Arhitektuuri teooria referaat Juugendist tänapäevani (1)

Sisukord

Sissejuhatus 2
Juugend 3
Neobaltia maja 3
Funktsionalism 6
Villa Tammekann 7
Esindustraditsionalism 10
Tartu Turuhoone 10
Stalinistlik arhitektuur 12
Endine Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja 12
Nõukogude aegne tüüpehitis 15
Orgaaniline arhitektuur 17
Kohvik „ Tuljak “ 17
Uusfunktsionalism 21
Laeva katsesovhoosi keskus 21
Postmodernism 24
Venna maja 24
Kaasaja näide – avalik hoone 28
Teaduskeskus AHHAA 28
Kaasaja näide – eramu 32
Korterelamud Supilinnas 32
Kokkuvõtteks 34
Kasutatud kirjandus 35

Sissejuhatus

Selles referaadis olen kasutanud kahte piirkonda Tartu ja Tallinn. Tallinn on siiski meie pealinn, kus asub mitmeid uskumatuid arhitektuuriliselt väärtuslike hooneid ja Tartu on veidi pisem linnake, aga kindlasti mitte vähem väärtuslik. Iga ajastu kohta otsisin enda jaoks kõige meeldivama hoone. Referaadist minu kõige lemmikumaks arhitektist osutus V. Pormeister kuna ta oli looduse armastaja ja projekteeris hooneid loodusega kokku, üritades säästa võimalikult palju loodust.

Juugend

Juugend ehk art nouveau oli kunsti ja arhitektuuri stiil, mille kõrgaeg oli aastail 1890–1905. Seda iseloomustab orgaanilise motiivide, eriti lillede ja muude taimede kujutamine ning selles kasutatakse stiliseeritud ning voolavaid kõverjooni.

Neobaltia maja

1902 . aastal ehitati Neobalti maja arhitekt R. v. Engelhardti projekti järgi Kastani tänavale. Seda peetakse Tartu juugendarhitektuuri algtähiseks. Konvendihoone eeldas rahvuslike joonte esiletoomist ja samal ajal sundis see leima uusi väljendusvorme ja suunas nii tähelepanu moodsatele arhitekuurisuundadele, mis oma ekspressivse vormikeelega olid eelusseisundis varasemate stiilivooludega võrreldes. Hästi on ka märgata tellijate poolset aktiivsust (EÜSi liikmed), nad osalesid ka ise maja plaanide koostamises ja „Neobaltia“ vilistlased lükkasid tagasi Robert Pohlmanni valmistatud vähenõudlikuma projekti, otsustades Rudolf von Engelhardti kulukama, kuid kaasaegsema lahenduse kasuks.
1902. aasta jaanuaris oli saadud arhitekt Rudolf von Engelhradtilt nõusoleks hoone ehitusplaanide valmistamiseks ja laekunud temalt ka eskiis, mis otsustati võtta lõpliku projekti ja eelarve koostamisel aluseks. Pöörduti kõigi vilistlaste poole üleskutsega annetuste või tähtajaliste laenude saamiseks.
Rudolf von Engelhardti koostatud projektid ja eelarved jõudsid ehituskomisjoni kätte veebruaris ja kohe alustati ka ehitusettevalmistusi. Tööde teostamine usaldati ehitusmeister Wilhelm Sternfeldti ja maaler Neumanni hooleks. 1902. Aasta novembri „Nordlivländische Zeitung“ teatab 21. novembril toimunud uue konvendihoone avamispidustustest. Artiklis ülistatakse maalilist „saksa villastiili“, milles on hoone teostatud, selle vormide terviklikku harmooniat, materjalide ehedust ja siseruumide värvikombinatsioonide maitsekust. Lõpetuseks avaldatakse tunnustust väikese korpotatsiooni vilistlaste ennastsalavale ettevõtlikusele ja teatatakse, et kuni 1. Detsembrini on hoone uksed hommikupoolikuti külastajaile avatud.
Lisaks avaldab „St. Petersburger Zeitung“ kohaliku korrespondendi samasisulise kirjutise, milles eeltoodule lisaks tõestatakse esile hoone ruumipaigutuse otstarbekust, möbleeringu lihtsust ja soliidsust ning ehituse ökonoomsust. Maja ehitati valmis mõne kuuga ja maksma läks vaid 12 500 rubla . Eraldi märgitakse ära saali ja söögitoa vahelist kergesti teisaldavat lükandseina ning interjööri viimistluses õlivärvis toonitud seinte ja lagede ning tumedamas toonis viimistletud uste, akende ja talade abil saavutatud meeldivat tervikmuljet.
Ehitise plaanilahenduses on kesksel kohal hoone kogu hoovipoolset risttelge kahe korruse ulatuses läbiv saalimaht, mida fassaadil markeerib suur dekoratiivse raamistusega kaaraken. Saaliga liitusid esimesel korrusel veel sellest lükandseina abil eraldatav söögituba ja väiksemad seltskondlikud ruumid, puhvet ja väike kaminasaal. Aiaküljele jäi avar veranda , mis koos seda jätkava terrassiga moodustas sujuva ülemineku aeda . Teisele korrusele oli paigutatud privaatsemad ruumid, raamatukogu koos lugemisnurgaga ja oldermanni ruum. Ülal torniosas paiknes väike galeriilaadne ruum, mille akendest avanes maaliline vaade Toomemäele.
Hoone välisilmes annab tooni mahtude ekspressiivne dünaamika. Kompositsiooniliseks dominandiks on püramiidja kiivriga massiivne neljatahuline nurgatorn, mis kasvab välja alummise hooneosa tahukalisest põhimahust, andes selleletugeva vertikaalse aktsendi. Hoone põhiline osa on kaetud kõrge plaanikontuure järgiva kelpkatusega. Värvi lisab hoonele mitmekesine materjalikäsitlus: krohvitud seinapindade ja puitosade hele- tumedad kontrastid koos maakivist sokliosa ja punase kivikatusega.
Hoonemahtude plastiline liigendus sujuva üleminekuga katuse- ja torniosale ning viimase ekspressiivne dünaamika on omased juugendile, kuid trafaretset juugendornamenti asendavad stiliseeritud konsoolikesed ja kaarjad vahvärkmotiivid. Ka suure saaliakna lainjas kontuuris ilmutab end juugendi dekoratiivne mängulisus.
„Neobaltia“ hoone oma sise- ja vlisarhitektuuris niing ümbritsevas aiakujunduses oli Tartus esimest korda leidnud väljenduse juugendarhitektuurile iseloomulik esteetilise terviklikkuse, Gesamtkunstwerk’i idee. See oli esimene ehe juugendarhitektuuri näide, mis kahjuks EÜSi hoone puhul jäi tellija rahalise piiratuse tõttu saavutamata.
Aed kavandati 1903. a. (W. v. Engelhardt).

Funktsionalism

Funktsionalismi printsiibi kohaselt peab ehitise või eseme kujundus kajastama eelkõige tema otstarvet ehk funktsiooni. Seni peamisteks peetud esteetiliste iluprintsiipide kõrval said võrdselt tähtsaks tehnilised, sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid. Hakati vältima arhitektuurseid kaunistusi, üldilmes hakkas senisest rohkem kaasa rääkima materjali värv ja faktuur. Võeti kasutusele uued materjalid (teras, terasbetoon, klaaspinnad jne) ja konstruktsioonid (nt rippkonstruktsioon). Kujunesid uued proportsioonid (peened postid , laiad aknad jne).

Villa Tammekann

Alvar Aaltoga sai kirjavahetus alguse 1932. aasta märtsis ja jätkus kuni 1933. aasta teise pooleni. Ehitusloa maja ehitamiseks saadi Tartu magistraadilt 15.7.1932 ja ehitustööde algusega keskendus kirjavahetus välisseinte paksusele ja sellest tekkinud mõõtude erinevusele ning sokli kõrgusele või elutubade põranda kõrgusele ja päratpoole lamekatuse töövigadele.
Kuigi majaperenaise värvikaist kirjadest,millele Alvar Aalto püüab hästi leplikult ja asjalikult vastata, saab pildi ka segasest projektist, edenedes see tegelikult väga kiiresti. Maikuu lõpus 1932 olid valmis 1/50-tööjooniste eskiisid ja juunikuu algul vastavad esiküljed. Tartu tollase linnaarhitekti Arnold Matteuse vastutusel koostati juulis dateeritud ehitusloapaberid. Detailne kirjavahetus arvatavasti kiirendas projekteerimist, näiteks detailjoonised konstruktsioonidest, avadest ja sistusest valmisid Aalto büroos septembrikuu jooksul.
Villa Tammekannu hoones oli piisavalt ruummi ka teenijaskonna tegevuse jaoks. Perenaine toimetas perekonnas vaid mingi „ülemjuhatajana“ ega osalenud majapidamistöödes, kuna tööle oli võetud kõigeks vajalikud inimesed: kokk oma abilisea, toatüdruk, lapsehoidja ja majahoidja. Keldris olid suured ruumid nii küttematerjalile kui kogu talveks korraga ostetud juurviljale. Hoone viimistlemise ajajärgul töötas keldris ka puusepp. Maja omapäraks oli oma sügav puurkaev , mille hea vesi oli Tartus tuntud.
Elamukorruste põhilahendus oli praktiline ja ilus ja see vastas hästi kirjavahetusest saadud arusaamale perekonna soovide kohta. Tubade lahendus on veel praegugi eeskujulik: alumisel korrusel üksteise poole avanevate ridadena peremehe töötuba, elutuba ja söögituba, kust oli ühendus köögiga. Teisel korrusel oli vastav magamistubade jaotus: vanemate magamistuba , millest otsene ühendus garderoobi ja vannitubadesse, lastetuba , mille ääres väike lapsehoidjatuba ning köögi kohal töö- ja võõrastetuba.
Alvar Aalto projekteeritud elamus oli siseruumide funktsionaalsusel, olles nii oma aja kui ka kaasaja seisukohalt väga hästi toimiva lahendusega. Aalto projekti keskne element on juba varasemal perioodil üldjoontes visandatud kombinatsioon terve elutoa laiusest lintaknast ja sellest allpool asetsevast kaminast. Kuid akna-alune kamin elutoa jäi ehitamata, kuigi tehti isegi õhukanal. Aalto esimestest eskiisidest ja kirjavahetusest selgus, et kamin oli põhiline osa, loomaks ühenduse aia ja põhieluruumi vahele. Fassaadid on projekteeritud siseruumidest lähtuvalt, omades seetõttu küllalt eriilmelisi aknaid. Hoone tänavapoolsel küljel lisanduvad bergalo ja garaaž. Autogaraaži ehitas juurde kunstnik Kasemaa majale juurde, Tammekannud ei soovinud garaaži ehitata kuna ei olnud plaanis neil isiklikku autot osta. Hoone fassaadid on valged, vundament hall, avatäited helehallid. Interjööris domineerib samuti hele koloriit: valged seinad ja helebeežid uksed. I korrusel on männilauast lakitud põrandad, II korrusel värvitud laudpõrandad. Hoones on kasutatud Aalto enda kavandatud ja teisi Arteki toodetavaid mööbliesemeid.
Aastal 1940 Tammekannu pere põgenes Soome ja maja jäeti tuttava kätte, aga natsionaliseerimise tõttu maja jaotati üürikorteriteks. 1952. Aastal tehti kapitaalremont, kuid peale seda , üürnikud kes seal elasid, enam remonti ei teinud. Aed oli ka lastud täiesti metsa kasvada. Algupärassed omanikud võitlesid kohtukaudu maja õigusi tagasi, et mitte lasta majal laguneda ja hääbuda, eriti teades selle maja väärtust arhitektuuris. 1997. aastal tundis akadeemik Olavi Granö vahendusel huvi objekti vastu Turu Ülikooli Sihtasutus . Turu Ülikooli Sihtasutus ostis hoone Tammekannu lastelt 1998. aastal ja Villa Tammekann renoveeriti nii, et see vastab võimalikult täpselt Alvar Aalto algupärasele projektile. Tartus asetsev Turu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Granö keskus avati aprillis 2000.

Esindustraditsionalism

Esindustraditsionalism oli Eestis aastatel 1934–1940 ( Konstantin Pätsi võimuloleku ajal) viljeldud arhitektuuristiil. Esindustraditsionalismile on omane kõrge katus, sümmeetriline fassaad , mille juures on kasutatud stiliseeritud orderimotiivi ja tihti ka rahvuslikku ornamenti.

Tartu Turuhoone

Tartu turuhoone on üldmassilt kompaktne hoone. See paistis silma läbimõeldud plaanilahendusega, ratsionaalse liikumisskeemiga ja huvitava puusarikate konstruktsiooniga. Esinduslike huve teenivad poolsambad fassaadi akende vahel.
Turuhoone projekteeriti 1936–1937 kahe saaliga: 77 kohaga lihahall ja sellega liituv madalam 19 kohaga kalahall. Eelnesid Tartu turuhoone projekteerimisele avalik ja kinnine arhitektuurikonkurss. Kuna sobivat projekti ei leitud, siis anti linnaarhitektile V. Tippelile ülesandeks koostada projekt. Selle koostamisel osalesid ka linnainsener V. Onton ja insener N. Oll. Lõplik asukoht määrati arhitekt K. Bölau ettepanekul. Linnapea Aleksander Tõnisson ja linnaarhitekt V. Tippel käisid tutvumas turuhoonetega Soomes ja Lätis ning leidsid sobivama eeskuju Liepajast, Lätist. Uus turuhoone avas uksed 1938. aasta 3 jaanuari varahommikul. Lihahall on jaotatud 4 müügisektoriks, neile lisanduvad müügikohad piki saali seinu, mis eenduvad hoone põhiosast ja on 3,4 m kõrged. Hoone on rajatud vaiadele , selleks kasutati 1100 palki , ja raudbetoonplaadile.
Lihahall on kaetud terrasiitkrohviga ja seda kaunistavad toskaana poolsambad kõigist neljast küljest, simsid ja karniis. Kõrge saaliga ühekorruseline terrasiitkrohvi ja toskaana poolsammastega turuhoone on väheesinev esindustraditsionalistliku turuhoone näide. Linnapea Aleksander Tõnissoni sõnul ei olnud sellist turuhoonet isegi Soomes ja see võis võistelda ka Riia turukaubamajaga. Pärast Tallinna ülemlinnapeaks nimetamist lubas Aleksander Tõnisson ka sinna viie aasta jooksul uue turuhoone ehitada.
Pärast Vanemuise vana teatrihoone lammutamist on Tartu turuhoonet mõnikord teatriks peetud.
2008. aastal paigaldati turuhoone ette AS-i Tartu Turg tellimusel Mati Karmini skulptuur – pronkssiga, mille alusel on Indrek Hirve luuletus .

Stalinistlik arhitektuur

Stalinistlik arhitektuur on Nõukogude Liidust alguse saanud arhitektuuriliik, mis sai alguse 1933. aastal heakskiidetud Boris Iofani Nõukogude palee (Дворец Советов) projektist. Stalinistlik arhitektuur on osa kunstisuunast sotsialistlik realism . Arhitektuuris olid olulised märksõnad monumentaalsus ja sümmeetria. Kasutatakse palju sambaid ja dekoori, milles kajastus nõukogude sümboolika. Fassaadil kajastus ehitiste ruumijaotus , tema kujunduses vaheldusid suured krohvitud pinnad portikusemotiivi ja dekoratiivplastikaga, kusjuures fassaadi kujunduse ja ruumijaotuse vahel tekkis mõnikord vastuolu. Välisviimistluses oli peamiseks materjaliks terassiitkrohv.

Endine Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja

Mere puiesteel 5 asuv Vene Kultuurikeskuse hoone (endine Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja) on silmapaistev neoklassitsistliku arhitektuuri näide, mis on valminud Vene stalinismi perioodi ajal Eestis. Puhta stalinistliku arhitekruuri pompöösseimaks monumendiks peetakse 1954 aastal valminud Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja, selle projekteeris Baltmorvoenprojekti Tallinna filiaalis 1951. Aastal A. Kuznetzov.
Hoone asub all-linnas 12. kavrtali idapiiril. Mere puiestee 5 asuva praeguse hoone kohale ehitati esinduskino „Grand- Marina “ hoone, mis hiljem kandis nime „Ars“. Kinoga ühes kompleksis asus restioran-kabaree „Must Kass “. Kinohone naabruses asus XlX sajandi teisel poolel ehitatud ja Nikolai Imetegija kiriku kogudusele kuulunud kahekorruseline elumaja . Mõlemad majad said viimases sõjas tugevasti kannatada, sest pärast pommirünnakut säilusid neist vaid üksikud seinad.
1952.a. alustati purustatud hoonete asemele Laevastiku Ohvitseride Maja ehitamist. 1951.a. kinnitatud projekti autoriks oli arhitekt A.Kuznetsov. hoone arhitektuur meenutab Peterburi ampiiri , sest on ju see linn laevastiku keskus. Samas on portikus kui keskne triumfaalne teema ohtra dekoori ja keeruliste võtetega nii küllastatud, et Rossi või Quarenghi kategooriates mõtelduna jätkuks seal arhitektuuri mitme maja jaoks. Peafassad on kolmnurkse frontooniga ja kuue neljatahulise korintose kapiteelidega sammastega. Uusehitusel kasutati osaliselt ära eelmistest hoonetest säilinud tugiseinu. Sisemise templiviilu nurkades asuva Tallinna ainsad akroteerid. Laevastiku heroilisust jutustavad räästa all paiknevad Eesti skulptorite reljeefid „Odessa“ (E. Roos, A. Vomm), „Sinope“ (E. Haggi ), „Madrus vahil“ (E. Taniloo) ja teised. Hoone sammaste ja kipsdekooriga küllastatud interjööre hivad koopiad vene marinistide ja batalistide maalidest, admiralide kipsportreed, malmlühtrid, trümoopeeglid ja punane samet . Lae- ja seinavalgustid toodi Moskvast, mille analoogid paigaldati Moskva metroos rajatavatesse uutesse jaamadesse. Hoones on säilinud suur sõjamarinistliku teemaline maali- ja skulptuurikogu koopiates ning saalis sõjalaevastiku temaatiline lae ümarplafoon-maal.
Sõjajärgsetel aastatel oli Tallinna Ohvitseride Maja üks esinduslikemaid hooneid linnas. Selles majas asus tolle aja suurim 1100 kohaline kahe rőduga vaatesaal, mille alumisel keldrikorrusel tegutses üks parimaid tantsusaale.
Käesoleval ajal arendab oma tegevust majas Vene Kultuurikeskus. See hoone on oma aja üks esinduslikemaid rajatisi Tallinnas, mis väljendub tema fasaadide ja interjööride arhitektuuris. Kultuuriministri 13. mai 1997.a. määrusega nr. 25 on Laevastiku Ohvitseride Maja tunnistatud arhitektuurimälestiseks.

Nõukogude aegne tüüpehitis

Kuna uued võimud püüdsid näidata end tööliste riigina ja seetõttu hoolitsesid eelkõige lihtrahva korteriolude eest. Tekkis retoorika sõna Ra-Ko, mis tähendas lühendatult rahvakortereid. Nende ehitamiseks loodi Teedeministeeriumi juurde Rahvakorterite Ehituse Komitee juunis 1940.
Rahvakorterite ehitamise programmist suudeti Tallinnas laiaulatuslikult ellu viia vaid „Ehitajas“ A. Kotli kavandatud kahekorruseliste puust, kivitrepikojaga Ra-Ko majade ehitamine. Neid kerkis esimese Nõukogude okupatsiooniaasta jooksul mitukümmend Koplisse Lõime tänavale, Pelgulinna Nisu ja Rukki tänavale ning Lasnamäele Majaka ja Sikupilli tänavale. Sisuliselt on hooned omandanud „Tallinna maja“ hoonetüübi edasiarendusega. Kuna „Tallinna maja“ kivitrepikoda häbeneti agullikuks, siis varjas A. Kotli selle laudisega, jättes vaid trepikoja aknale kiviraamistuse.
Kummalgi korrusel asub neli kahe-kolmetoalist korterit . Elutoad on küll läbikäidavad, kuid üldiselt tunduvad ruumide propotsioonid head. Arhitekti A. Hellati arvamist mööda tundub pealiskaudsel vaatlemisel, et korterite ruumijaotus on äärmiselt lihtne ja endastmõistetav, kui just need omadused ongi plaani suurimasks vooruseks, sest on püütud saavutada minimaalsete ehituskuludega kõige tarvilikumad mugavused ja otstarbekam ruumide kasutamise võimalus. „Tallinna majas“ asus ühine vannituba keldris, aga nüüd paigutati igasse korterisse torustikku kokku hoides asetati üksteise kõrvale köök, duširuum ja klosett. Duširuum oli köögist eraldatud vahatatud eesriide abil, nii köök kui ka dušš said sooja vett ühisest katlast pliidikapis. Ühtlane rõhtlaudis, madal katusekalle ja senise kuupmaja asemel piklik maja mõjuvad üsna funktsionalistlikult. Ra-Ko-des valitses modernistlik lakoonilisus ja ratsionaalsus.
Planeerimisprojektid Pel-Ra-Ko-de paigutamise koostas H. Johanson , asetades majad enamasti ühtepidi üksteise taha või kõrvale. Mehaaniline planeering muutis asumid üsna kuivailmeliseks, kuid annab võimaluse näha neis üht esimest katset rakendada ulatuslikumalt vabaplaneeringu printsiipi .
Tüüpprojektid ei omanud eredat isikupära ega sügavat loovust võistlustöödes, mis on tüüpprojektide juures mõistetav, kuid vähesed allesjäänud arhitektid , kelle vahel enamasti jaotusid äraelamist võimaldavad auhinnasummad, näitasid end professionaalselt kõrgtasemelistena. Eriti A. Kotli, kel endal suur pere taga, omas head korteritunnestust, oskas ette kujutada elu loomulikku elamist ja selleks vajalikku otstarbekat ruumide ning mööbli paigutust. Edaspidi töötabki ta välja ligi kümne aasta jooksul philiselt Eestiskasutatavad kohalikud elamu tüüpprojektid.
Esimesena koostas 1949-1950 A. Kotli üleliiduliste tüüpsektsioonide alusel kolme-neljakorruseliste elamu tüüpsektsioonid ühes nurgalahendusetga. Kahe-kolmetoalised mugavustega korterid on loogilise ning otstarbeka ruumiasetusega. Ajastule iseloomulikult jätavad majad raskepärase mulje, sest krohvrustikaga rõhutatakse esimest korrust, aknad on väikesed ja toekal karniisil lasub madalapoolne kelpkatus. Tollal tihti esines ka väikesi õhuaknaid kohalikule ettekujutusele võõral viisil. Seda tüüpprojekti kasutati Tallinnas sõjas hävinud joonestuse asendamisel Koidu, Virmalise , Videviku tänavatel.
Tüüpsektsioon elamu Koidu tänaval Tallinnas

Orgaaniline arhitektuur

Orgaaniline arhitektuur on funktsionalismi vorm, mis taotleb ehitise ja maastiku ning ehitise osade omavahelist harmoonilist seost. Väldib funktsionalismi standardiseeritust ja anonüümsust. On rõhutanud 20. sajandi arhitektuuri looduspärasust ja orgaanilist seost inimese eluviisiga : eelistatakse paindlikumaid vorme, suuremat emotsionaalsust, looduslikke materjale nagu puit ja kivi.

Kohvik „Tuljak“

Valve Pormeister kavandas 1960 valminud Lillepaviljonile täiesti teistsuguse juurdeehitusena kohviku „Tuljak“ (1964-1966). Kuna Lillepaviljoni saatis suur populaarsus rahva seas, siis tunti seal puudust söögi- ja joogikohast.
Erinevalt Lillepaviljonist, kus on määravad kaldpinnad ja nurgetiasetused on „Tuljak“ jäigalt täisnurkne. Näitusepaviljon ja kohvik on üksteisega liidetud kontrasti põhimõttel. Lillepaviljoni avatusele vastandub Tuljaku suletuse esteetika . Lillepaviljon ja kohvik on ühendatud klaasist lüli kaudu, mida saab kasutada kohviku väikese saalina. Serveerimisruumist pääseb näidisaeda puitvõrestikuga eraldatud siseõue kaudu.
Kohvikusaalist on kadunud sein traditsioonilises mõttes, seda asendavad kolmes suunas maani ulatuvad aknad, mille raamid on püütud nii minimaliseerida kui võimalik. Pormeister soovis saavutada võimalikult avara, ilma tugedeta kohvikusaali, mida ümbritseksid vaid klaasist seinad. Sellise võimaluse pakkus uue võttena kasutusele tulnud lage toetavad puitfermid, see omakorda tingis massiivse karniisi kolme suunda avatud klaasseinte kohal. Ainus köögipoolt varjav sein on puhta vuugiga laotud punasest tellisest. Paksu fermi sisaldava katus-laeplaadi küljesripuvad vaid ümarad vasklambid. Kui alt Pirita teelt vaadatuna tundub Lillepaviljon kergelt õhuline, siis „Tuljakut“ tähistavad kaks umbset rõhttriipu, betoonist terrassi piire ja kohviku puitkarniis.
Kohviku klaasseinad taotlevad võimalikult vahetut üleminekut ümbritsevale terrassile ja veesilmaga kaminate aeda. Aed oli mõeldud uue kulinaarse moeasja, Kaukaasiast tulnud lambašašlõki küpsetamiseks. Uue arhitektuuri suletustaotluse vastab nõlval kiviktaimlas serpentiinina keerleva trepikese asemel järsu otsekohesusega maasse tungiv tunnelilaadne sissepääs terrassi alt. Terrassilt, kuhu peagi tuli paigaldada tuulekaitseks klaasekraanid, avaneb vapustav vaade näidisaeda, merele ja üle selle Tallinna panoraamile.
Moodsa kohviku interjööri kujundasid oma aja parimad sisearhitektid Vello Asi ja Väino Tamm. Kohvikus sees tahtis ehituse algataja Edgar Tõnurist näha iseteenindamist, mis oli toona kuum sõna. Iseteenindus kui ka suviti väga menukas välikamina ja šašlõkiahjudega terrass , hajus mõnes aasta pärast ära. Tuljak sai kiiresti populaarseks peopaigaks ja iseteenindamine ei läinud suurte üritustega kokku. 1971 . aastal otsustati juurdeehitusena lisada köögiplokk.
Valve Pormeister on nimetatud orgaanilise arhitektuurisuuna peamiseks esindajaks Eestis. Projekteerimisel lähtus ta alati ennekõike maastikust ja selle võimalustest, see tähendab, et lähtus reljeefist, haljastusest ja veekogudest , sobitades hoone nendega ühte. Kui oli võimalik, ei võetud tema objektide ehitusel maha ühtegi puud. Pormeister on kirjutanud: „ Pean arhitektuuri sidumist loodusega ning ehitiste inimsõbralikke masse ja mõõtmeid projekteerimisel äärmiselt oluliseks. Ilma sügava ruumilise tunnetuse ei sünni head ehitist.“

Uusfunktsionalism

Laeva katsesovhoosi keskus

Laeva katsesovhoosi keskus projekteeriti 1976-1977 aastatel ja valmis 1980. aastal arhitekt Toomas Reinu poolt. Laeva keskusehoone paikneb Laeva külas Ankru tänaval. Asukoha reljeef laskub põhja ja loode suunas, mistõttu on hoonel oma asukohas küllaltki domineeriv positsioon. Keskusehoone lähudeses on loodes eramajad ning kagus ja lõunas tüüpprojektide järgi ehitatud kortermajad. Hoone on tühi ja seetõttu on ka maja ümber võsastunud haljastus. Hoonest läände jääb parkmets. Krundi kujunduse osaks on algselt olnud betoonist lillekastid maja küljes , kuid enamus nendest on lagunenud.
Laeva sovhoosi hoone, kui oli äsja valmis saanud.
Tänapäeval Laeva sovhoosi hoone
Hoone toimis alates 1980. aastast kuni kolhoosikorra lagunemiseni Laeva katsesovhoosi administratiivhoonena. Katsesovhoos rajati kuna sovhoos vajas ametiruume juhtkonnale ja spetsialistidele. Projektis nimetati hoonet katsejaamlabortooriumiks, et taga kiiremm rahastamine , kuna keskushoone ehitamine oleks tähendanud keerukamat bürokraatiat. Hoone ehitas Tartu Üldehitustrust Jaak Kalmu juhtimisel. Alates 1992. aastast seisab hoone tühjana ja laguneb. Kolhooside loomise järel hakati maapiirkondades välja kujundama keskasulaid ning nendesse rajama administratiivhooneid. Keskusehoonetes paiknes ühismajandite administratsioonile lisaks tihti veel muid funktsioonening kolhoosikorra edenedes kujunes nendest üks peamisi kolhooside arhitektuurse eneseväljenduse objekte. Võimaluseö telliti oma keskushoonele eriprojekti. Algselt oli Laeva sovhoosi keskusehoone planeeritud mahukamana, hoone tagumises osas jäi välja ehitamata katlamaja. Hoone esindab 1970. teisele poolele omast ratsionaalset nõukogude modernismi, millele on omane uusfunktsionalistlik vormikeel . Uusfunktsionalismi tulektu Eesti nõukogude perioodi maaarhitektuuris seostatakse tihti Toomas Reinu isikuga , kelle tööde hulka kuulub mitu silmapaistvat kolhoosi- ja sovhoosikekust.
Laeva keskusehoone ülesehitus on kahekorruseline ja väline vorm iseloomustab jõuliselt liigendatud mahtude vaheldumist. Rõhutatud on hoone kõrge katusega tsentraalset saalikorpuse osa. Plaanilt on hoone geomeetrilise korrapäratu kujuga, see on tema iseloomulik omadus. Eriti on võimsate ja jõuliste mahtudega rõhutatud hoone sissepääsu ning saaliosa. Akende puhul on arhitekt eelistanud ilma jaotuseta vertikaalse vormiga aknaid. Iseloomulik on akende paigutamine sügavale seindapinda. Hoone välisilmes tõusevad esile veel ka jõulise vormiga veesülitid. Hoone vormis hoidmiseks on arhitekt 2. Korruse saali ees olevale katuseterrassile lisanud dekoratiivseina, mis kordab sissepääsuosa liigendust. Väliskujundus on rõhutatult horisontaalne, olenemata vertikaalsetele akendele. Pisut kergust ja vertikaalsust lisab paraadtrepikoja väikeseruuduline klaassein. Hoone väliskujundun on uusfunkktsioanalistlikule vormikeelele omaselt detailivaene ning rõhutatud on hooneosade ja mahtude rütmi. Hoonet katab lamekatus .
Plaanilahendusest on ka huvtavaid detaile, näiteks hoone tagumine osa on pööratud 45 kraadise nurga all,sest plaanilahendus oli tingitud soovist säilitada hoone kõrval olnud vana puu ja selle otsas paiknenud kurepesa. 1. korrusel on kesksel kohal vestibüül, kust läheb trepp teisele korrusele ning kaks koridori hoone tagumistesse osadesse. Kontorid on paigutatud koridoride äärde. Koridoride vahele jääb endine arhiiviruum ja san.-sõlm. 2. korruse asub avar saal -koosolekuteruum ning selle kõrval taas koridor , mille ääres kabinetid. Saal oli algselt lükandseinte ja toakõrguste akende abil ühendatav üheks ruumis fuajee ja katuseterrassiga.
Hoone algne, stilistikale omane, ratsionaalse kujundusega, osaliselt eritellimusel sisekujundus on valdavalt hävinenud. Hetkel sisustus puudub, ning kogu hoone osas on säilinud üksikuid elemente – uksed, põranda/seinakatted. Välja on viidud ka suur osa kommunikatsioone jm. süsteem (näiteks on välja lõhutud küttesüsteem).
Ehitusmaterjalidena on kasutatud vundamendis monteeritavat raudbetoonid, seinad on valmistatud monteeritavast raudbetoonist, väikeblokkist ja tellisest. Katusel on kasutatud ka monteeritavat raudbetooni ja rullmaterjali. Avatäidetena võeti kasutusele algselt puitraamiga aknad ja ukse, kuid kahjuks on enamus praeguseks hävinud. Välisseinaviimistluses on kasutatud terrasiitkrohvi.

Postmodernism

1970. aastate omalaadsest puntrasolekust leiti väljapääs postmodernismi kujul. Stiililine kirevus, tolerantsus erinevate mineviku- ja tulevikutõlgenduste suhtes ning teoreetiliste püüdlustega haakuv kujundiloome sobis kenasti küpsust, aga ka elitaarsust ihkavatele disaineritele ja vastas samal ajal muutunud tööstusmaastikule, mis juhindus päev-päevalt aina enam suuremat paindlikkust ja kiiremat muutumist nõudva tarbija soovidest.

Venna maja

Meriväljal Ida tee 50 asuv arhitekti vennale kavandatud maja on Eesti sõjajärgses arhitektuuriloos üks verstaposte, mis on seotud Tallinna Kooli arhitektide tegevusega . Maja projekteeriti aastal 1975 ja valmis aastal 1985. „Venna maja” tähistab seitsmekümnendatel domineerinud neofunktsionalismi kõrval uue teema sisenemist Tallinna Kooli arhitektuuripraktikasse, tähistades Robert Venturi vaimus „keerulise ning vastuolulise” arhitektuuri idee ning modernismikriitilise mõtte kajastumist Eesti arhitektuuris.
„Venna maja“ ei lähtu Eesti eramuehituse senistest stampidest, küll aga haakub ümbruskonna 1920. aastateni tagasiulatuva hoonestusega. Eramu kummastavad vormid ei hooli tavaliselt ilusaks peetavaist, pigem kontakteeruvad isetekkelise arhitektuuri kohmakustega. Hoone asub keerulisel krundil , omalaadsel vahealal, millest ühele poole jääb rahulik, valdavalt sõdadevahelisest ajast pärinevate eramute piirkond, teisele pool aga raudtee . Nii püüabki eramu oma punase laudkehandiga mängida kaasa vahel ootamatult elava eramute arhitektuuriga.
Hoone konstruktiivne lahendus oli omas ajas erandlik : monoliitbetoonist kontruktsioon, mille ümber on ehitatud puitsõrestikul ning laudisega kaetud mügarlik karp. Maja on nii öelda selja pööranud raudteele, mis tagant mööda läheb. Murtud katusega hoone ebatavaline vorm ning silmatorkav punane värv läheb vastuollu modernistliku esteetikaga ning harjumuspäraselt ilusaks peetava elamuarhitektuuriga. Väheste avadega fassaadis jätavad majast pigem suletud ja salapärase mulje. Siseruumis on aga lahtiste treppide ja vestibüüli ning ruumide tsoneeringuga loodud voolava ja avatud ruumi efekt, mida võimendab elutoa suur kaarjas aken ja esiku ulatumine ülakorruseni. Hoonel pole keldrikorrus , kõik abiruumid asuvad I korrusel, eluruumid II korrusel.
„Venna maja“ väärtusteks on see, et hoone on Eesti sõjajärgse arhitektuuri üks sümbolehitisi, kuigi see on vaid tuntud rohkem erialainimeste sea. Väga hea ning ehedalt säilinud näide postmodernismi huvist traditsiooni, argiste ning isetekkeliste vormide vastu, mis eemaldub modernismi estetiseerivast ning korrastavast lähenemisest keskkonnale. Maja on väga hästi säilinud nii vormis kui viimistluses. Suureks plussiks on see, et maja on algse omaniku valduses. Majaesised mägimännid on kahjuks kasvanud suureks ning veninud vormist välja, varjates ühtlasi vaadet majale.
Vilen Künnapu on kirjutanud „Venn maja“ ja arhitekti kohta poeetiliselt: „Ärevalt ja irreaalsena mõjub venna eramu Meriväljal (1983). Tumepunane puidust skulptuur, mis, kui nukker muistne hiigelloom vaatab mööduvat raudteed, kuid raudtee on tühi, rong käib vaid korra nädalas. Ehitis tekitab koos tühja raudteega filosoofilise paari, mida võib vaadelda ühtse sümbolina … Kaasik on vist eesti arhitektuuris ainus arhitekt, kes valdab täiuslikult inetuse kõiki mehhanisme . Tema majad on salapärased, alateadvust ärritavad, koledad. Samas õhkub neist intellektuaalsust, ümbrusega sobivust ja humaansust.”

Kaasaja näide – avalik hoone

Teaduskeskus AHHAA

Tartus Sadama 1 avati 7. mail 2011 Teaduskeskus Ahhaa Arhitektid, kes hoone projekteerisid on Ain Padrik ja Vilen Künnapu, sisearhitektideks on Malle Jürgenson, Krista Lepland ja Tea Tammelaan. Suletud hoone brutopind on 11 155,6 m2, mis tähendab, et hõlmab küllaltki suurt pinda Tartu kesklinnas.
Tigutorni kõrvale oligi arhitektidel plaanis ehitada madalam hoone. Vilen Künnapu sõnul Ahhaa keskuse kaugvaated töötavad koos Tigutorniga: spiraalne Tigutorn, selle ees kuppel , poolkuppel, kera – kõik kokku moodustab tervikliku kompositsiooni. Teaduskeskus on seostatud futuristliku nägemusega. Algses eskiisiis oli kolm kuplit, aga masu tõttu tuli seda muuta ja järgi jäi poolteist kuplit, mõeldi isegi panna Raadile plekk -angaar püsti, kuid arhitektid soovisid projekti võimalikult palju päästa.
Kuplid , mis on keskuse üks tähtsamaid osi on kaetud pikkade alumiiniumpaneelidega, mis asetsevad nii nagu sidrunit lahti lõigates – viiludena. Valtsimismasinaga tõmmati need omavahel kokku. Kera on titaantsingist, koosneb rombidest. Pool kerast on betoonist, nagu kauss , mis toetub kolmele jalale . Betoonkausi peale on tehtud metallist kaared ja selle peale laudisega aluspind, mille peal on rullmaterjal ja lõpuks rombikujulised paneelid . Vahel on soojustusvill ja viimistletud on seest kipsiga. Kupli osa kannavad liipuitkaared, keskel on surverõngas. Samamoodi on ka ehitatud poolkuppel. Krundil kus keskus asub oli üks olulisemaid tegureid vana nahavabrik. Maa alla tuli kelder , olemasolevad vundamendid olid madalad ja tuli nahavabriku müürid ära lammutada, aga nendest kividest laoti uus müür. See andis hoonele teatava soojuse, vanad telliskiid mõjuvad väga hästi. Majal on tohutult palju erinevat materjali kasutatud: monoliitbetoon ja monteeritav betoon , puitkaared kupli all ja teraskonstruktsioonid ning tellismüürid. Eesmärgiks oligi materjali paljusus .
nahavabriku telliskividest laotud müür
Maja alla on tehtud suur tehnilline ruum, mida kasutatakse ka laona. Põranda sees on iga kahe meetri tagant ava, millel on metallklaa peal, tulekindlat vashtu täis. Vajadusel saab selle lahti teha ja sealtkaudu üldsaali põrandast igasse punkti kõikvõimalikke ühendusi viia.
Ahhaa keskuse hoone on universaalne, selle sisu võib aja jooksul vabalt muutuda. Praegu on inimesed vaimustunud tehnoloogiat ja arengust, aga võib-olla mingil ajal ei olegi see enam nii oluline, siis on võimalik sellest teha näiteks kunstimuuseum . Kõige tähtsamaks osaks hoonest võib pidada täiskuplit, mis täidab planetaariumi rolli. Seal töötab jaapanlaste poolt tehtud programm, alguses oled Tartus, siis järsku oled maa kohal ja siis jõuad juba päikesesüsteemist välja, Linnuteele. Lõpuks ka Linnutee paistab ainult kuskilt kaugelt.
Keskuse interjöör sooviti kavandada nii, et saabujatele saaks kohe mingeid veidrusi luua. Esimesena teha optilised efektid , väänata lihtsate graafiliste vahenditega ruumid veidi kõveraks. Näiteks garaažist tulev koridor pidi kerge pöörde sisse võtma ja tekitama tunde nagu ruum liiguks pidevalt. Maja on postide peale ehitatud, mis segas sisearhitekte ja tükeldas asjaolu, aga see pöörata enda kasuks ja pandi postid raafiliste võtetega tantsu lööma. Kuid kahjuks projekt jäi väiksemaks ja tuli nii mõnedki ideed kõrvale jätta. Väga keeruliseks ei saanud minna , kuna eelarvelised piirid olid raangelt ees. Polnud ka eesmärki väga suuri eksperimente teha. Mõned väikesed sisekujunduse ahhaa-efektid ikkagi on: muutuvate täppidega kontorivaheline sein, tekstiilist ventilatsioonitorud kohvikus, erinevate pindadega pingid fuajees või pallidest istmed veemaailma osas.

Kaasaja näide – eramu

Korterelamud Supilinnas

Arhitektid Kaido Kepp, Erik Mutso projekteerisid mitu hoonet Oa ja Meloni tänavale. Hooned valmisid 2011. aastal. Sinna projekteerimine oli küllaltki raske, kuna tuli ka läbirääkida kohalike elanikega.
Tellijalt saadi ülesanne teha soodsa hinnaga korterelamud. Projekteerimine algas siis kui Eestis oli tugev mõõn. Enamik arhitekte istus sel ajal tööta. Arendaja oli seisukohal, et kui mõõn läheb mööda, siis on hea, kui kortereid on võtta ja tal läks vägqa hästi. Algul ei suudetu kokkuleppele saada kas majad teha erinevad või sarnased. Arhitektide vaimusilmas olid nad minimalistliku vormiga, mängitud pigem dekoori ja materjaliga .
Meloni 28 esimene korrus ja kolmas korrus.
Plaanilahendus on traditsiooniline: keskel on trepp ja kahel pool on korterid. Esimesel korrusel on väiksemad ja teisel suuremad korterid, mis ulatuvad ka katusekorrusele. Nende mõte oli ana kõigile teise korruse korteritele vaade jõe poole. Selles osas ei ole see traditsiooniline lahendus, kus korterid on üksteise peal, vaid teise ja kolmanda korruse korterid on omavahel nihkes.
Supilinna keskkond mõjutas arhitekte tugevalt. Kuid siiski on majadel kasutatud kergplokke, kaetud laudvoodriga, fassaadi keskmine osa on kaetud dekooriga – vaiguplaadist väljalõigatud muster, mille taust on värvitud. Laudvooder on väikse nurga all, soov oli, et majad tunduksid nagu liikuvad, igaüks justkuid veidikene viltu vajunud. Kuid see mõte ei teostunud visuaalselt päris nii mõjukalt nagu sooviti. Laudise efekti ei katsetatud piisavalt, laud oleks pidanud olema jõulisem, mitte nii tagasihoidlik .
Mustrid maja seintel

Kokkuvõtteks

Ka nõukogude ajal olid eestlased tublid ja püüdlikud, meie seas leidus väga palju andekaid arhitekte. 20. sajandist õnneks enamus hooneid säilinud, mõned küll on sõjas hävinud, kuid osa neist on suudetud siiski taastada. 21. sajandi arhitektuur ei ole mitte aind põnev, vaid ka mitmekülgne ja huvitavate lahendustega. Ootan juba huviga uusi ja põnevate lahendustega hooneid.

Kasutatud kirjandus

Kalm , M. (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur
Tehro, H., Mäkikalli, M. (2000). Alvar Aalto – Villa Tammekann
Kalm, M. (1994). Arhitekt Alar Kotli monograafia
Jänes, L.(2005). Valve Pormeister. Eesti maa-arhitektuuri uuendaja
Mutso, M. (2011). Eesti arhitektuur 2011
http://vanadasjad.wordpress.com/2012/04/17/korp-neobaltia-maja-kastani-tanaval/
http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=6996
http://www.venekeskus.ee/
http://register.muinas.ee/file/architecture/61.pdf
ftp://195.80.111.130/pub/HTTP/XX_saj._arhitektuur/maakondlikud%20ylevaated/harjumaa/tallinn/tallinn2.pdf
http://lizard.artun.ee/~t6nis/YMBRIK/Referaat_Veljo_Kaasikust-koost_T6nis_Kimmel.pdf