Arhitektuuriteooria referaat (0)

Sisukord

Sissejuhatus 3
Juugend 4
Taagepera mõis 4
Funktsionalism 6
Tammekannu villa 6
Esindustraditsionalism 8
Munga 18, Tartu 8
Stalinism 10
Laevastiku ohvitseride maja 10
Nõukogude aegne tüüpehitis 12
Mustamäe kortermajad 12
Orgaaniline arhitektuur 14
Tartu loodusmaja 14
Uusfunktsionalism 16
Laeva katsesovhoosi keskus 16
Postmodernism 19
Venna maja 19
Kaasaja näide 21
Tartu A.Le Coq spordihoone 21
Ärihoone Tartus 23
Kokkuvõte 25
Kasutatud kirjandus 26

Sissejuhatus

20. sajandi arhitektuur ja ehitatud keskkond määrab suurel määral meie keskkonna iseloomu: meie linnad ja asulad on saanud oma tänase ilme valdavalt müüdunud sajandi jooksul.
Milles seisneb 20. sajandi arhitektuuripärandi omapära võrreldes eelnevate sajanditega? Käesolevas referaadis käsitlengi peamiselt 20. sajandi arhitektuurisuundasid juugendist kaasaja era- ja avalike hooneteni. Peamiselt püüan tuua näiteid Tartu lähistelt, aga mõne suuna puhul kirjeldan ka kaugemal asuvaid ehitisi , mida saaks välja tuua hea näitena seda arhitektuurisuunda iseloomustamaks.

Juugend

Taagepera mõis

Taagepera mõis, nimetatud ka Taagepera lossiks rajati juba enne liivisõda Valgamaale ning seisis kuni 1674 . aastani Rehbinderite valduses, aga vahepeal põles mõisamaja maha ning 1904 . aastal lasi Hugo von Stryk mõisahoone taastada saksa arhitekti Otto Wildau projekti järgi. Enne 20. sajandit oli Taagepera mõisakompleks üsna tagasihoidlik ning sellest ajast on säilinud vaid mõned üksikud ümberehitatud kõrvalhooned. Stryk’i poolt taastatud mõisahoone kujunes üheks baltimaade suurejoonelisemaks juugendstiili näiteks.
Hugo Ferdinand Bernhard von Stryk laskis raha kokku hoidmata projekteerida tohutu maja, materjali veeti isegi hobustega , Stryk sai lubada endale keraamilise kiltkivi toomist hollandist ning väärispuit ja palju muid materjale toodi ka lätist. Aknasillustes, torni ülaosa ja sissepääsu kujunduses on kasutatud graniiti. Ehitise sokkel on laotud lõhestatud maakividest ja ulatub nurkades poole akna kõrguseni. Tänu võimsale tornile ja raskepärastele vormidele mõjub kohati keskaegse linnusena, mis väljendub ka materjalide kasutuses: robustselt murrutatud graniit, koos krobelise krohvi ja soomusja kiltkiviga.
Hoone fassaad on rütmistatud kahe suure kolmnurkse viiluga ning muudetud plastiliseks poolümarate eendite ja rõdudega, mis kokku moodustavad hästi rütmistatud terviku. Mõisa peahoone asub kõrgendikul ja pakub ka mõjusaid kaugvaateid. Monumentaalse värava juurest köidab pilku 40-meetrine sihvakas torn, viilud, rõdud, toekad korstnapiibud ning mahtude elav liigendus, mis rõhutab juugendile omast asümmeetriat. Uhke torn teeb ehitise tõeliselt suursuguseks ja veel kindluslikumaks muudab hoonet selle väiksed aknad, mis lasevad domineerida seinapinal.
Juugendi veidi liialdav ja vanaaegne stiil avaldub ka interjööris. Madalalt võlvitud trepihall on ühtaegu nii keskaegne kui pehmelt juugendlik. Maja oli tollal ka sisseseadelt väga kaasaegne: lossis oli ka keskküttesüsteem. Siseruume täiendavad tumedast kivist plaatidega kaminad .
Hoone tegutseb praegusel ajal hotellina ning on väga populaarne koht pulmade korraldamiseks, hotellis on kokku 32 hotellituba. Mõisa ajaloolisust on maksimaalselt rakendatud ka tänapäeval: hotelli toad kannavad endiste elanike eesnimesid: lossi peasaal on Hugo saal , tema naise nime kannab restoran (Anna Sophie ).

Funktsionalism

Tammekannu villa

1932. aastal projekteeris soome arhitekt Alvar Aalto tammekannu villa. Aalto projekteeris oma karjääri jooksul ligi 100 elamut, millest pooled realiseerusid. Tammekannu villa on Aalto funktsionalismiperioodi varasemaid eramuid ja ainuke tema hoone Eestis. 1928. aastal projekteeriti Herbert Johansoni poolt esimene funktsionalistlik hoone/valge villa Eestisse ning see äratas inimestes huvi ja tähelepanu, mistõttu hakati neid juurde ehitama. Öeldakse, et 1930ndate aastate alguses tegid peaaegu kõik eesti arhitektid läbi lühiajalise „Valgete villade perioodi“. Arhitektuurseteks märksõnadeks said lihtsus, silepindsus, vormivabadus ja -selgus, ruumide õhu- ja päikeseküllasus, konstruktiivne ökonoomsus ja uued materjalid, dünaamilised vormid.
Töö tellijaks oli geograafiaprofessor August Tammekann. Töö telliti Aalto käest proua Tammekannu eestvedamisel, kelle arvates tol ajal ei osanud eestlased õigesti kohvigi keeta. Tammekannud soovisid maja, mis oleks funktsionalistlikus stiilis, lameda katusega , avatud rõdu ja majaesise terrassiga. Kõik soovid olid kirjeldatud väga detailselt, millest väljendus ka perekonna selge huvi moderniseerumise vastu. Taheti kõiki uusi, moodsaid vidinaid.
Palju detailseid soove muutis Aalto tööd üsna keeruliseks. Mitme skitsiga üritas ta naise soove igati täita, kuid ikka ei toiminud kõik nii nagu peaks. Aalto üritas siduda siseruume välisruumiga, nn looduse sissetoomine elutuppa, mida Aalto kasutas hiljem oma paljudes projektides. Hoone ehitust muutis veel keerukaks moodne ehitustehnoloogia . Aalto pakutud õhukest koksikihiga konstruktsiooni ei osatud Eestis teha ning 45cm asemel tehti 65cm seinad, mis laienesid sissepoole. Toad muutusid väiksemaks ja mööbel ei tahtnud ära mahtuda.
Hoone ehitamist alustati 1932. aastal, aga 33. aastal majanduskriisi tõttu peatus. Tammekannud kolisid pooleliolevasse majja. Maailmasõja ajal Tammekannud lahkusid Eestist, maja riigistati ning tagastati järeltulijatele alles 1994. aastal, aga nõukogude ajal oli hoones tehtud juba palju muudatusi. 1998. aastal alustati hoolikalt Aalto algset projekti järgides renoveerimistöödega, mida juhtis arhitekt Tapani Mustonen . 2000. aastast tegutseb villas Tartu- ja turu ülikooli ühine sihtasutus Granö Keskus.
Kõigele vaatamata on tänapäeval Tammekannu villa Tartu üks kaunemaid funkelamuid. Hoolikalt soomlaste poolt restaureeritud. Restaureerimisel ei lähtutud hoone välimusest, vaid lähtuti n.ö sõna-sõnalt Aalto projektist.

Esindustraditsionalism

Munga 18, Tartu

Esindustraditsionalism oli Eestis tähtsal kohal Konstantin Pätsi ajal, 1934-1940, on nimetatud ka Pätsi-aegseks arhitektuuriks. Esindustradisionalistlikke hooneid ehitati Eestisse üsna vähe, vaatamata sellele kujundati mõned moodsad majad ümber, esinduslikumaks. Esindustraditsionalismi hoonetel on iseloomulik enamasti sümmeetria, lisatud dekoorielemendid, kõrged katused, kuubi kujuline põhiplaan , ornamentika ja vertikaalsed aknad.
Arhitektide Arnold Matteus ’i ja Karl Burman ’i poolt projekteeritud Eesti Panga Tartu hoone asub aadressil Munga 18 ning on hea Tartu esindustraditsionalismi näide. Tartu panga hoonel on esindustraditsionalismile iseloomulik kuupjas vorm, pilasterraamistus ja kõrge katus, mis annavad sellele hoonele ka väga selge klassitsistliku alatooni. Hoone esifassaadil on ka Juhan Raudsepa klassikalised fassaadiskulptuurid „Tööstus“ ja „Põllumajandus“.
Tartu pangamaja arhitektuuri lähtekohad on seotud tallinnas asuva Kunstihoone ja Eesti Panga majaga Estonia puiesteel. Need olid esimesed esindustraditsionalismile iseloomulike tunnustega avalikud ehitised, mis valmisid pärast Konstantin Pätsi 1934. aasta riigipööret . Kumbk nimetatud hoonetest ei kõnetanud rahvast. Kunstihoonel olid algselt puudu klassikalised skulptuurid ning Tallinna pangahoone puudused hüvitati Munga 18 hoonel, kui Konstantin Pätsil oli selgem visioon esindustradisionalistlikust hoonest. Munga 18 sai endale kõrge punastest kividest kelpkatuse, sümmeetrilise esifassaadi ja uhke sissepääsu ning nendele lisaks siis säilis ka see, mis Tallinna pangahoonelgi oli – kuubiline maht, pronksfiguurid jne.
Hoone interjööri, tuulekoda pidi saama rikkalikult kunstiga kaunistatud. „tööstus“ ja „põllumajandus“ teemaliste pronksreljeefidega – Konstantin Pätsile südamelähedane tema oli põllumajandus. See oli ka esimene kord, kui Eesti avalikku hoonesse telliti nii suures ulatuses kunstiteoseid . Hoone avar saal on kaunistatud samuti väga rikkalikult, karniiside, stiliseeritud rahvusornamentide ja laerosettidega.
Hoone on väga tugev ka konstruktiivse poole pealt. Erinevalt teistest Tartu emajõeäärsetest hoonetest, mis on puit parvedele ehitatud, toetub Tartu Pangamaja 1.2 meetri paksustele raudbetoonist taladele, mis on taganud ka selle, et hoone pole kunagi vajunud.
2001. aastast tegutseb hoones haridus - ja teadusministeerium.

Stalinism

Laevastiku ohvitseride maja

1945 – 1955 oli stalinistliku arhitektuuri kümnend. Lõpetati hulk enne 1940. aastat alustatud projekte, kuid nüüd juba nõukoguliku sümboolikaga dekooriga kaetud ja tihti esialgsest erinevas funktsioonis. Kui 1940. aastate lõpu stalinistlik arhitektuur oli olemuselt vaoshoitud ja välimuselt tagasihoidlik, siis 1950. aastate alguse kasvav poliitline surve moskvast ja tahe suunata elu liiduvabariikides, väljendus suurejoonelisemates ehitusplaanides.
Eesti Stalinistliku arhitektuuri näitena saab välja tuua endise Laevastiku Ohvitseride maja Mere pst. 5. Algselt asus asus seal 1910 -1940 tegutsenud Eesti suurim kino, mis hävis 1941. aastal Teises maailmasõjas tulekahju tagajärjel. 1952. aastal alustati arhitekt A. Kuznetsov projekti järgi endise kino müüridele Laevastiku Ohvitseride maja ehitust. Fassaadid on kujundatud vene ampiirstiili vaimus, sissepääsu ja külgfassaadi rõhutavad korintose sambad, peafassaadil kolmnurkne frontoon.
Sõjajärgsetel aastatel oli Tallinna Ohvitseride maja üks esinduslikemaid hooneid linnas. Hoone siseplaneering on sümmeetriline : keskteljel asub pidulik kunstmarmorist joonia sammastega aatriumvestibüül ja hiiglasliku Nõukogude Liidu merelaevastiku teemalise plafoonmaaliga 1100-le inimesele mõeldud saal. Kokku on majas 168 ruumi. Trepi- ja aatriumipiirete kujunduses on kasutatud volüümikaid balustreid, lagedel stukkdekoori, seintel ripuvad vene kunstnike mere- ja sõjateemaliste maalide koopiaid , kõrgetel postamentidel seisavad admiralide büstid; ampiirvormides mööblil on punane sametpolster, Moskvast kohale toodud malmvalulühtrid ja tümoopeeglid täiendavad pidulikult hoone interjööri.
Praegusel ajal tegutseb hoones ligi 30-erižanrilist loomingulist kollektiivi. Ka toimuvad seal regulaarselt erinevad üritused ja kontserdid. Hoone on tuntud kui Vene Kultuurikeskus.

Nõukogude aegne tüüpehitis

Mustamäe kortermajad

1961. aastal alustas tööd Tallinna elamuehituskombinaat, pannes aluse massilisele suurpaneelelamute tootmisele, milles oli osaliselt põhjustanud linnade kiire kasv, tööstuse laiendamine jms. Kombinaadid rajati ka teistesse suurematesse linnadesse. Võrreldes hruštšovkadega toodeti pisut avaramata korteritega elamuid, uudsena mõjus toasuuruste paneelide industriaalne muster fassaadil. Üks kõike rohkem kasutatud esimesi tüüpprojekte oli viiekorruseline üleliiduline elamuseeria 1-464, mida mustamäele aastaid järjest variatsioonideta ehitati.
60ndate aastate arhitektuuriga ongi peamiselt seotud teemad nagu ehituse industrialiseerimine, tüüpprojektid, paneelmajad ja masselamuehitus. Nõukogude Liit muutus tarbimisühiskonnaks, proovides järele jõuda Läänele, kuid seda spetsiifiliselt nõukogulikus variandis , külluse asemel oli defitsiit.
Mustamäe korterelamute planeeringuid suudeti küll aastate jooksul mitmekesistada, 68ndal aastal hakati ka ehitama üheksakorruselisi maju, aga tootmisliinide ümberseadistamise keerukuse ja kalliduse tõttu mindi lihtsama vastupanu teedpidi – elementide tüpiseerimise suunas, mis välistas elamutüüpide variatsioonid , muutes uuselamurajoonid arhitekuuriliselt vaeseks ja monotoonseks.
Teatud linnadevahelise erinevuse tagas elamuehituskombinaatide toodangu erinevus, mistõttu on näiteks Tartu Annelinna ja Tallinna Lasnamäe korterelamute puhul võimalik täheldada teatud erinevusi.
Vaatamata sellele, et paneelmajade elueaks peeti 60ndatel 30-40 aastat, on nad praeguseks eksisteerinud juba üle poole sajandi ning ei kujuta veel ohtu sealsetele elanikele, näitas TTÜ’s tehtud põhjalik uuring. Siiski nende hoonete elamistingimused ei vasta tänapäeva nõuetele ja inimeste vajadusele. Lähitulevikuks plaanitakse kas korterite renoveerimist või uute ehitamist.

Orgaaniline arhitektuur

Tartu loodusmaja

Esimest korda avati sarnane hoone Tartus 1953. aastal, kui loodi uus kooliväline lasteasutus – Tartu Linna Noorte Naturalistide Jaam. 1968. aastal nimetati hoone ümber Tartu Noorte Loodussõprade majaks ja 1988 Tartu Noorte loodusmajaks. Hoone asukoht ja funktsioon on alati olnud sama, Lille tn 10, muutunud on hoone maht ja arhitektoonika .
2010. aastal kuulutati välja arhitektuurikonkurss. Konkursi eesmärk oli leida parim arhitektuurne lahendus keskkonda sobivale, energiatõhusale, passiivmaja elementidega ühiskondlikule hoonele. Maja projekteerimisel ja tubade paigutusel arvestati ilmakaartega ning päikese liikumisega. Arvestati olemasoleva kõrghaljastusega, mida jäeti alles võimalikult palju. Ehituse alla jäänud puudest säilitati puit lastele meisterdamiseks. Sellest tehti ka meeneid, mida jagati maja avamisel. Vana maja lammutati koostöös Säästva Renoveerimise infokeskusega, kes võttis vana maja osadeks ning selekteeris sellest välja taaskasutamist võimaldavad ehitusmaterjalid . Nii said nad näiteks vana aiamaja tulemüürist oma majale vundamendi ja mahavõetud puudest mööbliehituseks puitmaterjali.
2012. aastal projekteeriti KARISMA Arhitektid OÜ poolt Tartu Loodusmaja sellisena nagu me seda teame täma, hoone valmis 2013. aasta juunis. Asukohaks on endiselt lille tn 10. Uues loodusmajas saab keskkonnasäästlike süsteemide poolest välja tuua: keskkonnasõbralik tsentraalne kaugküte , milles kasutatakse kohalikke taastuvaid kütuseid nagu nt hakkpuit. Veesäästlikud segistid ja tualetipotid, vihmavesi kogutakse katuselt ning kasutatakse kasvuhoonetaimede kastmiseks, hoonesse ostetakse rohelist elektrit ning toodetakse ka ise, päikesepaneelide abil.
Loodusmaja 1600 m² pindala on ökoloogilisest aspektist vaadelduna äärmiselt pretensioonitult olemasolevasse maastikku paigutatud, varjavate puude tõttu ei saa kõik möödujad maja iseloomust ja funkstioonist kohe aimu . Kahekordne hoone sai kavadatud krundi kõrgemasse, lammutatud ja amortiseerunud vana loodusmaja asukohta, mis paiknes osaliselt künka sees. Seetõttu oli võimalik ära kasutada uue hoone puhul tekkiv tühimik ja vähendada sellega hoone nähtavat mahtu. Uue loodusmaja üks põhiprintsiipe töötab tõesti seestpoolt välja poole ehk sisenedes saab looduse ja arhitektuurisõber ise aru, et tegemist on hoonega, mille eesmärgiks on luua inimeste ja looduse vahel dialoogi. Hoone koosneb kolmest tiivast , mis paiknevad mäe sees ja peal, ümber keskse tuuma – aatriumi.
viimistlusmaterjalid on loodusliku tooni ja olemusega, sulandades uue loodusmaja ümbritsevasse miljöösse. Katus on kaetud piirkonnale iseloomuliku valtsplekiga, seinad lehise laudisega, mis ühtlase algviimistluse tagamiseks raudsulfaadiga töödeldud on. Kasutatavate materjalide värvitoon ja viimistlus on naturaalne ning ajas muutuv sh väärikalt ja loomulikult vananev.
Winston Churchill on öelnud “meie kujundame hooneid, hiljem kujunavad hooned meid” – Ka uus loodusmaja võiks kujundada inimeste arusaamu ning suunata neid keskkonnasäästlikule käitumisele

Uusfunktsionalism

Laeva katsesovhoosi keskus

Laeva katsesovhoosi keskuse projekt koostati aastal 1977 arhitekt Toomas Reinu poolt ning realiseerus 1980. aastal. Keskusehoone asukoht on Tartu maakond, Laeva küla, Ankru tn 2. Hoonel on oma keskkonnas üsnagi domineeriv positsioon, sest asukoha reljeef laskub põhja ja loode suunas. Keskusehoone läheduses on eramaju ja tüüpprojektide järgi ehitatud kortermaju. Algselt kujundasid krunti ja lisasid efekti ka hoonele maja küljes olevad betoonist lillekastid, aga kuna hoone on hüljatud siis on need lagunenud ja krundil domineerib looduse jõud, maja ümbrus on võsastunud.
Hoones toimus tegevus 80ndate algusest kuni kolhoosikorra lagunemiseni Laeva katsesovhoosi administratiivhoonena. Katsesovhoos rajati kuna sovhoos vajas ametiruume juhtkonnale ja spetsialistidele. Projektis nimetati hoonet katsejaamlabortooriumiks, et tagada kiirem rahastamine , kuna keskushoone ehitamine oleks tähendanud keerukamat bürokraatiat.
Hoone ehitas Tartu Üldehitustrust Jaak Kalmu juhtimisel. Alates 1992. aastast seisab hoone tühjana ja laguneb. Kolhooside loomise järel hakati maapiirkondades välja kujundama keskasulaid ning nendesse rajama administratiivhooneid. Keskusehoonetes paiknes ühismajandite administratsioonile lisaks tihti veel muid funktsioonening kolhoosikorra edenedes kujunes nendest üks peamisi kolhooside arhitektuurse eneseväljenduse objekte. Võimaluseö telliti oma keskushoonele eriprojekti. Algselt oli Laeva sovhoosi keskusehoone planeeritud mahukamana, hoone tagumises osas jäi välja ehitamata katlamaja. Hoone esindab 1970. teisele poolele omast ratsionaalset nõukogude modernismi, millele on omane uusfunktsionalistlik vormikeel . Uusfunktsionalismi tulektu Eesti nõukogude perioodi maaarhitektuuris seostatakse tihti Toomas Reinu isikuga, kelle tööde hulka kuulub mitu silmapaistvat kolhoosi- ja sovhoosikekust.
Laeva keskusehoone ülesehitus on kahekorruseline ja väline vorm iseloomustab jõuliselt liigendatud mahtude vaheldumist. Rõhutatud on hoone kõrge katusega tsentraalset saalikorpuse osa. Plaanilt on hoone geomeetrilise korrapäratu kujuga, see on tema iseloomulik omadus. Eriti on võimsate ja jõuliste mahtudega rõhutatud hoone sissepääsu ning saaliosa. Akende puhul on arhitekt eelistanud ilma jaotuseta vertikaalse vormiga aknaid. Iseloomulik on akende paigutamine sügavale seindapinda. Hoone välisilmes tõusevad esile veel ka jõulise vormiga veesülitid. Hoone vormis hoidmiseks on arhitekt 2. Korruse saali ees olevale katuseterrassile lisanud dekoratiivseina, mis kordab sissepääsuosa liigendust. Väliskujundus on rõhutatult horisontaalne, olenemata vertikaalsetele akendele. Pisut kergust ja vertikaalsust lisab paraadtrepikoja väikeseruuduline klaassein. Hoone väliskujundun on uusfunkktsioanalistlikule vormikeelele omaselt detailivaene ning rõhutatud on hooneosade ja mahtude rütmi. Hoonet katab lamekatus .
Plaanilahendusest on ka huvtavaid detaile, näiteks hoone tagumine osa on pööratud 45 kraadise nurga all,sest plaanilahendus oli tingitud soovist säilitada hoone kõrval olnud vana puu ja selle otsas paiknenud kurepesa. 1. korrusel on kesksel kohal vestibüül, kust läheb trepp teisele korrusele ning kaks koridori hoone tagumistesse osadesse. Kontorid on paigutatud koridoride äärde. Koridoride vahele jääb endine arhiiviruum ja san.-sõlm. 2. korruse asub avar saal-koosolekuteruum ning selle kõrval taas koridor , mille ääres kabinetid. Saal oli algselt lükandseinte ja toakõrguste akende abil ühendatav üheks ruumis fuajee ja katuseterrassiga.
Hoone algne, stilistikale omane, ratsionaalse kujundusega, osaliselt eritellimusel sisekujundus on valdavalt hävinenud . Hetkel sisustus puudub, ning kogu hoone osas on säilinud üksikuid elemente – uksed, põranda/seinakatted. Välja on viidud ka suur osa kommunikatsioone jm. süsteem (näiteks on välja lõhutud küttesüsteem).
Ehitusmaterjalidena on kasutatud vundamendis monteeritavat raudbetoonid, seinad on valmistatud monteeritavast raudbetoonist, väikeblokkist ja tellisest. Katusel on kasutatud ka monteeritavat raudbetooni ja rullmaterjali. Avatäidetena võeti kasutusele algselt puitraamiga aknad ja ukse, kuid kahjuks on enamus praeguseks hävinud. Välisseinaviimistluses on kasutatud terrasiitkrohvi.

Postmodernism

Venna maja

Postmodernism on modernismile järgnenud perioodi ja laia kultuurivaldkonda tänaseni iseloomustav mõiste. Postmodernism kui arhitektuuristiil väljendus eeskätt viidete ajaloole ja klassikaliste detailide poole pöördumises . Alates 1970. aastate lõpust sai valitsevaks funktsionalismile, regulaarsusele ning jäikadele vormidele vastanduv ja enamasti erinevate ajastute stiile kombineeriv eklektiline arhitektuur. Väärtustama hakati ajaloolist linnakeskust, arhitektuursete vormide sümboolseid ja väljenduslikke pooli ja ka sotsiaalseid aspekte , ruumipsühholoogiat, mängulisust jne.
Meriväljal Ida tee 50 asuv arhitekti Veljo Kaasiku vennale kavandatud maja on Eesti sõjajärgses arhitektuuriloos üks verstaposte, mis on seotud Tallinna Kooli arhitektide tegevusega . Maja projekteeriti aastal 1975 ja valmis aastal 1985. „Venna maja” on peetud siinse postmodernistliku arhitektuuri üheks võtmeteoseks, tähistades Robert Venturi vaimus „keerulise ning vastuolulise” arhitektuuri idee ning modernismikriitilise mõtte kajastumist Eesti arhitektuuris.
„Venna maja“ ei lähtu Eesti eramuehituse senistest stampidest, küll aga haakub ümbruskonna 1920. aastateni tagasiulatuva hoonestusega. Eramu kummastavad vormid ei hooli tavaliselt ilusaks peetavaist, pigem kontakteeruvad isetekkelise arhitektuuri kohmakustega. Hoone asub keerulisel krundil, omalaadsel vahealal, millest ühele poole jääb rahulik, valdavalt sõdadevahelisest ajast pärinevate eramute piirkond, teisele pool aga raudtee . Nii püüabki eramu oma punase laudkehandiga mängida kaasa vahel ootamatult elava eramute arhitektuuriga.
Hoone konstruktiivne lahendus oli omas ajas erandlik : monoliitbetoonist kontruktsioon, mille ümber on ehitatud puitsõrestikul ning laudisega kaetud mügarlik karp. Maja on nii öelda selja pööranud raudteele, mis tagant mööda läheb. Murtud katusega hoone ebatavaline vorm ning silmatorkav punane värv läheb vastuollu modernistliku esteetikaga ning harjumuspäraselt ilusaks peetava elamuarhitektuuriga. Väheste avadega fassaadis jätavad majast pigem suletud ja salapärase mulje. Siseruumis on aga lahtiste treppide ja vestibüüli ning ruumide tsoneeringuga loodud voolava ja avatud ruumi efekt, mida võimendab elutoa suur kaarjas aken ja esiku ulatumine ülakorruseni. Hoonel pole keldrikorrus , kõik abiruumid asuvad I korrusel, eluruumid II korrusel.
„Venna maja“ väärtusteks on see, et hoone on Eesti sõjajärgse arhitektuuri üks sümbolehitisi, kuigi see on vaid tuntud rohkem erialainimeste sea. Väga hea ning ehedalt säilinud näide postmodernismi huvist traditsiooni, argiste ning isetekkeliste vormide vastu, mis eemaldub modernismi estetiseerivast ning korrastavast lähenemisest keskkonnale. Maja on väga hästi säilinud nii vormis kui viimistluses . Suureks plussiks on see, et maja on algse omaniku valduses. Majaesised mägimännid on kahjuks kasvanud suureks ning veninud vormist välja, varjates ühtlasi vaadet majale.

Kaasaja näide

Tartu A.Le Coq spordihoone

Tartus asuv spordihoone kannab oma nime tänu A.Le Coq’i toetusele spordihoone ehituseks. Hoone pakub spordihuvilistele kasutamiseks 8 erineva suurusega ja mitmekülgsete võimalustega spordisaali, 193 meetri pikkust radadega jooksuringi ning mahutab rohkem, kui 2000 pealtvaatajat. Spordihoone ümbruses laiub üsna suur tühjus, mis võimaldab suvisel ajal pallimängud ka muruplatsile viia.
Hoone arhitektiks on Eero Palm , Palm-E Arhitektuuribüroo OÜ. A.Le Coq spordihoone on ka tema üks tuntuim töö. Ehitise tellijaks oli Tartu Linnvalitsus. Asukohaks on Tartu anne kanali kallas ning aadress Ihaste tee 7.
Emajõe luhalt paistab hoone nagu üks madal, massiivne raskepärane kast, mis on kaetud plekist lehtede/plaatidega, millede õrnad värvierinevused ei loo tuima pilti vaid muudavad vaadet mingil määral huvitavamaks. Hoone puhul on ebatavaline ka see, et ehitusel on kasutatud talasid, mitte sõrestikke, mida tavaliselt nii mahukate hoonete puhul kasutatakse, vaatamata sellele on tegemist konstruktiivselt väga tugeva ja kvaliteetse hoonega. Tänu talade lahendusele on antud spordihoone võitnud esikoha konkursil „eesti parim terasehitis 2006“.
Hoone koosneb nagu kahest mahust, üks on madalam, pisut suletum must risttahukas , mille esifassaad on osaliselt, just sissepääsu poolt, väga avar, maast laeni akendega. Risttahuka teistel külgedel lasevad hoonesse valgust erinevatel kõrgustel, korrapäratult asetsevad kitsad aknad. Teise mahuna võib vaadelda eelpool mainitud plekist massiivi, mis näib suletuna ainult ühest, emajõe poolt paistvast, küljest, kust tundub ka nagu oleks hoone postidel. Teised tahud koosnevad peamiselt klaasist. Selline akende paigutus muudab hoonesisesed ruumid piisavalt valgusküllaseks. Üldiselt on spordihoone ruumide kujundus ja ruumiloogika erinevalt tavapärasest võimlalikkusest hulga efektiivsem ja särtsakam. Esifassaadi ilmestab ka massiivne kaarja esiküljega betoonist trepistik, mille all asub väiksem treeningsaal.
Eesti disainer Mait Summatavet on öelnud A.Le Coq Spordihoone kohta: „Sellise funktsionaalse „spordimasina“ valgustust, ruumide jagamisvõimalusi, tehnilisi lahendusi, materjale ja värvitoone ei ole kerge valitseda nii, et kuskil ei libastuks, kujundus ei segaks „masina“ tööd ja kasutatud materjalid vastaksid spordihoone staatusele . Siin tundub kõik klappivat, nii kasutaja kui vaataja poolelt. Linnale esinduslik ja vajalik.“
Üldiselt arvan sama, mida Summatavet, tegemist on üsna huvitava hoonega, mis mõjub efektselt igast küljest ning sobib väga hästi anne kanali äärde – kõik tundub klappivat.

Ärihoone Tartus

2010. aastal valminud ärihoone Tartus, aadressil Ülikooli 2. Hoone arhitektideks on Emil Urbel ja Andrus Mark (Arhitektibüroo Emil Urbel OÜ). 2007. aastal välja kuulutatud arhitektuurivõistluse eesmärk oli Ülikooli ja Vanemuise tänava nurgal asuvale sõja järel hoonestamata jäänud krundile leida parim arhitektuurne lahendus.
Hoone krunt tänava nurgal on üsna keerukas, kuna ühel küljel on vajalik tulemüür , teisel küljel, pargi pool on tugev maastikureljeef. Maja esi- ja tagakülje kõrguste vahe on lausa kaks korrust, mis tähendab, et esimesed kaks korrust on väga hämarad. Hoone oleks hämaraks muutnud ka tüüpilist arendaja soovi – maatükk maksimaalselt ära kasutada. Selleks, tekitasid arhitektid kolmandale korrusele siseõue, mille kohal on klaaskatus ning siseõue klaaspõranda kaudu pääseb loomulik valgus ka alumistele korrustele. Selline lahendus võimaldas krundi servast servani täis ehitada ning tellija soov sai rahuldatud.
Arvestades sellega, millised hooned tavaliselt arhitektuurivõistlustel rohkem tähelepanu saavad, siis on praegune võidutöö võrdlemisi tagasihoidlik. Põhjus seisnes selles, et arhitektuurivõistlus polnud avalik ning tellija eesmärk oli ka mitte liigselt raha kulutada – seega kõnealused olid ainult ratsionaalsed projektid, mille sai realiseerida kindlate kuludega , mistõttu juurviljakujulisi ja muid sarnaseid maju ei kaalutudki.
Hoone on konstruktsioonilt üsna lihtne, väga minimalistliku vormiga, õige suuruse, proportsiooni ja fassaadikattematerjaliga – tartule omaselt telliskiviga. Veelkord võib mainida, et ehituse muutis keeruliseks maastik. Kui esimesele korrusele mäe sisse ulatuvate parklate rajamiseks tuli toomemäe nõlv püstloodis lahti kaevata, mis tekitas hirmu, et mägi hakkab kaela vajuma.
Emil Urbeli arhitektibüroo lihtne ja minimalistlik töö on Tartus väga omalaadne ning hakkab selles mõnes mõttes hoogsas linnaruumis töötama neutraalsema või rahulikuma elemendina. Kui vaadata selle hoone eeskujusid või tõmmata pralleele, siis üsna lähedalt sarnaneb sellele 1976. aastal ehitatud Rootsi riigipanga hoone.
Praegu tegutseb hoones Paavo Uibopuu notaribüroo ja SEB panga kontor, kes on tegutsenud seal juba hoone ehitamisest peale.

Kokkuvõte

Üldistades seisneb 20. sajandi arhitektuuripärandi omapära arhitektuuris kajastuvates tehnoloogilistes ja ühiskondlikes protsessides, mis on 20. sajandi elukeskkonda põhjalikult muutnud. 20. sajandi arhitektuur tõi endaga kaasa palju uusi hoonetüüpe, millele lisandusid ka paljud uued ehitusmaterjalid.
Väga huvitav oli põhjalikumalt tutvuda erinevate arhitektuurisuundade iseloomulikemate hoonete ja nende ajalooga nagu näiteks Taagepera mõis või Eesti Panga Tartu hoone, mis on detailideni korda tehtud ja säilitatud nende hoonete originaalne ilme, nagu ka näiteks Aalto Tammekannu villa. Küll aga on kahju lugeda, kui mõnel hoonel, laeva katsesovhoosi keskusel, lastakse võssa kasvada ja inimestel kaob huvi nende hoonete vastu, mis omal ajal olid väga märkimisväärsed.

Kasutatud kirjandus

Aalto, A. (2000). Villa Tammekann. Tartu: Turu ülikooli sihtasutus .
arhitektuurimuuseum, E. (kuupäev puudub). 100 sammu läbi 20. sajandi eesti arhitektuuri. Tallinn: Eesti arhitektuurimuuseum.
Eesti arhitektuur. (2006). Tallinn.
Eesti arhitektuur. (2010). Tallinn.
Hallas -Murula, K. (2012). 101 EESTI ARHITEKTUURITEOST. Tallinn.
Hein, A. (2009). Eesti mõisad. Tallinn: TÄNAPÄEV.
Karu, M. (2012). Laeva katsesovhoosi keskus DOKUMENTEERIMINE . Tallinn.
Kivi, R.-L. (2005). Tartu planeerimisest ja arhitektuurist - artikleid ja mälestusi. Tallinn: Eesti arhitektuurimuuseum.
Kozer, R. (19. november 2013. a.). MAJA eesti arhitektuuri ajakiri . Allikas: Tartu Loodusmaja reinkarnatsioon : http://www.solness.ee/maja/?mid=112&id=528&p=2
Mait Väljas, C.-D. L. (2015). ELAV RUUM: sajand Eesti arhitektuuri. Tallinn.
OÜ Taagepera Loss. (kuupäev puudub). Taageperaloss. Allikas: Ajalugu: http://taagepera.eu/hotell/ajalugu/
SA Tartu Sport . (kuupäev puudub). tartusport. Allikas: A.Le Coq Sport spordimaja: http://tartusport.ee/
Tartu.ee. (1. Veebruar 2008. a.). Allikas: Ulikooli 2: http://www.tartu.ee/data/ULIKOOLI_2.html
VENE KULTUURIKESKUS. (2008). Allikas: Ajaloost: http://www.venekeskus.ee/est/firma/ajalugu