Andekad õpilased (0)

Andekad õpilased
Huvitavat: müüte ja müüdimurdmisi andekate kohta
Andekad lapsed on targad ja seetõttu saavad nad ise hakkama (müüt). Kui lastele ei anta võimalusi ennast arendada ja esineda vastavalt võimetele, kaotavad nad nii motivatsiooni kui ka huvi. Kui aju ei saa küllaldaselt stimulatsiooni, siis lapse õppimisvõime halveneb. Andekad õpilased on edukad kõigis ainetes (müüt). Ehkki paljud võimekad lapsed on head või väga head enamikes ainetes, ei käi see kaugeltki mitte kõigi õppeainete kohta. Mõned lapsed on edukad vaid teatavates valdkondades, olles mõnel alal üsna nõrgad. Esineb ka õpiraskustega andekaid lapsi. Andekad lapsed on ühesugused (müüt). Andekate laste võimete tase, erivõimed, iseloomujooned ja probleemid on väga erinevad. Just seetõttu vajavad andekad lapsed eriti individuaalset lähenemist.
Mis on andekus ?
Andekuse määratlus on aluseks sellele, kuidas me tuvastame andekaid lapsi. Eestis võiksid arusaamad andekate hariduslikest erivajadustest olla rohkem teada ning tunnustatud nii pere, kooli kui ka ühiskonna tasandil. Andekus on kingitus. Inglise keeles tähistabki neid kahte mõistet sama sõna ( gift ). Andekus võib avalduda erinevates valdkondades – teaduses , spordis, muusikas, kunstis.
Pedagoogikas kasutatakse andekuse määratlemiseks enim järgmist definitsiooni: andekus on individuaalne potentsiaal saavutada silmapaistvat edu ühel või mitmel alal( Urban & Cropley, 2002). Pange tähele just „potentsiaali“, mis paneb meile kohustuse märkamiseks. Lapse loovuse, motivatsiooni, huvide, võimete ja vajaduste väljaselgitamiseks kasutatakse nii lapse enese, vanemate, õpetajate/treenerite kui ka kaaslaste hinnanguid ning muidugi vaadeldakse ka lapse saavutusi mingites valdkondades.
Oluline murrang toimus seoses Howard Gardneri raamatu „ Frames of Mind“ ilmumisega 1983. aastal, kus ta sõnastas oma multiintelligentuse (edaspidi MI) teooria, mille kohaselt inimese intelligentsus koosneb ühest või mitmest võimest ( Gardner nimetab neid intelligentsusteks, sellest ka teooria nimi). Tihti moodustavad nad keerulise mustri ja on omavahel mitut moodi põimunud.
Järgnevalt Gardneri antud erivõimete ülevaade.
• Matemaatilis-loogiline – hea arvu- ja numbrimälu, peastarvutamise, kategoriseerimise võime, kalduvus süüvida nähtuste olemusse, asju kollektsioneerida; selle puudumisel ei taipa inimene analoogiat, ei suuda meelde jätta korrutustabelit või lahendada lihtsamaidki võrrandeid.
• Keeleline ehk lingvistiline – tundlikkus sõnade tähenduse ja järjekorra suhtes, sorav keelekasutus, oskus hästi jutustada, kirjeldada, argumenteerida ja kirjutada, huvi sõ-namängude vastu; puudumisel düsgaafia, düsleksia.
• Ruumiline – hea kolmemõõtmelise ruumi taju, hea nägemismälu, joonistab, saab asjad selgeks diagrammide abil, ei eksi labürindis; puudumisel ei suuda meelde jätta kujundeid, pilte ega filme, ei taipa perspektiivi, ei oska esemete välimust võrrelda.
• Muusikaline – võime jätta meelde ja tunda ära meloodiaid, muusikaliste intervallide hea tajumine , rütmitaju; puudumisel võib ilmneda näiteks ka kalduvus emotsionaalsele ükskõiksusele, ei erista hääletoonis rõõmu ega kurbust , ei suuda määrata aja kulgu .
• Kehalis - kinesteetiline – osavus keha kasutamisel , liikuvus, hea tasakaal ja koordinatsioon, kehaline aktiivsus; puudumisel ei õpi ära näiteks jalgrattasõitu, või ei tee käsitööd, halb käekiri, ei oska oma keha valitseda.
• Naturalistlik – võime ära tunda ja opereerida elus- ja eluta looduse objektidega, süstematiseerimisvõime, tunneb end hästi looduses; puudumisel võib olla omane näiteks ka ruumi ja esemete korratus, mõtete kaos.
• Interpersonaalne – võime tajuda teiste mõtteid ja tundeid, oskus adekvaatselt neile reageerida, juhtimisoskused; puudumisel ei suuda kiirelt reageerida kriitilistes olukordades , kardab esineda.
• Intrapersonaalne – eneseanalüüsivõime, oskus mõista oma tundeid, lapsel on huvitav olla ka üksinda iseendaga, süveneb sisekõnelustesse; puudumisel ei suuda laps üksinda oma elu sisustada, igavleb, ei suuda üksinda tegutseda ega süveneda mõttetegevusse.
• Eksistentsialistlik (hüpoteetiline, seetõttu Gardner nimetab oma MI teooriat Fellini filmi järgi 8 ½ teooriaks) – spirituaalsus, eriline nn suurte küsimuste esitamise, filosofeerimise võime (miks me elame; mis on õnn; mis on surm), ka hea intuitiivse mõtlemise võime.
Praktilist õpetajale: kuidas rakendada multiintelligentsuse teooriat tunnis
Matemaatilis-loogilise õppija jaoks on huvitav võrrelda, klassifitserida ja sorteerida asju või nähtusi, kokku panna puslesid, leida seoseid , arvutada; võiks lasta õpilasel tegelda oma kollektsiooni korrastamisega jne.
Lingvistiliselt võimekate laste köitmiseks on head sõnamängud; võib lasta täpselt kirjeldada ja kirja panna või lindistada, mida laps teeb või näe;, arvutamisoskuse parandamiseks võiks lasta kirjutada jutukesi , kus tegelased peavad erinevaid asju kokku loendama; varuge tema jaoks paberit, juturaamatuid või diktofon.
Ruumilise võimekusega lapse jaoks on lihtsam omandada informatsiooni pildilisel kujul – näidake talle fotosid või jooniseid; laske üles joonistada loodusvaatluste või katsete tulemusi; kasutage selge graafikaga raamatuid, erinevaid kunstiteoseid jms.
Muusikaliselt võimeka lapse kütkestamiseks kasutage helisid ja meloodiaid; laske salvestada temaatilisi laule, matemaatikatunnis pange ta näiteks kokku lugema trummilööke või kujundama muusikalisi mustreid instrumendi abil.
Kehalis-kinesteetiliselt võimekad lapsed on altid igasugustele liikumismängudele, neile meeldib dramatiseerida stseene ja situatsioone; pallimängus omandavad matemaatikat paremini kui lihtsalt arvude kokkulugemisel; laske mõõta, kui kaugele laps üht või teist uuritavat objekti jaksab vedada jms
Naturalisti puhul kasutage õppeaine selgitamisel loodusobjekte või loomade-taimede fotosid ja raamatuid; õuesõppe raames eluslooduse nähtuste jälgimist – see on niisuguste laste jaoks eriliselt efektiivne.
Interpersonaalselt võimeka lapse jaoks on tähendusrikas töö rühmas; igasugused meeskonnamängud ja grupidiskussioonid vastava aine teemadel on tema köitmiseks edukaimad vahendid.
Intrapersonaalsel lapsel võiks ülesannete lahendamisel lasta näiteks kirjeldada, milliseid emotsioone tekitavad temas uued kogemused; anda talle võimalus ise avastada uusi asju ja vaatluse tulemusi üles märkida.
Eksistentsialistlike laste puhul on võluväega arutelud filosoofilistel teemadel; „lapsesuud“ ei maksa alahinnata mistahes eluvaldkonnast rääkides.
Loovus
Oluline komponent produktiivse ande avaldumiseks on loovus, mida võib määratleda kui mõtlemise paindlikkust, voolavust ja originaalsust (Guilford, 1979). Samas aga ei saa loovust eraldada kontekstist – see on sotsiaalse süsteemi otsus indiviidi tegevuse tulemuse kohta (Csikszentmihalyi, 1999). Loovuse avaldumiseks oluliste omadustena võib välja tuua järgmisi isiksuse karakteristikuid:
• avatus uutele ideedele ja kogemustele;
• seiklusvaim;
• autonoomia ;
• ego tugevus;
• positiivne enesehinnang ja eneseteadvustamine;
• ebatavaliste lahenduste ja erinevate tahkude eelistamine;
• ebaselguse talumine;
• võime riske arvestada ja riskitaluvus;
• pinget pakkuvad ning uued õppimis- ja mõtlemisoskused.
Praktilist õpetajale: loovuse arendamise võimalusi
Loovuse arendamiseks peaks õpetaja:
• julgustama õppijaid iseseisvalt õppima;
• julgustama paindlikku mõtlemist;
• olema koostööaldis, kohanduva/kohandatava õpetamisstiiliga;
• viima ellu diferentseeritud õppekava ja õpet;
• mitte arvustama õpilaste ideid ja ettepanekuid ;
• taluma „mõistlikke” vigu;
• soodustama enesehindamist ja aitama toime tulla tagasilöökidega;
• võtma lapse küsimusi tõsiselt;
• tunnustama alternatiivseid soovitusi ja lahendusi;
• hindama julgust sama palju kui õiget vastust;
• kaitsma loovaid lapsi konformismi surve eest;
• käituma toetavalt, mitte jäigalt.
Kuidas andekat last ära tunda
Tavaliselt märgatakse lapse andekust lihtsalt last jälgides. Vanemad, sõbrad või õpetajad märkavad, et laps saab mingite ülesannetega teistest paremini hakkama. Andekuse hindamine teatavate tunnuste järgi ongi kõige kindlam (mõnikord küll subjektiivne) võimekate väljaselgitamise meetod. Andekal lapsel on tavaliselt mõned nendest omadustest:
• on kiire õppija;
• hea abstraktne mõtleja;
• omab laialdast sõnavara;
• omab väga head mälu;
• on tundlik ja emotsionaalne;
• on arenenud õiglustundega;
• püüab oma tegemistes täiuse poole;
• on oma huvides järjekindel;
• eelistab endast vanemate seltskonda;
• on hea huumorimeelega;
• on laialdaste huvidega ;
• õpib varakult lugema;
• tal on arenenud kujutlusvõime (nt palju kujuteldavaid sõpru);
• väga loominguline ;
• iseseisev ja protestimeelne;
• hea arvutaja ja piltmõistatuste kokkupanija
Andekate sotsiaalsed ja emotsionaalsed vajadused
Andekad lapsed on juba definitsiooni järgi teistest erinevad ja seetõttu esineb neil ka vajadusi ja probleeme, mida teistel lastel sellisel kujul ette ei tule. Neid probleeme saab jagada kaheks: a) mis tekivad lapse psühholoogiliste eripärade tõttu; b) mis tulenevad keskkonna ja lapse konfliktidest.
Koolis edasijõudmatuteks tembeldatud või käitumisraskustega õpilaste hulgas on kindlasti niisuguseid, kelle annet ei ole kas õigel ajal märgatud või selle arenguks soodsaid tingimusi loodud. Ka Eestis korraldatud uuringu tulemuste põhjal on paljud andekad koolis hoopis probleemseteks lasteks (Leino, 1996). Üheks põhjuseks on kindlasti see, et oma isiksusliku eripära ja tundliku meelelaadi tõttu võivad andekad sageli sattuda kas isolatsiooni või konflikti ümbruskonnaga, sest neile on iseloomulikud raskused kohanemisel keskpärasusega või autoriteetide tingimusteta tunnustamisega. Sageli loovad nad oma isikliku väärtuste süsteemi, mis ei tarvitse kattuda üldiste moraalinõuetega, tihti pole nende vaimsete võimete ja sotsiaalsete oskuste areng tasakaalus jne. Andekate juures on mõnikord täheldatud ka püüdu maskeerida oma andekust, et saavutada sotsiaalset aktsepteerimist oma eakaaslaste poolt ( Robinson , 2002). Üks levinumaid andekusega seonduvaid eripärasid on perfektsionism ja üldine emotsionaalne tundlikkus (Schuler, 2000). Väidetakse, et ligi 30% andekatele lastele on omane kõrge perfektsionism, mis võib olla üheks oluliseks põhjuseks, miks andekad lapsed ei taha pingutada, nt võtta endale uudseid ülesandeid, olgu nendeks olümpiaadidel osalemine või mõni muu väljapaistev ja loominguline tegevus. Kuid kui andekas laps ennast ei realiseeri, siis on see lisaallikas emotsionaalsete probleemide tekkimisele. Andekate seas on palju ka visuaal-ruumilisi mõtlejaid, mis teeb neile raskeks kohanemise meie koolide traditsioonilise, järjestikusele ja auditiivsele õpistiilile tugineva metoodikaga, mis omakorda võib samuti võimendada käitumis- ja distsipliiniprobleemide ilmnemist. Mõnedes perekondades võib esineda kalduvust oma lapselt liiga palju nõuda ja toetamise asemel pidevalt hinnatakse ja kritiseeritakse last. Samas võib olla peresid, kus andekust pannakse pahaks, lapse üliaktiivsust, uudishimu, õppimistahet ja tundlikkust ei mõisteta. Õpetaja- klassijuhataja ülesanne on sellistel puhkudel vanemate delikaatne suunamine.
Miks terased lapsed saavad halbu hindeid ?
Tihti võime koolides kohata olukorda, kus lapsed, kes on andekad, ei suuda või ei taha oma võimete kohaselt õppida. Alla võimete edasijõudmise põhjusi on mitmeid. Suuresti on see ka hinnangu küsimus – hindajaks on siin kas õpetaja, lapsevanem või õpilane ise. Tuntud andekate nõustaja Sylvia Rimm on esile toonud järgmisi alasoorituse põhjusi:
1) kool – mittestimuleeriv, nivelleeriv keskkond, loovuse pärssimine, liiga struktureeritud õpe, kaaslaste surve, konfliktid õpetajatega, tuvastamata õpiraskused, suutmatus toime tulla ebaõnnestumistega;
2) kodu – ülehoolitsus, lastevaheline rivaliteet peres, liiga palju või liiga vähe tähelepanu, liigne surve, kodu halb suhtumine kooli.Üheks alasoorituse oluliseks põhjuseks hinnatakse ootuste ja motiveerituse erinevusi. Ootused võivad olla lapse enda omad või väljastpoolt tulevad, kuid nad on igal juhul lapse jaoks olulised. Kui õpilaselt oodatakse vähem, kui ta võimeline on (lapse andekust ei ole märgatud), siis võib see tema tegevust pidurdada . Kui aga lapselt oodatakse rohkem, kui ta suudab (samas aga ei ole ta motiveeritud nii paljuks, kui talt eeldatakse), võib see põhjustada mitmeid sotsiaalseid ja emotsionaalseid probleeme nii kodus kui ka koolis (Rimm, 1995). Inimese eesmärgid ja väärtused mõjutavad tema eneseregulatsiooni ja motivatsiooni.
On välja toodud, et andekad alasooritajad erinevad end võimetekohaselt realiseerivatest lastest (kui välistada füüsilised, emotsionaalsed ja vaimsed põhjused) nelja faktori osas: suhtumine õpetajatesse, suhtumine kooli, eesmärgi väärtustamine, motivatsioon / eneseregulatsioon (Siegle & McCoach, 2002).
Praktilist õpetajale: märgid, mis viitavad alla võimete õppimisele

• Teeb igapäevast tööd lohakalt või poolikult, aga kui on huvi, siis saab suurepä- raselt aru ja jätab meelde.
  
• Ilmneb suur kvalitatiivne erinevus suulise ja kirjaliku töö vahel.
  
• Hoidub katsetamast uusi tegevusi, märgid perfektsionismist, ülemäärasest enesekriitikast.
  
• Puudub initsiatiiv.
  
• Enesehinnang on madal, endassetõmbunud või agressiivne hoiak.
  
• Ei soovi töötada grupis .
  
• Eesmärgid on liiga kõrged või liiga madalad.
  
• Ei salli harjutamist ja praktilist tööd.
  
• Ei suuda keskendada tähelepanu või taluda jõupingutusi.
  
• On õppeasutuse suhtes ükskõikne või negatiivselt meelestatud.
  
• Ei allu õpetaja või lapsevanema püüdlustele teda motiveerida või kuulekalt käituma sundida.
  

Ande realiseerumisel on suure tähendusega isiksuslikud tegurid, mis tihti saavad peamisteks komistuskivideks andekate laste arengus. Kui me jätame rahuldamata laste tunnetuslikud vajadused, siis on kerged tekkima ka emotsionaalsed ja sotsiaalsed probleemid. Dweck (2002) on leidnud, et intellektuaalselt mittestimuleerivas koolikeskkonnas on andekate hulgas palju neid, kes püüavad kogu aeg näida “targad”, kuid samas näha nii vähe vaeva kui võimalik. Nad on orienteeritud lühiajalistele eesmärkidele (hea hinne või auhind, täiskasvanute heakskiit vms) ja püüdlevad millegi poole ainult sel juhul, kui on kindlad, et see õnnestub. Kriitika puhul ilmutavad nad pigem õpitud abitust, kui üritavad uuesti katsetada.
Kuidas motiveerida õpilast

• Lähtuda õpilase tugevatest külgedest ja huvist.
  
• Lasta tal endal teha valikuid , osaleda reeglite kehtestamises.
  
• Atributsiooni positiivne modelleerimine (tunnustada tehtud jõupingutuste eest).
  
• Orienteeruda mitte tulemusele, vaid tähtsustada protsessi.
  
• Aidata seada (ka väikesi) eesmärke.
  
• Teha tihedat koostööd vanematega.
  
• Mitte kaotada kannatust.
  
• Püüda mõista tema tundeid, olla avatud.
  
• Luua õhustik, mis annab kindlustunde.
  

Andekate laste õpimotivatsiooni hoidmiseks on vaja leida sobivaid viise, kuidas kohandada õpet nende huvidele ja võimetele vastvaks. Andekate arengut kõige efektiivsemalt toetavateks õppetöö individualiseerimise ja diferentseerimise võteteks peetakse aktselereerimist ja õppekava rikastamist. Aktselereerimise all mõistetakse õpet kiirendatud tempos. Esimeses kooliastmes on selleks ilmselt kõige õigustatum kas varasem kooliminek või klassi vahelejätmine. Sageli kasutatakse andekate laste puhul nn klassist väljatõstmist (ingl pull -out ) – meie mõistes õpet tasemegrupis kas ühes või mitmes õppeaines. Andekate laste puhul tasub õpetajal kindlasti kriitiliselt üle vaadata ka oma aine õppekava ja see vastavalt lapse tasemele n-ö kokku pakkida , et anda võimekale õpilasele võimalus kiiremaks edasiliikumiseks ja mitte lasta tal tegelda rutiinse kordamisega. Õppekava rikastamiseks saab kasutada ja integreerida õppekavasse kõikvõimalikke aine- ja huviringe, muuseumitunde, näituste ning teaduskeskuste külastamist jms. Tähtis on, et koolil oleks ülevaade ka mitteformaalhariduslikest programmidest, milles lapsed osalevad, olgu selleks töö vabatahtlikuna loomade varjupaigas, osalemine konkurssidel või oma pere ansamblis. Õppetöö diferentseerimine ja individualiseerimine andeka lapse jaoks ei tohiks tähendada: „Võta järgmine tulp“, vaid peab olema selgelt eesmärgistatud ning tuginema lapse võimete ja isiksuse arvestamisele – vaid nii saame parimal viisil kaasa aidata nende arengule.
Kokkuvõte
Nagu kogu maailmas, nii on ka Eesti haridussüsteemis hakatud andekate laste arengu toetamise küsimustele pöörama senisest suuremat tähelepanu. Kuigi müüdid ja sissejuurdunud stereotübid on visad kaduma, on 21. sajandit lootusrikkalt nimetatud „andekate sajandiks “. Nii on andekus kui hariduslik erivajadus tõstetud esile ka Eesti uues põhikooli ja gümnaasiumi seaduse redaktioonis, mis loob eeldused andekate laste märkamiseks ja nendes peituva potentsiaali väljaarendamiseks. Õpetaja teadlikkus andekuse olemusest ja valmisolek arendada oma oskusi töös andekate lastega on nende eesmärkide realiseerumisel võtmefaktoriks.
Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes (2010) / toimetanud Eve Kikkas. Tartu: Haridus ja Teadusministeerium, Vahi : Ecoprint.