Georg Wilhelm Friedrich Hegel (0)

Georg Wilhelm Friedrich Hegel
Sündis 1770. aastal Stuttgartis. Hegel kasvas üle pietistlikus majapidamises . Isa Georg Ludwig pärines ametnike ja pastorite suguvõsast ning ema Maria Magdalena Louisa oli pärit üsnagi jõukast perest. Hegel huvitus kooli ajal paljudest teemadest. Erilist tähelepanu pööras ta ajaloole, enamjaolt huvitus ta vanadest väljasurnud keeltest. Teiseks varajaseks huviks oli matemaatika . Hegel valdas samuti algelisi teadmisi Christian Wolffi filosoofiast. 1788. aastal asus Hegel Tübigeni Ülikooli protestantliku teoloogiat õppima. Pärast kahte aastat õppimist, omandas Hegel filosoofias magistrikraadi. 1793. aastal sai temast teoloogiline litsentsiaat. Hegel suri 1831. aastal Berliinis.
Teosed:
''Vaimu fenomenoloogia ''

• ilmus 1807. aastal
  
• selles kirjeldatakse teadvuse arenemist üleminekutena
  
• selle kaudu tekkivat reaalsust nim. Hegel vaimuks
  
• selles teoses lõpeb üleminekute seeria absoluutses teadmises e. vaimu teadlikuks saamises iseendast
  

'' Loengud filosoofia ajaloost''

• rajas aluse antiikfilosoofia ajaloo uurimisele
  

''Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia ''

• selles esitas ta oma filosoofilise süsteemi kokkuvõtte ning, mis oli mõeldud käsiraamatuks tema loengukursuse juurde
  
• ilmus tema eluajal kolmes trükis
  

Filosoofia 3 lähtealust:

• mõtlemise ja olemise identsus
  
• vastuoluline isearenemine
  
• arenemise kolmejärgulisus (tees, antitees , süntees)
  

Hegel pidas mõistet kõigi asjade ja protsesside olemuseks . Kuna mõtlemise ja olemuse identsus avaldub mõistes, siis on ühtlasi loogikaks filosoofia, mille aineks on loogika . Samal ajal on ta ka dialektika , sest mõiste on loomult dialektiline .
Absoluutne idee (avaldub kolmes vormis, mis vastavad Hegeli filosoofiasüsteemi kolmele osale):

• loogika – „idee iseendas ja enda jaoks“, puhta mõtlemise valdkond , milles loogika kategooriad saavad sisu ning muutuvad üksteiseks
  
• loodusfilosoofia – „idee teisitiolemine“ selle võõrandumine materiaalses maailmas
  
• vaimufilosoofia – „idee tagasitulek teisitiolemisest iseendasse“. Viimase sisuks on inimteadvus ja inimtegevuse vormid
  

Vaimufilosoofia jag. omakorda:

• subjektiivne vaim - individuaalse teadvuse iseärasuste analüüs
  
• objektiivne vaim, kuhu kuuluvad sotsiaalsed institutsioonid - õigus-, moraali-, riigi- ja inimajalugu
  
• absoluutne vaim - ühiskondliku teadvuse analüüs
  

Absoluutne vaim on Hegeli filosoofiasüsteemi lõppaste, mis omakorda jaguneb:

• kunstiks (vaimu endakaemus)
  
• religiooniks (vaimu kujutlus endast)
  
• filosoofiaks (vaimu iseendamõistmine)
  

Hegel kuulutas oma filosoofia absoluutse vaimu enesetunnetuseks, seega arenemise lõppastmeks. Hegeli absoluutne idee on tegelikult inimkonna müstifitseeritud ajalooline mõistus, mis on oma kandjast lahutatud ning muudetud demiurgiks. Hegeli filosoofias on idealistliku süsteemi ja dialektilise meetodi vastuolu, mis põhjustab mitmes olulises küsimuses dialektikast taganemise. Sellest hoolimata on Hegel uusaja filosoofia dialektika rajaja.