Referaat "Loovus" (1)

TALLINNA ÜLIKOOL
Psühholoogia Instituut
LOOVUS
Referaat
Tallinn 2011
SISUKORD:
Loovus

SISSEJUHATUS

Üha kiiremini muutuvas ja informatsioonist üleküllastunud maailmas on vaja leida aina tõhusamaid ja originaalsemaid lahendusi, et elus hakkama saada. Vaarisade kombel arutust rassimisest, lihtsalt sellepärast, et tööd teha, hakkab väheks jääma. Vaja on uusi võtteid ja originaalsemat lähenemist, uut hingamist ning vanade iganenud mõttemallide kõrvale heitmist. Tuleb mõelda raamidest välja poole. Selleks on vaja loovust . Järgnevalt vaatlemegi inimesi, kes erinevad teistest millegi poolest. Teada on, et enamik väikelapsi on juba oma loomult loovad. Nende ausus, siirus ja rõõmsameelsus võiks olla eeskujuks nii mõnelegi elukibedust maitsta saanud täiskasvanule. Kuid on ka täiskasvanuid, kes on säilitanud või taasavastanud endas niinimetatud „lapseliku“ loovuse. Nad on suutnud eirata ühiskonna poolt pealesurutavaid reegleid, norme ja tavasid – nad on loovad inimesed.

LAPSED JA LOOVUS

Väikelastel on piisavalt uudishumu, julgust ja pealehakkamist, et kõike uudset omal nahal järele proovida. Neil puudub hirm eksida ja naerualuseks sattuda. Laps, kelle vanemad või kasvatajad on teadlikud kuidas lapse loovust arendada, saavutavad selle, et tõenäoliselt jääbki laps loovaks ning suudab edukalt muutuva maailmaga kohaneda. Saracho leidis uuringus 3-5 aastaste lastega, et loovus on protsess või isikuomadus. Väikelastele on väga vajalik, et neid julgustatakse oma loovust kasutama, arendama ja mõtlema originaalseid ideid. Laste uudsete mõtete toetamine ja aksepteerimine motiveerib neid üha rohkem oma ideid arendama. Näiteks kiitmine klotsidega mängimisel, kui nad on millegi uuega hakkama saanud, annab neile aina hoogu ja indu juurde. Suure loovusega lapsed on impulsiivsed, individualistlikud, teisitimõtlevad, edumeelsed ning vaba hingega. (Saracho, Young Children ’s Creativity and Pretend Play, 2002). Väga noori lapsi motiveerib mäng ise, see tähendab, et nad keskenduvad rohkem praegusele hetkele ja nende jaoks on mäng rohkem protsess, kui et orienteeritud tulemusele. Lastel puuduvad üldjuhul kindlad ootused mängu suhtes.
Laste joonistuste uuringud näitavad, et kõige loovamad tööd eiravad tavasid. Samuti on uuringud andnud andmeid ka selle kohta, et enne neljandat klassi on lapsed lingvistiliselt kõige loovamad. Pärast seda toimub langus, sest püütakse sarnaneda klassikaaslastega – muututakse konformseks. Teiste arvamus hakkab mängima tähtsat rolli. (Runco, Personal Creativity: Definition and Developmental Issues, 1996)

ÕPETAJA ROLL

Õpetajate roll laste loovuse arendamisel on määrava tähtsusega. De Kruif leiab, et õpetajate haridustase mõjutab klassi õhkonna kvaliteeti ning grupis töötamist. Üldiselt õpetajad ei märka loovaid lapsi ning suisa karistavad neid. Dawson uuring paljastab, et õpetajatele ei meeldi loovad lapsed, hoolimata sellest, et nad kinnitavad loovuse suurt tähtsust. (Saracho, Young Children’s Creativity and Pretend Play, 2002). „Koolis on silmapaistva loovusega inimesed vägagi tülikad. Nad ei anna kellelegi rahu, vaid kurnavad oma ammendamatu energiaga ümbritsevaid. See kõik võib õpetaja kannatuse tõsiselt proovile panna.“ ( Ruus , „ Loova inimese poole“, 2009). Õpetajate valdav kohustus on otsustada, millised õppimismeetodid kutsuvad lapses esile loovust, seda tuleks järgida eriti mängude mängimisel, sest loovusel ja mängul on sarnane struktuur.

Loovmängud

Teoreetliselt rollimäng koosneb kognitiivsest ja affektiivsest protsessist, mis on loovuse juures tähtsad. Paljud laste mängudest põhinevad nende igapäevasel elul ja dilemmadel. Paljud lapsed mängivad kodu või midagi muud, mis keskenduvad reaalse elu sündmustele. Lapsed võivad mängida ka mänge, mis pole igapäeva eluga seotud, näiteks superkangelasi, pätti-politseid, kauboisid või multifilmitegelasi. Laste ettekujutusvõime on loovuse üks tasanditest. Klassiruumides mängides peaksid õpetajad olema hoolikalt ettevalmistunud ja mängud peaksid olema hästi planeeritud. Õpetajad peaksid otseselt või kaudselt julgustama teatutüüpi mänge ja õpetajatel peaks olema oluline mõju lastele klassiruumis. Eriti peaks mängima mänge, mis keskenduvad rohkem kognitiivsele ja loovale protsessile. Samuti peaksid õpetajad tegema situatsioonimänge, milles lahendatakse mingisugune probleem. Russ & Kaugars võtsid oma uuringu kokku sellega, et mäng arendab väikeste laste loovat mõtlemist. Loovuse ja mängu vahel on teoreetiline ja empiiriline suhe. (Saracho, 2002)

LOOVUS JA KOOL

Hea kool peaks olema põnev paik, isegi kui hindeid ei panda. Tuleb lahti saada olukorrast, kus õpilane mõtleb peamiselt sellele, mis hinde ta saab. Koolis peaks olema eelkõige huvitav. Oma loovuse kasutamine annab õpilase ning ka õpetaja elule palju sügavama tähenduse kui hinde- ja punktijaht. Mihaly Csikszentmihaly järgi on loovuse avanemiseks vaja kolme eeltingimust.

• Kokkupuude kultuurivaldkonnaga – loovuse arendamiseks on vajalik kokkupuude vastava valdkonnaga. Lapsel peab olema piisav asjakohane kogemus näiteks, et saada suureks muusikuks, peab olema eelnev kokkupuude muusikamaailmaga. Kui lapsel pole kodus sellist keskkonda, peaks see olema koolis. Seepärast ongi tähtsad mitmesugused huviringid.
  
• Mõttekaaslus – ande väljaarendamiseks peab inimesel olema oma „väli“ – inimesed, kellega saab oma mõtteid jagada. Koduses õhkkonas vanemad, koolis aga suunavate küsimustega õpetajad, kes ei põlga ära lapse tüütuna näivaid küsimusi.
  
• Andekus – andekuse avastamine pole alati lihtne. Seda enam, et eri valdkondades ilmnevad sünnipärased eeldused eri ajal. Alati ei pea andekust omistama üksikisikule, üha rohkem on ka loovaid kollektiive. Näiteks ülikoolides rakendatakse palju rühmaõpet, mis eeldab seni koolis alahinnatud annete kaasamist nagu hea inimestetundmine. (Ruus, 2009)
  

LOOVUS JA TÄISKASVANU

Maslow uuringud loominguliste inimestega viisid teda sinnamaani, kus ta pidi loobuma stereotüüpsest ettekujutusest, et tervis, vaim, anne ja jõudlus on sünonüümid. Ajaloos tuntud loomingulised suurkujud (nt. Wagner , van Gogh, Degas) ei olnud psühholoogilises mõttes terved inimesed, kuid väga produktiivsed . Maslow väidab, et suur anne ei sõltu iseloomu headusest või tervisest, vaid loovus on iga sündiva inimese universaalne pärandus, mis varieerub psühholoogilise tervisega . Ta laiendab loovuse mõistet, viies selle massidesse. Kui enne peeti loominguliseks inimeseks maalijat, heliloojat, luuletajat , siis nüüd võib selleks olla ka täiskohaga koduperenaine, kes on oma toimetamistes uudne, nutikas , leidlik ja originaalne. Selle tulemusena eristab Maslow kahte liiki loovust: „erilise ande loovus“ ja „ ennast teostav loovus“

Ennast teostav loovus

Ennast teostava loovusega inimesed elavad rohkem tegelikus looduslikus maailmas kui mõistete, abstraheerimiste, ootuste, veendumuste ja stereotüüpide verbaliseeritud maailmas, mida enamik inimesi ajab segamini tegeliku maailmaga. Käitumiselt on sellised inimesed loomlikumad , vabamad, vähema tõkestatuse ja enesekriitikaga. Neil on justkui õnnelike ja turvaliste laste loovus, mida Maslow nimetab „teiseks naiivsusseks“. Nende taju ja väljenduslikkuse süütus põimub elutarga vaimsusega. See on kõigile või enamikule inimstele kaasa antud potents, mis väga sageli assimileerumise käigus kaob, mattub või takerdub.
Maslow leiab, et ennast teostavatele loomingulistele inimestele on omane esmapilgul vastanditena tunduvate ebakõlade kokkusobitamine, mida ta nimetas dihhonoomiate lahendamiseks. See tähendab, et suur kunsnik on võimeline panema tervikuks kokkupõrkuvaid värve, üksteisega võitlevaid vorme, igat sorti ebakõlasid. Seda teeb ka suur teoreetik , kui paneb kokku mõistatuslikke ja vastuolulisi fakte nii, et me näeme, et need tõesti kokku kuuluvad. Ennast teostavatele inimestele on omane julgus ja hirmu puudumine. Nad näivad vähem kartvat seda, mida teised inimesed ütlevad, nõuavad või mille üle naeravad. Oma enda tõelise MINA heakskiitmine ja tunnistamine võimaldab neil vapralt tajuda maailma tegelikku olemust ning muudab ka käitumise spontaansemaks. (Maslow, Isiksus ja motivatsioon , 2007)
Mihaly Csikszentmihaly on püüdnud välja selgitada loova inimese kõige iseloomulikumad tunnused. Selgus, et loovad inimesed:

• Armastavad oma tööd – nad jätkaksid ka siis, kui tasu ja tunnustus oleks vähesed.
  
• Oskavad kombineerida – loov inimene oskab asju kokku viia ja uueks tervikuks ühendada.
  
• Ammendamatu energiaga – loovate inimeste töövõime võib olla tõeliselt hämmastav. Ka oma eraelus kulutavad nad palju energiat, leiavad tihti uusi kiindumusi ja innustuvad kergesti .
  
• Naiivsed elutargad – loov inimene usub, et maailma saab paremaks muuta. Nad usuvad ka siis kui on kümme korda petta saanud.
  
• Vanameelsed uuendajad – loovas inimeses on konvergentne ja divergentne mõtlemine koos. Üheltpoolt austab ta suurkujusid, teisalt mässab ta nende vastu. Loov inimene on korraga mänglev ja distsiplineeritud. Ta mõitstab, et fantaasia on loomingu allikaks.
  
• Ekstravertsed introverdid – loov inimene on sageli omaette ja viibib kujutluste kõrgemates sfäärides. Teisalt on ta ekstravert ja artist, kes naudib inimeste seltsi.
  
• Tagasihoidlikud häbematud – loovad inimesed võivad olla väga ambitsioonikad või igatseda kuulsust ja au. Tesalt on nad isetud, sest mõtlevad ka teiste kasule.
  
• Kirglikud ja kained – oma loomingu kaitsmisel on nad ääretult kirglikud, kuid võivad tunnistada ka oma möödalaskmisi. (Ruus, 2009)
  

„Keskmise inimese sees toimuv kodusõda seesmiste sügavuste jõudude ning kaitsvate ja kontrollivate jõudude vahel näib olevat minu uuritavates leidnud lahenduse ning nad on vähem lõhestatud. Selle tulemusena saavad nad kasutada, nautida, ja loovalt rakendada suuremat osa endast. Nad raiskavad vähem oma aega ja energiat enese iseenda eest kaitsmisele.“(Maslow, 2007) Pidevalt muretsedes teiste inimeste arvamuste pärast, kulutame me asjatult energiat ja aega, mis aeglustab või pärsib sootuks isikuarengut. Ungari päritolu USA psühholoog Mihaly Csikszentmihaly kirjutab oma raamatus „Optimaalse kogemuse psühholoogia“ järgmist: „Minakeskus tarbib psüühilist energiat, sest igapäevaelus varitsevad meid ohud. Iga kord, kui me tunnetame ohtu, peame me selle tõsiduse selgitamiseks ja lahenduse leidmiseks ennast iseendale teadvustama. Näiteks, märgates, et tänaval kõndides vaatavad mõned inimesed mulle itsitades järele, hakkan kohe muretsema: „Kas mul on midagi viga? Kas ma näen naljakas välja? Kas ma kõnnin imelikult või on mul nägu must?“. Sadu kordi päevas tuletatakse meile meelde, kui haavatavad me oleme. Iga kord kui see juhtub raiskame me teadvuse korrastamiseks psüühilist energiat.“ Loovatel inimestel ei jää selleks lihtsalt aega. Et meeldival tegevusel on selged eesmärgid, kindlad reeglid ja oskustele vastav raskusaste , ei ohusta nad oma MINA.“ (Csikszentmihaly, Optimaalse kogemuse psühholoogia, 2007)

Tippkogemused

Maslow kirjeldab tippkogemuste mõistega inimesi, kes kogevad midagi üleloomulikku, ekstaatilist ja müstilist, kus aeg kaob, ümbritsev ei oma enam tähendust ning sellel hetkel ollakse oma tegevusse 100% pühendunud. “Minu mulje kohaselt muutis iga selline kogemus sarnasel või võrreldaval moel inimest ja tema maailmataju./.../Ja võin teile kinnitada, et minu jaoks oli väga üllatav kuulda naist kirjeldamas oma tundeid sünnitamisest samade sõnadega, millega Buck kirjeldas kosmilist teadvust/.../Ghiselin kirjeldas loovat protsessi või Suzuki kirjeldas Zen satori kogemust.“ Selliste kogemustega ei muutu mitte ainult maailm, vaid ka inimene ise rohkem ühtseks, terviklikuks ja ühilduvaks.(Maslow, 2007)

KOKKUVÕTE

Loovus on iga inimese loomupärane pärand, mis sageli läheb kaduma ühiskonna poolt ette kirjutatud reeglite, normide ja stamparusaamade järgimisel. Haridussüsteem püüab kõiki inimesi õpetada ja kasvatada ammu iganenud metoodikate järgi, tootes nn „halli massi“, kes mõtleks ühtemoodi, lahendaks probleeme ja ülesandeid nii nagu kultuurisüsteemis on ette nähtud. Viimasel ajal on hakanud see tasapisi muutuma. Suuremat tähelepanu pööratakse just lapse loovuse ja originaalsete ideede tunnustamisele ja arendamisele. Näiteks võiks tuua Waldorf-koolid, kus arendatakse lapse isikuomadusi, mis suurtes riigikoolides sageli unarusse jäävad. Loovuse arendamine lastel annab kindlasti positiivseid tulemusi ka täiskasvanuna hakkamasaamisel.

KASUTATUD KIRJANDUS

Olivia N. Saracho, Young Children’s Creativity And Pretend Play, Early Child Development And Care, 2002, lk 431–438

Mark A. Runco, Personal Creativity:Definition And Developmental Issues, New Directions For Child And Adolescent Development, 1996, Jossey- Bass Publishers, lk 3-26

Viive-Riina Ruus, Loova Inimese Poole, Ajakiri „ Haridus “, 1-2/2009, lk 6-9

Abraham H. Maslow, Isiksus Ja Motivatsioon, 2007, lk 295-309

Mihaly Csikszentmihaly, Optimaalse Kogemuse Psühholoogia, 2007, lk 79