Madalsoo referaat (3)

Referaat

Madalsoo

Koostas:

Tallinn 2008
Sisukord
1. Üldiseloomustus.
2. Asukoht
3. Abiootiliste tegurite iseloomustus.
4. Biootilised tegurid
5. Energia liikumine toitumistasemel.
6. Ökosüsteem kui tervik
7. Rästikute populatsioon
8. Ökoloogilised globaalprobleemid .
1, Üldiseloomustus.
Madalsoo on põhjaveest toituv vähemalt 30 cm paksuse turbakihiga ala. Madalsood kujunevad veekogude kinnikasvamisel või mineraalmaade soostumisel ja on soode esimene arenguaste Liikuv põhjavesi rikastab turvast hapniku ja toitainetega ning seetõttu on madalsood kõige liigirikkamad . Toitaineid tuleb madalsoopinda pidevalt juurde nii põhjaveest kui ka kevadiste , sügiseste üleujutustega Madalsood jagunevad toitumuselt nelja rühma: õõtsiksood, luhasood, allikasood ja nõosood. Et soodes on enamasti liigniiske , siis suudavad seal kasvada vaid niiskuslembesed taimed.
Rohurindes kasvab rohkesti tarnu jm lõikheinalisi ja valitsevad metsasamblad. Samuti jõhvikas, sookail, kanarbik , sookask, vaevakask , pilliroog, angervaks, ubaleht, soovõhk, lääne-mõõkrohi ja erinevad tarnaliigid, millel on väga oluline osa turbalasundi moodustamisel. Madalsoodes pesitseb ligi 100 linnuliiki (teder, rukkirääk, suurkoovitaja, metskiur jne.) Siin teevad rändepeatusi sookured. Madalsoos pesitseb Euroopas haruldane soo-loorkull Kohata võib rästikut, nastikut , sisalikke ja konnasid. Soo eluskoosluses on kõige olulisemad loomtoidulised loomad (kiilid, vastsed , ämblikud) Putukatest leiab siit mardikalisi, tirdilisi, lehekirbulisi, kärbseid, sääski, ämblikke. Loomadest jalutavad läbi soo metssiga , põder, jänes, hunt, metskits , uruhiir , karihiir, rebane .
Soo-loorkull
2. Asukoht
Soid võib leida pea kõikjal maailmas, subarktilistelt aladelt troopikani
Maakera soorohkeimad alad on Kanada ja Lääne-Siber. Kuna Eestis on olnud tingimused soode arenguks soodsad, siis on kujunenud suur soode mitmekesisus. Eestis on soodega kaetud umbes 1/5 maismaast. Madalsood moodustavad Eesti lagesoode pindalast peaaegu poole.
3. Abiootiliste tegurite iseloomustus.
Soo on avatud valgusele. Sood on ökosüsteemid, kus teatud osa elusorganismide poolt päikeseenergia arvel loodud orgaanilisest ainest jääb lagunemata ja ladestub turbana ning taimkattel puudub turba olemasolu tõttu side mineraalse pinnasega.
Soo on ultraviolettkiirgusele ja infrapunasele kiirgusele avatud. Infrapunane kiirgus on väga oluline kõigusoojaste loomadele –roomajad. Ultraviolettkiirgus on suures koguses kõigile organismidele kahjulik
Madalsoo õhuniiskus on suur.
Sootaimede kasvu pidurdab vee vähene liikuvus ja õhuvaegus. Vesine pinnas on hapnikuvaeguses.
Madalsoo on üldjuhul happeline.
Kitsa ökoamplituudiga liik on Saaremaa robirohi. See on Saaremaa lääne- ja loodeosas kasvav üheaastane, ühekojaline rohttaim, kõrgus 20-50 cm. Saaremaa robirohi kuulub mailaseliste sugukonda, robirohu perekonda. Saaremaa robirohi on poolparasiit - ta juurestik on vähearenenud, kuid juurtel on haustorid, mille abil taim kinnitub teiste taimede juurtele ja ammutab neist toitaineid. Kasvab allikasoodel ja päris- ja puisniitudel. Saaremaa robirohi on ainuke taim, mis kasvab ainult Eestis.
Laia ökoamplituudiga liigiks võiks pidada tarna. Tarn on lõikheinaliste sugukonna liigirikkaim perekond. Perekonda kuuluvate liikide arvuks on pakutud 1100–2000. Eestis on tarnaliike loendatud 77 ja kasvab neid peamiselt madalsoodes.
4. Biootilised tegurid
Samblikud (seened) sümbioosis vetikatega. Samblikus elavad vetikad sisaldavad kloroplaste. Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb. Nii toimub seene ja vetika vahel kooselu
Porsa juured kasvavad sümbioosis kiirikseentega, mis võimaldavad tal turbast paremini lämmastikuühendeid omandada.
Porss on paju meenutav aromaatse lõhnaga taim. Lehti on kasutatud õlle ja likööri maitsestamiseks.
Parsitism- põder ja parm . Parm imeb põdralt verd. Verd imevad ainult emased parmud, kes vajavad seda munade tootmiseks.
Kisklus soos - konn ja sookurg , jänes ja hunt, hiir ja rästik, kärnkonn ja nastik . Esimesena nimetatud loom langeb teisena nimetatud looma saagiks .
Konkurents võib olla liikidevaheline või liigisisene osavõitlus piiratud keskkonna ressursside pärast. Näiteks metsvindi pesad on teineteisest 100 – 2000m kaugusel. Vältides toidule konkurentsi.
Suhe taimetoidulise looma ja taime vahel Näiteks jänes sööb talvel puukoort, karu sööb marju, põder sööb samblikke.
5. Energia liikumine toitumistasemel.
Produtsendid soos on näiteks samblad, jõhvikas, sookail.
Herbivoorideks on jänes, metskits, põder. Nad toituvad ainult taimedest
Karnivooriks kes toitub põhiliselt teistest loomadest on soos rebane.
Tippkiskjaks on hunt. Hunt murrab haige loomad maha. Seega ei saa haigused levida
Kiskjad ei saa elada saakloomata. Aga kiskjate hävitamine võib viia ka saakloomade allakäigule.
Ökoloogilise püramiidi moodustavad ökosüsteemi troofilised tasemed .
Rebane
Sookurg, rästik
Konn, hiir
Putukad, limused
Rohelised taimed
6. Ökosüsteem kui tervik
Madalsoos on toiduahelad lühikesed
N: Villpea , vahtlane, konn, sookurg
N: rohttaimed , jänes, rebane
N: putukas , huulhein
N: sääsk, kiil , kärbsenäpp
N: kärbes, ämblik,
Toiduahelate võrgustik.
Sipelgad → kadakatäks
Soo-uruhiir osjad → põder sääsed murakad
↑ ↓ ↓ ↓
Pohlad → soo- liugur → rabakonn → sookurg → pruunkaru
↓ ↓ ↑
rästik nastik rebane
Kui toiduahelas üks lüli näiteks hukkub, siis võib juhtuda, et väheneb ka temast toituva liigi arvukus
7. Rästikute populatsioon
Rästik on levinud väga laialt: elutseb Põhja- ja Kesk-Euroopas ning Põhja-Aasias, Inglismaast kuni Sahhalini ja Koreani. Põhjas on ta levinud kuni 68 laiuskraadini Euroopas ja 61-63 laiuskraadini Siberis . Lõunas ulatub kuni 40 kraadini lõuna-laiusel. Mägedes esineb ta kuni 3000m kõrgusel üle merepinna . Eestis tavaline, laialt levinud liik. Teda on nii mandril kui ka saartel. Nagu enamik põhjapoolsete ning parasvöötme laiuste madusid, jaotuvad harilikud rästikud territooriumil väga ebaühtlaselt, moodustades sobivates kohtades suuri kolooniaid – maokoldeid, kuid puududes täielikult suurtel aladel. Levila põhjaosas määravad maokollete paiknemise sobivad talvitumistingimused. Maokolletes võib rästikute asustustihedus ulatuda 90 maoni hektaril, kuid sagedamini pole üle 3-8 mao 100 hektari kohta.
Rästikud on tavaliselt paiksed ja elavad kogu elu ühel ja samal kohal, paigutuses ümber maksimaalselt 60-100m raadiuses. Rästikud talvituvad allpool läbikülmuvat pinnasekihti, 40cm kuni 2m sügavusel. Temperatuur ei tohi talvituskohtades langeda alla 2-4 kraadi. Rästikute kehatemperatuur kõigub looduses 9-31 kraadini. Optimaalne temperatuur on isastel ligi 25 kraadi, tiinetel emastel 28 kraadi. 37 kraadist kõrgemal saabub rästikutel soojakangestus ja nad hukkuvad. Seega mõjutab rästikute populatsiooni suhteliselt palju temperatuur. Rästik kuulub Eestis looduskaitse alla. Arvukust vähendab inimtegevusest tingitud kultuurmaastiku pealetung , sest sellega seoses väheneb rästikule sobivate elupaikade pindala. Rästiku toit on üsna mitmekesine ja muutub sõltuvalt kohast, sesoonist ja aastati. Tavaliselt moodustavad hiirelaadsed närilised või konnad hariliku rästiku toidu põhiosa kogu aktiivse perioodi vältel, kuid maapinnal pesitsevate väikeste lindude massilise koorumise ajal on linnupojad rästiku meelistoiduks. Noored rästikud toituvad tavaliselt putukatest, eriti tirtslastest ja mardikalistest, harvemini söövad liblikaröövikuid, sipelgaid, nälkjaid ja vihmausse. Hariliku rästiku vaenlasteks on madukotkad, harvemini toonekured, neljajalgsetest mäger, rebane, tuhkur ja siil .
8. Ökoloogilised globaalprobleemid.
1971. aastal kirjutati Iraanis Ramsari linnas alla märgalade konventsioonile.
Ramsari konventsiooni eesmärk on kaitsta kogu maailma märgalasid, sest nende pindala ja väärtus väheneb pidevalt nende kuivendamise, reostamise ja majandusliku kasutuselevõtu tõttu. Konventsioonis rõhutatakse märgalade suurt ökoloogilist rolli, seda eriti veelindude rände-, puhke - ja pesitsuspaikadena. Kõik konventsiooniga liitunud riigid peavad võtma meetmed märgalade kaitseks ja esitama vähemalt ühe märgala rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistusse.
On ju märgalad süsinikku siduvaks kohaks, kus see taimejäänustena talletatakse . Kuivendamisel saab aga kuhjunud orgaanika hapniku ligipääsu tõttu lagunema hakata ning kogu see aegade jooksul kogunenud süsinik pääseb CO2 kujul tagasi atmosfääri ning seda hulka kiiremini kui ta sealt kunagi turbasse seoti
Märgalad hoiavad umbes samasugust süsinikukogust, kui sisaldab atmosfäär praegu. Nende hävitamine peamiselt põllumajanduse huvides on ilmselt andnud suure osa inimtekkelisest süsinikdioksiidist ja metaanist
Soode kaudu toimub põhjavee varude taastumine , samuti toodavad seal kasvavad taimed hapnikku
Kasutatud kirjandus:
http://www.ussiauk.planet.ee/Eesti_roomajad/Harilik_Rastik_Eesti.php
http://eelis.ic.envir.ee:8080/ecological/mires/F1178878013/F1178878027
http://eelis.ic.envir.ee:8080/ecological/mires
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=1350
http://www.geoeducation.info/sood.php
http://margalad.wikispaces.com/Madalsoo