ANTIPEDAGOOGIKA: KOOLIDETA ÜHISKOND (0)

Tartu Ülikool
ANTIPEDAGOOGIKA: KOOLIDETA ÜHISKOND
Referaat
Tartu 2012
Sisukord
Sissejuhatus, töö eesmärk…………………………………………………………………..….3
1. Kooliharidus ja selle vajalikkus………………………………………………………..……4
2. Must kasvatus – kriitikanool kasvatusse…………………………………………………….5
3. Antipedagoogika…………….………………………………………………………………6
3.1 Ivan Illich…………………………………………………………………………..6
3.2 I. Illich „Deschooling society“……………………………………………………..7
3.2.1 Raamatus kajastunud ideed………………………………………………7
3.2.2 Kriitika ja toetus…………………..………………….…………………..8
Kokkuvõte…………………………………………………………………………………….11
Kasutatud allikad……………………………………………………………………………...12
Sissejuhatus
Niipea kui ürginimene miljoneid aastaid tagasi ürgmetsades loomariigist eraldus ja tööga elatist teenima hakkas, algas ka laste kasvatamine – töökogemuste ja uskumuste edasiandmine vanemalt põlvkonnalt nooremale. Esialgu toimus see igapäevase elu protsessis, laps omandas elutarkust täiskasvanute jutuajamisest osa võttes. Koos kirja tekkega hakati koostama nn. pühasid raamatuid, mida kasutati ka laste õpetamisel. Inimkonna arenedes hakkasid preestrid järjest rikkalikumaks muutuva kultuuripärandi, eriti kirjaoskuse edasiandmiseks noorsoole templite juurde organiseerima koole , millega pandi alus kooliharidusele.
Koolihariduse vajalikkuses ei kahtleks tänapäeval ilmselt keegi, kuid veel eelmise sajandi 70ndatel levisid hariduskriisist ajendatuna Kesk-Euroopas Ivan Illichi, Alice Milleri ja teiste antipedagoogika ja nn. „musta kasvatuse“ propageerijate ideed ühiskonnast, kus koolil on hoopis negatiivne mõju lapse haridusteel. Kaheldi koolihariduse vajalikkuses ja õigsuses ning lähtuti arusaamast, et haridus pole kohustus, vaid õigus.
Kuna kooliharidus on tänapäeval iseenesestmõistetav ning arenenud riikides on seaduses sätestatud kohustus omandada põhiharidus, ajendas mind antipedagoogilisi vaateid lähemalt uurima just asjaolu, kas on võimalik luua ühiskond, milles ei eksisteeriks koole kui institutsioone.
1. Kooliharidus ja selle vajalikkus
Eestis on seaduses sätestatud, et igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta, mis annab võrdsed võimalused nii jõukamatele kui ka vaesematele lastele. Selline süsteem toimib enamikes Euroopa riikides, kaasa arvatud Suurbritannias, kus suurem osa koole on riiklikult rahastatud ning õppemaksuvabad. Õppimine toimub õpetaja juhendamisel koolipingis.
Indias seevastu järgivad koolid misjonärikooli juhendamise mudelit mõningaste muudatustega. India koole on erisuguseid: on neid, mis hõlmavad suuri ülikoolilinnakuid ja tuhandeid õpilasi ning maksavad palju, samas on ka neid koole, kus lapsi õpetatakse puu all, ülikoolilinnakud on väikesed või puuduvad ning õppimine on täiesti tasuta.
Riikides, mis harivad oma rahvast viisil, nagu Indias, võib eeldada, et hariduses on suuri puudujääke ning kõik ei saa endale kvaliteetset ja kallist õppimist suures linnakus lubada. Seda näitavad ka uuringud, mille kohaselt on Indias ligi 268 miljonit kirjaoskamatut. Teisest küljest on misjonärikooli mudel humanistlike väärtuste õpetamise koha pealt kindlasti eeskujuks rangetele läänelikele koolidele, kus põhieesmärgiks on võetud teadmiste omandamine ja seejärel alles „pehmete“ väärtuste õpetamine.
Teadmusühiskonna lävel tõdeme paratamatult, et meil on vaja omandada teadmisi, end harida ja neid oskusi ning teadmisi rakendada praktikas, et ühiskond toimima panna. Üks ainsaid võimalusi selleks on omandada kooliharidus, sest tänapäeval ei ole lapsevanematel küllalt aega ja teadmisi oma lapsi õpetada. Lisaks sellele õpib laps koolis sotsialiseeruma, leiab uusi sõpru ning avardab oma silmaringi. Kool on kujunenud ühiskonna lahutamatuks osaks.
Ennekõike on haridus oluline riigile ning seejärel indiviidile enesele. Riik saab toimida vaid juhul, kui tal on olemas kvalitatiivne, haritud elanikkond. Indiviidi seisukohast lähtudes peaks haridus olema valikuline, lähtudes inimese huvidest. Seda seisukohta on Eesti haridussüsteemis mingil määral isegi kasutatud, sätestades vaid põhihariduse kohustuslikkus. Sellest vabadusest hoolimata on ühiskonnas tekkinud norm, mille kohaselt ei piirduta kõigest põhihariduse ning kutse omandamise või tööleminekuga, vaid jätkatakse õpinguid gümnaasiumis ning sealt juba edasi kõrgkoolis.
2. Must kasvatus – kriitikanool kasvatusse
Lapsi on läbi aegade kasvatatud . Klassikalise pedagoogika alustekstid ulatuvad 25 sajandit tagasi antiigi kuldajastusse. Ei Sokrates, Platon ega Aristoteles kahelnud selles, et inimese tõeline olemus avaldub mitte tema sünnipärases loomuses, vaid selles, milliseks ta võib muutuda, kui suudab realiseerida oma potentsiaali. Selleks vajab aga inimlaps täiskasvanute abi ja juhtimist – kasvatust.
Musta kasvatuse ( black education) mõiste jõudis meieni Alice Milleri, Saksamaal elava psühhoanalüütiku kirjutistega. Alice Milleri antipedagoogiline hoiak ei olnud suunatud ühe kindla kasvatusviisi, vaid kasvatuse vastu üldse – ka antiautoritaarse kasvatuse vastu. Kasvatus on tema hinnangul alati kahjulik, sest täiskasvanud, seda ise teadmata, elavad laste peal välja oma vajadused. Vanemad teevad oma lastega sama, mis nende vanemad nendega on teinud – pole teadlikkust ega edenemist. Uus suund – vabakasvatus – alustas siitpeale oma tormilist arenemislugu.
3. Antipedagoogika
Hariduskriisist hakati rääkima pärast II maailmasõda. See võib olla üks põhjusi, miks Ivan Illich ja ka teised antipedagoogika pooldajad juhtisid tähelepanu hariduse kriisisituatsioonile.
Antipedagoogika tekkis Kesk-Euroopas 1970.aastate II poolel, selle tekkimise aluseks olid Inglise mitteformaalne kasvatus ja Ameerika vabakool.
Sõprus lastega oli üks antipedagoogika lööklau­seid. Kasvatajad ja lapsed on võrdsed. Oelkers ja Lehmann on sellele vastu väitnud, et täiskasvanu peab last kasvatama ning aitama tal saada ettekujutust maailmast. Ükski antipedagoogiliste mõtete esitaja ei suuda hävitada erinevusi laste ja täiskasvanute vahel. Laste sõbrad on lapsed, täiskasvanu võib olla lapse vastu sõbralik, aga mitte antipedagoogika poolt esitatud mõttes lapse sõber.
3.1 Ivan Illich
Ivan Illich on tuntud oma radikaalse ühiskonnakriitilise suhtumise poolest, kus ta taunis moderniseerumist ning  institutsionaliseerumise korrumpeerivat mõju.
I Ivan Illich (1926-2002)
. Illich sündis 1926. aastal Viinis, kus aastatel 1931 -1941 õppis religioosses koolis, kuni oli sunnitud sealt lahkuma oma ema juudi päritolu tõttu. Pere kolis Itaaliasse ja Illich alustas õpinguid  Firenze Ülikoolis loodusteadustes ja kunstiajaloos. 1943. aastal kolis Ivan Illich  Rooma , et õppida Gregoriaani Ülikoolis preestriks. Hiljem omandas
ta doktorikraadi ajaloos Salzburgi Ülikoolis.
1960. aastate lõpust 1970. aastate keskpaigani publitseeris ta oma peamised tööd haridusvaldkonnas. Kuigi Illich on ennekõike radikaalne sotsiaalkriitik, on tema mõtlemise südameks filosoofilised vaated haridusest ja õppimisest (Elias 1980).
Ivan Illich oli preester , kes uskus, et preestreid on liiga palju, ning 50 aastat õpetaja, uskudes samas, et lapsed õpivad kõige paremini kodus või igapäevasituatsioonides mitte formaalhariduses (Wright 2003). 1971 . aastal ilmus Ivan Illichi haridusvaldkonna peateos "Koolideta ühiskond" ("Deschooling Society").
3.2 I. Illich „Deschooling society“
3.2.1 Raamatust kajastunud ideed
llichi seisukohti analüüsides tuleb alustada ajastust, mil ta tegutses - 1960. aastad, periood, mida iseloomustab radikaalne kriitika kapitalistliku ühiskonna ja selle institutsioonide, sealhulgas koolide, suhtes.
Illich väidab, et kool on ainult sotsiaalsete müütide säilitamise ja nende müütide ning tege­lik­ku­se vastuolude tasandamise vahend. Ta võrdleb olemasolevat kooli vanglaga, öeldes, et kool kui range süsteem võtab inimestelt vabaduse ja ei anna midagi olulist asemele. Illich leidis, et koolid teevad inimesi rumalaks. Koolis nägi Illich tarbijaühiskonda taastootvat organit. Ta mõtles tulevikupõlvkondadele, kes võiksid kasvada üles ilma kohustuslike koolideta ning kes suudaksid luua alternatiivi tarbimisühiskonnale ( Hunter 2005). Üks idee põhjendusi on see, et õpilased saavad suurema osa oma teadmistest nii või teisiti väljaspool kooli, ilma õpetaja abita, õpetajad pidavat isegi segama õpiprotsessi. Tema sõnul peaksid koolid olema ins­ti­tut­sioonid, mis pakuvad võimaluse vabaks suhtlemiseks, aga mitte ühiskondlikud ja ko­hus­tuslikud asutused. Et kool annab haridust, ole­vat illusoorne väide (Veenpere, 1999).
Lapse vabadus tähendab õigust kasvada selliseks, nagu ta ise soovib. Keskkonna kvaliteet on üks neist teguritest, mis määrab õpilase suhtumise sellesse, kui palju ta õpib. Lisaks sellele märkis Illich, et kool soosib rikkamaid ning seega puudub kõigil lastel võrdne võimalus omandada kooliharidus, seda ka juhul, kui mõlemad eri ühiskonnaklassidest lapsed käivad samas koolis. Vaesematel puudub raha õpikute, eravestluste ning koolisisese huvitegevuse jaoks. Ivan Illichi arvates ei ole kasvatuse lähtemõtted kunagi olnud õiged, sest lapsepõlv on unikaalse väärtusega ning praegust hetke ei tohi loovutada tulevikule – võimalus elada nüüd ja praegu on tõeliselt suur väärtus.
Kool valmistab ette eksperte, kuid mida rohkem on eksperte, seda rohkem neid ka vaja on. Illichi veendumuse kohaselt on oma ala spetsialistidel jällegi kalduvus koostada kartellileppeid, mis viiks ühiskonna valitsemise kindla ladviku kätte, kes teeks teiste eest kõik otsused ära.
Õppimine muutub kaubaks, ning nagu on iga turustatava kauba puhul, seda jääb väheks (Illich 1975). Illich leidis, et haridus peaks kujunema „intellektuaalse sobitamise“ süsteemiks, kus igaühe, kes soovib õppida, saab ühendada kellegagi, kes on võimeline õpetama.
Tema käsitluse üks keskne mõiste oli nn. peidetud õppeplaan ( hidden curriculum) –mis kujutas endast teadvustamata mõjusid, mis suunavad õpilasi ja ka õpetajaid. Kohustusliku kooli asemel peaks olema paindlik õppimiskogemusi pakkuv võrgustik ( learning webs), milles lapsed osalevad oma soovide ja tarvete kohaselt. Õpivõrgustikud jääksid väljapoole valitsuse kontrolli ning jagaksid haridust erinevalt. Sellised võrgustikud teeksid võimalikuks tõeliselt liberaalse hariduse. Õppija eesmärgiks on omandada kompetentse ja oskusi, millega tingimata ei pea kaasnema tunnistus või diplom (Hunter 2005). Prohvetlikult nägi Illich, et arvuti on ideaalne vahend, millega selline demokraatlik ja seltskondlik võimalus luua (Hunter 2005).
Ta toob välja neli erinevat lähenemisviisi, milleks on teabeteenistus hariduseesmärkide kohta, oskuste vahetamine, vääriliste kaaslaste leidmine, üldisem teabeteenistus õpetajate kohta (Jarvis, 1998). Inimeste elu on muutunud liiga institutsioonipõhiseks, mis vähendab inimeste enesekindlust ja võimet lahendada probleeme. Lisaks sellele kaotab institutsioonidele toetumine inimeste loovuse.
Ma usun, et soovitav tulevik sõltub meie teadlikest valikutest, mis võimaldab meil olla spontaanne, iseseisev, kuid üksteisega seotud, selle asemel, et midagi lihtsalt luua ja hävitada, toota ja tarbida. See on vaid vahejaam, teel ammenduse ja keskkonnasaastamiseni. Tulevik sõltub meie valikutest institutsioonide suhtes, mis toetavad elu tegevust rohkem kui uusi ideoloogiaid ja tehnoloogiaid (Illich 1973).
3.2.2 Kriitika ja toetus
Illichi radikaalsed seisukohad on alati olnud suure kriitikatulva all. Dearden esitas koolikohustuse kaitsmiseks neli argumenti: koolil on nii palju pakkuda, et sellega tutvumist ei või jätta juhuse , s.t lapse enda valiku hoolde; kool suudab lastele tagada mingilgi määral võrdsed võimalused ühiskonnas hakkama saada; kool kaitseb last – koolikohustus ei luba teda saata tööle; ühiskonnal on õigus olla huvitatud oma liikmete kasvatamisest – üldinimlike moraalinormide ja selliste oskuste õpetamisest, et igaüks saaks hiljem iseseisvalt hakkama. Ka Barrow kinnitas, et koolikohustus on lap­se turvaline kasvuaeg, üldhariduslikule põhikoolile pole alternatiivi.
Paraku ei loe modernistlikele mõttemallidele toetuv massikool situatsioone ning õpilaste kogemusi ja läbielamisi nii oluliseks, et keskendada neile kooli arendamisel tähelepanu (Miettinen 1990). Koolikriitilises kirjanduses on palju iseloomustatud koolitegelikkuse mõju kujunevale isiksusele, õppimine on suunatud õpisisude reprodutseerimisele, valitseb paindumatus, ebaisikulisus. Inimest käsitletakse koolis kui toorainet haridusmasinavärgi tarvis, keda tuleb programmeerida, selekteerida, kontrollida, mõõta. Koole võib nimetada ka haridustööstuse kogemusvaesteks jaamadeks (Ziehe 1996, Sahlberg 1998, Rinne & Salmi 1998, Groddeck&Garlichs 1978).
Kooliõppimist võib võrrelda pika viibimisega kalmistul, kus loetakse nekrolooge suurmeeste saavutustest. Õpilase osaks on olla nende dialoogi vaikne ärakuulaja (Ruus 2000).
Empiiriline uurimus eesti koolinoorte koolikogemusest lubab väita, et praegu keskendub õpilaste hool oma olemise eest koolis kooli raamtingimustega toimetulemisele – sooritada ettenähtud ülesanded, ületada oma igavus ja väsimus, tulla toime ajaprobleemidega, meeldida õpetajale jne ( Kuurme 2004). Õpilased peaksid võimalikult palju saama koolis ise olla oma situatsioonide arhitektid, mitte aga õpetaja tegevuse ja verbaalsete õpisisude tarbijad.
Omalt poolt leian, et selline hariduskorraldus ei kannaks vilja, sest tänapäeva kiire argielu juures poleks tavalisel inimesel aega tegeleda lapsega, et teda tema soovide kohaselt harida. Lisaks sellele on kool üks kohti, kus laps saab endale uusi sõprussuhteid luua ja seeläbi sotsiaalselt areneda. Toetan ka Deardeni argumenti, et kool kaitseb last, sest teadagi kasutatakse arengumaades lapstööjõudu, kellel puudub haridus.
Teisest küljest aga on mõningad Illichi ideed kohati mõistetavad. Kool võtab lapse elust väga suure osa ning paraku juhtub, et lapsel ei jää aega keskenduda kõigele sellele, mis just teda huvitab . Veelgi enam, koolipingis istumine ja sunniviisiliselt õppimine on viinud õpilasi nii kaugele, et puudutakse põhjuseta, sest koolis õpitu lihtsalt ei paku huvi.
Sellest hoolimata usun, et mingid algteadmised peaks laps siiski omandama.
Illich tegi oma ideedele aktiivset propagandat, kuid 1980. aastatest alates vajusid tema ideed unustusse. Ehkki koolideta ühiskonna idee ei rakendunud kusagil, juhtisid tema seisukohad tähelepanu hariduse kitsaskohtadele. Illichi ideed on mõjutanud koduõppe arengut ning leidnud väljenduse näiteks täiskasvanuhariduses. Tema idee on siiski rakendunud kolmanda õppekava teesides: haridus pole kohustus, vaid õigus.
Kokkuvõte
Kool on tänapäeva ühiskonnaga paratamatult tihedas ühenduses olev institutsioon, mille eesmärgiks on anda haridust. Isegi, kui praegune Eesti haridussüsteem ei vasta kõigile ootustele, on arenguruumi küllaga. Ivan Illichi ideed on üheks heaks alustalaks uute väärtuste sisseseadmisel meie haridussüsteemi. Kuigi tema ideed olid väga radikaalsed, on neis siiski oma tõetera sees.
Isegi väga head kontseptsioonid ja stsenaariumid ei aita, kui nad ei ole rakendatud praktikasse. Alles hariduse mikrotasandil – koolis – selgub teooria väärtus.
Ene Veenpere
HTG eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Kasutatud allikad
http://www.davidtinapple.com/illich/
http://www.infed.org/thinkers/et-illic.ht m
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2006/02.06.06/dialoog/2.shtml
http://www.ents.ee:81/PrintArticle.aspx?aid=3063
http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/1_2010/lugu3.pdf
Ene Veenpere magistritöö: Eesti haridusuuendus 1987-1998: probleeme ja võimalusi
http://en.wikipedia.org/wiki/School
http://www.r4e.org/education/top_ten_facts_India.ht m
Eesti Vabariigi Põhiseadus: https://www.riigiteataja.ee/akt/12846827
I.Illich „Deschooling society“: http://www.preservenet.com/theory/Illich/Deschooling/intro.html
„Haridus muutuste ja traditsioonide keerises“
A. Elango „Pedagoogika ajalugu“
12