Arhitektuuri ajalugu 2 referaat (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL  Tartu Kolledž          Eesti arhitektuuri ja interjööride näited  Referaat          Õppeaines „Eesti arhitektuur ja ajaloolised interjöörid“  NTS1410, NTS1270    Tööstus- ja tsiviilehitus  EH 3            Tartu 2019   


2    Sisukord 
  1   Juugendstiil  ..................................................................................................................................... 3  2   Funktsionalism  ................................................................................................................................ 6  3   Esindustraditsionalism  .................................................................................................................... 8  4   Stalinism  ....................................................................................................................................... 10  5   Nõukogude aegne tüüpehitis  ......................................................................................................... 12  6   Orgaaniline arhitektuur  ................................................................................................................. 14  7   Uusfunktsionalism  ........................................................................................................................ 16  8   Postmodernism  .............................................................................................................................. 18  9   Kaasaja arhitektuur I  ..................................................................................................................... 20  10   Kaasaja arhitektuur II  ................................................................................................................ 22  11  Kasutatud kirjandus .................................................................................................................. 24       


3    1  Juugendstiil 
  Juugendstiili näiteks valisin Rahvusooper Estonia. Valiku tegin seetõttu, et olen selles  hoones paar korda teatrit nautimas käinud ning ka selle pärast, et igal Tallinnas käigul möödun  sellest  hoonest  mitu  korda.  Lisaks  hoone  visuaalile  hindan  ma  väga,  mida  see  ehitis  ka  sümboliseerib. Teatril üleüldiselt on läbi ajaloo olnud väga oluline positsioon kultuuri ja rahva  ajaloo  säilitamisel  ja  levitamisel,  alustades  Vana-Kreeka  eeposte  näidenditest  lõpetades  Vanemuise etendustega.   Teatri hoone projekteerisid Soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn aastal 1911  ning  valmis  1913.  Lindgren  projekteeris  Eestisse  veel  päris  mitu  hoonet  eraldi  ja  koostöös  Wiviga (näiteks korporatsioon Sakala hoone ja hävinud Vanemuise teatrimaja). Siinkohal on  oluline välja tuua ka fakt, et Lindgreni käe alla töötas väga tuntud ja andekas arhitekt Alvar  Aalto. Ehitusfirma oli Kreuger & Toll.   Teatril on üsna värvikas ajalugu. Teatri- ja kontserdimaja avati pidulikult 24. augustil  1913. Skulptor August Weizenberg kinkis teatrile selle puhul oma kaks kauneimat marmorkuju  —  “Koidu”  ja  “Hämariku”,  mis  ehtisid  kunagi  teatrimaja  Punast  saali.  Aasta  pärast  oli  teatrimajas  juba  sõjaväehospidal,  käis  esimene  maailmasõda.  23.  aprillil  1919  tuli  Estonia  kontserdisaalis kokku esimene Eesti parlament. 1934. aasta ümberehituste käigus (ehitati kinni  Valge  saali  esine,  varem  siseõuele  avanenud  rõdu)  lisandus  teatrimajale  veel  Roheline  saal.  Nõukogude lendurite totaalses pommirünnakus Tallinnale 1944. aasta 9. märtsi õhtul hävis ka  Estonia hoone. Mõnes mõttes võib tänada Soomlasi, kes lõviosa pommitajatest õhurünnakus  maha  lasid  enne  kui  need  Tallinna  kohale  olid  jõudnud,  kahjustused  linnapildile  oleksid  kindlasti  kordades  suuremad  olnud.  Teatri-  ja  kontserdimaja  renoveeriti  1940-ndate  aastate  teisel poolel arhitektide Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi. Kotli projekt oli  inspireeritud  1930.  aastate  uusklassitsismist  või  ajastu  nõuetele  vastavast  stalinistlikust  klassitsismist. Arhitekt püüdis säilitada hoone Estonia puiestee poolse fassaadi ilmet, ülejäänud  fassaadide ilme muutus põhjalikult. Muutus ka interjöör, mis kaotas oma kaunid juugendlikud  jooned ja muutus klassitsismlikult rangemaks. 1946. aastal taasavas oma uksed kontserdisaal,  1947. aasta oktoobris ka teatrisaal. Ehitus jõudis lõpule 1951. aastal,  kahe saali vahele jääv  madalam  osa  rekonstrueeriti  alles  aastal  1991  Estonia  talveaiana.  Maja  kuulub  tänapäeval  endiselt „Estonia” teatrile, selles tegutsevad praegu kolm iseseisvat institutsiooni — ühes tiivas  Rahvusooper Estonia ja teises Eesti Kontsert ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. 


4    Hoonele peale vaadates on ilusti näha, et tegemist on juugendstiiliga. Lisaks sellele on  juugendile  väga  omane  kelpkatus,  mis  on  mitmes  kihis  (pean  silmas  neid  katuse  lisasektsioone).  Mõlema  suure  tiiva  fassaadi  rütm  tõstab  esile  sümmeetria  ja  klassikalise  traditsiooni  väärtusi,  pidulikkust  lisavad  poolsambad.  Pilk  jääb  peatuma  kõrgetel  tiheda  ruudustikuga  akendel,  mille  all  paiknevad  mitmed  sissepääsud  hoonesse.  Hoone  tippu  kaunistavad  lavakarpi  rõhutavad  katused,  mille  jaoks  on  arhitekt  inspiratsiooni  ammutanud  ilmselt  hiina  pagoodidelt.  Ehitusmaterjalina  sooviti  näha  odavuse  mõttes  kohalikku  paasi.  Koosolekul põhjustas tõsiseid lahkhelisid äriruumide kavandamine hoone turupoolsele küljele.  Nii  mõnigi  sai  seesuguse  ketserliku  idee  peale  väga  vihaseks  –  äri  rüvetavat  kunstitemplit.  Nende ehitamist dikteeris aga tungiv vajadus saada hoone korrashoiuks sissetulekuid. Lisaks  eelnevale  oli  siseruumides  näha,  kuidas  klassitsismi  rangust  tasakaalustas  osalt  juugendi  voolav  joon,  osalt  rahvuslikest  eeskujudest  inspireeritud  plastiline  dekoor.  Estonia  sisekujundus oli õrn ja delikaatne. Lisaks saalide suurejoonelisele kujundusele olid peensusteni  läbi mõeldud ka vestibüülid, jalutusruumid, kasiino ja restoran.    Pärast  nõukogude  aegset  ümberehitamist  muutus  olukord  teatris  väga  palju.  Renoveerimistöid tehti arhitektide Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi. Kotli  projekt  oli  inspireeritud  uusklassitsismist  või  ajastu  nõuetele  vastavast  stalinistlikust  klassitsismist. Arhitekt püüdis konkursi tingimustest lähtuvalt säilitada hoone Estonia puiestee  poolse fassaadi ilmet, ülejäänud fassaadide puhul aga lubas endale vabadust Lindgreni-Lönni  aegseid  ideid  edasi  arendada  ning  selle  tulemusena  muutus  nende  ilme  põhjalikult.  Uues  projektis  ei  olnud  enam  äri-  ega  restoraniruume,  samuti  kuulusid  likvideerimisele  senised  turulaoruumid  hoone  keldrikorrusel.  Seevastu  oli  ette  nähtud  laiendused  mõlema  saali  pealtvaatajate ja töötajate ruumide, eriti aga lavatehniliste kõrvalruumide osas. Saalide puhul  pidas  Kotli  otstarbekaks  jääda  esialgse  lahenduse  juurde,  ent  interjöör  kaotas  oma  kaunid  juugendlikud jooned ja muutus klassitsismlikult rangemaks. Teatrisaali lakke maalisid tuntud  kunstnikud Elmar Kits, Evald Okas ja Richard Sagrits suure nõukoguliku sisuga maali (see oli  tolleaegse valitsuse erinõue, et laemaal näitaks vaenlase purustamist ja võitu).     


5                 


6      2  Funktsionalism 
  Oma  funktsionalismi  näiteks  valisin  Tammekannu  villa.  Valiku  tegin,  sest  uurides  Estonia Teatrit uurisin ka Armas Lindgreni ajalugu. Sealt tuli välja, et ta oli Alvar Aalto mentor  olnud  ning  minu  meelest  on  väga  vapustav,  et  Aalto  üks  hoone  paikneb  ka  Eestis  ehk  Tammekannu  villa.  Alvar  Aalto  on  nii  Eesti  kui ka  Soome  jaoks  väga  oluline  isiksus,  kuna  Eestlased on oma arhitektuuris palju inspiratsiooni põhjanaabritelt saanud.   1920  tekkinud  arhitektuuri  suuna  üks  pioneeridest  oli  Le  Corbusier,  ekspertide  hinnangul 21. sajandi kõige mõjukam arhitekt maailmas. Selle stiili idee on, et kuju järgneb  funktsioonile, Kenzo tange sõnul: „Teed tofu kuubiku ja paned vajalikesse kohtadesse aknad  külge“.    Tammekannu  villa  varasem  omanik  oli  Tartu  Ülikooli  geograafia  professor  August  Tammekann.  Hoone  ehitamist  alustati  1932,  kuid  majanduskriisi  tõttu  lükkus  valmimisaeg  edasi.  Teise  maailmasõja  saabumise  tõttu  hoone  esialgu  ei  valminud  100%.  Hoonel  tehti  nõukogude liidu ajal remonti, mis rikkus Aalto visiooni, lamekatuse asemele ehitati kelpkatus,  lisaks sellele tehti sisetöid, mis samuti rikkusid hoone mõtet. 1998. aastal taastati hoone siiski  võimalikult ligilähedale Aalto projektile.   Hoonet analüüsides tekib minu meelest väga huvitav paralleel tänapäevaga, mida ei saa  ignoreerida.  Tänapäeva  mõistes  näeb  hoone  täiest  tavaline  välja,  võin  öelda,  et  minu  kodu  läheduses ilmselt paikneb paar sarnase välimusega hoonet. Siinkohal peab arvestama, et hoone  on ehitatud aastal 1932. Hämmastav, kuidas modernismi mõju on täna, ligi 70-80 aastat hiljem  veel  tunda.  Tubade  paigutus  on  ka  väga  tänapäevane:  alumisel  korrusel  üksteise  poole  avanevate ridadena peremehe töötuba, elutuba ja söögituba, kust oli ühendus köögiga. Teisel  korrusel  oli  vastav  magamistubade  jaotus:  vanemate  magamistuba,  millest  otsene  ühendus  garderoobi  ja  vannitubadesse,  lastetuba,  mille  ääres  väike  lapsehoidjatuba  ning  köögi  kohal  töö- ja võõrastetuba. Kui ma vaatan enda maja ruumiprograami siis on see peaaegu identne,  allkorrusel  on  köök,  elutuba  ja  saunaruum,  üleval  on  vanemate  magamistuba,  2  lastetuba  ja  vannituba,  mis  on  kõik  tsentraalse  esikuga  ühendatud.  Modernismile  omaselt  on  fassaad  projekteeritud  siseruumide  järgi,  seetõttu  on  aknad  erikujulised  ning  suurte  vahede  ja  kõrgustega paigutatud. Hoone interjöör on samuti väga tänapäevane. Sisustus on pigem heledat 


7    tooni, valged seinad helebeežid uksed. Aalto on sisustuse puhul kasutanud palju oma disainitud  mööblit.          


8    3  Esindustraditsionalism 
  Esindustraditsionalismi näiteks valisin Munga 18 aadressil asuva Haridusministeeriumi  hoone.  Valisin  hoone,  kuna  mulle  väga  meeldib  selle  maja  välimus,  see  on  ülihea  näide  esindustraditsionalismist,  kuna  see  on  põhimõtteliselt  pikemaks  venitatud  hoone.  Kõrged  seinad  ja  katus  ning  hoone  sümmeetrilisus  ja  suurus  teevad  sellest  unikaalse  maja  Tartu  linnapildis, kuna võrreldes ümbrusega osutas maja suurele ja tähtsale majale, seda see hoone  ka oli ja on.    Hoone  ise  on  väga  uhke  just  selle  pärast,  et  sellest  sai  esialgu  Eesti  Panga  peamaja.  Hoone valmis  aastal  1935. Eesti Panga peahoone projekteeris Rakveres  sündinud  insener ja  arhitekt Ferdinand Gustav Adoff, kelle projektide järgi ehitati ka Eesti Panga hooned Petseris  ja Rakveres. Panga peahoone kavandamisele aitasid kaasa tolleaegsed tunnustatud arhitektid  Herbert Johanson ja Eugen Habermann. Ehitustööd algasid 1933. aasta augustis ning ehitajaks  vendade  Max  ja  Otto  Edenberg  ettevõte.  Varakambri  nurgakivi  pandi  30.  septembril  1933.  Hoone valmis 1934. aasta lõpuks ja avati 14. aprillil 1935.   Hoone  on  esindustraditsionalismile  iseloomulik  kuupjas  vorm,  pilasterraamistus  ja  kõrge katus, mis annavad sellele hoonele ka väga selge klassitsismliku alatooni. Tegemist on  L-kujulise fassaadiga, range kujundusega, kolmekorruselise kivihoonega. Peafassaadi, mis on  suunatud Munga tänava poole, ilmestab punakaspruunist siledast graniidist ristkülikukujuline  portaal  dekoratiivse  sepisvõrega.  Seinapinda  ilmestavad  piklikud  aknaavad,  mille  vahele  jäävad dolomiidiga vooderdatud  liseenid.  Sama  motiiv kulgeb ka küljefassaadil. Kahel  pool  esifassaadi aknaid asetsevad seinaniššides J. Raudsepa pronksfiguurid "Kaubandus ja Tööstus"  ning  "Põllumajandus".  Hoone  kõrge  kelpkatus  on  kaetud  katusekividega.  Tartu  pangamaja  arhitektuuri lähtekohad on seotud Tallinnas asuva Kunstihoone ja Eesti Panga majaga Estonia  puiesteel.  Need  olid  esimesed  esindustraditsionalismile  iseloomulike  tunnustega  avalikud  ehitised,  mis  valmisid  pärast  Konstantin  Pätsi  1934.  aasta  riigipööret.  Kumbki  nimetatud  hoonetest ei kõnetanud rahvast. Kunstihoonel olid algselt puudu klassikalised skulptuurid ning  Tallinna  pangahoone  puudused  hüvitati  Munga  18  hoonel,  kui  Konstantin  Pätsil  oli  selgem  visioon  esindustradisionalistlikust  hoonest.  Munga  18  sai  endale  kõrge  punastest  kividest  kelpkatuse, sümmeetrilise esifassaadi ja uhke sissepääsu ning nendele lisaks siis säilis ka see,  mis  Tallinna  pangahoonelgi  oli  –  kuubikuline  maht,  pronksfiguurid  jne.  Lisaks  sellele  oli  hoones sees väga palju kunstiteoseid, seotud eelkõige põllumajandusega. Hoone avar saal on 


9    kaunistatud  samuti  väga  rikkalikult,  karniiside,  stiliseeritud  rahvusornamentide  ja  laerosettidega.       


10    4  Stalinism 
  Stalinismi näiteks valisin Laevastiku ohvitserida maja Tallinnas. Valiku tegin kuna see  on ilmselt üks tuntumaid Stalinismi stiilis hooneid Eestis ning ma soovisin selle kohta rohkem  teada.  Stalinism  on  ajaloos  tuntuid  kui  Jossif  Stalini  loodud  poliitika  sotsialismi  ülesehitamiseks  ja  kommunistliku  ühiskonna  väljaarendamiseks.  NSV  Liidus  rakendatuna  sünnitas  see  Stalinliku  revolutsiooni  tulemusena  poliitilise  süsteemi  aastatel  1929–1953  ja  määras  seeläbi  NSV  Liidule  omased  põhijooned,  mis  ajapikku  nõrgenedes  ja  hägustudes  püsisid  kuni  Nõukogude  Liidu  lõpuni.  Läbi  inimkonna  ajaloo  on  ammugi  teada  tõde,  et  poliitiline  olukord  mõjutab  väga  tugevalt  ka  arhitektuuri,  püramiidid  on  jumalike  vaaraode  hauakambrid,  Hitler  saksamaa  arhitektuur  näitas  riigi  võimu  jne.  Arhitektuuris  kujutas  stalinism  endast  neoklassitsismi  erikuju.  Fassaadil  kajastus  ehitiste  ruumijaotus,  selle  kujunduses  vaheldusid  suured  krohvitud  pinnad  portikusemotiivi  ja  dekoratiivplastikaga,  kusjuures fassaadi kujunduse ja ruumijaotuse vahel tekkis mõnikord vastuolu.   Laevastiku  ohvitseride  hoone  asemel  oli  seal  esialgu  1910-1940  tegutsenud  Eesti  suurim kino „Grand Marina“, mis hävis 1941. aastal Teises maailmasõjas tulekahju tagajärjel.  1952.  aastal  alustati  arhitekt  A.  Kuznetsov  projekti  järgi  endise  kino  müüridele  Laevastiku  Ohvitseride maja ehitust.   Hoonet analüüsides meenutab see natukene Tartu Ülikooli peamaja, on kasutatud suuri  tugevaid sambaid, mis silmnähtavalt on võimelised seda suurt kolmnurkset frontooni kandma.  Hoone  siseplaan  koosnes  168  ruumist.  Seal  oli  1000  inimest  mahutav  saal,  lugemistuba,  loenguteruum  ja  kohvik.  Lava  mahutas  kuni  150  inimest.  Lisaks  sellele  on  siseplaneering  sümmeetriline: kesk teljel asub pidulik kunstmarmorist joonia sammastega aatriumvestibüül ja  hiiglasliku  Nõukogude  Liidu  merelaevastiku  teemalise  plafoonmaaliga  saal.  Sisemise  templiviilu nurkades asuva Tallinna ainsad akroteerid.  Laevastiku heroilisust jutustavad räästa  all paiknevad Eesti skulptorite reljeefid „Odessa“, „Sinope“, „Madrus vahil“ ja teised. Lae- ja  seinavalgustid  toodi  Moskvast,  mille  analoogid  paigaldati  Moskva  metroos  rajatavatesse  uutesse jaamadesse. Mööbel on ampiirvormides punase sametkattega. Hetkel on hoone tuntud  kui  vene  kultuurikeskus.   See  hoone  on  oma  aja  üks  esinduslikemaid  rajatisi  Tallinnas,  mis  väljendub tema fassaadide ja interjööride arhitektuuris.       


11           


12    5  Nõukogude aegne tüüpehitis 
  Pärast Teist maailmasõda liitus Eesti väga ametlikult ja väga vabatahtlikult koos teiste  Idablokki  riikidega Nõukogude liiduga. Kuna NSV Liidus  valitses kommunistlik  partei,  siis  andis  riik  oma  elanikele  kõik  eluks  vajaliku.  Eluks  vajaliku  hulka  kuulus  muidugi  ka  katus  peakohal, mis tähendas seda, et oli vaja ehitada väga palju kortereid väga kiire tempoga, oli  vaja  tüüpprojekti,  mille  järgi  saaks  massiliselt  toota  hooneid.    Minu  meelest  on  hea  näida  rahvakorterites Hruštšovkad.  Hruštšovka on kunagise Moskva peaarhitekti Vitali Lagutenko projekti järgi ehitatud  kahe- kuni viiekorruseline paneel- või telliselamu. Tol ajal ehitati enamus kortereid paneelides,  kuna see oli kiire ning efektiivne. Nõukogude Liidus ehitati hruštšovkasid massiliselt eelkõige  Nikita Hruštšovi võimul oleku ajal, kelle järgi nad said ka oma hüüdnime. Nendesse majutati  25  protsenti  NSV  Liidu  rahvastikust  ehk  57  miljonit  inimest.  Hruštšovkasid  ehitati  1959.  aastast 1985. aastani. Eesti NSV-s püstitati sarnaseid maju valdavalt aastatel 1955–1965 ning  kahekorruselisi ühe trepikojaga 8 korteriga tüüpmaju ehitati ka linnast välja, seda on tänapäeval  näha kui sõita mööda Eestit, kuidas kuskil tänava ääres paikneb 1-3 sellist maja. Korterid ehitati  valdavalt ühe- kuni kolmetoalised. Köögipind on üldjuhul väga väike, kuhu viib elutoast uks,  pisike esik  ja WC-ga vannituba. Ka trepikoda on kitsas ja korterite uksed ligistikku.  Hoone  siseseinad  võivad  olla  kehva  heliisolatsiooniga,  korterisisesed  seinad  pole  tavaliselt  kandevseinad.  Seda  sorti  majad  ehitati  maksimaalselt  viiekorruselisena,  sest  see  oli  suurim  lubatud  korruste  arv  ilma  liftita.  Eestis  on  ehitatud  kaht  tüüpi  hruštšovkasid:  alguses  silikaattellistest, hiljem kohalikust põlevkivituhast püstplokkidest.   Lisaks Hruštšovkadele on olemas ka Mustamäe korterid, mis on samuti tüüpprojektiga  massiliselt toodetud. Võrreldes Hruštšovkadega toodeti pisut avaramata korteritega elamuid,  uudsena  mõjus  toasuuruste  paneelide  industriaalne  muster  fassaadil.  Sarnased  korterelamud  paiknevad ka Annelinnas. Sellist sorti ehitusstiil on tulnud peamiselt Bauhausist, mille üks idee  oli sotsiaalkorterite massiline ehitus sõjast laastatud Saksamaale. Seda ajastut läbivad teemad,  eriti  NSV  Liidus,  olid  industrialiseerimine,  tüüpprojektid,  paneelmajad  ja  masselamuehitus,  kuna see näitas riigi jõukust. Tänapäeval on sarnast käitumist näha Hiinas, kus ehitatakse terved  Tallinna  suurused  linnaosad  mõne  aastaga.  Ilmselt  tuleb  see  nii-öelda  kadedusest  lääne  maailma vastu, kus igal inimesel on oma kodu, auto jne.    


13           


14    6  Orgaaniline arhitektuur 
  Orgaanilise  arhitektuuri  näiteks  valisin  Põlva  riigigümnaasiumi.  Ma  valisin  selle  ehitise, kuna ta on ehitatud liginullenergia-koolihoonena. Esialgu ma ei olnud kindel, kas nii  uut maja on mõistlik valida, kuid siis internetis lugedes avastasin artikli, kus oli kirjas, et kõige  tabavamalt võttis orgaanilise arhitektuuri olemuse kokku välkkonverentsil esinenud Coburgi  rakendusteaduste ülikooli professor Karl-Dieter Bodack, kes rõhutas, et orgaaniline arhitektuur  ei ole stiil, vaid disainiinstrument ja mõtteviis. Orgaaniline arhitektuur on lähenemisviis, kus  funktsiooni  ja  vormi  kõrval  asetatakse  kesksele  kohale  inimene  ning  püütakse  saavutada  inimese  ning  loodusliku,  sotsiaalse  ja  kultuurilise  keskkonna  orgaaniline  tasakaal.  Seetõttu  arvan, et Põlva gümnaasium sobib selle definitsiooni raamidesse väga hästi.   Hoone  asub  Põlva  linna  keskuses  Piiri  tänaval.  Kolmekorruseline  uus  koolimaja  tõmbab  iseendale  kogu  tähelepanu  nii  oma  materjalivaliku  kui  ka  hoone  kuju  poolest.  Uus  koolihoone püüab lõunapoolse peasissepääsu küljel pilke nii väljaulatuvate rõdude kui ka neile  viivate  treppide  ning  materjalivalikuga.  Hoone  fassaadis  tõmbavad  tähelepanu  I  korruse  tasandis  ja  kahes  küljes  akende  perimeetris  kasutatud  metallplaadid,  mis  sarnanevad  raadi  Maxima  roostes  fassaadiga.  Ülejäänud  maja  fassaad  on  kaetud  vertikaalse  veidi  vahelduva  laiusega  puitlaudisega,  mis  lisab  maja  puitfassaadile  elegantsi.  Hoone  puhul  on  üleüldiselt  kasutatud väga palju puitu, mis on Eestile väga hingelähedane ja kohalik materjal. Siiski on  maja  kandev  konstruktsioon  raudbetoonist,  mille  vahelaed  toetuvad  liimpuittaladele.  Lisaks  sellele on hoone aknad disainitud nii, et päikese tõusu ajal hakkab looduslik soojus hoonet seest  kütma. Projekti juhti tsiteerides: „Koolihoone ehitamisel üheks kõige suuremaks väljakutseks  kujunes  soovitud  tasemel  välispiirete  õhupidavuse  saavutamine,  mis  vajalik  selleks,  et  nii  vältida  soojuskadusid  läbi  õhulekete  kui  ka  tagada  välispiirete  õige  niiskusrežiim.“  Hoone  katusel paiknevad ka päikesepaneelid 15 kraadise kaldenurga all.   Interjööris  on  kasutatud  väga  palju  liimpuidust  ja  ristkihtpuidust  disainielemente.  Ruumid on kõik väga heledas värvitoonis kahel põhjusel. Esiteks, et päike väga hullult ruume  ei kütaks ja teiseks muudab heledam ruum toa väga avaraks. Lisaks sellele rõhutavad avarusele  veel auditooriumis ja koolisaalis kolmes küljes olevad aknapinnad. Ruumi saab tekitada kokku  klapitavate  vaheseinade  abil,  mis  võimaldab  ruume  multifunktsionaalselt  kasutada.  Ühesõnaga, hoone peamised motiivid on avarus ning sümbioos loodusega.    


15           


16    7  Uusfunktsionalism 
  Neofunktsionalismi näiteks valisin Laeva katsesovhoosi keskuse. Põhjus valiku jaoks  on, ausalt öeldes, tõsiasi, et see oli ainuke näide, mille ma leidsin. Neofunktsionalism oli  lühikese elueaga stiil, mis eksisteeris modernismi ja postmodernismi vahel ning on  põhimõtteliselt natukene mõlema stiili segu. Selle stiili maaletooja oli Toomas Reinu, kes  disainis peamiselt maahooneid ja kolhoosikeskusi.   Projekti autor Laeva katsesovhoosi jaoks oli arhitekt Toomas Reinu aastal 1977.  Hoone ise valmis 1980. aastal. Hoone on olemuselt domineeriv ning võib tekitada  aukartlikkust  kuna ta paikneb keset avarust, on väga suur ja ehitusmaterjal on raudbetoon.  Hoone tänapäeval enam kasutusel ei ole, kuid seal toimus NSV Liidu ajal Laeva kolhoosi  administratsioon ning lisaks olid seal ka spetsialistide ja juhtkonna kontorid. Sisuliselt täitis  hoone küla keskuse funktsiooni.   Kahekorruselise hoone puhul on näha, et arhitekt on mänginud erinevate suuruste ja  mahtudega. Ehitis on geomeetriliselt korrapäratu iseloomuga Selle ajastu hoonetele on  iseloomulik ka võimsate mahtudega peamine sissepääs, mis domineerib eestvaadet. Arhitekt  on kasutanud kitsaid vertikaalseid aknaid, mis sobivad väga hästi kokku pigem laiade ja  horisontaalsete seinadega, tekib silmale meeldiv rütm. Hoone puhul on arhitekt rõhutanud  horisontaalsusele, mis on omane tolle aja arhitektuurile. Mulle endale meeldib see ehitis kuna  tal on tugevad brutalismi jäljed, näiteks on peamine ehitusmaterjal raudbetoon, vormidega  mäng, rõhk massiivsusele, kuigi brutalismis kasutatakse reeglina rohkem aknaid kui selle  hoone puhul neid kasutatud on.  Plaanilahendusest on ka huvitavaid detaile, näiteks hoone  tagumine osa on pööratud 45 kraadise nurga all, sest  plaanilahendus oli tingitud soovist  säilitada hoone kõrval olnud vana puu ja selle otsas paiknenud kurepesa. Hoone interjöörist  tänapäevani ei ole mitte midagi säilinud, välja arvatud raudbetoon elemendid nagu trepid laed  jms.      


17       


18    8  Postmodernism 
  Postmodernismi näiteks valisin  Emajõe ärikeskuse. Valisin  hoone kuna ta on ilmselt  Tartu  Ülikooli  ja  Tigutorni  kõrval  kõige  ikoonilisem  ehitis  Tartus  ja  unikaalne  oma  „pilvelõhkuja“ staatuse pärast.   Postmodernismi stiil tekkis umbes 20. sajandi lõpupoolel 60ndatel igas kunsti suunas  ning loomulikult mõjutas see ka arhitektuuri. Postmodernism on protest modernismi vastu eriti  Le Corbusieri rahvusvahelise stiili vastu, mis rõhutas minimalismile ja igavatele „kuubikutele“.  Postmodernismi rajajaks arvatakse Denise Scott Browni ja Robert Venturit. Hetkel ongi kõige  aktuaalsem stiil ehituses postmodernis või sellest stiilist välja kujunenud dekonstruktsionism.  Emajõe ärikeskuse ehk Tartlastele tuntud ka kui „Pläsku“ arhitekt ja projekteerija on  Kalle Rõõmus. Ehitusfirma ja arendaja on AS Estiko ning hoone ehitust alustati 1996. aastal.  1998.a valminud Emajõe Ärikeskuse büroohoonel on 14 korrust, kõrgus 52 meetrit. Hoone I  korrusel tegutsevad erinevad poed ning tänapäeval on need integreeritud Tasku keskusega. II  korrusel  asub  silmakeskus  ning  ülejäänutel  korrustel  töötavad  advokaadibüroo,  hambaravikliinik,  kinnisvarabüroo,  IT-firmad  ja  arhitektibüroo.  Hoone  täidab  peamiselt  büroohoone funktsiooni. Hoone ise on mingis mõttes põnev Tartu linnapildis, kuna enne Tasku  ehitamist (mis on sama ehitusfirma poolt ehitatud ning sama omanikuga) ei olnud mitte ühelgi  hoonel klaasist paneelidega välisfassaadi. Inglise keeles „Curtain wall“ tehnoloogia on omane  postmodernismi kontorihoonetele. Tehnoloogia ise toimub sellisel põhimõttel, et hoone keskel  on kandev betoonkonstruktsioon ning selle külge on monteeritud raudvõrestik, mille külge on  omaette monteeritud siis klaasist paneelid (paneelid ei ole koormust kandvad). Peamine põhjus,  miks see tehnoloogia kasutusele võeti on, et  see  on  kena visuaaliga ning  väga odav.  Pläsku  interjöör on tavaline kontorihoone interjöör, mis on modernismile omane, kus suur tühi korrus  täidetakse vaheseinadega, et moodustuksid väikesed kontoriruumid.       


19           


20    9  Kaasaja arhitektuur I 
  Kaasaja  arhitektuuri  esimeseks  näiteks  valisin  ühe  musta  ärihoone  Tartus,  mis  asub  Ülikooli  tänaval.  Valisin  rajatise  kuna  mulle  väga  meeldib  selle  hoone  dünaamika  kõrval  majaga. Jutt käib mustast ärihoonest, mille kõrval on kohe sama projektiga valge versioon.   Hoone  arhitektid  on  Emil  Urbel  ja  Andrus  Mark,  kes  võitsid  aastal  2007  konkurssi,  mille eesmärk oli sõjast tühjaks jäänud krundile üks ärihoone ehitada. Pean kahjuks tõdema, et  vaatamata  majade  kombo  menukusele  ei  sobi  need  minu  meelest  ümbritseva  linnapildiga  absoluutselt  kokku.  Maja  on  ehitatud  silmnähtavalt  kitsal  eelarvel,  kesklinna  puhul  ei  ole  selline  tegevus  väga  maitsekas.    Hoone  on  suur,  kõrge  ja  liiga  modernismlik,  võrreldes  ümbritsevate  madalamate  majadega.  Suurim  probleem  hoonega  on,  et  ta  ei  suhtle  tänavaga.  Kenzo Tange seletas, et modernismlik hoone peab tänaval liiklejad endasse tõmbama, seda see  ärihoone kahjuks ei  tee, tänava ääres  on heal  juhul 2 sissepääsu ja need on tavalised  2x1 m  uksed. Lisaks sellele on sealt mööda kõndides selline tunne, et kõrval on suur sein ja ainus viis  majast natukene ruumi saada on auto teele astuda. Vaadates, kuidas Kvartal avarusega mängib  ja tänavaga suhtleb jääb Ülikooli tänava ärihoone võrdlemisi lahjaks.   Hoone on üsna minimalistliku ja tagasihoidliku vormiga, on kasutatud palju klaasi ja  telliskivi.  Hoone  puhul  ongi  just  kõige  põnevam  moment,  kuidas  selle  kõrvale  ehitati  samasugune valge maja ja nende kombo moodustaks nagu ying ja yangi. Interjöör on hoonel  võrreldes  välimusega  siiski  väga  mõnus,  on  kasutatud  palju  klaasi,  tehtud  väga  avaraks  ja  hingavaks.  Hetkel  tegutseb  seal  SEB  pank  ja  kõrval  olevas  majas  on  erinevad  restoranid  ja  firmade kontorid.        


21       


22    10 Kaasaja arhitektuur II 
  Kaasaja  arhitektuuri  teiseks  näiteks  ei  valinud  ma  ühte  hoonet,  vaid  kogu  linnaosa.  Valisin  Rottermanni  kvartali,  põhjus  on  väga  lihtne,  see  on  mu  lemmik  linnaosa  Tallinnas  võibolla kogu Eestis (Kvartali ja Tasku kombo on tugev rivaal), seal kõndides on tunne nagu  oleks kuskil välismaal mõnes arhitektuuri mekas.   Rotermanni kvartal on Tallinna südames – vanalinna, sadama ning Viru väljaku vahel  –  asuv  atraktiivne  piirkond,  kus  omavahel  on  maitsekalt  ühendatud  19.  sajandist  pärinevad  vanad tööstushooned ja täna päeva arhitektuur. Linnaosa on arendatud välja Urmas Sõõrumaa  poolt  ning  tema  abiks  on  olnud  väga  mitmed  arhitektibürood  (KOKO,  Kosmos,  Alver  arhitektid jt). Linnaosa seal on väga vana, umbes 150 aastat vana, mistõttu need hooned seal  on kõik muinsuskaitse all, seega pidid arhitektid suured probleemid lahendama, et see piirkond  omavahel  toimima  panna.  Renoveeritud  on  kruubiveski,  nisu-  ja  rukkiveski,  prooviveski,  katlamaja,  jõujaam.  Elevaatorihoone,  mida  peetakse  Eesti  tööstusmaastiku  kroonimata  sümboliks,  pälvis  Muinsuskaitseametilt  2016.  aasta  parima  restaureeritud  hoone  preemia.  Renoveerimisel on veel viimane Rotermanni ajalooline tööstushoone – leivavabrik.   Määrav  roll  kompaktse  tööstusrajooni  kujunemisel  19.  sajandil  oli  ettevõttel  Rotermanni Tehased. Selle kuulsa, suure ja mitmekülgse tegevusalaga firma asutas 1829. aastal  Christian Abraham Rotermann. Kvartalis tegutses ka teisi ettevõtteid. 1875. aastal ehitati Mere  puiestee  äärde  piiritusevabrik,  millest  sai  vendade  Arved  ja  Alexander  Rosenite  juhtimisel  Eesti Vabariigi edukamaid ettevõtteid. 1996. aastal rekonstrueeritud  soolaladus asub tänasel  päeval Eesti Arhitektuurimuuseum.   Uusarenduste  hulka  kuuluvad  Oranž,  Pruun,  Valge,  Must,  Kuldne  ja  Punane  maja.  Väga meeldib, kuidas kvartalis on kasutatud klaasi, kivi, metalli, selle piirkonna tööstuslik ilme  on  väga  trendikas.  Hoonete  interjöör  on  pigem  luksuslik,  kuid  siiski  tavaline,  väga  palju  siinkohal öelda ei ole. Kokkuvõttes väga õnnestunud projekt.      


23           


24    11 Kasutatud kirjandus 
  http://www.ehitusuudised.ee/uudised/2017/02/13/polva-gumnaasium--eesti-esimene-
liginullenergia-koolihoone  http://www.opera.ee/rahvusooper/maja/  https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument  https://et.wikipedia.org/wiki/Armas_Lindgren  https://et.wikipedia.org/wiki/Alvar_Aalto  http://www.virumaa.ee/2003/11/ve-funktsionalistlik-arhitektuur-eestis/  Mirjam Peil "Villa Tammekann" Kodukiri, 5. mai 2003  http://venekeskus.ee/  https://www.arhitektuurimuuseum.ee/naitus/orgaaniline-arhitektuur-inspireeritud-inimesest-
ja-loodusest/  Eesti arhitektuur. (2010). Tallinn.  Karu, M. (2012). Laeva katsesovhoosi keskus DOKUMENTEERIMINE. Tallinn.  Mait Väljas, C.-D. L. (2015). ELAV RUUM: sajand Eesti arhitektuuri. Tallinn.  Aalto, A. (2000). Villa Tammekann. Tartu: Turu ülikooli sihtasutus  https://www.estiko.ee/ettevotted/emajoe-arikeskus  Bony, Anne (2012). L'Architecture Moderne