Õistaimed referaat 10lk (1)

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 2
TAIMED 3
MITTESUGULINE PALJUNEMINE 5
SUGULINE PALJUNEMINE 6
ÕISIKUD 7
LISAD 8
Kasutatud kirjandus 9

Sissejuhatus

Taimed on hulkraksete organismide rühm, mis moodustab ise orgaanilisi aineid.Taimed kuuluvad taimeriiki.Fotosünteesi teel moodustavad nad päikeseenergiat kasutades süsihappegaasist ja veest orgaanilisi aineid. Taimeriiki kuulub nii liike, millel on õied ja seemned, kui ka algelisemaid liike, millel need puuduvad. Taimeliike on ligikaudu 400 000.

TAIMED

Erinevad taimeliigid võib jagada seitsmesse hõimkonda: õis- ehk kätteseemnetaimed, paljasseemnetaimed, sõnajalgtaimed, sammaltaimed, rohevetiktaimed , punavetiktaimed ja pruunvetiktaimed. Kolm vetikate hõimkonda ühendatakse tihti üheks vetikate rühmaks, ülejäänud nelja hõimkonna taimi nimetatakse kõrgemateks taimedeks. Õistaimi, paljasseemnetaimi ning sõnajalgtaimi nimetatakse ühiselt ka soontaimedeks, sest neil on soontena eristunud juht- ja tugikude vee ning toitainete transportimiseks. Sõnajalgtaimi koos sammaltaimedega nimetatakse eostaimedeks, sest nad paljunevad eostega.Eluslooduse evolutsiooni tulemusena Maal arenenud esimesed taimed sarnanesid toenäoliselt üherakuliste rohevetikatega. Need asustasid veekogusid juba umbes 1,5 miljardit aastat tagasi. Rohevetikad olid ka esimeste maismaataimede eellased, kes arenesid välja ligikaudu 410 - 440 miljonit aastat tagasi.Taimedes toimub fotosüntees, selle poolest erinevad nad teistest elusorganismidest. Fotosünteesi tulemusena saavad taimed enda elutegevuseks vajalikke orgaanilisi aineid. Sünteesiks kasutavad nad päikeseenergiat ning lahteainetena vett ja süsihappegaasi. Fotosünteesiks vajaliku valgusenergia salvestamine toimub peamiselt taimerakkudes leiduvate klorofüllimolekulide osavõtul. Klorofüll on roheline pigment , mis annab taimedele ka rohelise värvuse. Enamikul taimedel on iseloomulik rakuehitus. Erinevalt loomarakust on taimerakk ümbritsetud rakukestaga, mille põhiline koostisaine on tselluloos . Lisaks sellele on taimerakkudes ainuomased organellid: tsentraalvakuool ja plastiidid. Viimased jaotatakse kloroplastideks (rohelised), kromoplastideks (kollasest punaseni) ja leukoplastideks (värvitud või valged). Enamikul taimedel on rakud koondunud kudedeks . Nendega võite lähemalt tutvuda taimekudede lehekuljel.Taimed paljunevad sugulisel ja mittesugulisel teel. Sugulises paljunemises osalevad emas- ja isassugurakud, mis valmivad taime generatiivorganites. Mittesuguline paljunemine jaotatakse vegetatiivseks ja eoseliseks. Võrreldes loomadega on vegetatiivne paljunemine taimeriigis enam levinud. See toimub enamasti taime vegetatiivsete organite ( juur , vars , leht) või talluse tukikeste abil. Vetikad, sammal - ja sõnajalgtaimed paljunevad eostega. Taimede individuaalses arengus eristatakse kahte faasi: sugulist (gametofaasi) ja mittesugulist (sporofaasi). Sugulises faasis olev taim (gametofuut) on haploidsete rakkudega (1n) ja paljuneb suguliselt. Selleks moodustuvad suguorganites mitoosi teel haploidsed sugurakud ( gameedid ). Mittesugulises faasis olev taim (sporofuut) on diploidsete (2n) rakkudega ja paljuneb mittesuguliselt. Eostega paljunevate taimede (vetikate, sammal- ja sõnajalgtaimede) sporofüüdil arenevad meioosi tagajärjel haploidsed eosed. Taime individuaalse arengu tulemusena võivad sporofüüt ja gametofüüt paikneda samal isendil. Nii on see näiteks selgelt väljendunud sammaltaimedel.
Vetikatel võivad aga sporo - ja gametofüüt esineda erinevate isenditena, mis valiselt on tihti eristamatud. Sõnajalgtaimede gametofüüdiks on eelleht . Õistaimedel ja paljasseemnetaimedel on gametofüüt taandarenenud ja selle moodustavad põhiliselt sugurakud.Taimed kasvavad kõikjal, kus on fotosünteesiks piisavalt vajalikke lahteained ja valgusenergiat. Enamik taimeliike asustab maismaad, kuid neid leidub ka ookeanis mitmesaja meetri sügavusel. Taimede asustustihedus on suurim ekvaatori piirkonnas ning väheneb pooluste suunas. Enamik vetikaliike elab veekeskkonnas. Sammal-, sõnajalg-, paljasseemne- ja õistaimede arvukad liigid asustavad aga valdavalt maismaad. Erinevaid taimeliike on maailmas väga palju - üle 300 000. Ka Eestis kasvavate taimede arv ei ole täpselt teada - neid avastatakse üha juurde. Arvatakse, et Eestis kasvab ligikaudu 1450 liiki soontaimi, 550 liiki sammaltaimi ning 2500 liiki vetikaid.Taimed on organismid, kes fotosünteesi käigus salvestavad päikeseenergiat. Selle arvel sünteesivad nad endale vajalikke orgaanilisi ained, mis on toiduks teistele organismidele. Seetõttu on taimed kõigi toiduahelate esmaseks ja põhiliseks lüliks. Fotosünteesi käigus eraldub atmosfääri hapnik, mis moodustab ka Maad ümbritseva osoonikihi. Hapnik on vajalik enamikule elusorganismidele hingamisprotsessiks. Taimed (näiteks puud ja põõsad) on teiste organismide elu- ja varjupaigaks. Nende elutegevus paneb aluse mulla kujunemisele. Taimkätte hävimine võib viia mullastiku erosioonile või kõrbestumisele. Taimedel on oluline seos inimtegevusega. Maad varem asustanud taimedest on moodustunud fossiilsed kütused ( nafta , kivisusi jt.). Inimesed kasutavad taimi toiduks, kütteks, ehitusmaterjaliks, tarbeesemete valmistamiseks, ravimiseks, jne. Looduslikest taimedest on aretatud rohkesti ilu- ja toidutaimede erinevaid sorte .

MITTESUGULINE PALJUNEMINE

Enamik taimi paljuneb mittesuguliselt ehk suguta .Olenevalt mittesugulise paljunemise viisist eristatakse omakorda vegetatiivset ning eoselist paljunemist.Vegetatiivne paljunemine on isendite arvu suurenemine emataimest eraldunud osade arvel.Iga eraldunud osa hakkab iseseisvalt elama, ta kasvab ja areneb ning võib omakorda paljuneda.
Kõige algelisem on vegetatiivne paljunemine mõnedel üherakulistel vetikatel. Seljuhul jaguneb organism kaheks osaks, andes niimoodi alguse kahele tütarorganismile.Kui tekkivad rakud on enam-vähem ühesuurused, räägitakse pooldumisest.
Õistaimed paljunevad vegetatiivselt tänu nende suurele taastumisvõimele(regenatsioovõimele).Neil võib ühest kasvu-ehk vegetatiivsest organist areneda uus terviklik taim.Ainult ühe- ja kaheaastased õistaimed ei paljune looduses vegetatiivselt.Mitmeaastastele taimedele on aga vegetatiivne paljunemine iseloomulik.
Inimese seisukohalt on taimede vegetatiivsel paljunemisel nii häid kui halbu külgi. Heaks küljeks on see, et vegetatiivselt saab paljundada väärtuslikke kultuurtaimede sorte. Halvaks küljeks on see, et vegetatiivselt paljunevate umbrohtude vastu on väga raske võidelda. Kõik nad paljunevad veel ka seemnetega.
Eoseline paljunemine on omane vetikatele, sammal- ja sõnajalgtaimedele. Lihtsama ehitusega vetikatel(nt. Koppvetikal, klorellal, vesijuuksel) võivad eosed tekkida tavalistes keharakkudes. Sammal- ja sõnajalgtaimedel moodustuvad eosed vastavates organites- eoslates ehk sporoangiumides. Eosed ehk spoorid on üherakulised. Seejuures võivad nad erineda nii kujult kui ka suuruselt. Mõnel üherakulisel vetikal, nt. Klorellal, on eosed kujult ja ehituselt emaraku sarnased. Seljuhul nimetatakse neid autospoorideks. Viburi või viburitega varustatud eoseid nimetatakse zoospoorideks. Erinevalt keharakkudest on eostel tugev kest, mis kaitseb neid ebasoodsate keskkonnatingimuste eest. Eosed sisaldavad rohkesti varuaineid, aga vett on neis tunduvalt vähem kui keharakkudes. Enamasti tekib ühe raku jagunemisel 4,8 või suurem paarisarv eoseid. Mittesugulisel paljunemisel, olgu see vegetatiivne või eoseline, kujuneb uus organism ühest niinimetatud emaorganismist ja vastavalt sellele pärib emaorganismi tunnused.
(Martin et al 1998.lk 48-49)

SUGULINE PALJUNEMINE

Sugulisel paljunemisel tekib uus organism kahe raku liitumise tulemusena. Liituvad rakud erinevad organismi teistest rakkudest. Neid nimetatakse sugurakkudeks ehk gameetideks. Sugulisel paljunemisel tekkiv uus organism on uute tunnustega, ta erineb oma vanematest . Uues organismis on kombineerinud mõlema vanema pärilik info. Kõige lihtsama sugulise paljunemise puhul liituvad ühesuguse kuju, suuruse ja liikuvusega sugurakud. Nad moodustuvad tavalistes keharakkudes. See toimub nii koppvetikal ja vesijuuksel. Sageli on aga vetikatel sugurakud erineva kuju, suuruse ja liikuvusega. Tavaliselt on isassugurakk väiksem ja liikuvam kui emassugurakk . Nii on see näiteks põisadrul. Paljudel vetikatel, sammal- ja sõnajalgtaimedel tekivad sugurakud vastavais suguorganeis- anteriidis ja arhegoonis. Anteriidis tekivad isassugurakud. Emassugurakud, sageli küll üksainus munarakk , tekivad arhegoonis. Okaspuude sugulise paljunemise organid asuvad käbides. Isaskäbides on tolmukotid, milles valmivad tolmuterad isassugurakkudega. Emaskäbides aga paiknevad seemnealgmed. Pärast tolmemist ja viljastamist arenevad emaskäbides seemned. Õistaimedel on sugulise paljunemise organ õis. Kui emaskäbis paiknevad seemnealgmed paljalt käbisoomuste vahel, siis õies on nad sigimikus . Okaspuudega võrreldes on teine oluline erinevus selles, et õistaimedel toimub kaheviljastamine. Emakasuudmele sattunud tolmuterast kasvab välja tolmutoru, milles on kaks isassugurakku. Erinevalt loomade isassugurakkudest(spermatosoididest) puuduvad neil viburid , seepärast nimetame neid spermiumideks. Tolmutoru pikeneb ja tungib läbi emakakaela sigimikku, milles on seemnealgmed. Neid ümbritsevad seemnealgmekatted, milles on väike ava- seemnepilu. Seemnealgme keskel paikneb põitaoline lootekott, milles on rakud. Üks neist, mis asub seemnepilu läheduses, on teistest suurem. See on munarakk ehk emassugurakk. Tolmutoru tungib läbi seemnepilu seemnealgmesse ja selle sisu valgub lootekotti. Toimub viljastamine : üks seemnerakkudest ühineb munarakuga. Viljastanud munarakust areneb idu. Teine seemnerakk ühineb lootekoti keskrakuga. Sellest kujuneb areneva seemne toitekude. Eesnevast selgub , et seemnealgmes toimub kaks viljastamist. Kaheviljastamine on iseloomulik ainult õistaimedele. Pärast tolmemist ja viljastamist areneb õiest vili, milles on üks või mitu seemet .
(Martin et al,1998.lk 50-51)

ÕISIKUD

Õisikuks nimetatakse õite kogumikku taime varrel . Vastavalt õisikute harunemisviisile saab nad jaotada kaheks suureks rühmaks: kobar - ja ebasarikõisikud. Kobarõisikutel on harunemine kobarjas. Põhitüübideks on siin kobar, mille hästi arenenud peateljele kinnituvad õieraod õitega(toomingal, maikellukesel). Pea ehk tähk erineb kobarast selle poolest, et õied on raotud ja kinnituvad vahetult õisikuteljele (teelehel). Kobaraga sarnaneb pööris kuid erinevalt kobarast harunevad sellele õisiku peateljele kinnituvad külgharud (kaeral). Õisikud mille jämenenud ja lihakaks muutunud peateljele kinnituvad raotud õied, nimetatakse tõlvikuks (maisil). Nutt on õisik kus lühenenud peateljele kinnituvad raotud või lühiraolised õied (ristikul). Kui laienenud ja lamenenud liua- või korvitaolisel õisikuteljel asetsevad tihedasti raotud õied, siis nimetatakse seda korvikuks (päevalillel, rukkilillel, võilillel). Kobarõisikute hulka kuulub ka kännas. Selle õisiku alumised õieraod on ülemistest tunduvalt pikemad , seetõttu asetsevad kõik õied enam-vähem ühel tasapinnal (pirnipuul). Sarikas on kujunenud kobara peatelje taandarenemise tagajärjel (nurmenukul, sibulal). Õiraod on siin ühepikkused ja neid nimetatakse sarikakiirteks. Enamikul sarikaliste sugukonna taimedel (porgandil, köömnel) on õied koondunud liitsarikatesse. Sellel liitõitsikul kannab iga sarikakiir omakorda lihtsarikat. Ebasarikõisikutel lõpeb peatelg õiega, külgharud on tugevamani arenenud ja sageli oon nad peateljest pikemad. Külgharud harunevad omakorda ja lõpevad õitega (piimalillel, nelgil ). Õisikus arenevad õied erinevatel aegadel . Nii pikeneb taime õitsemis aeg ning suureneb tolmelise tõenäosus. Taim, millel on õied õisikus, annab rohkem seemneid kui see, millel kasvab varre otsas vaid üks õis. Vaatame näiteks võilille, mille korvik meneutab välimuselt suurt õitsikut õit. Tegelikult koosneb see paljudest väikestest õitest, mis avanevad järk-järgult äärest keskosa suunas. Järlikult õitseb võilill kauem kui ainult üksiku õiega taim. Tema õied ei tolmle korraga ning seemnealgmed viljastatakse erineval ajal. Kobarõisikuis ja tähkades avanevad õied järk-järgult alt ülespoole. Sgaeli on õisiku õied nii väikesed, et üksikult jääksid nad tolmeldajatel märkamata. Tervikuna on aga õisik putukatele hästi näha. Selleks, et teha õisikut tolmeldajatele veelgi ligitõmbavaks, võivad olla servmised õied keskmisest suuremad. Nii on see näiteks mitmesugustel korvikutel- karikakrail, teekummelil, rukkillel jt. Kõigis nende taimede korvikuis on servmised õied suured ja silmapaistvad, kuid steriilsed. Õisiku keskel aga on hulgaliselt väikesi, paljasilmaga raskesti eristatavaid õisi. Ka sarikõisikuis võivad servmised õied olla suuremad, näiteks karuputkel.
(Martin et al,1998.lk 52)

LISAD

Kasutatud kirjandus

http://narva.ut.ee/estica/est/loodus/taimed.html
Mati Martin,Maie Toom ,Urmas Kokassaar 1998. bioloogia XIII klassile.Avita,Tallinn.
David Burnie 1994.Lühientsüklopeedia:Loodus.Dorling Kindersley.
12