Bütsants (1)

Bütsantsi Impeerium :
Lääne ja Ida kompromisi häving
Konstatinoopol , kui uue lootuse linn
325. aastal Rooma Imperaator Constantinus I Suur asutas Bosfori väina Euroopa-poolsel kaldal , endise megari koloonia  - Byzas varemetel , uue keisririigi pealinna Konstantinoopoli, mis pidi sümbliseerima uue ajastu saabumist Rooma Impeeriumi jaoks. Tegemist oli absoluutselt uutmoodi kontseptsiooniga linnaga, millest pidi saama äsja riigis võidule tulnud kristluse ning inimkonna ülemaailmseks pealinnaks. Iseenesest linna geograafiline asupaik nelja ilmakaare ristumiskohas, kus kohtusid omavahel Lääne ja Ida kultuurid ning tekitasid hiilgava hübriidi kreeka- helleni kultuuri baasil, peale oma sümboolse tähenduse, omas ka kaubandusliku ning poliitilise tähtsuse. Tollase inimkonna vaimusilmas oli Konstantinoopol teine Atlantise megapolis, mille eesmärk oli ühendada endas kogu inimkonna saavutused ja hiilgus uue kristliku usu lippu all ning kust kogu tsiviliseeritud maailma valitsejad - Rooma Impeeriumi keisrid juhtiksid inimkonda.
Kuid uue ühise ristiusu vastu võtmine, keskvõimu tsentraliseerimine ja tugevdamine ega uue pealinna püstitamine ei päästnud Rooma Impeeriumi aina süvenemast majandus-poliitilisest kriisist, mis oli tegelikult tingitud riigi hiiglaslikest mõõtmetest ning eelkõige orjanduse, kui tootmisformatsiooni stagnaatsioonist ning lagunemisest. Konstantinoopoli olemasolu ei saanud küll tagada hiigelsuure lagunemisprotsessis oleva riigi ellujäämist kuid seevastu tagas see Antiikmaailma saavutuste säilimist ning edasist arengut keset varajase keskaja pimedust.
Just Konstantinoopolist sai alguse Bütsantsi Impeerium, millest omakorda sai omanäoline kultuuri katel, kus kahe absoluutselt erineva kultuurkonna ,– lääne ja ida-vaheline süntees, vana maailma ida ja lääne sümbioosi-Hellenismi alusel,tekitas unikaalset ja omanäolist kultuuri, millel oli potentsiaal leppitada mõlemad osapooled. Just see riik sai tagada antiikpäranduse edasiandmist uuele sündivale maailmale ning tagada stabiilsus Balkani polüetnilises ja polüreligiooses regioonis.
Kuid miks siis hävis see suurriik , omades samas nii tohutut ekonoomilist ja poliitilist potentsiaali? Miks ei suutnud Bütsants anda üle Antiikpäranduse? Ning millised tagajärjed olid ja on sellel geopoliitlisel katastroofil?
Rooma Minevik
Vastuseid eelpüstitatdud küsimustele peab otsima Bütsantsi Impeeriumi Rooma minevikus, millal formeerus Hilis Rooma keisririigile omane haldusjaotus , armee , võimu ja religiooni süsteem, mis omakorda oli Bütsantsis kasutusel kuni Thema ajastuni ning ka palju hiljem tunduvalt mõjutas Romeade riiki. Täpsemalt tasub võtta lähima vaatluse alla III-IV saj p.Kr. Kolmanda sajandi alguses kestnud majanduslik kriis viis keskvõimu nõrgenemisele ning selle toetuspinna vähenemiseni leegionääride näol. Riik polnud enam suuteline tagada regulaarväele enne garanteeritud finantsiliseid ja sotsiaalseid hüvesi. Provintside asehaldurid, kelle käes oli koondunud nii hiigelprovintside majanduslik, demograafiline ja sõjanduslik jõud, kasutasid kriisi ning sellega kaasnevat rahulolematust Legionääride seas, enda kasuks ning hakkasid võimule pürgima. Eelpool kirjeldatu sai hiljem tuntuks kui Sõdurkeisrite ajajärk (235-284), mida iseloomustasid pidevad kodusõjad erinevate troonile pürgijate vahel, millele lisandus kristlaste tagakiusamine ning germaanlaste hädaoht. Stabiilsuse taastas 284 Diocletianus , kes vältimaks ajalugu kordumist reorganiseeris terve Impeeriumi haldus-ja võimusüsteemi. Oma ümberkorralduste läbiviimisel pidas keiser silmas järgmisi probleeme ning lahendusi:

Vana süsteemi kohaselt jagunes Rooma Impeerium 57 suurteks provintsideks, mille tulemusena provintse juhtivad isikute gruppid omavad piisavalt resursse, et püüdelda oma poliitiliste ambitsioonide realiseerimiseni riigi arvelt. Siin rakendas Diocletianus vana printsiipi „ Divide et Impera“, ning jagas vanad provintsid väiksemateks, saades nüüd 96 provintsi mida ta ühendab Diotseesidesse.( Hiline dokument Notitia dignitatum mainib juba 13 Diotseesi mis ühendasid haldusgruppidesse 120 provintsi)

Riik lämbus oma hiigelmõõtmetesse ning keskvõimu tugevdamise kõrval otsustas keiser paralleelselt jagada Rooma Impeeriumi väiksemateks, keskvõimust sõltuvuses, kuid suurte volitustega kohaliku võimuorganitega, osadeks . Niisiis Diotseesid omakorda jagunesid nelja Prefektuuri mida valitsesid Augustused ja nende alluvuses Caesarid, kes aja öödudes võtsid üle Augustuse ameti ning valisid endale uue Caesari.

Kolmandaks reformiks oli riigiaparaadi reorganiseerimine. Nüüd jagati üldvõimuinstantsid rangelt tsiiviilvõimuks ja militaarvõimuks. Kusjuures Diotseese valitsesid ainult tsiviilvolitustega ametnikud ning prefektuuride armeesid juhtisid magistrid, kes allusid otseselt Imperaatorile.Alguses magisteid oli kaks: üks ratsaväe ülemjuht, teine jalaväe ülemjuht. Tulemusena tekkis dibürokraatiline süsteem, mis vajas toimimiseks hiigelsuurt ametnikkonda.

Neljandaks, Keskvõimu autoriteedi tugevdamiseks oli vaja midagi ette võtta, kuna Vara-keisririigi ajal tekinud valitsus süsteem ei saanud enam ohjeldada riigi hiigelalasid. Kasvanud üles Nikomeedias, Diocletianus oli tugevalt mõjutatud hellenismi poolt ning eriti tugevat toimet avaldas talle Kreeka ja Aasia segunemisel tekkinud valitsusstiil, mis väga sarnanes Aasia despotismi süsteemiga, kus ainuvalitseja ja religioon on tihedasti läbipõimunud ning ühiskonnas valitseb ettearvamatus (ükspäev oled ori, järgmisel kuninga nõunik ning ülejärgmisel oled juba peast ilma jäänud). Sellele tulemusena lisandub valitsejate jumaldamine millest tulevneb suur distants despoti ja rahva vahel, mida rõhutab Valitseja ja õukonna hiilgav ja toretsev elustiil ning range tseremoniaalreeglistik. Just sellises lähenemises, nägi keiser lahendust ning ümbritses end toredusega ning jumaldamisena, nagu muistsed Ptolemaiosed Aleksendrias.
Diocletianuse loodud süsteem püsis kuni Lääne-Rooma langemiseni 5. Saj. ning Ida-Roomas kuni Araablaste pealetungini. Diocletianusele järgnenud Constantinus I Suur Flavius proovis riiki ühtsust kindlustatda 313. A vastuvõetud Milano ediktiga, millega legaliseeris ristiusku ning muutis selle „ülemaailmseks religiooniks“ ning 330. A. viis pealinna Ravennast üle Konstantinoopoli.
395. a. Jagas Theodosius Suur oma poegade vahel Impeeriumi Lääne osaks, kus valitse Nikeiuse sümbol ning ladina kultuur ning Ida osaks, kus valitses kreeke kultuur nind Ariani ususümbol. Taolise sammuga , tunnistas Theodosius oma võimetust lahendada proobleemid, mis tekisid nende kahe regiooni usuerinevuste tõttu. Niisi jaguneski maailm Ladina põhiseks(Tänapäva lääne katolikud riigid) ning Hellenismipõhiseks (tänapäva ida õigeusklikud riigid).
Varane Bütsants: Rooma pärandus
Jõudnud nüüd jagunemise hetkeni tasub heita pilgu riigi demograafilistele, religioostsetele ning sõjanduslikele oludele
Võim ja haldusjaotus
Riigi haldusjaotusena ning riigiaparaadina funktioneeris Ida-Roomas Diocletianuse süsteem ning riigi ametlikuks keeleks oli ladina keel. Ülemvõim kuulus valitavale Imperaatorile ehk Vasilevsile, kes tavaliselt nimetas caesari näol troonipärija. Pärast jagunemist tuguvnesid Bütsantsi kultuuris ida mõjud ning Diocletianuse aegne valitsemise stiil muutus veelgi Aasia despotismiga sarnaseks. Imperaator toetus regulaarsele väele ning Impeeriumi jõkamale kihile, mis koosnes põhiliselt kaupmeetest ning vähimal määral latifundistidest. Ühiskondliku formatsioonina püsis esialgu lagunev orjapidamine.
Poliitikas etendasid suurt rolli kunin Nike ülestõusuni Tsirkuseparteid - sinised, rohelised valged ja punased (hobusejuhtide rüüde värvi järgi). Sinised ja rohelised olid tähtsamad. Tsirkuseparteide sotsiaalne koosseis oli kirju. Sinised esindasid kaupmeeste ja ergasterionide omanike huve. Sinised olid ortodoksid ning rohelised - monofüsiitide toetajad. Justinianus soosis siniseid ja kiusas rohelisi taga
Demograafia
II saj. p.Kr saavutas Rooma Impeeriumi populatsioon oma suurima arvu-60 miljonit ning sellest ajast peale aina vähenes pidevate sõjade, katkude tõttu mis iseloomustasid tollast kriisi. Siinkohal toon Notitia dignitatum alusel koostatud tabeli :
Regioon
Populatsioon miljonites
Britannia
0,7
Gallia ja Rein
2,6
Hispaania
2,3
Itaalia
3,25
Sitsiilia , Korsika ja Sardiinia
0,25
Aafrika, Numiidia, Mauritaania я
1,25
Retsia, Norik, Pannonia ja Dalmaatsia
2,25
Üldpindala (2.300.000 км2)
12,6
Meesia ja Fraakia (suurim osa elanikkonnast Fraakias)
2
Kreeka ja Makedoonia
2,25
Väike-Aasia (Anatoolia)
4,5
Süüria, Palestiina , Mesopotaamia
2
Egiptus Ja Cirenika
4,25
Üldpindala (1.600.000 км2)
15
Nagu näha on pindala poolest Läänele alla jääva Ida-Rooma keisririigi populatsioon suurem kui Lääne-Rooma riigis, mis viitab paremale keskmisele elutasemele Ida-Roomas. See oli tingitud sellest, et juba Hellenismi ajast oli idas kujunenud välja arenenud tsivilisatsioon oma infrastruktuuriga ja traditsioonidega.
Peamise osa elanikkonnast moodustasid vabad kodanikud, ehk käsitöölised ja talupojad. Orjade osakaal juba sellel etappil oli suhteliselt väike, kuna võrreldes Läänega olid latifundiumid idas vähelevinud just nende samade eelpoolmainitud arenenud traditsioonide tõttu. Antud asjaolu on eriti tähtis, kuna latifundiumite baasil arenes tormiliselt veel Keisririigi lõppaastail Lääne-Roomas feodaalühiskond. Seda arengut veel lisaks kiirendasid Lääne-Rooma vallutanud germaanlaste hõimude algsed feodalismi tunnused. Kuna Idas latifundiume polnud, oli feodalismi areng Bütsantsis tugevasti aeglustatud ning seega Diocletianuse süsteemi kriis saabus seal hiljem, kui Läänes.
Etniliselt oli Bütsntsi rahvastik väga kirju (sarnaselt tänapäeva Venemaale) ning ühendavaks ideeks oli Ortodoksi kristlus ning ühiseks kultuuriruumiks oli romaniseeritud Hellenism.
Armee
Ühtse keisririigi jagunemisel, jagati arvuliselt üldsõjajõud umbes pooleks kahe uue riigi vahel. Bütsantsile läksid viis magistratuuri: I Magister in praesenti ; II Magister in praesenti; Ida armee Magister; Fraakia armee Magister ja Illiriku prefektuuri Magister. Sõjaväe üldarv oli 320 tuhat meest, millest 118 tuhat olid riigi palgal elavad Legionäärid ning 202 tuhat olid dux´ide poolt juhitud piirivalveüksused, mis paiknesid piirilinnuste garnisonides ning elatasid ennast ise.
Jagunemise ajaks olid Rooma leegionne sõjaväesüsteem tugevasti räsida saanud Sõdurkeisrite ajastu kodusõdades. Senine Leegioni tähtsus muutus peaugu olenematuks, kuna ühed ja samade leegioni allüksused-kogordid olid kodusõdade käigus mööda Impeeriumi maid laiali paisatud. Vaatamata sellele, et IV saj. Ida-Rooma oli paremal majanduslikul järjel, kui seda oli ta Lääne naaber, ei suutnud riik palgalist regulaarväge endale enam lubada. Selle tulemusena kadusid algul erinevad leeginääridele garanteeritud hüved ning ka seejärel ka palk. Kunagised sõdurid olid sunnitud ennast ise elatama hakkata ning muutusid talupoegadeks. See protsess kulgus aeglaselt ning lõppes umbes VII saj.
Nagu eelpool öeldust aimata võib jäid Bütsantsi regulaarväe sõjalised omadused Vana-Rooma legionääride kõvasti alla. Distsipliin käis alla, relvastus halvenes ning professionaalse raskejalaväe osakaal, selle kulukuse pärast, tunduvalt vähenes, asendudes ratsaväega. Võrreldes aga ülejäänud gremaani riikide sõjaväega oli Bütsantsi armee päris kõrgel tasemel. Just sellise sõjaväega teostas Justiniaus I Suur oma vallutusi.
Justinianuse ajastu
Käsitledes varase Bütsantsi ajalugu pole võimalik jätta erilise tähelepanuta Vasilevsi Justinianus I Suure ja ta naise Theodora valitsusaega, millal vaatamata üldtsivilisatsioonilisele allakäigule, eelkõige tänu absoluutse hegemoonia omamisele Vahemere ja Musta mere kaubanduses, saavutas Bütsants oma välise võimsuse tippu. Konstantinoopoli vallandus mastaapne ehitus. Hagia Sophia , bütsantsi arhitektuuri kuulsaimait mälestusmärki, ehitati aastail 532–537. Kõigi ehitiste üle kõrgus Hagia Sophia katedraal , Konstantinoopoli kauneim ehitis ja Bütsantsi usuelu keskus. Bütsantsi kirikuteenistus oli väga pidulik ning vajas avarat ruumi. Sellepärast eelistati bütsantsi sakraalarhitektuuris kupliga kaetud tsentraalehitist, kus protsessiooni, kirikliku rongkäigu ilu on mitmest küljest vaadeldav.Sellist kirikut olevat keiser Justinianus näinud öösel unes . Ta oli andnud tõotuse, et ehitab sellise kiriku. 527 andis Justinianus I korralduse Püha Sophia kiriku ehitamiseks. Laevadega veeti kohale tohututes kogustes punast porfüüri, valget ja kollast marmorit ning rohelist serpentiini . Kirikut, mis oli samas paigas juba kolmas, hakati ehitama 532 ning ta sai valmis kuue aastaga. Maavärinaterohkes piirkonnas vajus 21 aasta pärast kuppel sisse, taastustööd kestsid 5 aastat. Nüüd pidas kirik vastu neli sajandit, enne kui uued maavärinad tingisid uusi ümberehitusi.Hagia Sophia ehitusmeistrid Anthemos Trallesest ja Isidoros Mileetosest ühendasid veelgi suurema ruumi saamiseks kaks põhimõtteliselt erinevat ehitisetüüpi – basiilika ja tsentraalehitise – kuppelbasiilikaks. Kiriku 77 meetri pikkune kesklööv on kaetud kupli ja kahe poolkupliga. See suurendab ruumimõju ja annab kuplis asuvate akende kaudu ruumile hea valgustuse. Hoone konstruktsiooni põhitugedeks on neli võimsat piilarit, millele toetub kuppel.Hagia Sophia katedraal on omalaadne ehitusmälestis, kus Lääne ja Ida arhitektuuritraditsioonid ja kaunistusvõtted on saavutanud harmoonilise terviku.
Bütsantsi põhilisteks välispoliitilisteks konkurentideks IV-VII saj. olid: Sassaniidi Pärsia idas, Germaanlased ning langobardid läänes ja slaavlased põhjas. Ainuke tõseslt võetav vaenlane olid Sassaniidid, kellel oli arenenud riik ja sõjavägi. Vandaalide riik Põhja-Aafrikas, kunagine kardetud vaenlane oli sisekonfliktide tõttu nõrgestaud. Lääne- Goodi kuningriik Hispaanias, oma geograafilise paiknevuse tõttu ei saanud ohustada Bütsantsi huve Vahemere basseinis.
Pärast oma onu Justin I Vanema surma 527. Aastal pääses võimule unistaja Justinianus I, kes nägi endas muistsete Vana-Rooma Imperaatorite järeltuliat ning seega pidas oma püha missiooniks õigeusu edendamise maailmas ning endise Rooma Impeeriumi taastamist Bütsantsi võimu all. Lausa fanaatiline püüdlus oma unistuse teostamisel ning korraga julm ja praktiline lähenemine probleemidele iseloomustas seda inimest. Juhtudel, kui Justinianusel tekisid nõrkushood, toetas teda ta ustav naine Theodora, kes läks ajalukku kui üks huvitavamaid, talendikamaid, targemaid ja sihikindlamaid naisi. Nooruses oli Theodora tuntud oma sündsumatuse ning küünilisuse poolest. Olles kaunis, andekas ning teravmeelne noor aktriss , ühe tema ajal elanud ajaloolase sõnul “Ta rõõmustas, võlus ning skandaliseeris kogu Konstantinoopoli”. Siis ta aga kadus mõneks ajaks pealinnast Aafrikasse, kust ta naasnes täielikult teistsugusena. Theodora pani oma näitekarjääri maha, ning tegeles aktiivsel nii poliitikaga kui religioostsete küsimustega. Just sellisena ta jäi silma noorele Justinianusele, kes olles naisest võlutud, algul kinkis talle patriitsi seisuse ning seejärel abiellus temaga. Sellest ajast saati oli Theodora talle truu abikaasa ning hea nõunik. 532. a. Nika ülestõusu ajal etendas Theodora väga olulist rolli, säilitades külma närvi, kui Justinianust tabas nõrkuse hoog ning oma kindlameelsusega veenis Vasilevsi põgenemise asemel mässajad mahasuruda, hoides sel viisil ära kriisi eskaleerumist. Theodora oli palju osavam poliitik ning mõistis paremini Bütsanti tõelisi huve, kui ta abikaasa kuid olles naine polnud tal enamjaolt piisavalt autoriteeti, et kordinaalselt olukorra mõjutada. Theodora suri palju varem, kui Justinianus, 548. aastal vähi kätte.
Peamiseks märksõnaks Justinianuse valitsusaja kohta on “vallutussõjad”. Kujutades end ülemaailmse õigluse ning tsivilisatsiooni taastajana ning huvitudes rohkem oma unistusest, kui oma riigi tõelistest vajadustest ja huvidest, vallandas 532. a. ta ulatusliku vallutussõjade kampaania läändes paiknevate Germaanlaste riikide vastu. Kulutades tohutuid summasid sõjakäikude ettevalmistusel ja nende ellu viimisel . Vasilevs ignoreeris nii keerulust poliitilist ja sotsiaalset siseriikliku situatsiooni, kui ka välispoliitilist ohtu prioriteetlikus Bütsantsi jaoks ida suunas.
Esimese veana sõlmis 532. a. Justinianus I Bütsantsi jaoks alandavatel tingimustel Sassaniidi Impeeriumiga “Igavest rahu” mille järgi, pidi Bütsants maksma viimasele tohutut andamit, mis koormas niigi ülekoormatut sõjaettevalmistustega riigikassat. Selle keisri poliitilse sammu eesmärgiks oli mõistagi oma tagala kindlustamine, lääne vallutamise ajaks. 533 aastal saatiski Justinianus I andeka väepealikuga Velisariusega eesotsas, hiigelsuure armee Vandaalide kuningriigi vastu (mille siseriiklikuid tülisid ta oskusliku diplomaatia abil igati soojendas). Sõda Vandaalidega oli alguses väga edukas. Lühikese ajaga alistas Velisarius Põhja-Aafrika Kartaagoga eesotsas ning rahulolev keiser kutsus ta peamiste jõududega tagasi, jättes koha peale okupatsiooni korpuse väepelikuga Solomoniga eestotsas. Varsti aga algas berberite mäss, millega korpus toime tulla ei suutnud ning Solomon oli löödud ning tapetud . Verine sõda kestis kuni 548.a. ning lõpes Bütsantsi võiduga. Peaaegu samal ajal Vandaali ekspiditsiooniga aiendas Justinianus Ost-gootide vastu kampaania Sitsiilia, Dalmaatsia ning Itaalia vallutamiseks, kuhu keiser viis üle Velisariuse. Algul oli vallutussõda sammuti Bütsantsile edukas- väed kiiremas korras vallutasi Rooma ja Napoli ning varsti pärast seda avas omad väravad Velisariusele ka pealinn Ravenna . Kuid siis toibunud Ost- goodid astusid vasturünnakule andeka kuninga Totila juhtimisel ning saavutasid edu. Tulemusena võit jäi küll lõpuks Bütsantsile, kuid 19 aastat kestnud sõda mõjus rängalt riigile. Samal ajal Pärsia ainuvalitseja nähes, enda jaoks võimalust, algatas mastaapse kampaania Bütsantsi vastu idas, rikkudes sellega “Igavest rahu”. Pärslasi saatis edu ning nad okupeerisid Süüria ja rüüstasid Antiookia linna. Lõpuks oli Justinianus sunnitud sõlmia uuesti Pärsiaga rahu veelgi rohkem Bütansti alandavatel tingimustel. Andami koorem suurenes, kuid Keisrer siiski suutis läbirääkimiste käigus säilitada Bütsantsi idaregioone ning isegi võtis Pärslastelt lubaduse need riigi aladel elevate kristlaste tagakiusamise lõpetada, omapoolse kristliku misjooni Pärsias lõpetamise tingimusel.
Paraleelselt pidi Bütsants tõrjuma põhjast ründavai slaavlaseid, kes rüüstasid Konstatinoopoli ümbrusringkonda.
Nende sündmustega lõpesidki Justinianus vallutusõjad. Impeeriumi alad küll laienesid märgatavalt, kuid Lääne ja Ida vahelised erinevused olid juba aja möödudes nii võrd suureks kasvanud, et just võidetud alasid peale relvajõu, midagi enam Impeeriumi alluvuses hoida ei suutnud. Riigikassa oli aga selleks ajaks juba tühi ega suutnud pidavaid okupatsiooni vägede sõdimist enam rahastada. Riik väsis ega suutnud oma positsioone enam tagada ning algas nii välis kui ka sisepolitiiline allakäik, mille tulemusena Diocletianuse süsteem lagunes ning kiirenes ühiskonna feodaliseerumine.
Analoogselt Vene Impeeriumi endahuve salgava ülemaailmse monarhia kaitsmise poliitikaga, mis viis Venemaa nõrgenemiseni ning häbiväärse lüüasaamisega Krimmi sõjas, salgas Bütsants oma huve ning suunas kogu oma potentsiaali utoopia realiseerimiseks. Murrates oma enda tuleviku selgroogu.
Thema ajastu ehk Hellenistlik renessanss
Antiikkorralduse kriis
Ida-Rooma impeerium oli omal ajal tuntud kui „ Poliste riik“. Iga Provintsi elu keskuseks oli jõukas arenenud infrastruktuuriga orjanduslik polis . Diocletianuse süsteemi ning orjandusliku ühiskonna formatsiooni tõttu võib Vara-Bütsantsi pidada viimaseks antiikaja esindajaks. Kuid pärast riigile väsitavat Justiniani ajastut , niigi ebakindel süsteem hakkas intentsiivselt lagunema. Orjade osakaal muutus olenematuks. Elu keskus liikus polistest agraaraladele, põhjustades linnade hääbumist. Hakkasid selgelt ilmnema Feodalismi tunnused eraisikute sõjasalkade, suurmaomandluse ning talupojade koloniteks muutumise näol ning riigi populatsioon järsult alanes.
Riigi poolt ülalpeetav regulaarvägi taandarenes täiuluklt ning asendus feodaal tunnustega väega ning germaani päritolu Federaatidega.
Demograafia
Esitan siinjuures seletava tabeli
Ida-Rooma ja Lääne alade populatsioonVI-VII sajndil.
Regioon
Populatsioon miljonites
550. a.
650. a.
Britannia
0,6
0,5
Gallia ja Rein
2,2
2
Hispaania
2
1,8
Itaalia
2,8
2
Sitsiilia, Korsika ja Sardiinia
0,2
0,2
Aafrika, Numiidia, Mauritaaniaя
1
0,5
Retsia, Norik, Pannonia ja Dalmaatsia
2
1,8
Üldpindala (2.300.000 км2)
9,8
8,8
Meesia ja Fraakia (suurim osa elanikkonnast Fraakias)
1,8
1,3
Kreeka ja Makedoonia
2
1,5
Väike-Aasia (Anatoolia)
4
3,2
Süüria, Palestiina, Mesopotaamia
1,8
1,3
Egiptus Ja Cirenika
4
2,5
Üldpindala (1.600.000 км2)
13,6
9,8
Peamise osa elanikkonnast moodustasid talupojad ning vähimal määral käsitöölised. Orjade osakaal oli olematu. Nagu tabelist näha jätsid Justinianuse vallutussõjad riigile sügava jälje.Rahvastiku arv vähenes peaegu nelja miljoni võrra ning arvestades riigili elutähtsate idaregioonide-Egiptuse, Süüria, Palestiina kaotamist Araabia Kalifaadile(632-656), vähenes Impeeriumi rahvastik 7.6 miljoni võrra.
Thema-uus algus
Niisiis riik seisis kokkuvarisemise äärel. Imperaatorite tuginejaskond oli peaegu olematu. Sellises olukorras leidis Constantsius II 640ndatel lahenduse. Kasutades ära olukorda, kui riigi rahvastiku peamiseks osaks olid veel vabad talupojad ning feodalismile omane pärisorjus polnud jõdnud välja areneda, sõlmis kesvõim Talupoegade ühistutega omamoodi vasall kokuleppe, kus talupojad toetasid vasilevside riigiaparaadi nii sõjaliselt kui ka majanduslikult ning riik omakorda tagas nende majandusliku iseseisvuse ning nende turvalisuse. Tulemusena tekis demokraatiline feodalism , kus polnud kohta suurmaaomandlusele, ning lääniisandaks oli otseselt valitseja ja lääni rentiaks otseselt talupoeg . See süsteem tagas maksude otseset laekumist riigikassase vältides kohalike aadelkondade teket, mis võiksid keskvõimu ohustada. Talupoeg oli Vasilevsi vassall. Antud süsteem sai nimetuse Thema.
Haldusjaotus ja võim
Provintsid kaotati ning varane dibürokraatiline süsteem, selle range tsiviil-ja militaarvõimu eraldusega, asendati sõjandusliku juhtimisega. Ladina keel matikeelena asendus kreeka keelga ning ühendavaks ideeks peale õigeusu hakkas Helenistlik Imperialism . Provintside asemel, jagati riik Thema haldusüksusteks, mis sisuliselt kujutasid endast sõjalist Talupoegade ühistute liitu, Impeeriumi kõrgohvitseri Strategose, keda määras ametikohale keskvõim ning talle alluvate Tourmarch`ide juhtimisel. Ehk siis Iga thema jagunes Tourmadeks, mida juhtisid Tourmarch`id, mis omakord jagunesid Bandideks mida juhtis drouggarios ton bandon jne. Antud riiikorraldus arenes edasi väiksemate themade poole, mille tulemusena Makedoonia dünastia valitsusajal oli Impeeriumi õukonnaeeskirjades 889. a. nimetatud 29 Themat.
Armee
Kuna uus riigikorraldus oli eelkõige sõjaline korraldus, muutus Impeeriumi sõjaväe struktuur täielikult.
Bütsantsi armee koosnes imperaatori kaardiväest ning Themade ühendväest ehk stratiotaidest. Distsipliin oli võrreldes Vara-Bütsantsi sõjaväega heal tasemel, nagu ka relvastus. Aktiivselt hakkas taas arenema erinev piiramis ja kaitse tehnika.
Leegionid asendati Themadega eesotsas Strategostega, kuhu kuulus 9600 sõdurit. Themad jagunesid
Neljaks , 2400 mehelisteks Tourmadeks, mida juhtisid Tourmarch`id. Iga Tourma jagunes kuueks 400 meheliseks Droungideks, Drongarioste juhtimisel, mis omakorda jagunesid kaheks 200 meheliseks Bandiks. Edasise jagunemis selgitamisek esitan ma inglise allikast võetud tabeli.
Name
No. of personnel
No. of subordinate units
Officer in command
Tourma
2 400
6 Droungoi
Tourmarches
Droungos
400
2 Banda
Droungarios
Bandon
200
2 Kentarchiai
Count
Kentarchia
100
10 Kontoubernia
Kentarches/Hekatontarches
Kontoubernion
10
1 " Vanguard " + 1 " Rear Guard
d" Dekarchos
"Vanguard"
5
n/a
Pentarches
"Rear Guard"
4
n/a
Tetrarches
Igale üksusele vastas samanimeline haldusjagu, mis koosnes kindlast arvust ning kindlaks määratud pindalaga talupoegade poolt renditud maakruntidest, milledel oli samuti fikseeritud ma pindala ja selle maalapi omaniku poolt armeel antav sõduri hind. Stratiotai- ratsanik maksis 4 Litrat ning meremees ja jalaväellane 2,4 litrat.
Thema süsteemi omapärasek loominguks olid raske ratsaväeosad- Katafraktid, kes olid Lääne-Euroopa rüütli analoogiks, kuid ühe printsipiaalse vahega. Ernevalt rüütliväe vassall organistasioonist, täpsemalt, selle puudusest, olid Katafraktid eelkõige regulaarväosad, ning nende seas valitses range distsipliin ning tollase Bütsantsile iseloomulik ühine uniform .
Uue korralduse tulemusena arenes välja uus taktika , mis põhines erinevate väeosade tihedal koostööl ning koordineeritud rünnakutel vaenlase vastu. Impeeriumi taktikaline doktriin määras kampaaniates osalevate armeedes võrdset jalaväe ja ratsaväe osakaalu . Standartne Bütsantsi sõjaväe lahingurivi nägi välja järgmine:

Esimene tsentri liin

Teine tsentri liin

Reserv vägi kui ka tagala kaitse

Flangide kaitse rühmad, mida tihti kasutati vaenlase ümberpiiramiseks

Kaugkaitse väesalgad
Kaks esimest elementi olid tavaliselt jalavägi ehk Skutatid. Flangide kaitsmise rolli tavaliselt täitsid vibulaskjad ning ülejäänud elemendid oli tavaliselt erinevad ratsaväe üksused
Bütsantsi armee lahingurivi
Jalaväe paiknemine keskel sarnases Leegioni osade kabetaolise asetusega, ning käitus lahingu ajal ka vastavalt. Esimesed Numeeriad ( üks numeria-u. Üks Droungos) ründasid vaenlast ühtlase formatsioonina ning enne vahetut kontakti viskasid vaenlase pihta odasid- täpselt nagu muistsed Legionäärid. Kui rünnak ebaõnnest ning esimesed numeeriad pidi taganema, siis nende taganemist kaitses jargmine rida, mis teosat kontorrünnaku vaenlasele läbi vahede esimeste Numeeriade reas. Nagu näha, vaatamata jalaväe abistavatele ülesannetele, samal ajal, kui ratsavägi teostas peaamiseid ülesanndeid, ei olnud passiivne nagu enamustes Lääne-Euroopa kuningriikides.
Esimesed Themad.
Thema allakäik ehk „Pime ajajärk“
Tänu antud riigi organisatsioonile oli Bütsants võimeline mitte ainult tõrjuda tagasi araablaste rünnakud, kui ka IX saj. lõpuks vallutada tagasi Bulgaaria, Süüria ja osa Itaaliast ning saavitada teise hiilguse tipu Makedoonia dünastia vasilevsi Vasiliuse II ajal. Sammuti toimus õigeusum levik põhja aladele , kus Kiievi-Vene riik võttis vastu Thema aegse Bütsantsi õigeusu, riigikorralduse printsiipe ning kultuuri. Bütsants avaldas nii suurt mõjutust slaavlastele , et Thema (Voevodstvo) haldusjaotus kestis Venemaal kuni Peeter I. Umbes IIX sajandi paiku toimus uus linnade elavnemine. Endiste poliste asemel nüüd kerkisid keskajale iseloomulikud linnad, käsitööliste ühingutega ning kindla tootmissüsteemiga. Elavnes samuti ka kaubandus, toodes riiki tohutul hulgal rikkusi. Kuid veel õitsvas Impeeriumis hakasid ilmnema Thema süsteemi lagunemise tunnused. Paljud talupojad- stratiotaid laostusid ning sattusid sõltuvusse noorest ning kiiresti kasvavast suurmaaomanike-Dinatide klassist . Tihtipeale majanduslikult edukas talupoeg või Katafrakt allutas enda kontrollile om naabreid ning hakkas dinadiks. Rikkuste massiline voog impeeriumisse, muutis veelgi intentsiivsemaks senise ressurside raiskamise toreduse peale ülikkonna seas. Hakkas kanda kinnitama korruptsioon ning riigikassast üha rohkem raha sattus eraisikute hoiukambritesse, soodustades sellega keskvõimu nõrgenemist ning ühiskonna uut feodaliseerumislainet. Thema süsteemi ajal loodud range ilmaliku võimu kontroll religioosse aparaadi üle hakkas nõrgenema, ning kloostrite maavaldused ning osakaal Bütsantsi finantssüsteemis kasvas nii palju, et hakkas negatiivselt mõjutama riigikassa sissetulekuid. Feodaliseerumise tulemusena, tekkis riigis keskvõimule opositsiooniline sõjaline partei ja suurmaaomanike partei (sisuliselt nende huvid olid ühesugused nii et neid võb nimetead mõlemat feodaalparteideks.). Nende tugev vastasseis keskvõimu bürokraatia toetajaskonnale (põhiliselt vana ülikkond ning vanad suguvõsad. ) algas Makedoonia dünastia lõpuga 1056. .aastal. ning põhjustas 25 aastat kestnud sisemise ebastabiilsuse perioodil, mis sai tuntuks „Pimeda ajajärguna“. Seda aega iseloomustab pealinna ja provintside vastasseisu tõttu suur arv tihti vahetuvaid marioneetilisi keisreid, kes tegelesid rohkem enda toetajskonna kui riigi huvide järgimisega.
Feodaalide mõjujõud suurenes riigi välispoliitilise olukorra järsul halvenemisel X sasjandi kaheksakümnedatel, ning vahelduva eduga kesknud võitlus lõppes 1081. a. Aleksius I Comnini näol feodalismi võimule tulekuga.
Feodalism
Comninide reform - Proniaarlus
De facto Bütsantsi võib pidada feodaalse monarhiaga riigiks Comninide dünastia võimule tulekust, kui de jure muutus feodalism riigi peamiseks ühiskonnakorralduseks Aleksius I administratiiv-sõjaväe reformiga. Riigiaparaat kulude kokkuhoidmiseks ning vana ülikkonna nõrgendamiseks lihtsustati, kärpides ametikohti ning lihtsustades endise Thema haldusjaotuse. Kuna riigi argaarmajandus nüüd põhines suurmaaomandlusele6 mite vabadele talupoegadele- stratiotaidele, võttis imperaator kasutusele Euroopa Lääni süsteemi Proniaarluse nime all. Nagu ka euroopa kuningad, praktiseeris Aleksius oma domeeni osadest,- proniaariumitest, tulevneva sissetuleku õiguste jagamist dinaatide vahel tingimustel, et viimased panevad oma arvelt relvastatud ja organiseeritud sõjasalgad, mis pidid asendama selleks ajaks juba olematut Thema sõjaväge.
Välispoliitiline olukord
Bütasntsi olukord oli väga raske. Segaduste aegadel kaotati 1071. a. normannidele Lõuna-Itaalia , kus viimased lõid Apuulia Hertsogriigi, mille valitseja Robert Guiscard 1082- 1085 vallandas Illiria vallutuskampaania, mis lõppes küll normannide lüüa saamisega kuid Bütsants pidi Veneetslaste poolt esitatud abi eest andma nende kaupmeestele tohutud privileegiaid. Selle tulemusena olilühikese aja möödumisel, kogu Bütsantsi kaubandus Veneetslste ja Genuoallaste kontrolliall. Seega riik jäi ilma oma viimasest sissetulu allikast.
1071 aastal üks lühiajalistest keisrites Romanus I Diogenus, kaotas idast ründavatele türklastele-seldžukidele Manazkerti lahingu, kus hävis kogu thema sõjavägi ning Imperaator ja vangi. Türklased kohtlesid kaotajast vasilevsi austusega ning peagi lubasid tal koju naasned. Konstantinoopolis aga oli võimule pürginud juba Romanus I kasupoeg Mihail III Duka, kes käskis oma kasuisa pimedaks teha. Selle kaotuse tulemusena, kaotas Ida-Rooma riik oma tuumikala Väike-Aasia ürklastele, kes lõid vallutatud aladele Ikoniia Sultanaadi, kindlustades sellega oma vallutuse ning edasise ekspansiooni läände.
Need kaotused tipnesid 1090 - 1091 . a. kriisiga, kui kaukaasia aladelt tunginud petseneegid piirasid Konstantinoopoli ning riigil polnud liohtsalt sõjaväge, millega end kaitsta. Samal ajal türklasest piraat Tšara ähvardas rünnata Konstantinoopolit. Aleksius I otsides meeleheitlikult olukorrast väljapääsu, kirjutas (abi paluva sisuga) Flandria Robertile, mis hiljem oli üks I ristikäigu etekäändeid. Saades tavalise ebamäärase vastuse, keiser palus Polovtside khanideltt Bonjaki jaTugorkani käest päästmist petsebńeegide küüsist. Khaane kutsuti pealinna, kus neile korraldati silmipimestavalt rikkalik vastuvõtt, mis pani neid nõustuma. Oma sõna khaanid pidasid . Toimus verine lahing polovtside ja petsenegide vahel, mis lõppes viimaste täieliku hävitamisega.
Armee
Olukorras, kui riigil polnud enda sõjaväge, ega palgavägedeks rahalisi vahendeid ning riiki valitsesid feodaalid , loodi pealt näha thema sarnane Proniaari süsteemi, mis tegelikult oli riigi ametliku haldusjaotuse kujul legaliseeritud feodaalkord. Seega ple ime, et proniaarid, kes olid ühendatud thema ajal väljakujnenud üksustesse, oli tegelikult kõige tavalisem feodaalvägi. Distsipliin ja relvastus oli themaga võrreldes kaotiline ning kõlbmatu. Thema taktika, asendus Lääne- Euroopale omasega kaotilise ning spontaanse sõjategevusega, mis tegi armee üldjuhtimise ning erinevate väelikide tegevuse kordineerimise peaaegu võimatuks.
Armee üldarv oli 52 000 inimest, millest 22 300 olid nn. Katafraktid ning kuulus osade kaupa erinevatele aristokraatia esindajaile. Imperaatori kaardi ägi küll säilis, aga selle osakaal oli ülimalt väike. Üldiselt harva, kui Imperaatori juhtimise all oli 20 000- 30 000 meest, kuna proniaariliseerimise käigus veel kesvõimu toetanud aristokraatia, selle protsessi lõpule jõudmisel polnud enam huvitatud Imperaatorite võimu tugevnemises . Tekkis olukord, kui paralleelselt riigikassas valitseva raha nappusega, erinevate feodaalide käsutuses olid hiigelvarandused.
Bütsants ja I Ristisõda
1095. a. ülemaailmse kirikukogu ajal Paavst Urban II kuulutas välja esimese ristisõja, kasutades seejuures etekäändena ka Bütsantsi varasemat abipalvet. 1096. Aasta kevadel halvasti organiseeritud ja peaaegu relvastamata rahva mass suundus läbi Bütsantsi alade Pühale Maale, röövides ja rüüstates kõik teele jäävad alad, kaasaarvatud ka Bütsantsi alad. Tolleaegne keiser Aleksius I nähes missugust hävingut riigile toovad nn. „liitlased“ kiirustas nende transporteerimisega Süüriasse, kus türklaste vägi kerge vaevaga neid hävitas. Antud pretsedent kujundas bütsantslaste suhtumise ladina rüütlitesse ning kui sama aasta suvel tõeline ristisõjavägi kogunes Bütsantsi aladel, ristikäigu jaoks, suhtuti nendesse nagu võimalikesse vaenlastesse. Ega tegelikult nende tegumood ei erinenud eelmisest salgast palju. Samamoodi rüüstati oma liitlase asulaid. Niisiis kiirustaski keiser üllaid sõdijaid, kelle seas olid ka vanad Bütsantsi vaenlane normannist Apuulia Hertsog , kiiremas korras Süüriasse üle viia.
Ristisõja eelne ja aegne vasilevsi poliitika oli suunatud türklaste poolt hõivatud alade tagasi vallutamisele, mis oli kõige kasulikum suund riigi tervenemise teel. Kuid ristisõdijate sekkumise tagajärjel, kaldus Aleksiuse poeg Ioan II, isa poolt märgistatud radast ning suunas riigi napid jõud Süüria ja Antiookia tafasi vallutamisele, mis osutus riigile saatuslikuks. Uusloodud ristisõdijate ida riigid, ohustasid Bütsansti ning nende alistamisele, kuluski Impeeriumi jõud. Kordus Justiniaanuse mõtetude vallutuste sündroom.
Järgnevad Comninide soost Imperaatorid oli ladinameelselt meelestatud ning riiki läbis sunduslik ladinafitseerimise laine. Igal pool suruti peale Lääne feodalismi ja religiooni, mis tekitas rahvas, ks oli sajandite jooksul harjunud elama hellenismi kultuuri väärtuste järgi, pahameele, mis lõppes Manuil I 1182 . a. kukutamisega ning võõramaalaste maasilise mõrvamisega ning katoliku kirikute rüüstamisega rahava massi poolt Konstantinoopolis. Viimane Comninide dünastia kuuekümnendates aastates keiser Andronikus, proovis peatada riigi killustumise karmide repressioonidega, mis olid suunatud aristokraatide vastu. Võitlus oli ebatasane , ning 1185 . a. paleepööre käigus võimule saanud Isaac Angeloid käskis endise keisri piinata ja hukkata.
Bütsantsi lõpp: Rüütli- koerad
Bütsantsi lõpuks peetakse ülemaailmselt 1450. a. Konstantinooploli vallutamist türklaste poolt, kuid nemad olid lihtsalt halastus noahoop niigi katku surevale ning surmavalt haavatud inimesele.
Vajades finantse, riigi taastamiseks, viisid Angeloidid läbi mastaapse Veneetsia ning Genoa kaupmeeste omandi ning eesõiguste konfiskeerimise Bütsantsis. See asjaolu mõistagi pahandas vägagi Euroopa finantstitaane, kes 1204. a. õhutasid Paavsti kuulutada neljandat ristisõda kristliku Bütsantsi vastu. Siis nad astusid veel ühe reetliku sammu, organiseerides, varustades ning trantsportides masse ahneid ning vaeseid rüütleid Konstantinoopoli seinte alla. Teist korda reetis Bütsantsi tema enda aadelkonnd, kes lootes kesvõimu nõrgenemile, läbi ladinlaste käe, ignoreerisid keisri abikutset. Vaid ühe otrmijooksuga vallutasid läänlased kaitseta jääetud kunagise hea lootuse pealinna rüüstades julmalt seda ning tappes selle elanike. Selle sündmuse tunnistajate sõnul, urineerisid need samad auväärsed rüütlid keisrite haudadess, olles enne neid paljaks riisunud. Väärisesemedi lõhuti tükkideks, et nad mahuksid kotidesse. Vägistati ning tapeti iga nurga peal ning sõdurid nägid rohkem röövlite, kui ristikandjate moodi välja.
Konstatinoopolist algas ulatuslik ning süstematiseeritud väärisesemete trantsportimine Veneetsiasse, Genoasse. Seda siiamaani meenutavad Veneetsia katedraali sissekäigu kohal seisvad Konstantinoopoli ratsud. Kogu see vääriusmetalli kogus, elavdas lääne primitiivset majandust, ning lõi kõik eeldused renessanssi intensiivsele arengule.
Järelhüüie
Niisiis, ma tegin läbi pikka teekonna läbi terve Romeade Impeeriumi ajalugu, et leida selle kõrgriigi hävinemise põhjuseid. Arvan, et neid isegi otsida pole vaja, sest mõistusega vaatleja näeb neid isesenesest.
Bütsantsi hävitas sama asi, mis pidi tagama selle alatist õitsengut. Nimelt geograafiline asend. Laiudes nelja ilmakaare ristumispaigas, kontrollis Ida-Rooma Impeerium kogu kaubandust, ning elades pidevas toreduses ja rikkuses, harjusid bütsantslased sellega ära ning võtsid seda iseenesest mõistetavaks. Sellest arenes välja pideva raha raiskamise harjumus. Selle taustal arenes korruptsioon, mis Impeeriumi lõppaastatel oli kõikehõlmav. Pidevad peod, vastuvõtud ja muud pidustused maksid bütsantslastele nende olemasolu.
Samamoodi kui rikkused väärastasid terve riigi, väärastas tsivilisatsiooni kõrgareng üleüldise allkäigu taustal, terve bütsantsi rahva, surudes alla igasuguse arengu, kuna kõik mida vajatakse on olemas.
Kõigele sellele lisandus veel Impeeriumi keisrite Aasia- despotistlik valitsemistiil, mille tõttu riigi asjade üle otsustas väike seltskond inimesi, kes tihti juhindusid enda huvidest. Tulemusena, rahva huve tihti ei järgitud ning veel lisaks hakati peale surum võõrast elulaadi ja religiooni.
Kogu selle tulemusena, rahvas väsis olemast. Seda on näha eeljõige selle järgi, et Bütsantsi lõpuks oli riigi aladel ülerahvastatud 1000 kloostrit, kuhu inemesed reaalsuse eest põgenesid.
Analüüs
Rooma riigi jagunemisel tekinud Lääne- ja Ida- Rooma lõid aluse kahe erineva kultuuri tekkeks. Nimelt Läänes, õigusriikide näol, domineeriv katoliku-ladina kultuur, ning idas domineeriv ortodoksi-kreeka kultuur põhiliselt slaavlaste riikide näol. Surres jõudis siiski Bütsants palju edasi anda oma põhjanaabrile Kiievi-Venele, mis omakorda andis edasi Bütsantsi päranduse, oma heade ja halvade külgedega, Moskva vürstiriigile. Paljud tänapäeva Venemaa, Ukraina, Valgevene probleemid, iseärasused ja põhiprintsiibid on otseselt pärit Bütsantsist, nagu ka paljud Lääne-Euroopa riigid on üle võtnud Lääne-Rooma Impeeriumi pärandi. Tollased konfliktd nende kahe sfääri vahel jätkuvad ka tänapäeva, kuna midagi pole muutunud. Ikka Sesab ortodoksi kantsi Ida ja Lääne vahel nautides looduslike varade küllust. Siiamaani on Venemaale iseloomulik varjatud mehanismidega valitsussüsteem, kus riigi ja rahva saatuse üle otsustab kitsas ring inimesi.
1204. a. sündmused, lisaks kiriku lõhele, jätsid tänapäevaöe hiigelsuure jälje. Mõlemad Maailmasõjad on alganud ebastabiilsel Balkani poolsaarel; Mälestused Bütsantsi reetmisest Katoliku maailma poolt on sügavalt inimeste mällu sööbinud ning takistavad nendel kahel kultuuril kompromissini jõudmast. Tundub, et tol saatuslikul tormijooksul maeti ühtlasi ka alla igasugune võimalus Läänel ja Idal üksteist mõista.
Daniel Kolpaktsi 11KV