ANDEKA LAPSE TUNNUSED (0)

ANDEKA LAPSE TUNNUSED
Andekust on keeruline defineerida. Lindgren ja Suter (1994) käsitlevad andekatena lapsi, kes oma väljapaistvate võimete poolest suudavad saavutada silmapaistvaid tulemusi. Andekad lapsed kuuluvad erivajadustega laste hulka, sest nad vajavad oma arengupotensiaalide realiseerimiseks kasvukeskkonna kohandamist ( Häidkind , Kuusik 2009).
Viimastel aastakümnetel ei peeta andekuse põhinäitajaks enam intelligentsuskvooti (IQ), vaid rohkem tähtsustatakse loovust: mõtete voolavust, originaalsust, probleemi nägemise võimet (Sikka 2002). Kui lapse intelligentsuskvoot (IQ) on 120 – 130, siis hinnatakse ta andekaks ( Sepp 2010).
Selleks, et saada mitmekülgsemat hinnangut , on peale intelligentsustestide ka spetsiaalsed skaalad, mille abil andekuse omadusi välja selgitada arvestades lapse psühholoogilisi omadusi ning edukust ja võimeid eri valdkondades. Süsteemseks mudeliks andekate õpilaste identifitseerimisel on ENTER i mudel, mis hõlmab tervet identifitseerimisprotsessi. Selle mudeli kohaselt on andekate laste tuvastamine jagatud viieks diagnoosisammuks (Sepp 2010).
Tabel 1. ENTER – etappide ingliskeelsetest nimetustest Explore, Narrow, Test, Evaluate, Review moodustatud akronüüm – tõlkes sisenemine
Diagnoosimine
Meetodid
Uurimine (explore)
Valitakse esialgne kogum, info õpitulemuste, huvide jm. kohta
Eelintervjuu, küsimustik
Täpsustamine (narrow)
Iseloomu tundmaõppimine
Skriining - kiirtestid
Testimine (test)
Kvantitatiivsete ülesannete täitmine
Psühholoogiline test, jälgimine
Hindamine (evaluate)
Hinnatakse varasemaid saavutusi
Akadeemiline edu, tulemused konkurssidel, olümpiaadidel, võistlustel jm
Kontrollimine (review)
Individuaalne eksperdihinnang
Eksperdiarvamus, tulemused
Andekust on liigitatud nii üksikute psüühiliste protsesside (mälu, mõtlemine), üldvõimete ( intelligentsus , loovus ) kui ka ainevaldkondade ( matemaatika , muusika , keeled) järgi (Häidkind, Kuusik 2009).
F. Gagne jaotab loomupärased anded nelja gruppi: intellektuaalsed (vaatlusvõime, mälu, mõtlemine, verbaalsed võimed jm.), loovad (võime lahendada probleeme, originaalsus jm.), sotsioafektiivsed (kaasaelamise võime, taktitunne, juhtimisvõime jm.), sensomotoorsed ( meelte , koordinatsiooni jm. alal) (Häidkind 2009).
Andekaid iseloomustab kiire intellektuaalne areng, püüe tõstada probleeme ning neid loovalt lahendada ( Veisson 2008).
Intellektuaalse andekusega lastel näiteks on täheldatud kõrgemat tundlikkust välismaailma uute ärritajate suhtes, tähelepanu head keskendamist, eakohasest vähesemat unevajadust, varasemat puhtusepidamist ning kõnelema hakkamist. Loovate, sotsioafektiivsete ja sensomotoorsete võimete avaldumiseks on eriti oluline lapse kokkupuude vastavate tegevusvaldkondadega – kunstitarvete kättesaadavus, muusikainstrumendi õppimine, kaaslastega koosolemine, füüsiline treening jm. (Häidkind, Kuusik 2009).
Andekuse hindamine teatavate tunnuste järgi on kõige kindlam võimekate laste väljaselgitamise meetod. Andekal lapsel on tavaliselt mõni neist omadustest: kiire õppija, hea abstraktne mõtleja, kestva tähelepanu võime (kui tegevus teda huvitab ), laialdane sõnavara, väga hea mälu, hea arvutaja ja piltmõistatuste kokkupanija, tundlik ja emotsionaalne, arenenud õiglustunne, püüdleb oma tegemistes täiuse poole, huvides järjekindel, eelistab endast vanemate seltskonda, hea huumorimeel, laialdased huvid, õpib varakult lugema, arenenud kujutlusvõime (näiteks palju kujuteldavaid sõpru või võimendab oma hirme ), väga loominguline , iseseisev, protestimeelne, kaldub arvustama autoriteete, väga varajane huvi eksistentsiaalsete probleemide (elu ja surma küsimused) vastu, teatav naiivsus, keerukate lahenduste eelistamine, kirglikkus ja ägedus, ebamugavustunne kiituse suhtes, sõltumatus välistest motiveerijatest (Sepp 2010).
Andekad lapsed vajavad oskuslikku juhendamist ja ergutamist, sest neil on tavaliselt palju häid mõtteid, kuid nad ei oska ühelegi neist keskenduda. Oluline on nende mõttetegevuse arendamine. Andekatele lastele on iseloomulik 1. üldine intellektuaalne võimekus, 2. akadeemiline võimekus, 3. kreatiivne ehk loominguline mõtlemine, 4. liidrivõimed, 5. võimekus tegelda mingi kunstialaga, 6. psühhomotoorne võimekus (Veisson 2008).
Loov mõtlemine aitab lapsel mõtestada iseennast , probleeme tunnetada ja neid lahendada. Looval mõtlemisel on neli komponenti: mõtlemise kiirus, mõtlemise originaalsus, mõtlemise paindlikkus ja mõtlemise viimistletus. Lapsed, kes saavutavad neis parimaid tulemusi, omavad häid juhiomadusi ( Vikat , Rukonen, Noormaa 2002).
Laste loovuse uurijad nimetavad tõusu – ja langusperioode laste loovuse arengus 4 - 16 eluaastani: Esimene tõus on täheldatav 5 - 6 eluaastal , mil nad hakkavad vahet tegema kogetu subjektiivsete ja objektiivsete omaduste vahel. 7 – aastaselt algab uuesti langus ja uus loovuse tõus on täheldatav 10 – 11 aastaselt. Teismelisele on iseloomulik segadus , madal enesetunnetus ja sõltuvus eakaaslastest , mis tingib loovuse uue languse 12 – 13 aastaselt. Uus tõus loovuses tuleb 16 - aastaselt kui saavutatakse sisemine ja välimine tasakaal (Sepp 2010).
Kui varasemad käsitlused pidasid silmas eelkõige loovuse kognitiivseid aspekte, siis praegusel ajal osutatakse tähelepanu ka isiksusega seonduvale, kõneldakse loovast või andekast käitumisest, mille tunnuseks on inimese loomingulisusele suunatud hoiak. Loovuse avaldumiseks oluliste omadustena võib nimetada järgmisi isiksuse karakteristikuid: avatus uutele ideedele ja kogemustele , seiklusvaim, autonoomia , ego tugevus, positiivne enesehinnang ja eneseteadvustamine, ebatavaliste ja komplekssete lahenduste eelistamine, ebaselguse talumine, võime arvestada riske ja riskitaluvus, valmidus omandada uusi õppimis– ja mõtlemisoskusi, lakkamatu uudishimu kõige ümbritseva vastu (Sepp 2010).
Omadused, mis iseloomustavad andekat 3-6 aastast last: varane lugemisoskus ja huvi lugemise vastu, hea võime info vastuvõtuks ja töötlemiseks, rikkalik sõnavara, arenenud lauseehitus ja jutustamisoskus, hea vaatlemisoskus, hea orienteerumine ajas ja ruumis, arenenud tähelepanu ja kontsentreerumisvõime, põhjuse ja tagajärje seoste nägemine, huvi mõtlemistegevust eeldavate mängude vastu, kalduvus klassifitseerida ja kollektsioneerida, probleemküsimuste esitamine, originaalsete mõtete avaldamine, huvi arvude vastu ja võime nendega opereerida, arenenud fantaasia , huumorimeel ( Tubin 1998 viidanud Veisson 2008).
Andekate väikelaste juures on täheldatud elavaloomulisust, väga varakult ilmnevat võimet keskenduda mingile ühele objektile, tugevaid reaktsioone valule ja mürale, aktiivsust, kiiremat motoorset arengut, head mälu, erilist tundlikkust ja emotsionaalsust ning vähest unevajadust. Sageli hakkab andekas laps rääkima juba siis kui teised temaealised kasutavad alles pudikeelt. Tal on teistest lastest erinev suhtumine ümbritsevasse, soov uurida kõike, ebatavaline emotsionaalsus, huumorimeele olemasolu (Sepp 2010).
Matemaatiliselt andekatele lastele on omane pöörata tähelepanu esemete sarnasusele, rühmitada neid või anda asjadele varakult arvulisi väärtusi, innukus mõttemängudes jms. Sageli ei ole andekas laps eriline mitte ainult vaimsete võimete, vaid ka isiksuseomaduste poolest, mis on potensiaalsete hingeliste ja suhtlusprobleemide allikaks. Ka koolis käitumisraskustega laste hulgas on selliseid, kelle arenguks pole varasemalt soodsaid tingimusi loodud. Neile on iseloomulikud probleemid kohanemisel keskpärasusega ja autoriteetide tingimusteta tunnustamisega, tihti pole nende vaimsete võimete ja sotsiaalsete oskuste areng tasakaalus. Tihti võib andekuse segamini ajada ka tähelepanuhäire või Aspergeri sündroomi sümptomitega. Tähelepanuhäirega sarnased on andekatel lastel esinev passiivsus, raskused aja planeerimise või iseseisva töötamisega, probleemid sõprade leidmisega, madal enesehinnang, pinged, motivatsioonipuudus . Mõtlematus, tujumuutused , rahmeldamine jms. nähud on sarnased pärsitud pidurdusprotsessidega impulsiivsete lastega. Aspergeriga sarnased jooned võivad avalduda sobimatu koolikeskkonna või sotsiaalse kohanematuse tõttu (Sepp 2010).
KASUTATUD KIRJANDUS
Häidkind, P. (2009). Erivajadustega lapsed lasteaias. Rmt. Kikas , E. (Toim.). Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Häidkind, P., Kuusik,Ü. (2009). Erivajadustega laps koolieelses lasteasutuses. Rmt. Kulderknup , E. (Toim.). Lapse arengu hindamine ja toetamine. Tallinn: Riiklik Eksami– ja Kvalifikatsioonikeskus, 22-67.
Sepp, V. (2010). Andekusest ja andekatest lastest. Tartu
Sikka, H. (2002). Andeka lapse toimetulek koolis. Rmt. Vikat, M. ( Koost .). Andekas laps muutuvas ühiskonnas. Rahvusvahelise konverentsi ettekanded 24.nov.2001. Tallinn: TPÜ Kirjastus.
Veisson, M. (2008). Lapsevanematele erivajadustega lastest. Tartu. Atlex .
Vikat, M., Rukonen, I., Noormaa, E. (2002). 6-8 aastase andeka lapse kodune kasvukeskkond ja arenguvõimalused Eestis ja Soomes. Rmt. Vikat, M. (Koost.). Andekas laps muutuvas ühiskonnas. Rahvusvahelise konverentsi ettekanded 24.nov.2001. Tallinn: TPÜ Kirjastus.
5