Eesti taimestik (0)

HAAPSALU KUTSEHARIDUSKESKUS
MTE-14
Kuldar  Pajula
EESTI  TAIMESTIK
Referaat
Uuemõisa 2014
Sisukord
Sissejuhatus.................................................................................................................................3
Eesti taimestik.............................................................................................................................4
Süstemaatika...............................................................................................................................5
Taimestiku  kujunemine...............................................................................................................7
Vetikad ........................................................................................................................................8
Sammaltaimed .............................................................................................................................9
Sõnajalgtaimed ..........................................................................................................................10
Paljasseemnetaimed ..................................................................................................................11
Õistaimed ..................................................................................................................................12
Taimed, mida saame Eesti looduses süüa.................................................................................13
Kokkuvõte.................................................................................................................................15
2
Sissejuhatus
Antud töös keskendume sellele kuidas on Eesti taimestik kujunenud.  Vaatleme  taime hõimkondasid 
lähemalt ning lõpetuseks vaatan Eesti taimesid kui söögilaua katjana.
3
Eesti taimestik
Eesti taimestik ehk Eesti floora on Eestis kasvavate taimeliikide kogum.
Eristatakse pärismaist taimestikku ja introdutseeritud taimestikku.
Eestis kasvab pärismaisena ligikaudu 1440 liiki soontaimi ja 583 liiki  sammaltaimi .
Introdutseeritud   floora   liikide   arv   pole   teada,   kuid   see   ületab   pärismaist   floorat   hulk    kordi .
Introdutseeritud on peamiselt soontaimi.
[taimestik]
[1]
4
Süstemaatika 
Kõige varem teistest  taimedest  lahknenud hõimkonnaks võib pidada punavetikaid, mille sugulust
teiste taimedega kinnitavad peamiselt molekulaarsed tunnused. Liitvetikad on muudele taimedele
mitmete tunnuste poolest sarnasemad, kuid sisaldavad kloroplastide asemel tsüanelle. Samas ei
kinnita mitmed molekulaarsed uuringud nende suuremat lähedust ülejäänud taimedele.
Rohevetikad  on  rühmaks , millest põlvnevad hulkraksed  maismaataimed  (embrüofüüdid). Seega on
rohevetikad nende suhtes parafüleetiline  takson  ning peaks  rangelt  põlvnemist järgivas süsteemis ka
neid sisaldama. Teised olulisemad rohevetikate harud on Parasinophycaceae, rohevetikad kitsamas
mõttes,   Ulvophycaceae   ja   mändvetikad   ( viimased    on   lähimad   maismaataimedele   ja   neid
ühendatakse koos maismaataimede ja mõne teise rohevetikate rühmaga harusse Streptophyta).
Algelisimaks maismaataimede (embrüofüütide) rühmaks on sammaltaimed. Osad sammaltaimed
(kõdersamblad)   on   veel    kudedeks    eristumata   tallusega,   arenenumad    samblad    aga   juba   üsna
keerulise   ehitusega.   Sammaltaimede   hulka   kuulusid   ka    sõnajalgtaimede    eellased,   niisiis   on   ka
sammaltaimed   parafüleetiline   takson.   Kokku   on   sammaltaimi   ja    sõnajalgtaimi     käsitletud
eostaimedena (nimetus  viitab  nende paljunemisele eoste abil) (Sporophyta). Neile vastandati nö
alamad  taimed (Thallophyta), mis hõlmas erinevaid vetikatehõimkondi. Taoline süsteem pole siiski
kooskõlas tänapäeva teadmistega taimede põlvnemisest.
Hõlmikpuutaimede hõimkonda kuuluvatest liikidest on tänapäevani säilinud ainult  hõlmikpuu . 
Sõnajalgtaimedele on juba iseloomulik varre  harunemine  ja vee liikumiseks arenenud  trahheiidid .
Need tunnused ühendavad neid kõrgemate taimedega soontaimede (Tracheophyta) rühma.
Sõnajalgtaimedest   arenesid   kaks   tänapäeval   valitsevat   taimede   rühma   -   paljasseemnetaimed   ja
õistaimed   ehk    katteseemnetaimed    (koondnimetusega   seemnetaimed).   Varem   valitsev   olnud
seisukoht    katteseemnetaimede    põlvnemisest   paljasseemnetaimedest   pole   uuemate   uuringutega
kinnitust leidnud, samuti pole põhjendatud paljasseemnetaimedest palmlehikute, hõlmikpuuliste ja
vastaklehikute eraldamine eri hõimkondadena.
    Hõimkond :  punavetikad (Rhodophyta)
    Hõimkond: liitvetikad (Glaucophyta)
    Hõimkond: rohevetikad (Viridiplantae ehk Chlorobionta)
    Hõimkond: Sammaltaimed (Bryophyta)
    Hõimkond: Sõnajalgtaimed (Pteridophyta)
5
    Hõimkond: Õistaimed ehk katteseemnetaimed (Magnoliophyta)
    Hõimkond: Paljasseemnetaimed (Pinophyta)
Taimede   süstemaatikat   püüab   soovituslikult   reglementeerida   Rahvusvaheline   Botaanilise
Nomenklatuuri  Koodeks , mille viimane  versioon  on St. Louisi Koodeks (St. Louis  Code , 1999).
[Taim_System]
6
Taimestiku kujunemine
Taimestik kujutab endast mingis piirkonnas kasvavate taimede kogumit. Eesti taimestik sai arenema
hakata alles pärast  mandrijää  taandumist ja sulamist. Nii nagu kõrgemad taimed, sai vetikastik
hakata  kujunema  samuti  13 000–12  000 aastat  tagasi.  Veelgi  varasemad  vetikad  (enne  viimast
jääaega) on olnud põlevkivi moodustajaid. Kõrgematest taimedest on praegu Eestis esindatud 113
sugukonda. Liigirikkaim on taimestik Lääne-Eestis, liigivaeseim Ida-Eestis. Liigilisuse „ rekord ”
kuulub  Laelatu puisniidule, kust on ühelt ruutmeetrilt loendatud 76 liiki soontaimi (2001. aastal).
Floristilise   liigestuse   alusel   kuulub   Eesti   holarktilise   taimestikuriikkonna   boreaalse   allriikkonna
Euro-Siberi   regiooni.   Sellele   regioonile   on   iseloomulikud   laiade   lääne–ida   suunas   venitunud
areaalidega, põhiliselt Euro-Siberi, vähemal määral tsirkumboreaalsed (holarktilised) Euroopa ja
Euraasia  taimeliigid .
Esimese Eesti floristilise liigestuse esitas 1925 Karl  Reinhold  Kupffer, kes jagas Eesti saarte, Siluri
ja  Devoni  allvaldkonnaks. 1935 osutas  Teodor  Lippmaa edela-lõunast kirde–põhja suunas kulgevale
floristilisele   piirile,   mis    ühtib    üldjoontes   hilisjääaegse   jääjärvede   ja   mere   pealetungi   kõige
laiaulatuslikuma piiriga. T. Lippmaa järgi jaguneb Eesti taimegeograafiliselt lääneranniku ja saarte
lääne-allvaldkonnaks,   lääneranniku   ja   saarte   ida-allvaldkonnaks,   põhjaranniku,   Häädemeeste,
Loode-Eesti, Vahe-Eesti ja paekalda allvaldkonnaks ning  Pandivere , Alutaguse, Lahkme-Eesti ning
Kagu-Eesti valdkonnaks.
[Est_taimestik]
7
Vetikad
Vetikad on kõige  lihtsama  ehitusega taimed. Neil puuduvad taimeorganid. Sellist algelist  taimekeha ,
kus pole organid eristatavad, nimetatakse  talluseks . Paljud vetikad on nii väikesed, et me neid palja
silmaga ei näegi. Ainsana taimeriigis on vetikate hulgas ka üherakulisi taimi. Nad hangivad vett ja
toitaineid kogu keha pinnaga. Kõik vetikad sisaldavad klorofülli (rohelist pigmenti), kuigi osa neist
ei ole rohelised. Vetikate pruunikas ja punakas värvus on tingitud teistest pigmentidest, mis rohelise
klorofülli   ära   varjavad.   Pigmente   sisaldavaid   rakuosi   vetikates   nimetatakse   kromatofoorideks.
Sõltumata värvusest toimub kõigis vetikates fotosüntees. Värvuse alusel jaotataksegi vetikad kolme
hõimkonda:  rohevetiktaimed , punavetiktaimed ja pruunvetiktaimed.
Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii  mage -, riim- kui ka  merevees . Vetikad võivad
hõljuda vabalt, kinnituda veekogu põhja või kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee
läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad  fotosünteesiks  valgust. Üksikud vetikaliigid
suudavad kasvada mullas, puutüvedel ja  kividel .Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt.
Mittesuguline   paljunemine   toimub   eostega   või  vegetatiivselt.     Üherakulised   vetikad   paljunevad
vegetatiivselt pooldumise teel, hulkraksed aga  talluse  tükikestega. Täpsemalt lugege kõigest sellest
vetikate paljunemist ja arengut käsitlevalt leheküljelt.
Maailmas on neid üle 10 000 liigi. Kõige rohkem on  rohevetikaid  (umbes 7  tuhat  liiki). Arvatakse,
et ürgsetest rohevetikatest põlvnevad teised taimed.
Eestile   ainuomased   vetikaliigid   puuduvad.   Magevetes   on   kõige   enam   üherakulisi   ja   niitjaid
rohevetikaid.   Läänemeres   esinevatest   on   tuntuim    pruunvetikas    põisadru.   Tavaline   vetikas
puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline  pleurokokk .
Vetikad on looduses esmase orgaanilise aine tootjad. Veekogudes algab neist enamik toiduahelaid.
Lisaks sellele eritavad vetikad fotosünteesi käigus keskkonda hapnikku. Nende poolt on toodetud
ligikaudu   90   %   atmosfääri   hapnikust.   Paljud   üherakulised   vetikad   elavad    sümbioosis    teiste
organismidega . Näiteks  samblikud  võivad koosneda seentest ja rohevetikatest.
Kui   inimtegevuse   tulemusena   satub   veekogusse   palju   toitaineterikast   reovett,   võivad   vetikad
vohama   hakata.   Seda   nimetatakse   veeõitsenguks.   Veeõitsenguga   kaasneb   kalade   ja   teiste
veeloomade  hukkumine, sest suure hulga taimede lagunemisel tekib  hapnikupuudus .
Mitmed   suured   pruun-   ja   punavetikad   on   tööstuses    tooraineks .   Mõnedest   punavetikaliikidest
saadakse agarit, mida kasutatakse meditsiinis, mikrobioloogias ja ka maiustuste (marmelaadi ja
sefiiri) valmistamisel. Idamaades kasvatatakse vetikaid toiduks.
8
[Vetikad]
9
Sammaltaimed
Sammaltaimed on väikesed, kuni mõnekümne sentimeetri kõrgused taimed. Juured puuduvad kõigil
sammaltaimedel.  Nende  asemel  on kinnitumiseks niitjad  väljakasvud – risoidid. Sammaltaimed
omastavad   vett   ja   toitaineid   kogu   keha   pinnaga.   Ehituse   alusel   eristatakse   lehtsamblaid,
maksasamblaid   ja   kõdersamblaid.   Lehtsammaldele   on   iseloomulikud   varred   ja   lehed.
Maksasamblad võivad olla kas  lehtedeks  ja varteks liigestunud või tallusjad ehk lehtedeks ja varteks
liigestumata. Kõdersammalde hulgas on teada ainult tallusjaid samblaid.
Sammaltaimed ei moodusta seemneid, nad paljunevad peamiselt eostega. Eosest areneb uus taim,
millel  moodustuvad   suguorganid .  Viljastunud  munarakust  areneb  taime  tipmises osas   eoskupar ,
milles   moodustuvad   eosed.   Eosed   levivad    tuulega    ja   idanevad   soodsates   tingimustes.   Samblad
võivad paljuneda ka   vegetatiivselt (näiteks sigikehakestega). Täpsemalt võite selle kohta lugeda
sammaltaimede paljunemist ja arengut käsitlevalt leheküljelt.
Sammaltaimed on niiskete kasvukohtade taimed. Nad kasvavad maapinnal, puidul ja kividel. Et
sammaltaimed on tundlikud õhu saastatuse suhtes, siis ei suuda nad  kasvada tugevasti saastunud
õhuga piirkondades.
Maailmas tuntakse kokku umbes 16 000 liiki sammaltaimi. Neist Eestis kasvab ligikaudu 530 liiki,
milledest enamik (umbes 400 liiki) on lehtsamblad. Sammaltaimed põlvnevad arvatavasti ürgsetest
rohevetikatest.
Eesti loodust ilmestavad peamiselt lehtsamblad. Neist rabadele on iseloomulikud turbasamblad.
Maksasammaldest on enam levinud helvik.
Sageli   moodustavad   sammaltaimed   maapinnal   lausalise   katte.   Samblavaip   takistab   vihma-   ja
lumesulamisvee   kiiret   äravoolu   ja   püsib   seetõttu   kaua   niiskena.   Tihe   samblakiht   on    koduks
paljudele    väikestele   putukatele   ja    ämblikele .   Osaliselt   kõdunenud   turbasammaldest   moodustub
turvas, mida kasutatakse tööstuses ja põllumajanduses.
[Sammaltaimed]
10
Sõnajalgtaimed
Sõnajalgtaimedel   on   tõelised   lehed,   varred   ja   juured,   paljudel   esineb   risoom.   Sõnajalgtaimedel
eristatakse kolme võsutüüpi:  kolla -, osja- ja sõnajalatüüp.
Koldadel   on   hulgaliselt   pisikesi   lehti,    eoslad    on   koondunud   varre   tippudesse   eospeadesse   või
asetsevad lehekaenaldes.
Osjadel   on   lehed   taandarenenud.   Nende   maapealsed   võsud   on   hästi   eristunud   sõlmekohtade   ja
sõlmevahedega. Eoslad on varretippudes eospeadena.
Sõnajalgadel on sageli suured lehed, mille alumisel küljel paiknevad eoslad eoskuhjades.
Sõnajalgtaimed   ei  õitse   kunagi  ega   moodusta   seemneid,   vaid  paljunevad   ja  levivad  eoste   abil.
Eoseid  moodustav  taim koosneb varrest, lehtedest ja juurtest. Eosest areneb pisike eelleht, millel
moodustuvad   suguorganid.   Viljastunud   munarakust   areneb   sobivates   kasvutingimustes   uus
sõnajalgtaim. 
Sõnajalgtaimi   võib   kohata   kogu   maailmas,   eriti   aga    niisketes    troopilistes   piirkondades.   Eestis
kasvavad nad peamiselt niisketes metsades, kuid neid esineb ka müüri- või kivipragudes. Ka  kollad
on metsataimed. Osjad on levinud erinevates  kasvukohtades  – nii kuivadel kui soistel aladel.
Sõnajalgtaimede   hõimkonda   kuuluvad   osjad,   kollad   ja   sõnajalad   -   kokku   ligikaudu   10   000
taimeliiki. Eestis kasvab neist vaid umbes 50 liiki. Kõige enam kasvas sõnajalgtaimi kivisöeajastul
(280-360 miljonit aastat tagasi). Siis katsid Maad hiidsõnajalgade metsad.
Sõnajalgadest on Eestis kõige sagedasemad ohtene sõnajalg ning kilpjalg. Osjadest on tavalisem
põldosi. Kõige levinumad kollad on katte- ning  karukold .
Tänapäeval  on  sõnajalgtaimede   tähtsus  suhteliselt   väike.  Väljasurnud  sõnajalgade  jäänustest  on
moodustunud pruun- ja kivisüsi. Mõned liigid on tuntud ravimtaimedena (näiteks maarjasõnajalg ja
põldosi).
[s6najalg]
11
Paljasseemnetaimed
Enamik paljasseemnetaimi on  okaspuud . Nimetus "paljasseemnetaim" tuleneb sellest, et erinevalt
õistaimedest   paiknevad   nende   seemned     paljalt   käbisoomuste   vahel.   Valdav   osa
paljasseemnetaimedest   on   igihaljad   puud  või   põõsad.   Lehed   on  neil  tavaliselt   kitsad  –  nõeljad
okkad, mis on kaetud tugeva vahakihiga. Tänu sellele on aurumine okastest väiksem ja seetõttu
püsivad need puudel ka talvel. Enamikul okaspuudest on koores, puidus ja okastes  vaigukäigud . Ka
maailma kõrgeimad ja vanimad puud kuuluvad okaspuude hulka.
Erinevalt   vetikatest,    sammal -   ja   sõnajalgtaimedest   ei   vaja   paljasseemnetaimed   paljunemiseks
vesikeskkonda. Nad paljunevad seemnetega, mis arenevad emaskäbides.  Isaskäbid  hävivad pärast
tolmlemist.   Osal   paljasseemnetaimedest   on   seemned   kileja   tiivakesega.   See   soodustab   tuulega
levimist . Nende seemneid levitavad ka  linnud  ja närilised.
Paljasseemnetaimed kasvavad kogu maailmas – nii põhja- kui lõunapoolkeral. Nad on laialdaselt
levinud põhjapoolkeral  ja mägedes, kus moodustavad ulatuslikke okasmetsi.
Paljasseemnetaimed   on   väga   vana   rühm,   mis   arenes   välja   sõnajalgtaimedega   ühisest    eellasest .
Tänaseks   on   enamik   neist   välja   surnud   –    teatakse    vaid   umbes   800   liiki.   Okaspuud   on
paljasseemnetaimede   kõige   suurem   kaasaegne   rühm   ligikaudu   600    liigiga .   Eestis   kasvab
looduslikult ainult 4 paljasseemnetaime, kuid lisaks neile võib siin kohata ka mitmeid sissetoodud
liike. Üks  vanimaid praeguseni säilinud iidsetest paljasseemnetaimedest on hõlmikpuu.
Eestis kasvavad paljasseemnetaimedest vaid okaspuud. Tuntuimad neist on  kuusk ,  mänd  ja  kadakas .
Harilik  mänd  ja  kuusk ja  on   tavalised   metsapuud,   kadakad   kasvavad  aga  nii  metsa  all  kui  ka
loodudel. Soojemast kliimaperioodist pärineb  jugapuu , mis kasvab Hiiu- ja Saaremaal. Ta on meil
hävimisohus ja seetõttu looduskaitse all. Sissetoodud liikidest on levinumad lehised, harilik elupuu,
seedermännid ja torkav kuusk. Viimase üht vormi tuntakse hõbekuusena.
Suured   okasmetsad   on   olulised   õhu   rikastamisel   hapnikuga.   Okaspuud   pakuvad   varju   ja   toitu
paljudele teistele organismidele. Vaigune puit on hästi vastupidav seentele, putukatele ja niiskusele
ning   see   muudab   okaspuud   väärtuslikuks   ehitus-   ja   tarbepuiduks.   Erinevatest   okaspuuliikidest
saadakse tööstuslikult tselluloosi,  piiritust , kamprit, palsamit, siidi jne. Põhiosa puidust saadavast
tselluloosist kasutab paberitööstus. Mõnede okaspuuliikide seemned sisaldavad toiduks kasutatavat
õli. Märgatav osa okaspuudest läheb ka kütteks.
[ paljas ]
12
Õistaimed
Õis- ehk katteseemnetaimede kõige iseloomulikumateks tunnusteks on õis ja sellest arenev vili.
Need   on   organid,   mis   teiste   taimerühmade   esindajatel   puuduvad.   Õistaimedel   on   kujunenud
vedelike   transportimiseks   erilised   sooned   –    trahheed .   Õistaimede   lehtedel   on   laba   ja   selles
harunenud  rood . Enamik liike on heitlehised või suvehaljad – nende lehed varisevad igal aastal.
Õistaimede hulka kuulub nii puid, põõsaid kui ka rohttaimi. Kõik õistaimed jaotatakse kahte klassi:
ühe- ja kaheidulehelised. Klassi nimetus on  tuletatud  seemnes asuvate idulehtede arvu järgi. Ka
mõlemasse klassi kuuluvate taimeliikide  siseehitus  on erinev.
Õistaimed   paljunevad   suguliselt   ja   mittesuguliselt.   Sugulisel   paljunemisel   toimub
kaheliviljastumine.   Munaraku   viljastumiseks   peab   tolmutera   sattuma   emakasuudmele.   Seda
protsessi nimetatakse tolmlemiseks. Enamikul liikidel toimub tolmlemine putukate, teistel – tuule
abil. Mõned liigid on isetolmlejad. Viljastumisjärgselt moodustab sigimik koos selles arenevate
seemnetega vilja. Õistaimed paljunevad vegetatiivselt juurte, varte, lehtede või nende muudendite
abil. 
Õistaimed on levinud väga laialdaselt, sest nad on hästi kohastunud temperatuuri, niiskuse ja teiste
keskkonnatingimuste  muutustega . Vähesed õistaimed suudavad kasvada külmas  Arktikas . Rohkesti
on neid kõikjal mujal – nii maismaal kui veekogudes. Paljudest looduslikest liikidest on inimene
aretanud uusi sorte, mida kasvatatakse põldudel ja aedades. Lisaks kultuurtaimedele on aia- ja
põllumaade sagedased asukad  ka umbrohud, kes samuti kuuluvad õistaimede hulka.
Õistaimed on tänapäeval kõige liigirikkam taimerühm – selles on umbes 240 000 liiki. Nad arenesid
ürgsetest paljasseemnetaimedest. Ligikaudu 3/4 õistaimedest kuulub kaheiduleheliste hulka, mis on
oma ehituselt, kujult ja eluvormilt mitmekesisemad kui  üheidulehelised . Eestis kasvab looduslikult
umbes 1400 liiki õistaimi.
Enamik Eestis kasvavatest õistaimedest on kaheidulehelised. Ka meie  rahvuslill  – rukkilill – kuulub
nende hulka. Väga palju õistaimi kasvatatakse kultuurtaimedena toiduks ja silmarõõmuks. Paljud
üheidulehelised ( kõrrelised ) on kariloomadele söödataimedeks.
Õistaimed on kõigi taimekoosluste peamiseks osaks. Nad pakuvad toitu, varju ja kaitset paljudele
organismidele. Ka inimene kasutab  igapäevases  elus taimedest kõige enam just õistaimi. Paljusid
liike   kasvatatakse   toidu-,   ilu-   ja   ravimtaimedena.   Lehtpuudest   saadakse   kütet,   ehitusmaterjali,
toorainet mööblitööstusele jne.
[6istaim]
13
Taimed, mida saame Eesti looduses süüa
Hakkasin  uurima , et mis taimi Eesti looduses saab süüa ning selgus, et Eesti ligi 1500 teada olevast
looduslikust taimeliigist vaid 20 on mürgised ning tinglikult ülejäänud ca 1480 liiki võib söödavaks
nimetada.  Arutame   lahti   siis  need   taimed   ja   vaatame   kuidas  vanad   eestlased   neid   tarvitasid   ja
säilitasid.
Alustame   marjadest,   pähklitest   ja   puumahladest.   Korjati   jõhvikaid,   mida    hoiti    veega   täidetud
anumas . Siinkohal pean tunnistama, et kui  lugesin  selle kohta, siis meenub mul vanavanaema juures
valge plekk  kauss  veega täidetud jõhvikad sees. Mustikaid korjati peamiselt ravi eesmärgil ning
neid   säilitati   kuivatatult.   Murakate   säilitamise   viis   veidi   üllatas   mind.   Nimelt   pandi   murakat
veekindlasse tünni ja uputati rabas laukasse ja hiljem nööriga välja tõmmati.
Enim   kasutati   endistel   aegadel   metsmaasikaid,   jõhvikaid,   mustikaid   ja   pohli,vähem   muulukaid,
põldmurakaid, lilla- kaid , murakaid, sinikaid, vaarikaid. Puude viljadest söödi toorelt  toominga  ja
pihlaka  marju ning metsõunapuu külmunud õunu. Pihlakaid hoiti oksakobaraga talveni, mil  marjad
läbi külmusid ja magusaks muutusid, siis anti need lastele maiuseks. Veel on teada, et  hariliku
kukerpuu marju kasutati kapsa hapendamisel ja tammetõrusid kohvilaadse joogi tegemisel. 
Pähklid olid väga levinud söögi kõrvalpala. Pähklitest tehti kooke ja kasutati jõulude ajal laste
jõulumängudes.
Puumahladest   on   vast   kõige   tuntum    kasemahl ,   mida   joodi   nii   värskelt   kui   ka   hapendatult.
Kasemahla kasutati ka iluraviks. Vahtramahla lasti harva, kui mitte öelda, et isegi väga harva.
Teine suur sektor on tee- ja  maitsetaimed . Tee- ja  ravimtaimed  üldjuhul kattusid ning kattusid ka
kasutusviisilt. Märkimiväärne on, et teetaimede puhul on säilinud väga palju  algupära . Köömnel
tarvitati küpseid seemneid toorelt ja kuivatatult. Seemneid kasutati maitseainena  suppide -praadide
valmistamisel   ning   pandi   leiva,   saia,   pudru,   vorsti   ja   hapukapsaste   sisse,   lisati   keedupeedile,
nendega   maitsestati   viina;köömnevarsi   kasutati   kurgisoolamisel.   Metsmaasikal   kasutati   nii   õisi,
lehti kui ka  vilju  värskelt ja kuivatatult.  Teeks  kasutati ka hariliku  pärna  õisi. Siin meenub mulle
väga   hästi   pärna   õite   korjamine   lapsepõlves.   Nostalgia   missugune.   Nõmmliivateed   kasutati
peamiselt   Põhja-   ja   Kagu-Eestis,   sest   mujal   seda   taime   ei   leidunud.   Lisakas   kasutati   teeks
vesimünti, punet, nurmenuku õisi ja lehti,  vaarika  varsi, pihlaka õisi, mustika õisi ja  lehti, pohla
õisi ja lehti,  kibuvitsa  õisi ja vilju, harilikku käbiheina, pruuni ristikut,valget ristikut, aasristikut,
kuldristikut,   harilikkassikäppa,   ümaralehelist   uibulehte,   ojamõõlu,   harilik   angervaksi,   harilikku
heinputku,rabamurakat,    kaske ,   kurekella,   ängelheina,   naistepuna,   raudrohtu,   harilikku   vahert,
14
kadakat   jne.   Õlle   maitsestamiseks   on   kasutatud   humalaid   ja   porssasid,   kurkide   ja   tomatite
soolamiseks toominga, sõstrapõõsaste, kirsi  ja tamme lehti.
Kolmandaks vaatleme toidutaimi. Supitaimedeks on kasutatud ning värskelt on  söödud  ja süüakse
järgnevaid  taimi: naati, piimaohakat, põldohakat, seakapsast, haput oblikat, kõrvenõgest, maltsasid
(peamiselt   valget   hanemaltsa),   jänesekapsaid,   heinputke   varsi,   metsharak   putkesid,   tõlkjaid,
kanakoolet,   põldosja   kevadvarsi,   iminõgest,   takjaid,   paiselehte,   harilikku   kikkaputke,   siberi
karuputke, pilliroo noort vart, võililli, merikapsast, orasheina juurt, köömne varsi ja lehti, paiselehti,
verevat kukeharja,kuuse- ja männikasve ja  villpea  vart. Lisaks on söödud ja pandud leivataignasse
täiteks luigelille, kõõluslehe,kollase vesikupu, väikese  vesiroosi , hundinuia, sõnajala, tedremarana,
võilille ja soovõha lihakaid risoome ja juurikaid, neid eelnevalt kuivatades ja peenestades. Männi-
ja   kuusepuudelt   onkogutud   mähka,   mida   on   kuivatatud   ningpeenestatud.   Veel   on   taigna   hulka
pandud   ohaka,   varsakabja,   nõgese,   mustasõstra,    humala ,   paju,   sammalde   ja   naadi   lehti   ja
heinapepresid   ning   samblikestpõdrasamblikku   ja   islandi   käokõrva.   Salatitaimedeks   sobivad
metsikutest   taimedest   valge   ristik,   harilik   kirikakar,harilik   nurmenukk,   metsharakputk,   harilik
jänesekapsas,   salatkress,   harilikhiirekõrv,   harilik   maajalg,   ahtalehelinepõdrakanep,   põldohakas,
valge    iminõges ,   harilik    kortsleht ,   teelehed,   harilikraudrohi,   hapu    oblikas ,   põld-piimaohakas   ja
vesihein. 
Tegelikkuses on eelpool toodud taimeliigid vaid vähene ülevaade mida meie esivanemad tarvitasid.
Kui   vaadata,   ajalukku,   siis   näeme,   et   looduse   poole   vaadati   alles   suurte   nälgade   aeg,   sest   on
mainitud , et 17.-18. sajandil kasutasid  baltisakslased  looduslikke taimi rohkem kui eestlased ja
sellest ajast on antud välja raamatuid, mis on eestlased tänaseni tagasi viinud looduserüppe.
[sook]
15
Kokkuvõte
Sain väga palju teada taimede hõimkondadest. Õppisin tundma erinevate hõimkondade eripärasi ja 
tunnuseid. Lisaks sain teada, et enamus Eesti taimedest on söödavad.
16
Bibliograafia
taimestik: , Vikipeedia 1, 201, http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_taimestik
1: , Vikipeedia, 2015
Taim_System: , Vikipeedia, 2015, http://et.wikipedia.org/wiki/Taimed
Est_taimestik: , Eesti  Entsüklopeedia , 2015, http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_taimestik
Vetikad: , Tartu Ülikooli Loodusteadusliku hariduse keskus, 2015, 
http://bio.edu.ee/taimed/general/vetikad.html
Sammaltaimed: , Tartu Ülikooli Loodusteadusliku hariduse keskus, 2015, 
http://bio.edu.ee/taimed/general/sammal.html
s6najalg: , Tartu Ülikooli Loodusteadusliku hariduse keskus, 2015, 
http://bio.edu.ee/taimed/general/sonajalg.html
paljas: , Tartu Ülikooli Loodusteadusliku hariduse keskus, 2015, 
http://bio.edu.ee/taimed/general/okaspuu.html
6istaim: , Tartu Ülikooli Loodusteadusliku hariduse keskus, 2015, 
http://bio.edu.ee/taimed/general/oistaim.html
sook: , academia.edu, 2015, http://www.academia.edu/1110925/Eesti_looduslikud_s
%C3%B6%C3%B6davad_taimed
17

Document Outline

• Sissejuhatus
• Eesti taimestik
• Süstemaatika
• Taimestiku kujunemine
• Vetikad
• Sammaltaimed
• Sõnajalgtaimed
• Paljasseemnetaimed
• Õistaimed
• Taimed, mida saame Eesti looduses süüa
• Kokkuvõte