Mida suurem geograafiline kaugus, seda suuremad erinevused. Murdeahelad on näiteks romaani keelte murded Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis; germaani keelte murded Austrias, Šveitsis, Saksamaal, Belgias, Hollandis; Skandinaavia murded Norras, Taanis, Rootsis; põhjaslaavi murdeahel: vene, ukraina, poola, tšehhi, slovaki k; lõunaslaavi murdeahel: sloveenia, serbia, horvaadi, makedoonia, bulgaaria k. 33. HETERONOOMIA JA AUTONOOMIA. TOO NÄITEID. Autonoomia = iseseisvus. Heteronoomia = sõltuvus. Erinevad poliitilistel ja kultuurilistel põhjustel. Keel on see, mis on autonoomne ja sisaldab endas heteronoomseid allkeeli. Heteronoomia ja autonoomia võivad muutuda. - heteronoomia heteronoomia (Lõ-Rootsi kuulus aastaid Taani alla. 40a jooksul said sealsetest taani keele murretest rootsi murded, keeleliselt ei muutunud midagi),
sündmusi. Mõtted on omavahel seotud suvaliselt, mitte loogilise seose alusel. *Piiratud sotsiaalne tunnetus- iseloomulik mõtlemine käib sotsiaalsete, mitte ainult füüsiliste objektide kohta. Laps otsustab teo üle välistele näitajatele toetudes. *Piiratud sotsiaalne mõtlemine- ei suuda inimestega suheldes arvestada rohkem kui üht aspekti. Laps ei suuda näha asju teise inimese vaatevinklist. *Moraalne heteronoomia- täiskasvanu seatud reeglite pimesi täitmine. Selline mõtlemine kestab kümnenda eluaastani. *Animism- laps ei erista elusaid ja elutuid asju ning peab kõike elusaks *Unenägude pidamine reaalsuseks- alguses peab laps neid reaalseks, aga suuremaks saades tajub, et unenäod on nähtamatud ja sünnivad inimeses endas. Lev Võgotski (1896-1934) Võgotski oli juudi päritolu Nõukogude psühholoog ja eripedagoog.
nimel püüdlema igaühe täieliku eneseteostuse poole. Autonoomia (kr k 'seadus iseendale') Sõna-sõnalt olema iseenesele seaduseks [vrd: kreeka keeles Autos = ise, nomos = seadus], kuid kuigi "iseenesele seaduseks olemisel" on tavaliselt negatiivne seadusetusele viitav varjund, võttis Kant selle kasutusele rõhutamaks, et vastutustundlik moraalne tegutseja peab moraaliseadused omaks võtma nagu enda omad, ja mitte tegutsema üksnes ülemvõimu poolt peale pandud kohustuste ajel [vrdl: heteronoomia]. Autonoomne indiviid jõuab moraalsete otsustusteni pigem mõistuse kui autoriteedi tunnistamise kaudu Deontoloogiline eetika (kr k deon, 'kohus, kohustus') Eetikasüsteemid, mille järgi moraalse teo enda teatud tunnusjoontel on seesmine väärtus. Eristub teleoloogilisest eetikast, mille järgi teo moraalsuse lõppkriteeriumiks on mingi teost tulenev mittemoraalne väärtus. Näiteks on deontoloogi jaoks tõe rääkimine õige, isegi
või meeldimist. Adorno ei olnud konservatiiv, ta `jälestas' klassikalist muusikat. Varem oli retoorika muusikaloojad lõid muusikat eesmärgiga, et meeldida publikule. Romantismiga tuli kuulaja vastutus muusika ees oled ise süüdi kui ei suuda tõelises kunstis kunsti leida, pidid õigesti kuulama õigeid asju. Just autonoomsuse tõttu tuleneb kunsti sotsiaalne jõud. Autonoomsusele vastandub heteronoomia. Heteronoomia allumine välimistele reeglitele, väljastpoolt antud seadustele. (Nt keegi tappis inimesi, aga samas see oli käsk, mis talle anti) Muusikateose väärtus asendub sellega, mida saab mõõta nubrites, rahas, statistikas jne. Vahetusväärtus - Turul vahetatav hind millegi muu vastu Tarbimisväärtus tegelik väärtus Autonoomset, reaalset kunstiteaost iseloomustab see, et me saame vaadata selle koostist ja analüüsida. Kultuuritööstus Standardiseeritus Kunstiteose `lõpetamine'
Kunstiteos ei ole maailma positiivne .. , vaid negatiivne??? Reifikatsiooni mõjul said inimesed aru, et normid ei ole universaalsed. Vaimu emantsipatsioon mõnda aega töötas. Inimene allus ratsional. printsiipidele. Kunstis autonoomia peab säilima, see on võimelinee vastu seisma sellele loogikale, mis inimesega ühiskonnas juhtubb. „Mida enam totaalseks muutub ühiskond, seda vähem harmooniline on kunst“ Adorno sõnul on kunst ühiskonna sotsiaalne antitees. Autonoomia vastand - heteronoomia. Heteronoomsus – kellegi teise seadustele allumine. Inimõigustest loobumine on heteronoomne akt = „orjameelsus“ – välistele reeglitele allumine. Kant ja N. pidasid seda amoraalseks. Adorno 1938. Essee „Fetiš“ – toob mängu 2 Marxi väärtust – vahetusväärtuse ja kasutusväärtuse. Esimene märgib midagi, millel turul hind – üks kaup konverteeritav teiseks. Teine märgib eseme tarbimis-/praktilist väärtust, samas on sellisel esemel ka vahetusväärtus
Inimene on tunnetav olend. Sellisena kasutab ta oma mõistust teoreetiliselt. Inimene on aga samuti toimiv olend. Sellisena kasutab ta oma mõistust praktiliselt. Seda mõistuse praktilist külge käsitles Kant peamiselt kahes teoses, "Kommete metafüüsika ümberlükkamine" ja "Praktilise mõistuse kriitika". Esimene on selle ettevalmistav esitus, mida teises süstemaatiliselt ja üksikasjalikult käsitletakse. a) MÕNED PÕHIMÕISTED Autonoomia ja heteronoomia. Mis või kes määrab meie tahte? On kaks võimalust: Kas meie tahe on määratud seadustest, mis asuvad meis enestes, meie mõistuses. Sel juhul oleks mõistus autonoomne (enesele ise seadusi andev). Või meie tahe on määratud millestki, mis asub meist väljaspool, väljaspool meie mõistust. Sel juhul oleks meie tahe võõrast seadusest määratletud (Heteronoomia). Kõik senised filosoofia katsed, arendada välja eetika kui õige tegutsemise teooria, on
midagi. Traditsioonilselt on kunstil puudunud autonoomia. Kunst järjest vähem on olnud teeniv, tema ülesanne ei ole ülistada maiseid ja taevaseid valitsejaid. Kunst muutus isiklikuks. Adorno kirjeldab kunsti autonoomia kasvu. Järjest enam on näha kuidas autonoomne kunst ei sobi sellesse maailma. Kunstist saab ühiskonna antitees. Kunstil peab olema negatiivne joon, et sa oled võimeline eituseks. Autonoomia vastand on heteronoomia- meie käitumise põhjustaja asub välja pool meid, aktiivne(põhjustabise)/reaktiivne(rageerid elule) käitumine. Käitud vastavalt jõule mis mõjub väljast poolt. Kultuuritööstus- on üldmõiste adorno jaoks. Donaalsus teeb muusika meeldivaks ja seda saab ära kasutada. Tuleb luua kunsti millel ei ole kuulajaid või kasutajaid, millel ei ole kohta kultuuritööstuses. Kultuurirööstuse produktid on loodud selleks et inimestega manipuleerida. Töö ja vaba aeg- vastandati need kaks. Sa
Prestiiž Keeled ja murded on sotsiaalsed konstruktsioonid, nende määratlus oleneb kõneleja suhtumisest; Inimesed väidavad, et nad mõistavad paremini murdeid/keeli, mis on prestiižsed. Nt taanlased ja norrakad vs rootslased (taanlased ja norrakad ütlevad, et saavad rootsi keelest aru, kuna sel on kõrge staatus); mandariini ja kantani keele kõnelejad Hiinas (väidavad, et saavad aru, tegelikult mitte); Sotsiaalne murdeahel Heteronoomia ja autonoomia Diakrooniline e ajalooline murdeuurimine Lähtub murrete arengust; Keeleajalooline pool: murdeid võrreldakse algkujudega: tärn ksi – eP ks (üks, läks); EL ts (üts, läts); Dialektomeetria Murdejoonte territoriaalne levik, murrete kaugus üksteisest ja murdeliigendus; Statistilised analüüsid. Eelkõige sõnavarasuhted. Prantslane Jean Séguy 1970ndatel. Eestis Sirje Ainsaar 1980ndatel, Karl Pajusalu, Arvo Krikmann; Materjali kogumine
kultuuriliste põhjuste tõttu. Geograafiline murdeala ahel, kus üleminekud toimuvad järk-järgult, mitte järsult. Küladevahelised erinevused. Mingi geograafilise piirkonna erinevate äärealadel pakinevad murded ei ole alati vastastikku mõistetavad, kuid kuuluvad vastastikuse mõistetavuse ahelasse. Mida suurem geograafiline kaugus, seda suuremad erinevused. Sotsiaalne murdeahel eri sotsiaalsed klassid kasutavad eri keelekujusid. Autonoomia iseseisvus Heteronoomia sõltuvus Dialektide jagunemine: 1) Sotsiolektid e sotsiaalmurded 2) Regionaalsed dialektid e kohamurded Suhtlusvõrgustik rühm inimesi, kes suhtlevad rohkem samasse võrgustikku kuuluvate inimestega kui väljaspool võrgustikku olevate inimestega. Võrgustike abil saab kirjeldada inimestevahelisi suhteid. Inimestele on peale surutud võrgustiku käitumisnormid suletud võrgustikku kuuluvate inimeste keel on sarnane. Tihedad mitmetasandiliste suhetega
(sotsiaalsetest ja ajaloolistest tingimustest) teadlikuks. Inimene mõistab, et piiravad reeglid ei ole universaalsed. Reeglid on meie enda teha. Järelikult kunsti roll muutub. Kunstniku eneseväljenduse idee on uus nähtus. Kunsti ülessanne on ajaloos olnud teeniv. Kunst muutus isiklikumaks. Kui inimesed on kaotanud oma autonoomia, siis kunstitoes on suutnud oma autonoomia säilitada. Järjest enam on näha kuidas kunst ei sobi sellesse maailma (ühiskonda). Autonoomiale vastandub heteronoomia - me allume mingile jõule, mis asub väljaspool meid - reaktiivne . Autonoomia- kunstil peab olema negatiivne jõud (Kafka) - tõelisele kunstile on omane eituse võime. Kultuuritööstus - masside manipulatsioon väljast poolt. Kultuuritööstuse vallas on ka ´päris´ kunsti variante. Toimub suurepäraselt mistahes objekti puhul (filmid - klassikaline muusika, muusika jne). Kultuuritööstuse poolt kasutatav kunstiteos (muusika) kaotab midagi
võimalikud a priori sünteetilised väited? Väited, mis on paratamatud ja üldkehvivad, ent kogemusest vabad. ,,Puhta mõistuse kriitika" käsitleb tunnetusküsimusi. ,,Praktilise mõistuse kriitikas" käsitleb Kant eetikat. Kõigepealt küsib ta, kes või mis määrab meie tahte. Selleks on kaks võimalust: tahe on määratud seadustega, mis on meie mõistuses juba olemas (autonoomia); tahe on määratud millegagi, mis asub väljaspool meie mõistust ehk on mingid võõrad seadused (heteronoomia). Samuti käsitleb ta mõisteid maksiim (maksev üksikisiku otsuste tegemise kohta, nt ma ei peaks suitsetama) ja praktiline seadus (määrab iga inimese tahte, nt mitte keegi ei peaks suitsetama). Samuti leiab Kant, et teoreetilise mõtlemise seadustel on sundiv viis, ent praktiliste mõtlemise seadused ei sunni inimesi toimima, aga suunavad toimima. Sellest tulenevalt jõuab Kant mõisteni kategooriline imperatiiv. Ta jõuabki praktilise mõistuse põhiseaduseni: 'Tegutse
Loeng 8. lk. 3. moraalne vabadus seisneb selle, et „sul tuleb“ teha midagi – kinni pidama. Autonoomia – iseendale seaduseks olemine. Vabadus seisneb mõistuslikus enesemääratlemises. Moraalselt kohustatuna täitma neid norme, mida tema enda mõistus ette kirjutab. Absollutse vabadusega kaasneb absoluutne vastutus. Nähtumuste maailmas ei kanna täielikku vastutust (ühiskond, teised inimesed jne). Mõistusesfääris on vastutus aga inimesel iseendal. Milles seisneb tahte heteronoomia printsiip? Vastupidine printsiip. Siis kui tahe laseb ennast määratleda millegi mõistusvälisena ehk laseb omale seadusi ette kirjutada (ühiskond, inimesed, religioon jne). Mida tähendab termin „maksiim”? Loomulikud käitumisreeglid. Milles seisneb inimese empiiriline karakter? Maksiimide kogum on empiiriline karakter, mis erineb kultuuriti. Milline on praktilise filosoofia ülesanne inimese maksiimide suhtes? Kontrollida maksiimide moraalset õigustatust
annaabi.ee 
