Ameerika põliskultuurid (1)

Gustav Adolfi Gümnaasium
Referaat
Ameerika Põliskultuurid
Koostaja : Kristiina Pruul
11D
Juhendaja : Sirje Promet
Sisukord
Lk. 2-3 Esimesed Ameeriklased
Lk. 4-5 Kesk-Ameerika kõrgkultuurid
Lk. 6-7 Andide kõrgkultuurid
Lk. 8 Põlisameeriklaste elukulg
-Lapsepõlv
-Elukaaslase valimine
Lk. 8-9 Põlisameeriklaste toitumisharjumused
-Küttimine
- Korilus
- kalastamine
-Põllundus
- Toiduvalmistamine
Lk. 10-11 Põlisameeriklaste rituaalid ja kombed
-Rõivad
- Pidulikud sündmused
-Tantsud
-Piibud ja pau-vaud
Lk. 11-12 Põlisameeriklaste eluolu
-Mängud ja sport
-Sõjad ja rahu
-Ravitsemine
Lk. 12 Koloniseerimine ja tulevik
Lk. 12 Lõppsõna
Esimesed ameeriklased
Sügaval jääajal, 34 000 kuni 30 000 aastat e.kr. moodustas maakera veemass tohutuid jäämandreid. Seetõttu oli Beringi mere veetase praegusest sadu meetreid madalam nind Aasiat ja Põhja-Ameerikat ühendas Beringi-nimeline maariba.Esimesed inimesed, kes Põhja-Ameerikasse jõudsid, ilmselt ei aimanudki, et nad on teisele mandrile saabunud. Nad jälitasid lihtsalt ulukeid, nagu nende esiisad olid seda tuhandeid aastaid teinud ning sattusid Siberi rannikut pidi liikudes mööda maariba teisele mandrile.
Umbes samal ajal hakkas mammut välja surema ja tema asemel sai piisonist iidse põhja-ameeriklase põhiline toidu ja kehakatte allikas. Sedamööda, kuidas aina rohkem ulukeid välja suri, ilmus muistse ameeriklase toidulauale üha enam taimi,marju ja seemneid. Järk-järgult võttis maad korilus ja tehti esimesi algelisi katseid põldu harida. Praeguse Kesk- Mehhiko aladel elanud indiaanlased olid esimesed kes hakkasid kasvatama tervilja, melonkõrvitat ja ube ilmselt juba 8 000 aastat e.kr. Pikkamööda levis see oskus ka põhja poole. 3 000. aasta paiku e.kr. tegeldi New Mexico ja Arizona orgudes algelise maisikasvatusega. Ajapikku lisandusid esimesed niisutuskatsed ning aastaks 300 e.kr. juba ka teatavad külaelu sugemed.
Meie ajaarvamise esimestel sajanditel asusid praegustel Phoenixi aladel Arizonas hohokumid, kes ehitasid palliväljakuid ja püramiidjaid maunde, nagu neid ka Mehhikost leitud on, samuti vee- ja niisutussüsteeme.
Esimesi maundiehitajaid indiaalnasi tuntakse Adena kultuuri esindajatena. Nad rajasid mullast matmispaiku ja kindlustusi juba 600. aasta paiku e.kr.Osa sellest ajast pärit maunde on kas linnu või mao kujulised ning neil on ilmselt olnud religioosne otstarve, mida senini täpselt ei teata.
Adenani hõim vallutati või tõrjuti kõrvale Hopewelli kultuuri inimrühma poolt. Nende üks tuntumaid asulaid on leitud Lõuna-Ohio kandist, kus praeguseni on alles tuhandeid taoliste maundide jäänuseid.
Umbes 500. aastaks p.kr. kaovad ka Hopewelli inimese jäljed, andes maad reale hõimudele, keda tuntakse Mississippi ehk tempelmaundide kultuurina.Arvatakse, et Cahokia linnas Missouris elas 12.algul umbes 20 000 elanikku. Linna keskel seisis hiigelsuur pealt lame maund, mille alus võttis enda alla 37 ha ja mille kõrgus oli 30 m. Sealt lähikonnast on leitud veel kaheksakümmend seesugust maundi. Taolistes asulates elatuti jahipidamisest, korilusest, kaubavahetusest nind põlluharimisest.
Nüüdse Ühendriikide edelaosas hakkasid praeguste hopi indiaalnaste esiisad 900. aasta paiku ehitama kivist ja põletamata tellistest pueblosid. Need omapärased hiigelkorterit meenutavad rajatised olid sageli ehitatud kaljunõlvadele (tuntuimas Colorado Mesa Verde ’’kivipalees’’ oli üle 200 ruumi).
Enne Kolumbuse tulekut elasid kõige jõukamad Ameerika indliaanlased ilmselt looderannikul Vaikse Ookeani ääres, kus rikkalikud kala- ja muud loodusannid võimaldasid püsikülade teket juba 1 000 aaastat e.kr. Nende külluslikke ’’potlach’’-pidusid peetakse siiamaani jõukuse ja priiskamise etaloniks, millele Ameerika esiajaloos võrdset ei leidu.
Seega polnud Ameerika eurooplaste saabudes sugugi asustamata metsik ala. Praegu arvatakse, et läänepoolkeral elas tollal sama palju inimesi kui Lääne-Euroopas – umbes 40 miljonit.
Tollane indiaani kultuur ja kombed olid sugukonniti õige mitmekesised ,mis on ka loomulik, arvestades nende asuala ulatust ning elutingimuste erinevust. Enamik hõime, eriti metsastel idaaladel ja Kesk-Läänes, elatusid jahist, korilusest ja maisikasvatamisest nind muust põllundusest.
Enamasti hoolitsesid majapidamise ja toidu eest naised, meeste asi oli jahil käia ja sõdida. Igatahes oli Põhja-Ameerika indiaani ühiskond maaga tihedalt seotud. Nende uskumusi läbib samastumine looduse ja loodusjõududega. Indiaanlaste elu oli suguvõsakeskne ja kogukondlik. Ehkki mõnedel Põhja-Ameerika suguharudel oli teatud tekstide talletamiseks välja töötatud piltkiri, oli indiaani kultuur valdavalt suuline nind muinasjuttuse ja unenägude peast jutustamine kõrgelt hinnas.
Ilmselt käis suguharude vahel elav kaubavahetus ning paljud leiud osutavad laialdasi ja tihedaid püsisuhteid naabrite vahel, mis olid nii sõbralikud kui ka vaenulikud.
Lühike Ameerika ajalugu.
Ameerika Ühendriikide informatsiooniagentuur.
Kesk-Ameerika kõrgkultuurid
Kesk-Ameerika suurte tsivilisatsioonide aeg algab olmeekide esiletõusuga Mehhiko lahe äärsetes džunglites 1200. aasta paiku e.m.a. Mitmeti meenutasid nad Vana Maailma sumereid - nemad leiutasid Uue Maailma jaoks kirja, kalendri, lõid hästiorganiseeritud riigi ja ehitasid esimesed linnad. Leiutamata jäi ainult ratas.
Olmeekide kultuurist on siiski suhteliselt vähe teada. Ajahammas on nende linnadest paljugi hävitanud ja õnnetuseks ei suudeta siiani lugeda olmeekide hieroglüüfkirja. Nende silmatorkavaimad mälestised on mitme meetri kõrgused kõvast basaldist välja raiutud inimpead. Kummalisel kombel on need pigem negroidsete kui indiaanlaslike näojoontega. Seetõttu on isegi oletatud olmeekide pärinemist Aafrikast. Olmeegid pärandasid oma ligi pooleteist tuhande aasta vanuse kultuuri teistele Kesk-Ameerika rahvastele, nii itta kui läände.
Olmeegi hiigelpea
Lääne pool puhkes meie ajaarvamise alguses kõigepealt õide Teotihuacani kultuur. Nime on see saanud Teotihuacani linna järgi, mille suurejoonelised varemed tänase päevani säilinud on. Eriti tuntud on seal asuv ligi 65 m kõrgune Päikesepüramiid . Erinevalt Egiptuse püramiididest on Vana-Ameerika omad eelkõige templite aluseks. Samas kõrval asub mõnevõrra väiksem Kuupüramiid. Teotihuacani pidasid pühaks pea kõik Kesk-Ameerika arvukad hõimud, selle nimi tähendab nahua keeles "Linn, kus inimesed muutuvad jumalaiks". Teotihuacan oli ilmselt jumal Quetzalcoatli - tõlkes 'sulismadu' kultuse keskuseks, kuivõrd tema kujutisi seal palju leidub. Quetzalcoatlit peeti inimestele kunstide ja hariduse õpetajaks.

Teotihuacan linnulennult Päikesepüramiid Teotihuacanis
Milline rahvas Teotihuacani ehitas on siiani ebaselge. Sageli arvatakse, et need olid tolteegid , omapärane rändurrahvas, kes aegade jooksul ikka ja jälle vaenlaste poolt sisseelatud paikadest lahkuma sunniti ja oma teedel lõpuks koguni maajade juurde välja jõudis. Tolteekide kunstist on palju kaduma läinud, säilinud on aga nende pealinna Tollani varemed.
Rikkaliku kultuuri lõid ka Mehhiko lõunaosas, praeguse Oaxaca ümbruses elanud sapoteegid ja misteegid.
Kõige rohkem teatakse-tuntakse kaasajal Yucatani poolsaare ürgmetsades elanud maajade ( maiade ) kultuuri. Põhiliste hävitajate - hispaanlaste - tuleku ajaks olid nende olulisemad linnad juba maha jäetud ja džunglisse mattunud. Pealegi osatakse kaasajal lugeda maajade hieroglüüfkirja, paraku mitte täielikult.
Maajade ligi poolteist tuhat aastat vana kultuur oli äärmiselt rikkalik ja mitmekesine . Nad olid geniaalsed matemaatikud ja astronoomid. Maajade kalender oli näiteks tükk maad täpsemalt välja arvutatud kui eurooplased seda selleks ajaks olid suutnud.
Umbes 12. sajandil jõudsid maajade juurde tolteegid ja kaks kultuuri sulasid kokku omapäraseks tervikuks.
Nii deformeeriti maaja ülikute kolpa, et saavutada õilis kotkaprofiil
Maaja linnade keskustes kõrgusid templipüramiidid, asusid valitsejate paleed, observatooriumid ja staadionid rituaalsete pallimängude jaoks. Linnu ühendasid omavahel nöörsirged teed. Tavaks oli püstitada steele - nikerdatud kivisambaid oluliste sündmuste tähistamiseks. Säilinud on ka värvikirevaid seinamaale.
Tikali Suur Väljak templipüramiidiga.
Meile võib nende kultuur ja kunst näida sünge ja isegi jõhkrana. Maajade usund oli tõepoolest karm - tavaline oli näiteks inimeste ohverdamine . Peab aga meeles pidama, et selle aja indiaanlane ei kartnud surma ja valu, ta pidas seda enesestmõistetavaks ja paratamatuks. Sarnased jooned on omased ka kõigile teistele Vana-Ameerika kõrgkultuuridele.
14. ja 15. sajandil ühendasid asteegid suure osa praegusest Mehhikost üheks impeeriumiks, alistamata jäid ainult maajad . Asteekide kanda jäi 16. sajandi algul Mehhikosse tunginud hispaania vallutajate pealöök. Kui hispaanlased 1521. aastal nende pealinna Tenochtitlani (asus praeguse Mexico City kohal) astusid jäid nad imestusest tummaks. Saarele rajatud linn meenutas nende arvates Veneetsiat. Linna läbisid kanalid, saart ühendas järvekaldaga lai tamm mitme tõstesillaga, linna keskel asus võimas templite ja paleede kompleks . Mõnede uurijate arvates elas seal 300 000 inimest ja oli ligi 60 000 kivihoonet. Asteekide arhitektuurist ja üldse kunstist on väga vähe säilinud, kuna hispaanlased lammutasid kõik, mis neile teele ette jäi.

Tenochtitlani rekonstruktsioon Asteegi türkiisidega Asteekide kalender kaunistatud kolp
Andide kõrgkultuurid
Andide tsivilisatsioonide sünnikodu on Vaikse ookeani rannaaladel. Meie ajaarvamise alguses kerkisid seal järjest esile rahvad , kes rajasid rajasid arenenud ühiskonna ja võimsad riigid. Teise aastatuhande alguses nihkus raskuspunkt rohkem Andide kõrgmäestikku - Titicaca järve ümbrusse.
Ühed vanimad Lõuna-Ameerika kultuurimälestised on ühtlasi ka kõige mõistatuslikumad ja suurejoonelisemad. Lennunduse arenedes avastati ühtäkki, et kõrbelises Nazca orus on maapinnale kantud tohutute mõõtmetega joonised, mis kujutavad küll linde, küll loomi, küll putukaid, küll taimi. Nähtavad on need ainult õhust ja jääb üle vaid mõistatada, miks küll nende loojad kilomeetritepikkuseid kraave kaevasid ja kivivalle ladusid .
Umbes samal ajal kui rajati müstilised joonised, esimesel aastatuhandel, tõusis esile sõjakas motšiika hõim. Nii nimetatakse neid peamise leiukoha Moche järgi. Moches kõrguvad siiani Lõuna-Ameerika vanimad püramiidid, 65 m kõrgune Päikesepüramiid ja mõnevõrra madalam Kuupüramiid. Motšiikade kõrgeltarenenud riik püsis usutavasti umbes 1000 ja ilmselt on nende loodud ka Chimust leitud imekaunid kuldesemed. Lausa hämmastavalt realistlikud on motšiikade inimpeade kujulised savianumad.
Moche Päikesepüramiid Kuldvaas Chimust

Teise aastatuhande alguseks oli kultuurikese nihkunud Andide kõrgmäestikku, esmalt Titicaca järve piirkonda praeguse Peruu ja Boliivia piiril . Mõnevõrra mõistatuslikuna kõrguvad järve kallastel Tiahuanaco (Tiwanaku) linna varemed. Kes selle muljetavaldava keeruka kompleksi rajas, pole teada. Pärast hiilgeaega 4.-10. sajandil jäeti linn millegipärast täiesti maha ja alles inkad hakkasid seda sajandite pärast pühamuna kasutama. Tuntuimad mälestised Tiahuanacos on Päikesevärav, rituaalne õu ning Päikese- ja Kuupüramiidi varemed. Hämmastav on neid moodustavate hiiglaslike kõvast kivist plokkide töötlemistäpsus.
Tiahuanaco Päikesevärav
15. sajandi algul kerkis mägedes esile ketšua rahvas, keda ajaloos nende valitseja tiitli Inca järgi rohkem inkadeks nimetatakse. Järkjärgult alistasid sõjakad ja hästi organiseeritud inkad oma võimule tohutu maa-ala praegusest Ekuadorist Tšiili keskosani, võttes üle endast kõrgemal tasemel olevate rahvaste kultuuri. Inkade hiigelriiki võib vabalt võrrelda Rooma impeeriumiga. Nagu roomlasedki pidasid inkad oluliseks korralikku teedevõrku riigi eri osade ühendamiseks, ainult et teede rajamine kõrgmäestiku järskudele nõlvadele, üle kuristike oli märksa keerulisem. Sellegipoolest on paljud inkade teed kaasajani kasutatavad - niivõrd põhjalikult on nad ehitatud.
Sacsayhuamani kindluse müür Cuzcos
Inkade arhitektuur oli asjalikult rangejooneline ja otstarbekohane. Nagu Tiahuanaco ehitajadki kasutasid nad tohutuid kiviplokke, töödeldes neid nii täpselt, et noateragi ei õnnestu kahe kivi vahele suruda. Sagedaste maavärinate tõttu on inkade ilma mördita laotud müürid lukustatud üheks tervikuks omapärase võttega - kivid on hulknurksed ja üksteisega väga täpselt sobitatud .
Inkade pealinna Cuzco kohal kõrgub siiani Sacsayhuamani kindlus , mille kolmekordses müüris leidub nii 12-nurkne kui ka 300-tonnine kivi. Cuzco vallutanud hispaanlased ei uskunud kuidagi, et metslastest indiaanlased millegi nii võimsa ehitamisega toime on tulnud ja pidasid ehitist deemonite kätetööks. Cuzco kõrval on teiseks tähtsamaks inkade ehitusmälestiseks üsna hästi ajahambale vastu pidanud Macchu Picchu .
Macchu Picchu varemed Inkade sõlmkiri – kipu
Hoolimata kõrgest kultuuritasemest ei tuntud Andide kultuurides ei ratast, raha ega kirja. Siiski kasutasid inkad tähtsate sõnumite edastamiseks ja arvepidamiseks omapärast sõlmkirja.
Metallidest tunti vaske, hõbedat ja kulda, mida enamalt jaolt kasutati ehete ja rituaalsete esemete valmistamiseks. Inkade kullasepakunstist on väga vähe säilinud, sest 1530-1532 inkade riigi purustanud hispaanlased ainult kulda ihkasid ja sulatasid kunstiteosed halastamatult kangideks.
Indrek Kuuse 2003
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/keskameerika.ht m
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/andid.ht m
Põlisameeriklaste elukulg
Lapsepõlv
Esimene eluaasta möödus lastel mugavasse kätkisse rihmutatult. Ema kandis kätkit kõikjal kaasas. Hiljem hoidis neid suur pere – vanemad, vanavanemad, onud ja tädid, kes kõik õpetasid lastele suguharu tavasid. Tüdrukud õppisid toitu valmistama, õmblema, nahku parkima, savinõusid tegema, korve punuma ja värvitud ursoniokkaid mustriks tikkima. Poisid õppisid tööriistu ja relvi valmistama ning harjutasid küttimist ja sõjakunsti. Ohtralt aega jäi ka mängudeks, nagu lumistelt nõlvadelt piisoniribidest kelguga allakihutamine. Laste murdeikka jõudmist tähistati pidulike talituste ja tantsudega. Laps sai kingituseks toredad rõivad ja uue nime. Apatši neiud puistati üle järvkõrkja kollase õietolmuga; Alaska neidude näod tätoveeriti. Täisikka jõudnud neiud hoidsid naiste seltsi, aga poisid pidid enne tõeliseks kütiks ja sõjameheks saamist läbima rea julgusproove, sealhulgas haavama vaenlast või tapma ta.
Lape nimi oli väga tähtis, aga selle valisid tihti sugulased ja suguharu vanemad liikmed, mitte lapse vanemad. Kui edelas elava hopi suguharu laps sai 20-päevseks, tuli külla isapoolne vanaema tütardega, et last õnnistada ja talle nimi leida. Innuitid andsid iga kord, kui laps nutma puhkes, talle uue nime, nii et mõnigi imik kandis tosinat nime. Seminoli noorukile anti uus nimi, kui ta oli oma vaprust lahingus tõestanud.
Elukaaslase valimine
Mõned põlisameeriklaste abielupaarid alustasid kooselu lihtsalt kingitusi vahetades. Siis läks neiu (võib-olla 13-aastane) oma mehe juurde koju või tuli mees naise perekonda. Subarktilised paarid ehitasid endale koos vigvami. Suguharuti ja piirkonniti olid abiellumistavandid väga erinevad. Jõukamad Looderanniku tlingitid korraldasid rahvarohkeid pulmapidusid, kus jagati hinnalisi kinke. Preeriates võlus nooruk oma väljavalitut vilepillil armuviise puhudes. Õhtul istuti pruudi tipii läheduses, sõba üle peade, et uudishimulikud möödujad ära ei tunneks, ja puhuti juttu , et vastastikustes tunnetes selgusele jõuda. Hilisematel aegadel kinkis jõukam peig pruudi perekonnale hobuseid. Edelapiirkonna hopide abielu oli alles siis ametlikult kinnitatud, kui ämmad koos, ühes kausis , juukseid pesid.
Põlisameeriklaste toitumisharjumused

Küttimine
Kindlamaid tõendeid Ameerika jääaegsetest küttidest saadi aastal 1926, mil Folsomist New Mexicost leiti 10 000 aasta vanused hoolikalt vormitud kivist odaotsad . 1932. aastal kaevati Clovises New Mexicos välja veelgi vanemalt rahvalt pärinevad kuni 12 000 aasta vanused odaotsad. Kütid, kes 10 000 aasta eest jahtisid mammuteid, mastodone, ürgpiisoneid ja hiidlaisiklasi, kasutasid oda heitmiseks spetsiaalset seadeldist, mida kutsutakse atlatliks. Atlatl kujutas endast tugevat puust varba , millel lebas oda. Sellisel alustel sai oda tunduvalt suurema liikumisjõu ja lendas kaugemale. (sõna ’’atlatl’’ pärineb asteegi keelest ja tähendab ’’odaheitja’’).
Piison oli preeriaindiaanlaste jaoks kogu nende elu. Iga suguharu korraldas keerukaid riitusi, et karju ligi meelitada. Selleks kasutati haruldasi piisonikujulisi kive, pühi piisonikoljusid ja loomade magudest leitud karvapallikesi. Kütid ei unustanud kunagi tänamast vaime, kui jaht õnnestus. Olid siis loomad aetud üle kaljuserva, nooltega maha võetud, hobuselt piigi otsa aetud või oli üksik hangedes sumpamisest võhmal pull samasse tapetud . Nende silmis olid tapetud loomad nagu vennad, kes olid end ohvriks toonud . Piisonist ei lastud midagi raisku minna: nahkadest said sõbad ja peavari , sõnnik läks kütuseks, rasv põletati lampides, sarvedest tehti lusikaid, luudest tööriistu ja lelusid, magudest supikatlaid ja sõrgadest kõristeid ning liimi. Kuivatatud liha purustati, segati marjadega, vaalti rasvaga üle ja saadi energiaküllane toit – pemmikan.Üks päev õnnestunud jahti andis suguharule aasta toiduvaru.
Kuna piisonid hunte ei kartnud, peitusid kütid hundinahka ja hiilisid suurtele loomadele lähedale. Vilunud vibukütt jõudis mitu looma tappa enne, kui kari hirmunult põgenes.
Korilus
Toiduotsingud sundisid põlisameeriklaste suguharusid rändama varakevadest kuni hilissügiseni ühest kohast teise. Nad kogusid seemneid, marju, pähkleid ja juuri. Suures Nõos olid juba märtsis hundinuia tõusmed esimesteks ’’aedviljadeks’’, aga septembris korjati männiseemneid talvevarudeks. Juhuslik rändrohutirtsuparv sai maitsvaks pidusöögiks. Inimesed püüdsid kõike, alates rottidest, hiirtest , tõukudest ja sisalikest kuni jäneste ja hirvedeni. Nad tegid kõrkjatest ning sulgedest peibutisi, et metsparte madalasse vette meelitada. Siis püüti neid käsitsi või lasti nooltega. California korilased küttisid mägedes ja mererannal , nad korjasid tammetõrusid nind hõõrusid need jahuks.

Kalastamine
Hiliskevadel tungivad lõhed sisemaa jõgedesse kudema . Looderanniku suguharud uskusid, et nad teevad seda nimme , varustamaks inimesi toiduga, ja nii püüti neid võrkude ning tõketega. Nad lugesid esimesele püütud lõhele tänupalveid, küpsetasid ja jagasid ta omavahel ning viskasid luud tagasi jõkke, kus need uskumuse kohaselt taas elusaks kalaks muutusid. Ka ookean oli sealtkandi elanikele rikkalikuks toiduallikaks. Sealt püüti vaalu, hülgeid, tohutuid hiidlesti, turska ja tuura , igasuguseid merekarpe ja rasvast küünaltinti, millest saadi lambiõli. Mõned suguharud Suurel Järvistul kasutasid tõrvikuid kanuust ahinguga kalu lüües, lisaks päeval võrgust ning tõketest saadule. Kagupiirkonnas said inimesed vajaliku valgu kalast , kilpkonnadest, alligaatoritest ja hirvedest. Eskimod vajasid mereimetajate liha, et üle elada talv, mil taimset toitu polnud. Nad küttisid rüsijääl hülgeid ja jälitasid morski.
Mereloomade jälitamiseks olid kasutusel erinevad veesõidukid: pikk paat , jahisõiduk, kõrkjapaat, kasetohust kanuu , mängukanuu ja ümarpaat.
Põllundus
Kagupiirkonnad, osa Edelapiirkonnast ja preeriate idaserv olid parimad alad põllunduseks. Suuharud kasvatasid maisi, nisu, puuvilju ja aedvilju , kasutades tihti üsna kavalaid võtteid. Nii pandi oad maha kasvava maisi kõrvale, et nad üles ronides tuge leiaks. Põllupidajad leiutasid vahendeid maa niisutamiseks, lindude peletamiseks, hoidsid hiired ja niiskuse eemaltalletatud viljast ja hoolitsesid sellegi eest, et maa ei väsiks. Nad uskusid, et üleloomulikud jõud mõjutavad nende saaki ja pidasid pühalikke talitusi, et tagada rikkalik saak. Edelaosa papagod jõid saguaarokaktuse siirupit ja tantsisid, et vihma ei sajaks. Pueblo suguharud jutustasid, kuidas Sinise Maisi Naine ja Valge Maisi Neiu tõid maisi maa peale. Pueblode vastsündinuile antakse veel tänagi maisitõlvikuid, mis toovad õnne. Hidatsa põllumehed valmistasid hirve sarvedest rehad ja piisoni abaluust kõplad. Need kinnitati puidust varre otsa kõõluseribadega.
Mais tähendas elu kõigile idalaante hõimudele. Ühel põllul maisiga kasvatati ka ube ja melonkõrvitsaid. Irokeesid uskusid, et igaühel neist kolmest põlluviljast on oma hing ja kutsusid neid Kolmeks Õeks.
Toiduvalmistamine
Naised otsisid tundide viisi toidupoolist, tassisid vett ja valmistasid toitu. Tütred rabasid emade kõrval juba varasest lapseeast peale. Pueblo naised küpsetasid õueahjudes maisikaraskit. Looderanniku tlinglitid panid tihedalt punutud kuusejuurtest korvi vett, liha ning juurvilju, lasid vette tulikuumad kivid ja keetsid ühepajatoitu. Preeriaindiaanlased kasutasid selleks piisoninahast kotte. Metallkatlad, mis pidasid kauem vastu kui nahk või punutis, levisid eurooplastest kaupmeeste kaudu. Põlisameeriklastel polnud kindlaid söömavahesid, söödi siis, kui kõht oli tühi, peale õnnestunud jahti või kui mõni rändaja juhtus peatuma . Kostitamine oli oluline komme . Toiduküllus tähendas küllust kõigile ja kui puudus kätte tuli, jagati piskugi võrdselt. Toitu talletati talveks, kui taimi ja jahiloomi oli raskem leida.
Põlisameeriklaste rituaalid ja kombed
Rõivad
Põlisameeriklased pidasid lugu kaunistatud pidurõivastest, aga nende igapäevane kehakate oli lihtne. Rõivad pidid vastama ilmastikule tuulises preerias, Arktika pakases, niiseks rannikumetsas või kuivas kõrbes, kus käidi poolpaljalt. Rõivad olid avarad, et mitte takistada liigutusi – meestel vööpõlled, särgid, sõbad ja säärised; naistel pikad särgid ja säärised. Talvel kanti karvaseid sõbasid, tekke ja mitmekordseid rõivaid. Rõivaid valmistati materjalidest , mida ümbruskond pakkus – loomadelt saadi rõivasteks nahka, kõõluseid niidi ja luid nõelte valmistamiseks. Kirdeosas jätkus ühest põdrast kehakatte saamiseks, aga Suures Nõos vajati ühe mehe rõivastamiseks sadat jänesenahka. Kus jahiloomi nappis, kudusid naised taimekiududest, ka nõgestest ja elupuukoorest, riiet.
Nii mehed kui ka naised kandsid pehmest hirvenahast pidurõivaid, mis olid kaunistatud narmaste ja ursoniokastest tikandiga. Sõdalase maani sabaga peaehist kaunistavad kotkasuled ja nirginahad. Suled jutustavad mehe vägitegudest käsitsivõitluses.
Preeriaindiaanlaste naised õmblesid pehme või kõva tallaga mokassiine ja kaunistasid neid värvitud ursoniokaste ja keeruka helmestikandiga.
Pidulikud sündmused
Põlisameeriklased said paljudest pidupäevadest rõõmu tunda. Nad pühitsesid kõiki inimelus ettetulevaid tähtsündmusi, nagu täisealiseks saamist, pulmi või sõjaõnne. Sel puhul kanti tavakohast pidurõivastust, mida kaunistasid karusnahad, suled, okastikand ja helmed ning omavalmistatud kaelakeed, käevõrud ja kõrvarõngad loomahammastest, luust , küünistest, teokarpidest ning kividest. Nad uskusid, et kõiges – taevas, maas , taimedes, lindudes, loomades ja vees on vaimud, keda tuleb austada. Nende vaimudega sai ühendust võtta palvete, laulude, tantsude ja muude usundiriituste kaudu, mõned suguharud kummardasid ka koletisi , nagu Loodekalda Inimsööjavaim ning väljendasid tantsides ta kurja väge.
Apatši tüdrukute täisealiseks saamise 4-päevase pühitsemise kõrgpunkt oli õnnistamine õietolmuga – suguharu vägevaima võluainesega. Järvekõrkjal kollase tolmuga korvikesi koguti pidupäevadeks. Tolmuterad raputati neidude näole ja pähe.
Tantsud
Tavanditega põimunud tantsude kaudu väljendasid põlisameeeriklased oma rõõmu tähtpäevadel, palusid endale tervist, jahiõnne ja viljakust. Preeriasiuud matkisid enne jahti karu häält ning liigutusi või tantsisid sõjahüüete saatel võidu tähistamiseks skalbitantsu. California patvini suguharu tantsis tohutu suurtes peaehistes ja rohust või sulgedest keepides, et metsikute toidutaimede kasvu õhutada. Kuivas Edelapiirkonnas elavate hopide mehed korjasid keeruka riituse jaoks madusid. Maopreestrid, kes kandsid peas sulgi ja niuetel maomärkidega seelikuid, seisid ringis külaväljakul, maod hammaste vahel. Nende abilised kõditasid madusid sulgedega, et nad mehi ei salvaks. Peale riitust lasti maod kõrbes lahti, et nende välgujoonist meenutavad siksakilised jäljed tooksid lõikuse-eelset vihma.
Vilepillimuusika, mida nimetati ’’tuuleks, mis puhub elu südamesse’’, saatis paljusid tantse. Kuus sõrmeava tähendasid maad, taevast ja nelja ilmakaart . Hopi mehed kehastasid katšiinasid, nende usundis tähtsaid vaime. Nad tantsisid külviajal ja taimede kasvu- ning lõikusajal. Katšiinatantsijad õpetasid lastele suguharu kombeid ja kinkisid neile nukke. Innuiti mehed kandsid tavanditantsudel pikarandmelisi tupslunni nokkade ja sulerootsudega kaunistatud labakindaid. Nokad klõbisesid trummirütmis tantsides.
Piibud ja pau-vaud
Põlisameeriklaste pühaks tavaks oli suitsetada piipu , kui vajati vaimude abi sõjas või rahusõlmimisel, edukaks jahiretkeks, vihma väljakutsumiseks või hea kaubatehingu kordaminekuks. Piibud olid väga pühad ja ilusad ning nende valmistamine võttis nädalaid. Piibuvars oli õõnsast puust ja kaha valmistati pehmest kivimist katliniidist, savist või puidust. Üleloomulikud jõud läbi piibu ei voolanud, enne kui kaha ja vars pidulikult ühendati. Vanasti suitsetati piipu pau-vaude ajal, kui inimesed kogunesid tervist, sõja- või jahiõnne paluma. Tänapäeval on pau-vaud rõõmsad peod, kus vähemalt kord aastas meenutatakse vanu kombeid.
Piibu kaha, vart ja suitsetamissegu hoiti okastikandi ja helmestega kaunistatud hirvenahkses kotis. Usuti , et tubakal on nõiavõim, mis ravib või teeb halba, muudab inimese saatust, kutsub välja häid vaime ja peletab kurja eemale. Suitsetamissegu nimi oli kinnikinnik ja see koosnes kuivatatud tubakalehtedest, muude lehtede purust ja puukoorehelvestest. Arktikas olid piibud tihti morsaluust nikerdatud.
Põlisameeriklaste eluolu
Mängud ja sport
Paljud suguharud harrastasid pepipalli ehk lakrossi, et lahendada omavahelisi tülisid, anda vaimudele märku, et nad vihma saadaks või selleks, et mõni haige terveks saaks. Mäng oli kiire ja julm ning Kagupiirkonna mängijad hüüdsid seda ’’sõja väikeseks vennaks’’. Pealtvaatajad laulsid ja hõikasid, et mängijaid tagant õhutada ning vedasid park- ja karusnahkade või nipsasjakeste peale kihla, kes võidab. Sport aitas meestel jahi- ja sõjamehevõimeid (jõudu, julgust , vastupidavust, kiirust ja silmamõõtu) arendada. Harrastati ka jooksu, odaheitmist, võiduajamisi kanuudel ja hobustel ning võistlusi vibulaskmises. Mõnes suguharus võtsid ka naised võistlustest osa. Kõige armastatumad olid hasartmängud. Neis tuli arvata, kummale küljele langevad kausis hüpatatud virsikuseemned või pähklikoored, kummas käes on märgitud luutükike või millises mokassiinis on kivike .
Niihästi apatši mehed kui naised pidasid kaardimängust lugu. Kaardipakk lõigati välja toornahast ja kaardid maaliti vaba käega. Arktilised suguharud mängisid karibukarva täistopitud nahkpalliga jalgpalli. Võru- ja odamäng nõudis erilist osavust. Võistlejad pidid oda viskama maas veerevasse võrusse, milles oli märgistatud võrk. Tabamus tsentrisse andis kõige rohkem punkte. Hasartmängus segatakse pulgakesed katte all ja jagatakse kaheks kimbuks. Siis peavad mängijad ära arvama , millises kimbus on märgistatud pulgake.
Sõjad ja rahu
Mõned põlisameeriklaste hõimud vihkasid sõda, aga paljud sõdisid pidevalt hobuste ja jahimaade pärast, kättemaksuks kaotuste eest ja lahinguautasude nimel. Tihti korraldati väike rünnak ja kihutati tagasi, selle asemel, et pigevalt sõda pidada. Vahel võeti vangid suguharu liikmeks, vahel aga piinati neid ja skalpeeriti. Kagualadel kanti sõjaretkel vaid vööpõlle ja mokassiine, ning relvade kõrval vahendeid jalanõude lappimiseks. Sõdalased käisid hanereas ja astusid esimese mehe jälgedesse. Tšikasoo luurajad sidusid karu käpad jalge alla, et valejälgi jätta. Kirdepiirkonnas hiiliti metsades ja anti üksteisele loomahääli matkides märku või võideldi kanuudes Suurel Järvistul. Preeriate sõjamehed pidasid käsitsivõitlusi vapruse tunnuseks, ega pidanud lugu kaugelt noolte lennutamisest. Vapper sõdalane loendas oma hoope ja kinnitas iga hoobi eest oma peaehisesse või rõivastele kotka sule.
Sõdalased hindasid väga oma piisoninahkseid kilpe. Mõned neist olid kaetud hirvenahaga ja kaunistatud sümboolsete loomade, kuljuste ja sulgedega.
Ravimine
Põlisameeriklastel polnud kerge arsti välja kutsuda, arstivisiit ja tavadekohane ravimine kestis päevi. Selle korraldasid nõidarstid-taimetargad, mees- või naisšamaanid, kelle hulgas mõnel oli sama palju võimu kui pealikul. Šamaan ravis taimetõmmistega haigeid, ümises raviloitse, ennustas tulevikku või leidis kadunud esemeid, teadis tantse, laule, palveid ja tavandeid, mis meeldisid vaimudele ja tõid suguharule õnne. Noortele tehti palju kannatlikkuse ja vastupidavuse katseid, enne kui nad šamaaniks said õppida, ja see õnnestus vähestel. Oma nõiaväe said nad alles koos nägemusega mõnest pühast asjast või loomast . Üldiselt olid põlisameeriklased väga hea tervisega , kuni nende hulgas levisid Euroopast toodud saatuslikud nakkushaigused.
Puitraamile laotatud nahkadest saadi õhutihe onn. Sees kallati kuumadele kividele vett, nagu eesti saunas. Sõdalased puhastasid seal hinge ja ihu ja haiged leevendasid palavikku ning luuvalu . Navaho nõidarstid tegid haigete elamupõrandale peenekshõõrutud kivimitest suuri pilte. Nad uskusid, et liiv imeb enesesse kurjad haigused. Peale raviriitust pühiti pilt laiali. Põlisameeriklased kasutasid palju ravimtaimi. Pajukoorest keetsid nad valuvaigistit. Kagupiirkonnas uskusid tšerokiid, et iga taim ravib kindlat haigust. Neerurasva, searasva ja mesilasvahaga segatud võhumõõgajuure pulbrist sai haavadele salvi. Kuldkingajuured vaigistasid valu, leevendasid hüsteeriat ja ravisid grippi ning külmetushaigusi.
Koloniseerimine ja tulevik
Aastal 1492 nägid kariibi mere saarte elanikud Kolumbuse laevu. Nad arvasid, et laevad tulevad taevast, kus elasid võimsad vaimud. Kolumbus sisendas ’’Vana Maailma’’ eurooplastele mõtte ’’Uude Maailma’’ pürgimiseks. Hispaania , Inglismaa, Prantsusmaa ja Venemaa seiklejad tulid otsima maad, karusnahku ja väärismetalle. Mõned neist püüdsid sealseid hõime oma usku pöörata, teised kasutasid neid orjadena. Euroopasse jõudsid uued toiduined – šokolaad, päevalilleseemned, mais, kartul ja maapähklid; põlisameeriklased said tulirelvad , hobused, metalltööriistu ja viski . Valged asunikud võtsid maa enamasti vägivallaga ja lasksid tuhandeid piisoneid maha pelgalt lõbu pärast. Põlisameeriklased, kes kõike omavahel jagasid ja säästlikult elasid, ei suutnud seda mõista. Üks vana mees kurtis: ’’Kui piisonid kadusid , langesid mu rahva südamed põrmu, nad ei suutnud neid taas üles tõsta.’’
Lõppsõna
Põlisameeriklased said Euroopa asunike poolt esilekutsutud muudatustes rängalt kannatada. Paljud inimesed said surma ja paljud suguharud kadusid viimseni. Praegu aga põliselanike arv kasvab ja igal aastal sünnib aina tervemaid lapsi. Valitsused hakkavad hindama põlisameeriklaste kui Ühendriikide ja Kanada kodanike õigusi. Neist üle poole elab nüüd väljaspool reservatsioone.
Nüüdsed põlisameeriklased püüavad ühte sulatada nii uut kui vana ja hoida elavana oma usuriitusi, tavasid ning keeli. Tšerokii koolilapsed õpivad emakeelt ja tšerokiide elulaadi. Üle kogu maa toimuvatel pau-vaudel võtavad väikesed lapsed osa võistlus- ja ühistantsudest, jälgides trummide rütmi. Nende rõõmupidude puhul on nad oma suguharu rõivaid ja maalitud nägudega.
’’Põhja-Ameerika indiaanlased’’ Koostöös Ameerika Loodusloomuuseumiga.
’’Põlisameeriklased’’ Ameerika Loodusloomuuseum.
12
Tallinn 2008