Eesti luhad ja lammid (0)

Tallinna Tehnikagümnaasium
Eesti luhad ja lammid
Referaat
Koostaja: Kätlin Tiigi 10c
Juhendaja õp. Kersti Veskimets
Tallinn 2008
Sisukord
Sisukord…………………………………………………………………..lk 2
Üldiseloomustus…………………………………………….....................lk 3
Abiootilised tegurid………………………...………………………..…...lk 3
Valgus………………………………………………………………..................lk 3
Ultraviolettkiirgus ………………………………………………………………lk 4
Infrapunane kiirgus…………………………………………………..................lk 4 Õhuniiskus…………………………………………………………….……......lk 4
Kitsa ökoamplituudiga liik……………………………………………...............lk 5
Laia ökoamplituudiga liik……………………………………………………....lk 5
Biootilised tegurid………………………………………...…….………...lk 6
Sümbioos………………………………………………………………………..lk 6
Parasitism ……………………………………………………………………….lk 6
Kisklus ………………………………………………………………………….lk 6
Konkurents ……………………………………………………………………...lk 6
Taimtoidulisus……………………………………………………………….…lk 7
Energia liikumine ( muundumine ) toitumistasemetel……………………..lk 7
Tootjad ehk produtsendid ……………………………………………………….lk 7
Esmased tarbijad ehk herbivoorid ………………………………………………lk 7
Teisesed tarbijad ehk karnivoorid ………………………………………………lk 8
Tipptarbijad ……………………………………………………………………..lk 8
Ökopüramiid…………………………………………………………………….lk 8
Ökosüsteem kui tervik………………………………….............................lk 8
Toiduahelad ………………………………………………………………….….lk 8
Toiduahelate võrgustik…………………………………………………….....…lk 8
Toiduahelate katkemine…………………………………………………………lk 9
Populatsiooni iseloomustus……………………………….........................lk 9 Populatsiooni arvukus ja muutumine ajas……………………………………..lk 10
Populatsiooni tihedus…………………………………………………………..lk 10
Populatsiooni seisund……………………………………………………....… lk 10 Populatsiooni tervislik seisund………………………………………….......…lk 11
Populatsiooni koht toiduahelas , suhted teiste populatsiooniga…………...........lk 11
Kasutatud kirjandus...................................................................................lk 12
2
1.Üldiseloomustus.
Eesti luhad nagu Eestigi, asuvad Euroopas, parasvöötmes. Luhaniite kutsutakse ka lamminiitudeks ja lammideks. Luhtadel eristatakse kolme erinevat vööndit: *sängiäärne luht , kus moodustuvad kihilised lammimullad, *keskluht, kus kujunevad väga viljakad teralised lammimullad, * terassiäärne luht, kus settivad väiksed osakased ja setete hulk on väike. Kõik eelnimetatud vööndid ei pruugi luhal esineda.
Luhaniidud ilmusid Eestisse umbes 2000 aastat tagasi inimtegevuse tulemusena: niit niideti, kasutati karjamaana. Luhaniidud asuvad tavaliselt jõgede ja järvede üleujutatavatel kallastel. Eesti asuvad nad Kesk-ja Lõuna-Eestis, tuntuimad luhaniidud asuvad Soomaal, Matsalus, Alam-Pedja ja Kasari jõe ääres, randade ja järvede äärtes. Tehtud uuringute põhjal on arusaadav, et Eestis on luhaniidud ohus. 1960ndatel aastatel tehtud uuring näitas, et Eestis on luhaniite 83 000 ha, 1996ndaks aastaks oli säilinud ainult 12 000 ha. Luhaniitude säilimiseks tuleb neid pidevalt niita ja hooldada , et pajuvõsa peale ei tungiks.
Võrreldes teiste ökosüsteemidega on luhaniidu taimestik lopsakas, aga liigivaene. Puurindest võib leida üksikuid puid nagu näiteks jalakaid, sangleppe, tamme, halle leppe, toomingaid ja haabu. Põõsarindest harilikku sarapuud , hundipaju ja paju.
Rohurinne on luhal väga liigirikas, esindatud on harilik maavits , ussilill, kollane võhumõõk, lamba- aruhein , värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, angervaks, mailane, hanijalg , kullerkupp , siberi võhumõõk, sale tarn, lünktarn, luhttarn, päideroog, sinine emajuur , väga haruldane kobrapea jpt. Loomadest või luhaniidud kohata eelkõige linde nagu tikutaja , kiivitaja , suur-koovitaja, rohunepp , tutkas , nurmkana , toonekurg , sinikael - part , turteltuvi, must-ja valge-toonekurg, mustsaba- vigle,ka loomi nagu kobras , põder jt. Iseloomulikke pesitsejaid on umbes 30 liiki. Lisaks neile on luhtadel ka ohtralt konni , kiile ja putukaid.
2.Abiootiliste tegurite iseloomustus.
Valgus
Kuna luhaniidud on suhteliselt puudest lagedad, saavad taimed küllaltki palju valgust. Eestis vaheldub aastaaegadega päevase valgusperioodi pikkus, st. suvel on päevase valgusperioodi pikkus üle 12 tunni, ja talvel jällegi alla 12 tunni. Sellest on tulenevalt kasvavad luhal nii lühipäevataimed kui ka pikapäeva taimed. Päevane valgusperiood on taimedele väga tähtis, sest sellel ajal saavad taimed fotosünteesida.
Valguslembelised taimed: enamus niidutaimed näiteks kassikäpp, keskmine teeleht , hanijalg, kullerkupp, sinine emajuur, värihein, mailane, kobrapea, siberi võhumõõk, niidu kuremõõk, paju ja paljud teised. Varjutaluvad on harilik sarapuu, hall lepp. Poolvarjuline on näiteks lamba-aruhein
Varjulembesid taimi niitudel üldiselt ei ole, siiski võib siia näitema tuua võilille, mis ei kuulu kumbagi kategooriasse, sest ta on fotoperiodismita taim, niidukäharik
Ööloomad luhaniidul: vähe, kõige levinum tiigilendlane , kes elab Eestis Alam-Pedjal.
Päevaloomad: kõik linnud , metskitsed, koprad , põdrad.
3
UV-kiirgus
UV-kiirgus ehk ultraviolettkiirgus on kõige lühemalainelisem valguskiirgus, mis suurtes kogustes tapab kõik elava. Eestis asub parasvöötmes ja siia saabub ultraviolettkiirgust väga vähe.
Infrapunane kiirgus
Infrapunane kiirgus on kõige pikalainelisem valguskiirgus, mida nimetatakse ka soojuskiirguseks. Eestis erineb see igal aastaajal ja sõltub ka ilmast. Talvel, kui soojuskiirgus on väike on temperatuur madal. See tegur mõjutab otseselt taimi ja loomi. Luhaniidul on talvel taimedel puhkeperiood. Puud langetavad talveks lehed ja nad ei ole temperatuuri suhtes eriti nõudliku. Harilik haab ja paju on täiesti külmakindlad, harilik sarapuu on külmakindel, aga ei talu väga karmi külma, hall lepp talub pimedust ja külma, seevastu tamm on külmatundlik, eriti hiliskevadel. Rohurinde taimed jäävad tavaliselt lume ja jää alla ning kasvavad järgmisel aastal uuesti.
Järgmiseks võiks vaadelda loomade kohastumisi. Loomadest on lindude kohastumused kõige huvitavamad. Kõige levinum kohastumus on väljaranne talvel. Väljarändajate hulka kuulub kiivitaja, kes talvitub Euroopas, täpsemalt Prantsusmaal, tutkas elutseb siin läbirände ajal (aprilli 2.pool-juuni lõpp ja juuli lõpp-september), sinikal-part rändab ära sügise lõpus, kui osa jääb ka siia, tikutaja (märts-oktoober), must-toonekurg (märts, aprill-august), lendab talvituma Aafrikasse või Lõuna- Aasiasse , valge-toonekurg (aprill-september), üliharva jääb ka talvituma, üldjuhul lendab Lõuna-Aafrikasse, suurkoovitaja (aprill-august), talvitub Inglismaal, Aafrika idarannikul ja Suurtel Sunda saartel. Nagu näha on kõige suurem kohastumus ränne, mis ulatub maailma kaugetesse paikadesse.
Õhuniiskus
Õhuniiskus on väga kõrge, avaldub see tiheda uduga. keskmine õhuniiskus on umbes 80-83%, kõige suurem talvekuudel ja väikseim mais. Õhuniiskus on suur, sest luhaniit on vahetult jõgede kallastel. Õhuniiskus saavutab oma tipu talveti, kui on sula ning kevadeti , kui lumi ja jää hakkavad sulama, aga päiksesekiirgus pole veel nii suur, et õhku kuivatada. Kohastumisi taimedel ja loomadel pole, sest loomad on ise valinud endale sellise elupaiga ning enamus taimi on nn. "veelembesed". Siiski vee rohkuse ja suurema õhuniiskuse puhul on luha - ja lamminiidud sobivaks elupaigaks paljudele kahepaiksetele. Arvukamad on veekonn , tiigikonn , harilik kärnkonn ja rohukonn.
4
Kitsa ökoamplituudiga liik
Alam-Pedjal levinud tiigilendlane, kes on ööloom. Suvel ta päeval magab ja välja tuleb öösel. see on tingitud sellest, et ta ei taha valgust ja kõrget temperatuuri. Talvel tiigilendlane talvitub, talvitumiseks on sobivaim temperatuu 2-7 kraadi C. Tiigilendlane on kitsa ökoamplituudiga temperatuuri suhtes (0 c-16 c).
Laia ökoamplituudiga liik.
Siia alla kuulub kindlasti paju, mis on rahva seas tuntud täna oma pajuutudele. Vaatleme paju ökoamplituudi temperatuuri suhtes. See on väga lai, sest paju on tegelikult ju külmakindel. Amplituudi ulatus on umbes -45 kraadi C- 40 kraadi C. Kui temperatuur langeb alla selle võib juhtuda, et ei teki lihtsalt pajuutusi, kui tõuseb üle selle, siis võib teda ohustada niiskusepuudus.
5
3.Biootilised tegurid ehk organismidevahelised suhted
Sümbioos
Sümbioos on eri liiki organismide vastastikku kasulik kooseluvorm ja sellises vormis elavaid liike nimetatakse sümbiontideks. Sageli peetakse sümbioosi mõiste all silmas vaid mutualismi – kahe erinevast liigist organismi (sümbiondi) obligaatset ehk mõlemale kasulikku ja ühtaegu möödapääsmatult vajalikku kooselu. Näiteks mutualismiga on tegu vetika ja seene sümbioosi puhul samblikes .
Näiteks niidukäharikus ongi vetika ja seene sümbioos.
Põdral on sümbioos tselluloosibakteriga. Selline sümbioos esineb kõigil rohusööjatel loomadel. Taimed sisaldavad tselluloosi ja loomad ise ei saada seda lagundada, seda teevad nende soolestikus elavad tselluloosibakterid. Tselluloosibakteritel on jälle rohusööjate loomade soolestik mugavaks elupaigaks.

Parasitism

Parasitism ehk nugilisus on looduses esinev organismide vaheline suhe; üks variant sümbioosist, mille puhul üks organism ( parasiit , nugiline) kasutab teist organismi (peremeesorganismi, peremeest) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid , saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. Parasitism on näiteks see, kui sääsk imeb põdralt verd. Sääsk on ekstoparasiit ja saab põdra verest elujõudu ja toitaineid, tegemist on ektoparasitismiga. See on selline parasitismi vorm, kus parasiit elab peremeesorganismi peal või selle läheduses.
Kui põdral, aga on näiteks paelussid, siis tegemist on obligatoorse parasitismiga. See on selline parasitismi vorm, kus parasiit vajab peremeesorganismi vältimatult. Enamasti on sel puhul tegemist parasiitse eluvormiga, mis on täielikult kohastunud peremeesorganismiga.

Kisklus

Kisklus ehk röövlus ehk episitism ehk predatsioon on röövlooma ja saaklooma vaheline toitumissuhe. Kiskjad ehk karnivoorid on loomad, kes söövad teisi loomi. Samas võib karnivoor olla mõne teist liiki kiskja toiduobjekt. Sel viisil moodustub kiskahel , mille viimaseks lüliks on tippkiskja .
Näiteks kisklusega on tegemist tiigilendlase toitumises, tema peamiseks toiduks on väiksed putukad nagu sääsed ja kihulased . Kiivitaja toitub peamiselt putukatest ja nende vastsetest, limustest, vihmaussidest, hulkjalgsetest. Tihti sööb ta mardikaid. Ta sööb kaerasorisid ja rohutirtse. Must-toonekurg eelistab loomset toitu: peamiselt kalu, aga sööb ka konni, veeputukaid, harva roomajaid ja veetaimi. Tutka peamiteks toiduobjektideks on selgrootud loomad, vahel harva ka taimeseemned. Valge-toonekurg, erinevalt mustast toitub kõigest, millest jõud üle käib ja mida on saada: vihmaussid , putukad, hiired, mutid, konnad , maod. Tikutaja toitub putukatest, nende vastsetest, ussidest, taimeseemnetest.

Konkurents

Konkurents on subjektide püüdlemine eesmärgi (ühise ressursi) poole olukorras, kus ühe edu tähendab teise ebaedu . Konkurents ökoloogias on kahe erineva liigi või liigisisene suhe ühise limiteeriva ressursi korral. Konkurents on vastastikku negatiivne.
Erinevate liikide vahelist konkurentsi nimetatakse liikidevaheliseks konkurentsiks, ühe liigi piires toimuvat konkurentsi aga liigisiseseks konkurentsiks.
6
Konkurents ilmneb tavaliselt juhul, kui organismidel on sarnased toidubaasid ja/või elupaigad, st ühine limiteeriv ressurss. Konkurentsi määr sõltub eeskätt populatsioonitihedusest. Taimede puhul saab eristada juurekonkurentsi- ja võsukonkurentsi, mis samuti võib ilmneda nii liigisisesena kui ka liikidevahelisena.
Taimed konkureerivad kõige tihedamini valguse pärast. Luhaniidul konkureerivad valguse pärast teelehed. Samuti näiteks kullerkupud ja mailased. Nende puhul on tegemist liigisisese konkurentsiga.
Omavahel konkureerivad toidu pärast veekonn ja tiigikonn, kes mõlemad söövad peamiselt putukaid, mardikaid ja kahetiivalisi. Kobrapea konkureerib variheinaga kasvukoha pärast, varihein püüab teda pidevalt välja tõrjuda. Toidu pärast konkureerivad näiteks põder ja kobras, kes talvel söövad mõlemad paju. Kõigi nende näidete puhul on tegemist liikidevahelise konkurentsiga.

Taimtoidulisus

Herbivooria ehk taimtoidulisus on herbivoori ehk taimtoidulise looma liigi ja taimeliigi vaheline toitumissuhe.

Näiteks nurmkana toitub umbrohuseemnetest, mahavarisenud viljateradest, rohttaimede rohelistest osadest, marjadest, lülijalgsetest ja tigudest. Erandiks on pojad, kes toituvad algul vaid loomsest toidust, taimse toiduga harjuvad aeglaselt.

Sinikael-part on tegelikult segatoiduline, aga eelistab taimset toitu nagu näiteks veetaimede rohelisi osi, seemneid ja juurikaid. Turteltuvi toitub seemnetest, marjadest ja pehmetest taimeosadest.

Koprad on taimtoidulised. Suvel eelistavad nad süüa rohttaimi: nõgest, angervaksa, pilliroogu jne. Talvel toitub peamiselt enda langetatud paju, haava ja kase, harvemini lepa koorest ja noortest okstest.

Põder on ka taimtoiduline loom. Toiduks tarvitab ligi ta 60 rohttaime- ja 30 puu- ning põõsaliiki. Sõltuvalt soolavajadusele sööb rohkem kas vees või kuival pinnal kasvavaid taimi. Talvel sööb puude-põõsaste peenemaid oksi, eriti armastab näksida pajupõõsaste tipmisi oksi. Tarvitab ka seeni, samblikke, puhmastaimi.

4. Energia liikumine (muundumine) toitumistasemetel
Energia liigub toitumise, toitainete kaudu. Järgmisele tasemele liigub tavaliselt umbes 10%, ülejäänud 90% tarbib ära esialgne sööja.
Tootjad ehk produtsendid
Nagu ka toiduahelates on esimeseks lüliks taimed. Taimed omastavad ökotoobist anorgaanilisi ühendeid ning moodustavad fotosünteesi teel neile vajalikke orgaaniliisi aineid. Selle tõttu nimetatakse neid tootjateks ehk produtsentideks. Liskaks taimedele kuuluvad tootjate alla ka mõned autotroofsed bakterid ja protistid .
Tootjateks on näiteks rohi, puud, näiteks haab ja paju, õistaimed näiteks kullerkupp, mailane, kobrapea, siberi võhumõõk jne. Ühesõnaga on tootjateks kõik rohelised taimed.
Esmased tarbijad ehk herbivoorid
Herbivoorid on fütofaagid ehk taimtoidulised loomad, kes tavaliselt toituvad ainult taimedest ja teistest autotroofidest. Nad kuuluvad teisse lülisse, st. toituvad kõikidest esimese lüli rohelistest taimedest. Herbivooriks on näiteks põder, kobras, turteltuvi, nurmkana ja kõik loomad, kes sõõvad taimede rohelisi osi.
7
Teisesed tarbijad ehk karnivoorid
Loomtoiduline loom ehk karnivoor ehk sarkofaag ehk harpaktofaag on loom, kes toitub põhiliselt teistest loomadest. Samuti võib ta toituda nii teistest loomadest, kui ka taimedest. Karnivoorideks on näiteks must- ja valge-toonekurg, kiivitaja, veekonn, tiigikonn, sinikael-part ja tutkas.
Tipptarbijad
Tipptarbijad, nagu ka toiduahelas, kuuluvad viimasesse lülisse. Tipptarbijad on üldjuhul suuremad kiskjad. Mõnel juhul võib tippkiskjaks nimetada ka inimest. Tippkiskjateks on näiteks kotkad , kes rüüstavad pesi ja söövad lindude poegi, hundid , kes murravad väiksemaid imetajaid ning siis alla võib lugeda mõned mõttes ka toonekured, sest nad söövad kalu, näiteks kilusid, kes omakorda söövad planktilisi selgrootuid.
Ökopüramiid
5. Ökosüsteem kui tervik
Toiduahelad
Toitumisahel ehk toiduahel on toitumissuhete alusel reastatud organismide jada, millesse kuuluvad produtsendid, konsumendid ja destruendid . Toiduahelad saavad alguse alati taimsest. Taim saab päikeselt energiat ja toodab endas vajalikke orgaanilise aineid. Teiseks lülik on taimtoiduline loom, kolmandaks lüliks kiskja, kes toitub antud taimtoidulisest loomast . Seda kiskjat võib süüa veel järgmine kiskja jne. Toiduahelad lõppevad alati tippkiskjaga. Mõne toiduahela tippkiskja võib olla ka inimene.
Päideroog niidu- rohutirts kiivitaja
Aruhein rohutigu metsprussakas harilik kärnkonn must-toonekurg
Mägiristiksääsktiigilendlane
Teeleht rohutigu jaanimardikas veekonn valge-toonekurg
Toiduahelate võrgustik
Toiduahelate võrgustikuks nimetatakse omavahel põimunud toiduahelate kogumit.
8
tikutaja tiigilendlane kobras, põder hunt, karu
sääsk teeleht niidu-rohutirts kiivitaja
mägiristik rohutigu mardikas veekonn valge-toonekurg
must-toonekurg

Toiduahelate katkemine

Toiduahelate katkemine toimub siis, kui mingi isend ei tarbi enam antud toitu. Näiteks, kui sääsed tarbiks ainult taimemahla, siis mardikate arvukus väheneks ning veekonn hakkaks sööma rohkem teisi isendeid, näiteks kahetiivalisi, mille tagajärjel ka nende arvukus väheneks.
Näiteks, kui sääskede arvukus tõuseks, hakkaks tikutaja sööma rohkem sääski, mille tõttu väheneb tema ussikeste tarbimine, mille tagajärjel tõuseks ussikeste arvukus.
Näiteks, kui toonekured otsustavad enam mitte tarbida konnasid, siis hakkavad vähenema nende populatsioonide isendid, mida nad rohkem sööma hakkavad, näiteks kalu. Samas tõuseb aga näiteks veekonnade arv, mille tõttu väheneb jälle mardikate arv, kuna veekonnad tarbivad nüüd rohkem.
Kui aga toonekured otsustavad sööma hakata ainult konni, siis kasvavad jälle teiste isendite arvud, mida nad lakkasid söömast. Kasvaks mardikate arv, kuna neil on vähem vaenlasi ning nad tarbiks rohkemtaimemahle. Oletame, et nii palju, et sääskedele enam e jätku. Siis hakkavad sääsed rohkem verd imema.
Selliseid oletusi tehes võib lõputult koostada erinevaid tagajärgi.
6.Ühe konkreetse populatsiooni iseloomustus
Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat . Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
Kobras on eranditult taimtoiduline süües suvel rohttaimi (nõges, pilliroog , angervaks, vaarikas jne.) ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude noortele okstele, mis tavaliselt asuvad puu ladvaosas langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammaste abil.
Elupaigana eelistab kobras aeglase vooluga veekogusid, mille kaldal peab kasvama lehtpuid. Neile veekogudele ehitab ta veetaseme tõstmiseks enda langetatud puudest ja mudast tugevaid tamme, tekitades sellega sageli kahju ümbritsevale loodusele.Koprad ehitavad kas okstest kuhilpesa või kraabivad järsu kaldanõlva sisse uru. Pesa suue on alati allpool veepinda ja seetõttu on õhk kopra pesas sumbunud. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega.
9
Eelistab elada vee- ja kaldataimestikurikastel, aeglase vooluga veekogudel. Tähtis on ka pehme puiduga lehtpuude ja põõsaste olemasolu kaldataimestikus. Paisutab elukohaks valitud veekogu tammidega (mida ehitab enda langetatud puudest) ülesse, põhjustades sellega kohati pidevaid üleujutusi. Pesa ehitab okstest ja väiksematest puudest kaldale või kraabib uru (juhul kui veekogul on järsud kaldad ). Kuhilpesad võivad olla kolme-nelja meetri kõrgused ja kümnemeetrise diameetriga. Pesast väljuvad avad on alati vee all. Koprad on monogaamsed loomad. Vanad elavad koos eelmise ja vahel ka varasemate aastate poegadega. Territooriumi märgistavad anaalnäärmete nõrega. Karvkate muudetakse veekindlaks rasunäärme nõrega. Nad suudavad vee all viibida kuni 20 minutit (selleks ajaks sulgevad nad oma kõrvaavad).
Tiinus kestab kobrastel 3,5 kuud ja pojad sünnivad mais või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 1…4 hästi arenenud poega . Pojad suudavad juba paari päeva vanuselt ujuda. Iseseisvuvad noored teisel eluaastal ja suguküpseteks saavad kolmandal aastal. Maksimaalne eluiga on neil 15-20 aastat.
Arvukus ja muutumine ajas.
Eestis arvatakse leiduvat umbes 6000 isendit. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt . Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. 2006. aastal arvati leiduvat umbes 6100 isendit, 2004. aastal umeb 5750 isendit, 2002. aastal umbes 5900 isendit ja 2002. aastal umbes 6000 isendit. Kobraste populatsioon on ökoloogiliselt tasakaalus.
Tihedus.
Arvestades, et Eesti pindala on 45,3 tuhat ruutkilomeetrit ja 2008.aastal arvatakse leiduvat umbes 6000 isendit, siis 6000 isendit jagada 45300000 ruutmeetriga, siis saab tulemuseks umbes 0,0001 isendit/ ruutmeetrile . See tähendab 1 isend 10000 ruutmeetri kohta. See ongi selle liigi, küllaltki hõre, populatsioonitihedus.
Seisund.
Kuigi, neid on vähe hinnatakse nende seisundit suhteliselt heaks, sest, populatsioonilained on küllaltki stabilised ning selletõttu hinnatakse ka kobraste seisundit stabiilseks. Stabiilsust näitab ka see, kobrast on lubatud küttida.
10
Kobrast on lubatud jahtida mõrra, piirdevõrgu, ulukit kohe surmava püünisraua või varitsus - ja hiilimisjahina ning urukoeraga 1. septembrist 15. aprillini . Siiski on kobrast raske tabada, sest olles vaenlast märganud, annab ta sellest teistele märku tugeva sabaöögiga vastu vett. See aitab vältida kobrastele ootamatut olukorda.
Tervislik seisund.
Tervislik seisund on küllaltki hea. Eestis pole avastatud kobrastel haigusi. Samuti ei ole koprad peremeesorganismiks nakkavatele haigustele. Koprad surevadki tavaliselt kas loomulikku surma, jahi käigus või satuvad kellelegi toiduks.
Koht toiduahelas, suhted teistega .
Toiduahelas on nad herbivoorid ja toiduks suurkiskjatele. Tänu vee-eluviisile ja urgudele on kobras vaenlaste eest küllaltki hästi kaitstud. Maismaal võivad vaenlasteks olla kõik suurkiskjad. Poegadele on ohuks saarmas , rebane, tuhkur , suured röövlinnud.
11
Kasutatud kirjandus.
Bioloogia gümnaasiumile, 4. kursus .
Maailmaatlas
www.bio.edu.ee/loomad
www.bio.edu.ee/taimed
www.et.wikipedia.org
http://www.soomaa.com/?id=72&lang=est
http://bio.edu.ee/taimed/general/lamminiit.ht m
http://www.koolielu.ee/files/Niidutaimed.doc
http://mt.legaltext.ee/esterm/concept.asp?conceptID=76568&term=lamminiit
http://miksike.ee/
http://koolielu.ee/
http://www.zbi.ee/satikad/putukad/
www.google.ee
www. neti .ee
12