Kahe filmi analüüs (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
Sotsiaaltöö osakond
Britt Treuberg ja Maarja Jürgens
EP1
„ MANDARIINID “ JA „1+1“
Filmide analüüs
Juhendaja : Liina Käär, MA (sotsioloogia)
Pärnu 2015

Sisukord

Sissejuhatus 4
1. Mandariinid 5
1.1. Sotsiaalsed faktid ja sotsiaalsed institutsioonid 5
1.2. Ühiskond 5
1.3. Kultuur 6
1.4. Sotsialiseerumine 7
1.5. Hälbekäitumine 7
1.6. Sotsiaalne stratifikatsioon 8
1.7. Perekond 8
1.8. Religioon 8
1.9. Majandus 9
1.10. Poliitika ja võim 9
2. 1+1 ehk The Intouchables 11
2.1. Sotsiaalsed faktid ja institutsioonid 11
2.2. Ühiskond 12
2.3. Kultuur 12
2.4. Sotsialiseerumine 13
2.5. Hälbekäitumine 13
2.6. Sotsiaalne stratifikatsioon 14
2.7. Perekond 14
2.8. Religoon 15
2.9. Majandus 15
2.10. Poliitika ja võim 15
Kokkuvõte 17

Sissejuhatus

Esimene analüüsitav film on Eesti ja Gruusia koostööl valminud „Mandariinid“. Vaid pealtnäha lihtne lugu räägib üheksakümnendate alguses eesti külas elavatest Ivost ja Margusest ning Abhaasias toimuvast sõjast. Meeste kodu ligidal toimub kahe vaenutseva salga kokkupõtge, kust päästetakse tšetšeen Ahmed ning hiljem grusiin Niko . Film lahkab rahulikus tempos kuid seejuures intensiivselt kultuuride, rahvuste ja vaadete põrkumist.
Teise analüüsitava filmi nimi oli „The Intouchables“, mis rääkis loo mehest, kes sattus paraplaaniga sõites õnnetusse ning kaotas selle läbi kaelast alla poole liikumisvõime. Ta palkas enda hooldajaks oma eluga halvas seisus oleva noormehe ning päevade viisi koos olles õppisid nad teineteiselt oma eludega toime tulemist ja mõjutasid üksteise eluvaadet.
Töö on jaotatud kahte peatükki. Esimeses peatükis analüüsitakse filmi „Mandariinid“ ja teises filmi „The Intouchables“. Mõlemad peatükid on jaotatud kümneks alapeatükiks, kus analüüsitakse erinevaid sotsiaalseid aspekte .

Mandariinid

Sotsiaalsed faktid ja sotsiaalsed institutsioonid

Sotsiaalseid institutsioone võib filmis näha nii abielu, külakogukonna, majandusliku kui ka turvatunde aspektidest. Filmis pole näha otsest pereelu , kuid üks sõduritest, Ahmed, mainib loo käigus oma perekonda ning Ivo räägib põgusalt oma lahingus langenud pojast ja tütrest Marist, kes oli juba põgenenud sõja eest Eestisse.
Lisaks mainiti ka hariduse institutsiooni, mis väljendus mitmes stseenis, kus Nika kahtles Ahmedi harituses ning andis mõista, et teine mees ei tea midagi ajaloost. Ühtlasi peatuti põgusalt ka muusika teemal ning toimus põgus vaidlus ja arutelu erinevate muusikastiilide ja maitsete üle.

Ühiskond

Filmis on tegemist segaühiskonnaga. Tegevus leiab aset Abhaasias, kus värske vabanemine sotsialistliku Nõukogude bloki mõju alt toob kaasa endaga rahutused ja sissisõja ning suundumise sotsialistlikult režiimilt kapitalislistliku ühiskonna suunas. Suures osas võib olustikku liigitada agraarühiskonnaks – vajalikud materjalid valmistatakse ise, puudu kanalisatsioonisüsteem ning maja ei ole ühendatud elektrivõrguga. Ainsaks infoedastusviisiks olid raadio ning teiste inimeste käest kuuldud jutud.
Kapitalistliku ühiskonna jooneks on Marguse mandariiniäri, mis tema enda sõnul toob sisse head raha. Kuigi filmis ei ole näidatud , kust kohast tuuakse süüa ja kes Marguse mandariine ostab võib siiski välja tuua, et tegu oli toimiva ühiskonnaga ning eemal võis asetseda mõni küla, kus kogu äritegevus toimus. Industriaalühiskonna joontest võib välja eraomandi ning äritegevuse.

Kultuur

Filmis on suurepäraselt näidatud erinevate kultuuride vastandumist ning seda tegelikult vähese dialoogi ja sündmustikuga. Filmis põrkuvad Allahi järgija ja kristlane ning nende mediaatoriks saab eestlane – vaatamata ristisõjale suhteline agnostik.
Filmis omistatakse iseloomuomadusi rahvuste järgi. Mainitakse, et mägilased on sõnapidajad, samal ajal vähendades eestlaste sõna maksvust ja paikapidavust.
Filmi ühes viimases stseenis on näha normatiivset komponenti surnute matmise näol (surnuid maetakse, enamjaolt kirstuga, vaatamata tema taustale või leerile), kognitiivseks sümboliks on hauale asetatav rist (kristluse ja usu sümbol, mis tihti asetatakse märgistamiseks ka mittereligioossete inimeste haudadele) ning materiaalse komponendina hauaplatsi valikut (mis näitab üles armastust ja austust maetava vastu). Suure au pälvib Nika filmi lõpus, kui ta maetakse Ivo poja kõrvale.
Oma sügavat põlgust grusiini vastu näitab üles Ahmed, demonstratiivselt toast lahkudes kui ruumi siseneb Nika, uksi paugutades ning seejärel sama demonstratiivselt ka tagasi tulles ja laua taga istet võttes. Ivo aga säilitab kogu vaatemängu jooksul talle omase rahu ja tugevuse.
Kultuuriline päritolu on ka meeste liigitajaks. Inimene on sunnitud võitlema poole eest, kuhu ta on sündinud ning talle ei anta valikuvõimalust. See asjaolu tuleb välja filmi lõpupoole aset leidva tulevahetuse põhjuses.
Grusiinide relvade – trofeerelvade – ära lubamine Ahmedile tähistab igivana kommet anda lahingu võitjale kätte tema sõjasaak. Samaväärseteks võib lugeda nii kunagiste jahimeeste kaelas rippunud huntide hambaid kui ka tänapäeval antavad autasud .
Üheks geniaalsemaks sümboliks muutub Nika taskus olev audiokassett. Sõjategevuses kannatada saanud kassetti võib näha korduvalt kui Nika seda parandada püüab. Filmi viimases stseenis paneb sama kasseti mängima Ahmed sõites koju oma pere juurde. Viimase stseeniga muutub kassett sõpruse, üksmeele ja rahu tähiseks.

Sotsialiseerumine

Filmi alguses võib Ivo puhul ehk rääkida desotsialiseerumisest, kuna küla tühjenemine inimestest sealhulgas tema tütre lahkumine Eestisse, poja hukkumine rindel ning elamine poja matmispaigas on kindlustanud teatava erakuelu. Ahmedi ja Nika saabumine majja toob endaga kaasa teatava sunniviisilise resotsialiseerumise, mille käigus nii Ivo, Ahmed kui Nika peavad selgitama või isegi kaitsma oma rahvusest tulenevaid väärtuseid.
Kõigi meest mina-pilt oli vormitud nende kultuuridele iseloomulike omaduste poolt. Neil kõigil oli erinevad arvamused kultuurist, religioonist ning sõjast. Üks omadus, mis neil kõigil aga sarnane oli, oli tänulikkusse tundmine oma päästja vastu ja tema austamine. Kõige suurem mina-pildi muutus toimus aga Ahmedi juures. Kui Ivo ta alguses päästis ja pärast seda majja ka Nika tõi, ähvardas ta pidevalt, et tapab teise mehe ära ning Ivol põle isegi mõtet teda põetada. Tol hetkel oli ta väga kinni oma uskumustes ning tundis, et peab oma sõbra eest kätte maksma, kuigi ka ta ise oli mitu grusiini maha lasknud. Ta oli väga kättemaksuhimuline ning kuigi ta kuuletus Ivo manitsustele, ei lahtunud tema viha nii lihtsalt. Filmi lõpus oli aga näha, kuidas ta Nikaga koostööd tegi, et kõrvaldada koduõuele saabunud oht teiste sõdurite näol ning kui grusiin suri, oli tunda nendevahelist sõprust. See väljendus ka Nika kassetis, mida Ahmed koju sõites autos mängis.

Hälbekäitumine

Hälbekäitumine on filmis oma piiri tugevalt ähmastanud kriminaalse ja deviantse vahel. Põhuseks regioonis kehtiv sõjaseisukord. Aset leidnud surmad oleks tavaolukorras äärmiselt kriminaalsed, kuid sõja faktor muudab tapmised olukorra osaks ning peaaegu annulleerib deviantse nurga.
Parem näide hälbekäitumisest on majas aset leidvad vastasseisud kahe sõduri vahel, nende puhkudel on sotsiaalse kontrolli agendiks Ivo. Oma päästjale ja maja peremehele vastu astumine on äärmiselt taunitav käitumine mõlema sõduri poolt. See esines nii mõneski stseenis, kus Ivo meeste peale häält tõstis ning viimased vabandasid oma käitumise eest.

Sotsiaalne stratifikatsioon

„Mandariinides“ leidub mitut sorti klassisüsteemi kihistumist. Esiteks kihistumine selle järgi, millega tegelesid sõdurid enne sõda. Kuigi filmis ei olnud välja toodud mida Ahmed enne sõda tegi, mainis aga Nika, et ta oli enne sõda näitleja. Arvestades aga Ahmedi karmi iseloomu ning tema tõsidust, võib eeldada, et kunsti valdkonnas ta ei tegutsenud, seega olid nad väga erineva taustaga. Teiseks toimub uus jaotumine , kodumaa nimel sõtta sattunud Niko ning raha ja perekonna nimel leeri valinud Ahmed.
Kuna kogu tegevus toimus vaid kahe metsa ääres oleva maja vahel, ei saa rääkida sotsiaalsest mobiilsusest ning ühtlasi ei saa aimata, mida tegid Ivo ja Ahmed pärast tšetšeeni lahkumist . Kuna aga tegu oli kaasaegse ühiskonnaga, on tegemist klassiühiskonnaga ning mõlemal mehel oleks soovi ja tahte korral olnud võimalus tõusta oma klassist ülespoole.

Perekond

Filmis ei ole näidatud otseselt kellegi perekonda, siiski on perekond tähtsal kohal ja leiab mainimist korduvalt läbi kogu filmi. Ahmed mainib oma perekonda, kelle jaoks ta raha teenimise eesmärgil palgasõduriks hakkas, Nikal peale ema kedagi ei ole.
Ivo puhul on perekond sügavamalt välja toodud ning annab filmile tugeva aktsendi – Ivo poja surm rindel sõja alguses on ilmselt üks tugevamateks põhjusteks, miks Ivost saab lepitaja grusiini ja tšetšeeni vahel. Sügavaimat võimalikku armastust oma poja vastu märgib keeldumine lahkuda oma poja säilmete juurest, ehkki teda korduvalt ja mitmete poolt kutsutakse Eestisse.
Ka oma pojatütresse suhtub Ivo väga kaitsvalt, ehkki Mari juba ammu Eestisse sõja eest põgenenud on. Ivole ei meeldi meeste huvi Mari pildi vastu ning manitseb rangelt tšetšeene oma sõnu valima . Ehkki ka pojatütre armastus on suur, teab Ivo et Mariga on kõik korras ja ei näe põhjust kodust lahkumiseks.

Religioon

Ehkki religioon ei ole filmis aset leiduvates konfliktides kõrgeimal kohal, tähistatakse ka see aspekt filmi jooksul. Ahmed mainib Allahi ja palvetab tema poole ning Niko peidab Ahmedi eest pluusi alla oma risti. Konflikti religioonist ei tule, kuid see on esitatud kui võimaliku konfliktiallikana kahe erineva taustaga mehe vahel. Filmis ei leidu selgitusi Ivo uskumuste kohta, kuid haudadele siiski asetatakse ristid , mis on kristliku usu sümboliks. Samuti ei ole filmis mainitud ei maagiat ega ebausku.

Majandus

Kapitalistliku majanduse aspekt tuleb välja lbi Ivo ja Marguse koostöö. Margus kasvatab mandariine, mis tema enda sõnul toob sisse hed raha, kuid sõjategevuse tõttu on tema tegevus takistatud. Margus ei saa lubatud abitöölisi ning teda ähvardab saagi kaotsiminek. Ivo teeb Marguse mandariiniäri jaoks kaste. Just mandariiniäri on põhjus, miks Margus ei ole veel Eestisse lahkunud, ta plaanib seda teha peale saagi korjamist. Mandariinid on mõeldud müügiks, kuid appi tulla lubanud sõdurid aktsepteerivad mandariine ka tasuna.
Kuigi ei ole mainitud, mida mehed saagivälisel ajal teevad, võib aimata, et Ivo meisterdas ka muid puidust esemeid ning müüs need maha. Filmi lõpus oli ka näha, kuidas ta kaks kirstu meisterdas ning sõjaajal võis nende tegemine väga tulurikas olla. Seda ei ole aga täpselt välja toodud, kes nende tooteid ostis, kuid võib arvata, et läheduses oli mõni küla või linn, kust käidi nende juures kaupa ostmas.

Poliitika ja võim

Võimu teema on aktuaalne läbi filmi. Kogu süžee põhineb võimude vastasseisul – põhjus, miks on toimumas sõda. Võimu üritatakse saavutada füüsilise jõuga, arvukate automaatidega relvastatud salkadega. Filmi alguses, kui Ahmed tuleb Ivolt toitu küsima, tundub võim olevat selle käes, kellel on relv .
Positsioonide peatset muutust saab aimata Ivo ja Ahmedi hääletoonide järgi – Ahmedi kõneviis on ehk alandlikum, samal ajal kui Ivo näiliselt alla jäädes väljendab enda toonis enesekindlust ja võimet kontrollida olukorda.
Veelgi peenekoelisem võimu avaldumine ilmneb Ivo võimes hoida ära potentsiaalselt verist konflikti vastasleeri sõdurite vahel. Ühe jao sellest võib muidugi omistada faktile, et Ivo on sõdurite päästja, kuid Ivo on oma rahumeelsuse ja tuntava elukogemusega tugev autoriteet ning mehed ei hakka talle vastu. Ühtlasi mainis Ahmed, et nad austavad oma kultuuris vanemaid inimesi. Ivo suudab säilitada kindluse ka ägedamates situatsioonides . Lause „Pravilna, ja Ivo“ on taolise relvaga kättesaamatu võimu väga hea näide.
Marguse ja Ivo dialoogi käigus ristitakse käimasolev sõda tsitrusesõjaks, selgitades, et võideldaks maa pärast, millel kasvavad Marguse mandariinid. Ja nii ka on, omavahel sõdivad võimud, poliitilised jõud, vaated ja võitluspaatos, kuid kannatajateks jääb lihtrahvas , jäädes kahe tule vahele ning sundolukordadesse.

1+1 ehk The Intouchables

Sotsiaalsed faktid ja institutsioonid

Filmis olid esindatutud neli sotsiaalset institutsiooni:

• perekonna ja abielu institutsioon ,
  
• riigi, õiguse ja korrakaitse institutsioon,
  
• hariduse, teaduse ja kultuuri institutsioon,
  
• majanduse institutsioon.
  

Perekonna ja abielu institutsioon esines läbi selle, et Philippe ’i surnud naine ei olnud võimeline saama lapsi, tänu millele lapsendasid nad tütre. Sama lugu oli ka Drissi tädiga, kes mehe nooremana enda juurde elama võttis, kuid mõne aja pärast õnnestus tal siiski sünnitada kaks last, pärast keda lisandus nende perre läbi teiste meeste neid veelgi. Kuna neil aga püsivat isafiguuri ei olnud, otsustas Driss filmi lõpus noorematele kasuõdedele- ja vendadele ise eeskuju näidata ning võttis selle rolli enda peale.
Riigi, õiguse ja korrakaitse institutsioon esines filmis juba esimese stseeni ajal, kui Driss autoga sõites kiirust ületas, liiklusreegleid rikkus ning lõpuks ka politseid eest põgenes. Kui nad kätte saadi, valeid nad korravalvuritele ning tegid pärast seda veel nende kulul nalja , et nad neid uskuma jäid. Seega esines filmis riigi korrakaitse eiramist. Seaduse rikkumist esines ka näiteks siis kui Driss töötukassast raha välja pettis , tahtmata ise tööd teha.
Hariduse, teaduse ja kultuuri institutsioon esines filmis läbi Drissi ja Philippe’i vestluste kunsti ja muusika osas. Ühtlasi eeldati, et noormees ei ole oma tausta tõttu korralikult haritud ning ühes stseenis tehti ka nalja, kas ta üldse lugedagi oskab.
Suurel mahul esines filmis ka majanduse institutsiooni. Drissi ja Philippe’i maailmad olid majanduslikust aspektist täiesti erinevad. Kui Driss elas koos oma uure perega vaesuses ning pidi aeg-ajalt ka tänavatel magama, siis Philippe’il selliseid probleeme ei olnud ning ta elas täielikus külluses ja sai endale finantsiliselt kõike lubada. Nende kahe maailma erinevus toodi välja siis kui Driss sai vanema mehe juures endale oma toa koos eraldi vannitoaga, samas kui oma tädi juures pidi noormees kõike oma teiste pereliikmetega jagama ning ei saanud ennast rahus isegi pesta.
Sotsiaalsetest faktidest oli filmis institutsioonidest lähtuvalt ära toodud perekond, majandus ja haridus , aga suurt rolli mängis ka tervis, sotsiaalne stratifikatsioon, hälve ja sotsiaalsed normid ning sotsialiseerumine.

Ühiskond

Võib järeldada, et filmis on tegu heaoluühiskonnaga. See väljendub selles, et riik annab töötutele toetust kui on näha, et inimene üritab endale tööd leida, kuid mingil põhjusel seda ei saa. Kuna tegevus võtab aset Prantsusmaal, mis on Esimese Maailma riik, on tegu ka kaasaegse postindustriaalse ühiskonnaga. Kõigil inimestel on töötegemisvõimalused rassist, soost ja vanusest hoolimata ning kompetentsus, täpsus ja professionaalsus on väga tähtsal kohal. Seda võis filmis näha stseenist, kus Driss esimest korda Philippe’i juurde tööintervjuule läks. Kui kõik teised kandidaadid olid kõrge kogemusega ning antud valdkonnas haritud, siis Driss seda polnud ning filmis oli tunda tema vastu algset üllatust, et ta positsioonile üldse kandideeris.

Kultuur

Filmis olid esindatud kõik kolm kultuurilist komponenti:

• kognitiivne,
  
• normatiivne ,
  
• materiaalne.
  

Stseen , mis näitas kognitiivust oli näiteks see, kus Driss helistas naisele, kes oli Philippe’iga pool aastat kirjasuhtes olnud. Noormees tõi välja selle, et ta tahab kuulda tema aktsenti ning arutles Põhjas elavate naiste füüsilise atraktiivsuse üle. Normatiivsust näitas stseen, kus Driss hakkas ooperi alguses kõva häälega esineja kostüümi üle naerma , häirides seda tehes enda ümber istuvaid inimesi. Sellega eiras ta norme, mis ühiskonna poolt seatud olid. Materiaalsust näitas aga see kui noormees oma esimese maali tegi ning hiljem kõigi käest küsis, mida nad sellest arvasid ja hiljem selle üle uhkust tundis, kui Philippe selle 11 000 euro eest maha müüs.
Kuna filmis ei kajastatud erinevaid kultuure, ei saa ka rääkida teiste kultuuride üle võtmisest või teise kultuuriga ühte sulamist. Küll aga kasutati inglise keelseid võõrsõnu ning ka lauldi selles keeles. Lisaks sellele tehti teistest kultuuridest olevate inimeste üle nalja, mida esines selles stseenis, kus Driss Philippe’i habet ajas ja talle Hitleri vuntsid tegi. Võõrapelgust ja võõraviha filmis ei esindatud.

Sotsialiseerumine

Drissi sotsialiseerumine toimub filmis tänu Philippe’ile, kes avardab ta maailmavaadet ja õpib teda nautima maalikunsti ja klassikalist muusikat. Kuigi ta ei muutu filmi lõpuks täielikult matsist aadlikuks, muudab ta siiski oma käitumisharjumusi ning muutub kohusetundlikumaks kui ta seda enne oli. Tänu sellele muutus ta mehest, kes sõltus maksumaksjate rahadest meheks, kes lõi oma ettevõtte ja sõltus vaid iseendast. Tema puhul oli tegu resotsialiseerumisega, ehk ta tõusis oma ühiskondlikus seisuses kõrgemale tasandile.
Tema mina-pilt oligi filmi alguses väga enesekeskne . Ta hoolis vaid iseendast ja ei arvestanud teistega ning eiras ka kohustusi, mis tal oma pere ees oli. Lõpuks muutus ta aga väga avatud südamega noormeheks ning tegi kõik, et oma sõpru aidata. See kõik tulenes sellest, et ta pidi hoolt kandma mehe eest, kes ei suutnud füüsiliselt ise mitte midagi teha ning see muutis teda hoolsamaks ja arvestavamaks mitte ainult inimeste füüsiliste, aga ka vaimsete vajaduste suhtes.

Hälbekäitumine

Filmis esineb väga palju hälbekäitumist, nii kriminaalset kui deviantset. Näiteks võib kriminaalsest hälbest välja tuua Drissi kiiruse ületamise stseeni ja selle, et ta röövis minevikus juveelipoode, aga ka narkootikumide kasutamise ja võimaliku müügi tema kasuvenna poolt. Lisaks sellele sõitis Driss algul juhilubadeta ning kahes stseenis toodi välja ka parkimise alas, kus seda ei oleks tohtinud teha.
Küllaldaselt leidus ka deviantset hälbevormi, eeskätt just selle tõttu, et Driss ei osanud kindlates situatsioonides normidele vastavalt käituda. Näiteks hakkas ta ooperit vaadates kõva häälega naerma ning häiris enda lähedal olevaid inimesi. Peale selle trügis ta ka järjekordades vahele, tõstis kelnerit kutsudes oma häält üle terve restorani, rääkis toidukorra ajal ebasündsatest asjadest ja rikkus muid viisakusnorme, mida inimestelt eeldatakse ja oodatakse. See kõik oli tingitud tema kasvatusest või selle puudumisest ning võib eeldada, et noormees pidi suurema osa ajast ise ennast kasvatama ja talle ei õpetatud kunagi vajalikke viisakusnorme. Lisaks võib deviantsuse puhul välja tuua ka homoseksuaalsuse.
Filmis võib sotsiaalse kontrolli agentideks pidada eelkõige Philippe’i alluvaid aga ka neid inimesi, kes Drissi käitumisest avalikus kohas häiritud olid. Formaalse sotsiaalse kontrolli agendiks oli filmis politsei.

Sotsiaalne stratifikatsioon

Filmis on tegu klassiühiskonnaga ning on võimalik välja tuua erinevaid sotsiaalse gruppe. Üks grupp on lihttöölised, ehk grupp, kuhu Driss kuulus, teine on keskklass ning kolmas kõrgklass, ehk Philippe’i grupp. Põhiliselt erinesid grupid omavahel finantsilise seisuse poolest, aga ka oma mõttemaailma ning mina- pildiga . Filmis ei olnud näha erilist klasside vahelist vimma ning indiviide võeti siiski kui inimesi. Samas oli aga selge, et kõik gruppide liikmed eelistasid end ümbritseda inimestega, kes on nendega sarnasel positsioonil.
Staatuse sümboleid saab suuresti välja tuua ametikohtadega, mida teatud inimesed tegid. Näiteks võis Drissi tädi seisust eeldada juba sellega, et ta oli ametilt koristaja. Lisaks selle saab välja tuua ka inimeste kodude seisude ja suuruse, materiaalse vara ning selle, kuidas teiste inimestega suheldi ja nendega käituti. Filmis saab kindlasti välja tuua sotsiaalse mobiilsuse Drissi näitel. Nagu eelnevalt mainitud, oli ta filmi algul väga kasinate kommetega rahalistes raskustes noormees, kuid filmi lõppedes oli ta edukas ärimees, ehk ta liikus alamklassist keskklassi. Tegu oli põlvkonnavälise vertikaalse sotsiaalse mobiilsusega.

Perekond

Perekond mängis filmis üsna suurt rolli ning keskenduti kahele perekonnatüübile. Mõlema puhul oli tegu monogaamse perekonnaga. Philippe’i perekonna, ehk tema ja ta tütre juures saab välja tuua ka selle, et mehe poolt kogutud võim ja vara läheb edasi tema tütrele, ehk tegu on matriarhaadiga. Nende peremudelis ei saa aga välja tuua kindlaid kehtestatud reegleid. Tütar võis teha mida soovis ning isa ei teinud selle ennetamiseks midagi enne, kui sellele tähelepanu pöörati. Ka normides ei saa midagi kindlat välja tuua, aga võib eeldada, et isa jagas tütrega oma vara ja raha küsimusi küsimata.
Drissi peres oli aga selge, et vanemad lapsed pidid ise enda eest hoolitsema või vähemalt aitama perekonna finantsilisele seisule kaasa, et olla nende kodus teretulnud. See tähendas seda, et lapsed kasvasid palju kiiremini suureks ning õppisid iseseisvust tunduvalt rohkem kui Philippe’i tütar. Kui Drissi peres oodati üksteise toetust, siis Philippe’i pere vaadates jäi mulje, et nad ei hooli üksteisest ning kummalgi ei olnud üksteise vastu emotsionaalseid ootusi.

Religoon

Filmis ei saanud välja tuua erinevaid religioone ega inimeste uskumusi. Samuti ei esinenud viiteid maagiale ega ebausule.

Majandus

Majandusega seotud tegevustest kajastati filmis enamasti vaid toodete ja teenuste tarbimist. Tootmise all saab aga arvestada maali, mille Driss tegi ning hiljem suure summa eest maha müüdi. Peamiseks elatusviisiks on filmis palgatöö . Tegu on kapitalistliku majandusmudeliga. Majandus ja majanduslik seis mõjutas filmis väga palju sotsiaalseid fakte. Need mõjutasid inimeste käitumist, tarbimise rohkust ja seda, mida nad olid valmis tegema, et oma majanduslikku seisu parandada. Näiteks poodide röövimine ja narkootikumide müük.

Poliitika ja võim

Võimu on filmis kajastatud nii individuaalsel tasemel kui ka ühiskondlikul tasemel. Esindatud on karismaatilist ja ka legaalset võimu. Näiteks võib välja tuua stseeni, kus üks mees oli maja väravate ette oma auto parkinud. Driss läks seejärel vihasena autoomaniku juurde, tiris ta sealt välja ja näitas sunniviisiliselt parkimiskeelu märki, pärast mida istus mees uuesti autosse ja sõitis sealt kiiresti minema. Sel korral oli tegu sunniviisilise võimu näitamisega. Sama situatsioon on ka filmi lõpus, kuid seekord lahendas Driss selle vaid sõnadega ja osutas viisakalt parkimiskeelu poole. Ka siis võttis juht teda kuulda ning sõitis minema. Võimu näitamist esines ka stseenis, kus Philippe oma tütrega kurjustas ning tema peale häält tõstis, mille peale tüdruk nutma hakkas.

Kokkuvõte

Autorid leiavad, et ei saanud filme analüüsides ühiskonna kohta midagi uut teada. Põhjus võis olla ka selles, et mõlemad filmid olid väga kaasaegsed ning kuna ka meie elame sellises ühiskonnas, ei esinenud seal drastilisi erinevusi. Pigem saadi rohkem informatsiooni analüüsi koostamiseks vajalikku taustauuringut tehes.
Põhiline teadmine, mis mõlema filmi puhul välja tuli oli see, et inimesed on loomult väga egoistlikud ning muretsevad vaid enda pärast ja pelgavad või isegi vihkavad inimesi, kes nende standartidega ei klapi. Mõlema filmi lõpuks sai aga selgeks, et inimesed on tugevamad siis kui nad teistega koostööd teevad ning teisi abistavad .
Ülesanne oli aga huvitav ning pani filmide sisule sügavamalt mõtlema ja pani ka märkame pisikesi detaile inimeste ja nende keskkonna juures, mis muidu oleks märkamata jäänud. Lisaks aitas see kaasa ka ühiskondade mõistmisele ning pani mõistma, et selles on väga palju erinevaid elemente, mis kõik üksteist mõjutavad. Samuti pani filmide analüüsimine mõistma teisi kultuure ja nende väärtuseid.
17