Alvar Aalto (0)

Tartu Kõrgem Kunstikool
Alvar Aalto
side Eestiga
Kolm projekti
referaat
Tartu 2009
Sisukord
Alvar Aalto 3
Elu ja looming 4
Hooneid 5
Kolm projekti 7
Pärnu mudaravila 7
Tammekannu villa Tartus 8
Tallinna Kunstimuuseum 9
Tähtsus Eestile 10
Kasutatud kirjandus 12
Alvar Aalto
Hugo Alvar Henrik Aalto (3. veebruar 1898 Soome, Kuortane – 11. mai 1976 Helsingi) oli soome arhitekt ning mööbli- ja klaasnõude disainer . Teda peetakse üheks väljapaistvamaks arhitektiks arhitektuuri ajaloos.
Aalto oli üks Skandinaavia moodsa arhitektuuri mõjukamaid esindajaid ja organisatsiooni Congrès Internationaux d' Architecture Moderne (CIAM) liige.
Tema tuntumad hooned on Villa Mairea, Finlandia - talo Helsingis ja Helsingi Tehnikaülikooli (Teknillinen korkeakoulu) hoone. Aalto klaasnõude seas on maailmakuulus "Aalto vaas".
„Aalto vaas“
http://picture.yatego.com/images/45abac7980b965.3/205_0.jpg
Helsingi Tehnikaülikool
http://www.alvaraalto.fi/net/malmilta_maailmalle/img/tuliaiset/Otaniemen-teknillinen-korkeakoulu.jpg

Elu ja looming

Ta õppis 1916–1921 Helsingi Tehnikaülikoolis Armas Lindgreni õpilasena arhitektuuri (1917 katkestas ta õpingud, et osaleda vabadusvõitluses) ning avas 1923 Jyväskyläs oma esimese arhitektuuribüroo.
Aastal 1924 abiellus ta õpingukaaslase arhitekt Aino Marsioga, kellest sai tema kaastööline. Nende pulmareis Itaaliasse jättis Aaltosse jälje, mis sidus ta kogu eluks Vahemeremaade kultuuriga .
Aalto töötas mitmel alal, mööbli- ja klaasidisainist arhitektuuri ja maalikunstini. Tema klaasidisainikollektsioon on maailmakuulus.
Aalto isikupärase arhitektuuristiili kujunemist mõjutasid Gunnar Asplundi neoklassitsism ja Euroopa avangardism .
1930. aastate lõpus sai Aalto maailmakuulsaks Soome paviljonidega Pariisi ja New Yorgi maailmanäitusel. Enne seda oli Aalto Soomes edukas arhitekt, disainer ja linnaplaneerija. Ta on projekteerinud elumaju, haiglaid, kirikuid ja vabrikuid ning planeerinud kultuuri- ja halduskomplekse.
Aaltole iseloomulk stiil sai alguse 1927. aastast, kui ta projekteeris Viiburi linnaraamatukogu (ehitati 1930–1935), millel olid valged seinad. Ta ütles lahti Euroopa funktsionalismist, mis rõhutas sirgjoonelist korrapärasust, ning projekteeris ebakorrapärase ning keeruka liigendusega siseruumid, kasutades puitu. Tundlik puidukasutus ongi talle tüüpiline.
Soome maastikust inspiratsiooni saades integreeris Aalto vormid ja materjalid looduskeskkonnaga, pidades hoolikalt silmas inimlikke väärtusi ning nähes ette, kuidas inimesed tema hoonetes elama ja töötama hakkavad.

Hooneid

• 1925 Jyväskylä tööliste maja
  
• 1927–1935 Viiburi linnaraamatukogu
  
• 1929 isamaalaste ühenduste hoone Jyväskyläs
  
• 1929 Turu ajalehe Turun Sanomat toimetuse hoone
  
• 1929–1933 Paimio tuberkuloosisanatoorium Turu lähedal
  
• 1932 Villa Tammekann Tartus
  
• 1936–1939 ja 1951–1954 elamud Sunilas
  
• 1937 Restoran Savoy Helsingis (täielikult säilinud Aalto interjöör; ikka veel restoran)
  
• 1937 Soome paviljon Pariisi maailmanäitusel
  
• 1938 Villa Mairea Noormarkkus
  
• 1939 Soome paviljon New Yorgi maailmanäitusel
  
• 1947–1949 Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi Senior Dormitory (Baker House) Cambridge'is Massachusettsis
  
• 1952 Säynätsalo raekoda
  
• 1953 spordikeskus ja kontserdisaal Viinis Vogelweidplatzil
  
• 1955–1958 Helsingi tööliste kultuurimaja
  
• 1956 Soome paviljon Venezia biennaalil
  
• 1956–1958 Maison Carrée Pariisi lähedal
  
• 1957 Interbau elamu Berliinis
  
• 1958 Bagdadi kunstimuuseum
  
• 1958–1962 Wolfsburgi kirik ja kohaliku omavalitsuse keskus
  
• 1962 Bremeni satelliitlinna Neue Vahri kõrghoone
  
• 1962 Leverkuseni kultuurikeskus
  
• 1962– 1971 Finlandia-talo Helsingis
  
• 1963 Alvar Aalto kultuurikeskus Wolfsburgis
  
• 1963–1972 Ålborgi kunstimuuseum
  
• 1964 Tehnikaülikool Otaniemis
  
• 1964 British Petroleum 'i büroohoone Hamburgis
  
• 1965 Seinäjoki kohaliku omavalitsuse keskus ja kirik
  
• 1965 Castrop-Rauxeli linnakeskus
  
• 1967 kohaliku omavalitsuse keskus Zürichis
  
• 1968 kõrgelamu 'Schönbühl Luzernis
  
• 1968 Detmerode kirik ja kohaliku omavalitsuse keskus Wolfsburgis
  
• Ta plaanis ja alustas Esseni ooperiteatri (Aalto teatri) ehitamist; hoone valmis alles pärast tema surma, 1988.
  
• Café Aalto, Akateeminen Kirjakauppa Helsingis (postuumselt ühe lammutatud kohviku mööbli baasil)
  

Kolm projekti
Alvar Aalto on Eestisse projekteerinud kolm objekti: Pärnu mudaravila (1925), professor Tammekannu villa Tartus (1932) ja Tallinna Kunstimuuseumi (1936-37). Kõik nad esindavad erinevaid hoonetüüpe ning kuuluvad Aalto loomingu erinevatesse perioodidesse, kattes rohkem kui kümme aastat, varase klassitsismimõjulise perioodiga alustades ning 1930. aastate teise poolega lõpetades, mil ta juba funktsionalismile alternatiive otsis. Ainus, mis kolmest projektist realiseeritud sai, oli professor Tammekannu villa Tartus, teised mitte ainult ei jäänud ehitamata, vaid polnud arhitektuurikonkursidel ka kuigi edukad.
Tammekannu villa näitab Aaltot kui 1930. aastate alguse radikaalset funktsionalisti. See oli aeg, mis Aalto oli just hakanud osalema rahvusvahelise arhitektuurielu avangardis (osavõtt CIAMi konverentsidest Frankfurdis ja Brüsselis 1929. ja 1930. aastal) ning olid valminud tema esimesed radikaalselt funktsionalistlikud tippteosed – Turun Sanomat hoone ning Paimio sanatoorium.
Aalto Pärnu supelasutuse skitsid (1925)
Aalto esimene Eestiga seotud töö oli Pärnu supelasutuse konkursiprojekt.
Aalto skitside skitside stilistika viitab tugevatele itaalia mõjudele. Aalto oli just abiellunud Aino Marsioga ning 1925. aastal reisis noorpaar Itaaliasse. „Fassaadil siin – seal medasjonikaunistused, majoolika (glasuuritud terrakota ) või liivakivi“, kirjutas Aalto Pärnu supelhoone fassaadide kohta. Tähtsal kohal oli projektis suletud siseõu. „Olgu seal kloostriõue rahu ja itaalia aia kodusus“, kirjutas Aalto projekti fragmentaarselt säilinud seletuskirjas. Skitsidelt leiame Brunelleschi Capella Pazzi kujutise. Brunelleschi oli Aalto kõige enam hinnatud renessansiajastu arhitekt. „Ma olen Brunelleschi!“ on ta uhkelt ühwl peojärgsel varahommikul oma sõpradele teadustanud.
Alvar Aalto projekti ei teostatud. Lõpuks moodustati ühisbüroo Wolffeldt, Nürnberg & Siinmaa , kelle ühistööna supelasutus lõpuka ka ehitati.
Professor Tammekannu villa Tartus (1932)
Geograafiaprofessor August Tammekannu villa projekteerimise kohta on Aalto fondis lisaks arvukatele joonistele säilinud ka hulk kirjavahetust. Kui 38-aastane August Tammekann oma maja ehitama hakkas, teadsid Tammekannud kindlalt, et see peab tulema niinimetatud „uus-asjalikus“ ehk funktsionalistlikus stiilis, lameda katusega , avatud rõdu ja majaesise terassiga. Tammekannud tahtsid suhteliselt väikest maja – korruse pindala pidi olema umbes 135-140 m2 .
Noore perekonna soovid olid väga detailsed. Ruumid jagasid nad korruseti ise ära, koguni tolmulapikapikesed olid tellimuses kirjas, rääkimata uste ja akende kujust . Alumise korruse keskseks ruumiks oli algusest peale avar elutuba suure aknaga aeda . Akna ette oli kavandatud kamin, mille ees istudes avanenuks kaunis ja rahulik vaade aeda. Seda motiivi – siseruumi lahutamatut sidet välisruumiga, looduse sissetoomist otse elutuppa – pidas Aalto väga tähtsaks ning kasutas hiljem korduvalt, sealhulgas endale projekteritud majas Munkkiniemil Riihitie 20. Põhjamaases nii tavalist siseruumi ja välisruumi eraldatust pidas ta suureks puuduseks, kutsudes üles õppima Lõunamaade elamute avatust.
Tähtis koht oli majas moodne köök. Ette tuli näha külmutuskapi koht, muidugi moodne ühendus köögi ja söögitoa vahel, keldrist kööki puude tõstmise lift , mille mootoriga ka vett saaks pumbata. Leivakapi uks pidi käima ülespoole. Elektriventilaator mõistagi.
Aalto pakutud esimeses projektsi oli mitmeid asju, mis Irene Tammekannule ei meeldinud. Kõige suurem apsakas juhtus seintega, mis konstruktsiooni muutmise tõttu ehitati mitte 45 cm, vaid 65 cm paksused. Selle tulemusena ei mahtunud mööbel tuppa ära. Suur probleem tekkis perenaise toaga. „Olen sunnitud mainima, et kui mina ei saa oma tuba ja sellist tuba, nagu mina ise tahan, siis jääb maja ehitamata,“ reedab proua Aaltole oma ülinõudliku iseloomu. Proua nõudis tuppa õhtupäikest ja päikeseloojangut, Aalto aga jättis talle akna projekteerimata. „Kuidas me selle augu teeme, me veel ei tea, aga augu me teeme igal juhul, tulgu mis tuleb,“ kirjutas ta arhitektile , nõudes oma toa akna skitsi, mida Aalto juba kord ümbertöötatud projektivariandis ikka ignoreerinud oli.
Olgugi, et kõik nii ei realiseerunud , nagu Aalto mõtles, oli Tammekannu villa ehitamine Tartus tähelepanuväärne sündmus, mida nii mõnigi arhitekt piidlemas käis. Alvar Aalto Tammekannu villa on tolle aja üks radikaalsemaid eramuid.
Tammekanni villa Tartus
http://www.utu.fi/tiedostot/aurora/pdf/4-2000/tammekann1.jpg
Tallinna Kunstimuuseumi konkurssprojekt (1936-37)
Nagu Pärnu supelasutuse projekt nii jäi ka Aalto Tallinna Kunstimuuseumi projekt realiseerimata ning ei saanud ka konkursil esikohta. Konkursile kutsuti Alvar Aalto Soomest, Ragnar Östberg Rootsist, Gyula Rimanoczy Ungarist, kutsutud olid valitud vastava maa arhitektide ühingu poolt. Esimene preemia jagati aga Edgar Johan Kuusiku ja Erich Jacoby vahel. Aalto sai kolmanda preemia.
Alvar Aalto Kunstimuuseumi projekt pakkus muuseumihoonet avara siseõuega, mille ümber koondusid näitusesaalid. Siseõue küljel paiknes ruumikas astmeliselt tõusev ning kitsenev fuajee, mille alumistelt tasanditelt pääses parempoolsetesse näitusesaalidesse ( rahvakunst , tarbekunst, kirikukunst , skulptuur), kõrgematelt galeriil asuvasse maali ja graafika ekspositsiooni. Astmelisuse rakendamine andis suurepärase võimaluse ühendada erinevate kõrgustega saale (lähtuvalt kunstiliikide erinevusest) harmooniliseks tervikkompositsiooniks. Mahulises lahenduses tõusis esile suur saalikorpus peasissepääsust paremal, mille fassaadimaterjaliks oli kavandatud looduslik paekivi .
Aalto on pidanud oluliseks siseruumides liikuja elamuslikkust, vähem muuseumi „köögipoole“ funktsionaalsust, töö- ja fondiruumid kavandati üldse suhteliselt väikesed. Kokku pidi muuseum sisaldama näitusesaale eesti, balti, vene ja Lääne-Euroopa kunstile, eraldi ruumid rahvakunstile, skulptuurile, kirikukunstile, rakenduskunstile, ajutiste näituste ruumid – kokku 22000 m3. Aalto skitsid näitavad, et lõplik lahendus tuli mitmete katsetuste tulemusena, kuid põhimõtteline idee suuremast saalimahust ning sellele liituvast galeriist oli juba algstaadiumis olemas.
Tähtsus Eestile
Aalto büroos töötas vähe eestlasi – teadaolevalt vaid Enn Muistre aastal 1939, Elmar Lohk 1944. aastal ning tema poeg Eest – Rootsi arhitekt Jaak Lohk 1958. aastal. Ometi see ei tähenda, et Aalto looming poleks eesti arhitektuuri mõjutanud. On, ja vägagi jõuliselt, eriti 1960. aastatel orgaanilise arhitektuuri laineharjal. Kuid ka hiljem, 1970.-80. aastate neofunktsionalistlikus arhitektuuris leiab sageli Aalto motiive , enim ehk Toomas Reinu loomingus, kuid ka Hannes Sepmanni, Peep Jänese ja teiste töödes. Aalto mõju Eestis on seega tunduvalt suurem kui vaid kolm eespoolvaadeldud projekti, mis ta Eestisse tegi.
Aalto 100. jubelit tähistati 1998. aastal ulatuslikult mitte ainult Helsingis, Jyväskyläs ja New Yorgis , vaid ka Tallinnas ja Tartus. Rotermanni soolalao galeriil oli märtsis Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Aalto fondi korraldatud näitus Aalto: Kolm objekti Eestis.
Sama näituse toomisest Tartusse oktoobris kujunes tõeline suursündmus, seda tänu Soome Instituudi initsatiivile. Näitusega ajastati professor Tammekannu villa müügidokumintide allakirjutamine Turu Ülikoolile, täpsemalt Turu Ülikooli Sihtasutusele. Soome Instituudi Tartu osakonna eesvõttel korraldati Tartu Ülikooli raamatukogus Tartu Aalto-näituse avamispäeval ka konverentsseminar. Aalto aasta tähistamine Eestis lõppes Tallinnas Rotermanni soolalaos suure Aalto ülevaatenäitusega Kosketuksia Aaltoon, mis kujunes väga menukaks.
Aalto on Eestis tuntud ja hinnatud. Me oleme uhked, et Aalto eestirootslasest vaarisa oli pärit Saaremaalt , samalt Eesti saarelt, kus sündis teinegi arhitektuuri suurkuju Louis Kahn.
Kasutatud kirjandus
„Alvar Aalto“ Villa Tamekann 2000
http://et.wikipedia.org/wiki/Alvar_Aalto
12