Ookean (1)

1. Üldiseloomustus
Ookean on maailmamere suurem osa. Ookeanid moodustavad maakera pinnast üle 70%. Kuigi tegelikult on see üks suur veekogu, lahutavad ookeane tinglikult mandrid. Et nad katavad proportsionaalselt suurema osa lõunapoolkerast (81%) võrreldes põhjapoolkeraga (61%), siis esineb märkimisväärseid erinevusi poolkerade ilmastikus. Tavaliselt eristatakse nelja ookeani: Vaikne ookean, Atlandi ookean, India ookean ja Põhja-Jäämeri. Viiendaks ookeaniks võib lugeda Lõuna-Jäämerd ehk Lõunaookeani - Atlandi, India ja Vaikse ookeani Antarktise-lähiseid osi. Vaikse ja Atlandi ookeani põhja- ning lõunaosa ei ole eraldi ookeanid.
Asukoht: 1) Vaikne ookean – eraldab Aasiat ja Ameerikat ning on suurim ookean Maal. Asub Ameerikast läänes ja Aasiast ning Austraaliast idas. Vaikse ookeani alla kuuluvad kõik kliimavöötmed va. polaarne kliimavööde ning ka ekvatoriaalset kliimavöödet on ainult väike osake.
2)Atlandi ookean – eraldab Ameerikat ja Euroopat ning Aafrikat. Asub Ameerikast idas ja Euroopast ning Aafrikast läänes. Atlandi ookeani alla kuuluvad samuti peaaegu kõik kliimavöötmed, kõik peale polaarse ja lähispolaarse kliimavöötme.
3)India ookean – eraldab Aafrikat, Austraaliat ja Aasiat Antarktikast. Asub Aafrikast idas, Aasiast lõunas, Austraaliast läänes ja Antarktikast põhjas. India ookean võtab enda alla ekvatoriaalset, lähisekvatoriaalset, troopilist, lähistroopilist ja parasvöötme kliimavöödet.
4)Põhja-Jäämeri – maailma väikseim ookean . Ookean põhjapoolusel. Asub Põhja-Ameerikast ja Euraasiast põhjas. Põhja-Jäämere alla jääb polaarne ja lähispolaarne kliimavööde.
Peamised looma- ja taimeliigid – kuna ookeanid katavad Maa pindalast 70%, siis on ookeanid väga liigirikkad. Peamised loomaliigid on:
Kahepaiksetest – rohekilpkonnad, rombkilpkonnad ja nahkkilpkonnad.
Kalad – merihobuke, hailised(sidrunhai, mõrtsukhai, tiigerhai , hiidhai, hallhai), noolhaugid, tiibkalad, ingelkalad, astelraid, ahvenalased(meriroosahvenad, kiviahvenad, kardinalahvenalased), ogalikud , lõhe, mudahüpik, hiid -sarvikraid, papagoikalad , riffkalalased, hiidsuu, limakalalased, siilkalalased, lendkalad, liblikkalad, vaalalised.
Selgrootud – meripõis, küütlev ebakalmaar, signaalkrabid, meriroosilised, käsnad, kaheksajalgsed, paljaslõpulised, laevukesed , kammloomad, nuivähid, suur rõõneskarp, kivikorallilised, ruutkrabid, merituped, austrid , suur ogatäht, zooplanktonid, meririst, lehvik - ja kaelususlased, tõruvähid, korallid .
Peamised taimeliigid on ainult vetikalised ja need on: punavetikad , pruunvetikad , ränivetikad, vaguviburvetikad, neelvetikad, liitvetikad, agarikud.
2. Abiootiliste tegurite iseloomustus
Valgus – Ookeani taimed on varjulembelised, kuna osa veepinnale jõudvast valgusest neeldub, osa aga peegeldub. Valgus ei jõua veekogus väga sügavale, seetõttu läheb täiesti pimedaks umbes 30 m juures, aga Vaikse ookeani keskmine sügavus on 4 km. Pruunvetikate kasvupiirkond on 6-15 m sügavusel, sellest sõltuvalt langeb natuke valgust neile peale ja tänu sellele on nende levik suurem kui teistel vetikatel. Pruunvetikad on ka suuruselt suurimad vetikad . Ränivetikad on seevastu mikroskoopailise suurusega ja asuvad sügavamal vees. Nendeni valgus ei ulatu ja sellepärast pole neil ka seda vaja (nendel taimedel sümbioosi ei toimu).
Kuna sügavatesse kohtadesse ei pääse päikesevalgus, siis on ka seal elavad loomad selleks eriliselt kohastunud . Ookeanisügavustes on tähtsamateks meelteks haistmis- ja kompimismeel . Paljud loomad on pimedad, hulgaliselt kalu on spetsiaalselt kohastunud. Näiteks Macrourus perekonna merluusil on pikk saba, millel paiknevad saaklooma liigutusi registreerivad retseptorid. Teised liigid tõstavad end põhjasetetelt kõrgemale pikkade uimekiirte abil, et leida puhtas vees hõljuvat saaki. Kuna toitu on sügavikes vähe, on saagipüüdjad toiduotsingul sunnitud olema efektiivsed. Paljud kalad ujuvad päraniaetud lõugadega ning neelavad kõike vastutulevat. Neil on veniv magu, mis on võimeline vastu võtma suurel hulgal toitu. Nad on võimelised oma lõuad isegi nii pärani ajama , et söövad ära endast suurematemõõtmetega saagi. Tahapoole suunatud hambad hoiavad ära kinnipüütud saagi põgenemise. Mõned süvamere asukad toodavad biokeemiline reaktsiooni abil valgust. Osa kasutab valgust röövloomade eemalepeletamiseks, üritades valguse abil hirmuäratavam välja näha. Aga meresarvik meelitab helendava peibutise, niinimetatud õnge abil hoopis saagi ligi. Omapäraselt on see kala lahendanud oma partneri leidmise probleemi. Oluliselt emasest väiksem isane kasvab pärast paarilise leidmist emase külge. Nad arenevad üheaegselt, olles ühendatud ühise vereringe ja nahaga. Enamus süvamereloomi kasvab aeglaselt, väheste pikkus , väheste pikkus , väheste pikkus , väheste pikkus , väheste pikkus ületab 30 cm. Paljud kalad on musta värvi. Sügavates kohtades elavad kalad on värvitud ja läbipaistvad.
Ultraviolettkiirgus – UV – kiirgus ei levi vees, sest kiired peegelduvad vee pinnalt tagasi ning sellepärast pole veeloomadel kohastumusi UV-kiirguse vastu. Erandid on vaalalised ja delfiinid , kes käivad vahepeal vee pinnal, nendel on keha kaetud limakestaga ja nahk on neil paksem. Teised erandid on kilpkonnad , kes käivad vahepeal veest väljas. Kilpkonnadel on UV-kiirguse kaitseks paks nahk ja kilp seljas .
Infrapunane kiirgus – Infrapunane kiirgus soojendab ookenivett ainult peamistes kihtides. Igas ookeanis on vee temperatuur erinev. Vaikses ookeanis on vee temperatuur keskmiselt veebruaris 22-27ºC ja augustis 20-25ºC . India ookeanis on keskmiselt veebruaris 25-27ºC ja suvel 28-30ºC.Atlandi ookeanis on vee temperatuur 26-28ºC ,aga 60º põhjalaiusel on talvel -6-8ºC ja suvel 10ºC Põhja-Jäämeres jääb vee keskmine temperatuur nulli lähedale.
Hapniku hulk – Ookeanites on keskmine hapniku hulk 5-12 mg/l kohta.
Ökoamplituud:
Laia ökoamplituudiga on mõõkkala, kes elab ookeanides , kus temperatuur jääb 5-27ºC vahele, kuid kõige paremini sobib mõõkkalale temperatuur vahemikus 18-22ºC
Kitsa ökoamplituudiga on latimeera, kes saab elada temperatuuril 13-20ºC.
3. Biootilised tegurid ehk organismidevahelised suhted
Sümbioos -1) Samblike suur vastupidavus vees tuleneb sellest, et nad koosnevad seeneniidistikust ja selle vahele põimunud vetikarakkudest või tsüanobakteritest. Seeneniidid on võimelised võtma keskkonnast vett, mineraalsooli ja süsihappegaasi. Samblikus elavad vetikad sisaldavad kloroplaste (nii-öelda päikesepatareisid). Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb.
2)Endosümbioos – sinivetika ja rohevetika vahel. Sellel juhul elab sinivetikas rohevetika rakus ning rohevetikas on endosümbiont ehk peremeesrakk. Kui selles sümbioosis sinivetikas hukkub, siis ei juhtu rohevetikaga midagi, kuid kui rohevetikas hukkub, siis hukkub ka sinivetikas.
Parasitism – Paeluss Hymenolepis diminuta valmikutel on tsirkadiaalne
migratsioonmööda soolt vastavuses toidu paiknemisega. Kui peremehe magu on
toitu täis asub paelussi pea väga lähedal püloorilisele sfinkterile (kohale, kus toit
maost väljub). Toidu liikumisel maost edasi liigub paeluss sellega kaasa ja pärast
tagasi kuni järgmise toidukorrani. Selle adaptiivseks seletuseks arvatakse olevat
see, et nii tagab parasiit endale maksimaalsed toidu omastamise tingimused. Paelussid esinevad ka kaladel ja selgrootutel.
Kisklus – 1)Mõrtsukhai - toitub erinevatest mereimetajatest ja kaladest. Mõrtsukhai peab jahti üksi. Nad söövad siis, kui tekib võimalus. Nende tähtsaim meel on haistmine, millega ta tunnetab vere lõhna ja nii leiab saagi üles. Väga tähtis on ka vibratsioonitaju.
2) Harilik kaheksajalg – meelistoiduks on krabid , vähilised ja erinevad liistaklõpulised. Nad on suurepärased ujujad ja nad püüavad enamus oma saagist kinni äkiliselt rünnates. Nad on võimelised oma värvust muutma . Maskeerunud kaheksajalg viskub möödaliikuva saagi peale ning halvab selle oma mürgi abil. Kui saak juhtub olema kajaga limane , hammustab kaheksajalg selle oma rohkete tillukeste hammastega varustatud keele abil katki. Rahutute vastaste kinnihoidmiseks rakendab kaheksajalg teistsugust meetodit. Ta tekitab kõigepealt tindipilve, seejärel ründab ohvrit tagantpoolt.
3)Siilkalalised – toituvad korallidest. Siilkalased näksivad korallitükikesi ja peenestavad need kõvade hambaid asendavate plaadikestega. Korallidest kasutavad nad ära seeduvad osad. Siilkalad söövad ka limuseid, näiteks austreid, kelle kõvad kojad pole neile takistuseks.
4)Merihobuke – nad toituvad planktonist või väikestest kalamaimudest. Merihobuke on võimeline liigutama oma silmamune üksteisest sõltumatult, tänu sellele näevad nad ümbritsevat hästi, ise liikumatuks jäädes. Merihobuke võib muuta oma värvi. Keskkonnaga samastumine aitab neil end vaenlase eest kaitsta ja ise saaki jahtida. Haardeulatuses leiduvast saagist kas haaratakse kinni või imetakse ta sisse – isegi kuni 3 cm kauguselt .
5)Laevukesed – toituvad kaladest, vähkidest, garneelidest ja homaaridest, samuti koljustest. Toitu hangivad nad tundlike moretseptorite abil, mis paiknevad nende peenikeste kombitsate tipus ja lõpuste kõrval. Silmad on neil küll suured, aga pole täiuslikud, sest need on nõrgad, ilma läätse ja klaaskehata. Laevukesed jahivad öösel. Nad närivad toidu tugevate sarvjate lõugadega, mis meenutavad papagoi nokka. Nad haukavad suure tüki, mis jõuab suhu kareda keele abil. Seedimine kestab 30 tundi.
Konkurents - 1)Omavahel konkureerivad astelrai ja hiid-sarvikrai, kuna nad mõlemad elavad samades piirkondades ja söövad limuseid ja vähilaadseid. Mõlemad elavad soojemates ookeani piirkondades. Kui mõlemad raid hakkavad omavahel toidu pärast võitlema, siis jääb tavaliselt peale hiid-sarvikraid, sest nemad on astelraidest mõne meetri võrra pikemad ja ka tugevamad.
2)Veel konkureerivad omavahel kardinalahvenad ja lendkalad. Kuna nad mõlemad on väiksed, siis nad söövad teiste kalade marju ning veel muid tillukesi mereloomi. Aga kui neil mõlemal kalal läheb kalamarjade pärast võitluseks, siis jääb peale lendkala, kuna ta on raskem ja pikem, sest lendkala on kuni 45 cm pikk, aga kardinalahven on ainult 10 cm pikkune .
3)Konkureerivad veel hiidhai ja planktonid. Hiidhai kasutab planktoneid toiduks ja hiidhaid midagi muud ei söögi. Nad lihtsalt ujuvad avatud lõugadega ning töötlevad oma lõpustest läbi tonnide kaupa vett. Kui planktonid neile suhu satuvad, siis on hiidhail lõpustekaarte küljes kleepuv lima, kuhu planktonid kinni jäävad ja nii toiduks saavad.
4)Suur ogatäht saab süüa ainult korallide pehmet elusosa , kuid ogatähte tahavad omakorda süüa papagoikala, kes pööravad ogatähe selili ning ründavad teda kergesti ligipääsetavalt alapoolelt. Kuid ka lihasööjad teod imevad ogatähe pehmeid kudesid ning vähilaadsed söövad mõnel määral ka ogatähti.
5)Kaheksajalg konkureerib samasuguste isenditega jahitavate loomade ja ka jahikoha pärast. Kuna neil väga rikkalikku söögilauda ei ole, siis peavad nad sageli omadega võitlema ja selles võitluses jääb peale ainult tugevam, suurem või osavam.
Taimtoidulisus – 1)Papagoikala – Papagoikalade kuju ja kasutusmeetod on sarnane papagoile ja nendega nad saavad vetikaid maha kraapida korallidelt. Nende põhitoidu moodustavad korallpolüübid. Korallriffidel kasvavaid vetikaid süües ujuvad papagoikalad, pead allapoole langetatud. Nende lõuad liiguvad pidevalt ning iga kord haaravad nad endaga uue portsu.
2)Paljaslõpulised – paljud paljaslõpulised liiguvad mööda riffe ning söövad kõike – nii vetikaid kui ka loomset toitu. Ka suu on paljaslõpulistel erinevalt välja arenenud. Paljud neist kraabivad kaljudelt toitu hõõrelina toimiva sarvestunud raaduliga.
3)Harilik mereliud – toituvad kaldaäärsetel kividel kasvavatest väikestest merevetikatest. Nad küünitavad oma toidu järele, sirutades oma jalga lainjate liigutustega tänu erilise lihase tööle. Meriliud näksib vetikaid keelega – sarvjate hambakestega kaetud hõõrlaga. Limajäljed, mida mereliud endast maha jätab, soodustavad uute vetikate arengut. Igal mereliual oma territoorium , mida tuleb kaitsta teiste eest.
4)Lehvik- ja kaelususlased - kallastel ja kõrgete lainetega kohtades pole lehvik- ja kaelususlastel sobivast toidust puudust: seal leidub kärbunud taimede ja kõdunenud loomade jäänuseid, tillukesi vetikaid ja planktoni koostisosaks olevaid mikroorganisme . Uss ootab, millal toit tema kombitsatele satub. Söödav osa neelatakse alla, seedimatud osakesed aga väljutatakse või kleebitakse hoopis tupeseinte külge.
5)Tõruvähid – on kõvasti ühe koha peal kinni, nii et nad ei saa aktiivselt toitu hankida. Tõusu ajal sirutavad nad oma jäsemed välja ja haaravad nendega mikroskoopilisi ripsloomi ja taimeosakesi endale koja sisemusse. Tõruvähid on võimelised sööma ainult siis, kui merevesi neid üle ujutab.
4. Energia liikumine (muundumine) toitumistasemel
Tootjad ehk produtsendid – ookeanites on tootjad kõik taimed, mis seal kasvavad, näiteks: punavetikad, pruunvetikad, ränivetikad, vaguviburvetikad, neelvetikad, liitvetikad, agarikud, planktonilised.
Esmased tarbijad ehk herbivoorid – esmased tarbijad on need, kes söövad neid taimi. Herbivoorid ei saa olla kiskjad ega loomtoidulised . Ookeanides on esmased tarbijad näiteks: meriroosahvenad, mudahüpik, papagoikalad, vähilised, krevetid , korallid, kiviahvenlased, riffkalalased, limakalalased, lendkalad, signaalkrabid, meriroosilised, käsnad, rõõeskarbid, nuivähid, austrid jne.
Teisesed tarbijad ehk karnivoorid – teisesed tarbijad on sellised kalad, kes söövad esmaseid tarbijaid, kuid tipptarbijad söövad neid ise. Teisesed tarbijad on näiteks: kaheksajalad , ingelkalad, meripõis, kalmaar , lõhe, siilkalalised jne.
Tipptarbijad – Ookeanides on üldjuhul tipptarbijad hailised ja muud suuremad kiskjad, kes teisi kalu söövad, aga neid ei sööda ega tapeta. Ookeanides on tipptarbijad näiteks: Hailised (sidrunhai, mõrtsukhai, tiigerhai, hiidhai, hallhai), raid, tiibkala, noolhaugid.
Ö sidrunhai
kopüramiid:
kiviahven
riffkalalised
zooplankton
fütoplankton
Mida kõrgemale püramiid läheb, seda väiksemaks muutub biomass ja toimub energia vähenemine, sest zooplankton sööb fütoplanktoneid ja neid viimaseid ei saa olla vähem kui zooplanktoneid, sest muidu fütoplanktonid hävineksid. Sama lugu on ka teiste lülidega, ei saa olla söödavat vähem, kui on sööjaid. Üldse on tipptarbijaid kõige vähem, sest neid ei söö keegi ning kui neid oleks rohkem, hakkaksid nad sööma teiste lülide toitu ja tasakaal toiduahelate vahel kaoks.
5.Ökosüsteem kui tervik
Toiduahelad – 1) zooplankton → nuivähk → kaheksajalg → tiigerhai
2)korallid → paljaslõpulised → ogalikud → lõhe → haug
3)fütoplankton → zooplankton → lehviklased → ingelkala → noolhaug
T zooplankton
oiduahelate võrgustik –
krevetid
vähilised
Fütoplankt
mudahüpik
ingelkala
korallid
noolhaug
hiid sarvikrai
tiigerhai
harilik kaheksajalg
Toiduahelate katkemine – Kui toiduahel katkeks korallide koha pealt, siis ei jätku ingelkaladele süüa ja nende vahel tuleb tugev konkurents. Aga endiselt söövad regulaarselt edasi tiigerhai, harilik kaheksajalg ja noolhaug. See omakorda viib ingelkalade väljasuremiseni. Nüüd jääb noolhaugil toidust puudu ja nad hakkavad rohkem sööma vähilisi ja teisi kalu. Kaheksajalad hakkavad regulaarsemalt sööma vähilasi, kuid tiigerhaid eriti ingelkalade kadumine väga kõigutaks. Järgmiseks satuksid ohtu vähilised. Ma ei usu et nüüd kaheksajalad nälga jääksid, aga sellist toidulauda enam ei oleks. Tänu korallide väljasuremisele võivad välja surra ka mitmed teised liigid, kuigi nad ei ole otseses ühenduses korallidega. Korallid võivad välja surra näiteks reostuse tagajärjel.
6.Populatsiooni iseloomustus - Hiidhai
Populatsiooni arvukus ja selle muutus ajas – Hiidhaid võib kohata Vaikse ookeani põhja- ja lõunaosas, Atlandi ookean põhja- ja lõunaosas ning India ookeani lõunaosas. Hiidhaid ei ela ekvatoriaalses , lähisekvatoriaalses, troopilises ja polaarses kliimavöötmes. Hiidhaisid elab ookeanides umbes 200 000 isendit. Aga põhiliselt võib neid kohata mõlema poolkera kõigis parasvöötmekliimaga ookeanides ning neid ümbritsevates meredes.
Populatsiooni tihedus – Hiidhaid elavad umbes 233000000 km peal ja isendite arv on umbes 20 000 isendit, siis 20 000:230 000 000=0.0000087 isendit/km².
Populatsiooni seisund – Hiidhaide populatsiooniseisund on kahanev. Nende populatsioon ei ole eriti arvukas. Hiidhai arvukust ohustab ülemäärane mereloomade küttimine, mis rikub loomuliku tasakaalu ja põhjustab nende hiiglaste toidu nappuse. Populatsioon eriti kasvada ka ei saa, sest hiidhaid on võimesised korraga saama ainult ühe järglase, harva kaks.
Populatsiooni koht toiduahelas – Hiidhai on toiduahelas tipptarbija, aga see toiduahel on väga lühike. Kõigepealt on planktonid ja siis tuleb kohe järgu hiidhai. Sellepärast pole hiidhail terilisi suhteid teiste populatsioonidega, ainult kui mereloomade küttimine hiidhaide toidulauda ei vähenda.
7.Ökoloogilised globaalprobleemid
Merereostus ja toiduahelad – Kogu elu aluseks veekogudes on fütoplankton, mille moodustavad imepisikesed, vabalt hulpivad taimekesed, mis kasutavad päikesevalgust liitumiseks ning kasvamiseks. Nende taimede keskel elavad väikesed loomad, keda kutsutakse zooplanktoniteks – pisikesed täiskasvanud vähilaadsed, väikesed meduusid ja suuremate mereloomade vastsed . Zooplanktonist toituvad kalad – alates makrellist kuni sinivaalani – suurima maamunal elutseva loomani.
Kalad ja muud loomad, kes ise otse või kaudselt planktonitest toituvad, on toiduks teistele loomadele – suuruselt röövkaladele ja merilindudele. Üks mere mürgiste ainetega reostatud tõsisemaid tagajärgi on nende ainete kogunemine loomade kehadesse, kes seisavad toiduahela madalamal astmel. Toiduahela lõpus asuvate liikidele võib koos toiduga organismi sattuv mürgiannus olla surmav . Mürgiste ainete kontsentratsioon looma kehas on seda kõrgem, mida lähemal toiduahela lõpule looma paikneb.
Prügi – Igal aastal rändab veekogudesse miljoneid tonne prügi, mida sinna veavad harilikult spetsiaalsed laevad.
Kaatritega laialiveetavatesse kalavõrkudesse, mis on mõeldud tuunaliste ja seepiate püüdmiseks, jääb igal aastal kinni ning hukkub tuhandeid delfiine, haisid, merekolpkonni ja linde. Merepõhja tõmmatud võrgud muutuvad surmalõksuks paljudele loomadele. Arvatakse, et nöörid, võrgud ja mitmesugused plastikesemed põhjustavad aastas ligikaudu 100 000 mereimetaja ning 2 miljoni linnu surma. Suurte, raskestiladestatavate esemete merre uputamine ei võimalda erilaevadel merepõhja puhastada .
Naftareostus – Õlikatkuoht pole kuhugi kadunud, pigem suurened see aasta-aastalt. Selgitustööde ja avalikkuse nõudmiste survel ollakse tänapäeval küll hoolikamad õlitankerite puhastamisel ning õnnetuskindlamaks on tehtud ka nende ehitud. Ent praeguseks on muutunud õlisaaste iseloom ja allikad. Vähenenud on küll suurte õnnetuste hulk, kuid kasvanud väikereostajate osakaal. Enamik vette sattunud õlist pärineb nüüd leketest õli ümberpumpamisel. Laevade masinaruumist või merre lastud õlijääkidest ja jõgede väljakandest. Ohtlikud on ka tankeri pesemiseks kasutatavad väga toksilised ained.
Muu reostus – Merereostust ei põhjusta vaid naftatankerite katastroofid ning naftatööstustehaste ja tööstusettevõtete heitevete merrelaskmine.
Sama tõsist ohtu mereelule kujutavad endast pestitsiidid ja raskemetallid, eriti elavhõbe ja kaadmium, mida sageli heitevetes leidub. Paljudel väiksematel ettevõtetel puuduvad siiamaani heitevete puhastusseadmed, seetõttu lastakse need lihtsalt merre. Pestitsiidid satuvad jõkke koos vihmaveega ning voolavad seejärel edasi merre.
8