FILMIDE „INTOUCHABLES“ JA „MANDARIINID“ ANALÜÜS (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
Turismiosakond
TH1
FILMIDE „ INTOUCHABLES “ JA „ MANDARIINID “ ANALÜÜS
Analüüs
Juhendaja :
Pärnu 2015

SISUKORD

Sissejuhatus 3
1. mandariinid 5
1.1. Sotsiaalsed faktid ja sotsiaalsed institutsioonid 5
1.2. Ühiskond 6
1.3. Kultuur 7
1.4. Sotsialiseerumine 9
1.5. Hälbekäitumine 11
1.6. Sotsiaalne stratifikatsioon 12
1.7. Perekond 12
1.8. Religioon 13
1.9. Majandus 13
1.10. Poliitika ja võim 14
2. INTOUCHABLES 16
2.1. Sotsiaalsed faktid ja institutsioonid 16
2.2. Ühiskond 17
2.3. Kultuur 17
2.4. Sotsialiseerimine 19
2.5. Hälbekäitumine 20
2.6. Sotsiaalne stratifikatsioon 21
2.7. Sotsiaalsed institutsioonid 22
Kokkuvõte 25

Sissejuhatus

Filmid ja raamatud on täis erinevaid sotsioloogilisi aspekte , mida inimene tahtlikult tähele ei pane. Need aspektid aitavad valitud teost paremini mõista ning analüüsida, mitte vaid pinnapealseks jääda. Filmianalüüsis keskendutakse erinevate etteantud aspektide lahtimõtestamisele. Nendeks on: sotsiaalsed faktid ning institutsioonid, ühiskond, kultuur, sotsialiseerimine, hälbekäitumine ning sotsiaalne stratifikatsioon.
Filmianalüüsi eesmärgiks on analüüsida ning lahti mõtestada erinevate sotsioloogiliste aspektide abil kahte filmi.
Uurimisülesanded:

• analüüsida filmi „Intouchables“;
  
• analüüsida filmi „Mandariinid“.
  

Uurimisülesannete lahendamiseks kasutatakse õppejõu poolt välja pandud õppematerjale ning autorite enda konspekte.
Töö koosneb kahest osast. Töö esimeses osas keskendutakse filmi „Mandariinid“ analüüsimisele. ”Mandariinid“ on Eesti- Gruusia koostöös valminud film , mis kandideeris 2015. aastal parima võõrkeelse filmi Oscarile. Filmi tegevus toimub 1992. sügisel Abhaasias. Tegemist on gruusia sõjaaegse filmiga, kus omavahel sõdivad grusiinid ja kaukaaslased. Tegevus toimub Abhaasias, eestlaste kogukonna maadel, kes on sunnitud sõja tõttu oma kodud hülgama ja Eestisse tagasi tulema . Sinna alles jäävad kaks eestlasest meest, kes elatuvad mandariinide kasvatusest - Ivo ja tema naaber Margus, kes aga satuvad sõjakeerisesse. Teises osas analüüsitakse filmi „Intouchables“. Film räägib rikkast, halvatud Prantsuse kõrgklassist mehest, kes on invaliid ning palkab enda hooldajaks noore, mustanahalise, moslemist eksvangi, kes pöörab mehe elu peapeale. Kahe täiesti erineva mehe vahel, tekib suur sõprus, mis ületab kõik sotsiaalsed, varalised ja muud barjäärid, mis nende vahel on.

1. mandariinid

1.1. Sotsiaalsed faktid ja sotsiaalsed institutsioonid

Sotsiaalseteks institutsioonideks nimetatakse teatud eluvaldkonda puudutavaid sotsiaalse elu korraldusi, mis puudutavad kõiki ühiskondi. Sotsiaalsed institutsioonid moodustavad ühiskonna sotsiaalse struktuuri. Filmi tegelased on mõjutatud mitmetest sotsiaalsest institutsioonidest, milleks on perekond, kultuuride vahelised erinevused ja majandus.
Filmi tegelasteks on kaks eesti rahvusest talupidajat, kes elatuvad mandariinide kasvatusest. Filmi peategelane on Ivo, kes valmistab mandariinide transpordiks vajalikke kaste ja filmi teisel peategelasel Margusel on mandariinide istandus . Marguse soov on korjata kogu mandariini saak enne sõja puhkemist ära ja selle kaudu raha teenida, et seejärel Eestisse teistele järgi minna. Sellest saab järeldada, et just mandariinid on üheks institutsiooniks, mis filmis kajastamist leiab. Teine institutsioon , mis filmis kajastamist leiab, on perekond, ja see tuleb aeg-ajalt terve filmi vältel välja. Kõik osalised teevad oma tegusid ainult oma perekonna pärast. Näiteks Ivo ei soovinud Gruusiast ära minna, kuna lisaks sellel, et see koht oli talle väga hinge jäänud, oli seal langenud ka tema poeg ja seal oli ka tema poja haud, siis seetõttu ei suutnud ta sealt lahkuda. Marguse jaoks oli samuti perekond tähtis ja tema soov oli mandariinid ära korjata ning oma perele järele sõita. Samuti tuli filmist välja, et ka tšetšeen Ahmed läks tööle palgasõdurina, et oma perele paremat elujärge kindlustada.
Sotsiaalseteks faktideks nimetatakse kindlamustrilisi inimkooslust iseloomustavaid fakte. Filmis esinenud peamisteks sotsiaalseteks faktideks olid sõda, suremus , religioon ja sõprus. Nii eestlane Ivo, tšetšeen Ahmed kui ka grusiin Nika olid kõik erinevat usku, kuid vaatamata teistele erimeelsustele, nad austasid teiste usku ning usu üle ei vaieldud.
Sõda ja sõprus kui sotsiaalsed faktid, tulid hästi esile filmi lõpus. Olukorras, kus Ahmed sõitis autoga minema, kuulates linti, mida Nika, kes oli algselt olnud Ahmedi suur vaenlane , ikka ja jälle pidevalt kokku oli kerinud. See näitas seda, et Ahmed oli Nika omaks võtnud ja tundis temast puudust.

1.2. Ühiskond

Traditsiooniline ühiskond on rõhutud traditsioonidele ning selline ühiskond on üles ehitatud tarbimisele . Traditsioonilises ühiskonnas on suhteliselt vähe tööalasid ja need põhinevad soolistel, vanuselistel ja sugulusest tulenevatel tööjaotustel ning tehnika ja tehnoloogia tase on madal. Peamine aspekt, mille järgi saab öelda, et tegu oli filmis traditsioonilise ühiskonnaga, ongi see, et tehnika ja tehnoloogia tase oli madal. Samuti oli filmis kajastatud vähe tööalasid. Filmis tegeleti tootmisega ehk kasvatati mandariine ja müüdi neid maha. Enamus asju, mida tänapäeval saab teha masinate abil, tehti filmis oma kätega. Näiteks valmistas Ivo ise mandariinide jaoks kaste. Filmis olev ühiskond oli traditsiooniline Ida ühiskond ehk selline, kus omand on valdavalt kogukondlik ja tootja tegutseb kogukonna raames.
Kuna nende ühiskond oli ka muutumas ehk rahvas oli riigist välja rändamas, sest riigis toimus sõda, siis saab öelda, et lisaks traditsioonilisele ühiskonnale oli filmis tegemist ka siirdeühiskonnaga. Siirdeühiskonnaks nimetatakse ühiskonda, kus toimuvad süsteemsed muutused kogu ühiskonnas. Siirdeühiskonna põhitunnuseks on ühiskonnatüübi vahetumine , mis tähendab seda, et jõutakse mingi ühiskondliku arengu etapilt teisele. Siirdeühiskond on arengusuund, kus põhirõhk on inimeste toetamisel ja nende loomuse arendamisel. Samuti ollakse keskkonnasäästlikud ja luuakse uusi töökohti.
Samuti on näha, et sellel ajal oli ühiskonnas võimalikuks saanud kapitalism. Oli näha kapitalismile omaseid jooni, näiteks seda, et töövahendid kuulusid erakätesse ja, et eesmärgiks oli kasumi teenimine, kusjuures hinnad olid kujunenud vabalt. Margusel ja Ivol oli võimalus teha enda äri. Nad ei pidanud töötama riigi heaks. Nendest eelnevatest aspektidest saabki järeldada, et tegemist oli kapitalismiga.

1.3. Kultuur

Kultuur on normide, väärtuste ja ideaalide kogum, mis konkreetses ühiskonnas täidab sotsiaalse orientatsiooni rolli. Samuti tähendab kultuur ka niisuguse inimkoosluse ühist omadust, kelle liikmetel on ühine territoorium ja keel ning kes tunnevad teineteise eest vastutust ja tunnustavad oma ühist identiteeti. Kultuurile on omased 3 peamist komponenti, milleks on kognitiivne , normatiivne ja materiaalne komponent . Kognitiivust iseloomustab mõtlemisviis , tunnetlikkus, näiteks keel, sümbolid , väärtused. Normatiivsust iseloomustab see, kuidas käitutakse, mida iseloomustavad normid ja kombed. Materiaalsust iseloomustab see mida tehakse, mida omakorda iseloomustavad näiteks kunst ja arhitektuur .
Filmis „Mandariinid“ oli näha kognitiivseid komponente Ivo käitumises. Tal oli hea taju, mälu ja mõtlemine. Filmis esines keeruline olukord, kus Ivo võttis kaks omavahel vaenulikku inimest enda majja elama, kus kohe alguses soovis üks neist teise ära tappa, kuid Ivo suutis lahendada olukorra nii, et need kaks inimest ei teeks üksteisele liiga. Ta küsis abhaaslaselt, kes tahtis magavat grusiini tappa, et kas tappa magaja, isegi kui ta on teadvuseta , on teie püha asi? Seejärel Ivo selgitas, et tema majas ei tapa mitte keegi mitte kedagi enne, kui Ivo seda tahab, kuid kui keegi siiski otsustab seda teha, siis tuleb enne tappa Ivo. Ahmed kuuletus talle ja andis lubaduse, et ei tee grusiinile Ivo majas olles liiga.
Antud filmis oli Margus see, kes pidas teistest rohkem tähtsaks materiaalseid väärtusi. Tema jaoks olid mandariinid antud olukorras kõige tähtsamad ja ta nimetas isegi sellel ajal käimas olevat sõda tsitrusesõjaks ehk sõjaks, mis käib selle üle, et kes saab tema mandariinid endale. Tema jaoks oli oluline, et enne koju minekut ta saaks kõik mandariinid korjatud ja nende arvelt raha teenitud.
Normatiivsus tuli filmis hästi välja olukorras, kus Ivo sõbra Marguse maja läks sõja käigus põlema. Nagu vanasõnagi ütleb – sõber aitab sõpra hädas, ja täpselt nii Ivo tegigi. Ta jooksis koheselt Margusele appi ja oli talle toeks. Sellist teguviisi peetakse ühiskonnas normiks.
Filmis esinenud sümboliteks olid mandariinid, grusiini muusikalint ja keel. Mandariinid olid põhjuseks, miks Margus üldse sõjakeerisesse jäi ja palju filmist keerles mandariinide ümber – Ivo valmistas nende jaoks kaste, Margus otsis inimesi, kes tuleks ta mandariine korjama jne. Sellest saabki järeldada, et mandariinid olid üheks filmis esinenud sümboliteks. Samuti oli filmis sümboliks ka grusiini muusikalint. Sellest ajast saati, kui grusiin jalad alla võttis ja hakkas köögis istuma, siis tihtipeale ta keris üht linti, kus oli peal Gruusia muusika . Filmi lõpus võttis varasemalt grusiini vaenlaseks olnud Ahmed selle endale ja koju sõites kuulas seda plaati. See oli märk sellest, et Ahmed tunnistas grusiini oma sõbrana ja igatses teda. Filmi kolmanda sümbolina saab välja tuua keele. Selleks, et saada teada, kes on vaenlane, kasutati filmis keelt. Oli stseen , kus abhaaslased tulid Ivo õuele ja tahtsid olla kindlad, et Ahmed on nende oma ja käskisid tal rääkida Abhaasia keeles.
Filmis esinenud rituaalide alla saab liigitada Ahmedi usurituaali, kus ta istus ja palvetas oma toas.
Filmis esines ka ksenofoobiat ehk vaenulikku suhtumist isikusse, kes on pärit muust riigist või kuulub teste etnilisse gruppi. Seda oli filmis näha peamiselt grusiini ja tsetseeni omavahelises suhtluses . Eriti näitas seda välja Ahmed, kes oli väga vaenulik grusiini vastu ja soovis alguses teda iga hinna eest maha lüüa. Ksenofoobiat esines eriti stseenis, kus Nika ja Ahmed istusid vastamisi laua otstes ja mõnitasid üksteist. Nad leidsid palju erinevaid põhjuseid, mille üle üksteise üle vinguda ja kuidas teist mõnitada. Näiteks küsis Nika Ahmedilt, et kas ta koolis on käinud ja kas neil seal abhaasias üldse koolid on. Seda küsis ta sellepärast, et nad vaidlesid selle üle, et kas see maa, kus nad on on Gruusia või Abhaasia.
Peamine seadus, mis filmis kehtis oli Ivo enda paika pandud seadus, et ühtegi inimest ei tohi tema majas tappa enne kui nad on suutnud ära tappa Ivo. Ahmed oli see kes tahtis hirmsasti Nikat tappa, kuid pidas seadusest kinni ja ei teinud seda Ivo majas, kuid lubas tappa Nika kui ta pistab kasvõi pea aknast välja.
Erinevalt eestlastest on tšetšeenid äkiliselt temperamentsed, kuid siiski on neil eestlastega ka midagi ühist ja selleks on sõnapidamine. Kui on oma sõna antud, siis sellest ei taganeta. See tuli filmis välja situatsioonis, kus Ahmed tahtis oma vaenlase Nika ära tappa kuid Ivo ei lubanud seda oma majas teha. Hiljem andis Ahmed lubaduse, et ta ei tapa vaenlast Ivo majas. Moraalinormiks oli selles olukorras see, et kui lubadus on antud, siis sellest peetakse kinni.
Etnotsentrismi ehk teiste kultuuride üle otsustamist oma kultuuri vaatpunktist ei toimunud. Nii Nika, Ivo kui Ahmed austasid kõik teiste kultuure ja tavasid ja nende üle ei noritud.

1.4. Sotsialiseerumine

Sotsialiseerimine on inimese kujundamine ühiskonna liikmeks. Sotsialiseerimine on seotud kellegi mõju avaldamisega. Sotsialiseerumine on aga inimese kujunemine ühiskonna liikmeks, kus inimene täiustub ja omandab teadmisi.
Peategelaste Ivo ja Marguse vaheline sotsialiseerumine oli hea ja nad said hästi läbi ning suhtlesid vabalt. Nad olid juba enne sõda sõbrad ja elasid koos oma peredega Gruusias. Nad olid ka töökaaslased. Nad mõlemad tegelevad mandariinide kasvatuse ja müümisega. Margus korjab ja müüb mandariine ning Ivo valmistab talle kaste. See on ka üheks põhjuseks, miks nad üldse peavad suhtlema . Samuti toimub nende vahel sotsialiseerumine, kuna nad on sõbrad ja erilist rolle mängib filmis ka see, et on tegemist sõjaga ja tuleb üksteist aidata.
Desotsialiseerumist, mis tähendab seda, kui õpetatakse rollist loobuma , oli filmis näha olukorras, kus Ivo pidi õppima loobuma isa rollist. Nimelt suri Ivo poeg sõjas ja Ivol tuli õppida selle teadmisega elama.
Resotsialiseerumist ehk uute vajalike rollide ja väärtuste õppimist, oli filmis näha Ivo suhtluses Ahmedi ja Nikaga. Ta oli nendele meestele nagu mentor . Ta õpetas neile, mis on õige ja mis on vale. Seda oli hästi näha filmi lõpus kui Ahmed ja Ivo matsid koos maha grusiini ja Ahmed küsis Ivolt, et kuidas ta suudab matta oma poja kõrvale samast rahvusest isiku, kes on tapnud ka tema poja. Ivo selgitas talle, et see pole ju see, mis on tegelikult oluline ja Ahmed mõistis teda.
Filmi peategelane on Ivo, kes on elukogenud, tasakaalukas, rahulik ja kindlameelne . Ta on võtnud enda majja kaks vihavaenlasest haavatut ja oma rahulikkuse ja kindlameelsusega suudab ta neile selgeks teha, kes on majas peremees ja kelle sõna selles majas maksab. Ta suudab selle selgeks teha nii, et omavahel vaenlased olevad inimesed kuuletuvad, ja see viib nende viha samm- sammul lahtumiseni. Samuti muutvad nad iga päevaga omavahel sõbralikumaks. Nad mõlemad on elu päästmise eest tänulikud Ivole ja Margusele ja väga austavad neid.
Abhaaslase Ahmedi mina-pilt muutus filmi jooksul paremuse poole. Algselt oli Ivo kahe külalise vahel suur vaen, mis ei lasknud neil rahulikult isegi ühe katuse all olla. Ahmed lubas grusiini Ivo majas maha tappa, mida loomulikult ei juhtunud, sest Ivo suutis end oma majas kehtestada. Lõpuks sai mees oma vaenust üle ning leppis oma algse vihavaenlasega.
Ivo kehastab väga rahulikku ja tasakaalukat eestlast ja Margus lihtsat talupojatüüpi, kes soovib isegi äärmuslikes tingimustes oma vara ära korjata ja salve saada ehk siis maha müüa. Nad mõlemad on abivalmid, nõus teisi aitama igas olukorras.
Sotsialiseerimise agentideks nimetatakse inimesi ja organisatsioone, kelle ülesandeks on sotsiaalsete normide ja ühiskonnas vajalike normide õpetamine. Sotsialiseerimise teguriteks on need faktorid ja tegevused, mis mõjutavad inimese hoiakuid, käitumist ja tegevust. Sotsialiseerimise agendid ja tegurid sotsialiseerivad inimest kas mikrotasandil ehk lähedased või makrotasandil ehk keskkond ja valitsev kultuur, majandus, poliitika, massikommunikatsioon jne. Tähtsamateks sotsialiseerimise agentideks on: vanemad, sõbrad, õpetajad, massimeedia .
Sotsiaalse kontrolli agendi olemasolu oli hästi näha Ivo ja Ahmedi omavahelisel suhtlusel. Seal oli näha, et Ivo õpetas Ahmedile sotsiaalseid norme. Seda esines näiteks olukorras, kus Ivo üritas Ahmedile selgeks teha, et ei ole mingit põhjust võitlemiseks vaid on oluline jääda inimeseks isegi sõjaolukorras. Kuigi Ahmed punnis vastu, siis filmi lõpuks oli näha, et Ivo oli saavutanud, mis ta tahtis ehk Ahmed oligi oma vastase omaks võtnud.

1.5. Hälbekäitumine

Hälbeliselt käituvad inimesed, kes keelduvad järgimast käitumisviise, norme ja reegleid, mida enamik inimestest järgib. Selliselt käituvaid inimesi nimetatakse hälvikuteks. Hälvikuteks võivad olla kriminaalkurjategijad, narkomaanid, asotsiaalid kui ka igaüks meist endist . Hälbelisel käitumisel on kaks raskusastet, milleks on kriminaalsus ja deviantsus. Kriminaalsuseks nimetatakse formaalsete normide rikkumist, kus karistused on rangelt paika pandud. Deviantsuseks nimetatakse mitteformaalsete normide rikkumist. See on tunduvalt laiemate piiridega kui kuritegevus ja sageli ei ole see seadusega karistatav.
Hälbekäitumist oli näha kohe filmi alguses, kui kaukaaslased tulid Ivo maale. Üks kaukaaslane tuli Ivo garaaži sisse ja kutsus ta välja, samal ajal urineeris teine kaukaaslane tema hoovis. Ivo ei teinud kaukaaslase hälbeliselt käitumisest välja. Põhjus, miks kaukaaslased tulid Ivo maale, oli see, et nõuda sealt süüa ja juua. Kuid Ivo jäi seejuures väga rahulikuks ja kannatlikuks, olles samas väga abivalmis andes neile süüa kaasa. Samuti ei näidanud ta välja arglikkust. Antud stseenis oli tegemist deviantse hälbega, kuid kui Ivo poleks olnud nii rahumeelne vaid oleks hakanud kaukaaslasele vastu, siis oleks arvatavasti olukord muutunud juba kriminaalseks.
Hälbekäitumist esines filmis veelgi. Näiteks kohas kus Abhaaslased tulid Ivo majja ja hakkasid valimatult inimesi tapma isegi neid, kes võitleid nende enda poolel ja seda lihtsalt sellepärast, et ei allutud täpselt nende käskudele. Ümbritsev olukord reageeris sellega, et hakkas vastu inimesi maha laskma, küll mitte neid kes olid omapoolel, kuid nad osutasid siiski vastupanu. Selles stseenis oli tegemist kriminaalse hälbega. Teatavasti muutuvad inimesed sõja ajal väga palju ja sõjas on kõik võimalik. Filmis esinenud hälbekäitumine oligi suuresti tingitud sellest, et oli sõja aeg ja sellel ajal on inimesed kõigeks valmis.

1.6. Sotsiaalne stratifikatsioon

Sotsiaalseks stratifikatsiooniks nimetatakse sotsiaalset kihistumist. Filmis ei olud küll tegu otsese stratifikatsiooniga nagu näiteks on kastisüsteem või orjandus . Kuid filmis oli tekkinud kihistumine võimu järgi. Seal olid külaelanikud ja sõdalased. Külaelanikel oli tunduvalt vähem võimu kui sõdijatel. Seda oli näha juba filmi alguses, kus abhaaslased tulid Ivo majja ja nõudsid süüa ning Ivo lihtsalt alistus ning täitis nende soovi.
Otseselt filmis ei esinenud stratifikatsiooni ehk kihistumist. Kuid kui liigitada ühed inimesed teistest väärtuslikumaks, siis on juba kaudselt loodud stratifikatsioonisüsteem. Kuna kõige rohkem oli filmis võimu, prestiiži ja omandit Ivol kui teistel, siis oli Ivo nagu kõrgem klass ja teised madalam.
Sotsiaalseks mobiilsuseks nimetatakse ühiskonnaliikmete võimalust liikuda ühest klassist teise. Filmi põhjal võivad analüüsi autorid väita, et sotsiaalset mobiilsust filmis ei esinenud. Filmis ei leitud ei horisontaalset, vertikaalset, väljuvat ega sisenevat mobiilsust.

1.7. Perekond

Filmis otseselt ei näidatud perekonda, kuid filmist tuli välja, et kõik peategelased peavad enda perekonda tähtsaks. Nad kõik olid sõjas just oma perekonna tõttu. Kuigi Ivo mainis, et tema jaoks on kõige tähtsam inimene maailmas tema surnud poja tüar Mari, ei suutnud ta siiski minna Eestisse oma lapselapsele järgi. Ivo jäi Gruusiasse, kuna kuigi ta poeg oli surnud, oli ta sinna maetud ja ta ei suutnud nii ära minna. Marguse eesmärk oli koguda võimalikult palju raha, ja siis oma perekonnale järgi sõita, sest nemad olid talle kõige tähtsamad. Nikal oli perekonnast alles ainult ema. Ta isa suri 10 aastat tagasi. Nika isegi ei öelnud oma emale, et ta läks sõtta. Seevastu Ahmed ütles, et perekond on põhjus, miks ta üldse sõtta läks. Ta on palgasõdur ja talle makstakse hästi. Ta tahtis oma perekonnale paremat elujärge.
Filmist ei tulnud välja, millised on peategelaste perekonnatüübid . Ivo rääkis oma perekonnast üsna vähe. Sai küll teada, et tal oli poeg ja lapselaps ning ka seda, et ta ülejäänud pere sõitis ära Eestisse, kuid ei ole teada millist tüüpi perekond oli. Kui võtta arvesse seda, et film oli põhinenud aastale 1992, siis sellest järeldan, et Ivo perekonnatüüp võis olla monogaamne ehk selline, kus üks mees on abielus ühe naisega. Nika mainis, et ta elab oma emaga ja, et ta isa on surnud. Sellest saab järeldada, et Nika perekonnatüübiks oli üksikvanemaga pere. Ahmed ütles ainult, et tema on sõjas oma perekonna pärast ja rohkem ta oma perekonnast rääkida ei tahtnud. Seega, ei ole võimalik filmis nähtu kohta kindlaks määrata milline võis olla Ahmedi perekonna tüüp.
Ivo perekonna peamised funktsioonid oli soo jätkamine ja ühiskonna kultuurilise järjepidevuse kandmine. Soo jätkamise funktsiooniga sai see perekond hakkama. Ivol oli laps, kes sai küll sõjas surma, kuid alles jäi talle veel lapselaps Mari. Teine funktsioon, milleks oli ühiskonna kultuurilise järjepidevuse kandmine, tähendab seda, et neil pereliikmetel, kes läksid Eestisse tagasi peaksid kultuuripärandit edastama .

1.8. Religioon

Filmis väljendus religioon ning oli näha tegelaste religioosust. Filmi üks peategelane, kelleks oli abhaaslane Ahmed, kuulas islamile omast muusikat, ei tarvitanud alkoholi, mainis Allahi nime ja palvetas päevas mitu korda, millest saab järeldada, et abhaaslane oli islamiusku . Nika oli aga see vastu ristiusku. Religiooni komponentidest oligi näha seda, et grusiin kandis kaelas risti, abhaaslane palvetas mitu korda päevas ja kuulas islami muusikat. Filmis välja toodud religioon ei mõjunud teistele institutsioonidele, kultuurile, hälbekäitumisele ega stratifikatsioonile. Kõik inimesed, kes Ivo majas olid, austasid üksteise usku ning sellega probleeme ei tekkinud.

1.9. Majandus

Filmis kajastatakse nii tootmist kui ka tarbimist. Ivo toodab mandariinide jaoks kaste ja Margus korjab mandariine ja müüb neid edasi. Filmi peategelased Margus ja Ivo elatuvad peamiselt mandariinide kasvatusest. Seda, kust nad saavad endale ülejäänud toidu, ei ole teada ja see filmis ei kajastu. Osad kaukaaslased käisid lihtsalt teiste inimeste kodudes süüa nõudmas ehk nemad elatusid teiste inimeste arvelt.
Vahetus oleks pidanud toimuma Aslani ja Marguse vahel. Nimelt lubas Aslan saata Margusele appi 40 meest ja Margus pidanuks vastu kostitama mehi mandariinidega, kuid kahjuks tuli vahele sõda ja see tehing jäi katki.
Ühiskond oli kapitalistlik, kus eestlaste tegelesid eraettevõtlusega, neil oli oma majapidamine ja maa, kus elatutakse mandariinide kasvatusest. Tootmisviis on üsna algeline. Ei ole masinaid ja enamus asju tehti käsitsi. Näiteks valmistas Ivo käsitsi mandariinide jaoks kaste. Ka tööriistad , millega asju valmistati, olid üsna algelised.

1.10. Poliitika ja võim

Filmis oli näha peamiselt individuaalset võimu ja seda kajastas Ivo, kellel oli kõige rohkem võimu. Eriti tuli see välja olukorras, kus abhaaslased tulid Ivo hoovi, et küsida grusiinide bussi kohta, mille nad olid Marguse maja juurest leidnud. Samal ajal pesitsesid Ivo majas vaenlased grusiin Nika ja abhaaslane Ahmed, kes oli nõus valetama, et Nika on tema sõber Ibrahim, sest ta tahtis ise Nika hiljem ära tappa. Kuid Nikale ei meeldinud see ja ta läks närvi, ning nõudis automaati, et hakata abhaaslastele vastu. Seepeale käratas Ivo talle, et ta oleks vait ja teeskleks, et ta ei saa rääkida. Selles olukorras oligi näha, et Ivol on võimu, sest Nika kuuletus talle koheselt.
Ivo võim oli tingutud suuresti Ivo heasüdamlikkusest ja abivalmidusest. Kui Ivo ei oleks neid sõdalasi enda juurde võtnud ja neid aidanud, siis arvatavasti, ei oleks nad temasse nii hästi suhtunud. Samuti oli Ivo alati kaalutletud ja enamasti rahulik, kuid samas kindlameelne. Kõik need head Ivo head iseloomuomadused tegid temast autoriteetse inimese ning seega oli tal autoriteetne võim. Samuti võib väita, et Ivo oli üsnagi karismaatiline isiksus.
Ivo võimu oli näha ka stseenis kus Ivo, Margus, Nika ja Ahmed istusid väljas ja sõid šašlõkki ning Ahmed ja Nika läksid omavahel sõnasõtta. Kuna nad istusid väljas, siis oli Ahmedil võimalus Nika tappa, ja Nika noris teda nii kaua kuni Ahmed ja Nika olid lõpuks mõlemad püsti ja valmis võitlema oma elu eest, kuid Ivo tõusis püsti ja käratas neile, et rahunege ja istuge, mis peale mehed koheselt kuuletusid Ivole ja istusidki.
Võimu näitamist ehk enda tahte peasurumist ja kellegi kuuletumist oli näha ka siis, kui Ahmed oli vihane , et temaga samas majas on ka grusiin ja ta tahtis ta ära tappa, mille peale Ivo ütles, et selline asi võib juhtuda ainult juhul, kui Ivo tapetakse enne. Ivo ütles ka, et tema majas ei tapeta mitte ühtegi inimest. Ahmed kuuletus talle.
Isegi Margus kuuletus Ivole. Seda oli näha stseenis, kus Ivo ütles, et me võtame surma terviseks ja Margus kõhkles ning ütles, et tema seda teha ei suuda. Kuid lõpuks kuuletus Ivole.
Kõik need ülalpool toodud stseenid , kus mainitakse Ivole kuuletumist, annavad märku sellest, et Ivo oli üsnagi autoriteetse võimuga karismaatiline liider. Ta ei olnud kordagi manipuleeriv ega kasutanud alatuid võtteid, et panna inimesi nii tegema nagu tema tahaks. Ta lihtsalt ütles, kuidas ta tahab, et teised käituksid ja inimesed kuuletusid talle.
Kuigi tegemist on sõjafilmiga, siis sõjategevust on näha väga vähe ja poliitikale filmis ei keskenduta. Põhirõhk on inimeste ja rahvuste vahelisel suhtlemisel.

2. INTOUCHABLES

2.1. Sotsiaalsed faktid ja institutsioonid

Esimeseks sotsiaalseks institutsiooniks oli filmis perekond. Hoolimata sellest, et Philippe ’l ja tema naisel ei olnud võimalik saada lapsi, otsustasid nad endale lapse lapsendada. Kuigi terve filmi kestel võis välja tuua olukorra, kus Philippe ei tulnud toime üksinda lapse kasvatamisega, lootes, et ehk hoolitseb lapse eest tema alluvuses töötavad isikud. Tüdruk oli käest ära läinud, sest isa ei pööranud talle piisavalt oma aega ega tähelepanu.
Suhete ja hariduse baasil saab filmis välja tuua olukorrad Philippe’i ja Drissi vahelistes suhetes, mil mees proovis harida enda hooldajat, kellel polnud absoluutselt aimu ei kunstist, teatrist ega klassikalisest muusikast. Drissi jaoks oli arusaamatu, kuidas inimesed saavad neid asju ülistada ning kulutada raha millegi sellise peale.
Filmis esinenud peamisteks sotsiaalseteks faktideks olid vaesus , hälve, kultuur ning sotsialiseerumine. Vaesust on näha Drissi tegelaskujus, sest ta oli pärit paljulapselisest perekonnast, kus elati külg-külje kõrval. Peres polnud õieti raha ei söögi ega üüri maksmise jaoks. Suremust otseselt filmis ei näidatud, kuid autori arvates võis Philippe’i naisega midagi sellist juhtuda. Samuti on loogiliselt arvatud, et Philippe’l pidi naine kunagi olema, kuna mehel on ainsaks pereliikmeks nüüd vaid tütar. Kuna hälve on kõrvalekalle mingi suuruse standardsest või normaalsest väärtusest, siis võib välja tuua, et nii Driss kui ma tema noorem vend olid hälvikud. Tema venna puhul oli tegemist lausa kriminaalse hälbega . Drissi puhul oli tegemist rohkem deviantse hälbega. Kultuuriga oli filmis seos tugev. Lühidalt öeldes tuli filmist prantslaste ning nende kultuuri olemus väga hästi välja – maalimine, kunst, ajaloolised isikud filmis. Sotsialiseerimise agentideks selles filmis olid nii perekond kui ka sõbrad.

2.2. Ühiskond

Film ei olnud kindlasti seotud traditsioonilise ühiskonnaga. Autorid väidavad seda, sest Driss, kes elas oma suure perekonnaga väikeses nö „ korteris “ ning kellel ei olnud mitte midagi hinge taga, suutis end üles töötada ning edukaks tembeldada. Samas võib öelda, et see oli ka natukene vedamine , sest tänu sellele, et ta nii rikka ja haritud inimese hooldajaks sattus, pani juba tema tulevikule aluse. Traditsioonilises ühiskonnas ei oleks selline enda arendamine ning ülestöötamine võimalik, sest seal määratakse ära juba sündides inimese elutee . Kui ollakse sündinud kõige madalamasse ühiskonnakihti, siis sinna inimene üldjuhul ka jääb.
Pigem väidavad autorid, et filmis oli tegemist heaoluühiskonnaga, kus vaene mustanahaliste perekond elas toetuste najal. Ka Driss, kes oli alles vangist vabanenud, elas töötukassa toetuste peal ning see on ka üheks põhjuseks, miks ta Philippe’i majja ning konkursile sattus. Driss pidi erinevate tööandjate käest koguma allkirju, et on otsinud tööl ning osalenud töövestlustel, kuid juhtus hoopis nii, et rikas invaliidist mees, valiski Drissi enda igapäevaseks hooldajaks.
Samuti nagu ka varasemalt mainitud , siis heaoluriigis riik hoolitseb kõikide ühiskonnakihtide heaolu ehk arstiabi , hariduse ning sotsiaalabi eest. Filmis toodi välja ka see, et ka kõige madalam ühiskonnakiht, ehk Drissi perekonnas elavad lapsed, said käia koolis ning lasteaias. Prantsusmaa on tugev riik, ning saab hoolitseda ka laste eest, kelle elusaatus on nad viinud nii vaesesse perre, kellel muidu ei oleks võimalik maksta kõigi oma pereliikmete hariduse eest.

2.3. Kultuur

Filmis kajastati kõige enam loomulikult Prantsusmaa kultuuri, kust tuli välja prantslaste armastus kunsti vastu. Nende austus kunstnike ja kunsti vastu. Peategelase Philippe’i maja oli täis erinevaid maale ning teoseid. Samuti käisid mõlemad tegelased ka kunstigaleriis, kus Philippe valis välja maali, mis tema hooldaja Drissi jaoks ei olnud midagi kunstilist.
Stseen, kus Driss ja Philippe olid kunstigaleriis ning Philippe leidis valge taustaga maali, millel oli punast, meenutades verd. Philippe jaoks õhkas selles maalis rahu ning mõnes mõttes ka vägivalda ning talle väga meeldis see. Driss nimetas seda saastaks ning oli arvamusel, et ta võiks samasuguse maali teha ning temas oli arusaamatus , miks selline asi nii palju maksab. Kognitiivse komponendina võib sealt välja tuua väärtuste puudumine Drissi jaoks. Ta ei väärtustanud kunsti nii nagu seda tegi Philippe ning seda oli näha nii Drissi kehakeeles kui ka miimikas ning sõnavara kasutuses. Normatiivse komponendina saab välja tuua käitumisnormid ning kombed. Driss oli pärit vaesest perekonnast seevastu Philippe oli aga intelligentne ning väga rikas mees. Ilmselgelt olid nende käitumisnormid, kombed ja tavad hoopis erinevad. Driss ei osanud kunstis näha neid komponente, mida nägi Philippe ning seejärel hakkas kunsti maha tegema ja üritas veenda ka Philippe seda tegema. Materiaalse komponendina saabki välja tuua kunsti. Täpsemalt need maalid, mis Philippe’le tundusid paljuütlevat ning mis panid teda tundma erinevaid emotsioone.
Sümbolitena filmis saab välja tuua uuesti maalid, mis sümboliseerivad prantslasi kui kultuuri- ning kunstiinimestena. Maalid olid sümbolid, mida näidati filmis väga palju kordi ning toodi neid välja. Sümbol, mis otseselt aitab iseloomustada Philippe’i, on ratastool. See näitab temaga juhtunud õnnetuse tagajärje ning otsest abitust, mis teda hõlmab. Sümbolid, mis iseloomustab Drissi, olid erinevad žestid . Ta rääkis kogu aeg vaid kaasa žestikuleerides, et teha ennast arusaadavamaks. Samuti külmrelvad, mis leiti Drissi spordikotist ning sümboliseerivad nii tema tausta kui ka seda, et ta oli vaene. Tausta sellepoolest, et ta oli eksvang ning materiaalse poole pealt seda, et ta pidi olema kuidagi kindlustatud, et vajadusel end kaitsta.
Rituaalina või tavana võib välja tuua sünnipäeva tähistamine. Philippe tähistas oma sünnipäeva, kuhu oli kutsutud mõista töötajad ning tema sõbrad. Külalisi „lõbustas“ klassikalise muusika orkester . Jällegi oskasid seda kõik peale Drissi hinnata.
Moraalinormina võib välja tuua olukorra, kui Philippe ja Driss läksid ooperit vaatama. Kui Driss nägi meessoost ooperilauljat, kes nägi välja nagu elav puu, purskas ta naerma ning sobimatuid kommentaare esitama, segades sellega teisi pealtvaatajaid tema kõrval. Samuti erinevate maalide naeruvääristamised, millega ta kokku puutus.

2.4. Sotsialiseerimine

Philippe ja tema hooldaja Driss olid väga erinevast seisusest inimesed ning samuti nad ka suhtlesid erinevatesse inimgruppidesse kuuluvate seltskondadega. Drissi peamisteks sõpradeks ning perekonnaliikmeteks olid materiaalselt mittekindlustatud inimesed, kes olid käitumiselt ning väärtustelt sarnased Drissiga. Philippe’i tutvusringkond oli intelligentne ning enamasti jõukast seisusest.
Kui Driss asus elama oma hooldatava juurde, tuli tal igapäevaselt veeta aega ümbritsetud rikkuse ning heade elukommetega inimestega. Mingil hetkel, hakkas Driss aru saama seal ümbritsevate inimeste suhtlus- ning käitumisnormidest. Resotsialiseerimine toimus samuti Drissiga, sest Philippe’i ja tema elukommete tõttu hakkab ka Driss seal elades omandama neid samu väärtusi. Ta hakkab nägema kunsti oma silmade läbi. Maalib ka ise ühe maali, mis hiljem suure raha eest ära ostetakse. Samuti tutvustab Philippe talle klassikalist muusikat. Samuti võib resotsialiseerumise välja tuua ka Philippe’i näol, sest Driss õpetab teda rohkem elust rõõmu tundma ning hakkas ka Drissi kommetega nö harjuma.
Desotsialiseerumine toimus antud filmid Drissi ning tema „venna“ vahel. Noorem tegeles narkotegevusega ning kui Driss sellest teada sai tegi ta kõik selleks, et oma venda sellest päästa. Käis tal isegi politseijaoskonnas järgi ning hiljem poiss jättiski selle tegevuse ning eemaldus sellest rollist ja pundist, mis ta halvale teele suunas.
Drissi mina-pilt muutus filmi jooksul paremuse poole. Mees sai aru, et iga ühe elu on vaid tema enda kätes ning kõik on võimelised muuta enda maailmapilti paremaks. Ta tuli ära madalama klassi elukohast ning suutis end üles töötada. Hakkas ka oma pere abistama. Philippe’i mina-pilt oli veidikene teistsugune. Ta tahtis olla teistega võrdsel tasemel ning enamasti end nii ka tundis. Ainuke koht, kui ta enda olukorda tõeliselt vihkas oli siis, kui ta pidi saama kokku naisega, kellega vahetasid väga intiimseid ning romantilisi kirju. Mees saatis naisele endast vana pildi, kui temaga ei olnud veel õnnetust juhtunud ning ta ei olnud veel ratastoolis . Kuid ta soovis teha kõike, mida teevad inimesed, kes ei ole invaliidid . Seda näitas ka stseen, kus mees läks tegema langevarjuhüpet. Tema maailmapilt seisneski sellest, et elada täisväärtuslikku elu, mõtlemata oma invaliidsuse peale.

2.5. Hälbekäitumine

Driss oli vaesest ning paljulapselisest perekonnast mees, mida näitas ka tema loomulikkus olla nö lihtsate elukommetega. See tuleb välja ka kohe filmi alguses, kui Philippe otsib omale hooldajat. Driss astub kutsumata uksest sisse ning asub ebaviisakalt ning neid kuulates oma asja ajama . Et saada allkirja selle kohta, et on käinud tööd otsimas, kuid et ei sobinud neile. Philippe reageerib ootamatult sellele situatsioonile täiesti rahulikult nagu see oleks tavaline käitumisviis.
Hälbekäitumisena võib välja tuua uuesti Drissi noorema „venna“ kuulumine jõuku, mis tegeles meelemürkidega. Tegu oli kriminaalsusega, sest poiss oli alaealine ning ta rikkus formaalseid norme. Samuti sai ta narkootikumide eest ka karistada . Driss päästis poisi politseijaoskonnast. Situatsioon tekkis arvatavasti kodusest kasvatusest ning sellest, et paljulapselisel perekonnal ei olnud materiaalseid võimalusi.
Üheks näiteks saab tuua veel Drissi käitumise mehega, kes parkis Philippe’i maja juures sissesõidukoha ees, hoolimata sellest, et värava ees oli keelumärk. Selle tulemusena läks Driss agressiivselt võõra mehe juurde, tiris ta autost välja ning tagus peaga vastu liiklusmärki, et inimene antud olukorra tõsidust mõistaks ning sellest õppust võtaks. See oli kindlasti üks hälbekäitumisega seotud aspekt.
Kõigi kolme situatsiooni puhul võib välja tuua Drissi ja noorema poisi sotsiaalsed põhjused. Ehk perekonna ja koduga seotud probleemidest tingitud väärtushinnangud ja käitumisviisid . Saab välja tuua selle põhjal ka nende kodus toimunud elamispinna ülerahvastatus , mis põhjustab inimestel närvilisust ja lisapingeid. Samuti materiaalne kindlustamatus nende perekonnas. Noorema poisi puhul oli tema valede otsuste tegemisel kaasa aidanud ka eakaaslased, kellega nooruk läbi käis.
Sotsiaalse kontrolli agentideks selles filmis oli nii perekond kui ka sõbrad, kes enamasti andsid Drissile negatiivseid hoiakuid, käitumist ja tegevusi. Ta suitsetas, oli vangis istunud, elas töötukassa toetuste peal, sest ta ei kavatsenudki ega plaaninudki tegelikult tööle minna, kuni ta kohtus Philippe’ga. Tema perekond ei suutnud rahuldada tema emotsionaalseid ega materiaalseid vajadusi ning ta ei näinud ka pikka aega ise selle jaoks vaeva.
Drissi venna puhul oli tegemist lausa kriminaalse hälbega, sest ta tegeles narkootikumidega ning käis ringi kahtlaste tüüpidega, kes olid samuti narkoärikad. Drissi vend sattus ka politseijaoskonda, kuhu siis Driss talle järele läks. Drissi puhul oli tegemist rohkem deviantse hälbega, sest peale vanglas olekut ta enam millegi kriminaalsega ei tegelenud . Ta ei käitunud nii nagu hästipeetud inimesed. Teda ei hoolinud teiste arvamus ning need kõrvalekalded normist ei olnud seadusega karistatavad.

2.6. Sotsiaalne stratifikatsioon

Filmist on võimalik välja tuua erineval positsioonil olevaid gruppe. Esimese näitena võib tuua selle, kuidas Driss läks rikaste majja endale allkirja saama. Töötajate esimesed reaktsioonid ei olnud kuigi meeldivad, sest Driss käitus väga ebaviisakalt ning kohe kindlasti ei vastanud ta nendele käiutmisnormidele, mis selles majas kehtisid. Kui liikumispuudega peategelane otsustas palgata lõtvade elukommetega mustanahalise enda hooldajaks, oli kogu maja töötajaskond hämmelduses. Kuid Philippe nägi Drissis midagi sellist, mida ta teistes kanditaatides ei leidnud.
Driss oli pärit vaesest perekonnast, kes elas koos oma paljude õdede-vendadega väikses korteris külg-külje kõrval. Drissi tädil oli raske isegi arved saada makstud ning samuti poiss teda ka ei toetanud. Ent Philippe oli ääretult jõukas mees, kel oli uhke maja ning kes elas koos vaid oma tütrega, kellega tal olid väga pinnapealsed suhted. Loomulikult elasid majas ka Philippe hooldajad ning töötajad, kes tema alluvuses töötasid.
Omavahelised suhted kahel erineval positsioonil olevail gruppidel on suurepärased. Nad mõistavad teineteist ning neil on hea koos olla. Isegi kui Driss ei mõista kunsti ega klassikalist muusikat ning võib olla Philippe ei mõista tema muusikamaitset, on nad nii erinevad, et neil on pööraselt hea koos olla.
Sotsiaalse mobiilsuse näite saab sellest filmist väga lihtsasti . Driss, kes oli pärit vaesest perest ning kes ei teadnud kunsti ilust ega olust midagi, omandas tänu oma hooldatavale mitmeid erinevaid tähelepanekuid ning arusaamu. See näitab, et ka väga madalast seisust inimene võib omandada kõrgema klassi isikuomadused ning käitumisnormid. Tema isiksuses oli näha ka arenemisemärke ning kindlad muutumisega seotud aspekte. Drissi seisukohast on see mobiilsus kindlasti põlvkonnasisene. Samuti oli tegemist vertikaalse mobiilsusega, sest toimus isiku liikumine kõrgemasse seisusesse .
Filmi põhjal arvavad ja väidavad autorid, et kihistumise tüübiks on klassiühiskond ehk ühiskonnas on suur grupp inimesi, kellel on sarnased majanduslikud ressursid , mis mõjutavad tugevalt nende elustiili.

2.7. Sotsiaalsed institutsioonid

Perekond
Perekondi võib antud filmis välja tuua kaks. Esiteks Drissi pere. Tema pere oli suur – väga palju noori õdesid ja vendi, kelle eest ta oleks pidanud hoolitsema. Dreiss oli pärit purunenud perekonnast, kus ema ja isa ta hülgasid ning andsid poisi tema tädile kasvatada. Tema ema (ehk tädi) käis tööl pikad päevad, teenides raha, et saada makstud perekonna tekitatud arved. Tema põhiline väärtus olid tema lapsed ning töötamine, et perekond saaks söönuks. Veel pingelisemaks tegi perekonna seisu olukord, kui Driss kodust välja visati ning samuti teda piinavad saladused , mis tal pere ees olid. Näiteks võib tuua kasvõi selle, et ta Philippe’i juures töötas ning elas nagu jõukas inimene.
Philippe’i perekond seevastu oli väga väikene. Majas elasid perekonnast vaid tema ning ta tütar, kellega mehel ei olnud just kõige lähedasemad suhted. Tüdruk viibis harva kodus ning jõlkus ringi noormehega, kellega väidetavalt oli tal ka suhe. Tüdruk oli halvasti kasvatatud , isekas , emotsionaalne ning isegi Drissi jaoks oli see ilmselge, et teda oleks pidanud hakkama kasvatama ümber. Mehe, kui pere eestvedajale, oli suureks väärtusteks kunst.
Filmis oli tegemist ka mõistega patriarhaat ehk võim ja vara päranduvad perekonnas edasi meesliini mööda. Philippe, kes oli väga rikas, haritud ning võimukas inimene, pärandab loogiliselt võttes oma vara ja võimu edasi oma tütrele , kellega tal siiski väga lähedased suhted ei olnud
Religioon
Võib öelda, et antud filmis religiooni ei kajastatud. Pigem rääkis film kahe erineva mehe elust ning nende toimetulekutest erinevates situatsioonides . Samas võib välja tuua stseeni, kui Driss oma tädiga tülli läks ning naine nuttes mehele ütles, et ta peab välja kolima ning ta lõpetas tema eest palvetamise. Autorid võivad oletada seetõttu, et Drissi perekond siiski oli usklik , kuid filmis ei selgunud asjaolu, kui usklik või mitteusklik Driss ise oli. Mehed olid abiks teineteisele oma raskuste ületamisega. Samuti puudusid filmist näiteks religioossed tseremooniad.
Majandus
Filmis on selgest näha kaks väga erinevat majanduslikku seisust. Driss, Philippe hooldaja, kes on vaene ning elab sotsiaaltoetuste peal. Teisel pool invaliid, kes oli miljonär , Philippe. Tegemist filmis on turumajandusega . Selle põhiomaduseks on see, et toodetud kaupade jaotuse ning käibe üle otsustatakse läbi turu. Filmist välja toodud olukord oli turumajandusega seotud näiteks siis, kui Philippe ning Driss olid kunstigaleriis ning mees plaanis osta maali, mille hinnaks oli 40 000€. Kuna Drissi jaoks ei olnud selline asi sugugi mitte loomulik ega loogiline, hakkas ta Philippe’i sõimama, et mida ta ometigi teeb. Tuleb vaid mõelda selle peale, et Philippe oli edukas ning haritud mees, mistõttu teadis ta ka kuidas mõista hinna kujunemist kui nõudluse ning pakkumise suhte tulemusena. Ta oskas müüa need maalid veel mitmekordselt kallimalt maha, kui ta need ostnud oli.
Poliitika ja võim
Selles filmis oli tegemist traditsioonilise võimuga ehk ka traditsioonilise domineerimisega ehk võimu kandja ei ole selles filmis ülemus , vaid mängib personaalse isanda rolli ning tema alluvus koosneb peamiselt isiklikest teenritest, mitte ametnikest. Philippe oli rikas ning võimukas mees nii enda majas olevatele töötajatele kui ka oma uuele hooldajale, Drissile. St rikas võimutses vaesemate üle. Tema käsk oli seaduseks.
Samas saab väita ka seda, et teistpidi mõeldes oli võim ka Philippe’i alluvuses töötavatel isikutel, sest kui neid ei oleks ning nende võimuses poleks midagi teha, ei saaks ka Philippe elada. Philippe ei saanud end ise liigutada, ehk tema elus puudus iseseisev söömine , väljaskäimine või tualetis käimine.
Samuti esines filmis autoriteetsust Philippe puhul. Ta oli see sama rikas, autoriteetne ning inimeste poolt hinnatud mees, kes ka peale õnnetust. Peale õnnetust oli muutunud vaid see, et Philippe oli nüüd invaliid, kuid tema autoriteetsus oli täielikult säilinud.

Kokkuvõte

Mõlemad analüüsi autorid olid nii „Mandariine“ kui ka filmi „Intouchables“ näinud. Film 1+1 ehk „Intouchables“ on väga sügavamõtteline ning paljud võivad seda mõista erinevalt, eriti kui hakata nii üksikasjalikult seda analüüsima . Fakt on see, et ilma nendele kindlatele ning üksikasjalikele punktidele mõtlemata, jookseb film palju kiiremini läbi inimese mõttemaailma, ilma, et sellesse pikemalt süveneda. Mõlemad autorid on seisukohal, et mingeid uusi teadmisi filmi jooksul ei tekkinud, välja arvatud see analüüsimise oskus kindlate aspektide põhjal, mis oli väga keeruline ning aeganõudev ülesanne. Palju oli abiks õppejõu poolt üleslaetud õppematerjalid ning autorite endapoolsed konspektid, mis olid koostatud erinevates loengutes.
Film „Mandariinid“ andis hea ülevaate sõja olemusest ja sellest, milliseks võivad inimesed sõja ajal muutuda. Film andis tõestust, et sõjas on kõik võimalik ja isegi omad inimesed võivad muutuda sõja käigus vaenlaseks. Samuti pani film mõtlema perekonnale ja selle tähtsusele ehk tuli välja, et materiaalsed väärtused ei ole elus kõige tähtsamad. Filmis oli palju õpetlikku ja mõtlemapanevat.