1814 (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
„ 1814 “
Filmi analüüs
Pärnu 2013

sisukord

Sissejuhatus 3
1. Peamised sotsiaalsed faktid 4
2. Ühiskond 5
3. Kultuurilised komponendid 6
4. Sotsialiseerimine 7
5. Hälbekäitumine 8
6. Sotsiaalne stratifikatsioon 10
7. Poliitika ja võim 11
8. Haridus 12
Kokkuvõte 14

Sissejuhatus

Analüüsitavaks filmiks olen valinud Eesti režissööri poolt loodud vene filmi „1814“. Kuna Venemaa on Eesti naaber ning meie kultuur ja ajalugu on tihedalt seotud, arvasin olevat huvitav uurida ja harida end selles valdkonnas veidike rohkem. Filmile lisaks tuli ennast kurssi viia ka mingil määral Napoleoni sõdadega ning Dekabristide ülestõusuga, kuna tegelaste ja olustikuga on need sündmused minu arvates tihedalt seotud. Samuti uurisin asukoha ­– Tsarskoje Selo kohta alusinformatsiooni. Näiteks 1918.aastal nimetati linn ümber Detskoje Seloks ning 1937. Aastast nimetati see Aleksandr Puškini järgi Puškiniks. Kuulub Peterburi haldusalasse ning asub Peterburist 20 kilomeetrit lõunas. Filmi iseloomustades on kõlanud tihti lause, et see on ilus ajalooline film noortele. Andres Puustusmaa sõnul ongi film rohkem inimestest kui ajaloost. Tema ise teeb samuti filmis kõrvalrolli – lütseumipoiste saksa keele õpetajana.
On aasta 1814. Kamp noori logardeid õpib Tsarskoje Selo lütseumis (lütseumid olid aadlikele mõeldud koolid). Kõige vanem neist on 18 ja noorim 14-aastane. Gortšakov, Puštšin, Küchelbecker, Puškin jt. Tulevikus lähevad need nimed igaveseks Venemaa ajalukku, kuid seni on tegu tavaliste koolipoistega, kes tembutavad, joovad end täis, armuvad, kirjutavad luuletusi, jooksevad kohtamisele, kutsuvad üksteist duellile ja teevad õpetajate kulul nalja . Käimas on sõda Napoleoniga. Samal ajal tegutseb Tsarskoje Selo ümbruses halastamatu sarimõrtsukas. Saades juhuslikult teada, kes peidab end kurjategija maski taha, satuvad lütseumi poisid surmaohtu.

1. Peamised sotsiaalsed faktid

Tegutsemine, mõtlemine ja tajumine väliste tegurite põhjal ehk sotsiaalsed faktid annavad sissejuhatuseks aluspinna. Peamiseks sotsiaalseks faktiks antud filmis võib pidada ilmselt kooli, kuna tegevus toimub enamjaolt koolis või kooli territooriumil. Peategelased on pandud küllaltki karmi korraga poistekooli (aadlike jaoks olid loodud lütseumid), mis ühest küljest on küll hariduse ja harituse eesmärgil, kuid teisest küljest Venemaal kuulsate vanemate lastena võib tekkida mulje, et lapsed tuleb jalust ära saada, mille tagamaaks on perekond sotsiaalse faktina. Kool kui sotsiaalne fakt mõjutab seega peategelasi õppima, käituma viisakalt ning kinni pidama teatud normidest hoolimata sellest, et poisid on kõrgest soost ning avaldavad häälekalt arvamust. Kool hoiab piire . Sama kehtib ka näiteks õpetajate ja teiste kooli töötajate kohta.
Üldiselt domineerivad filmis läbivalt sotsiaalsed faktid nagu religioon , poliitika, majandus ja riigiseadused. Kuigi Puustusmaa on pigem loonud eesmärgiks nüüdseks ajaloolised inimesed, jääb vene taust siiski tugevalt kumama.

2. Ühiskond

Filmis on tegu traditsioonilise sotsialistliku ühiskonnaga. Ühiskond on rohkem allutatud traditsioonidele kui muutustele. Minu arvates on selline ühiskonnakorraldus säilinud seal siiamaani, traditsioone väärtustatakse ning püütakse igati hoida. 1814. aastal on Venemaa veel keisririik , valitsejaks Aleksander I ning lõppemas oli VI sõda Napoleoni vastu, millest tegelased vägagi mõjutatud olid. Ühiskond on seega allutatud ühe valitseja võimule, kehtib absolutism . Sõda oli tihti jututeemaks ning sõja lõppedes rõkkati rõõmust. Teadmata, et Napoleoni sõjad pole veel täielikult lõppenud ning aastate pärast sõdade lõppedes ootab mitmeid peategelasi dekabristide näol hoopis teistsugune saatus kui arvata võiks.

3. Kultuurilised komponendid

„1814“ kannab endas väga mitmeid kultuurilisi komponente. Teatavasti on vana vene ühiskond väga traditsioonides kinni, omab kindlaid tavasid, seaduseid ja kõrgeid moraalinorme. Veel on selles ühiskonnas tugevalt juurdunud erinevad sümbolid ja rituaalid, mis on üle kandunud naaberriigina ka Eesti ühiskonda.
Kohe alguses on märgata selget ja kindlapiirilist joont riietuses ja detailides, mis selle juurde kuuluvad. Ollakse väga suursugused ja viisakad , võõra ja endast kõrgema inimese poole pöördutakse austavalt ennem vestluse alustamist. Samuti väljendatakse ennast žestidega, nt. kummardmine. Tähtsaks sümboliks on keel. Nii mõnigi peab tabuks prantsuse keeles rääkimist („Meie sõdime Napoleoniga, aga nemad räägivad prantsuse keeles“ 07.35-07.37) või kirjutamist ning soosib vaid vene keelt. Keel on venemaale üldiselt (ka tänasel päeval) küllaltki ainuomaseks sümboliks nagu ka teistele riikidele, kes omavad oma keelt. Kultuurilistest komponentidest võib välja tuua veel tabu , kuna laiemalt vaadeldes osa filmi vundamendist saab pidada tabule ehitatuks, kuna mõrvamine on nii sealses, kui ka praeguses vene (ja enamuses ) ühiskonnas tabu.
Antud filmi kontekstis peaks ära mainima ka elitaarse kultuuri, kuna tegu on valdavalt aadlike ja kõrgest soost inimestega. Näiteks filmist on teater, mille külastajaskond on vaid nö. koorekiht. Väljapeetud ja rikkad, ainult kutsutud külalised .
Aga alati pole eliidile omane vaid viisakus ja austatus, laitmatu käitimine. Etnotsentrism ja ksenofoobia kehtib igas kultuuris mingil määral, nii ka siinkohal Vene Keisririigi kultuuri ja suhtumist kaudselt kajastavas filmis. Peategelaste kirjatöödes ja väljenduses tunneb tihti tugevat kriitikat teiste suunas, halvustavat tooni ja naeruvääristust. Sellega käitumismustriga ongi ilmselt püütud rõhutada nende noorust ja sellest tulenevat uljat käitumist.

4. Sotsialiseerimine

Sotsialiseerumine on teatavasti eluaegne protsess, kogemuste ja väärstuste omandamine selleks, et inimene saaks täita oma sotsiaalseid rolle. Peategelaste näitel oleks lihtsaim viis näidata sotsialiseerimisest, desotsialiseerimisest ja resotsialiseerimisest seos kooliga . Sotsialiseerumine toimus vanemate ja übritseva keskkonna mõjul lapseeast kuni kooli minekuni, siis sai alguse desotsialiseerumine ehk tuleb loobuda mingil määral varasematest sotsialiseerumise tulemustest ning harjuda, omaks võtta uued. Järgneb koheselt resotsialiseerumine , nüüdseks lütseumi kasvandikud omandavad uusi väärtusi ja norme selleks, et täita uusi rolle kooliõpilastena. Mõjutajateks peategelaste sotsialiseerimises võib eelnevast tulenevalt pidada vanemaid, kooli, õpetajaid, keskonda ja miks mitte ka riigi (ainuvalitseja) tegevusele järgnenud sõjaseisukorda Napoleoniga, mis filmi esimeses pooles veel valitseb. Nagu noorte puhul ikka kuuluvad mõjutajate hulka ka eakaaslased ja sõbrad.

5. Hälbekäitumine

Sotsialiseerumise käigus muutuvad ja püsivad normid eeldavad kinnipidamist. Filmi peategelasteks olevad noored poisid aga teatavasti armastavad piire kompida ja kohati neid ületada, harrastatakse nii mitmelgi korral hälbekäitumist. Normidele vastandlikult käituvad peategelased näiteks öösel koolist välja hiilides, tarbides salaja ja keelatult alkoholi, võrgutades naisi. Kõik mis on tehtud salaja ei teeni muidugi ümbritsevast surst täheldamist, kuid avalikuks tulnud vastuolud said siiski kõrgemalt poolt karistatud. Lütseumis oli ka keelatud teatavasti omada võõrkirjandust, mis poistel oli sahtlites ning mis konfiskeeriti ja loomulikult erinevad kirjatööd ja karikatuurid , mis õppejõududele pahameelt valmistasid. Direktor, olles poistega suhteliselt leebe, suutis paljut siluda, aga leebus lõppes tema surmaga.
Vaadeldes kõrvalosatäitjaid peaksin hälbeks ka teatripidaja suhtumist oma alluvatesse naistesse. Ta põhimõtteliselt omastas nad ning töö säilitamiseks tuli naistel teatrijuhi käitumisega kaasa minna. Ja loomulikult Tsarskoje Selo mõrvar, kes esmapilgul tundub küll lihtsalt ullike, kuid tegelikult osutub külmavereliseks tapjaks ja julgen öelda, et isegi hulluks. Kui tavanormide rikkumine , millega õpilased tegelesid liigitub ilmselt deviantsuse alla, siis mõrvari puhul on tegu juba kriminaalsusega. Tema teod lõppesid kindlaks määratud karistusega.
Arvan, et seesugune hälbekäitumine peaosaliste seas tuleneb enamasti soovist oma arvamust avaldada ja põhimõtteliselt teha midagi lubamatut. Eakaaslaste on üksteise üle pahatihti tugev mõju. Teatavasti on noorte seas seadustest üleastumine ikka närvikõdi tekitav ja seda enam kui on karm distsipliin . Vastuhakku ja sõdijahinge näitab ka lütseumikasvandike edasine elu – nii mõnegi nime leiame edaspidist ajalugu vaadeldes dekabristide nimekirjast, kes relvastatud ülestõusuga Senati väljakul tõid kaasa vaid raske saatuse nii endale kui oma peredele .
Mõrvari teod tulenevad, nagu juba ka mainitud , ilmselt psüühilisest ebastabiilsusest. Loomulikult saab väita, et tal oli hädasti raha vaja ja lõpuks tahtis ta ju vaid emale lehma, kitsi ja head elu, aga sellise hinnaga ei peaks seda mitte keegi saavutama ega isegi mõtlema selle peale. Kindlasti mängivad varasemad suhted perekonnaga ka suurt rolli. Ehk oli ema poolt antud käsk , et mees peab midagi kindlat saavutama ( lehm ja kitsed) ajaski mõistuse segamini . Tahtis ennast teostada, heast küljest perele näidata, kuid läks liiale. Pingelistes olukordades on kerge murduda. Olles nii tasane ja märkamatu oli uurijatel raske õiget inimest tuvastada, kuid tänu noorukite nutikusele sai õige tapja leitud ja peategelased ühe suure kogemuse võrra täiskasvanumaks.

6. Sotsiaalne stratifikatsioon

Varem mingil määral mainitud kihistumine joonistub filmis välja vägagi selgepiiriliselt. Enamus sündmustikku toetub võimule, prestiižile ja omandile. Lütseum kui aadlikele mõeldud kool annab edasi sõnumi kõrgest staatusest . Õpetajad ja teenrid selles keskkonnas on aga õpilastest mingil määral alamad ning see annabki poistele julguse ja nahhaalsuse käituda omasoodu. Näiteks intsident sööklast, kus hakati protestima kehva toidu üle. Õppejõud, kes ennast kehtestada üritas pandi aga fakti ette ning oli sunnitud koolist lahkuma . Ka teenrid olid selgelt madalamad ja täitsid käsku. Stratifikatsioon on seega koolisiseselt aktiivne. Vaadates Lütseumi piiridest välja võiks näiteks tuua kas või mõrvade uurija, kellesse suhtuti küll auväärselt, kuid ikkagi polnud ta samal tasemel ei lütseumi direktori, teatripidaja ega vürstinnaga. Teatrist rääkides on esinejad Tolstoile sügavalt alluvad , mis näitab samuti kihistumise olemasolu. Üldiselt Venemaal oli väga tugev seisuste klassifikatsioon.

7. Poliitika ja võim

Kuigi teatris käimist võib kuskiltmaalt seostada majandusega, siis minu arvates majanduse valdkonda antud filmis märkimisväärselt ei puudutata. Küll aga on poliitikal ja võimul oma roll. „1814“ üks produtsente on öelnud , et ühiskonnakriitiline osa pole selles nii tähtis. Pigem on film suunatud noortele, et anda ajalugu edasi huvitavamal ja haaravamal moel. Minu arvates peaks filmi vaadates siiski teadma Venemaa tausta sellel aastal, et mõista rohkem ja saada terviklikum pilt. Poliitika ja võim on iga riigi alustala ning seesuguseid filme tehes mõjutavad need tahes tahtmata kogu olustikku.
Venemaa Keisririik oli aastatel 1726-1917, ehk filmis üsna pea lõppemas ning asendumas Venemaa Vabariigiga. Keisririigi valitsemisviisiks oli absoluutne monarhia ehk absolutism, mille korral riigijuhile kuulub piiramatu võim. Esimesed poliitilised vabadused esindajatekogu valimise näol anti elanikkonnale 1905. aastal – 1914. aastaks oldi seega juba harjutud end õiguslikumana tundma. Nii kontrollivast valitsemisviisist tulenevalt on ilmselt ka filmi olustik küllaltki range ja selgepiiriline. Uue direktori küllaltki absolutistlik suhtumine annab ka koheselt kogu filmile rangema õhkkonna.

8. Haridus

Kool tähendab kreeka keeles „vaba aega“ ehk enne industrialiseerimist saidki haridust need, kellel oli raha ja vaba aega. Antud filmis on tegu lütseumiga, ehk kooliga, mis oli Vene Keisririigis loodud vaid aadlikele, kõrgemast soost rahvale. Lütseumis kehtib funktsionalistlik vaatenurk. Koolipersonal eristab targemaid ja rumalamaid õpilasi. Filmist näiteks 28.-29. Minutil arutlevad õpetajad direktoriga õpilaste käekirjade ja oskuste üle, kes parem ja kes kehvem. Tol ajal puudusid küll igasugused IQ jms testid, mis numbrites inimeste võimekust näitavad, kuid erinevaid teste ja kontrolltöid viidi siiski läbi ja sellepõhjal said õpetajad oma kasvandikke paremusjärjestada. Haridus ja silmaring on väga austatud.
Makrotasemel, ehk koolist väja analüüsides on üldine haridussüsteem siiski konfliktiteoreetiline, see avaldub juba pealevaadates selles, et erinevale sotsiaalsele kihile on loodud eraldi koolid. Lapsed on juba varakult eraldatud sotsiaalse klassi alusel, mis annab kihistumisele üha enam hoogu juurde.
Käesolevas filmis diferentseeritus ja spetsialiseeritus põhimõtteliselt puudub. Kõik õpilased olenemata vanusest käivad ühistes tundides ja õpivad samu asju. Vanuse erinevus tuleneb kodusest kasvatusest ja vanematest – kunas laps kooli pandi. Kõrgharidus ja eelkõige inimeste haritus oli küll oluline, kuid aadlikele mitte esmatähtis - ei mänginud rolli edasise staatuse määramisel, kuna oldi juba kõrgest soost. Arvatavasti ei suhtunud seetõttu ka peategelased kooliharidusse täie tõsidusega, vaid pigem pinnapealselt ja veidikene ehk isegi naljatlevalt. See et tähenda muidugi, et nad õppimata oleksid jätnud või üldse tundides kaasa poleks teinud.
Tänapäeva haridusega võrreldes on filmis näidatu sarnane vaid selle poolest, et töö käis klassiruumis ning õpiti õpetaja juhendusel. Klassiruumisisene õppetöö on efektiivsuse aluseks ja nagu näha, siis on see nii olnud väga varajasest ajast peale.

Kokkuvõte

„1814“ on film, mis näitab nüüdseks tuntud vene kuulsate nimede poisiiga ja kasvamist- arenemist . Sellel ajal filmis, kui aasta oli 1814, riigis valitses absolutism ja lütseumis käisid aadlisoost poisikesed, vabamõtlejad, kes ennast naljalt painutada ei lasknud, poleks veel keegi osanud arvata, et: Ivan Puštšinist saab ihukaardiväe ohvitser ja aktiivse osavõtu eest Dekabristide ülestõusul võetakse talt ära aadlitiitel ja saadetakse igaveseks sunnitööle. Kühlja Wilhem Küchelbeckeri hukkamine pea maharaiumise läbi Senati väljakul toimunud ülestõusus osalemise eest asendatakse 20aastase vangistusega üksikkongis. Tosja ehk Anton Delwigist ei saa suur luuletaja, kuid temast saab tuntud kirjastaja ja toimetaja. Pärdik ehk Aleksandr Puškin lõpetab lütseumi õpeedukuselt ühena viimastest, temast saab kaasaegse vene kirjanduse rajaja ja saavutab ülemaailmse kuulsuse. Karu ehk Konstantin Danzasist saab armeeohvitser, Vladimiri ordeni kavaler . Temast saab Puškini sekundant tema viimasel duellil. Frant, ehk Aleksandr Gortšakov lõpetab lütseumi kiitusega, temast saab Vene impeeriumi kantsler . Ta muudab põhjalikult ümber Euroopa kaardi ja maailma diplomaatilise teenistuse struktuuri.
Gümnaasiumis vene ajalugu ja kultuuri õppides ja seda filmi esmakordselt vaadates jättis see mulle täpselt sellise mõju, nagu filmi tegijad olid planeerinud. Noortele suunatud, et tekitada huvi Venemaa vastu meelelahtuslikul ja huvitaval viisil. Ennem filmi vaatamist poleks arvanud, et ka hilisemas elus hakkan vabatahtlikult otsima teavet dekabristide ülestõusu, Venemaa Keisririigi, Tsarskoje Selo ja nende kuulsate nimede kohta, mis eespool nimetatud. Ma arvan, et on väga efektiivne noorukitele koolis seda näidata. Teisel ja kolmandal ja neljandal korral üle vaadates ja sotsioloogia konspekte juurde lisades tekkis päris hariv ja huvitav kooslus. Sain ühe korraga silmaringi avardada (edaspidi saan sel teemal ka seltskonnas sõna võtta) ning sotsioloogia kui aine õppimiseks on see meetod samuti ülimalt efektiivne.
Analüüsides filmi sain põhjalikult läbi vaadata kõik slaidid ja wordi dokumendid ilma, et see oleks tundunud tüütu kohustusena. Paljud mõisted, mis siiani olid tundmatud on nüüd selged ja eksamieel selline töö teha on täpselt see, mida mul vaja oli, et asjad selgeks saada.