Vana Ameerika kunst (1)

(kool)

Vana Ameerika kunst

referaat
SISUKORD 2
1.SISSEJUHATUS 3
2. VANA-AMEERIKA KULTUURI HARUD 4
2.1. Arhitektuur 4
2.2. Skulptuur , keraamika , maalikunst ja tarbeesemed 5
2.3.Kultuuri seos usuga 6
2.4.Arengutase 7
3.KESK-AMEERIKA KÕRGKULTUURID 7
3.1.Olmeekide kultuur 8
3.2. Maiade kultuur 8
3.3. Sapoteekide ja misteekide kultuur 10
3.4..Teitihuacani kultuur 11
3.5.Tolteekide kultuur 12
3.6. Asteekide kultuur 12
3. ANDIDE KÕRGKULTUURID 13
4.1. Motšiika kultuur 13
4.2.Tiahuanaco kultuur 14
4.3. Inkade kultuur 15
5.KOKKUVÕTE 17
6.KASUTATUD KIRJANDUS 18
1.SISSEJUHATUS
Ameerika kaksikmandri asustamine algas umbes 17 000 aastat tagasi. Aasiast üle Beringi väina tulnud rahvad hõivasid järkjärgult kontinendi kogu selle äärmuslikus mitmekesisuses. Kuni 16. sajandi alguseni elasid ja arenesid sealsed rahvad peaaegu täiesti lahus ülejäänud maailmast. Ameerika avastas eurooplastele teatavasti Christoph Kolumbus 1492. aastal. Tema ekslikust oletusest, et ta on jõudnud Indiasse on saanud oma üldise nime Ameerika põlisrahvad -  indiaanlased . Ameerika mandri nimi pärineb teise tolleaegse maadeavastaja Amerigo Vespucci eesnimest. Christoph Kolumbus
( Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
Ameerika ei olnud sugugi metslaste maa, nagu hispaanlased ja portugaallased arvasid. Sõltuvalt elatusaladest, ühiskondlikust korraldusest ja loodusest kujunes mitu suurt omapärase kunstiga piirkonda, nagu näiteks Põhja- Ameerika metsavöönd, preeriad, poolkõrbelised mäestikualad, Amazonase basseini troopikametsad jne. Suurelt osalt elasid põliselanikud küll veel kiviaja tasemel, kuid see ei tähendanud kaugeltki seda, et nende kultuur oleks olnud barbaarne ja algeline . Indiaanlaste rahvakunst oli väga rikas ja mitmekesine . Kesk-Ameerika  ja  Andide  mäestiku  läänenõlva tsivilisatsioonide saavutusi võib täiesti võrrelda Vana-Egiptuse või Mesopotaamia omadega. Tõsi küll, tegu on märksa hilisemate nähtustega. Kõigil nimetatud aladel elasid indiaanlased enne eurooplaste saabumist veel riigieelses ühiskonnas. Siiski oli Vana-Ameerikas kaks piirkonda, kus indiaanlased olid loonud kõrget tsivilisatsiooni ja riigi juba ammu enne võõraste vallutajate tulekut: Lõuna-Ameerikas, inkade impeerium (praeguse Peruu aladel) ja asteekide riik Kesk-Ameerikas (pealinn Tenochtitlàn asus samas, kui praegune Mehhiko pealinn).
( Kangilaski , J. 1998. Üldine kunstiajalugu , lk 323-326. Tallinn: Kunst)
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
2.VANA-AMEERIKA KULTUURI HARUD:
Inkade, asteekide ja maajade , aga samuti ka mitmete varasema mehhiko kultuuri, nagu olmeekide, tolteekide jt. poolt loodud kunst on suurte erinevustega, kuid ometi on kõigil neil mõningaid ühiseid jooni ning nad kõik üheskoos moodustavad omapärase terviku maailmakunsti arengus.
(Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu, lk 323-326. Tallinn: Kunst)
2.1.ARHITEKTUUR: Chichèn-Itzàs astmikpüramiid (Mehhiko), maaja -tolteegi kultuur
Indiaanlaste ehitistest tuntakse peale linnamüüride veel ka astmikpüramiide, staadione kultusega seotud pallimängudeks, observatooriume, paleesid jpm. Ehitusmaterjaliks kasutati looduslikku kivi (nt basalt, vahematerjalina ei kasutatud mörti). Erandina leidub ka tellikiviehitisi. Ei tuntud võlvimist, kuid selle asemel kasutati nn. astmik- ehk pseudovõlve. Suuri saavutusi on sealsetel ehitusmeistritel ka linnade heakorrastamise, veevärkide rajamise ja teedeehituse alal.
(Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu, lk 323-326. Tallinn: Kunst)
( Vaga , V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
Pseudovõlviga käik, Palenque, maajade kultuur
2.2.SKULPTUUR, KERAAMIKA, MAALIKUNST JA TARBEESEMED:
Tuntakse palju kiviskulptuure (tihti basaldist ), reljeefidega kaetud steele, kuid on levinud ka keraamika. Keraamikat esindavad vaasid ja potid , kaunistatud lindude, lillede, puuviljade ja muuga, kuid loodi ka kauneid terrakotast figuure - enamasti kujutati, kas loomi, inimesi või jumalaid.
(Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu, lk 323-326. Tallinn: Kunst)
( Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
Skulptuure kaeti tihtipeale, kas nefriidi või türkiisiga (mosaiiktehnikas). Vana- Ameerika plastikas võib jälgida kaht suunda. Üks neist taotles skemaatilisi, tinglikke ja sümboolseid lahendusi. Selles laadis valmisid enamasti kõik jumalate kujud. Teised skulptuurid rabavad meid aga oma tõetruuduse ja looduslähedusega. Sageli kujutati loomi ja taimi. Peenelt graveeriti puule. Tähelepanuväärne on see, et indiaanlased ei keskendunud mitte inimese keha täpsele kujutamisele (nagu näiteks kreeklased ), vaid just nägu oli neile peamiseks huviobjektiks. Inimkeha on antud enamasti lihtsustatult, mõnikord isegi abitult, kuid näoilme on tihti väga väljendusrikas ja isegi individualiseeritud. Niihästi esimese, kui ka teise suuna skulptuuride ühiseks tunnuseks on üldistatus ja monumentaalsus.
(Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu, lk 323-326. Tallinn: Kunst)
( Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
Ka maalikunstis näeme monumentaalset ja ekspressiivset laadi . Maalikunst on esindatud põhiliselt seinamaali või mosaiigina. Neid on leitud astmikpüramiidide läheduses asuvate paleede seintelt. Tarbeesemetest on leitud rohkelt kudumis- ja põimtöid, kullassepakunsti tooteid ning tarbe- ja sõjariistu. Puuvillakangaid maaliti , kooti sisse laama ja alpakavilla. Palju leitud riideid on tehtud troopiliste lindude säravatest sulgedest. Kuningas Montezuma II peakate.
16. saj. Asteegi kultuur.
(Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu, lk 323-326. Tallinn: Kunst)
( Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
2.3.KULTUURI SEOS USUGA:
Vana-Ameerika riigid olid enamasti totalitaarsed ja ainuvalitseja kätes oli alamate elu. Usundis domineerisid eurooplaste arvates sünged ja võikad jooned- ei tuntud mingeid lunastusmüüte, ega usutud ka hinge surematust. Kolonisaatorid- hispaanlased on kirjutanud inim-ohvritest, mida oma jumalatele tõid niihästi inkad kui ka asteegid . Kahtlemata on kogu see omapärane maailmavaade mõjutanud ka kunsti üldilmet- sageli on kujudel karm näoilme ning väga harva kohtame midagi rõõmsat euroopalikus mõttes. Siiski oleks vale vanade indiaanlaste kunsti rõõmutuks pidada. Indiaanlane ei kartnud surma, ta pidas seda loomulikuks ja paratamatuks. Seetõttu on indiaanlaste kunstis tegelikult väga palju elurõõmsat. Vanad mehhiklased ja inkad hindasid kõrgelt ilu ja kunsti, nad uskusid, et „lilled ja laulud“ on elamise peamiseks mõtteks. Kotka pea imiteerimine kolba deformeerimise teel
(Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kunst)
Nagu indiaani müütides, nii kombineerub inimene ka kunstis tihti loomaga - mao, röövlinnu või krokodilliga. Legendaarset esivanemat tähistab vihmametsade suurim kiskja- jaaguar . Vana- Ameerika rahvaste kultuses olid tähtsad vereohvrite rituaalid , samuti kosmoloogia . Nii astmikpüramiidid, kui ka staadionid olid usulise tähendusega. Inimjaaguar.
Olmeegi kultuur
( Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867. Tallinn: Koolibri)
2.4.ARENGUTASE:
Vana-Ameerika oli enne „avastamist“ kultuuriliselt heal tasemel- tunti kirja (olmeekide ja maajade hieroglüüf- ja inkade sõlmkiri), ka oli nende kalender täpsem kui Euroopas samal ajal. Samuti osati osavalt töödelda metalle, ühendada vaske hõbeda ja kullaga (inkad). Siiski oli ka puudujääke- ei osatud võlvida (vaid pseudovõlvid), ei tuntud raha ega ratast. Vana-Ameerika tsivilisatsioonide kunstis leidub vägagi üllatavaid sarnasusi  Egiptuse  ja  Mesopotaamia  kultuuridega. Näiteks ehitati nii Kesk-Ameerikas kui Andides  püramiide, mida küll enamasti templite alustena ja väga harva hauakambritena kasutati. See ja teisedki sarnasused on paljud uurijad viinud arvamusele, et Euraasia ja Ameerika vahel mingid kontaktid juba ammu enne Kolumbust olid. Päikese kalender- asteekide kultuur (15. saj.)
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
3.KESK-AMEERIKA KÕRGKULTUURID:
3.1.OLMEEKIDE KULTUUR: (ca 1000 e.Kr)
Kesk-Ameerika suurte tsivilisatsioonide aeg algab  olmeekide  esiletõusuga Mehhiko lahe äärsetes džunglites 1200. aasta paiku e.m.a. Mitmeti meenutasid nad Vana Maailma sumereid - nemad leiutasid Uue Maailma jaoks kirja, kalendri, lõid hästiorganiseeritud riigi ja ehitasid esimesed linnad. Leiutamata jäi ainult ratas. Olmeekide kultuurist on siiski suhteliselt vähe teada. Ajahammas on nende linnadest paljugi hävitanud ja õnnetuseks ei suudeta siiani lugeda olmeekide hieroglüüfkirja. Paremini säilinud olmeekide mälestised on leitud nende pealinnast- La Ventast, kus asub 30 meetit kõrge püramiid. Reljeefkunstis esinesid lamedad, sümmeetriliselt paigutatud mao-, linnu- ja ahvikujutised kirjaeelsete sümbolmärkidena. Palju on leitud ka nefriidist kujukesi . Keraamikat tehti potikedrata- sellel võis olla kaunistuseks lapse nägu. Nende kõige silmatorkavamateks mälestisteks võib pidada mitme meetri kõrguseid kõvast basaldist välja raiutud inimpäid. Kummalisel kombel on need pigem negriidsete kui indiaanlaslike näojoontega. Seetõttu on isegi oletatud olmeekide pärinemist Aafrikast. Olmeegid pärandasid oma ligi pooleteist tuhande aasta vanuse kultuuri teistele Kesk-Ameerika rahvastele, nii itta kui läände. Gigantne pea.
Olmeegi kultuur. ( 1200 e.m.a. - 600. m.a.j.)
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
( Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
3.2.MAIADE (MAAJADE) KULTUUR (ca 300-900 ):
Kõige rohkem teatakse -tuntakse kaasajal Yucatani poolsaare ürgmetsades elanud  maajade  (maiade) kultuuri. Põhiliste hävitajate - hispaanlaste - tuleku ajaks olid nende olulisemad linnad juba maha jäetud ja džunglisse mattunud. Pealegi osatakse kaasajal lugeda maajade hieroglüüfkirja, paraku mitte täielikult. Maajade ligi poolteist tuhat aastat vana kultuur oli äärmiselt rikkalik ja mitmekesine. Nad olid geniaalsed matemaatikud ja astronoomid. Maajade kalender oli näiteks tükk maad täpsemalt välja arvutatud kui eurooplased seda selleks ajaks olid suutnud.
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
Maaja linnade keskustes kõrgusid astmikpüramiidid, valitsejate paleed, observatooriumid ja staadionid rituaalsete pallimängude jaoks. Linnu ühendasid omavahel nöörsirged teed. Astmikpüramiididel asetsesid pühamud- templid, mis koosnesid sammastega eraldatud galeriidest. Maajad rakendasid ehitamiselt ka primitiivset astmikvõlvi (pseudovõlv). Tuntuimad mälestised on varemed Quiriguàs ja Palenque’is. Lisaks tempel-püramiididele ehitati madalatele platvormidele paleesid, kus leidub värvikirevaid seinamaale ja mosaiiki, seinu ja ukseavasid kaunistavaid puust ja kivist nikerdusi. Skulptuuris oli levinuim monumentaalvorm üleni reljeefidega kaetud steel, mida püstitati oluliste sündmuste tähistamiseks. Neil kujutati sageli valitsejat koos müütiliste loomadest esivanematega. Kirjad steelil teatasid valitseja sünni ja võimule asumise aja, ühendades seda astronoomilis-astroloogiliste dateeringutega. Steelidega koos olid tavaliselt kas lihtsad ümarad, või keerukates zoomorfsetes komposiitvormides altarid. Fragment Uaxactuni steelist, maajade kultuur
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
(Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
Veel on maajadelt teada pallimängu õuesid- staadione. Mäng seostus pea maharaiumise rituaaliga- õuede seinu katsid samuti reljeefid . Maajade keraamika oli värviline. Nagu olmeegidki, oskasid nad nefriiti töödelda. Palenque’is avastatud kuningahauas oli maetu näol nefriitmask, kätel, jalgadel ja rinnal samast materjalist hulgaliselt ehteid. Maajade kunsti hilisemad saavutused on küll nii reljeefkaunistuste, kui ka arhitektuurivormide poolest rikkamad ja mitmekesisemad, kuid neis puudub vanema kunsti lihtsus ja peensus . Umbes 12. sajandil jõudsid maajade juurde tolteegid ja kaks kultuuri sulasid kokku omapäraseks tervikuks.
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
(Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
Tõsi küll, meile võib nende kultuur ja kunst näida sünge ja isegi jõhkrana. Maajade usund oli tõepoolest karm - tavaline oli näiteks inimeste ohverdamine . Peab aga meeles pidama , et selle aja indiaanlane ei kartnud surma ja valu, ta pidas seda enesestmõistetavaks ja paratamatuks. Sarnased jooned on omased ka kõigile teistele Vana-Ameerika kõrgkultuuridele.
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
Terrakotast matuseurn.
u. 5.-10. saj. Sapoteegi kultuur.
3.3.SAPOTEEKIDE JA MISTEEKIDE KULTUUR (5-10.saj.):
Sapoteekidel seisis kõrgel järjel nefriidi, vulkaanilise klaasi ja kulla töötlemine. Nendelt on säilinud ulatuslikke lossivaremeid (tuntumad Mitlas), mida kaunistavad sambad ja suurepärased seintesse inkrusteeritud geomeetrilised ornamendid. Peale selle on leitud ka keraamikateoseid- eeskätt inimese kujulisi urne. Osavad kullassepad olid ka misteegid, nad katsid ka inimkolpi türkiisist mosaiigiga, tehnika mille võtsid neilt üle asteegid.
(Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
3.4.TEITIHUACANI ( TEOTIHUACANI ) KULTUUR (ca 900-1200)
Lääne pool puhkes meie ajaarvamise alguses kõigepealt õide  Teotihuacani  kultuur. Nime on see saanud Teotihuacani linna järgi, mille suure-joonelised varemed tänase päevani säilinud on (hõlmas ligi 20 km2 ja mahutas ligi 100 000 elanikku). Eriti tuntud on seal asuv ligi 65 m kõrgune  Päikesepüramiid. Erinevalt Egiptuse püramiididest on Vana-Ameerika omad eelkõige templite aluseks. Samas kõrval asub mõnevõrra väiksem Kuupüramiid. Teotihuacani pidasid pühaks pea kõik Kesk-Ameerika arvukad hõimud, selle nimi tähendab nahua keeles "Linn, kus inimesed muutuvad jumalaiks". Teotihuacan oli ilmselt jumal Quetzalcoatli - tõlkes 'sulismadu' kultuse keskuseks, kuivõrd tema kujutisi seal palju leidub. Quetzalcoatlit peeti inimestele kunstide ja hariduse õpetajaks. Milline rahvas Teotihuacani ehitas on siiani ebaselge . Sageli arvatakse, et need olid  maajad, kuid on levinud ka arvamus, et Teotihuacani rajajad olid hoopis tolteegid, omapärane rändurrahvas, kes aegade jooksul ikka ja jälle vaenlaste poolt sisseelatud paikadest lahkuma sunniti ja oma teedel lõpuks koguni maajade juurde välja jõudis. Teotihuacani keskosa linnulennult.
Esiplaanil Päikesepüramiid, tagaplaanil Kuupüramiid, neid ühendab Surnute tänav. (2-6. saj)
Teotihuacani Templi sissepääs.
(2.-6. saj. )
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
3.5.TOLTEEKIDE KULTUUR:
Tolteekide kunstist on palju kaduma läinud, säilinud on aga nende pealinna Tollani ( Tula)  varemed. Seal asuva tempelpüramiidi ees seisis suur karüatiid- inimene- liblikas . Skulptuur kaldus tolteekidel tugevasti fantaasiasse ja tinglikkusesse. Templi katust kandsid tolteegi sõjamehi kujutavad sambad. Ehitise baasi ümbritses hiilivatest leopardidest ja südantnokkivatest kotkastest friis. Atlandid - mehekujulised sambad - Sõdalaste Templis Tollanis.
u. 10.-11. saj. Tolteegi kultuur.
(Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
3.6.ASTEEKIDE KULTUUR ( 14-15 saj.):
14. ja 15. sajandil ühendasid  asteegid  suure osa praegusest Mehhikost üheks impeeriumiks, alistamata jäid ainult maajad. Asteekide riigi, mille pealinn Tenochtitlàn asus samas, kus praegune Mehhiko pealinn. Asteekide kanda jäi ka 16. sajandi algul Mehhikosse tunginud hispaania vallutajate pealöök. Kui hispaanlased 1521. Aastal astusid Tenochtitlàni, meenutas see neile eelkõige Veneetsiat oma sildade ja kanalitega. Linn paiknes saarel ja seal oli mõnede uurijate arvates üle 60 000 kiviehitise ning 300 000 elanikku. Linna keskel asusid võimas tempel ja valitseja palee. Saarelt viis järve kaldale lai tamm, millel oli mitu tõstesilda. Asteekide arhitektuurist pole pea midagi säilinud, hispaanlased purustasid pea kõik, isegi kanalid linnas aeti kinni. Asteekide skulptuuri saab jaotada kaheks- sümboolne ja looduslähedane haru. Säilinud on terrakotafiguure ja puugraveeringuid. Türkiisidega kaunistatud kolp, asteekide kultuur, (15. saj.)
(Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu, lk 323-326. Tallinn: Kunst)
(Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
4.ANDIDE KÕRGKULTUURID:
Andide tsivilisatsioonide sünnikodu on Vaikse ookeani rannaaladel. Meie ajaarvamise alguses kerkisid seal järjest esile rahvad, kes rajasid arenenud ühiskonna ja võimsad riigid. Teise aastatuhande alguses nihkus raskuspunkt rohkem Andide kõrgmäestikku - Titicaca järve ümbrusse. Ühed vanimad Lõuna-Ameerika kultuurimälestised on ühtlasi ka kõige mõistatuslikumad ja suure-joonelisemad. Lennunduse arenedes avastati ühtäkki, et kõrbelises  Nazca  orus on maapinnale kantud tohutute mõõtmetega joonised, mis kujutavad küll linde, küll loomi, küll putukaid, küll taimi. Nähtavad on need ainult õhust ja jääb üle vaid mõistatada, miks küll nende loojad kilomeetritepikkuseid kraave kaevasid ja kivivalle ladusid . Gigantsete mõõtmetega ämblik. kõrbejoonis.
Nazca. (1. saj. m.a.j.)
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
4.1.MOTŠIIKA KULTUUR ( ca 1000 p.Kr) :
Umbes samal ajal kui rajati müstilised joonised, esimesel aastatuhandel, tõusis esile sõjakas motšiika hõim. Nii nimetatakse neid peamise elukoha Moche järgi. Moches kõrguvad siiani Lõuna-Ameerika vanimad püramiidid, 65 m kõrgune Päikesepüramiid ja mõnevõrra madalam Kuupüramiid. Motšiikade kõrgelt arenenud ühiskond püsis usutavasti umbes 1000 ja ilmselt on nende loodud ka Chimust leitud imekaunid kuldesemed. Lausa hämmastavalt realistlikud on ka motšiikade inimpeade kujulised savianumad.
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m)
4.2.TIAHUANACO ( ca 2000 p.Kr.)
Teise aastatuhande alguseks oli kultuurikese nihkunud Andide kõrgmäestikku, esmalt Titicaca järve piirkonda praeguse Peruu ja Boliivia piiril . Sealsel kultuuril pole midagi ühist ei ketšuade ega inkade kultuuriga . Mõnevõrra mõistatuslikuna kõrguvad järve kallastel  Tiahuanaco  (Tiwanaku) linna varemed. Kes selle muljetavaldava keeruka kompleksi rajas, pole teada. Pärast hiilgeaega 4.-10. sajandil jäeti linn millegipärast täiesti maha ja alles inkad hakkasid seda sajandite pärast pühamuna kasutama. Tuntuimad mälestised Tiahuanacos on Päikesevärav, mille pind on kaetud antropomorfsete lindude profiilkujutistega ja mille keskel asetseb otsevaates olend , käes maopealine sau ja silmist voolamas linnupeavorme kujutavad pisarad , rituaalne õu, ümmargused ja nelinurksed hauatornid nn. chulpad ning Päikese- ja Kuupüramiidi varemed. Hämmastav on neid moodustavate hiiglaslike kõvast kivist plokkide töötlemistäpsus. Motšiikade savikann
Tiahuanaco Päikesevärav.
(u. 200-1000)
 
 (Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
(Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
4.3.INKADE KULTUUR( 15. saj.)
XV sajandi algul kerkis Andide mägedes esile ketšua rahvas, keda ajaloos nende valitseja tiitli Inca järgi rohkem  inkadeks  nimetatakse. Järkjärgult alistasid sõjakad ja hästi organiseeritud inkad oma võimule tohutu maa-ala praegusest Ekuadorist Tšiili keskosani, võttes üle endast kõrgemal tasemel olevate rahvaste kultuuri. XV sajandi lõpuks oli inkade poolt alistatud peaaegu kogu Lõuna-Ameerika läänerannik. Inkade hiigelriiki võib vabalt võrrelda Rooma impeeriumiga. Nagu roomlasedki pidasid inkad oluliseks korralikku teedevõrku riigi eri osade ühendamiseks, ainult et teede rajamine kõrgmäestiku järskudele nõlvadele, üle kuristike oli märksa keerulisem. Sellegipoolest on paljud inkade teed kaasajani kasutatavad - niivõrd põhjalikult on nad ehitatud. Sõlmkirjad - nn. kipu.
Inkade kultuur. ( u. 1300-1500.)
(Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu, lk 323-326. Tallinn: Kunst)
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
Vallutatute kultuuri üle võttes ehitasid nad mitmekorruselisi galeriide ja treppidega astmelisi ehitisi . Üks sagedasemaid teemasid kunstis oli seotud trofeepea kultusega. Reljeefidel kujutatud koletised hoiavad ühes käes nuga ja teises merele , mägedele või kaljudele ohverdatava inimese pead. Koletised , keda peetakse tähtsamateks jumalateks, meenutavad maojuukselist Medusat. Inkade ehitatud tee Andides.
u. 1400-1500.
(Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugi, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
Hoolimata kõrgest kultuuritasemest ei tuntud Andide kultuurides ei ratast, raha ega kirja. Siiski kasutasid inkad tähtsate sõnumite edastamiseks ja arvepidamiseks omapärast sõlmkirja. Metallidest tunti vaske, hõbedat ja kulda, mida enamalt jaolt kasutati ehete ja rituaalsete esemete valmistamiseks. Lausa muinasjutuline oli inkade impeeriumi kullarikkus. Cuzco (inkade pealinn) päikesetempel oli seest vooderdatud hõbeda ja kullaplaatidega. Templi juurde kuulus terrassidel asuv kuldtaimekestega nn. kuldaed. Kahjuks on inkade kuldkunstist väga vähe säilinud, sest 1530 -1532 inkade riigi purustanud hispaanlased ihkasid vaid kulda ja sulatasid kunstiteosed halastamatult kangideks.
(Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu, lk 323-326. Tallinn: Kunst)
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
(Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
Inkade arhitektuur oli asjalikult rangejooneline ja otstarbekohane. Inkade ehitisi iseloomustavad trapetsikujulised ukse ja aknaavad , ning skulptuuridel kaunistuste puudumine. Erandina leidub ka telliskiviehitisi. Nagu Tiahuanaco ehitajadki kasutasid nad tohutuid kiviplokke, töödeldes neid nii täpselt, et noateragi ei õnnestu kahe kivi vahele suruda. Sagedaste maavärinate tõttu on inkade ilma mördita laotud müürid lukustatud üheks tervikuks omapärase võttega - kivid on hulknurksed ja üksteisega väga täpselt sobitatud . Sacsayhuamani kindluse müüri 12- nurkne kivi
(Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu, lk 323-326. Tallinn: Kunst)
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
(Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
Inkade pealinna  Cuzco  kohal kõrgub siiani  Sacsayhuamani   kindlus , mille kolmekordses müüris leidub nii 12-nurkne kui ka 300-tonnine kivi. Cuzco vallutanud hispaanlased ei uskunud kuidagi, et metslastest indiaanlased millegi nii võimsa ehitamisega toime on tulnud ja pidasid ehitist deemonite kätetööks. Cuzco kõrval on teiseks tähtsamaks inkade ehitusmälestiseks üsna hästi ajahambale vastu pidanud  Macchu Picchu . Seda ehitist katab saladuseloor- siiani ei teata, mis otstarvet hoone täitis. Samuti kuulub ta uute maailmaimede hulka.
(Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu, lk 323-326. Tallinn: Kunst) Macchu Picchu varemed.
Inkade kultuur. (u. 1400-1500)
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
( Zirnask , V. Machu Picchu http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98 -
74AA1E3959CE& code =1665/rpp_turism_166501)
5.KOKKUVÕTE:
Vana-Ameerika kultuuripärand on hindamatu väärtusega. Eriliseks teeb selle kultuuri nähtav ja tunnetatav sihikindlus, suursugusus ja brutaalsus. Brutaalsus just minu, eurooplase jaoks. Indiaani-rahvas ise võtab surma ja sellega seonduvat iseenesest mõistetavana. Tihti kujutati kunstis ka esivanemaid ja vaime loomadena- üldse mängis usk kunstis suurt rolli. Pärandeid on alles nii skulptuuri, arhitektuuri, maali- ja tarbekunsti näol. Kurb on vaid asjaolu, et sellest vapustavast kultuurist on võõrvallutajate tõttu vähe järel ja allesolev on suurelt osalt lõhutud.
Isiklikuks lemmikuks Vana-Ameerika kunsti vallas pean erinevaid terrakotafiguure. Neil kujutad peened figuurid on küll veidi hirmutavad ja õudu tekitavad, kuid juba piltidelt on näha, et keegi on neid tehes oma hinge sinna veidi lisanud.
6.KASUTATUD KIRJANDUS:
(Kangilaski, J. 1998. Üldine kunstiajalugu, lk 323-326. Tallinn: Kunst)
(Kuuse, I. Vana-Ameerika kunst http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/index.ht m )
( Zirnask, V. Machu Picchu http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98 -
74AA1E3959CE&code=1665/rpp_turism_166501)
(Vaga, V. 1999. Üldine kunstiajalugu, lk 867-870. Tallinn: Koolibri)
19