Andekas laps- probleeme ja lahendusi (6)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste instituut
Õpetajahariduse osakond
ANDEKAS LAPS- PROBLEEME JA LAHENDUSI
Tallinn 2007
Sisukord
1. Andekuse mõiste 3
2. Andeka lapse tunnused 5
3. Kuidas lapses andekust ära tunda? 6
4. Mida lapsevanemad peavad tegema? 8
5. Kerge või habras laps? 9
6. Mis kooli laps panna? 10
7. Andekusega seostuvad kooliprobleemid 11
8. Andekas vajab tunnustust 13
9. Kuidas tunneb ennast andekas õpilane koolis? 14

1. Andekuse mõiste

Andekuse definitsioone võib jaotada tinglikult kahte rühma: ühed rõhutavad inimese algeid, potentse, teised aga juba olemasolevaid võimeid, mis on aluseks silmapaistvate tulemuste saavutamisele. Andekus on psüühiliste omaduste kompleks , mis avaldub võime või võimete kogumi kõrges arengutasemes ning realiseerub inimese eriti edukas tegevuses mingil alal.
Andekad on need lapsed, kes väljapaistvate võimete tõttu suudavad saavutada silmapaistvaid tulemusi. Need lapsed vajavad selleks, et realiseerida oma potentsiaali iseenda ja ühiskonna heaks, diferentseeritud kasvatusprogramme ja/ või kohtlemist, mida ei suuda neile pakkuda traditsioonilised kooliprogrammid. Silmapaistvateks tulemusteks võimeliste laste hulka kuuluvad need, kes on näidanud mõnda järgmistest võimetest kas eraldi või kombineeritult:

üldist intellektuaalset võimekust

spetsiifilist akadeemilist võimekust

loomingulist mõtlemist

liidrivõimeid

võimekust tegeleda kujutava või näitekunstiga

psühhomotoorset võimekust.
Igapäevases kõnepruugis võime kohata mõiste andekus kaht vägagi erinevat käsitlust. Ühel juhul mõistetakse selle all midagi äärmiselt ebatavalist, väga harva esinevat , mida tuleb otsida kui kullatera. Teisel juhul ei peeta aga andekust eriliseks harulduseks, vaid üsna tihti esinevaks nähtuseks, mille määr on isikuti erinev; ühtlasi peetakse silmas iseäranis seda, et lastel ilmnevad anded paljudel aladel – üks on andekas ühel, teine teisel alal.
Eristatakse andekuse erinevaid tasemeid, st. kas on tegemist eriti silmapaistva andekusega või tavalisest üksnes mõnevõrra suurema võimekusega. Silmapaistva andekuse korral kasutatakse mõistet üliandekas, inglise keeles high ability, saksa keeles Hochbegabung.
Geniaalsuse mõistet on peetud andekuse kõrgeimaks astmeks . Mõne autori arvates on see lihtsalt intelligentsuse eriti kõrge tase, mida mõõdetakse vastavate testidega. Enamasti on aga geniaalsuse kriteeriumidena tunnustatud eriti suurt loomevõimet ja tulemuslikkust mingil alal, samuti loomingu originaalsust ja erakordsust, mida ei saa mõõta sellise järjest kasvava suurusega nagu intelligentsuskvoot (IQ). Sageli on geeniuse mõistele lisatud ka mitmeid tüüpilisi isiksuseomadusi, nagu erakordselt väljaarenenud huvi mingi ala vastu, tungi tegutseda, mis võib murda mis tahes tõkked, suurt töövõimet, aga mõnikord ka emotsionaalset ebastabiilsust.
Lõpuks veel ühest ammusest ajast suurt tähelepanu äratanud fenomenist – imelapsest. Selle all mõistetakse last, kellel on juba väga varases eas ilmnenud eriti silmapaistvad võimed mingil alal. Need alad võivad olla näiteks muusika , kunst , matemaatika , male . Mõnikord on sellised lapsed täiskasvanuna osutunud geeniusteks, vahel aga jäänud keskpärasele tasemele . Imelapse fenomeni omamoodi sümbol on Wolfgang Amadeus Mozart, kes juba väikelapsena esines klaverikontsertidega ja komponeeris arvestatavaid helitöid. Teiselt poolt on palju näiteid selle kohta, et hiljem geeniusteks osutunud isikud ei paistnud algul üldse millegi erilisega silma, õpetajad pidasid neid lausa keskpäraseks. Seesuguse näitena on sageli toodud Albert Einsteini, kelle andeid, rääkimata geniaalsusest, ei avastatud isegi kõrgkoolis.
Nagu eelnevalt ilmneb, on andekust määratletud vägagi mitmesugusel viisil. Sageli ongi konstateeritud, et üldtunnustatud definitsiooni pole seni suudetud sõnastada. On võimalik, et see ei saagi olla eesmärgiks omaette , sest uurimustulemused toovad aina lisa, mistõttu andekuse määratlus on põhimõtteliselt avatud.
Unt, I. (2005). Andekas laps. Tallinn: Koolibri

2. Andeka lapse tunnused

Saksa tuntud andekuse uurija Harald Wagner ja tema meeskond on koostanud andeka lapse omaduste jaotamise kolme liiki:

õppimise ja mõtlemise alal;

töössesuhtumise ja huvide alal;

sotsiaalse käitumise alal.
Õppimise ja mõtlemise alal
Õppimise ja mõtlemise alal andekad lapsed märkavad kiiresti fakte, tunnevad mõnel alal hästi igasugust detailset materjali, nende sõnavara on vanuse kohta rikkalik, nad leiavad hästi põhjuse-tagajärje seoseid , tabavad printsiipe ning teevad üldistusi, neil on hea vaatlusvõime, nad loevad palju, mõtlevad kriitiliselt ja sõltumatult.
Töössesuhtumise ja huvide alal
Töössesuhtumise ja huvide alal ilmnevad huvid teatud alade ja probleemide vastu, lapsed väldivad ühetaolisi töid, püüavad ülesandeid lahendada visalt ja täiuslikult, on enesekriitilised, sageli ei jää tulemustega rahule, neile meeldib töötada teistest sõltumatult, nad vajavad aega iseseisvaks mõtisklemiseks, huvituvad nn täiskasvanute aladest .
Sotsiaalse käitumise alal
Sotsiaalse käitumise alal andekad lapsed huvituvad moraalsetest küsimusest, ei allu autoriteetidele, ei lähe kaasa enamusega, on individualistlikud, ei võta kriitikata seisukohti omaks, võtavad hea meelega vastutuse endale, otsivad kaaslasi omasuguste seast, kuigi suhtlevad meeleldi ka teistega , oskavad asju näha teiste seisukohast .
Unt, I. (2005). Andekas laps. Tallinn: Koolibri

3. Kuidas lapses andekust ära tunda?

Eriandekuse iseloomulikud tunnused varajases eas Gardneri järgi:
Keeleliselt andekas laps koogab ja laliseb teistest rohkem, on tähelepanelikum, tunnetab rütmi. Ütleb esimesi sõnu ja kahesõnalisi lauseid eakaaslastest varem. On jutukam, huvitub raamatutest ja jutukestest.
Loogilis-matemaatiline andekus ilmneb huvis arvude ja loendamise vastu. Neil lastel on hea keskendumisvõime, suurepärane mälu, tähelepanuvõime ja ruumitaju . Nad taotlevad kõiges süsteemi ja korda. Üsna varakult hakkavad nad esemeid kokku lugema, peagi ka liitma ja lahutama. Rääkima hakkavad üsna vara, nagu ka keeleliselt andekad lapsed. Matemaatilisel andekusel on täheldatud tihedat seost musikaalsuse, samuti proportsioonitunnetuse ja perioodilisusetajuga. Püüd korrapära poole on läbi ajaloo iseloomustanud paljusid heliloojaid Bachist Schumannini.
Muusikaliselt andekas laps tunneb varakult huvi muusika vastu. Sageli ilmneb see kõigist annetest varem: juba imikuna on ta altim omandama muusikalisi helisid kui kõnet. Ta võib õppida kiiremini laulma kui rääkima. Erakordsele muusikalisele kuulmisele ja mälule viitab võime tajuda varakult muusika struktuuri, tonaalsust ja rütmi. See võimaldab lapsel kergesti ära tunda, meelde jätta ning korrata ja elamuslikult kogeda kuuldud intonatsioone. Paljud suured interpreedid ja heliloojad on ilmutanud musikaalsust juba aasta või kahe vanuses.
Kehalis -kineetiliselt andekatel lastel on palju fantaasiat, mis paistab välja kas või fantaasiarikastest mängudest. Juba varases eas meeldib neile mõelda end kellekski teiseks - mängida mõnd looma või muinasjututegelast. Sellistel lastel on hea taju, nad kasutavad võrdlusi ja mäletavad nähtut pildiliselt.
Ruumiline intelligentsus osutab võimele kujutada tajutavat ruumilistes suhetes. Need lapsed on head orienteerujad, mida võib kõigepealt märgata kas või pimesikumängus. Hiljem on nad osavamad kaardilugejad, oskavad hästi lahendada ruumilist kujutlusvõimet nõudvaid ülesandeid ning mõista erinevaid skeeme.
Interpersonaalne andekus on võime mõista ümbritsevaid inimesi ja nende tegevust, nad on emotsionaalsed ja koostööaltid. Sobivad varakult teiste lastega, mõistavad hästi kaaslasi, aitavad ja õpetavad neid. Samas tahavad just nemad olla teistele juhiks. Suuremaks kasvades võib neis märgata empaatiavõimet, väga tähtsal kohal on inimestevahelised suhted. Nad on avatud ja tunnetavad hästi reegleid.
Intrapersonaalne andekus väljendub võimes mõista iseennast , olla teadlik oma nõrkadest ja tugevatest külgedest ning aduda tundeid. Juba lapsena kipuvad sellised lapsed olema enesekesksed , see ongi üks esimesi tunnusjooni. Hiljem oskavad nad seada endale kindlaid eesmärke ning neid ka saavutada. Neil on tugev motivatsioon, hea eneseanalüüsi- ja planeerimisoskus. Tunnevad hästi peenemaidki tundenüansse ning tahavad eristuda massist.
Naturalistlik andekus on suunatud väljapoole ja tähendab võimet eristada elusobjekte. Juba varases eas tunnevad lapsed sügavat huvi loomade, lindude, taimede, putukate ja kivimite vastu. Nad alustavad varakult kollektsioneerimist, jälgivad ning analüüsivad loomade käitumist.
Kuidas veel andekust ära tunda:
Beebi varast uudishimu ümbritseva vastu, suhtlemisvalmidust ja leidlikkust võib vanem võtta märki kui beebi andekusest. Andekad lapsed hakkavad kaks-kolm kuud eakaaslastest varem istuma, roomama, kõndima.
Sageli kuulub igasuguse andekuse juurde suurepärane huumoritaju, väga hea mälu ja nutikad lahendused. Enamasti hakkavad andekad lapsed lugema juba neljandaks eluaastaks. Andeka lapse tunneb teiste seast ära ka terase pilgu ja iseteadliku oleku järgi.
http://paikeselapsed.kolhoos.ee/stories/storyReader$121

4. Mida lapsevanemad peavad tegema?

Lapsevanemal on vaja panna tähele ebatavalise ande varast avaldumist, püüda leida oma lapse tugevad küljed, mitte heita meelt, kui tema laps on sõbranna omaga võrreldes masendavalt keskpärane või sootuks vähem arenenud.
Mida teha annete tundmaõppimiseks?
Tuleb teha vaatlusi juba imikueast alates. Soovitatav on ka märkmete tegemine lapse arengu kohta. Hiljem võivad need andmed kasulikud olla koostöös lasteaia- ja kooliõpetajatega ning psühholoogiga.
Õpetaja jaoks on välja töötatud mitmeid küsimustikke lapsevanematele, need võivad ka vanemaid endid inspireerida tegema tähelepanekuid lapse arengu kohta. Koolieeliku vanemate jaoks on üks hea küsimustik saksa uurija Aigi Stapfi poolt koostatud. Küsimustikud sisaldavad küsimusi arvutamise kohta, tunnetusvõimete ja isikuomaduste kohta, lugemise kohta jpt.
Nii lasteaias kui ka koolis on kasulik vestelda klassijuhataja ja teiste õpetajatega, et teada saada, mida nemad lapse tugevateks ning nõrkadeks külgedeks peavad, mida lapsevanem nende arvates võiks lapse õppimise heaks ning üldiseks arenguks omalt poolt teha, millist klassi-ja huvitegevust nad vajalikuks peavad, kuidas oleks lapsel soovitatav oma haridusteed jätkata jne.
Koolidele soovitatakse praegu tungivalt pidada õpetajate ja vanemate ühiseid arenguvestlusi. Nende vestluste mõte on selgitada iga lapse vajadused tugevad ja nõrgad küljed ning leida ühised ülesanded lapse edasise arengu soodustamiseks . Arenguvestluse üks eesmärke ongi lapse arengutee kavandamine. Ühtlasi tuleks lapsevanemal hoiduda õpetajale liialdatud pretensioonide esitamisest.
Mõnikord võib tekkida vajadus pöörduda koolipsühholoogi või ka mujal töötava psühholoogi poole. Temalt võib lapsevanem saada usaldavat infot selle kohta, kas ta hindab oma lapse andeid õigesti, kas tõesti on tegemist üliandekusega jne.
Mida saavad vanemad ise teha laste annete toetamiseks ja arendamiseks ?
Kõige tähtsamaks on peetud kodu üldist, last kui isiksust ja tema arvamusi hindavat õhkkonda, vanemate võimet elada sisse lapse mõtte- ja tundemaailma, igapäevast tegelemist lastega, neile mitmekesise tegevuse võimaldamist, samuti kodu kui tundekasvatuse ja turvalisuse kõige tähtsamat allikat. Seda ei saa asendata üksik teatriskäik ega raamatu kinkimine, mis ei tähenda, et viimased vajalikud oleks.
Unt, I. (2005). Andekas laps. Tallinn: Koolibri

5. Kerge või habras laps?

Kõik, kes on kokku puutunud andekate lastega teavad, ühelt poolt on nad kerged lapsed. Veidi lähemal läbikäimisel selgub , et nad on hoopis haprad lapsed, kellele on kerge liiga teha. Et sellest aru saada, tuleb olla igati andekas täiskasvanu.
Kindlasti on andeka lapse kingades päris keeruline olla. Ümbritsevate inimeste poolt on ootuste latt kõrgele tõstetud ja olemasolevaid tulemusi, aktiivsust, huvitatust, järjepidevust ja teisi eelpoolnimetatud andeka õpilase omadusi peetakse tihti endastmõistetavaks. Ja paljudel juhtudel tahab ja suudab andekas õpilane ootustele endastmõistetavalt vastata.
Ometi ei pruugi ka kõige lähedasemad inimesed teada, kui palju on tegelikult energiat kulunud või millise vaevaga saavutus tulnud. Kõik tundub õige olevat, sest iga protsent andekust nõuab 99 protsenti tööd. Andekus vajab märkamist-avastamist ja siis lõputut tähelepanu töökuse näol. Töökuseta andekus on nagu lihvimata teemant või nagu töötlemata loodusvara .
Endastmõistetavad ootused ja suhtumised andekusse on mõistlik asendada tähelepanu, imetluse ja toetusega. Siis ei ole karta , et andekas õpilane on ühel päeval nagu tühjakspigistatud sidrun.
Ande väljaarendamiseks on magusaim aeg lapsepõlves. Seega jääb oma lapse ande märkamine ja suunamine lapsevanema võimaluseks ja lastega töötavate spetsialistide ülesandeks. Iga asi omal ajal või natuke hiljem, ütleb üks rahvatarkus. Ja teine utsitab kiirustama, et mida varem seda parem. Tark lapsevanem ei torma , usaldab oma vaistu ja kaalub võimalusi ning uurib oma lapsele sobivaid eesmärke. Võib juhtuda, et andekat last kasvatades satutakse libedale teele, kus ei saada enam aru, kas ollakse andeka lapse vanem või vanem, kellel on andekas laps. Andeka lapse vanem kannab endas lisaks rõõmudele ka mõistmist, kohustusi ja vastutust. Vanem, kellel on andekas laps, võib valvsuse kaotada ja unustabki end loorberitele puhkama.
Lõkova, E., Kompus, A. (2007, September 27). Andekas laps vajab täiendavat tähelepanu. Eesti Ekspress . [2008, märts 31].
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/3A05F1FC913DA375C2257362004A3141

6. Mis kooli laps panna?

Kui laps on erakordselt andekas, siis ei suudaks ükski kool rahuldada kõiki tema vajadusi. Sageli soovitatakse vanematel valida mõni kool parimate saadaolevate hulgast, võttes arvesse muid eeliseid, eelkõige õppekavasse mittekuuluvaid tegevusi, mis sobivad kokku lapse lemmikalaga. Põhikooliealise erakordselt andeka lapse puhul tuleks põhjalikult kaaluda koduõppe võimalust. Mõned koolid lubavad teie andekal lapsel osaleda ülikooli loengutes või ainekursustel väljaspool kooli, eriti siis, kui te suudate tagada lapse transpordi.
Lapsele, kes on eriti andekas ühel kindlal alal, võiks valida kooli, mis on selles valdkonnas tugev ning soosib seda. Spetsiaalprogrammide arv ja kooli osalemine erinevatel võistlustel annab teile mõningast tõendusmaterjali selle kohta, kuivõrd pühendunud on kooli personal. Uurige välja, kui palju selle kooli õpilasi on antud aines ülikooli sisse saanud ning suhelge kooli vastava osakonna juhatajaga. Rääkige inimestega, kes on edukad teie lapse eelisalal ja uurige, mida nemad pidasid oma hariduses oluliseks.
Kui teie andekas laps käib koolis, mis ei paku tema võimetele vastavaid väljakutseid, võivad ta saavutused kesiseks jääda. Kui teie laps jätkab heade tulemustega, võib ta ühel hetkel avastada , et tal pole üldse sõpru, või siis keeldub ta igasugusest katsetamisest või uute programmiväliste ainete õppimisest, kuna on oht, et ta ei pruugi olla neis klassi parim. Mõnikord kardab ta eakaaslaste või õpetajate viltuvaatamist, mõnikord on põhjuseks enesekriitika. Kui ta käib eliitkoolis, mis valib õpilasi õppeedukuse järgi, ei tarvitse ta tingimata oma õpitulemusi parandada, kuid ta tunneb end andekate eakaaslaste rühmas õnnelikumana ja kindlamana. Sellest tulenev eluterve minapilt on oluline faktor hilisemas elus edu saavutamiseks.
Pittelkow, K., Jacob , A. (2004). Andekas laps. Tallinn: Väike Vanker

7. Andekusega seostuvad kooliprobleemid

• Õppetööga seotud mured. Kui klassi tase on ebaühtlane, õpivad andekamad koolis pahatihti vaid laisklemist ning unistamist. Koolitöös neile väljakutseid lihtsalt ei jagu.
• Läbisaamine koolikaaslastega pole alati probleemitu, kuna mõned lapsed võivad väikeste geeniuste peale kadedad olla.
• Raskused mängukaaslaste leidmisel. Andekatel lastel pole just kerge leida endasarnast kaaslast. Nii mängivad nad tihti üksi või väljamõeldud kaaslastega. Põhjuseks pole ebasõbralikkus, pigem varasemad negatiivsed kogemused. Andekad lapsed eelistavad lärmakatele mängudele lugemist ja sportmängudest sageli kindlate reeglitega mänge.
• Eristuvad vabatahtlikult. Väidetakse, et madala IQ-ga (alla 70) lapsed tõrjutakse kaaslaste seast välja, kõrge IQ-ga (150 ja enam) lapsed eralduvad vabatahtlikult. Nad juurdlevad filosoofiliste, matemaatiliste jt probleemide üle, mida keskmine laps teeb sageli vaid sunniviisil. Eristumist soosib see, et väga andekad on sageli pere ainsad lapsed või on neil õdede-vendadega suur vanusevahe.
• Autoriteediprobleemid. Liiga andekaid ei taheta juhtideks , kuna nende tase pole keskmistele vastuvõetav. Andekas omakorda ei talu endast rumalamat juhti.
Üliarenenud õiglustunne. Andekad protestivad täiskasvanute autoritaarsuse vastu kohe, kui tajuvad vähimatki ebaõiglust, ebaloogilisust või mõtlematust. Seetõttu ei nõustu nad ka edaspidi alluma autoriteetidele.
• Ei talu rumalust. Andekatel on väga raske taluda kooselamist endast rumalamatega. Samas on see olulisim õppetund – kes ei suuda tavainimestega leppida, muutub tigedaks ja pettunuks.
• Oskamatus vaikida. Õiglustundega andekad lapsed kipuvad välja ütlema kõike, mida nad mõtlevad.
• Kuulab valikuliselt. Sageli ei kuula andekad lapsed tunnis õpetaja juttu, vaid mõtlevad oma mõtteid.
• Ei talu rutiini. Andekas laps vihkab rutiini ja koolis peetakse teda sageli “kõndivaks vastuväiteks”. Sellised lapsed kahtlevad kõiges ja kõigis. Painavad filosoofilised probleemid. Andekad huvituvad varakult elu ja surma küsimustest.
• Tüdrukud eelistavad poistemänge. Tüdrukud huvituvad pigem poiste mängudest ja raamatutest kui traditsioonilistest nukumängudest. Seda võib seletada meessoole omase saavutusvajadusega ning sooviga olla sõltumatu.
• Kohanemine võib olla näiline. Suur osa andekaid kohaneb väliste normidega ja jätab usina lapse mulje. Alati ei tulene see sisemisest vajadusest, pigem on laps sattunud sõltuvusse kiitusest. Täiskasvanuna muutub ta suure tõenäosusega töönarkomaaniks, kes oma saavutustega iial rahul ei ole.
• Ei pruugi taluda konkurentsi. Mõned andekad kaitsevad end võimalike pettumuste eest võistlusest kõrvaletõmbumisega. Tulemuseks on pingelangus, kuid ka ande kängumine.
Leesmann, S. (2002). Andekas laps - õnn või õnnetus? Pere ja Kodu nr 10. [2008, märts 31].
http://www.perekodu.ee/index.aw/section=21421

8. Andekas vajab tunnustust

Ühe Tallinna kooli viiendas klassis viidi läbi uuring, kus hinnati õpiraskustega laste võimekust. Selgus, et nii mõnelgi kolmemehel oli kõrgem intellekt kui nelja-viielisel. “Kui need endassetõmbunud lapsed aasta pärast suu lahti tegid, särasid nad oma vaimukuse ja loomingulisusega,” meenutab Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonna doktorant Mare Leino tavaklassi murelapsi, kes aasta jagu õpetaja individuaalsemat lähenemist kogeda said.
Uues klassis uute kaaslaste keskel selgus, et enamikul neist oli mõni kaasasündinud anne. “Nad oskasid kirjutada köitvaid jutukesi , joonistasid hästi ning olid omavahel sõbralikud, teisisõnu – sotsiaalselt arenenud,” kirjeldab ta. Kõik lapsed ei allu standardsetele nõuetele, järeldab Mare Leino, kes ühe lahendusena pakubki erinevate õppemetoodikatega klasse .
Ta räägib hästi vaiksest tüdrukust, kes talle sobivas klassis muutus aastaga suurepäraseks organisaatoriks. Võõrkeele eriklassist välja visatud poisist sai aga vahvate luuletuste kirjutaja, kel oli edu ka käelises tegevuses. “Osa lastest tahtis minna oma vanasse klassi tagasi, sest neid ei kammitsenud enam hirm hakkamasaamise ees.”
Talent ilmneb tänu enesekindlusele. “Kui laps usub endasse, tõstab see tema enesehinnangut,” räägib Mare Leino. Täiskasvanud ei tohi käega lüüa, et nagunii ei tule midagi välja, rõhutab ta. Madalat enesehinnangut saab tõsta ennekõike vanem. Selleks on tarvis arvestada lapse eripära ja kiita teda selle eest, mis tal tõesti hästi välja tuleb.
Kui laps hakkab juba kaheselt viisi pidama , võib see olla märk sellest, et füüsikaolümpiaade ta võitma ei hakka. Muusikaliselt või keeleliselt andekad on sageli nõrgad reaalainetes, räägib Mare Leino.
Igas inimeses on ülekaalus teatud võimed, mida on võimalik kindlaks teha juba varajases lapseeas. Kas või selle järgi, mis lapsel hästi välja tuleb. Ja kui tal midagi õnnestub, vajab ta kiitust. Heast sõnast ja kodusoojusest saab alguse lapse ande areng.
Leesmann, S. (2002). Andekas laps - õnn või õnnetus? Pere ja Kodu nr 10. [2008, märts 31].
http://www.perekodu.ee/index.aw/section=21421

9. Kuidas tunneb ennast andekas õpilane koolis?

K. Uusikylä on uurinud Soome õpilaste koolimeeldivust ja tõdenud, et oluline on valitsev õhkkond, turvalisus, õpetaja õpetamisoskused, poiste seas on kooliga rahulolematust rohkem kui tüdrukute hulgas. Nimetatud uurimusega analüüsiti andekate laste isiksuseomadusi ning harrastusi.
Uurimuse eesmärgid:

• Andekate laste koolimeeldivus, hinnangud õpetajatele ja õpilaste asend kaaslaste seas.
  
• Õpilaste arvamused oma isiksuseomaduste kohta ning nende kõrvutamine õpetajate ja lapsevanemate hinnangutega.
  
• Andekate hobid.
  

Uurimus viidi läbi ajavahemikus 1998-2000 ja selles osalesid mitmed TPÜ diplomandid.
Uurimuses kasutatavad metoodikad:

• J. Sõerdi ja L. Tamme adapteeritud Tasola testi 7-11 aastaste laste vaimsete võimete diagnoosimiseks.
  
• J. Sõerdi (1994) testi 6.-9. klassi õpilaste intelligentsi mõõtmiseks.
  
• Ankeedid andekate laste koolimeeldivuse, isiksuseomaduste ja hobide uurimiseks.
  
• Ankeedid andekate õpilaste isiksuseomaduste kaardistamiseks.
  

Uurimustulemused
Erinevate tunnuste põhjal tehtud faktoranalüüs tõi välja 5 olulist faktorit , millest esimest võib nimetada koolimeeldivuseks – osatähtsus 27,6 %. Selles faktoris domineerivad nimelt positiivsed tunnused, nagu rahulolu, õnnestumine, vaimustuse tunne. Andekatele üldiselt meeldib koolis käia, kuid tulemused ei olnud ühesed, sest pooled õpilastest märkisid, et tunnevad vaid mõnikord rahulolu ja pole koolist eriti vaimustatud. Pea neljandik väitis, et nad ei ole õppimises püüdlikud ja see on nende jaoks vahel rutiinne tegevus. Poisid on rahulolematumad, tüdrukud aga kogevad sagedamini õppimisest rõõmu (63%), rahulolu (50%) ja õnnestumise tunnet (75%).
Teist faktorit (19%) iseloomustavad negatiivsed tundmused: masendus, ahistatus, ebaõnnestumise kartus, ka unetus , kõhuvalu ning vihatunne.
Kolmandat faktorit (12,7%) võib üldistada psühhosomaatilisteks ilminguteks , mida iseloomustavad halb enesetunne, peavalu, unetus, rahutus. Siin oli oluline ka püüdlikkus.
Ükskõiksus-, vastikus-, väsimustunne, soov mitte kooli minna, kuid samas ka põnevus iseloomustavad neljandat faktorit – seega ülekaalukalt vastumeelsust kooli suhtes.
Viimase faktorina nimetatakse koolihirmuks (7,1%), s.o hirm, rahutus, pettumus.
Suurim osakaal on koolimeeldivuse faktoril ja andekad lapsed suhtuvad kooli üldiselt positiivselt, kuid samas tunnevad nad ahistatust, neil esineb tervisehäireid ja koolihirmu.
Võrreldes andekate ja tavaõpilaste koolimeeldivust, selgus, et viimased tunnevad sagedamini hirmu ja väsimust, 28% neist märkis, et kool on nagu luupainaja.
Arvamused õpetajatest olid andekatel lastel kriitilised . 44% väitis, et õpetajad sageli ei mõista neid. Rohkem kui kolmandik arvas , et õpetajad innustavad vähe õppima, pooled, et õpetajad on ebaõiglased. Samas hindavad õpilased õpetajate huumorimeelt ja näeksid seda palju enam kui liigset rangust. Hinnangud õpetajatele olid poistel ja tüdrukutel sarnased, kuid poisid tunnetasid enam õpetajate liigset rangust. Kaks kolmandikku õpilastest olid veendunud, et õpetajatele meeldib nende töö ja nad teevad seda südamega.
Hinnangutes koolile pidasime silmas kooli õpetuslikke ja kasvatuslikke ülesandeid. Õpilase olid nõus, et kool annab eelkõige eluks vajalikke teadmisi ja oskusi. Kaks kolmandikku andekatest väitis, et kool kasvatab vastutustunnet ja annab koostööoskusi (56%). Mingil määral oldi nõus, et kool õpetab iseseisvalt mõtlema, innustab hankima lisateadmisi, annab enesekindlust ja kasvatab tasakaalukust ning meeste-naiste võrdõiguslikkust. Pooled küsitletutest leidsid , et kool ei innusta õpilasi loovale tegevusele. Andekad õpilased olid teistest kriitilisemad ja nad pidasid kooli pigem teadmiste-oskuste omandamise kohaks kui kasvatusasutuseks.
Andekate laste aktiivsus tundides on madal – vaid 19% arvas, et osaleb tundides aktiivsemalt kui teised. Ligi kaks kolmandikku õpilastest ei küsi tunnis rohkem kui teised, pooled ei tõsta kätt ka siis, kui vastust teavad. Pea viiendik arvas, et segab teistest enam tundi ja seda enam poisid. Uurimustes selgus ka, et tavaõpilased on aktiivsemad, tõstavad rohkem kätt ja küsivad. Kui andekatele õpilastele ei anta võimetekohast tööd, ei rakendata tunnis piisavalt ning nad ei leia küllaldaselt tunnustust, siis ei ole neil ka stiimulit tunnis aktiivselt osaleda. Kaob õpimotivatsioon, tekivad käitumisprobleemid.
Analüüsides andekate laste sotsiaalset kohta kaaslaste seas selgus, et kolmandik pidas end klassikaaslaste seas hinnatuks ja samapalju väitis vastupidist. Kolmveerand vastanutest leidsid, et neil on palju häid koolikaaslasi ning et nad ei ole arad ega kõrvalehoidvad. Kaks väidet oli ankeedis füüsilise ja vaimse vägivalla hindamiseks. 6% nimetas, et kaaslased on neid füüsiliselt kiusanud ja pea 20%, vastanutest märkis ka aeg-ajalt esinevat narrimist. Tulemustest võib järeldada, et paljud ei tunne end klassikaaslaste seas hästi, kuigi neil on enda arvates palju häid sõpru ja kaaslasi. Võib-olla kardavad nad erineda oma klassikaaslastest, ei arenda oma võimeid teadlikult, et vältida kaaslaste tõrjuvat hoiakut.
Andekad lapsed on hinnangu järgi rõõmsameelsed (88%), enesele lootvad ja õnnelikud (82%). Nad hindasid enda juures kõrgelt ka seltsivust, jutukust, iseseisvust, julgust. Negatiivsetest omadustest võib märkida hoolimatust ja kinnisust (24%), mõtlematust (19%), ka riiakust, lohakust (18%). Poisid olid oma hinnangutes tüdrukutest kriitilisemad. Tüdrukud pidasid ennast hoolsamateks, tasakaalukamateks, rõõmsamateks, kohusetundlikemaks. Poisid aga järelemõtlikemaks ja võimuahnemaks.
Analüüsides õpetajate ja lapsevanemate hinnanguid õpilaste isiksuseomadustele, selgus, et ka nende arvamuse järgi on lapsed eelkõige iseseisvad, elurõõmsad, õnnelikud, südamlikud ja seltsivad. Andekate laste enda hinnangud oma isiksuseomadustele olid kriitilisemad kui vanemate ja õpetajate arvamused.
Õpetajate ja vanemate hinnanguid kõrvutades ilmnes, et õpetaja pidas last täpsemaks, oma tegemistes rahulikumaks ja tasakaalukamaks kui tema vanemad. Õpetajad iseloomustasid õpilasi positiivsemalt kui nende vanemad. Kõige kõrgemalt hindasid õpetajad andekate iseseisva töö oskusi, head mälu, lugemust ja laia sõnavara, samuti vastutus-ja vastupidamisvõimet. Madalamalt hinnati andekate algatusvõimet ja asjaolu, et nad ei ole varmad vastu võtma uusi ülesandeid ja tegema neid nii palju kui võimalik. Ilmselt sõltub valmisolek eelkõige sellest, mis laadi ülesandeid õpilasele pakutakse, kas rutiinset tööd ajatäitmiseks või huvitavat võimetekohast tööd. Andekate enesehinnang oli positiivne.
Andekate harrastusi küsitledes selgus, et kaks kolmandikku neist tegeleb spordiga, kusjuures esindatud olid erinevad spordialad. Märgiti veel muusika ja kunstiga tegelemist, kollektsioneerimist. Selgus, et pooled küsitletud andekatest lastest olid tegelenud oma hobiga kuni 4 aastat ja neist samapalju 4-8 aastat, samas kui pikemat aega olid oma huvialaga tegelenud 93% tavaõpilastest. Selgus, et andekad õpilased kulutavad hobiga tegelemisele aega, kuid nende hobid ei ole püsivamad kui teistel.
Üsna loomulikult on hobi õppimise kõrval teisejärguline ning kolm neljandikku küsitletutest vastas, et kooliskäimine ei sega tegelemist hobiga. Kõige rohkem toetavad lapsi hobiga tegelemisel sõbrad ja vanemad. Toetus on loogiline, sest suur osa sõpradest ning sageli ka vanemad tegelevad sama harrastusega. Kookuvõtvalt võib tõdeda, et teismeliste noorte huvialad on sarnased ja eelistatud on sportimine.
Vikat , M. (2002). Andekas laps muutuvas ühiskonnas. Tallinn: TPÜ Kirjastus
Allikad:
http://paikeselapsed.kolhoos.ee/stories/storyReader$121
Leesmann, S. (2002). Andekas laps - õnn või õnnetus? Pere ja Kodu nr 10. [2008, märts 31].
http://www.perekodu.ee/index.aw/section=21421
Lõkova, E., Kompus, A. (2007, September 27). Andekas laps vajab täiendavat tähelepanu. Eesti Ekspress. [2008, märts 31].
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/3A05F1FC913DA375C2257362004A3141
Pittelkow, K., Jacob, A. (2004). Andekas laps. Tallinn: Väike Vanker
Unt, I. (2005). Andekas laps. Tallinn: Koolibri
Vikat, M. (2002). Andekas laps muutuvas ühiskonnas. Tallinn: TPÜ Kirjastus
17