Valve Pormeister ettekanne (0)

Valve Pormeister
Eesti sõjajärgse moodsa arhitektuuri suurkuju
Eeskujud . Richard Neutra , Frank Lloyd Wright
1. Elulugu
Pärit Albu vallast Peedu külast. Sündinud 13. aprillil 1922. Kindel soov oli saada ehisaianduse õpetajaks.
Astus Sotsiaal- ja Kodundusinstituuti. Kool jäi lõpetamata selle sulgemise tõttu.
1943. a. astus Tartu Ülikooli agronoomia erialale, kuid pärast kahte aastat jäid õpingud pooleli.
1946. a. astus ta oma õe tuntud, keraamiku ja tekstiilikunstniku Elgi Reemetsa kutsel tollase nimega Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti aia- ja pargikujunduse erialale.
(Kõige “mullalähedasem eriala”)
Kooli lõpetamise järel 1952.a suunati Valve Pormeister tööle Maaehitusprojekti, kus ta töötas 70.eluaastani.
2. Erialase töö algus Põllumajandusprojektis
Pormeistri ülesandeks sai vastloodud kolhooside ja masinatraktorijaamade keskasulate projekteerimine . Kuue esimese tööaasta jooksul valmis Pormeisti käe all üle 40 maa-asula planeerimis ja haljastusprojekti. Kolhoosiasula pidi koosnema kolmest funktsionaalselt erinevast tsoonist: paraadlikust ühiskondlikust keskusest , tootmistsoonist ja individuaalkruntidega eramutest. Ellu viidi tollaseid planeeringuid minimaalselt.
Pormeister pööras tähelepanu maaehituse kõigile aspektidele alates asula üldplaneeringust ja heakorrast kuni detailide ja väikevormideni nagu majandi sissepääsu või lipuvarda aluse kujundus. Ka pealtnäha tähtsusetud ülesanded nagu tootmis- ja loomakasvatushoonete ümbruse heakorrastamine ning näiteks korrapäraste jooksukoplite rajamine sigadele.
1950.aastate lõpul Põllumajandusprojekti planeerimisosakonna töö lõppes, misjärel paljud hakkasid mahulist arhitektuuri projekteerima.
Pormeistri esimesi elluviidud töid oligi põllumajandustöötajate autahvel Tallinnas Virumäe edelaküljel ja selle ümbruse heakorrastus.
Sõjajärgne modernism
Eesti arhitektid hakkasid orienteeruma lähemate naabrite , Põhjamaade järgi. Skandinaavia -pärane arhitektuur tähendas pehmemat lähenemist modernismile, inimsõbralikkust, ehitise maastikku sulandamist ja naturaalseid kohalikke materjale nagu puit, tellis ja krohv .
Pormeistri esimene ehitatud hoone, millega ta kohe tuntuks sai, oli Lillepaviljon Pirita teel (1958-1960)
3. 1960 Lillepaviljon Tallinnas Pirita teel
Lauluväljak ja Pirita Näidissovhoosi näidisaed koos lillepaviljoniga kuulusid ühte kompleksi. Territooriumi üldise planeerimis- ja hoonestamisprojekti koostasid Alar Kotli, Hugo Sepp ja Pormeistri tulevane abikaasa Henno Sepmann, Haljastusprojekti tegi Pormeister.
4.
Et tellimust endale saada, tegi Valve Pormeister koos ehitusinsenerist abikaasa Henno Sepmanniga kaheksa projektivarianti. Miks just Pormeister tellimuse endale sai oli viimane projektivariant, mis arvestas loodust kõige rohkem.
Pormeister: Pirita tee nõlvak oli tihe metsik lepavõsa, millest sain modelleerida uue, praegu loodusliku näiva kallaku, ja sellega seostada ka hoone.
Toona ei pidanud ta ennast veel arhitektiks, vaid haljastajaks, kes sai vabaduse hoone projekteerida.
5.
Lillepaviljon oli mitmes mõttes uue arhitektuuri teetähis- uudne oli hoone sidumine reljeefiga ja paigutamine kasvavate puude vahele. Teine seniolematu joon oli läbipaistvus. Paviljoni lõunasein on klaasist, samuti ka sissepääsutiiva lõunapoolne sein.
Nagu ikka, sündis ka Lillepaviljoni kurbadest kogemustest häid ideid.
Et betoonivalu nägi töömeeste lohakuse tõttu välja kirju ja kohutav, tuli mõte anda betoonile täksimisega raidkrohvi väljanägemine.
Nii totaalset läbipaistvust, hoone vaba paigutust, ühepoolse kaldega katust ja looduslikke materjale ei olnud avalike hoonete juures seni rakendatud
6.
Igal aastal korraldati seal rohkesti näitusi. Pormeister ise kujundas aastate jooksul üle 30 aiandus- ja lillenäituse nii Tallinnas kui Moskvas.
• Tallinna lillepaviljoni ning laululava ja -väljaku kujundamise eest pälvis 1965. a Nõukogude Eesti preemia.
Lillepaviljoniga samaaegselt alustas Pormeister oma kodumaja projekti koostamist.
7. 1950-ndate algus (valm. 1962) Valve Pormeistri kodu Tallinnas Mooni tänaval
On üks väheseid näiteid arhitekti eramuloomingust. Oma aja paremaid eramunäiteid.
L-kujuline plaan tulenes nurgapealsest krundist.
Viimistluseks on ehe puit ja tellismüüritis, avarad klaaspinnad liidavad sise- ja väliskeskkonna.
Sisemine ruumijaotus on vaba ja voolav.
See on põneva planeeringuga, moodustab päikesekujulise ringi suure eluruumi ning kööginurgaga. Üleval kaks väikest magamistuba .
Tegelikult ei tahtnud ta kunagi elumaju projekteerida. On seda siiani vaid mõnele üksikule inimesele teinud.
8. Näiteid eramutest
L. Pärtelpoja eramu Tallinnas, 1958.
N. Mööli eramu Kiisal Kurtna tee 6, 1973
9. Näiteid aiamajadest
I. Rosenfeldi aiamaja Maardus, 1960.
V. Raudsepa aiamaja Kiisal, 1970
Eramute-suvilate kavandamine oli Pormeistrile rohkem kõrvaltöö.
1960.aastate projekte iseloomustavad ajastuomased moevõtted: asümmeetrilised hoonemahud, madalakaldeline ebasümmeetriliste viiludega katus, erinevate materjalide kombineerimine. Sarnaselt kodumajaga armastas Pormeister hoonemahtude vahele tekitada siseõuesid, kust ei puudunud ka välikamin.
1970ndatest ajast leidub ka mitmeid funktsionalistlike eramuprojekte.
10. 1965 Kohvik Tuljak
Kohvik Tuljak otsustati ehitada lillepaviljoni juurdeehitusena, kuna suure populaarsuse tõttu tunti puudust söögi- ja joogikohast. Kuigi ajaliselt ja füüsiliselt väga lähestikku on need kaks hoonet põhjamaade modernismi kahe erineva etapi kehastused.
Perioodi lemmikvõtteks kujunes horisontaalne, enamasti tumedaks peitsitud puitkarniis. Seda kasutati nii konstruktiivselt põhjendatult puitfermide varjamiseks kui ka puhtalt esteetilise motiivina.
Lillepaviljoni avatusele vastandub Tuljaku suletuse esteetika . Pirita teelt paistabki vaid kaks horisontaalset triipu: terassi betoopiire ja kohviku lai karniis .
Pormeister tahtis saada võimalikult avara ilma tugedeta kohvikusaali, mida ümbritseksid ainult klaasist seinad, sellest tulenesid puitfermid ja lai karniis. Aiapoolset fassaadi ilmestab ajastule iseloomulik keerdtrepp.
11. Kohvik Tuljak
Tõeliseks etapiliseks hooneks Eesti arhitektuuriajaloos kujunes Valve Pormeistri esimene maa keskusehoone Kurtna Linnukasvatuse Katsejaam (1965-1966)
12. 1966 Kurtna Linnukasvatuse Katsejaam
Enne planeerima hakkamist kujundas Pormeister Kurtnasse maastiku: tõstis ümber masse, korrastas teid ja haljasalasid, kujundas paisjärve kalda.
Maja koosneb kahest hästi proportsioneeritud mahust: kahekorruseline kontoritiib on rõhutatult horisontaalne, selle taustal lehvikukujuline astmeliselt tõusva laega saaliosa.
13.
Viimistluseks nii sees kui väljas punased puhta vuugiga tellisseinad . Laiad karniisid kaetud heledate siledate eterniitplaatidega. Kõige ilmekam ja uudsem on saali ruumilahendus, astmeline lagi toetub pikisuunalistele puitfermidele, tiigipoolne sein on üleni klaasist.
14.
Keskses vestibüülis asub moodne ainudisainiga mööbli ja kaminaga puhkenurk. Teisele korrusel viib lahtine trepp . Teiselt korruselt pääseb välikaminaga katuseterassile.
Kurtnast kujunes näidisehitis, mida käidi uudistamas nii kaugemalt kui lähemalt.
• Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone eest Nõukogude Eesti preemia 1967.
Lisaks väga heale arhitektuurile on Pormeister teinud veel 1970.-80. aastate üldilmesse sulanduvaid kaupluse-, söökla- ja adminhooneid ja tema töö põhiosa kümneid ja kümneid haljastus ja planeerimisprojekte.
15. 1968- 1971 Viiratsi keskusehoone
Äärmiselt lakooniline hoone on osaliselt kunagise mõisahoone rekonstruktsioon. Säilitati võlvitud tellislaega maakividest soklikorrus , esimese korruse välisseinad ja sisekandeseinad. Pormeister projekteeris hoonele peale teise korruse ja ühekorruselise juurdeehituse. Puitkarniis oli originaalis mõeldud valgeks värvituna.
16. 1964 (valm. 1968) Näitusepaviljon Sakus
1960. aastatel oli Pormeister seotud Saku asula väljaehitamisega. Uus-Saku kavandati näidisasulaks, seetõttu on ka seal palju ainuprojektide järgi ehitatud hooneid . Pormeistri projekti järgi ehitati Sakusse mitu maja Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse mehhaniseerimise hoonestu koos näitusepaviljoniga, ja hiljem ka taimekaitsejaama.
Näitusepaviljoni näol on tegu väheldase ehitisega, mis sisaldab arhitekti asjatundlikke stiilivõtteid: laiade sakiliste tahkudega valge puitkarniis, varjamata puitkonstruktsioonid, punane fassaaditellis, suured klaaspinnad, mis tasakaalustavad katuse raskepärasust.
• Saku ja Kurtna planeeringu ja hoonestuse eest sai 1971. a NSV Liidu riikliku preemia.
17. 1966-1969 Büroo- ja eluhoone Pärnus
Täiesti erandlik Pormeistri loomingus. Ainus tänavafronti sobitatud linnamaja. Tänavajoonega haakub hoone majaesise tugimüüri ja madala muruterassi abil. Maja koosneb büroo-ja elamuplokist, mille vahele jääb kitsas sisehoov.
1960.aastatel võttis Pormeister osa mitmetest arhitektuuri – ja planeermiskonkursidest saavutades hulgaliselt auhinnalisi kohti. Koos Sepmanniga oldi võidukad Viljandi Katsesovhoosi Päri asula planeerimise ja hoonestamise konkursil . Pormeister pidas suurepäraseks võimalust, kus terve maa-asula on ühe arhitekti kujundatud, et ei tekiks käekirjade sobimatust.
Ajastule iseloomulikult jäi väga palju projekte riiulile .
18. 1968-1970 Päri keskusehoone
Pormeistri majad hakkasid järkjärgult muutuma ekspressiivsemaks ja skulpuraalsemaks.
1960. ja 1970.aastate maju iseloomustavad julged ja jõulised liigendused nii plaanis kui mahus , kaldpinnad, diagonaalsed jooned ja lausa programmiline pinnareljeefiga seostamine .
19. 1970 Saku Taimekaitsejaam
Pormeister näitas end taas äärmiselt innovatiivse arhitektina. Hoone koosneb lihtsatest plokkidest, mida ühendab soklikorruse -kõrgune paekivist müüritis.Uudne on ka põhiplaanis diagonaalselt ära lõgatud fassaad . Kolme hooneploki vahealad on kujundatud haljastatud terassidena.
20. 1968(valm. 1975) Jäneda sovhoostehnikumi õppehoone
20.sajandi mõisahäärberile juurdeehitusena liidetud õppehoone. Romantilise ebasümmeetrilise plaani ja siluetiga mõisahoonele vastandub funktsionaalse plaanilahenduse ja selge rütmiga uusehitis. Tiik rajati Pormeistri jooniste järgi. Õpperuumid on paigutatud astmelisena, jättes tiigi poolt vaadatuna mulje 3-kordsest hoonest. Tegelt 1-korruseline. Sissepääsu eest viib sild tiigi keskel asuvale saarele .
21.
Konstruktsioonilt on põnev saali neljast hüperboolse paraboloidi kujulisest tõmmitsatega koorikuust moodustatud katus.
Jäneda kooli astangulisi ridu moodustavad kaldkatused on saanud eesti maa-arhitektuuri sümboliks.
22. 1973-1977 Audru söökla-haldushoone
Arhitektuuri uuendustele altina haakus Pormeister 1970ndatel eriti noorte arhitektide seas populaarseks saanud neofunktsionalimiga.
23. 1970ndad EPA metsanduse ja maaparanduse teaduskonna õppehoone Tartus
Kreutzwaldi tänava poolset pikka fassaadi liigendavad ümaralt eenduvad akendeta trepikojad, seevastu tagakülje trepikodade suurtest akendest avanevad vaate Emajõe ürgorule. Jõeoru pool on jõuliseks aktsendiks kaarjalt eenduv suurima auditooriumi maht. Sissepääs on hoopis paigutatud tagasihoidlikuna külje peale.
Linnamaju Pormeister ei teinud. Temale allus maastik . Maastik sai sujuvalt tema vormieksperimentide osaks, looduslikud või tehislikud veekogud hoonete kõrval laiendasid ansambli ruumilist dimensiooni ning vastupidi: moodsad, julged ja jõulised ehitusmahud liigendusid ja sulandusid ümbritsevasse.
Pormeistri loomingus on ilmsed Soome ja Taani orgaanilise ehituskunsti mõjud.
Ka Pormeister rakendas oma ehitistes just oma aiandusarhitekti kogemust, liites maastikku ja nõukogude Eesti eriti tagasihoidlikku ehitustehnoloogiat, alustades maastikust, kasvades üle kujundatud krundiks, sulatades sinna maja ning minnes samas laadis siseruumidesse.
Nii sündis täiesti omapärane, selget Eesti koloriiti omav orgaaniline ehituskunst, millele otseseid analoogiad ei leia me kusagilt .  Suuta nõukogulikku süsteemi suruda midagi värsket ja ilusat oli juba iseenesest saavutus, mida ei pidanud häbenema.
Ta istutas arhitektuurivorme sama armastuse ja harmooniatajuga nagu aednik , kes ta hariduselt õieti oligi, haljastaja.
Suurem osa Pormeistri loomingust oli ja on jäänud sõjajärgse modernismi tippteosteks.
Aastal 2000 autasustati Valve Pormeistrit 200 000 kroonise elutööpreemiaga.
1978 Audru söökla-haldushoone orgaaniliselt laadilt neomodernismi, viimase puhul isegi neofunktsionalismi siirdunud arhitektoonika.
Et arhitekt läbi kogu oma aktiivse loome -ea oli pidevas arengus, kinnitagu aga 1984. aastal valminud
Põllumajandusakadeemia õppehoone Tartus Tähtveres, kus tollal aktualiseerunud postmodernismile, pealispinnalisele ajalooga flirtimisele, reageeris Pormeister väärika, ent modernismist igavikulisse vormikeelde suunduva metafüüsilise silindrite ja tahukate kompositsiooniga . Seda võluvat hoonet on võimalik imetleda kõigil Tallinnast Tartusse sisenejail, aga ka Emajõelt, kus eriti veenvalt tuleb esile hästi proportsioneeritud hoone klassikat meenutav uusratsionalistlik käsitluslaad.
Peetakse arhitekti loomingu tipuks, keerulise elu- ja loomesümfoonia finaaliks
Tema loodud Lillepaviljon, Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone, Jäneda põllumajanduskooli õppehoone jt on objektid, mida kolleegid ja õpilased sõitsid vaatama kui näiteid, et ka nõukogude tingimustes annab kõrgetasemelist arhitektuuri luua. Julged vormieksperimendid, moodsate võtete ja erinevate materjalide kasutamine, aktiivselt liigendatud ning sujuvalt maastikku sulatatud ehitusmahud – kõik need Valve Pormeistri ehitistele omased jooned mõjuvad tänagi värskelt, muutes need eripäraseks ning selgelt äratuntavaks. Mehelikult konkreetsed vormikombinatsioonid ühinevad siin naiseliku sooviga lepitada ehitised maastikuga , kujundada kauniks kogu ümbritsev keskkond.
6