"Andekus kui erivajadus" (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Sotsiaaltöö Instituut
Liisa Otsak
ANNE KUI ERIVAJADUS
Referaat
Juhendaja : PhD, Mare Leino
Tallinn 2015

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1.MIS ON ANDEKUS ? 4
2.MILLEST ON ANDEKUS TINGITUD? 6
3.ANNE KUI ERIVAJADUS 8
3.1.Andekus Eesti seadusandluses 8
3.2.Kuidas andekat last märgata? 9
3.2.1.Positiivsed tunnusjooned 10
3.2.2.Negatiivsed tunnusjooned 11
3.2.3.Testid ja skaalad 12
3.2.4.Koostöö lapsevanema(te)ga 13
3.3.Kuidas andekat last aidata? 14
4.SAKSA KEELT RÄÄKIVATE MAADE KOGEMUS 17
KOKKUVÕTE 21
ALLIKAD 23

SISSEJUHATUS

Referaadi „Anne kui erivajadus“ eesmärk on tutvustada andekuse mõistet, selgitada kontseptsiooni andekusest kui erivajadusest ning kirjeldada võimalikke meetmeid andekate laste toetamiseks. Teemaarenduses võib lugeda andekuse mõiste tähendusest, andekuse põhjustest ning andekusest hariduslike erivajaduste kontekstis: mil viisil on andekus käsitletud eesti haridusseadustikus ning kuidas andekaid märgata ja aidata. Referaadi teises pooles on võrdluseks ja teema rikastamiseks sisse toodud Austria, Saksamaa ja Šveitsi kogemus andekate hariduses.
Käesoleva referaadi peamiseks aluseks on erinevad Tartu Ülikooli teaduskooli direktori ja andekuse uurija Viire Sepa poolt koostatud ja kirjutatud materjalid, mida täiendavad õigusaktid ja teiste autorite kirjutised , sh kaks välismaist artiklit .
Antud teemavalik põhineb autori erialasel huvil lastega töötamise vastu ja isiklikul soovil rohkem teada saada andekate laste toetamise ja arendamise võimalustest.

MIS ON ANDEKUS?

Andekus oma keerukuses ja mitmetahulisuses on loonud olukorra, kus ühest kokkulepitud definitsiooni andekuse kirjeldamiseks ei ole olemas. Andekaid lapsi võib olla väga erinevaid, nii viielisi ja eeskujuliku käitumisega kui madalate õpitulemuste ja käitumisprobleemidega. Andekad võivad olla seltskondlikud ja julged, aga ka vastupidi teistest eemale hoidvad, tõrjutud ja tagasihoidlikud. Anne võib avalduda muusikas, spordis, kunstis, loodusteadustes, matemaatikas, keeltes või hoopis mitmes valdkonnas korraga. Andekus võib välja paista juba esimestel eluaastatel, kuid võib avalduda ka hiljem, isegi alles täiskasvanueas. Kõigist erinevustest hoolimata on mitmed uurijad leidnud sarnaseid läbivad jooni, mille abil andekust sõnade või mudelite kaudu kirjeldada.
Tänapäeval on tuntuim mudel andekuse olemuse selgitamiseks Renzulli-Mönksi mudel (joonis 1). Joseph Renzulli oli esimene, kes osutas tähelepanu sellele, et varasemad, pelgalt IQ testide alusel tehtud otsused andekuse kohta (andekaks loetakse intelligentsustestide alusel lapsi, kelle IQ on üle 120–130), mõõdavad pigem n-ö kooliandekust ehk testide sooritamise andekust, mis tugineb üldisele intelligentsusele ning oskusele meelde jätta ja reprodutseerida omandatut, kuid selle alusel ei saa mõõta ühiskonna arenguks olulisemat – võimet luua uut ja unikaalset (Renzulli, 2002 järgi viidanud Sepp , 2010, 8). Kui seos IQ näitajate ja kooliedukuse vahel on väga tugev, siis loovuse ja IQ vahel sellist seost leitud ei ole. Järelikult peavad andekusega olema seotud veel teised faktorid peale üldise intelligentsuse. Renzulli näitas, et andekuse avaldumiseks on olulised eeldused nii inimese kõrged üld- ja/või erivõimed kui ka loovus ning samaväärselt motivatsioon ja pühendumus. Mönks on sellele mudelile lisanud last kõige enam mõjutava keskkonna, s.o pere, kool ja kaaslased.
Joonis 1. Renzulli-Mönksi andekuse mudel. (Sepp, 2010, 8-9.)
Urban ja Cropley on 2002. aastal sõnastanud pedagoogilises praktikas enim kasutatava andekuse definitsiooni: andekus on individuaalne potentsiaal saavutada silmapaisvat edu ühel või mitmel alal (Sepp, 2010, 12-13). Selline sõnastus tähtsutab potentsiaali ehk andekuse algeid, mis vajavad ellu äratamiseks sobivat keskkonda, sh inimesi, kes on valmis ning oskavad lapse annet märgata ja arendada.
Marika Veisson (2008) kirjeldab andekaid lapsi järgmiste sõnadega: „Andekas laps vajab teistest oluliselt erinevat kohtlemist. Andekad lapsed on need, kes oma väljapaistvate võimete tõttu suudavad saavutada teistest lastest tunduvalt paremaid tulemusi. Neid iseloomustab kiire intellektuaalne areng, püüe tõstatada probleeme ja neid loovalt lahendada.“
Seega võib öelda, et andekus hõlmab endas keskmiselt kõrgemaid võimeid ühes või mitmes valdkonnas, kõrget loovuse taset, tahtejõudu ja pühendumust. Kõige selle avaldumiseks vajab laps aga tõukavat jõudu: inimesi, kes märkavad, ja keskkonda, mis toetab andekat tema kasvamise teel.

MILLEST ON ANDEKUS TINGITUD?

Andekusest rääkides jõutakse varem või hiljem küsimuseni “mis andekust põhjustab?”. Tänaseni sellele ühest vastust leitud ei ole. On neid, kes kaitsevad seisukohta, et andekus kasvab “treenides” ehk on sõltuvuses ümbritsevast keskkonnast ning on teisi, kes leiavad, et andekuse kujunemisel mängib suurimat rolli pärilikkus . Tõde peitub ilmselt aga kahe seisukoha vahepeal .
Pedagoogika ja psühholoogia alussambaks on juba ammust ajast olnud teooria, et inimese isiksuse kujunemist mõjutavad kolm faktorit – pärilikkus, keskkond ja kasvatus (Unt, 2005, 35). Siinses käsitluses võime keskkonna ja kasvatuse siiski lihtsustamise mõttes üheks lugeda, st kasvatuse keskkonnafaktori alla arvata.
Otstarbekas on pärilikkust ja kasvukeskkonda andekuse kontekstis vaadelda koosmõjus, sest igal juhul on laps mõjutatud mõlemast. Näiteks, kui lapsel on sünnipärased eeldused kiireks kõne arenguks, aga ta on sündinud inimeste keskele , kes temaga esimeste eluaastate jooksul peaaegu üldse ei suhtle , siis on väga tõenäoline, et antud lapse kõnes tekib hoopis mahajäämus. Samas, lapse areng mingil kindlal alal võib olla tagatud pideva ja pühendunud harjutamisega, ilma algselt erilisi võimeid omamata.
Winner (2000) oma artiklis „The Origins and Ends of Giftedness“ arutleb tuginedes erinevate uurijate leidudele selle üle, kas anne eeldab kaasasündinud kõrgeid võimeid või avaldub see aeganõudva ja põhjaliku töö tulemusena. Järgnevas refereerin valikuliselt Winneri kirjutatut.
Gruber tõi 1986. aastal välja, et Newtonil kulus 20 aastat selleks, et jõuda oma algsetest ideedest suurteoseni „Loodusfilosoofia matemaatilised alused“ („Philosophiae Naturalis Principia Mathematica"), mis ilmestab seda, et tähelepanuväärsete tulemusteni jõudmiseks on vaja teha palju tööd ja selleks kulub palju aega. Ka Roe leidis 1950. aastate alguses, et silmapaistvaid saavutusi teaduses toovad pigem inimeste vastupidavus- ja keskendumisvõime ning pühendumus kui nende intellektuaalsete võimete kõrge tase. Samas, kõik teadlased, keda Roe uuris, olid juba algupäraselt kõrge intelligentsiga, millest võib välja lugeda, et heade tulemuste saavutamiseks on vajalikud nii kõrged võimed kui sihikindlus.
Winner kirjutab ka erinevatest uuringutest, mis on tõestanud, et andekate aju töös võib olla erinevusi võrreldes keskmiste võimetega inimese aju toimimisega. Mitmete annete kujunemine, nt matemaatikas, visuaalkunstides või muusikas, on seotud parema ajupoolkera aktiivsema tööga. Nimetatud valdkondades erilise võimekusega silmapaistvaid inimesi iseloomustab paljudel juhtudel ka see, et nad ei ole paremakäelised, mis näitab tavalisest erinevat aju tööd. Sarnaseid leide aju töö erinevuse osas andekate ja normaalintellektiga inimeste võrdluses on veelgi, näiteks arenevad andekatel tõenäolisemalt kõnega seotud või immuunsüsteemihäired. Antud leiud tugevdavad väidet, et andekus ei ole ainult kauaaegse töö tulemus, vaid on mõjutatud ka geneetilistest teguritest.
Käesolevas töös juhindutakse seisukohast , et ande olemasolule võivad kaasa aidata nii pärilikud kui keskkonnast tulenevad faktorid. Sellest lähtuvalt peab hariduslikus kontekstis rääkima nii andekuse märkamisest (kaasasündidnud kõrgemad võimed) kui toetamisest ja arendamisest (keskkonna mõjud lapse võimetele).

ANNE KUI ERIVAJADUS

Andekus kui hariduslik erivajadus on esmakordselt dokumenteeritud 1969. aastal USA Haridusameti poolt välja antud määruses, milles on öeldud :
„Andekad on need lapsed, kes on identifitseeritud professionaalselt kvalifitseeritud isikute poolt ja kes väljapaistvate võimete tõttu suudavad saavutada kõrgeid tulemusi. Need lapsed vajavad selleks, et realiseerida oma potentsiaali iseenda ja ühiskonna heaks, diferentseeritud kasvatusprogramme ja/või kohtlemist, mida ei suuda neile pakkuda traditsioonilised kooliprogrammid. Kõrgeteks tulemusteks võimeliste laste hulka kuuluvad need, kes on demonstreerinud mõnda järgnevalt loetletud võimetest kas eraldi või kombineeritult:
1) üldist intellektuaalset võimekust;
2) spetsiifilist akadeemilist võimekust;
3) kreatiivset ehk loomingulist mõtlemist;
4) liidrivõimeid;
5) võimekust tegelda kujutava või näitekunstiga;
6) psühhomotoorset võimekust.” (Päiviste, Saul , & Sepp, 2007, 10)

Andekus Eesti seadusandluses

Eestis on andekatele lastele tähelepanu pööramine alles algusjärgus. Käibel on müüdid sellest, kuidas andekad saavad suurepäraselt ise endaga hakkama ja neile eraldi tähelepanu pöörata pole vaja. See eksiarvamus võib viia aga talentide kadumiseni, mida väike rahvas, nagu me oleme, endale lubada ei saa. Õnneks on Eestis kirglikke andekuse uurijaid, nagu Viire Sepp, Inge Unt ja nende kolleegid, kelle töö tulemusena keskendutakse andekusele täna juba palju rohkem kui 10 või 15 aastat tagasi. Järgnevas võibki lugeda, millisel kohal asetseb andekus Eesti hariduslikes õigusaktides täna.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (2010) ütleb: “Õpilase andekust käsitletakse käesoleva seaduse tähenduses haridusliku erivajadusena, kui õpilane oma kõrgete võimete tõttu omab eeldusi saavutada väljapaistvaid tulemusi ning on näidanud kas eraldi või kombineeritult eelkõige järgmisi kõrgeid võimeid: üldine intellektuaalne võimekus, akadeemiline võimekus, loominguline mõtlemine, liidrivõimed, võimed kujutavas või esituskunstis, psühhomotoorne võimekus.“ Seaduse kohaselt lähtutakse andekate õpilaste väljaselgitamisel lisaks pedagoogilis-psühholoogilisele hindamisele, vaatlusele, lisateabe koondamisele ning meditsiinilistele uuringutele ka litsentsitud spetsialistide poolt läbiviidud standardiseeritud testide tulemustest, väga heade tulemuste saavutamisest üleriigilistel või rahvusvahelistel aineolümpiaadidel, konkurssidel või võistlustel ning valdkonna ekspertide hinnangutest. Kui kool nii otsustab, tagatakse andekale õpilasele individuaalse õppekava rakendamine ning vajaduse korral täiendav juhendamine aineõpetajate poolt või teiste vastava valdkonna spetsialistide poolt haridusprogrammide või teiste haridusasutuste kaudu.
Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava (2008) mainib andeka lapse ära ühel korral: „Erivajadustega lapse, sealhulgas andeka lapse arengu toetamine lasteaias on meeskonnatöö, mille toimimise eest vastutab lasteasutuse juhataja.“
Gümnaasiumi riiklikus õppekavas (2011) on hariduslike erivajadustega õpilaste peatüki all öeldud: „Gümnaasium korraldab andekate õpilaste juhendamist.“ Peatüki järgnevates punktides on kirjeldatud meetmeid, mida hariduslike erivajaduste, sh andekuse puhul rakendatakse.
Võib öelda, et seaduse kohaselt on Eestis teadvustatud andekust kui hariduslikku erivajadust. Samuti on määratletud, mil viisil andekust kooliõpilaste puhul välja selgitada. Vähem konkreetne on aga andekatele suunatud tegevuste pool, kuivõrd seaduse järgi otsustab kool individuaalse õppekava vm tegevuste rakendamise vajalikkuse. Seega seadusega reglementeeritud konkreetsed meetmed andekate arendamiseks puuduvad. Üldse pole andekust puudutatud koolieelse lasteasutuse seaduses. Andekate võimed hakkavad ennast tihti ilmutama aga just koolieelses eas, mistõttu on oluline, et andekate toetamine saaks alguse juba lasteaiast alates. Sama on tõdenud ka Sepp (2014) Eesti Ekspressile antud intervjuus, viidates õpetajate koolituse vajadusele: „Andekuse-alast koolitust peaks saama eriti just lasteaia- ja nooremate klasside õpetajad, sest nende teadlikkusest sõltub, kas leiame üles varjatud anded.“
Kokkuvõtvalt, arenguruum andekuse kui erivajadusega tegelemisel Eestis on suur, aga esimesed olulised sammud edasise edenemise tagamiseks on astutud.

Kuidas andekat last märgata?

Enne, kui saab asuda andekaid toetama ja nende arendamiseks sobivaid meetmeid rakendama , on vaja andekad lapsed üles leida. Sõnadesse panduna kõlab see lihtsalt, aga tegelikult on see küllaltki keeruline ülesanne, eriti, kui puuduvad tarvilikud teadmised andekuse äratundmiseks.
Esimene samm andeka lapse tuvastamisel on jälgimine. Seda saavad teha kõik last ümbritsevad inimesed: õpetaja, vanemad, õed -vennad, sõbrad. Igaüks, kes last tunneb, saab öelda, mida erilist ta märkab. Selleks võib olla üldine kiire õppimisvõime kõigis ainetes, mis viitab üldandekusele, või erakordselt vilunud viiulimänguoskus, mis võib olla märk eriandekusest ühes konkreetses valdkonnas. Loomulikult on veel suur hulk teisi tunnuseid, mis andekate puhul silma võivad jääda.

Positiivsed tunnusjooned

Colorados asuv Gifted Development Centre on reastanud nimekirja omadusi, millest vähemalt mõned andekat last tavaliselt iseloomustavad. Nendeks on:

• kiire õppija,
  
• hea abstraktne mõtleja,
  
• kestva tähelepanu võime (kui tegevus teda huvitab ),
  
• laialdane sõnavara,
  
• hea arvutaja ja piltmõistatuste kokkupanija,
  
• väga hea mälu,
  
• tundlik ja emotsionaalne,
  
• arenenud õiglustunne,
  
• püüdleb oma tegemistes täiuse poole,
  
• huvides järjekindel,
  
• eelistab endast vanemate seltskonda,
  
• hea huumorimeel,
  
• laialdased huvid,
  
• õpib varakult lugema,
  
• arenenud kujutlusvõime (nt palju kujuteldavaid sõpru, või võimendab oma hirme ),
  
• väga loominguline,
  
• iseseisev,
  
• protestimeelne, kaldub arvustama autoriteete. (Sepp, 2010, 60-61).
  

Väikelaste kohta sõnab Sepp (samas) järgmist: „Andekate väikelaste jälgimisel on täheldatud elavaloomulisust, väga varakult ilmnevat võimet keskenduda mingile ühele objektile , tugevaid reaktsioone valule ja mürale, aktiivsust, kiiremat motoorset arengut, head mälu, erilist tundlikkust ja emotsionaalsust, aga näiteks ka vähest unevajadust.“ Tähelepanu tasub pöörata ka kõne arengule, kuivõrd lapse abstraktne mõtlemine omandatakse just keele kaudu. Tihti hakkab andekas laps rääkima juba siis, kui teised temaealised kasutavad alles pudikeelt. Üks märgiline näitaja võib olla ka huumorimeele olemasolu, mis avaldub näiteks ootamatutes keelemängudes. Matemaatiliselt andekad lapsed pööravad teistest enam tähelepanu esemete sarnasusele, nende rühmitamisele (nt legoklotside sorteerimine värvi järgi) või näitavad üles innukust mõttemängudes.
Lisaks tavapärasele jälgimisele on oluline vaatluse alla võtta ka lapse saavutused, kas olümpiaadidel, spordivõistlustel, muusikalistel konkurssidel või muudes valdkondades. Olümpiaadid on tänases Eestis andekatele õpilastele üheks peamiseks väljakutse võimaluseks ja motivatsiooniks . Viimasele aitab kaasa kõrge olümpiaadikoha saavutamise seos edasiste haridusvõimalustega: näiteks, Nõo Reaalgümnaasium võtab gümnaasiumisse astujate puhul arvesse olümpiaadide ja konkursside tulemusi. Samuti premeerivad mitmed omavalitsused vastavalt võimalusele õpilasi, kes on pääsenud vabariiklikule olümpiaadidele ja seal edukalt enda võimeid näidanud. Olümpiaadide korraldamise eesmärk ongi pigem stimuleerida võimekate õpilaste arengut, mitte tingimata selgitada välja parimad ainetundjad, nagu tihti arvatakse. Olümpiaade korraldatakse Eestis ligikaudu 20 õppeaines ja nendest võtab igal aastal osa üle 10 000 õpilase. (Sepp, 2009.) Kuivõrd olümpiaadid katavad väga laia teemade ampluaa, annab see võimaluse paljudele erinevatest valdkondadest huvituvatele õpilastele end proovile panna.

Negatiivsed tunnusjooned

Kõik märgid, mis andekusele viitavad ei pea tingimata olema positiivse loomuga. Andekus võib peituda ka probleemi varjus. Näiteks, käitumisraskused võivad välja kasvada sellest, et lapse anne on jäänud õigel ajal märkamata või pole ande arenguks vajalikke tingimusi loodud. Et andekate meelelaad ja temperament ei vasta tihti keskpärastele normidele, võivad nad olla protestimeelsed või sattuda kaaslastega konflikti. Kui see saab lapse käitumist iseloomustavaks teguriks , siis jääbki temast mulje kui käitumisraskustega õpilasest, tänu millele temas andekust näha ei osata.
Mõnikord võib tegu olla ka väärdiagnoosiga. Andekusele omaseid jooni on vahel lihtne segamini ajada tähelepanuhäire/hüperaktiivsuse või Aspergeri sündroomi sümptomitega. Tähelepanuhäirega sarnased on andekatel lastel esinev passiivsus, raskused aja planeerimise või iseseisva töötamisega, probleemid sõprade leidmisega, madal enesehinnang , pinged , motivatsioonipuudus (Sepp, 2010, 65). Aspergeri sündroomile omaste joontega võivad sarnaned sellised andekusest tulenevad iseärasused nagu väga kitsas erihuvi, suurepärane sündmuste ja faktide mälu, raskused sotsiaalses lävimises, motoorne kohmakus, verbaalne varaküpsuses või kõne voolavus , pidev küsimuste esitamine, ülitundlikkus meeleliste stiimulite või õigluse suhtes (Sepp, 2012b, 8).
Küllaltki levinud andekate seas on ka ande maskeerimine ja alasooritus. Ande maskeerimine võib tekkida soovist sarnaneda oma eakaaslastega, samuti vältimaks kaaslaste sildistavat suhtumist (tuupuriks või nohikuks tembeldamine) või muudel põhjustel. Alasooritus võib tuleneda ande maskeerimisest, aga sellel võivad olla ka hoopis teised põhjused. Alasooritust iseloomustab lahknevus lapse võimete (potentsiaali) ja tulemuste (saavutuste) vahel (Reis & McCoachi järgi viidanud Sepp, 2010, 79).
Kõigi eelmainitud tundemärkide puhul saab andekuse tuvastamisel määravaks õpetaja teadlikkus. Kui õpetajal on piisav ettevalmistus, ta on motiveeritud õpilasi aitama ning ta teeb lapsevanemate ja spetsialistidega koostööd, on andeka lapse äratundmine tõenäoline. Vastasel juhul võivad lapsed aga jäädagi valede „siltide“ või diagnoosidega, mis on lapse arengu ja heaolu seisukohalt väga kahjulik.

Testid ja skaalad

Kui esimene – jälgimise/vaatlemise – samm on astutud ning piisavalt infot lapse kohta kogutud, saab edasi liikuda erinevate testide juurde, mis andekuse määratlemisel suureks abiks on. Vaimsete võimete üldtuntud tuvastusviisiks on intelligentsustestid (IQ-testid). Kui lapse intelligentsuskvoot on normeeritud andmete järgi 120-130 (10-2% populatsioonist), siis hinnatakse ta andekaks ning selline laps võiks väärida hariduslikku eritähelepanu. (Sepp, 2010, 62.) Intelligentsustestide puhul on aga miinuspooled, mida tuleb meeles pidada: 1) teste läbi viia ja tõlgendada saavad ainult litsentseeritud spetsialistid , mis tähendab, et igas koolis ei ole neid teste võimalik läbi viia; 2) intelligentsustestide abil on küll võimalik tuvastada lapse kõrget vaimset võimekust, kuid need ei peegelda teistsuguseid andekuse jooni, olgu selleks siis musikaalsus, iseseisvus või kõrge motivatsioon. Ka Renzulli on 2002. aastal tõdenud, et intelligentsustestid mõõdavad andekust eelkõige kooliandekuse, mitte aga tulemusliku ja loomingulise andekuse mõttes (Sepp, 2010, 63).
Et mitmed testid vajavad spetsiifilisi teadmisi ja litsentseeritust, on õpetajatele kõige kasulikumaks abivahendiks andekate määratlemisel osutunud erinevad skaalad ja küsimustikud. Alates 2013. aastast on Eesti õpetajate kasutuses eesti keelde tõlgitud „Renzulli skaalad“ (Scales for Rating the Behavioral Characteristics of Superior Students ). Skaalade kasutamine on lihtne – õpetaja peab otsustama, kui sageli õpilane õpetaja arvates erinevate võimetega seotud erinevaid käitumisi ja omadusi demonstreerib ( Konstabel , 2012, 12). Renzulli skaalad hõlmavad endas 14 valdkonda: õppimisvõime, loovus, motivatsioon, juhtimine, kunstid, muusika , näitlemisoskus, suhtlemise täpsus ja väljendusrikkus, planeerimisvõime, tehnikavõimed, lugemine, matemaatika ja teadus. Teemade rohkus annab võimaluse väga erinevate võimetega laste andekuse äratundmiseks.
Renzulli skaalad on vabalt kättesaadavad ja kasutamiseks kõigile õpetajatele. Kõik 14 skaalat on üleval Tartu Ülikooli Teaduskooli uuringukeskkonnas järgmisel lingil: http://www.teaduskool.ut.ee/renzull i. Sellel veebilehel saab õpetaja virtuaalsel teel valida omaduse(d), mida ta õpilase juures hinnata soovib ning täita vastav küsimustik . Iga omaduse juures on õpilase iseloomustamiseks väiteid , mille puhul õpetaja annab hinnangu, kui tihti õpilane konkreetse omadusega seotud erinevaid käitumisi demonstreerib. Hinnang antakse vahemikus 1–mitte kunagi kuni 6–alati. Peale küsimustiku täitmist saab õpetaja tagasisidena teada, mil määral on põhjust oletada, et konkreetne laps on just selle omaduse osas keskmisest võimekam. (samas, 16.) Renzulli skaalasid kasutatakse ühe osana andekate tuvastamise protsessis. Skaalade autori Joseph Renzulli arvamuse kohaselt on skaalade kasutamisel kriitilise tähtsusega, et õpetajatel oleks õpilaste hindamiseks põhjalik ettevalmistus nii andekuse teemal üldiselt kui ka konkreetsete omaduste äratundmise osas.

Koostöö lapsevanema(te)ga

Kindlasti ei tohi andekuse määratlemise protsessis unustada ära lapsevanemat , kes on õpetaja jaoks üks tähtsamaid koostööpartnereid. Lapsevanem on see, kes mõjutab lapse arengut kõige suuremal määral, kes kujundab lapse kasvukeskkonna ja kes omab lapse kohta kõige rohkem infot. Lapse võimeid hinnates on infovahetus õpetaja ja lapsevanema vahel oluline, sest õpetaja käes on valdav osa infost, mis puudutab lapse koolielu, lapsevanem teab aga rääkida, mida ta kodus lapse käitumise/võimete juures märkab. Eduka koostöö aluseks saab olla ühesugune arusaam andekuse olemusest ning andeka lapse vajadustest (Sepp, 2012a, 18). Siin on just õpetaja see, kes saab lapsevanemale selgitada, mida andekus endast kujutab ja mida see võib endaga kaasa tuua, mis omakorda eeldab aga õpetajate koolitatust andekuse alal.
Infovahetuse hõlbustamiseks lapsevanema ja õpetaja vahel on välja töötatud lapsevanematele suunatud küsimustikud. Õpetajad saavad vastustest vajalikku infot, lapsevanemaid õpetavad küsimustikud aga rohkem oma lapsi jälgima. Sepp ja kolleegid (samas, 19-24) on oma kogumikku lisanud ühe sellise küsimustiku, mis on saadud Austraalia kolleegidelt ning mida õpetajad võivad lapsevanematega koostööd tehes kasutada.

Kuidas andekat last aidata?

Andekate märkamine on väga oluline samm, kuid sellest üksinda ei piisa. Olles lapse andekuse avastanud, on oluline edasi tegutseda. Andekate toetamiseks ja arendamiseks on mitmeid meetmeid. Individuaalne õppekava on parim viis korraldada andekate laste võimetele ja vajadustele vastavat õpetust (Sepp, 2010, 95). Individuaalse õppekava juures võib kasutada erinevaid meetodeid , millest levinumad on aktseleratsioon , õppekava rikastamine ja mitteformaalhariduslikud programmid .
Aktseleratsiooni all mõistetakse õpet kiirendatud tempos (samas, 89). See võib olla varasem kooliminek, koolitee alustamine alates teisest klassist või hilisem klassikursuse vahelejätmine. Samuti saab aktseleratsiooni kasutada ühe aine raames, mille puhul õpetaja saab aine kava vastavalt lapse tasemele „kokku pakkida “, et laps ei peaks tegelema tema jaoks tüütu rutiinse kordamisega, vaid saaks kiiremini edasi liikuda. Sellist meetodit nimetatakse ka kompakteerimiseks. Peale mainitud aktseleratsiooni vormide on Eestis rakendatud ka integreeritud õppekava (õppevorm, mille raames saadakse peale üldhariduse mingi spetsiifilisem praktiline erialakoolitus), individuaalõpet (iseseisvalt koduõppes või mentorite juhendamisel), kõrgema taseme kursuste kuulamist (võimalus võtta osa vanemate klasside tundidest või osaleda valikkursustel väljaspool kooli) ja väljatõstmist (ingl k pull -out; andekate õpilaste eemaldamine koolitundidest teatud ajaks ning neile süvendatud õppe pakkumine neid huvitavas valdkonnas).
Õppekava rikastamise all mõeldakse kõikvõimalikke aine- ja huviringe, muuseumitunde, näituste ning teaduskeskuste külastamist jms (samas, 90).
Mitteformaalhariduslike programmide all peetakse silmas erinevaid sündmusi, mis toimuvad väljaspool kooli ning mis pole otseselt seotud õppekava ega koolisüsteemiga (samas, 92). Nendeks võivad olla võistlused, konkursid, noortevahetused, laagrid jpm.
Õppeprotsessi kujundamisel on oluline silmas pidada, et andekatel õpilastel oleks võimalus lahendada ülesandeid vastavalt enda võimetele. Tavatasemel ülesanded võivad andekate jaoks tüütud olla, sest need on raskusastme poolest neile liiga lihtsad. Igavate ülesannete lahendamine võib aga halvasti mõjuda andekate õpimotivatsioonile. Seega on õppimises väga tähtsal kohal diferentseerimine , tänu millele on andekatel võimalus lahendada ülesandeid, mis neile väljakutseid pakuvad. Andekatele sobivad keerukad ülesanded, mis vajavad abstraktset mõtlemist, loovat lähenemist ning analüüsioskust. Võimalikeks variantideks on väitlemine, loov kirjutamine ja uurimistööd, samuti ülesanded, mille õpilased peavad ise algusest lõpuni looma.
Sepp (s.a.) kirjutab, et andekate arendamisel on tähis rõhuda kriitilise mõtlemise ja metakognitsiooni oskuste kujundamisele õppeprotsessis.
Kriitiliseks mõtlemiseks peetakse mittelineaarset, avatud ja kompleksset mõtlemist, mille juurde kuuluvad analüüs, süntees ja hindamine. Kriitilist mõtlemist arendavad ülesanded annavad võimaluse erinevateks lahendamise viisideks, neil ei tarvitse olla üheseid ja kindlaid vastuseid, need sisaldavad endas erinevaid interpreteerimise võimalusi ning võimalust tajuda korda kaoses (samas).
Metakognitsiooni mõistetakse kui mõtlemist oma mõtlemisest. Õpilase teadlikkus oma mõtete, võimete ja õpiprotsessi suhtes ning nende suunamine mängib peamist rolli keeruliste ülesannete lahendamisel. Oma mõtlemise jälgimine tähendab nii edu hindamist kui vigade korrigeerimist. On täheldatud, et andekad lapsed oskavad keskpärastest lastest märksa paremini selgitada oma strateegiaid ning põhjendada, miks nad neid kasutavad. Samuti on andekad edukamad oma mõtlemisprotsesside hindamisel. (samas.)
Metakognitsiooniga on omakorda tihedalt seotud loovus, mis tihti andekate lastega kokku käib. Andekatele on omane ülesannetele loovalt läheneda ning katsetada alternatiivseid lahendusviise. Samuti on andekate seas küllalt levinud detailidele tähelepanu pööramine ja täiuslikkuse taotlus . See omakorda tähendab, et alati ei iseloomusta andekate õppimisviisi kiirus: detailidele pühendumine ja erinevate lahendusteede katsetamine võib tempot hoopis aeglustada. Põhjalikku, ja seetõttu aeganõudvat, tegutsemist ei tasu aga probleemiks pidada. Vastupidi, õpetaja saab siin suunata last ülesandega süvitsi minema, mis tagab parema ja läbimõelduma arusaamise. Kiirus ei ole alati põhiline, seda nii andekate kui nn tavalaste puhul. Loova mõtlemise toetamiseks tuleb päheõppimise, drilli, meenutamise ja aine sisu pingsa kontrollimise asemel suunata rõhuasetus mõtlemisprotsessile, uurimisele, reflektsioonile ja alternatiivide arutamisele (Robinson, Shore & Enerson, 2006 järgi viidanud Sepp, s.a.). Kujundamaks loovat mõtlemist, on vaja lastel võimaldada kogemusi saada mitmesugustes valdkondades ja tingimustes. Arendada tuleks nii oskust seoste, sarnasuste ja loogiliste järelduse tegemise oskust ehk konvergentset mõtlemist kui samavõrd divergentset mõtlemist – oskust leida assotsiatsioone, lõimida eri valdkondi ning luua uusi kujundeid. Oluline on ka probleemide leidmise ja sõnastamise oskus, mida kõige paremini toetab avastus- või uurimusliku õppe metoodika. (samas)
Kokkuvõtvalt, hetkel on Eestis põhiline moodus andekate toetamiseks individuaalne õppekava koos sinna juurde kuuluvate eri meetoditega, millest üks olulisemaid on õppetöö diferentseerimine. Diferentseerimise eesmärk on võimaldada andekatele ülesandeid, mis nende võimetele vastavad. Õppeprotsessis on oluline toetada ja arendada andekate kriitilist mõtlemist, metakognitsiooni oskusi ja loovust , sest need on omadused, mis tagavad andekatele võimaluse järjepidevaks arenguks.

SAKSA KEELT RÄÄKIVATE MAADE KOGEMUS

Andekatele suunatud hariduslikest meetmetest rääkides ja erinevate maade kogemusi võrreldes on oluline meeles pidada, et igas riigis on andekate haridus oma spetsiifilises arenguetapis ning tuleb arvestada kohalikke omapärasid. Seega ei saa kindlasti üks-ühele teistest maadest andekatele mõeldud programme või tegevusi üle võtta. Küll aga on huvitav ja rikastav teada, mil määral ja mil viisidel mujal Euroopas andekusega tegeletakse ning miks mitte mõningaid mõtteid ka Eesti jaoks tallele panna. Käesolevas peatükis annan Anna Hermanni ja Baruch Nevo artikli „Gifted Education in German -speaking Countries“ (2011) põhjal lühiülevaate saksa keelt rääkivate maade – Austria, Saksamaa ja Šveitsi – kogemusest andekate hariduses.
Nagu Eestis, nii ka saksakeelsetes maades, on andekusele pedagoogikas eritähelepanu pööramine küllalt värske ilming. Siiski on nende kogemus mõnevõrra pikaajalisem. Andekuse definitsioonid erinevad riigiti (või ka liidumaade kaupa) detailide osas, kuid üldiselt on kolmes riigis omaks võetud mitmekülgne andekuse definitsioon, mis ei kirjelda ainult kõrget IQ-taset, vaid ka teisi andekuse omadusi, kusjuures rõhk definitsioonis asetseb indiviidi potentsiaalil saavutada tulevikus silmapaistvaid tulemusi, mis on mõjutatud erinevatest sisemistest ja välimistest teguritest.
Andekate määratlemiseks on antud riikides palju erinevaid kriteeriume: hinded, koolivälised saavutused, testid intellektuaalse, sotsiaalse ja loova võimekuse mõõtmiseks, küsimustikud, lapsevanematele suunatud kontrollnimekirjad, ise konkurssidele/programmidesse kandideerimine või teiste (õpetaja, lapsevanemate) poolt kandidaadiks esitamine jne. Kuna andekatele suunatud tegevusi ja programme on hulgi, siis on ka erinevaid hindamiskriteeriume väga palju. Levinuim on täna kooliedukusel põhinev andekate määratlemine, mis kujutab ohtu nendele andekatele lastele, kes koolis häid hindeid ei saa, aga on siiski mingis valdkonnas keskmisest võimekamad. Samuti loob selline kriteeriumite erisus ja paljusus olukorra, kus andekaks olemise üle otsustatakse ühe riigi erinevates asupaikades erinevalt ning andekuse määratlemise protsessidele kulutatakse palju ressursse. Ühtse koordineerimise käigus oleks võimalus ökonoomsemalt tegutseda ning luua alus süsteemsusele andekate määratlemisel ja valikul erinevatesse programmidesse. Loodetavasti kuulub ühtse süsteemi teke tulevikuarengute hulka.
Liikudes edasi konkreetsete meetmete juurde, mida andekatele saksa keelt kõnelevates maades pakutakse, võib rõõmuga öelda, et neid on küllalt palju. Valdav osa andekate programmidest on suunatud kooliealistele lastele. Kõigis kolmes riigis toimivad varasem kooliminek, klassi vahelejätmine, vanemate klasside tundides käimine, osa- ajaga varasem ülikooli kursustel osalemine, koolisisesed ja -välised võistlused, võimete järgi grupeerimine ja spetsiaalsed koolid andekate jaoks. Lisaks on võimalik enneaegselt koolist ülikooli astuda (väljaarvatud Saksamaal) ja osaleda suveakadeemiates (väljaarvatud Šveitsis).
Varasem kooliminek või klassi vahelejätmine on ühed levinumad meetodid, millel pole ka peaaegu üldse piiranguid. Selleks on vajalik vanema soov, õpetaja soovitus, head hinded ja mõnikord ka eksperdi arvamus. Tavaliselt on selle meetme korral ka „prooviperiood“, mille abil tehakse lõppotsus. Nii võib näiteks vanemate klasside tundides osalemine olla prooviperioodiks ideele üks klass vahele jätta.
Paljud ülikoolid Austrias , Saksamaal ja Šveitsis on andnud kooliõpilastele võimaluse osalise ajaga ülikoolis käia. See eeldab nii kooli kui ülikooli antud luba, mis põhineb õpilase motivatsioonil ja akadeemilistel saavutustel. Minimaalne vanus ülikooli programmides osalemiseks varieerub piirkonniti 14. ja 16. eluaasta vahel.
Šveitsis asuv Hofwil- Gymnasium pakub andekatele õpilastele võimalust omandada ülikoolikraad kooliskäimise ajal. Selleks pikendatakse õpilaste õppekava ühe aasta võrra, st kolme aasta asemel kestab keskkool neli aastat. Selle aja jooksul on õpilasel võimalik omandada kahe õppeaasta mahus kõrgkooli aineid spordi, muusika või kunsti valdkonnas.
Austrias on võimalik alustada ülikooliteed täiskohaga juba 15-aastaselt. Selleks peavad õpilased läbima spetsiaalse eksami, mille tulemused näitavad, kas neil on olemas vajalikud võimed varasemaks ülikooliõpingute alustamiseks. Šveitsis lubatakse enneaegselt ülikooli astuda ainult väga harvadel juhtudel, Saksamaal aga üldse mitte.
Võimete järgi grupeerimine (ingl k ability grouping), mida tehakse kõigis kolmes riigis, kujutab endast erinevaid rikastamise ja eraldamise programme. Üheks näiteks on Austria programm „ Plus -Kurse“, mis pakub kooliaasta jooksul 2-4tunniseid tunde igal nädalal, mille käigus on andekatel võimalus end arendada valdkondades, mis neile huvi pakuvad, nt astronoomia või veebidisain . Need programmid on tavaõppekava täienduseks. Tihti esitavad õpetajad õpilasi nendesse programmidesse. Seda juhul, kui õpilasel on head tulemused tavapärases koolitöös. Mitmed Austria koolid praktiseerivad ka „vaba õppimise“ (ingl k free learning ) meetodit, mis annab andekatele õpilastele tavapärases koolitunnis rohkem vabadust õppida ja avastada , mida nad soovivad. Saksamaal on palju „Plus-Kurse“ programmile sarnaseid kursusi, mida nimetatakse töögruppideks (ingl k working groups). Austrias toimub õppekava rikastamine peamiselt aga klassisisese õpisisu diferentseerimise käigus. Samuti on küllalt populaarsed pull-out-programmid.
Mitmed koolid saksa keelt rääkivates maades pakuvad andekatele spetsiaalset õppekava. See kujutab endast tavaliselt kiirendatud õppekava läbimist, mida iseloomustab loovam ja vabam õppimise kulg kui tavaõppes. Sellise programmi läbimiseks on vajalik vanema sooviavaldus, õpetajate soovitused, head hinded ja vahetevahel sobivustest või edukas osalemine proovitunnis. Kõigis kolmes riigis on ka eraldi koole, mis on mõeldud andekatele lastele.
Nagu Eestis, nii ka saksakeelsetes maades, eriti Austrias ja Saksamaal, on populaarsed eri valdkondade võistlused ja olümpiaadid, mis on õpilastele hea võimalus oma talendi avastamiseks. Lisaks sellele pakuvad Austria ja Saksamaa täiendkursustel ja suveakadeemias osalemise võimalust. Nii kursused kui suveakadeemiad on enamajaolt korraldatud ja rahastatud valitsuse poolt. Suveakadeemiad kestavad mõnest päevast kuni kahe nädalani. Sealsed õpetajad on tavaliselt kõrgkoolides töötavad oma ala eksperdid . Suveakadeemiates osalejad on tavapäraselt keskkooliõpilased.
Andekatele suunatud tegevusi on nii Austrias, Šveitsis kui Saksamaal palju uuritud. Erinevate uurimuste tulemusi kajastab ka Hermanni ja Nevo artikkel. Detailidesse laskumata võib julgelt öelda, et kõik saksakeelsetes maades kasutusel olevad andekatele mõeldud programmid on avaldanud valdavalt positiivset mõju, mis näitab, et võetud suund andekate hariduse arendamisel õigustab ennast.
Olles põgusalt tutvunud nii Eesti kui saksakeelsete maade andekate toetamise ja arendamise meetmetega, võib võrdlusmomenti välja tuues öelda, et saksa keelt kõnelevad riigid on Eestist sammu võrra ees. Paljud andekatele suunatud meetodid on sarnased, kuid leidub ka erinevusi. Näiteks on saksa keelt kõnelevates maades olemas koolid, mis on suunatud andekatele lastele või kus on olemas eraldi õppekavad andekate laste jaoks. Eriti ilmekas on näide Šveitsi Howfil-Gymnasium-ist, mis annab õpilastele võimaluse üheaegselt omandada keskharidus ja kõrghariduse esimene aste. Samuti on saksa keelt rääkivates riikides tehtud palju uurimusi andekatele suunatud hariduslike meetmete kohta. Et Eestis on käsil alles andekuse kui haridusliku erivajaduse teadvustamise periood, siis põhjalikest uurimustest , mis hindaks andekatele suunatud tegevusi, on meie kontekstis veel vara rääkida.

KOKKUVÕTE

Andekust ei käsitleta täna enam üksnes kooliedukuse põhiselt või IQ- testidest tulenevalt. Käibel on mitmekülgne andekuse kontseptsioon , mille järgi andekust iseloomustavad keskmisest kõrgemad võimed, motivatsioon/pühendumus ja loovus ning mida mõjutab inimest ümbritsev lähikeskkond. Selline arusaam on välja kujunenud Renzulli-Mönksi andekuse mudeli põhjal.
Andekuse põhjused võivad peituda sünnipäraselt kaasa antud võimetes, aga ka lapse kasvukeskkonnas, sh järjekindlas töös ja harjutamises. Keskkond (sh inimesed) võib olemasolevate võimete arengut nii soodustada kui pärssida. Igal juhul on andekusest rääkides oluline näha pärilikkuse ja keskkonna koosmõju.
Eestis on andekusega tegelemine alles teadvustamise faasis. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab küll andekuse kui haridusliku erivajaduse, kuid igapäevases koolielus on see pigem üksnes teadmine, millega ei osata palju midagi ette võtta, rääkimata lasteaedadest, kus andekate lastega töötamine pole kuidagi reglementeeritud. Siiski on astutud olulisi samme, et olukord saaks muutuda. Alates 2013. aastast on õpetajate kasutada Renzulli skaalad, mis lihtsustavad õpetajate tööd lapse andekuse määratlemisel. Toetavate meetmetena on andekatele võimalik koostada individuaalne õppekava, julgustada neid osalema mitteformaalhariduslikes programmides või korraldada erinevaid kooliväliseid tegevusi/külastusi, mis õppetööd rikastavad. Kõige levinum ja populaarsem võimalus andekate eneseteostuseks on aga erinevad olümpiaadid ja võistlused.
Tuues võrdluseks Austria, Saksamaa ja Šveitsi kogemuse, on näha, et üldjoontes juhindume samadest mõtetest. Nii andekuse defineerimine kui andekate laste määratlemine toimuvad Eestis ja saksakeelsetes maades sarnastel alustel. Samuti on mitmed meetodid, nagu õppeprotsessi kiirendamine või individuaalne õppekava, samatüübilised. Küll aga võib öelda, et saksa keelt kõnelevate riikide pikem kogemus andekate hariduses väljendub kasutatavate meetmete mitmekesisemas valikus (nt: lisaks tavapärastele programmidele spetsiaalsed koolid andekatele; varasem ülikooli alustamine) ning nende tõhususe uurimises .
Eesti andekuse uurijad on lühikese aja jooksul teinud ära suure töö selleks, et andekust haridussüsteemis erivajadusena arvesse võetaks. Olgugi, et täna oleme alles teadvustamise etapis , on see alus tulevikule, kus andekate arendamiseks on piisavalt erinevaid sobivaid meetmeid ning kus õpetajad ja teised erialaspetsialistid on teadlikud andekuse olemusest ja väljendusviisidest, tänu millele kasvavad teadmised ja oskused andekatega töötamisel. Ka käesolev referaat on üks samm lähemale sellele, et lähitulevikus töötab lasteaias üks andekuse nähtust tundev noor õpetaja, kes oskab andekust lastes märgata ning soovib selle toetamisse panustada.

ALLIKAD

Gümnaasiumi riiklik õppekava (2011). Riigi Teataja I. 14.01.2011, 2. [2015, märts 13].
https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014021
Hermann, A. & Nevo, B. (2011). Gifted Education in German-speaking Countries. The Journal of the World Council for Gifted and Talented Children , volume 26, 47-62. [2015, märts 30].
http://www.world-gifted.org/sites/default/files/GTI%2026 (1&2)%202011.pdf
Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava (2008). Riigi Teataja I. 23, 152. [2015, märts 13].
https://www.riigiteataja.ee/akt/12970917
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (2010). Riigi Teataja I. 41, 240. [2015, märts 13].
https://www.riigiteataja.ee/akt/110072012020
Päiviste, M., Saul, H., & Sepp, V. (2007). Andekus kui hariduslik erivajadus: olukord Eesti üldhariduskoolides. Tartu: Tartu Ülikool.
Sepp, V. (2009). Olümpiaadid peegeldavad haridussüsteemi ja ühiskonda. Haridus , 9-10. [2015, märts 15]
http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/9_102009/lugu8.pdf
Sepp, V. (2010). Andekusest ja andekatest lastest. Tartu: AS Atlex .
Sepp, V. (2012a). Lapsevanem kui oluline partner. Rmt. V. Sepp (Toim.). Andekas õpilane klassis: abiks õpetajale andekate õpilaste tuvastamisel ja toetamisel. Tartu: Tartu Ülikooli Teaduskool , 18. [2015, märts 27].
http://video.ut.ee/maarja/viire/raamat-trykki.pdf
Sepp, V. (2012b). Andekas õpilane klassis. Rmt. V. Sepp (Toim.). Andekas õpilane klassis: abiks õpetajale andekate õpilaste tuvastamisel ja toetamisel. Tartu: Tartu Ülikooli Teaduskool, 7-8. [2015, märts 27].
http://video.ut.ee/maarja/viire/raamat-trykki.pdf
Sepp, V. (s.a.). Kuidas arendada andekaid lapsi. Tartu: Tartu Ülikool. [2015, märts 29].
http://www.oppekava.ee/images/2/24/Kuidas_arendada_andekaid_lapsi_Viire_Sepp.pdf
Konstabel, K. (2012). Andekate laste tuvastamine . Rmt. V. Sepp (Toim.). Andekas õpilane klassis: abiks õpetajale andekate õpilaste tuvastamisel ja toetamisel. Tartu: Tartu Ülikooli Teaduskool, 9-17. [2015, märts 27].
http://video.ut.ee/maarja/viire/raamat-trykki.pdf
Unt, I. (2005). Andekas laps. Tallinn: Koolibri.
Vainküla, K. (2014, november 21). VANA KULD : Käitumishäire reetis andeka lapse. Eesti Ekspress . [2014, märts 14]
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/vana-kuld-kaitumishaire-reetis-andeka-lapse?id=69714757
Veisson, M. (2008). Andekas laps. rmt: M. Veisson, Lapsevanematele erivajadustega lastest (lk 15-21). Tartu: Atlex.
Winner, E. (2000). The Origins and Ends of Giftedness. American Psychologist, No 1, 159-169. [2015, märts 13].
http://www.drjilljenkins.com/wp-content/uploads/2011/11/index.pdf
24