Erivõimeliste ja andekate õpetamise võimalused ja väljakutse (0)

Erivõimeliste ja andekate õpetamise (eripedagoogilised) võimalused ja väljakutsed Essee
Andekad ja erivõimelised kui meie ühiskonna alustala ­ nii võivad paljud meist arvata. Milline oleks olnud maailm, kui ei oleks olnud da Vinci't, Einstein 'i, Mozart 'it jt, kes andsid oma loominguga suure panuse ühiskonna arengule. Olen kindel, et ka praegu kasvab kodudes pisikesi geeniusi, kes suureks saades muudavad meie aru saamist maailmast, kuid selleks et see kõik nii läheks, tuleb neid nende kasvamise teel toetada ja suunata, sest muidu võivad nende anded kaotsi minna. Siin kohal ongi suur roll (eri)pedagoogidel, kes lapsega pea 25% tema elust kokku puutuvad, seda enam et praeguseks suunaks on pigem see et kool kasvatab/õpetab last, vanemad naudivad tulemusi või siis vastupidi, süüdistavad kõiges kooli ning õpetajaid.
Kõige suuremaks väljakutseks pean motivatsiooni leidmist ja säilitamist, seda eelkõige andekatel lastel kuid samuti (eri)pedagoogidel endil, kuna andekad lapsed nõuavad oma kõrge motivatsiooni ning saavutuste nimel töötamiseks päris palju teiste inimeste innustamist ja tagant kannustamist, siis on õpetaja esimeseks ülesandeks olla just innustav. Selleks peab õpetaja leidma ülesandeid, mis on oma olemuselt juba nii motiveerivad ja iseennast ära tasuvad, et motivatsioon ei peagi tulema lapse seest (Carlsson, 2010).
Seejuures tuleb last harjutada hindama protsessi ja tegevust ennast, mitte ainult lõpptulemust. Tagasiside tuleks anda lapse pingutuste põhjal, mitte selle eest mis tuleb nö iseenesest, seda viga kipuvad aga õpetajad tihti tegema. Selleks et laps seda suudaks on vaja juba eelnevalt panustada järgnevasse: kaasav kasvatus, varajane sekkumine ning paindlik ja lapse tugevaid külgi arvestav õpetamine. Kui õpetaja suudab õpilase tugevaid külgi tähele panna ning nende abil arendad lapse nõrkki külgi, siis hakkab seda märkama ka laps, saades aru et vaid oma andeid arendades ei lähe midagi kaotsi. See on aga väga tähtis, kuna lapse usk oma annete ja võimete kestvussesse on nende õppimise üks mõjukamaid faktoreid (Carlsson, 2010).
Pedagoogilised lähenemised, mis ei kutsu last pingutama ja ei paku talle väljakutseid, viivad paratamatult lapse motivatsiooni vähenemisele. Arvatakse, et osad andekate lastega seotud probleemid nagu hüperaktiivsus, keskendumisraskused ja impulsiivsus , tulenevadki liiga rutiinsest ja lihtsast õpetamisest ning valest ajastamisest. Seega kui laps ei saa koolis piisavalt väljakutseid ning seal tehtav ei stimuleeri teda piisavalt, hakkab ta puudjääki otsima mujalt (Carlsson, 2010).
Seda enam saab nõustuda Ruusi (2004) väitega, et tegelikult peaks koolis olema nii tööd kui mängu, sest läbi mängu areneb loovus ning kummagi pooleta pole võimalik normaalselt elada. Ei tohiks unustada et andekad lapsed on eelkõige lapsed ja seejärel andekad ning pidev tundides antav lisatöö, ei ole koguaeg preemiaks vaid pigem karistuseks andekaks olemise eest.
Seetõttu sümpatiseerib mulle väga Treffingeri isejuhenduva õppimise mudel, mida meile tutvustas lähemalt lektor Carlsson, selle idee on väga lihtne algul tehakse koos siis aga järk- järgult eraldi, kuni on saavutatud pea täielik iseseisvus oma töös ja tegemistes (Carlsson, 1 2010). Arvan et selline õpetamise ja ka õppimise viis on andekate laste puhul kõige efektiivsem, sest enamasti tahavad nad tegutseda omaette ning ei vaja pidevat juhendamist.
Kahte ühe sugust inimest ei ole olemas, nii on see ka andekate puhul, samasugune IQ tase ei tähenda automaatselt seda, et inimestel on sarnased võimed, seega ei saa andekaid lapsi ühte patta panna ja soovitada ühtset viisi kuidas neid võimete kohaselt arendada ning motiveerida. Seda väga lihtsal põhjusel nende võimeid, huvisid ning tegevust mõjutavad nad ise, nende õpetajad, lapsevanemad, eakaaslased jt seetõttu võivad lapsed käituda tüüpilises koolikeskkonnas väga erinevalt. Seda enam et sellised positiivsed iseloomujooned nagu rahulikkus , sõltumatus ja eneseusk võivad kõrge IQ juures pöörduda vastupidiseks (Uusikylä, 2006).
Uusikylä (2006) on seisukohal, et andekate kasvatuses peab olema rõhk pigem kasvatusel kui andekusel, esikohal peaks alati olema lapse psüühilised vajadused st andekuse ja geniaalsuse taga tuleks alati näha last, kes soovib et teda armastatakse ja toetataks, mitte tema saavutuste pärast, vaid tema enda tõttu. Sellise suhtumisega saab leevenda ka andekate inimestega tavaliselt kaasas käivat perfektsionismi selle eri vormides . Põhiline ei peaks olema saavutus vaid tee kuidas sinna jõutakse.
Andekate laste, kuid ka ,,tava" laste puhul on kõige aluseks loovus ja selle arendamine, kui seda ei tehta ei ole loota ka tulemusi. Tulemuste alla mõtlen seda et andekast lapsest kasvaks andekas inimene, kes saab oma eluga hakkama ja on õnnelik, tehes seda mis talle meeldib. Ungari päritolu Ameerika psühholoog Mihaly Csikszentmihalyi järgi peab selleks, et inimese loovus avaneks olema korraga täidetud kolm eeltingimust: kokkupuude kultuurivaldkonnaga, mõttekaaslus ja andekus. Nende valdkondadega tulebki õpetajal koolis tegelda. Selleks, et need eeltingimused oleks täidetud tuleb luua õpilastele selline keskkond, mis üheaegselt on nii mänguline kui ka distsiplineeriv, kus austatakse traditsioone, aga ühtlasi ka purustatakse neid, kus saab aktiivselt suhelda, kuid on võimalik ka eralduda ja omaette olla, see aga on (eri)pedagoogi jaoks on tõeliseks väljakutseks ( Ruus , 2009).
Annete tunnustamise ja arendamise protsessi tuleks vaadelda kui pikaajalist protsessi, milles kooli töötajad, lapsevanemad ning õpilased teevad koostööd, et hõlbustada õpilaste unikaalsete annete arengut, lõppeesmärgiks on aidata kõikidel õpilastel mõista omaenda andekuse tugevaid külgi ja potentsiaali ning olla võimeline pühenduma oma annete arendamisele (Karasevich, 2010).
Kokkuvõtteks võib öeldagi, selleks et ka tulevikus oleks Einstein'e, ja Mozart'e tuleb (eri)pedagoogil meeles pidada kahte tähtsat tegurit andekate laste õpetamise juures, motivatsiooni ja loovust. Nende kahe aspekti üles leidmine, võimendamine ja säilitamine saabki olema õpetaja jaoks tema töös kõige suuremaks väljakutseks, samuti võimaluseks tuua õpilase ellu positiivseid muutuseid.
2 Allikad:
1. Carlsson, A. (2010). Loengu ,,Andekate ja erivõimelisete õpetamine" materjalid. 2. Karasevich, A. (2010). Programs to the gifted children.(Artikli kokkuvõtte). 3. Ruus, V-R. (2004). Kommentaar. Haridud 9/2004. 4. Ruus, V-R. (2009). Loova inimese poole. Haridud 1-2/2009. 5. Uusikylä, K. (2006). Hariduse tipus . Aga kus tipp asub? Haridus 9-10/2006.
3