Jäätmeprobleemid (9)

SISUKORD
Sissejuhatus..................................................................................................................................3
1.Mis saab jäätmetest?................................................................................................................4
1.1 Mida teha vana külmkapi või pesumasina ehk elektroonikaromuga?...................4
1.2 Tasuta võetakse vastu ka romusõiduk ja vanarehvid ..............................................5
1.3 Väldi “mustalt” tegutsevat ettevõtjat.......................................................................6
1.4 Patareid ja akud ei kuulu olmeprügi hulka..............................................................6
2. Kas ja millised jäätmeid võib kodus põletada?....................................................................8
3.Pesuvahenditootjad saastavad jätkuvalt Läänemerd.........................................................10
4. Rahvusvahelised kruiisilaevad toidavad vetikate õitsenguid Läänemerel......................12
5. Milline poekott valida?.........................................................................................................14
5.1 Paberkotid.................................................................................................................
5.1.1 Mis saab paberkotist?......................................................................................15
5.2 Plastikkotid..............................................................................................................16
5.2.1 Mis saab kilekotist?..........................................................................................16
5.2.2 Biolagunevad kilekotid .....................................................................................17
5.2.3 Paber versus plastikkotid: numbrid ja faktid................................................17
5.3 Kokkuvõte poekottidest...........................................................................................18
6. Vanad ravimid ......................................................................................................................20
7. Mida peaks teadma patareidest ja akudest.........................................................................21
7.1 Patareide ja akude erinevused.................................................................................21
7.2 Patareide ja akude keskkonna- ning tervisemõjud................................................22
8. Prügi ohustab loomi .............................................................................................................25
9.Mähkmetest............................................................................................................................28
KOKKUVÕTE..........................................................................................................................30
KASUTATUD MATERJAL....................................................................................................31
SISSEJUHATUS
Eestis on probleemiks on kõigi suuremate linnade prügimäed, mis ei vasta tänapäeva nõuetele. Senisel viisil prügi ladustamine võib põhjustada inimeste, taimede, loomade mürgistusi ning taastumatute loodusvarade, kaasa arvatud pinnase pöördumatuid kahjustusi. Prügimägedest ja aherainemägedest leostub looduskeskkonda orgaanilisi ühendeid, mis on reostatud mürgiste ainetega ning sisaldavad mikrobioloogilist reostust. Kontroll selliste lekete üle puudub või on nõrk. Jäätmete tekke vähendamine on üheks üldiseks globaalseks trendiks. Jäätmemägedest leostub kahjulikke aineid keskkonna laialdasele alale(www.miksike.ee).
Jäätmete teke käib kaasas majanduslike hüvedega. Paljud jäätmed keskkonnale ohtlikud. Suur probleem maailmas ja ka Eestis. Jäätmete koostis on muutunud. Linnastumine on peapõhjus. Järelikult jäätmed konsentreeruvad ühte kohta. Muutuvad meie tarbimisharjumused. Sajandi alguses tekkis 2,5 kg olmejäätmeid aastas. Praegu 400-500 kg aastas. Tekkemehhanismile on pööratud vähe tähelepanu.
Printsiip “Kõikkide asjade vältimine, ennetamine”. Esemed, asjad, mis ei leia kasutamist võivad olla tulevikus ressursiks. Jäätmed võivad olla mingile teisele tehasele tooraine . Jäätmeseaduse alusel mõeldakse jäätmete all mistahes vallas asju, mis nende valdajad on kasutusest kõrvaldanud või kavatsevad kasut. kõrvaldada või on kohustatud kasut. kõrvaldama.
EVERYBODY WANTS YOU TO PICK IT UP, AND NOBODY WANTS TO PUT IT DOWN(www.p6drad-teel.net).
Referaadi teemaks on valitud jäätmeprobleemid , põhjusel, et see on tänapäeval väga suureks mureks kogu maailmas, ja loodan,et see referaat annab ka teistele aimu mida prügi võib tegelikkuses põhjutada. Äkki isegi paneb mõtlema sellele, mida võiks teisiti teha.
Töös lahatakse probleeme nagu: Mis saab jäätmetest?Millist prügi võib põletada?Kuidas pesuvahendid saastavad läänemerd?Mis kaasneb kruiisilaevadega?Milline poekott valida?Vanad ravimid ei sobi prügikasti!!Mida peab tadma patareidest ja akudest?Miks prügi ohustab loomi?Milliseid mähkmeid valida?.
1.Mis saab jäätmetest?
Suurenenud tarbimine ja uute turgude teke on viinud selleni , et kasutamiskõlbmatutest elektri- ja elektroonikaseadmetest on Eestis saanud üks kõige kiiremini kasvav jäätmevoog.
2006. aastal koguti ligikaudu 7000 tonni elektroonikaromusid ning elektri- ja elektroonikaseadmete turule toomise andmete põhjal võib arvata, et nende jäätmekoguste kasv on ligi 5% aastas.
Jõudsalt suureneb ka sõidukite registreerimine. Koos kasutatud sõidukitega võeti Eestis 2006. aastal arvele ligi 60 000 sõiduautot. 2007. aastal oli see arv juba 12 000 võrra kasvanud ehk ARKi andmetel registreeriti mullu 72 373 sõiduautot. Nii nagu elektri- ja elektroonikaseadmeid, vahetavad tarbijad ka autosid aina uuemate ja paremate vastu.
Selleks, et vanad elektri- ja elektroonikaseadmed (EE- seadmed ), patareid, akud, autoromud, nende osad ja rehvid , mis jäätmeseaduses määratletakse probleemtoodete alla, meie keskkonda ei ohustaks, on vaja neid koguda ja ohutult käidelda.
Tootjavastutuse põhimõtte kohaselt peab tootja tagama tema valmistatud, edasimüüdud või sisseveetud probleemtoodetest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise, korduskasutamise või kõrvaldamise. Ehk teisisõnu – tootjad peavad korraldama oma toodetest tekkinud jäätmete tagasivõtmise ja kogumise ning taaskasutamise ja käitlemise ilma selleks lõpptarbijalt tasu nõudmata. Kuid ka tarbijatel ehk meil kõigil on täita oma osa, et kogumis- ja taaskasutussüsteem toimiks edukalt
Tootja vastutuse alla kuuluv EE-seade on:
-  seade, mis vajab töötamiseks elektrivoolu või elektromagnetvälja,
-  seade, mis tekitab, suunab ja mõõdab elektrivoolu või elektromagnetvälja,
-  seade, mis on mõeldud kasutamiseks pingel mitte üle 1000 V vahelduvvoolu ning mitte üle 1500 V.
1.1 Mida teha vana külmkapi või pesumasina ehk elektroonikaromuga?
Kui tarbija ostab uue külmkapi, on tal õigus vana külmkapp samasse kauplusesse tasuta tagastada. Ei ole oluline, mis kaubamärki nii uus kui ka vana külmik kannavad. Müüja on kohustatud tasuta üks ühe vastu tagasi võtma ainult sama liiki ja sama otstarvet täitva seadme – seega uue külmiku ostmisel katkist pesumasinat poodi tasuta ära anda ei saa.
Suuremas koguses on kauplus elektroonikaromusid kohustatud vastu võtma ainult juhul, kui müügikohast 10 km raadiuses puudub elektroonikaromude kogumispunkt. Siis peab turustaja kasutatud seadme vastu võtma ka juhul, kui tagastaja ei soovi uut osta. Kuid müügikohta võib viia ikkagi ainult seda liiki seadmeid, mida seal müüakse.
Elektroonikaromu üleandmisel tuleb meeles pidada, et see ei sisaldaks muid jäätmeid – vastuvõtja võib küsida nende käitlemiskuludeks eraldi tasu. Tagastatavad seadmed ei tohi olla ka saastunud ega ohustada vastuvõtutöötajate tervist või takistada edasist käitlust. Peale selle peaksid tagastatavad seadmed olema komplekssed, kuna oluliste osade eelneva eemaldamisega võib kaasneda keskkonnarisk . Kui eelnimetatud nõuded ei ole täidetud, võidakse seadme vastuvõtmisel küsida raha puuduoleva materjali väärtuses.
Elektroonikaromu kogumispunktidesse või kauplustesse vedamisega seotud kulud tuleb üldjuhul kanda lõppkasutajal.
1.2 Tasuta võetakse vastu ka romusõiduk ja vanarehvid
Ka sõiduautod, milles ei ole üle üheksa istekoha ning mille täismass ei ületa 3,5 tonni, kuuluvad tootjavastutuse alla. See tähendab, et mootorsõiduki, kasutatud osade ja vanarehvide viimasel omanikul ehk lõppkasutajal on õigus romusõiduk ja rehvid tasuta üle anda vastavasse kogumispunkti või lammutuskotta. Viimane peab üleandja jaoks jääma vähemalt elukohajärgse maakonna piiresse.
Tasuta saab üle anda ainult liiklusregistris arvel oleva mootorsõiduki, millelt ei ole eelnevalt eemaldatud olulisi osasid (nt kere , sillad, mootor, katalüsaator, elektrooniline juhtplokk ). Kogumiskohta üleantav romusõiduk ei tohi sisaldada ka muid jäätmeid – nende eest on vastuvõtjal õigus küsida raha käitluskuludeks.
Kogumis- või lammutuskohast väljastatakse arvel oleva mootorsõiduki omanikule lammutustõend, mille alusel saab sõiduki liiklusregistrist kustutada. (NB! Seda vaid juhul, kui tegu on seaduslikult töötava kogumis- või lammutuskohaga.)
Koos romusõidukiga on vastuvõtja kohustatud tagasi võtma ka kuni 5 vanarehvi. Rehvide maaletoojad on muude tekkinud vanarehvide kogumist korraldanud ka rehvitöökodade või eraldi kogumispunktide kaudu. Vanarehvid saab kõigis vanarehvide avalikes kogumispunktides ära anda tasuta sõltumata rehvide kogusest. Kui rehve on suurem kogus (nt veoauto koormatäis), siis tuleks ühendust võtta mõne tootjaga (tootjate andmed leiab probleemtooteregistri veebilehelt http://proto.envir.ee ), et kokku leppida, millisesse kogumispunkti saab rehvid viia.
1.3 Väldi “mustalt” tegutsevat ettevõtjat
Nii ajakirjanduses kui ka muudes kanalites ilmub kuulutusi, kus pakutakse abi auto- ja elektroonikaromude ning vanametalli koristamiseks-kogumiseks. Pahatihti on aga tegu ettevõtjatega, kel puuduvad selliseks tegevuseks oskused ja luba. Näiteks ei ole nn mustalt tegutsevate ettevõtjate puhul teada, kuidas nad nii elektroonika - kui ka autoromudest eemaldavad ja kuhu toimetavad ohtlikke vedelikke ja ohtlikke osi ning muid materjale, mida vanametallina ei saa kokkuostupunktidesse üle anda. Kui selline kraam satub metsa alla, siis võib loodus olla aastakümneteks saastatud .
Probleemtoodete (elektroonika- ja autoromud, patareid ja akud) käitlejatel peab üldjuhul olema metallijäätmeluba ja ka ohtlike jäätmete käitluslitsents. Kuid jäätmeseadus kohustab ka jäätmete üleandjat kontrollima, kas jäätmete vastuvõtja tegutseb seaduslikult. Reeglina eristab ametlikult tegutsevaid ettevõtjaid mitteametlikest see, et esimesed avalikustavad oma tegevust reklaamides nii nime kui ka kontaktandmed , kuid teised annavad endast teada vaid telefoninumbri.
Seaduslikult tegutsevate jäätmekäitlejate kohta on info Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse kodulehel ( http://www.keskkonnainfo.ee/ ) keskkonnalubade infosüsteemis, kuid sinfot saab küsida ka maakonna keskkonnateenistustest.

Patareid ja akud ei kuulu olmeprügi hulka
Patarei ja aku – ühest või enamast elemendist koosnev mittetaaslaetav (patarei) või taaslaetav (aku) – on vooluallikas , mis muudab keemilise energia vahetult elektrienergiaks.
Vanu patareisid ja akusid (patarei- ja akujäätmeid) ei tohi visata muude olmejäätmete hulka, sest tegemist on toodetega, mis võivad olla ohtlikud nii inimestele kui ka keskkonnale. Praegu kogutakse patarei- ja akujäätmeid põhiliselt omavalitsuste jäätmejaamades ja ohtlike jäätmete kogumispunktides ning üksikutes kauplustes. Alates 26. septembrist peavad aga kõik akude ja patareide tootjad varustama oma tooteid turustavad kauplused ja muud müügikohad kogumismahuti(te)ga, kuhu tarbijad saavad kasutatud patareisid ja akusid ära visata. Patareide ja akujäätmete tagastamine on tasuta, ka ei pea samasugust uut kaupa asemele ostma.
Taas on tegemist tootjavastutuse rakendamisega, mis tähendab, et patareide ja akude valmistajad korraldavad oma toodetest tekkinud jäätmete kogumise ja edasise käitlemise. Ka tuleb tootjatel tarbijaid teavitada nii kogumiskohtadest kui ka kogumise vajalikkusest ning võimalustest(www. bioneer .ee).
2. Kas ja millised jäätmeid võib kodus põletada?
Järjest suurem tarbimine hoogustab küll majandust, kuid toob kaasa ka jäätmetekke. Osta mida iganes, ikka kipub sellest midagi üle jääma. Kuhu see kõik panna, seda eriti juhul, kui puudub regulaarne prügiveoteenus?
Ettevaatust kodus põletamisega. Majades , kus on küttekolle või muu põletamisvõimalus, kiputakse vähemalt osa jäätmetest ära põletama. Kuid ettevaatust! Kodus võib põletada ainult immutamata ja värvimata puitu ning kiletamata paberit või pappi. Plastide kodus põletamist tuleks täielikult vältida. Kui nende puhul üldse erandit tohib teha, siis vaid polüetüleenkilest ja polüpropüleenist (näiteks leivakotid) pakenditele, mida võib pliidi all või ahjus väga väikestes kogustes põletada. (Polüetüleenesemeid tunneb ära selle järgi, et need tunduvad katsumisel rasvasena, pehmenevad soojendamisel kergesti ja põlevad sinaka leegiga, levitades sulatatud parafiini lõhna.)
Oht tervisele ja keskkonnale.Suures koguses seguplastide põletamine, seda just madalal temperatuuril ja puuduliku tõmbega, on ohtlik, sest osa plaste ei põle ära, vaid aurustuvad ja võivad kondenseeruda korstnas. Tagajärjeks on suitsulõõri selline ummistumine, et korstnapühkija soovitab kogu korstna uuega asendada ...
Korsten on aga väike mure. Hoopis suuremas ohus on meie kõigi tervis, sest plastide mittetäielikul põlemisel paiskub õhku lausa mürgikokteil, mis sisaldab ka kantserogeenseid ehk vähkitekitavaid ühendeid. Näiteks dioksiine, mille puhul on tegemist ühe kõige mürgisema ühendiga, mida inimene on suuteline tekitama – ja seda just kodusel jäätmepõletusel. 
Seega – mõne üksiku kilekoti või nn komposiitpakendi (papp ja kile) kõrgel temperatuuril põletamine ei ole suur patt, muu plastmaterjali kodus (ahjus, kaminas, lõkkes) põletamise korral on aga tegemist otsese keskkonna mürgitamisega, mis ohustab ka inimesi. 
Kuidas siis jäätmetega toime tulla?

• Sordi jäätmeid juba tekke kohal ning kasuta jäätmete taaskasutussüsteeme (jäätmejaamad, jäätmekogumispunktid), isegi kui need ei asu päris koduukse kõrval!
  
• Küsi rohkem lisa kohalikust omavalitsusest!
  
• Ära põleta jäätmeid!
  
• Ära viska jäätmeid teepervele või metsa alla!
  
• Ära sokuta neid kellegi teise konteinerisse!
  
• Liitu korraldatud jäätmeveoga, nii ei koorma sa oma jäätmetega teisi inimesi ja keskkonda. 
  

Igaüks saab jäätmete ohutu käitlemisega hakkama(www.bioneer.ee).
3. Pesuvahenditootjad saastavad jätkuvalt Läänemerd
Pilt 1
Paljud pesu- ja nõudepesuvahenditootjad Läänemeremaades kasutavad oma toodetes saastavaid fosfaate ehkki saadaval on ka keskkonnasõbralikumad alternatiivid. Mõned firmad pakuvad karmimate nõuetega maades fosfaadivabu tooteid, keeldudes siiani müümast neid lõdvemate eeskirjadega riikides. Fosfaadid on Läänemere eutrofeerumise põhifaktoriks. Läänemere tuleviku jaoks on oluline, et tootjad ja tarbijad loobuksid fosfaate sisaldavatest pesuvahenditest.
Selle aasta kevadel tegid Maailma Looduse Fond (WWF) ja tema Läänemeremaade partnerorganisatsioonid pesuvahenditootjaile ettepaneku vabatahtlikult fosfaatidest  loobuda .
Vaid vähesed firmad vastasid ettepanekule positiivselt. Ka Eestimaa Looduse Fondi (ELF) vastavale ettepanekule vastas pesuvahenditootjaid ühendav Eesti Keemiatööstuse Liit eitavalt.
"Siin on tegemist selgelt topeltstandarditega," ütles Kristjan Piirimäe, ELF-i eutrofeerumisekspert. "Peaaegu kõik firmad, mis Eestis fosfaatidega pesupulbreid müüvad, müüvad Saksamaal fosfaadivabu pulbreid. Arvestades seda, kuidas Läänemerele võiks fosfaatidest loobumine hästi mõjuda, võiks kõikides maades juba praegu minna üle fosfaadivabadele alternatiividele."
Läänemere Kaitse Komisjon HELCOM soovitab fosfaadid asendada vähem ohtlike alternatiividega. Saksamaa ja Rootsi on pesuvahenditest fosfaadid juba kaotanud. Rootsi Keemiainspektoraadi hiljutise uuringu järgi on fosfaatidele mitmeid töötavaid alternatiive ja soovitab seetõttu keelustamist .
HELCOM-i hiljutise aruande järgi võiks potentsiaalne fosfaatide keelustamine pesuvahenditest vähendada fosfori koormust Läänemerele 9 kuni 24 protsenti.
Üleliigne fosfaatide ja teiste toitainete koormus Läänemerre põhjustab eutrofeerumisena tuntud keskkonnaprobleemi Läänemeres. Eutrofeerumine on veeökosüsteemi seisund, kus kõrged toitainete kontsentratsioonid põhjustavad vetikate kasvu, viies süsteemi tasakaalust välja.
Eutrofeerumisega kaasnevad:
* intensiivsed vetikate ja sinivetikate õitsengud, kusjuures mõned liigid eritavad inimestele ja loomadele ohtlikke toksiine;
*  üleliigse orgaanilise aine teke, mis vähendab vee läbipaistvust;
*  hapnikupuudus, mis tapab põhjaelustikku;
*  kalade ja teiste elusolendite surm;
*  kallaste kinnikasvamine.
WWF ja tema partnerorganisatsioonid püüavad Läänemere eutrofeerumisprotsessi tasakaalu saada ja kutsuvad kõiki pesuvahenditootjaid üles vabatahtlikule fosfaatidest loobumisele.(www.bioneer.ee).
4. Rahvusvahelised kruiisilaevad toidavad vetikate õitsenguid Läänemerel
Pilt2
Enamus Läänemerd külastavaid rahvusvahelisi kruiisilaevu lasevad jätkuvalt oma heitvee merre. Maailma Looduse Fondi (WWF) ettepanek laevafirmadele lõpetamaks oma reovee merrelaskmist kohtas enamikes laevafirmades vastuseisu.
Juba eelmisel aastal kontakteerus WWF Läänemerel tegutsevate laevasõidufirmadega, nõudes reovee merreheitmisest vabatahtlikku loobumist. Kuni tänaseni on enamik laevaliine küll vastanud positiivselt, kuid üksnes kolm neist on vabatahtlikule kokkuleppele alla kirjutanud. Ülejäänud 17 firmat on läbi oma katusorganisatsiooni CLIA ( Cruise Lines International Association, Rahvusvaheline Kruiisilaevade Assotsiatsioon ) keeldunud petitsioonile alla kirjutamast, viidates sadamate reoveekäitlusvõimaluste piiratusele.
„Usume, et on eeskätt Läänemerel opereerivate laevafirmade vastutus, et heitvesi saaks hoolikalt käideldud ega reostaks merd ,” ütles Jüri-Ott Salm , Eestimaa Looduse Fondi tegevjuht . „Kui ühed firmad saavad kokkuleppele alla kirjutada, miks teised siis ei saa?”
Läänemerel sõidab igal aastal 250-300 kruiisilaeva. Nende laevade tekitatud reovesi sisaldab umbes 113 tonni lämmastikku ja 38 tonni fosforit – need on saasteained, mis põhjustavad mere eutrofeerumist. Enamus nendest reovetest heidetakse endiselt otse Läänemerre, peamiselt rahvusvahelistesse vetesse.
Eutrofeerumist peetakse Läänemere peamiseks keskkonnaprobleemiks. See põhjustab merekeskkonnale rannikualadel bioloogilist ja majanduslikku kahju. Seda põhjustab fosfori ja lämmastiku ülekoormus. Eutrofeerumine tekitab mitmeid probleeme, sealhulgas tugevaid ja sagedasi sinivetikate õitsenguid.
„Rahvusvaheline kruiisilaevandus väidab, et üks nende suurimaid probleeme on sadamate reoveevastuvõtuseadmed. Tõepoolest, paljud sadamad vajavad selles suhtes arendamist ja me tegime ka laevafirmadele ettepaneku koostööks, et neid seadmeid nõuda. Kuid sellegipoolest pole reovee Läänemerre laskmisele mingit õigustust,” ütles Dr Anita Mäkinen, WWF Soome mereprogrammi juht. „Kõikides sadamates on mingid laevade heitvete vastuvõtu seadmed. Mõned suured kruiisilaevad käitlevad on heitvett ka otse pardal, ehkki ainult Alaska konventsiooni alusel, mis ei määratle lämmastiku, fosfori ja bakterite sisaldust heitvees. Laevafirmad aga ei paista mõistvat, et Alaska konventsiooni nõuded pole Läänemere jaoks piisavad .”
Tallinna Sadamat külastas aastal 2007 kokku 274 kruiisilaeva. Nende reovett käideldakse koostöös AS-ga Green Marine . Laevade fekaalvett kogus Tallinna Sadam aastal 2007 kokku 7970 m3.
Eesti suurim laevafirma Tallink allkirjastas Eestimaa Looduse Fondi ettepanekul eelmisel aastal vabatahtliku kokkuleppe, kohustudes reovett mitte merre heitma(www.bioneer.ee).
5. Milline poekott valida?
Kaubanduskeskused, ostmine ja tarbimine on saanud meie elu lahutamatuks osaks. Vaid vähesed saavad tänapäeval öelda, et nemad poes ei käi. Kui sisseostud on tehtud, tuleb viimased transportimiseks ka kuskile panna.
Enimlevinud võimalusteks on plastikkotid, paberkotid ja erinevad riidest kotid . Nii rahast kui ka keskkonnast hoolivad tarbijad seisavad sageli valiku eest, millist kotti eelistada. Tundub, et valiku tegemine on lihtne. Tegelikult on teemas palju peidetud aspekte , mida peaks jälgima. Kottide juures on oluline jälgida nende vastupidavust, elutsüklit tervikuna , rahalist kulukust ja korduvkasutuse võimalusi.  
5.1 Paberkotid
Esimesena võtame luubi alla paberkotid. Paberkotte on tänapäeval kõikvõimalikke – kiletatud piltidega kotte, värvilisi kriitpaberist kotte, pruune kotte jne. Esimest korda võeti paberkotid kasutusele sajandeid tagasi. Teadaolevalt kasutati poekauba pakendamiseks paberkotti juba 1630. aastal. Tööstusrevolutsioon tõi kaasa paberkottide laialdasema leviku. Paberkottidele hakati valmistama kandilist põhja 19.sajandi keskel. 1872. aastal patenteeriti paberkottide tegemise masin.
Kus kohast tulevad pruunid paberkotid?
Paberit tehakse puidust saadavast tselluloosikiust, seega on tegemist taastuva toorainega. Tooraine on küll taastuv, aga seda kulub uskumatult palju. Paberkoti valmimise teekond on pikk. Tööstused, mis paberit ja hiljem ka kotte toodavad on suured ja keskkonnale koormavad. Õnneks pole tehased enam nii koormavad kui vanasti. 1980-ndate alguses loobuti suuresti kloori kasutamisest paberi pleegitamisel ja vähendati ka tselluloosi-tootmise veekulu. Tänu rakendatud meetmetele on tehaste keskkonnakoormus vähenenud 80-90 % võrra.
Paberi tootmisel on Euroopa Liidus tehastes tooraineks tselluloos (46 %), vanapaber (39 %) ja mittekiulised materjalid (15 %).
Esimese asjana leitakse sobivad puud, märgistatakse need ja raiutakse. Liigagi sageli hõlmab see lageraiet, mis tekitab elusloodusele ja selle mitmekesisusele pikaajalist kahju. Ka puidu päritolu on oluline – kas tegemist on loodusliku metsaga või istandusega. Negatiivset keskkonnamõju omavad nii loodusliku metsa mahavõtmine kui ka istanduste rajamisel vähenev bioloogiline mitmekesisus .
Metsa langetamise protsessi käigus kasutatakse puude kättesaamiseks suuri masinaid, veoautosid ja kaugematel aladel isegi helikoptereid. Kõik need masinad vajavad kütust ning enamasti ka sõitmiseks teed. Kui metsaraie on tehtud metsa säästmata, siis on kahju looduse mitmekesisusele aastakümnete pikkune . Mõnikord on kahju korvamatu.
Enne kui puudest saab hakata paberit tegema, peavad need pikka aega kuivama. Seejärel eemaldatakse puudelt masinate abil koor ja lõhutakse see väikesteks tükkideks. Puitu küpsetatakse kuumuse ja rõhu abil. Alles siis muutub puumass sobivaks vajalikule keemilisele mikstuurile, kuhu kuulub hape ja lubjakivi. Mitmetunnise kuumutamise järel saadakse massist tselluloosikiud . Paberi värvimiseks kulutatakse vett. 1 osa paberi kohta kulub kuni 400 osa vett. Seejärel kurnatakse välja alles jäänud mass ja vormitakse sellest paber.
Ärge unustage, et kott ei ole veel valmis. Siiani oleme kulutanud päris palju energiat – kasutatud on nii keemilist, elektri- kui ka fossiilkütustel põhinevat energiat. Sageli valmistatakse ja turustatakse paberist kotid erinevates riikides. Seega lisanduvad veel kulud transpordile.
5.1.1 Mis saab paberkotist?
Kui te olete osturetke lõpetanud ja kasutanud paberkotti majapidamises vajamineval viisil, siis edasi tuleb kotti käidelda. Kui kotti on vähe töödeldud (kott on ilma kirjade , piltide ja kileta) või ta on muudest taimsetest materjalidest ( soja , banaanikiud vms), siis saab seda kompostida. Muudel juhtudel tuleb see tagastada vanapaberina või visata tavalisse prügikasti. Seda viimast me ei soovita teha. Pruuni kiletamata paberkotti võib ka põletada.
Kui te panete koti komposti, siis kõduneb paber paari kuuga. Paber liigub tagasi aineringesse. Kui te viskate paberkoti tavalisse prügikasti, siis kõduneb kott alles aastate jooksul ja ei too sedagi kasu, mis oleks sündinud komposti kasutamise teel. Siiski ei tasu unustada, et paber ja papp tekitavad prügilasse sattudes metaani, mis on 20 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO2.
Paberi saatmine taaskasutusse on aga konksuga küsimus. Esiteks on vaja tagastatud paber muuta uuesti sobivaks pehmeks massiks. Selleks kasutatakse kemikaale nagu vesinikperoksiid (ehk vesinikülihapend), naatriumsilikaat ja naatriumhüdroksiid. Need ained pleegitavad ja lahutavad kiudusid. Seejärel mass puhastatakse, et olla kindel, et see ei sisalda midagi, mis võiks takistada paberi tootmist. Kui trükivärvi paberist välja ei pesta, siis jääb paberile hallikas toon. Valge taaskasutatud paberi saamiseks tuleb saadud mass veel suure hulga vedelikuga loputada. Alles sellise keeruka protsessi lõpuks saab tekkinud massist uue paberi teha.
Paberi taaskasutamine on siiski kasulik ka. Nimelt iga tonn ümbertöödeldud paberit säästab:
17 looduslikust metsast pärit puud,
3000-4000 kW elektrienergiat (keskmise suurusega eramaja aastane energiatarve ),
30 m3 vett ja
27 kg ehk 95 % paberi tootmisel tekkivast õhuheitmest jääb olemata.
5.2 Plastikkotid
Plastikmaterjalide keskkonnamõju kohta on välja öeldud erinevaid arvamusi . Ühel pool on tootjad, kes rõhutavad, et ükskõik millisel tegevusel on keskkonnamõjud, kuid neile mõjudele tuleb vastandada tootest saadav kasu. Teisel pool on „rohelised”, kes arvavad , et taastumatul ja ammenduval ressursil põhineva ja suurte tootmise kui toote keskkonnamõjudega materjalide kasutamine ei ole õigustatav.
Kuidas tehakse plastikkotte?
Erinevalt paberkottidest tehakse plastikkotid naftast, mis on taastumatu tooraine. Kilekotte tehakse naftatootmise kõrvalproduktina rafineerimise jääkidest. Kilekottidele kulub 4% kogu maailma naftast. Suurim energiakulu kilekoti juures on elektrienergia, mis kulub tootmisprotsessi käigus. Kilekottide valmistamiseks on vaja naftat kuumutada ligi 400°C juures, et eraldada erinevad komponendid.
Plastikkotid on enamasti valmistatud kas madala või kõrge tihedusega polüetüleenist. Polüetüleeni nimetatakse vastavalt ka polümeeriks nr 4 (LDPE) või polümeeriks number 2 (HDPE).  Polüetüleen on maailma enim kasutatud plastik . Juba 2001.aastal kulus Lääne-Euroopas seda tüüpi plastikut 35kg ühe inimese kohta.
5.2.1 Mis saab kilekotist?
Ka kilekotte saab kokku koguda ja taaskasutada, aga see on üsna keeruline, kuna hõlmab plastiku sulatamist ja ümbervalamist. Kahjuks plastiku ümbertöötlemisega langeb ka tema kvaliteet. Olukord sarnaneb vana supi soojendamisega - maitse pole enam endine.
Lohutuseks tasub siiski mainida, et plastikpakendite kaal on vähenenud keskmiselt 28% võrra viimase aastakümne jooksul.
Mida see annab meile? Plastikkotte on soodne toota, aga ümber töötlemine ei ole tõhus. Raske on teha uut kilekotti vanast kilekotist. Et plastmaterjali ümber töötada, peab kogutud plastpakendijääde olema eelnevalt puhastatud. Ümbertöötatud plastiku kõrge hind võrreldes esmasest toormest toodetud plastikuga on samuti takistuseks sellele turu leidmisel.
5.2.2. Biolagunevad kilekotid
Biolagunevad kilekotid on miksitud toode. Seda võib kutsuda ka sõnademänguks kui soovite . Biolagunevad polümeerid nagu PHA ja PLA kõdunevad küll täielikult kompostis, aga jäävad väga pikaks ajaks vedelema prügimäele, kui nad peaksid sinna sattuma. Biolagunevad kilekotid on enamasti tehtud mitte naftast, aga hoopis toiduainetest.
Kõige sagedamini tehakse biolagunevaid kotte maisist. Siin tulevad esile omad miinused. Nimelt on mais sageli pärit intensiivpõllundusest ja on üsna raiskav kulutada toitu ja põllumajandusmaad lühikese eaga pakendite peale. Toidust valmistatud kilekotid ei ole pikaajaline ja jätkusuutlik lahendus. Seda eriti meie nälga täis maailmas.
Üsna sageli on biolagunevad kilekotid ka nõrgema tugevusega ja kallimad.
Üsna sageli märgitakse sõna „ biolagunev “ ka kottidele, millele seda lisada ei tohiks. Nimelt segatakse mõnikord maisitärklist tavaliste taaskasutatavate kilekottide massi sisse. Sellisel juhul saavutatakse näiline lagunemine . Maisitärklis kõduneb kompostis, aga plastik laguneb imepisikesteks tükikesteks, mis segunevad kompostiga, aga ei lagune. Tekib eemaletõukav plastikumass. Ainus viis seda vältida, on kontrollida, kas nn biolagunev kott on 100% taimsetest polümeeridest koosnev.
Bioplastik on alternatiiv (nt biojäätmete ladustamiseks), aga see ei võimalda veel loobuda plastiku ja paberi debatist.
5.2.3 Paber versus plastikkotid: numbrid ja faktid
Et saada aru plastik- ja paberkottide tegelikust keskkonnamõjust, tuleb vaadata nende tervet elutsüklit, selle maksumust, energiakulu, emissiooni ja taaskasutamist . Franklin Assotciates Ltd. poolt koostatud analüüsi põhjal kulutab plastikkott vähem energiat oma elutsükli jooksul ja temast tulenev kasvuhoonegaaside emissioon on samuti väiksem kui paberkottidel. Plastikkotid tekitavad tahkeid jäätmeid 5 korda vähem kui paberkotid. Kasvuhoonegaase emiteeritakse atmosfääri plastikkottide elutsükli jooksul 3,5 korda vähem kui paberkottide elutsükli jooksul. Vedelaid jäätmeid tekib plastikkottide elutsüklis 17 korda vähem kui paberkottide omas.
Siinkohal tuleb meenutada, et me pole veel arvestanud taaskasutamisega. Paberkottide jäätmekäitlus annab tublisti plusspunkte, aga plastikkotid on endiselt eespool , sest nende säästvam tootmine tekitab vähem tahkeid ja vedelaid jäätmeid ning emissiooni.  Energiakulukuse osas kehtib reegel, et 1,5 plastikkotti võrdub 1 paberkotiga. Kui mõlemat kotti taaskasutada, siis saame suhteks, et 1,3 plastikkotti võrdub 1 paberkotiga. Energiakulu on hästi oluline arvestada, kuna suur osa sellest tuleb fossiilsetest kütuste arvelt.
5.3 Kokkuvõte poekottidest
Nii paber- kui ka plastikkotid vajavad palju energiat ja materjali, mis muudavad tarbija ja jäätmekäitleja vastutuse suureks. Me saame päris palju ära teha, et vähendada tekkivat keskkonnamõju.
Vastus küsimusele, kas valida paberkott või plastikkott, on ootuspärane- kumbki neist ei ole hea valik. Riidest kott on kordi etem. Austraalias läbi viidud uurimuse põhjal on purjeriidest kott 14 korda parem kui plastikkott ja 39 korda etem kui paberkott.
Meie igapäevases tarbimisühiskonnas on vaja riidest kotid inimeste igapäevastesse harjumustesse veel sisse viia. Õnnestumise korral on tuntav kasu olemas nii keskkonna kui ka  rahalises mõttes. Keskmiselt saab riidest kotti kasutada 500 korda, enne kui ta elutsükkel läbi saab.
Riidest koti rahalise kasu juurde tulles, on mõtet veidi arvutada. Riidest kott maksab poodides 20-50 krooni. Oletagem, et te kasutate oma riidest kotti 500 korda. See teeb ühe kasutuskorra hinnaks 4-10 senti. Tavalised plastikkotid maksavad 1-1,5 krooni tükk ja enamasti inimesed kasutavad neid ühe korra. Ostes 500 korda kilekotti olete maksnud 500-750 krooni. Kilekottide hinna saate soodsamaks, kui neid mitu korda kasutate. Paberkotid maksavad 4-6 krooni tükk. Vaid vähesed tarbijad käivad poes sama paberkotiga mitu korda. Seega ostes 500 korda paberkoti, kulutate 2000-3000 krooni. Hinnaerinevus on märgatav. Riidest kotist loobumine on nagu SMS-laenu võtmine – väga kallis.
Mõnikord kliendid väidavad, et nad ostavad plastikkotte, et oleks kuhu prügi visata. Kasulikum on osta spetsiaalseid prügikotte ja hoida kokku nii raha, kasutatud trükivärvi kui ka tootmisjääkide arvelt (nt sangade tekitamine kilekottidele on suur raiskamine).
Eelneva info põhjal Bioneer soovitab eelistada riidest kotte, kasutada vajadusel plastikkotte (korduvalt!) ja vaid harva valida paberkott.
Riidest koti kasutamine ei päästa maailma, aga see annab oma positiivse panuse. Tehkem siis seda(www.bioneer.ee)
pilt 3
6. Vanad ravimid ei sobi prügikasti
Eestis valitseb üldlevinud arvamus, et vanu ravimeid jääb üksikisikul järgi sedavõrd väikeses mahus , et pole patt visata need mõned tabletid , üksik kreemituub ja siirupipudel tavalisse prügikasti. Sageli soovitatakse aegunud rohud hoopis WC-potist alla lasta. Toimib põhimõte, et mis silma alt kadunud, see on ka meelest läinud. Tegelikult on aegunud ravimite puhul tegemist ohtlike jäätmetega.
Ohtlikud jäätmed on inimtegevuse jäägid, mis võivad oma keemiliste või muude omaduste tõttu põhjustada ohtu, kahjustada tervist või keskkonda. Ohtlikke jäätmeid ei või panna koos muu prahiga prügikasti. Neid ei tohi ka põletada, juhtida kanalisatsiooni või lihtsalt loodusesse paigutada.
Vanad ravimid ei sobi prügikasti viskamiseks, kuna nad võivad sattuda laste või uimastihuviliste kätte. Rohud võivad sattuda ka veeringesse või mürgitada loomi.
Mida siis vanade rohtudega teha? Kõige ohutum ja keskkonnasäästlikum oleks aegunud ravimid viia ohtlike jäätmete kogumispunktidesse. Kogumispunktid asuvad bensiinijaamades. Kahjuks on neid üsna hõredalt, mis on tarbija seisukohalt ebamugav.  
Õnneks võeti 2005.aasta märtsis vastu uus ravimiseadus, mille järgi on kõikidel apteekidel kohustus tasuta vastu võtta iganenud või kasutuseta jäänud ravimeid. Apteeke on oluliselt rohkem kui ohtlike jäätmete kogumispunkte. Sellegipoolest kurdavad apteekrid, et inimesed tagastavad vanu ravimeid harva(www.bioneer.ee).
pilt 4
7. Mida peaks teadma patareidest ja akudest
Patareisid ja akusid kasutatakse igapäevaelus väga laialdaselt: näiteks mobiiltelefonides, digitaalkaamerates, elektroonilistes mänguasjades, raadiotes jne. Täna Bioneer uuribki, kuidas valida patareisid ja akusid. Nimelt sisaldavad paljud patareid ohtlikke kemikaale ning neid tuleb käidelda kui ohtlikke jäätmeid. Õigeid valikuid tehes on võimalik säästa keskkonda, tervist ja raha.
7.1 Patareide ja akude erinevused
Patarei ja aku on ühest või enamast elemendist koosnev mittetaaslaetav (patarei) või taaslaetav (aku) vooluallikas, mis muudab keemilise energia vahetult elektrienergiaks.
Üsna sageli klassifitseeritakse patareisid ja akusid neis kasutatava elektrolüüdi omaduste järgi. Levinuim jaotus on happelised , kergelt happelised ning aluselised . Näiteks kõik mootorsõidukites kasutatavad akud on happeakud . Kergelt happeliste omadustega on aga enamus koduses majapidamises kasutatavatest patareidest. Madalam happesus on saavutatud mitmesuguste soolade lisamisega elektrolüüdilahusesse. Aluselistes patareides kasutatakse elektrolüüdina naatrium - või kaaliumhüdroksiidi. Aluselised patareid on kasutusel mobiiltelefonides, kaasaskantavates CD-mängijates, raadiotes jne.
Samuti võib patareisid ja akusid klassifitseerida elektrolüüdi oleku järgi kas nn “märg-” või “kuivelementideks”. Märgelementides on elektrolüüt vedelas olekus. Kõik mootorsõidukite akud on märgelemendid. Kuivelementides on elektrolüüt kas tahke või pulbri kujul.
Patareide tüübid:

• Tsink -süsinik patareid – väikese energiamahtuvusega, laialt kasutatav koduses majapidamises tänu oma odavale hinnale ning suhteliselt pikale kasutuseale. Kasutusel raadiotes, seinakellades jne.
  
• Leelispatareid - Peavad kauem vastu kui tsinktüüpi patareid. Kasutatakse kaasaskantavates CD-mängijates, raadiotes jne. Kallimad kui tsink-süsinik patareid.
  

Mittelaetavatel nööppatareide tüübid:

• Elavhõbeoksiid patareid – kasutatakse kuulmisaparaatides, fototarvetes.
  
• Tsink-õhk patareid – kasutatakse kuuldeaparaatides ja piiparites.
  
• Hõbeoksiid patareid – kasutatakse elektroonilistes kellades ja kalkulaatorites.
  
• Liitium patareid (Li)– kasutatakse kellades ja fototarvetes.
  

Akude tüübid:

• Pliiakud on rasked, kuid odavad. Neid kasutatakse autoakudena ja rasketes seadmetes , nagu näiteks ratastool. Kuna Eestis ostetakse neid kokku, siis on nende käitlemisel parem silma peal hoida.
  
• Nikkel -kaadmiumakud ( NiCd ) on pikaealised (4-5a). On muutumas järjest populaarsemaks . Neid kasutatakse elektrilistes tööriistades, arvutites, telefonides. Need akud sisaldavad mürgiseid aineid. Võimaluse korral tasub neid vältida.
  

• Nikkelmetallhüdriidakusid (NiMH) kasutatakse mobiiltelefonides ja sülearvutites. Need akud ei sisalda ohtlikke aineid. Nad peavad ka kauem vastu, kui NiCd akud.
  
• Liitiumioon - ja liitiumioonpolümeerakud (Li-ioon) on võimekad (peavad paremini vastu kui NiCd ja NiMH akud) ja kerged. Neid kasutatakse kergekaalulistes süle- ja pihuarvutites ning mobiiltelefonides.
  
• Taaskasutatavad leelisakud on odavad akud, mida kasutatakse näiteks taskulampides ja teistes laiatarbekaupades.
  

7.2 Patareide ja akude keskkonna- ning tervisemõjud
Paljud patareid sisaldavad mõnda ohtlikku kemikaali, nagu kaadmium, mis võib keskkonda mürgitada. Nad sisaldavad ka tsinki, mida saaks kasutada, kui patareid ümber töödelda. Mõned patareid sisaldavad ka elavhõbedat ja pliid .
Kui me viskame patarei prügimäele või loodusesse, siis võivad mürgised ained sattuda õhku ja vette ning sealt edasi põhjustada tervisehädasid nii inimestele kui ka loomadele. Raskemetalle looduses seostatakse nii peavalude, hambahädade kui ka vähiga.
Kui vaadelda 2005.aasta andmeid, siis lasti Eesti turule aastaga 480 tonni patareisid ja 4680 tonni kõikvõimalikke akusid. Samas kokku koguti 2005.aastal 2372,46 tonni patareisid ja akusid. 94-98% tagastatud akudest on pliiakud. Pliiakude suur kogus tuleneb sellest, et akusid saab jäätmekäitlejatele üle anda tasuta või kohati isegi saades nende eest raha.
 Nipid keskkonna ja tervise säästmiseks

• Kasuta patareide asemel laadijaga akusid. Akusid saab taaslaadida paarsada kuni tuhat korda ja võrreldes tavaliste patareidega kulub nii kordi vähem loodusressursse.
  
• Võimalusel ühenda kodutehnika (muusikakeskus, raadio, kell-raadio jne) elektrivõrku ja ärge kasutage patareisid üldse.
  
• Vii kasutatud patareid kogumispunkti. Uurige välja, kus on teie piirkonna vastavad kogumispunktid. Tallinna kasutatud patareide kogumispunktid leiab( http://www.tallinn.ee/est/g2262s37974 ).
  
• Ostke päikesepatareidega tooteid.
  
• Käsitlege patareisid ja akusid õigesti. Nii saavutate pikema kasutusea ja kulutate selle võrra vähem raha.
  

Nipid patareide ja akude säästvaks kasutamiseks

• Puhastage patareide ja seadmete kontaktpinnad õrnalt pliiatsi otsas oleva kustutuskummi või riide abil. Nii saab pinnad puhtamaks, laadimise kvaliteedi ja ühenduse paremaks.
  
• Võtke patareid ja akud aparaadist välja, kui te ei plaani lähiajal seda kasutada.
  
• Ärge kandke patareisid käekotis või taskus koos müntide, kirjaklambrite või võtmetega. See võib lühendada patareide kasutusiga ja põhjustada patareide vigastusi ja lekkeid.
  
• Ärge laadige mittelaetavaid patareisid. See võib põhjustada lekkeid.
  
• Ärge kasutage segamini erineva laetuse astmega, erinevat tüüpi, erinevat brändi patareisid. Uue ja vana patarei koos kasutamine vähendab uue patarei laetust ja lühendab tema eluiga. Kui patareid on tühjaks saamas, siis vahetage välja kogu komplekt.
  
• Külmaga ei saa patareid töötada täis võimsusel. Kui kasutate talvel külma ilmaga taskulampi, siis võite saada nõrgema valgusvihu . Laske patareidel soojeneda ja proovige uuesti.
  
• Tehnikat soetades eelistage seadmeid, mis näitavad palju aku/patarei veel vastu peab. See aitab paremini arvestada laadimiste sagedust ja pikendab aku eluiga.
  
• Säilitage patareisid nende originaalpakendites ja tingimustes, mida tootja on soovitanud. Ärge kasutage patareisid, mis on kahjustatud või lekkinud(www.bioneer.ee).
  

pilt 5
8. Prügi ohustab loomi
Seda, et vedelema jäetud prügi on silmale halb vaadata, teab igaüks. Loomadele võib seesama prügi ohtlik olla.  Siinkohal toob Bioneer oma lugejateni Eesti Loomakaitse Seltsi ja Soome Loomakaitseühingu koostöös valminud mõtlemapaneva artikli.
Prügi mõju loomadele

• Klaasikillud on loomale sama ohtlikud kui paljasjalgsele inimesele. Loomal ei ole võimalik pöörduda arsti poole, kui klaasikild või lõhutud pudeli põhi on käpa katki lõiganud. Peened nõelasarnased klaasikillud võivad lausa käpa sisse tungida.
  
• Ka terved pudelid võivad saada saatuslikeks väikestele närilistele (hiirtele ja muttidele), kes toitu otsides pudeli sisse satuvad ja sinna kinni jäävad, kuna nad ei suuda mööda libedat klaaspinda enam pudelist välja ronida.
  
• Siilid, rebased , kährikud ja kassid võivad toitu otsides jääda pead pidi kinni tühja konservipurki. Konservipurk on topelt ohtlik, kui kaas ei ole temast täielikult eemaldatud, kuna võib takistada loomal oma pead või käppa purgist välja tõmbamast.
  
• Joogipurkide kilest kooshoidjad võivad tekitada loomadele piinarikkaid vigastusi. Loomad võivad lämbuda, kui nende pea jääb ühe sellise rõnga sisse kinni, või surra nälga noka külge takerdunud kile tõttu. Partidele jäävad sellised rõngad kergesti noka ja pea ümber, kui nad rannavees põhjast toitu otsivad.
  
• Purgi alumiiniumist avamisrõngas võib jääda linnu noka külge, mistõttu lind võib surnuks nälgida.
  
• Vees ujuvate joogipurkide kilest kooshoidmisrõngaste hävimiseks kulub 450 aastat. Kõikvõimalikud vette sattunud plastmassid nagu näiteks kilekotid, toiduainete pakendid , purkide kilest kooshoidmisrõngad, kilepaelad, õhupallid, veepallid jne. on loomadele ohtlikud. Linnud , kalad ja hülged võivad hukkuda, neelates meres ujuvat prahti, mis ummistab või vigastab nende seedeelundeid. Plastmassid võivad jääda looma makku, täites selle ja tekitades sooltesse haavandeid, või ummistada soolestiku täielikult, mille tõttu loom sureb aeglaselt ja piinarikkalt nälga.
  
• Kilekotid on ohuks ka kuival maal. Loomad võivad süüa toidu järele lõhnava kilekoti ja surra.
  
• Loodusesse jäetud õngekonksud ja -tamiilid võivad jääda lindude nokkade külge, sattuda neelu või jääda kinni jalgadesse või tiibadesse. Konksudesse ja tamiilidesse jääb kinni nii veelinde kui ka rannal liikuvaid väikesi linde, kahlajaid ning ka imetajaid .
  
• Mahajäetud võrgud või kaotatud kalavõrgud ohustavad kõiki vees liikuvaid elusolendeid.
  
• Lõngad, lõngajupid ja nöörid võivad takerduda lindude ja imetajate külge. Maas liikuvail linnas elavail lindudel jäävad kergesti jalgade ümber maas vedelevad lõngajupid.
  
• Loodusesse jäetud okastraat toimib aastakümneid loomade püünisena.
  
• Loomadele eluohtlikud võivad olla ka sellised esemed, mis on lihtsalt jäetud valel moel ja/või valesse kohta. Loomadele ja lindudele võivad ohtlikud olla näiteks hoolimatult kuivama riputatud kalavõrgud, valesti paigutatud õnged, marjapõõsaste kaitsevõrgud jne.
  

Nii teed prügi ohutumaks

• Vii kõik klaaspudelid nende kogumiskohtadesse. Ära jäta neid loodusesse ei tervetena ega katkistena.
  
• Konservipurkidel eemalda kaas alati täielikult. Pane see tühja purgi põhja ning täida purk muu prahiga või tee purgi suu lamedaks (näiteks purgi peale astudes). Selliselt toimides ei saa loomad panna oma pead purki ja jääda sellesse kinni või ennast mingil muul moel vigastada. Uuri välja, kas sinu elukoha lähedal on koht, kuhu võib viia tühjad plekist konservipurgid .
  
• Lõika lahti joogipurkide kooshoidmise kilede iga rõngas. Vii tühjad joogipurgid vastavasse kogumiskohta.
  
• Korja üles õuest leitud kummipaelad; enne kui viskad vana kummipaela prügikasti, lõika see pooleks.
  
• Loputa prügikasti visatavad toitu sisaldanud purgid , karbid ja kotid, siis ei ole neil toidulõhna ja nad ei meelita loomi.
  
• Ära kunagi viska prügi vette!
  
• Seo prügikasti visatav kilekott sõlme, siis ei lenda ta nii kergesti tuule käes, juhul kui ta peaks prügikastist välja sattuma. Sõlmi kinni ka täis prügikoti suu, siis ei ole see loomade jaoks lahti. Väldi kilekottide ülemäärast kasutamist ja nende ostmist.
  
• Lõika pooleks plastmasspudelid ja aseta pooled teineteise sisse; sel moel võtavad nad prügikastis ka vähem ruumi.
  
• Ära kunagi viska prügi tänavale, kuna sealt võib see sattuda loodusesse ja ohustada ka linnaloomi.
  
• Kui võimalik, võta metsas või pargis liikudes kaasa sealt leitud praht ja vii prügikasti. Selliselt toimides kaitsed loomi.
  
• Kui sinu elukoha ümbruse metsades või randadel leidub vana okastraati, korralda talgud selle ära- korjamiseks. Kutsu kohale kohaliku ajalehe esindajad, et nad kirjutaksid sellest artikli ning innustaksid ka teisi samamoodi toimima .
  
• Ära jäta tamiile või õngekonksusid rannale või mere/järvejääle. Võta kaasa kõik looduses leiduvad tamiilid ja õngekonksud. Enne äraviskamist lõika tamiil juppideks ja keera tugevasse pakki . Nailonvõrgud ja -tamiilid võib lahtise tule kohal sulatada ka ohutuks palliks(www.bioneer.ee).
  

9.Mähkmetest
Väikese imiku tulek perre on eriline sündmus, mis toob kaasa suurel hulgal muutuseid. Üks teema, millest lapsevanemad mööda ei pääse, on mähkmed. Pakume siinkohal lühikese ülevaate erinevatest mähkmetüüpidest.
Tavalised ühekordselt kasutatavad mähkmed ( Libero , Pampers, Huggies jne) on lapsevanema jaoks mugavad . Kahjuks kõdunevad nad looduses 200 kuni 500 aastat. Seda seetõttu, et nad sisaldavad naftapõhist plastikut. Ühele lapsele kulub aastas keskmiselt 3000 mähet. See on väga suur hulk halvasti kõdunevat prügi. Lisaks sisaldavad tavalised mähkmed mitmeid kaheldava väärtusega kemikaale (pepupalsamid, säilitusained, lõhnaained jms), mis lapse õrna nahaga kontakti sattudes, võivad põhjustada erinevaid terviseprobleeme.
Ühekordselt kasutatavad ökomähkmed (Moltex Öko, Wiona, Bambo jne) kõdunevad sobivates tingimustes palju kiiremini. Osad ökomähkmed (nt Moltex Öko) vajavad täielikuks kõdunemiseks vihmaussikomposti. Ühekordsetes ökomähkmetes kasutatakse bioplastikut, mis on valmistatud taimsetest koostisosadest (nt maisitärklis). Moltex Öko ja Wiona mähkmed on saadaval ka Eestis. Need näevad välja nagu tavalised ühekordsed mähkmed ja nende imavusvõime on ka sarnane. Erinevaid pepupalsameid, lõhna- ja säilitusaineid ühekordsetes ökomähkmetes ei kasutata.
Riidest mähkmed (Popolini, Disana, Lotties, Bambino Mio, Hemphour, Terve Valik jne) ei ole enam samasugused nagu vanasti. Tänapäeval saab valida erinevate mugavate toodete ja materjalide vahel. Mähkmeid valmistatakse puuvillast, villast, kanepist , bambuses, siidist ja  mikrofiibermaterjalist. Mõned tootjad pakuvad ökokangaid. Teised seda ei tee. Riidest mähkmete kasutamine eeldab tihedat pesupesemist. Mähkmeid on mõttekas pesta  madalaid temperatuure ja keskkonnasõbralikku pesuvahendit kasutades. Kindlasti tasub üle vaadata oma pesumasina pakutavad režiimid ja leida nende hulgast efektiivseim. Keskkonnasõbralik on kuivatada mähkmeid nööril ning mitte vaeva näha nende triikimisega.
Hübriidmähkmed (gDiapers, Weenees), mida Eestisse veel ei tooda, koosnevad korduvkasutatavast pealismähkmest ja 100% kõdunevatest mähkmesisudest. Hübriidmähkmed ei vaja komposteerimiseks eritingimusi. Mähkmesisu võib lahti lõigata ja wc potist alla lasta. Pealismähkmed on hingavast materjalist ja hoiavad lapse riided kuivadena(www.bioneer.ee).
KOKKUVÕTE

• Ohtlikud jäätmed tuleks viia selleks ettenähtud kogumispunktidesse!
  
• Kasutada tuleks korduvkasutatavaid ja looduslikke pakkematerjale!
  
• Heitvesi on tarvis enne merre laskmist puhastada !
  
• Sordi oma jäätmeid!
  
• Ära vist prügu metsa alla!
  
• Enne tuleks mõelda milline kott poes valida!Ravimid tuleb viia jäätmete kogumispunktidesse!
  
• Kasutada patareide asemel akusid, kuna see säästab rohkem loodust!
  

Sain oma tööd tehes palju uut teada: kuidas käituda ,et säästa patareisid ja akusid, mida põhjustavad pesuvahendid ja millise poekoti ma peaks valima kui poodi lähen.
Käsitlege jäätmeid targalt !
KASUTATUD MATERJAL
Pildid:
1. http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://www.soodnemoodne.ee/images/ained1.jpg&imgrefurl=http://www.soodnemoodne.ee/pakkumised.htm&h=197&w=300&sz=32&hl=et&start=12&um=1&usg=__iox3J8ntV1zRRAOHEV5gzzlT-xQ=&tbnid=2oD1OkbyPlpWEM:&tbnh=76&tbnw=116&prev=/images%3Fq%3Dpesuvahendid%26um%3D1%26hl%3Det%26lr%3Dlang_et%26sa%3DG (29.okt.08)
2. http://www.cruiseserver.net/images/ships/ss_whisper.jpg (29.okt.08)
3. http://novosti.etv24.ee/failid/112419_01.jpg (29.okt.08)
4. http://novosti.etv24.ee/failid/71837_01.jpg (29.okt.08)
5. http://www.tarbija24.ee/foto/5/3/14543547cd2082d8fe5_3.jpg (29.okt.08)
Materjal:
1. http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/6klass/1eesti/vesi2.ht m (29.okt.08)
2. p6drad-teel.net/~windo/doc/notmine/Keskkonnakaitse1.doc(29.okt.08)
3. http://bioneer.ee/eluviis/jaatmed/Mis_saab_j%C3%A4%C3%A4tmetest%3F.aid-1809 (29.okt.08)
4. http://bioneer.ee/eluviis/jaatmed/Kas_ja_milliseid_j%C3%A4%C3%A4tmeid_v%C3%B5ib_kodus_p%C3%B5letada%3F.aid-1572 (29.okt.08)
5. http://bioneer.ee/eluviis/jaatmed/Pesuvahenditootjad_saastavad_j%C3%A4tkuvalt_L%C3%A4%C3%A4nemerd.aid-1099 (29.okt.08)
6. http://bioneer.ee/eluviis/jaatmed/Rahvusvahelised_kruiisilaevad_toidavad_vetikate_%C3%B5itsenguid_L%C3%A4%C3%A4nemerel_.aid-982 (29.okt.08)
7. http://bioneer.ee/eluviis/jaatmed/Milline_poekott_valida%3F_.aid-1023 (29.okt.08)
8. http://bioneer.ee/eluviis/jaatmed/Vanad_ravimid_ei_sobi_pr%C3%BCgikasti.aid-596 (29.okt.08)
9. http://bioneer.ee/eluviis/jaatmed/Mida_peaks_teadma_patareidest_ja_akudest.aid-1002 (29.okt.08)
10. http://bioneer.ee/eluviis/jaatmed/Pr%C3%BCgi_ohustab_loomi.aid-472 (29.okt.08)
11. http://bioneer.ee/eluviis/jaatmed/M%C3%A4hkmetest.aid-47 (29.okt.08)
32