Eetikaterminid (1)

Eetikaterminite sõnastik
Absolutism , eetiline absolutism
arusaam, et igale moraaliprobleemile leidub ainult üks õige vastus. Täiesti absolutistlik eetika koosneb absoluutsetest printsiipidest, mis peavad põhimõtteliselt võimaldama lahendada kõikvõimalikud elusituatsioonid, sõltumata kultuurist. Eetilisele absolutismile vastandub teravalt eetiline relativism , mis ütleb, et eetiliste printsiipide kehtivus sõltub sotsiaalsest heakskiidust.
Algoritm
reegel, mida tuleb järgida otsuste tegemise protsessis.
Altruism
tegutsemispõhimõte, mida iseloomustab ebaisekas suhtumine teistesse. Omakasupüüdmatu arvestamine teise inimesega; erapooletu , teisi arvestav käitumine. Altruismi vastand on egoism .
Aruandekohuslus
kohustus anda oma tegudest aru kellelegi teisele, kes on sinust kõrgemal positsioonil.
Austus inimeste vastu
fundamentaalne moraaliprintsiip, mis sisaldab nõuet, et me peame näitama kohast austust kõigi inimeste õiguste ja väärikuse vastu ning meie ühise kasu nimel püüdlema igaühe täieliku eneseteostuse poole.
Autonoomia
(kr k 'seadus iseendale') Sõna-sõnalt olema iseenesele seaduseks [vrd: kreeka keeles Autos = ise, nomos = seadus], kuid kuigi "iseenesele seaduseks olemisel" on tavaliselt negatiivne seadusetusele viitav varjund, võttis Kant selle kasutusele rõhutamaks, et vastutustundlik moraalne tegutseja peab moraaliseadused omaks võtma nagu enda omad, ja mitte tegutsema üksnes ülemvõimu poolt peale pandud kohustuste ajel [vrdl: heteronoomia]. Autonoomne indiviid jõuab moraalsete otsustusteni pigem mõistuse kui autoriteedi tunnistamise kaudu
Deontoloogiline eetika
(kr k deon, 'kohus, kohustus') Eetikasüsteemid, mille järgi moraalse teo enda teatud tunnusjoontel on seesmine väärtus. Eristub teleoloogilisest eetikast, mille järgi teo moraalsuse lõppkriteeriumiks on mingi teost tulenev mittemoraalne väärtus. Näiteks on deontoloogi jaoks tõe rääkimine õige, isegi kui see võib põhjustada valu või kahju, ja valetamine on väär, isegi kui see võib kaasa tuua häid tagajärgi.
Determinism
teooria, mis väidab, et kõik meie teod on määratletud põhjuslike seaduste kaudu ning et need loodusseadused piiravad meie tegutsemist sellisel määral, et need takistavad vabu valikuid või vaba tegutsemist. (vrd: vaba tahe).
Dilemma
olukord, kus tuleb teha keeruline valik kahe võrdselt ahvatleva või soovimatu valiku vahel. Eetikas on moraalne dilemma ilmne või lahendamatu konflikt omavahel konkureerivate põhimõtete või kohustuste vahel. Tõsised dilemmad on siiski harvaesinevad ja enamik dilemmadena mõjuvaid juhtumeid võib taandada lahendatavateks probleemideks. Kõikide moraalsete kimbatuste kirjeldamine dilemmadena viitab tihti soovimatusele otsuste tegemise vastutust enda peale võtta.
Eetika
(kreeka keelses ethos) filosoofias moraali filosoofiline uurimine . Kitsamas tähenduses ühe traditsiooni, grupi või indiviidi moraaliprintsiibid. Eetika viitab moraalse kogukonna püüdlustele defineerida ühised väärtused, vajalikud tingimused, praktilised nõudmised ja reeglid, mis tagaksid kogukonna liikmete heaolu. "Eetika" osutab ka mingi kogukonna uskumuste ja väärtuste süsteemile, elukutse või organisatsiooni formaalsetele tegevusjuhistele (vrd: ideoloogia)
Eetiline egoism
on ettekirjutav ehk normatiivne teooria selle kohta, kuidas inimesed peaksid toimima: nad peaksid tegema seda, mis neile tundub kõige rohkem olevat nende endi huvides.
Eetiline hedonism
on teooria, mille järgi nauding on ainus positiivne seesmine väärtus ning valu või kannatus ainus negatiivne seesmine väärtus. Kõik teised väärtused tulenevad neist kahest.
Eetiline relativism
arusaam, mille kohaselt pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe; mistahes printsiip on kehtiv vaid konkreetse isiku või kultuuri taustsüsteemis. Eetilist relativismi põhjendamisviise on mitu: võidakse lihtsalt väita, et kuna eri rahvaste kultuurid on erinevad, siis pole olemas universaalseid moraaliprintsiipe. (Siin eeldatakse, et moraaliprintsiibid saavad oma kehtivuse kultuuri heakskiidust). Eetilist relativismi võidakse põhjendada ka sellega, et pole olemas objektiivseid standardeid, mis rakenduksid kõikidele inimestele igal ajal ja igal pool, kuna kõik standardid on sõltuvad väärtustest, väärtused aga erinevad kultuuriti.
Emotivism
teooria, mis väidab, et moraalne otsustusvõime ei ole midagi muud kui inimesepoolne teiste inimeste tegude heakskiitmise või halvakspanu tunne, mõnikord nimetatud ka "väärtuste päh-hurraa teooria".
Empirism
teadmiste teooria, mille kohaselt kõik teadmised põhinevad kogemusel - täpsemalt kaemusel, teaduslikul vaatlusel ja katsetel.
Epikuurlus
filosoofia suund, mis väidab, et elu eesmärgiks on naudingu saavutamine ning piina minimiseerimise, seda läbi enesekontrolli ning liialduste vältimise. (vrd: hedonism)
Etikett / ühiskondlik moraal
viitab traditsioonidele või tavadele, mis kujundavad inimesevahelise sotsiaalse suhtlemise ja väärika käitumise vastuvõetavaid viise. Näit.: riietumismood; kombed; kultuurispetsiifilised tavad mingis ühiskonnas, sektis, klubis või grupis; kohtutoimingud; ärilised ja professionaalsed viisakused. Kõigil sotsiaalsetel gruppidel on sellised, kas siis üles kirjutatud või lihtsalt endastmõistetavaks peetud reeglid ning kaasaegsed professionaalsed rühmitused ja äriettevõtted ei ole selles suhtes erandid. (vrd: prantsusekeelne tiquette =pilet, ladinakeelne mores = kombed või mood).
Eudaimonism ( eudemonism )
filosoofia suund, kus ülim eesmärk on õnne (mitte lihtsalt naudingu) taotlus (vrd kreekakeelne eudaimonia =õnn või heaolu). Aristotelese eetikat nimetatakse teleoloogiliseks eudemonismiks, kuna ta uskus, et kõikidel asjadel, eriti elusolenditel, on kalduvus või suund viia ellu sisemist eesmärki, mis inimolendite puhul on püüdlus õnnele, heaolule ja teostumisele.
Filosoofia
siinkohal mõistetud kui tegevus, mille kaudu analüüsime igapäevaelu "kõrgemalt tasandilt ". Filosoofia üheks eesmärgiks on mõista kõikidele teadustele ühiseid aluspõhimõtteid. Ta on reflektiivne teadmine teadmisest, reflektiivne teadmine eetika kui sellise teoreetilistest alustest jne. Filosoofia püüab selgitada vastuseid küsimustele Minast, Heast Elust, Heast Ühiskonnast jne. See nõuab kriitilist lähenemist kõigile eelnevalt väljapakutud teooriatele.
Fundamentalism
range traditsiooniliste religioossete seaduste järgmine, tihti koos usuga religioosse autoriteedi või pühakirja eksimatusse. Eetikas seostub fundamentalism traditsiooniliste moraalireeglite süsteemide vastuvaidlematu heakskiiduga.
Heategemine
põhimõte, et me peame tegema teistele head (ladina keeles: beneficio) ja mitte halba (ladina keeles: maleficio), tähendab vastutustundlikku hoolimist või kohust hoolida .
Hedonism
filosoofiline suund, mille järgi elu põhiline eesmärk on naudingutaotlus (ja valu vältimine). (Vrd: kreekakeelne hedone=nauding).
Heteronoomia
allumine välise autoriteedi valitsemisele või mingi välise võimu poolt kehtestatud reeglitele (vrd: kreekakeelne hetero= võõras või teine, ja nomos= seadus).
Hoiakud
on "üle võetud " kalduvused või viisid suhtuda teistesse inimestesse, gruppidesse , asjadesse või ideedesse . Nad võivad "juurduda" eelarvamustena kas teiste inimeste või teiste gruppide kohta või ka välismaailma suhtes. Hoiakud võivad sisaldada vanematelt, eakaaslastelt või oma kultuurist omandatud kognitiivseid, afektiivseid ja käitumuslikke komponente, näit.: rassism , soolised või vanuselised eelarvamused jne.
Hoolimiseetika
individualistlik lähenemine, mis põhineb vastutustundlikul suhtumisel teistesse inimestesse ja hoolivusel nõrgemate suhtes.
Huvide konflikt
olukord, kus mingi elukutse esindaja saab teadlikuks asjaolust, et ta võib saada isiklikku kasu või ärilisi eeliseid kliendi poolt tema hoolde usaldatud teabe kasutamisel , või kui tema isiklikud majanduslikud huvid konkureerivad otseselt kliendi majanduslike huvidega . (Üldiselt nõuab elukutse, et näiteks raamatupidajal on kohustus deklareerida oma huvide konflikt kliendi huvide suhtes, tõmbuda tagasi kliendiga seotud äriasjadest ja pakkuda võimalust pöörduda sõltumatu asjatundja poole, kes teda aidata võiks).
Ideoloogia
maailmavaade, uskumuste ja väärtuste süsteem, mis võimaldab inimestel nii sotsiaalset kui füüsilist maailma organiseerida, seda mõista ja muuta.
Ilmutus
uskumus , et on olemas teatud Jumala poolt antud ja inimestele üleloomulikul teel ilmutatud või pühakirjas avaldatud tõed või moraalireeglid .
Individualism
seisukoht, et üksikisiku õigusi ei tohi mingil viisil piirata, mis vastavalt vähendab ühiskonna ja ühiskondlike kohustuste tähtsust.
Inimõigused
loetelu õigustest, mis rakenduvad ühtemoodi kõigile inimestele, kuna neil kõigil on ühesugune " inimloomus ", kuidas iganes seda ka defineerida.
Intuitsionism
teooria, mille järgi võime teadmisi omandada (eriti moraalsete tõdede kohta) enda teadvusest
Jumaliku käsu teooria,
mille järgi moraaliprintsiibid määratletakse jumala käskude kaudu või mille järgi moraalsed kohustused on loogiliselt sõltuvad jumala käskudest. Moraaliprintsiipide autoriteet rajaneb seega jumala ülimusel.
Järjekindlus
käitumises tähendab usaldusväärsust ja püsivust tegevuses, mis põhineb samadel mõtte- või tegevusprintsiipidel; väidete loogiline järjepidevus tähendab, et väited on üksteisega kooskõlas ja puuduvad vastuolud.
Kaasasündinud ideed
teadmine, mis on väidetavalt meile sündides kaasa antud ja millest on võimalik teadlikuks saada näiteks introspektsiooni ( sisekaemuse) või intuitsiooni vahendusel.
Kasuistika
konkreetsete juhtumite analüüsil põhinev lähenemine moraalireeglite tõlgendamisele. Kasuistika lähtekohaks on paradigmaatilised olukorrad, kus on selge, kuidas tuleb reeglit rakendada. Seejärel asutakse vaagima analoogilisi, kuid mõnevõrra erinevaid juhtumeid, kus reegli rakendamine on ebaselgem (nt kas tõerääkimisreegel kehtib ka olukorras, kus ainult valetamine võimaldaks preestril pihisaladust säilitada). Selliste juhtumiseeriate analüüsimisega püütakse kindlaks teha moraalselt olulised erinevused ja sarnasused olukordade vahel.
Kategooriline imperatiiv
käsk sooritada teatud tegusid sellepärast, et nad on vajalikud iseenesest, sõltumatult muudest eesmärkidest.
Kausaalsusprintsiip
teadusliku meetodina kasutatav eeldus, mille kohaselt kõikidel sündmustel on tuvastatav algpõhjus ja et loodusseadused kehtivad universaalselt ning ilma eranditeta.
Kehtivus (loogiline)
loogilise vormi argumentide kvaliteet, mille puhul argumendi muudab kehtivaks mitte selle tõene eeldus, vaid õige struktuur.
Kohustused
see, mida inimene peab kindlasti tegema, et täita oma lepingulisi kohustusi kliendi või tööandja ees, või mida inimene peab tegema tulenevalt oma funktsioonist, näiteks lapsevanemana, juhina vms. Kohustused korreleeruvad tavaliselt teiste inimeste õigustega ning võivad olla kas moraalsed või õiguslikud, jõustatud või mitte.
Kompetents (pädevus)
teatud valdkonnas tegutsemiseks esitatavad nõuded teadmistele ja oskustele. Kompetents võib olla mitteametlikult tunnustatud või mingi professionaalse organi poolt määratletud nõuded. Õigus mingil alal tegutsemiseks (praktiseerimiseks) võib nõuda kompetentsi ametlikku tunnustamist ja/ või sertifitseerimist.
Konfidentsiaalsus
kohustus mitte avaldada teavet, mis võiks kliendi huve kahjustada, sõltumata sellest, kas klient on vastava teabe salajas hoidmist palunud või mitte. Nõuandvate ametite puhul (nagu raamatupidamine) omab erilist tähtsust, kuna klient usaldab abiotsimise käigus isikliku või äriliselt tundliku teabe isikule, kellelt ta asjatundlikku abi otsis.
Kuldreegel
erinevalt väljendatud maailma erinevates religioonides ja kultuuritraditsioonides, kuid üldiselt kõlab nii: "Tee teistele, mida sa tahad , et nemad teeksid sinule", või negatiivne ja tugevam käsk "Ära kunagi tee teistele, mida sa ei taha, et nemad sulle samas olukorras teeksid".
Kultuurirelativism
teooria, mille kohaselt erinevatel kultuuridel on erinevad moraalireeglid. Kultuurirelativismi tees on üldtunnustatud, kuid seejuures tuleb arvestada, et pealispindsed erinevused normides ei tähenda veel tingimata erinevust alusprintsiipide tasandil.
Käitumiskoodeks
süstemaatiline käitumist käsitlev reeglite või eeskirjade kogum (näiteks ametnikele), mis moodustab aluse käitumise hindamiseks.
Liberalism
usk üksikisiku autonoomiasse kui moraalse ja poliitilise tegevuse ülimasse eesmärki; majanduses tähendab see laissez faire piiramatu vabakaubanduse ja riigi poolt reguleerimata avatud konkurentsi doktriini.
Looduslik olek
oletatav süütuse ( Rousseau ) või jõhkra konkurentsi ja vägivalla ( Hobbes ) seisund, enne kui inimesed sõlmivad ühiskondliku lepingu, et moodustada kodanikuühiskond ning aktsepteerivad ka teiste inimeste õigusi ja kohustusi.
Loogika
filosoofia suund, mis uurib terviklikku ja sidusat mõtlemist ning selle reegleid.
Loomulik õigus
toetudes universaalsete inimõiguste eeldustele viitab õigusele olla koheldud õiglaselt ja võrdselt.
Metaeetika
eetika haru, mis uurib moraaliga seonduvaid semantilisi, loogilisi ning tunnetusteoreetilisi küsimusi. Uuritakse eetikaterminite tähendust, väärtusotsustuste loomust ning eetikateooriate ja - otsustuste õigustamist. Üheks keskseks metaeetika probleemiks on küsimus faktide ja väärtuste vahekorrast.
Missioon
mingi grupi või organisatsiooni ülesanne või eesmärk. Mõiste on võetud kasutusele, et õhutada äriorganisatsioone määratlema oma äritegevuse olemust, täpsustama, kes on nende põhikliendid ja millised eesmärgid peaksid suunama nende strateegilist ja tegevusplaneerimist (vrd: ladina keeles missio = saatma).
Moraal/moraalsus
viitab üldiselt heale või halvale inimese iseloomus, hoiakutes või tema käitumises. Mõistetega "moraalne/ ebamoraalne" viidatakse inimese isiklikele standarditele, väärtustele ja ka elustiilile. Seetõttu kohaldatakse sõnapaari "moraalne - ebamoraalne" üldiselt inimeste isiklikele käitumisnormide ( või nende puudumise) kirjeldamisele. Nende mõistete kasutus ei piirdu ainult privaatsfääriga, kuna mistahes perekonna või kogukonna moraal toetub universaalsematele kultuurilistele, etnilistele, religioossetele või ideoloogilistele uskumustele (vrd: ladina keeles moralis =komme või tava).
Moraalifilosoofia
viitab erinevate moraaliteooriate ehk erinevate uskumuste ja väärtussüsteemide kriitilisele ja akadeemilisele uurimisele. Moraalifilosoofia ei keskendu niivõrd praktilisele moraalsete otsustuste tegemisele või tegelike otsuste ja tegude põhjendamisele kui oskusele mõista üldisi filosoofilisi aluseid, millele tuginedes võime teoreetiliselt põhjendada nii oma põhimõtteid kui ka uskumusi ja väärtuseid.
Moraalne kogukond
mõiste, mida kasutatakse mistahes grupi inimeste kohta, kes oma tegutsemises ja teiste inimestega suhtlemisel juhinduvad ühtsest põhireeglite kogumist.
Mõjusus
pikaajaliste strateegiliste eesmärkide saavutamise poliitika mõjude hindamise kriteerium.
Norm
standard või skaala, mille abil kontrollime, võrdleme või mõõdame asju või hindame inimeste tegusid. Norm või standard võimaldab võrdlust ( näit: halb, halvem , kõige halvem - hea, parem, kõige parem), kus mõisted "hea" ja "halb" märgivad skaala erinevaid pooluseid. Normid võimaldavad anda tegudele kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid hinnanguid (Vt. Ladina keeles: norma = puusepa nurgamõõdik).
Normatiivne eetika
haru, mis püüab konstrueerida üldisi teoreetilisi alusraame normatiivsetele küsimustele vastamiseks, sealhulgas näiteks järjestada ja korrastada fundamentaalseid moraaliprintsiipe. Normatiivse eetika valda kuuluvad ka konkreetse iseloomuga normatiivsed küsimused, nt kuidas suhtuda aborti, eutanaasiasse, loomkatsetesse, surmanuhtlusse (s.t. rakenduseetika või praktilise eetika küsimused).
Objektiivsus
erapooletus ja sõltumatus. Kas selline ideaal on saavutatav, on küsitav ning seda mõistet kasutatakse tihti tendentslikult, et kinnitada kellegi arvamuste ülimuslikkust vaidluses teistega.
Objektivism , eetiline objektivism
vaatekoht, et mõned (või kõik) moraaliprintsiibid on objektiivselt kehtivad sõltumatult sellest, kas inimesed neid tegelikult tunnistavad. Sellise vaatekoha versiooniks on arusaam, et millegi moraalne õigsus või väärus ei sõltu ühiskondlikust heakskiidust, vaid seda laadi kaalutlustest nagu "kas tegu või printsiip edendab inimõitsengut või leevendab inimkannatusi".
Omanikuväärtus
mõiste, mille viis sisse Elaine Sternberg , näitamaks, et ettevõtte ei tegele mitte ainult kasumi suurendamisega, vaid ka "pikaajalise omanikuväärtuse" suurendamisega - mõiste, mis sisaldab firma investorite usaldust, mõistlikku äripraktikat, töötajaskonna võrdset kohtlemist, äritegevuses kodanikumõõtme säilitamist ja mõju kogukonnale.
Pragmatism
teooria, mis väidab, et absoluutset tõde ei ole olemas ja senised seisukohad, mida on peetud tõesteks, tuleks kogemuse, katse ja eksituse meetodit kasutades üle vaadata. Kui need töötavad ja osutuvad kasutuskõlblikeks, on need tõesed ja väärtuslikud.
Printsiip (moraalne)
moraaliväide või üldine moraalinõue, mis on moraalse arutluskäigu lähtekohaks. Samas võib see olla ka uskumus, mis on tegudele moraalseks suuniseks ning moraalsete prioriteetide üle arutlemise aluseks. (Vrd: ladina keeles principium = alguspunkt, millest edasi minna).
Privaateetika
kalduvus käsitleda eetikat kui isiklikku ja privaatset. Selline seisukoht on vastuolus traditsiooniga, mille järgi eetika käsitleb võimu ja inimestevahelisi suhteid ning vastutustunnet moraalse kogukonna ees.
Probleem
keeruline lahendustvajav asi; mida on raske mõista või millega on raske tegelda; ülesanne. Probleemidel on põhimõtteliselt lahendus olemas. Probleemid võivad olla rasked, aga eeldame, et nad on lahendatavad. (vrd: kreeka keeles problema sõnast pro- ballo = viskama (millegi) poole).
Põhireeglid
(sageli väljendatud käitumiskoodeksites) grupi, spordiklubi, ühiskonna või moraalse kogukonna põhireeglid, millega liikmed nõus on ja mida nad järgivad.
Rakendus - (või praktiline) eetika
kompetents rakenduseetikas tähendab olla võimeline tegutsema vastutustundlikult, asjakohaselt ja tõhusalt erinevates olukordades , oskust esitada selge, sidus ja loogiline põhjendus oma eetilistele otsustele ja käitumisele, viidates üldiselt aktsepteeritud standarditele. See nõuab järgmisi oskusi:
Teadmisi põhiprintsiipidest, mis väljendavad põhiväärtusi ning millest järelduvad meie praktilised moraalireeglid;
Oskust lahendada praktilisi probleeme ning võtta vastu otsuseid, mis on vajalikud moraaliprobleemide käsitlemisel;
Kaalutlusoskus, mis aitab formuleerida mõistlikke eetilisi käitumisviise ning valida sobivaid otsustustoiminguid erinevat tüüpi olukordade jaoks;
Mõistlikud harjumused ja hoiakud, mis kindlustavad, et vastutustundlik moraalne tegutsemine on järjepidev.
Ratsionalism
filosoofia suund, mis rõhutab mõistuse primaarsust kogemuse üle tõeste teadmiste otsinguil ning eeldab, et me oleme võimelised kaasasündinud teadmisi saama sisekaemuse kaudu.
Reduktsionism
püüe seletada kõike ühe lihtsa hüpoteesi abil, taandades kõik teooriad ühele põhiteooriale.
Reegel
väide selle kohta, mida võib teha või mida tuleks teha (või mitte teha). Reegel on ettekirjutus , mis püüab reguleerida või juhtida seda, mida me teeme. Reeglid määratlevad meie kohustused ja lähtuvad mingist "seadustatud" autoriteedist (näit. vanemad, kirik , kool, valitsus). Reeglid loovad olukorra, kus asjadele, tegevustele või arvamustele saab omistada ainult kaks iseloomustavat väidet, s.t. nad võivad olla "õiged" või "valed".
Reeglideontoloogia
moraaliteooria , mis nõuab, et mistahes moraalireegel, olemaks moraalselt siduv, peab olema kohaldatav kõikidele inimestele. Selle näiteks on Kanti kategooriline imperatiiv: "Toimi vaid niisuguse maksiimi järgi, mille kohta võid sa ühtlasi tahta, et see üleüldiseks seaduseks saaks".
Reegliutilitarism
moraaliteooria, mis nõuab, et peaksime alati tegutsema vastavalt reeglile, mille kohaselt tegevus peab tooma suurima õnne kõige suuremale hulgale inimestele ja vähendama teistele tehtavat halba.
Regulatiivsed kriteeriumid
reeglid, mis reguleerivad tegevust, kontrastiks konstitutiivsetele kriteeriumidele , mis seavad üles raamistiku kõnesoleva tegevuse jaoks. Näiteks tennises kirjeldavad konstitutiivsed kriteeriumid väljaku kuju ja suuurust, palli ja kasutatavate reketite olemust ja võrgu kõrgust. Regulatiivsed kriteeriumid määravad, kuidas punkte saada ja millised tegevused toovad kaasa karistuse. Eetikas käsitletakse mõisteid nagu vabadus, vastutus ja moraalse kogukonna olemasolu hea/halvana või õige/valena (annavad regulatiivse raamistiku).
Relativism
seisukoht, mis eitab universaalsete tõdede olemasolu. Kultuurirelativism on deskriptiivne tees, mis ütleb, et eri kultuuride moraaliuskumused varieeruvad suurel määral. Samas ei võta kultuurirelativism seisukohta selles osas, kas asjade niisugune seis on või ei ole õige. Eetiline relativism on metaeetiline tees, mis ütleb, et moraaliotsustuse kehtivus saab tuleneda üksnes sellest, kas konkreetne kultuur või isik tunnistab vastavat printsiipi või mitte.
Roll
sotsiaalselt määratletud või professionaalse (ametialase) staatuse poolt defineeritud funktsioon, nagu näiteks näitleja rolli määrab ära näitekirjaniku käsikiri.
Situatsioonieetika
eetikateooria, mis väidab, et eetiliste otsuste aluseks ei peaks olema reeglid või et me ei peaks otsustamisel lähtuma reeglitest. Iga olukord on unikaalne ning seetõttu tuleb oma väärtustest lähtuvalt käituda nii hästi, kui me antud konkreetses olukorras suudame. Kristlikku armastuse-eetikat väljendatakse mõnikord niimoodi : "Tee seda, mis oleks antud olukorras kõige armastavam tegu".
Skeptitsism
vaatekoht, mille järgi teadmine pole võimalik. Universaalne skeptitsism on seisukoht, et me pole võimelised üldse mitte midagi teadma; lokaalne või partikulaarne skeptitsism leiab, et me oleme määratud jääma teadmatusse mõnes konkreetses olulises valdkonnas (vt nt Hume'i vaated metafüüsikale). Moraaliskeptitsismi arvates ei ole me võimelised teadma, kas moraalitõdesid on olemas.
Strateegiline planeerimine
lähenemine juhtimisele, mille kohaselt ettevõtte tegevust planeeritakse pikemaks ajaks, sooviga pääseda "lühiajalisusest", "ad-hocismist ja "kriisireguleerimisest". Pikaajaliste eesmärkide seadmine võib aidata luua raamistikku edukuse hindamisele.
Subjektiivsus
sõltuvus vaatlejast ehk subjektist. Kõik tegevused on paratamatult subjektiivsed, kuna need on subjekti ehk inimese tegutsemise tulemus.
Subjektivism
eetilise relativismi liik, mis väidab, et moraaliprintsiipide kehtivuse määrab üksikindiviidi valik.
Tautoloogia
väljend, mis, lisamata midagi uut, kordab lause predikaadiosas sisuliselt seda, mis juba sisaldub lause subjektiosas. Näiteks: nelinurgal on neli nurka.
Tegevusteooria
filosoofiline lähenemine, mis analüüsib inimtegevuse tunnuseid - teadlikke, vabatahtlikke ja kavatsuslikke tegusid, ning eristab neid automaatsest või refleksiivsest käitumisest.
Tegevusvälja analüüs
meetod, mille eesmärgiks on hinnata erinevaid mõjusid mingile olukorrale või võimalikule probleemikoldele. Selle järgi analüüsitakse süsteemselt nelja aspekti - olemasolevat tegelikkust , võimalikku ideaali , muutustele vastanduvaid jõude ja muutusi soosivaid jõude. Eesmärk on tuvastada vastanduvad jõud, millega on vaja tegelda, ja toetavad jõud, mida tuleks soovitud muutuse saavutamiseks rakendada.
Teleoloogiline eetika
teooria, mis keskendub tegevuse eesmärgile või selle tagajärgedele (nt õnn või heaolu), määratlemaks, kas tegevus on moraalselt põhjendatud. Kui deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse tegude teatud joontele endile, siis teleoloogiline eetika näeb tegudes vaid instrumentaalset väärtust: seesmine väärtus on siin üksnes tegude tagajärgedel. Teleoloogilised teooriad võivad keskenduda kas mingi tegevuse konkreetsele eesmärgile või väita (nagu Aristoteles), et kogu inimtegevus on suunatud mingi eemärgi poole ja et meid kõiki kannustab vajadus leida oma isiklik õnn või eneseteostus. Nii eetiline egoism kui utilitarism on teleoloogilised teooriad (vrd: kreeka keeles telos = lõpp või eesmärk).
Terviklik kvaliteedijuhtimine (ingl. k. T.Q.M)
lähenemine ärijuhtimisele, mis seob strateegilise planeerimise ning rõhuasetuse väärtustel kui organisatsiooni eesmärkide hädavajalikud koostisosad ja seega ettevõtte edu olemuslikud eeldused.
Tulemusanalüüs
majandusanalüüsi vorm, mille eesmärgiks on hinnata rakendatud poliitikate ja kavandatud tegevuste mõju. See võib hõlmata kulude - tulude hindamist üksikindiviidile või ühiskonnale laiemalt või siis kitsamalt , hinnates üksnes materiaalset väljundit .
Tulemusjuhtimine
ametialase tulemuslikkuse hindamine lähtudes eelnevalt läbiräägitud eesmärkidest ja etteantud kriteeriumidest.
Tõhusus
tegevussüsteemide ja -protsesside produktiivsuse mõõtmise kriteerium
Uskumus
on isiklik tõesusele pretendeeriv otsus, mida uskuja peab olema valmis kaitsma - tuues esile veenvaid põhjusi või tõendeid. Kuigi suhtumised omandatakse üldiselt teistelt, moodustuvad uskumused suhtumiste alagrupi, mida me isiklikult tõeseks peame. Öeldes, et me usume, et miski on tõsi, ei tähenda veel, et me teame kindlasti, et see on tõsi.
Utilitaarne kalkuleerimine
tegevuse või toimimisviisi poolt tekitatud õnnetunde mõõtmine. Selle kontseptsiooni võttis tarvitusele J. Bentham oma utilitarismi versioonis, millele mõnikord viidataks kui psühholoogilisele hedonismile, kuna ta käsitleb püsivate naudingutunnete saavutamist. Kaasaegsete majandusteadlaste püüdlused mõõta "elu kvaliteeti" lähtuvad sageli Benthami mõttekäigust.
Utilitarism
teooria, mille järgi õige tegu on selline, mis maksimeerib kasulikkust. Kasulikkus võidakse siinjuures määratleda naudingu (Jeremy Bentham), õnne (J. S. Mill), ideaalide (G. E. Moore ja H. Rashdall) või huvide kaudu (R. B. Perry ). Utilitarism võetakse sageli lühidalt kokku motoga "võimalikult suuremale hulgale võimalikult palju õnne" ( rangelt võttes kehtib see moto küll vaid ühe konkreetse utilitarismi versiooni kohta). Utilitaristid jagunevad teo- ja reegli-utilitaristideks. Teo-utilitaristid arvavad , et õige tegu on selline, mille tulemuseks on (või suure tõenäosusega on) parimad tagajärjed, reegli-utilitaristid aga on seisukohal, et õige tegu on selline, mis on kooskõlas niisuguste reeglitega, mille tulemuseks (võrreldes teiste reeglistikega) on parimad tagajärjed.
Vaba tahe
seisukoht, et hoolimata pärilikkuse ja keskkonna mõjudest on inimestel võime vabaks tahteks ehk enesemääramiseks, kuna omame teadmisi põhjuslike seaduste toimimisviisidest ning seetõttu võime suunata sündmuste käiku.
Vilistamine (väärteost teatamine)
(ingl.k. whistle-blowing) mõiste, mida kasutatakse, kirjeldades töötaja-poolset tegevust infomeerimaks juhtkonda (või väljaspool asuvat võimu) tegudest, mida ta peab pettuseks, ebaausaks, teistele ohtlikuks või kuritegelikuks käitumiseks. Tavaõiguse üldine nõue näeb ette, et tõendite olemasolu korral kuriteo toimepaneku kohta on inimesel kohustus teavitada sellest asjaomast ametkonda. "Vilistajate" kaitsmine on muutunud riiklikult mõtlevate inimeste jaoks probleemiks seadusliku kaitse ilmse ebapiisavuse tõttu, keda seetõttu võib tabada töölt vallandamine.
Visioon
mõiste, mida kasutatakse juhtimises ja strateegilises planeerimises, kirjeldamaks mingi organisatsiooni liikmete kollektiivset nägemust sellest, kuhu organisatsioon suundub ja millised peaksid olema selle eesmärgid.
Voorus
püsiv moraalse eeskujulikkuse seisund, mis on saavutatud kohaste suhtumiste ja kohase käitumise harjumuspärasel rakendamisel.
Vooruse eetika
teooria, mis keskendub eetilise käitumise jaoks vajalike moraaliomaduste evimisele ( iseloomule ) moraalse tegutseja poolt. Esmakordselt Aristotelese poolt esitatud teooria, mille kohaselt on eetilise hinnangu aluseks iseloom. Vooruste eetika rõhutab olemist - s.t teatud tüüpi isikuks olemist (kes muidugi väljendab seda olemist sobivate tegudega) (kr k aretc,, 'headus, suurepärasus, loomutäius').
Võõrandamatu õigus,
mis on väidetavalt inimesele loomuomane ja seetõttu ei saa seda temalt ära võtta (kuigi seda võib teiste poolt piirata).
Väärikus voorus,
mis eeldab tervikliku iseloomu olemasolu või moraalse isiku terviklikkust, mis hõlmab endas usaldusväärtust, ausust ja õiglust (vrd: ladinakeelne integer= terve, jagamatu, rikkumatu).
Väärtused
midagi, mida väärtustatakse; põhinevad uskumustel. Näit: olema tolerantsem teistsuguse religioosse või kultuurilise taustaga inimeste suhtes. Väärtused on aluseks, millest lähtudes hindame asjade väärtuslikkust, olulisust või mõju isiklike eesmärkide või teiste heaolu saavutamiseks.
Väärtushinnang
mingi tegevuse suhtelise tähtsuse või väärtuse kohta hinnangu andmine; tihti tähendab ka erinevate valikute vahel kaalumist.
Väärtuste
väljaselgitamine isiklike ja professionaalsete (ametialaste) väärtuste hindamine, otsustamaks nende suhtelise tähtsuse üle elus ja töös ning eesmärkidest lähtuvate väärtushierarhiate kujundamisel. Seda protsessi võib rakendada nii organisatsioonidele kui üksikisikutele.
Õigused (negatiivsed)
õigus nõuda, et keegi hoiduks sulle midagi tegemast, mis kahjustaks sinu huve, põhjustaks sulle valu, kahju või ebamugavusi. Negatiivsed õigused ei tekita teiste suhtes mingeid nõudmisi, need taotlevad, et lõpetatakse millegi tegemine, mis sulle kahju teeb.
Õigused (positiivsed)
õigus nõuda, et keegi teine (või üldisemalt kogu ühiskond) annaks sulle mingi hüve (nagu näiteks hariduse, heaolu, töö), kuid kus teise inimese/inimeste võime anda sulle seda, milleks sul õigus on, sõltub tema tahtest ja tema käsutuses olevatest ressurssidest. Õigused korreleeruvad tavaliselt kohustustega, minu õigused võivad tekitada sulle kohustusi ja sinu õigused võivad tekitada mulle kohustusi, nagu näiteks lepinguliste kokkulepete puhul (vrd: Kohustused).
Õigused
põhjendatud legaalsed või moraalsed õigused, mis võivad põhineda konkreetsetel kokkulepetel (nagu lubadused, kihlveod , vanded, tõotused või lepingud) või on universaalsed inimõigused, mis tulenevad inimloomusest (nagu näiteks need õigused, mis sisalduvad ÜRO Inimõiguste Deklaratsioonis).
Ãœhiskondliku lepingu teooria
filosoofiline seisukoht, mis väidab, et õigused ja kohustused tekivad lepingutest inimeste ja ühiskonna vahel. T. Hobbes ja J.J.Rousseau väitsid, et algne ühiskondlik leping oli vajalik, vältimaks anarhiat ja sotsiaalseid konflikte.
Üldine hüve
ühiskonna poolt defineeritav avalik huvi, mis annab aluse üksikisiku ja kollektiivi tegevusele (vrd: tegutsemine pro bono publico - avaliku hüve nimel).