaks kõigile uut energiat ja elurõõmu.
Subjektiivse heaolu ehk õnnelikkuse
uurija Mihaly Csikszentmihalyi peab loovust
inimese rahulolu peamiseks allikaks.
Csikszentmihalyi termin “kulgemine”
(flow) kirjeldab, kuidas loomingulise
tegevusega hõlmatud inimene tunneb
end sellesse sedavõrd haaratuna, et
kaotab ajataju. Ta läheks justkui kaasa
mingi suure hoovusega, tundes samas
energia tugevat juurdevoolu ja tajudes
end virtuoosina, kes rakendab oma võimeid
täiel määral ja suudab hoida olukorda
kontrolli all.
Küllap meenutab Csikszentmihalyi
flow’ kirjeldus mõnelegi lugejale kooliaja
kõige põnevamaid tunde, kus aeg möödus
lausa lennates ja lõpukell kõlas alati
ootamatult. Need ongi koolipõlve helgeimad
hetked. Paraku näitavad nii rahvusvahelised
kui ka Eesti-sisesed uuringud,
et suurel osal õpilastest ja õpetajatestki
on flow-tunnet harva. Meie õpilased
on tublid TIMSS-i, PISA ja muudes
testides, kuid koolist tüdinud, kurdavad
peavalu, väsimust, neile ei meeldi koolis
käia. Pildi muudab veelgi süngemaks, et
ligi kolmveerandis meie koolidest pole
õpetajate ja õpilaste vahel usalduslikke
suhteid ning õpilaste omavaheliseski
läbikäimises pole piisavalt hoolivust.
Eesti on koolimeeldivuse järgi Euroopa
22 riigi hulgas viimasel ja õpilaste heaoluindeksi
järgi eelviimasel kohal. See
paneb kartma , et meie õpilaste akadeemilised
tulemused ei pruugi tulevikus
selliseks jääda.
Miks on meie õpilased seni häid tulemusi
saavutanud? Võib-olla tänu sellele,
et Eestis on juba alates aegadest , mil
emad voki kõrval lapsi lugema õpetasid,
haridust tähtsaks peetud. Ka ei saa öelda,
et Nõukogude ajal poleks haridust
tähtsustatud. Meenutage kas või kohustusliku
keskhariduse kehtestamist. Usk
hariduse peaaegu et imettegevasse jõudu
pole meid maha jätnud ka taasiseseisvunud
Eestis. Nii näitas Saar- Polli
aastal 1995 tehtud küsitlus, et üle 90%
nii eesti kui ka vene keelt kõnelevatest
Eesti inimestest pidasid head haridust
esmatähtsaks nii majanduse arendamisel,
töökoha leidmisel kui ka endale
uute võimaluste loomisel. Ent turumajanduslikus
Eestis muutus täiendavaks
stiimuliks konkurents ja lapsevanemad
hakkasid lapsi ülemääragi tagant utsitama.
Ehkki lasteaed annab kooliminekuks
piisava ettevalmistuse, viiakse
laps veel kooli ettevalmistustundidesse
ja eraõpetaja juurde – ikka selleks, et ta
pääseks mainekasse kooli ja suudaks
konkurentsis läbi lüüa. Niisiis on õpiedu
taga enamasti ja järjest rohkem välised
stiimulid – ühiskonna surve, vanemate
ja õpetajate sund. Loovale, uurivale ja
loova õppimise rõõmule, mis annaks
inimesele tiivad ja kannaks teda flow-na
kaasa, pole just palju ruumi jäetud.
Inimest eristab kõigist teistest elusolenditest
loovus. Paraku tundub praeguses
koolis loovus olevat luksus , mis
võib ju olla, aga peaasi et õppekavad
oleksid läbitud ja ainehinded korras.
Loovtegevuseks ei jää aegagi. Õpikuteadmised
pähe, algoritmid selgeks, korralik ettevalmistus tasemetöödeks ja
eksamiteks! Ainult see õppur on midagi
väärt, kellel on head hinded. Selline lähenemine
on õpilase inimlikkuse järjekindel
kitsendamine, söandan nimetada
seda hiilivaks dehumaniseerimiseks.
Loovuse tekke eeltingimused
Inimene ei ole taandatav numbritele
klassitunnistusel. Peaksime lähtuma inimese
terviklikkusest ja pöörama palju
rohkem tähelepanu loovale eneseväljendusele.
Tuleb saada lahti olukorrast,
kus õpilane mõtleb peamiselt sellele,
mis hinde või mitu punkti ta iga liigutuse
eest saab. Hea kool peaks olema põnev
paik – isegi kui hindeid ei pandagi. Seal
peaks olema huvitav – vaielda , rahuldada
oma uudishimu, võrrelda oma maailmanägemist
õpetaja ja kaaslaste arusaamadega,
uurida, avastada ja luua.
Oma loovate jõudude tajumine ja kasutamine
annab õpilase ning ka õpetaja
elule palju sügavama tähenduse kui
päevast päeva kestev hinde- ja punktijaht.
Vaatame lähemalt, kuidas mõistab loovust
ungari päritolu Ameerika psühholoog
Mihaly Csikszentmihalyi. Csikszentmihalyi
loovusekäsitus sobib hästi just
pedagoogidele, sest talle nagu headele
pedagoogidelegi pakuvad huvi inimeksistentsi
positiivsed küljed ja sellised keskkonnatingimused,
mis soodustavad inimese
kõigi jõudude väljaarenemist ja
avanemist ning eluga rahulolu.
Csikszentmihalyi järgi on inimese loovuse
avanemiseks vaja, et korraga oleksid
täidetud kolm eeltingimust.
■ Kokkupuude kultuurivaldkonnaga
Et loovus saaks areneda, peab inimene
olema vastava valdkonnaga kokkupuutes
ja seda põhjalikumalt tundma õppima.
On ilmne, et kes pole viiulit näinudki,
ei õpi iialgi seda mängima. Kes pole
arvudega üldse kokku puutunud, sellest
matemaatikut ei saa. Inimesel peab olema
valdkonnas, kus ta võiks loovust ilmutada,
piisavalt asjakohast kogemust,
seega – haridust selle sõna traditsioonilises
tähenduses. Uued muusikud sirguvadki
väga tihti muusikute peredes, sest
nad kasvavad üles keskkonnas, kus
muusika on igapäevane. Presidendi kärajatel
Tartus toonitas Skype ’i üks loojaid
Jaan Tallinn, et tema edu tagas Tallinna
reaalkoolis valitsenud üldine huvi
infotehnoloogia vastu, tema kaasõpilased
tegelesid sellega iga päev. Mari Tarand
kirjutab oma mälestusraamatus, et
tema venna Juhan Viidingu lapsepõlves
käis luule igapäevase leiva juurde. Loeti
palju luuletusi, tsiteeriti vastastikku oma
lemmikteoseid. Pole siis ime, et just niisuguses
perekonnas kujunes erksast ja
muljetele vastuvõtlikust poisist üks meie
suurimaid luuletajaid .
Ja kes teab, kas Juhanist olekski saanud
Jüri Üdi (Juhan Viidingut), kui tal
polnuks tihedat kokkupuudet luuleilmaga.
Siit edasi mõeldes – me ei saa iialgi
teada, kui palju andekaid lapsi ei ole ergastava
kultuurikeskkonna puudumise
tõttu saanud silmapaistvaks inseneriks,
arhitektiks, luuletajaks, heliloojaks, õpetajaks.
See ongi mõtlemise koht just
koolile. Kui lapsel pole kodus loovusele
innustavat keskkonda, peaks see olema
koolis: huvitavad, loovust ergutavad tunnid ,
põnevad aineringid, aktiivne tegelemine
kunsti ja muusikaga jne.
■ Mõttekaaslus
Teise loovust soodustava tingimusena
toob Csikszentmihalyi esile mõttekaaslaste
olemasolu. Loova ande väljaarenemiseks
peab inimesel olema oma
„väli” (field) – inimesed, kes mõistavad
teda ja tunnevad hästi ala, millega ta
tegeleb. Peab olema vähemalt üks sõber,
kellega saab oma mõtteid jagada.
Head muusikud kerkivad esile seal, kus
on arenenud muusikapublik ja oma
valdkonnale pühendunud erapooletud
kriitikud, kes oskavad asjatundlikult kiita
ja arvustada. Kõige parem kool ei pruugi
olla väike kool, nagu tihtipeale arvatakse.
Tõenäoliselt on just heas (!) suures
koolis kirju seltskond ja aktiivne tegevus
paljudel aladel, olgu selleks
sport , teadus, luule, näitemäng, rahvatants,
bänd või mis iganes, ning hinnatakse
mis tahes saavutusi mis tahes
tegevusalal, analüüsitakse ja tunnustatakse
neid. On loodud parimad tingimused
selleks, et lapsed saaksid „lahti minna”,
sest nad leiavad endale mõttekaaslasi,
kes sama alaga kirglikult tegelevad
ja „asja jagavad”. Selles mõttes võivad
Treffneri gümnaasiumi tüüpi suurtel
koolidel olla oma eelised.
■ Andekus
Andekuse avastamine pole enamasti
lihtne. Seda enam, et eri valdkondades
ilmnevad sünnipärased eeldused eri
ajal. Näiteks muusikahuvi võib ilmneda
juba varases lapsepõlves – laps jääb
lummatult muusikat kuulama . Matemaatikaanne
saab aga avalduda alles pärast
matemaatika aluste omandamist.
Romantismiaegadest peale kiputakse
andekust omistama üksikisikule – geeniusele.
Tänapäeval räägitakse järjest
vähem üksikutest andekatest loojatest
ning üha rohkem loovatest kollektiividest.
Siin sobib jälle heaks näiteks
Skype, mis on mitme mehe ühislooming.
Nüüdisteaduses on ääretult raske
midagi üksinda ära teha. Paljudes maades,
ka Eestis, on selle trendiga arvestatud
ning hakatud koolides ja ülikoolides
õppima rühmadena, mitte igaüks
omaette , rakendatakse projektõpet jms.
Kollektiivne loovus eeldab seni koolis
alahinnatud annete kaasamist. Näiteks
hea inimestetundmine. Tõhusa loova
kollektiivi paneb kokku just see, kes
näeb ära, millisel kooslusel on suur loominguline
potentsiaal. Loomingulises
kollektiivis on tähtis koht andekal ideede
generaatoril, kes ei peagi suutma ise
oma ideid ellu viia, seal peab olema uute
ideede oskuslik praktikasse rakendaja ja
võib-olla keegi veel, näiteks inimene, kel
on arenenud huumorimeel, mis aitab
kollektiivis pingeid leevendada.
Mille järgi tunneme ära
loova inimese?
Eesti koolis on rõhk individuaalsetel
saavutustel, iga õpilase isiklikel hinnetel.
See ei soosi kollektiivset loovust.
Aga kas meie praegune kool suudab
õpilaste individuaalseidki andeid piisavalt
avastada ja neile arenguks soodsaid
tingimusi luua? Võib küsida ka teisiti:
missugused anded meie kooli huvitavad
ja missugused ei huvita? Mida
teame näiteks õpilaste tantsu- ja luuleandest,
filosofeerimise või organiseerimise
andest , koostöövõimest, huumorimeelest?
Või empaatiavõimest ja altruismist?
Kas meil tahetakse ja osatakse
välja selgitada ka selliseid andeid,
milles riigieksameid pole?
Csikszentmihalyi on püüdnud välja
selgitada loova inimese kõige iseloomulikumad
tunnused. Selleks on ta uurinud
inimesi, kel aastaid vähemalt 60 ning
kelle kohta võib kindlalt öelda, et nad on
loonud midagi tähelepanuväärselt uut,
olgu teaduses, äris, kunstis või mujal, mille eest nad on pälvinud ka laialdase
tuntuse ja tunnustuse . Kuulsaid inimesi,
nii mehi kui ka naisi, kes soostusid leidma
aega, et vastata uurijate küsimustele,
oli kokku 80.
Armastavad oma tööd. Selgus, et
loovad inimesed ei olnud sugugi piinatud
geeniused, nagu levinud mõttemalli
järgi arvatakse. Nad kõik olid õnnelikud
ja armastasid ala, millega tegelesid –
see tähendas neile midagi enamat kui
lihtsalt tööd. Muidugi ei olnud nad töötasu
suhtes ükskõiksed, kuid nad jätkanuksid
ka siis, kui tasu ja tunnustus olnuks
naeruväärselt vähene.
Koolis peaks taotlema sedasama –
õppimine ei peaks olema väikese inimese
töö, mille eest saab palka (hindeid),
vaid õppimine võiks põnev olla ka siis,
kui hinded polegi üksnes „viied”. Meil on
alati olnud ja on praegugi õpetajaid, kes
loovadki klassis just sellise õhkkonna.
Mäletan oma kunagist vene keele õpetajat,
kes oskas „Anna Karenina ” nii põnevaks
teha, et me kõik, 8. klassi õpilased,
nagu me tollal olime, lugesime selle
paksu raamatu suure huviga läbi, käisime
vene draamateatris selle põhjal
tehtud etendust vaatamas ja kirjutasime
sellest lõpuks venekeelse kirjandi . Ja
rohkem kui hinne huvitas meid tõesti
õpetaja arvamus meie mõtete kohta
Tolstoist ja Anna Kareninast.
Kui olin ise kirjanduse õpetaja, püüdsin
samuti saavutada sellist õhkkonda ja
kirjutasin iga kirjandi lõppu väikese retsensiooni.
Hiljem ütles mulle mitu õpilast,
et neile oli see, mis sinna lõppu oli
kirjutatud, tähtsam kui hinne.
TLÜ uuring „Kool kui arengukeskkond
ja õpilaste toimetulek ” näitas, et koole ,
kus valitseb hea koolikliima ja kus ei
õpita üksnes hinnete nimel, on ligi neljandik.
Tasub tähele panna, et neis koolides
on kõrge õppeedukus! Kui loovus
pole pärsitud, võib juhtuda, et head hinded
tulevad liigse närvikuluta.
Csikszentmihalyi märgib, et loovatel
inimestel on enamasti hea haridus, mis
on andnud neile erilise vaistu, intuitsiooni ,
n-ö hea maitse, mis aitab märgata
huvitavaid probleeme ja neile lahendusi
otsima hakata. Kuidagi saavad nad nagu
õhust aru, et vaat see probleem on
müra, see teine aga põnev ja tõotab midagi.
Loovale isiksusele pakuvad head
lahendused lausa esteetilist elamust.
Geneetiline kood, matemaatiline võrrand,
uue masina prototüüp tundub ilusana.
Kuid sellise äratundmise eelduseks,
ärgem unustagem, on ikkagi piisavalt
hea haridus antud valdkonnas.
Oskavad kombineerida. Loovale andele
on omane ka hea kombineerimisoskus
– ta oskab asju kokku viia ja
uueks tervikuks ühendada.
Ammendamatu energiaga. Loovad
inimesed jõuavad väga palju ära teha,
nende töövõime võib olla tõeliselt hämmastav.
See käib ka pedagoogide kohta
– mõni õpetaja suudab uskumatult
palju. Ja kõik head õpetajad on märganud,
millise ammendamatu energia ja
õhinaga võivad tegutseda lapsed, kui
neid selleks ergutada. Ja mida kõike
nad suudavad! Mis loovate inimeste
eraellu puutub, siis kulutavad nad sealgi
palju energiat, leiavad tihti uusi kiindumusi
ja innustuvad kergesti.
Naiivsed elutargad. Ühelt poolt on
loovad inimesed tihti naiivsed, nad usuvad,
et maailma saab paremaks muuta.
Nad on maailmaparandajad, omamoodi
kurva kuju rüütlid. Nad usaldavad ikka
veel, kuigi on kümme korda petta saanud.
Teiselt poolt on nendes mingi suurem
inimlik tarkus. Just tarkus, mitte kavalus,
sest kaval inimene ei pruugi olla
tark. Tänane kool aga sunnib olema eelkõige
kaval ning kogu aeg kalkuleerima:
„mis hinde ma selle eest saan” ja „mida
see mulle annab”. Kalkuleerimisoskust
on elus muidugi vaja, kuid kui see kujuneb
valitsevaks mõtteviisiks, saame
tervikliku inimese asemel osainimese,
kellele palju inimlikku on võõras.
Vanameelsed uuendajad. Loovas
inimeses on konvergentne ja divergentne
mõtlemine koos. Ühelt poolt austab
ta kultuuripärandit ja suurkujusid, teisalt
mässab nende vastu. Vahel ei saa ta
aru sellest, mis teistele tundub enesestmõistetav.
Juri Lotman on öelnud, et
mittearusaamine on tarkuse eeldus. Albert
Einstein ei saanud koolifüüsikast
üldse aru. Csikszentmihalyi ütleb, et loov
inimene on ühekorraga mänglev ja distsiplineeritud.
Ta ei püüagi oma mängulusti
ja fantaasiat alla suruda, sest mõistab,
et just need on loomingu allikaks.
Kuid ta teab ka seda, et ei sünni ühtki
loometeost, kui ei oska oma aega ja
keskkonda organiseerida.
Ekstravertsed introverdid. Loov inimene
on tihti omaette, viibides kujutluste
kõrgemates sfäärides. Ta on suur
introvert. Ja teisalt – ta on suur ekstravert
ja artist, kes naudib inimeste seltsi.
Juhan Viiding rändas Pegasuse kohvikus
ühest lauast teise, suhtles kõigiga,
naerutas kõiki. Kuid tal on luuletusi, mis
kõnelevad suurest üksiolekust. Vene
klassikalisest kirjandusest on ekstravertsuse
ja introvertsuse kooskõla kohta
hea näide Puškin, kel suurilma elu vaheldus
üksindusega.
Tagasihoidlikult häbematud. Loov
inimene on ühelt poolt tagasihoidlik ,
teiselt poolt arrogantne, ülbegi. Urmas
Ott jättis oma saadetes tihti arrogantse
mulje, aga pärast ta surma räägiti tema
haavatavusest, tagasihoidlikkusest, soojadest
ja südamlikest suhetest sõpradega.
Loovad inimesed võivad olla väga
ambitsioonikad, igatsevad kuulsust ja
au. Teisalt on nad isetud. Just selle poolest
ongi nad suured, et ei mõtle ainult
omakasule, oma klassi, kooli, kompanii
või teaduskonna kasule, vaid laiemalt.
Inimene, kelle loomingul on tähendus,
kannab endas alati ka üldist huvi ja kannatab
kõigi inimeste kannatusi.
Mehelikud ja naiselikud. Ühelt poolt
on andekad inimesed maskuliinsed,
mehelikud, teiselt poolt naiselikud, kuni
mehelike naiste ja naiselike meesteni
välja – sedagi tuleb ette.
Kirglikud ja kained. Ühelt poolt on
nad oma loomingu kaitsmisel ääretult
kirglikud: „Kuidas sa siis aru ei saa, et
mul on õigus!” Samas suudavad nad
oma loomingust ka distantseeruda:
„See pole minu parim töö, ja see töö
ebaõnnestus mul täielikult.” Jälle on
vastandlikud pooled ühte liidetud.
Magus piin . On tõsi, et uued ideed
sünnivad tihti loomingulistes kannatustes.
Näiteks kunstnik Heiki Ernits on
öelnud, et „ peksab ” endast karikatuure
välja. Aga kui lahendus on leitud, siis ollakse
õnnelik. Magus piin – selline oksüümoron
sobib loova inimese olukorra
iseloomustamiseks.
Koolis on silmapaistva loovusega inimesed
vägagi tülikad. Heade mõtete
kõrval võivad nad välja käia ka naiivsusi,
olla tagasihoidlikud ja häbelikud, kuid
ometi oma ideedega lõputult tüüdata ja
väsitada. Nad ei anna kellelegi rahu,
vaid kurnavad oma ammendamatu energiaga
ümbritsevaid. See kõik võib õpetaja
kannatuse tõsiselt proovile panna.
Aga ometi suudavad just loovõpilased
muuta koolielu sisukaks ja värvikaks,
isegi unustamatult seikluslikuks.
Pedagoogile on tõeline väljakutse
luua selline keskkond, mis on üheaegselt
nii mänguline kui ka distsiplineeriv,
kus austatakse traditsiooni, aga ühtlasi
ka purustatakse seda, kus saab aktiivselt
suhelda, kuid on võimalik ka eralduda
ja omaette olla. Kui paljudes koolides
ja klassides on selline keskkond?
Raske, kuid huvitav on olla õpetaja,
kes õpilasi loovusele innustab . Sellisel
õpetajal peab olema vähemalt nii palju
kergeusklikkust, et ta suudaks märgata
ka oma kõige nõrgema õpilase edusamme .
Ta peaks olema võluvalt mänguline,
aga samal ajal range ja tagama elementaarse
distsipliini . Ta peaks suutma
traditsioone hoida ja neid samas ka
kummutada. Tagasihoidlik peab loovust
toetav õpetaja kindlasti olema, aga samal
ajal mõnes küsimuses absoluutselt
järeleandmatu. On ju asju, mida ei tohi
lubada. Õpetaja peab suutma taluda ka
pedagoogilise loovuse piina: uue vaatenurga
otsimisel , konfliktide lahendamisel,
õpilasi köitvate eesmärkide seadmisel
ja põnevate tegevuste leiutamisel.
Ning mis peaasi – ta peab oskama rõõmustada,
kui midagi õnnestub.
TIMSS-i andmetel on Eesti õpetaja
sellest kõigest veel kaugel. Kuni selleni
välja, et talle ei meeldi õpetajana töötada.
Siin on koolijuhtide järelemõtlemise
koht – kuidas luua oma koolis keskkond,
kus õpetajate loovusel on eluõigust ja
kus seda ergutatakse.
Õpetamine ja õppimine – need mõlemad
on ju looming. Loomingut ei saa lõpuni
formaliseerida ega standardiseerida,
seda ei saa taandada numbritele ja
koolihinnetele. Kui õppimine on lastele
looming, pole probleem selles, et õpilased
ei taha õppida, vaid vastupidi – neid
tuleb õppimise juurest poolvägisi sporti
tegema ajada ja muul viisil neid puhkama
sundida , sest see, mida nad uurivad,
kannab neid sedavõrd kaasa. Mitmel
maal on igasse õppeainesse viidud
maksimaalselt loovaid elemente. Näiteks
projekteerivad õpilased uut koolimaja .
Vaadatakse, kes kavandab kõige
ilusama, mugavama, tervislikuma, lapsesõbralikuma.
Õpilased uurivad siis välja,
kuidas maailmas koolimaju ehitatakse,
mis põhimõtetest lähtutakse, ja püüavad
anda oma parima . Nad mõtlevad
läbi, millisest materjalist uus koolimaja
ehitada, missugused materjalid peavad
kauem vastu, missugused on odavamad,
kui palju tuleb maksta ehitajatele
jne. Õpilastega on projekteeritud ka terveid
asulaid, noortelinnakuid, võttes
arvesse metsatuka hoidmist, põhjavee
kaitsmist, ajalooliste majade säilitamist.
See kõik on loovus, mis eeldab nii kujutlusvõimet
kui ka lihtsalt head traditsioonilist
haridust, nagu Csikszentmihalyi
soovitabki. Eestis toetab õpilaste loovust
selline töövorm nagu uurimistöö,
olgu siis individuaalselt või rühmana,
kas oma õpetajale esitamiseks või komisjoni
ees kaitsmiseks. Õpilasuuring
eeldab nii loovust kui ka teadmisi ning
seda õppeviisi tuleb kindlasti toetada ja
laiendada.
Kui mõtleme kogu aeg hinnetele ja
survestame õpilasi paremate hinnete
suunas, siis blokeerime flow’ni jõudmise
protsessi. Aga just flow-tunne annab inimese,
ka õpetaja ja õpilase elule sügavama
tähenduse ja terviklikkuse. Selle
poole tasub püüelda.
Kirjandus
Csikszentmihalyi, M. (1996)
Creativity: Flow and the Psychology of
Discovery and a Invention .
Harper Prennial.
Csikszentmihalyi, M. (2007)
Kulgemine: optimaalse kogemuse
psühholoogia. Pegasus.
9