Bütsantsi diplomaatia (0)

Bütsantsi ( 395-1453) diplomaatia
Peale Rooma impeeriumi lagunemist hakkas rahvusvaheliste suhete süsteemis olulist rolli mängima Bütsants. Roomast eraldumise ajaks loetakse 395 aastat ja esimeseks imperaatoriks sai Arkadios. Ida- Rooma riigi kodanikud pidasid ennast roomlasteks.
Etniline koosseis: kreeklased , süürlased, koptid, armeenlased, grusiinid, juudid , alates 6 sajandist slaavlased ja 11 sajandist araablased .
Majanduses, poliitikas ja kultuuris kuulus üleolek kreeklastele.
Riigikeeleks oli 6 sajandini ladina keel, hiljem kreeka keel.
Uus rahvusvaheline süsteem erines tunduvalt Rooma impeeriumi aegsest. Algas Suur rahvasterändamise ajajärk. Kõiki selle nähtuse põhjusi ei suuda teadlased seletada. Kindlasti mängis oma rolli suurte hõimuliitude tekkimine ja germaanlaste ja slaavlaste asualade suhteline ülerahvastatus.
Algtõuke andsid hunnid , kes IV sajandi teisel poolel tungisid Ida-Euroopa steppidesse, purustasid 375 aastal Ermanarchi riigi, idagoodid ja teised hõimud.
Kui Lääne-Rooma lagunes barbarite löökide all, siis Bütsants sai kaua aega hakkama rahvasterändamisega seotud konfliktidega.
Siin mängis oma osa diplomaatiline teenistus, mis lähtus Rooma traditsioonidest ja sai eeskujuks uutele riiklikele moodustistele, millised kujunesid rahvasterändamise ajal. Ka Itaalia linnriigid ja ristisõdalased võtsid üle need võtted ja põhimõtted.
Riigi sõjalise võimsuse vähenemine ja naabrite tugevnemine sundis riiki kasutama diplomaatia võimalusi.
Bütsantsi võimsuse tippajaks oli Justinianuse valitsemisaeg (527-565).
Rahvusvahelise süsteemi mõistmiseks tuleb aru saada, mis toimub riikide poliitilises süsteemis. Justinianus oli ise talupoeglikku päritolu. Keiser Justinus, tema talupojast eelkäija, sai võimule tänu oma väejuhi staatusele ja upitas võimule Justinianuse.
Olulist rolli mängis ka abikaasa Theodora. Ta ütles, et midagi ei otsustata ilma temata. Naiste mõju jätkus ka hilisemate imperaatorite õukondades.
Justinianus kombineeris oskuslikult diplomaatilist mängu täpsete sõjaliste löökidega. Tal õnnestus piire Läände nihutada ning 555 aastal ühendada endaga Lääne-Rooma keisririigi alad. Tema välispoliitika eesmärgiks oli Rooma impeeriumi taastamine Ida poolt.
Lahkarvamused kristluse küsimuses mängisid olulist rolli Rooma riigi lõhestumises. See on omaette teema, millest peab rääkima, kui tahame mõista selle aja rahvusvaheliste suhete süsteemi.
Impeerium oli ümbritsetud rahutute hõimude poolt, kes olid pidevas liikumises.
Bütsansis oli hästi korraldatud info hankimise süsteem oma võimalike vaenlaste kohta. See oli siis ja ka täna diplomaadi tähtis kohustus. Nad uurisid :
Millised on nende hõimude kombed?
Milline on sõjaline jõud?
Kellega nad kauplevad?
Millised on nende suhted teiste hõimudega?
Kas hõimu eliidis on ka sisetülisid?
Kes hõimueliidis on kõige mõjuvõimsamad ja kas on võimalik neid ära osta?
Bütsantsi diplomaatia oskas impeeriumi ohustavad hõimud ära kasutada ja panna ennast teenima . Selleks võeti nende mehed oma palgalisse sõjaväkke.
Ära tuli osta hõimupealikud, et nende sõjamehed sõdiksid Bütsantsi huvides.
Riik maksis igal aastal palju raha piiritagustele hõimupealikele. Neile anti kõlavaid tiitleid, auastmeid, kuldseid diadeeme ja igasugust muud võimu atripuutikat.
Barbaritele anti isegi maad, kus nad elasid vasallidena. Langobardid said maad Pannoonias (Ungaris), hunnid frankide riigis jne.
Hõimupealikke püüti siduda Bütsantsi õukonnaga. Abikaasadeks anti mõjukate õukondlaste tütreid. Poegadega käituti vastupidiselt. Neid kutsuti õukonda ja kasvatati impeeriumile vajaliku patriotismi vaimus.
Hoolega jälgiti vürstide või hõimupealike koduseid tülisid. Kui mõni võimur sai kaotuse osaliseks, siis anti talle tänapäeva mõistes poliitiline varjupaik . Temast sai varumängija, keda õigel momendil jälle poliitilisele väljale saata. Seda võtet kasutavad riigid tänapäevani. Kust ilmusid Afganistani Babrak Karmal ja Karzai?
Rahumeelsed vahendid alati ei aidanud. Barbarid nõudsid järjest rohkem raha ja ähvardasid üle minna vaenlaste leeri. Olukorra päästmiseks kasutati tänapäevalgi tuntud diplomaatilisi võtteid. Vaenlased oli vaja omavahel tülli ajada. Kõige olulisem oli luua vastasrinne kõige ohtlikuma vaenlase vastu. See „Jaga ja valitse“ põhimõte iseloomustas Inglismaa diplomaatiat sajandite jooksul
Justinianus oskas naabritega käituda nagu malenditega. Ta mõtles süsteemselt.
Kui bulgaarlased said liiga tugevaks, siis ässitas ta nende vastu hunnid. Hunnide juht Attila sai palka kui impeeriumi väejuht. Kui hunnid muutusid ohtlikuks, siis ässitas ta nende vastu avaarid.
Vandaalidest jagu saamiseks meelitas ta enda poole idagootid. Idagootidest sai ta jagu frankide abiga.
Itaalias ja Aafrikas kasutas ta oma huvides sotsiaalseid vastuolusid. Rooma maaomanikele ja katoliku kirikule ei meeldinud ostgootide võim ja tänu sellele õnnestus tal 555 aastal kehtestada Roomas Bütsantsi võim.
Kui vaenlast ei õnnestunud ära osta või sõjalise jõuga alistada, siis võeti appi majandusblokaad. Vaenlaseks nr 1 oli Sassaniitide Pärsia Hosrov I ajal.
Selleks, et Pärsia ei saaks olla vahendajaks kaubanduses India ja Hiinaga, püüdis Justinianus suunata kaubateed Punase mere kaudu.
Kaupmehed , kes kauplesid barbaritega, pidid riiki varustama kõikvõimaliku infoga nende maade kohta. Külma sõja ajal kasutati ärimehi ja kaubandusesindusi samuti luuretegevuse huvides.
Kaupmehed laiendasid oluliselt Bütsantsi mõjuvõimu maailmas. Kaupmeeste järel tulid misjonärid. Kristluse levitamine oli üks võimu kindlustamise vahendeid. Misjonärid jõudsid Kaukaasiasse, Balkanile, Musta mere piirkonda ja isegi Etioopiasse. Vastulöök tuli Moraavias, tänapäeva Tšehhimaal. Seal jäid võitjaks paavsti pooldajad .
Edukalt kulges õigeusu levitamine Venemaal. Kiievi-Vene vürst Vladimir kuulutas 988 aastal ristiusu riigiusuks. Novgorodi Venest levis õigeusk varakult ka Karjalasse. kehtestas õigeusu
Konstatinoopol sai pühaks linnaks kõigile kristlusse (õigeusku) pööratud rahvastele.
Misjonärid olid suurepärased diplomaadid. Nad käitusid alandlikult, erilist tähelepanu pöörasid mõjukate inimeste abikaasadele. Misjonäri ehk vaimse isa mõjul said paljudest barbarite pealike naistest Bütsantsi huvide kaitsjad ja lobitöö tegijad.
Rooma kirikus peeti jumalateenistust ladina keeles. Bütsantsi misjonärid tõlkisid Piibli kohalikku keelde. Piiskopid (kreeklased) osalesid kohalike vürstide nõukogudes ja kirjaoskus sõltus ainult vaimulikest.
Õukonnas oli alati palju võõrriikide diplomaate. Selletõttu oli esimese ministri- magister officiorumi teenistuses palju tõlke.
Saadikute vastuvõtmise protseduur oli keeruline ja rituaalne. Vaja oli näidata Bütsantsi võimsust ja ja varjata tema nõrkusi.
Saadikuid võeti vastu piiril auvahtkonna poolt. Tegelikult oli see valvekonvoi. Saadikute ihukaitse pidi olema minimaalne. Ennem oli juhtumeid, kui mõni saadiku ihukaitsjate meeskond tuli vallutuse eesmärgil ja hõivas isegi piirikindluse. Saadikud toodi pealinna kõige keerulisemat ja raskemat teed pidi. Eesmärgiks oli näidata kui raske on jõuda Konstatinoopoli. Teel olid spetsiaalsed majutuskohad ja pidevalt jälgiti nende käitumist.
Esimene vastuvõtt imperaatori juures pidi olema pimestav ja muljet avaldav. Säilinud on Liutbrandi mälestused X sajandist. Trooni ees olid lõvide kujud ja kullast puu, kus siristasid linnud . Troonil oli kaks kohta, üks imperaatorile ja teine Jeesus Kristusele. Imperaator pidas ennast ainult jumala esindajaks .
Kõigepealt tuli kolm korda ristikujuna maha langeda ja suudelda imperaatori kingi.
Kui Liutbrand pea tõstis, nägi ta kuidas troon üles tõusis lae alla ja peale allalaskumist oli ta juba teistsuguses rüüs.
Järgnes suur pidu, kus esinesid tsirkuseartistid. Liutbrand käis Konstatinoopolis veel 968 aastal Otto I saadikuna. Otto I soovis oma pojale saada naiseks Bütsantsi printsessi . Tehing ei õnnestunud.
Saadik elas lossis nagu vangis. Talle näidati linna vaatamisväärsusi. Eriti rõhutati linnamüüri paksust ja tugevust.
Efekti saavutamiseks pidi auvahtkond mitu korda mööda marssima saadikust. Seda võtet kasutasid eestlased Tartu rahu läbirääkimiste ajal.
Rohkem tähelepanu pöörati nõrgematele vürstiriikidele nagu Gruusiale. Nende abi oli vajalik Pärsia vastu.
Kehtestati saadikutele volikirjade andmise kord. Tekst oli ülevas stiilis. Saadikutele anti alati kaasa juhtnöörid. Isetegevus oli väistatud.
Kingituste andmine oli omaette protseduur. Osa kingitusi anti üle peale vastuvõtmist, Kui saadik esitas oma sõnumi. Lahkumisvisiidi ajal anti vastus ja ülejäänud kingitused. Negatiivse vastuse korral võeti kingitused kaasa. Saadikute vahistamise korral vastati samaga.
Võimuvõitlusest riigis annab tunnistust keisrite saatus. Keisriks saamine ei tähendanud keisriks jäämist. Riigi ajaloos oli 107 Ida-Rooma keisrit . Loomulikku surma suri neist 34. 8 keisrit langesid lahingus. 65 keisrit tapeti paleepöörete käigus. Neil torgati silmad peast või pühitseti sunniviisiliselt mungaks.
Poliitiline kontseptsioon muutus Herakleiose valitsemise ajal (610-641). Aastal 629 nimetas ta ennast basileuseks. Basileusel oli ümmargune ristiga müts ja piiskopi riietus. Keiser pidas ennast jumala esindajaks. Nagu pühakute ikoonidel oli ka pildil basileuse pea ümber nimb. Kiriku allutamine ilmalikule võimule soodustas autokraatliku, despootliku valitsemisviisi kujunemist.