Ameerika põliskultuurid (17)

Gustav Adolfi Gümnaasium
Ameerika põliskultuurid
Referaat
Koostaja : Eva-Maria Piir
Juh. Õp: Sirje Promet
Tallinn 2008
Sisukord:
Sissejuhatus lk 3
Asteegid lk 4-8
Inkad lk 9-14
Maiad lk 15-17
Olmeegid lk 18-19
Kasutatud kirjandus lk 20
Sissejuhatuseks
Ameerika 1500 – 350 eKr
Sageli arvatakse, nagu oleks arenenud ühiskond Ameerikas tekkinud alles Kolumbuse retkede järel. Tegelikult aga olid Ameerikas välja kujunenud mitmed erinevad tsivilisatsioonid , koos oma eripärase keele, institutsioonide, arhitektuuri ja religiooniga. Esimesed inimesed saabusid Põhj-Ameerikasse maismaasilda pidi Aasiast juba jääajal, mil merepind oli palju madalamal. Ajapikku asustati ka Lõuna-Ameerika.
Suurem osa muistseid ameeriklasi jäidki küttidekd, kalapüüdjateks ja korilasteks, kuid kahes piirkonnas tekkisid ka tsivilisatsioonid: Kesk-Ameerikas ( Mehhiko ) ning Ecuadoris – Peruus.
Asteegid
Viimase põlise ameerika tsivilisatsiooni lõid Mehhikos rohkem kui seitsesada aastat tagasi asteegid. Nad olid rändhõim, kes jõudis México orgu 13. sajandil. 1500. aastaks valitsesid asteegid Mehhikos suurt impeeriumi. Riigi laiendamist oli alustatud 1430. aastatel valitseja Itzcoatli juhtimise all.
Montezuma II
(1470 – 1520 )
Montezuma II oli viimane iseseisva asteekide riigi juht, saavutas juhistaatuse 1502.a. Tema võimu all hõlmas impeerium tervet Mehhikot idast kuni läänerannikuni välja. Montezuma kulutas suurema osa valitsusajast oma autoriteedi tugevdamisele linnriikide seas ja tsentraliseerituma valitsuse jõustumisele.
Tenochtitlan
(1325 – 1521)
Asteekide pealinn Tenochtitlan asus Texcoco järve ühel looduslikul ja mitmel kunstlikul saarel. Maismaa ja saarte vahel ühenduse pidamiseks ehitasid asteegid kanaleid ja tammteid. Tänapäeval asub sellel kohal Mexico .
Linn oli jaotatud neljaks tsooniks (campan), need omakorda igaüks 20 rajooniks (calpulli). Igal calpulli’l oli oma turuplats (tiyanquiztli).
Linna keskel olid koolid ja templid. Kokku oli avalikke hooneid umbes 45, sealhulgas peatempel, Quetzalcoatli tempel, mänguväljak, tzompantli, päikesetempel jne.
Linna ümbritses majanduslik tagamaa külade ja majanditega. Linnriigid olid tihedalt asustatud.Tihti
moodustasid nad omavahel vallutus- või kaitse-eesmärgiga konföderatiivseid liite.
Et suurt elanikkonda toita, kasvatati toitu Texcoco järvele kunstlikult rajatud saartel chinampa’del. Vallutatud piirkonnad varustasid linna maisi, ubade, kakao , puuvillase riide , kulla, hõbeda ja nefriidiga. Kaupmehed ostsid põhja pool elavatelt puebloindiaanlastelttürkiisi, lõunast aga toodi eredavärvilisi sulgi, mida kasutati keerukalt kaunistatud keepide, lehvikute, peaehete ja kilpide valmistamiseks.
Ühiskond
Linnriike valitsesid perekonnad – dünastiad. Rahvastik kuulus enamasti nahuatli keelt kõnelevatesse etnilistesse rühmitustesse, kellel olid sarnased religioossed uskumused ja riitused (eriti inimohvritoomine jumalate toitmiseks maailma edasikestmise nimel). Linnriikidevahelise suhtlemise käitumiskoodeksisse kuulus vaba läbipääsu lubamine kõikide linnriikide poolt austatavate jumaluste pühamutesse, üldistesse kauplemiskohtadesse, saadikupuutumatus ja korrakohane sõjakuulutamine. Alalist sõjaväge ei olnud. Mehed said noorukina sõjalise väljaõppe ja kutsuti relvile vastavalt vajadusele. Elanikkond jagunes kahte sotsiaalsesse põhiklassi. Ülemkiht oli põhiliselt sünnipärane aadel (pilli), mis hõlmas ligikaudu 10% rahvastikust. Aadlike ja lihtrahva vahel oli võimalik sõjalisest vaprusest tingitud vertikaalne sotsiaalne mobiilsus , mis
võimaldas ka mitteaadlikel saada auastmeid, riigiameteid, maksuvabastusi ja maavaldusi. Sel kombel kujunesid välja arvukas mittepärilik teenistusaadel ja madalam preesterkond.
Hernan Cortés
(1485 – 1547)
H. Cortes oli Hispaania maadeavastaja, kes on peamiselt tuntud asteekide impeeriumi alistajana. Ehkki Kuuba toonane kuberner
D. Velazques de Cuéllar oli keelanud igasuguse isetegevuse , eriti konfliktiastumise indiaanlastega, otsustas Cortés tegutseda isiklikes huvides. Saanud pärast mandril maabumist teada, et seal asetseb suur, jõukas ja arenenud asteekide riik, otsustas ta selle alistada. Et ta mehed ei saaks teda hüljata ja Kuubale tagasi pöörduda, lasi Cortés oma ekspeditsiooni laevad hävitada. Nii pidid tema mehed selleks, et ellu jääda, Cortési avantüüris osalema .
Ta kasutas ära nii asteekide poolt allutatud hõimude vastumeelsust oma isandate suhtes, hispaanlaste keelt ja asteekide ühiskonnakorraldust mõistvaid inimesi kui ka oma tehnilist üleolekut ning võitis nii suure osa allutatud hõime enda poolele, külvates samas ka asteekide imperaatori Moctezuma II lähikonnas paanikat ning nõutust.
1519. aasta novembris jõudis Cortés asteekide pealinna Tenochtitlani ning vangistas Moctezuma. Nii sai temast impeeriumi tegelik valitseja ning hispaanlased asusid asteekide väärtesemeid, eriti kulda, endale riisuma .
Ent 1520. aasta algul saabus Mehhikosse teine hispaanlaste ekspeditsioon, kelle eesmärgiks oli ametlikult mässuliseks kuulutatud Cortési vangistamine ning kohutvõimude ette toimetamine. 24. mail toimunud lahingus võitis Cortés nende väge.
Järgnevalt puhkes asteekide ülestõus, seda ilmselt Cortési kaaskondlase Pedro de Alvarado korrldatud asteegi ülikute massimõrva tõttu. Vangistatud Moctezuma hukkus, hispaanlased said lüüa ning ellujäänud (ka Cortés) põgenesid oma peamiste indiaanlastest liitlaste juurde Tlaxcalasse.
Seal valmistus Cortés põhjalikult uueks rünnakuks, mis võeti ette peamiselt indiaanlaste jõududega, kuid tema juhtimisel. Ta vallutas üksteise järel kõik asteegi linnad ning asus 1521. aasta märtsis Tenochtitlani piirama. Pärast Euroopast kaasa toodud haiguste epideemilisi puhanguid indiaanlaste hulgas ning linna enam kui 80-päevast täielikku blokaadi alistus see viimaks Cortési vägedele. Viimane kuulutas Asteegi impeeriumi oma Majesteedi, Karl V valdustega liidetuks. Temast sai mõistagi hispaanlaste kontrolli all oleva Kesk-Ameerika valitseja ning järgnevatel aastatel tegeles ta peamiselt koloonia majanduse arendamisega. 1522 kinnitas Karl V Cortési ametlikult Uus-Hispaania kuberneriks.
Kultuur
Asteekide kultuuri mõjutasid selle piirkonna varasemad kultuurid – olmeegi ja tolteegi kultuur. Nad kummardasid arvukaid jumalaid – sõja-,
vihma-, päikese- ja tuulejumalaid – ning tõid oma jumalate soosingu võitmiseks inimohvreid. Usuti , et kui nad ei too päikese-ja sõjajumal Huitzilopochtlile inimohvreid, saabub maailma lõpp. Nad ehitasid püramiide ja templeid, kus ohverdasid vallutatud linnadest võetud vange.
Preestrid tapsid lahingutes vangid altaril. Nad lõikasid ohvri rinnast välja veel tuksuva südame, kasutades selleks üliteravast kivist valmistatud tseremoniaalseid nuge. Ohvri verega kallati üle jumalate kujud.
Jumalad olid nt Huitzilopochtl (sõja- ja päikesejumal), Quetzalcoatl ( tarkusejumal ), Tezcatlipoca ( saatusejumal ), Xipe Totec (kannatuste jumal) jne.
Inkad
Aastatel 1438 – 1535 valitsesid inkad tohutu suurt ning hästi organiseeritud impeeriumit, mis ulatus Andidest Lõuna-Ameerikani.
Nende põhiline ajalugu algas umbes 13 sajandi keskpaigas, kui nad rajasid Peruu kiltmaale oma asula Cuzco , mis aga tugevnes 15. sajandiks kõvasti ja oli siis juba inkade linnriigi keskus. Kõiki lähedalasuvaid hõime alistades lõid inkad Tahuantinsuyu riigi, mille pealinnaks oli Cuzco. On olemas ka pärimus, mille järgi lõi inkade riigi ja Cuzco kõige esimene inka , päikesepoeg Manco Cāpac.
Tahuantinsuyu (Nelja Ilmakaare riik) oli jaotatud neljaks suurprovintsiks (suyu), mille piiride lõikepunktis paiknes pealinn Cuzco: Chinchaysuyu (Peruu loodeosa kuni Ecuadorini), Antisuyu (kirdeosa, põhiliselt Andide idanõlv ja vihmametsade madalmaa), Collasuyu (kagupoolne kõrgmaa, Titicaca järv, Boliivia , Argentina loodeosa ja Tšiili põhjaosa) ning Cuntisuyu (Peruu lõuna- ja lääneosa kuni Vaikse ookeani rannikuni ). Suurprovintsid koosnesid omakorda väiksematest piirkondadest.
Riigisüsteem ja ühiskondlik korraldus
Hiilgeajal, 1525 .a paiku, laius impeerium 3500 km pikkusel alal. Inkad olid religioonilt päikesekummardajad. Riigi tipus oli ainuvalitseja – Sapa Inca ( keiser ), keda austati päikesejumala Inti pojana . Usuti, et ta on Intilt saanud õiguse valitseda . Ka teda ennast austati jumalana. Tema järeltulijaks võis saada see peanaisega sigitatud poegadest, keda peeti trooni vääriliseks. Täisealisena anti troonipärijale võimalus tõestada end kaasvalitsejana. Kuigi keisril oli piiramatu võim, sõltus tema valitsemise edukus ülemkihi erinevate huvide rahuldamisest. Eriti tähtsal kohal olid siin sõjapealikute huvid. Keisrit abistas valitsemisel riiginõukogu, kuhu kuulusid troonipärija, mõned lähisugulastest kõrgametnikud, vägede ülemjuhataja ja päikesejumala ülempreester. Tegelik võimustruktuur oli rangelt hierarhiline ja läbipaistmatu.
Vastavalt inkade muistse hõimuühiskonna etnilisele ja sotsiaalsele dualismile määrati provintside valitsevatesse ametisse kaks paralleelset valitsejat, kes olid teineteisele abiks ja jälgisid teineteist. Analoogne võimujaotus valitses ilmselt ka muudes ametkondades. Keisri nõunikeks olid nelja suurprovintsi asehaldurid ja kõrgaadlikest provintsikubernerid, kes asetusid valitsushierarhiasse vastavalt oma provintside suurusele, st maksukohuslastest perede arvule, kes olid jagatud kümmekondadesse. Mitteaadlikud tohtisid täita vaid kõige madalamaid haldusülesandeid. Ametnikehierarhia paistis välja nähtavate võimusümbolite – käitumise ja rõivastuse – kaudu. Alistatud rahvaste lojaalsed juhid jäeti troonile, kuid nad valitsesid pigem näiliselt ja andsid oma tegevusest aru inkadest keskvõimu
esindajatele. Nad pidid oma lapsed õiges vaimus kasvatamiseks ja koolitamiseks pealinna pantvangideks saatma.
Aadelkond koosnes kolmest kihist. Kõrgeimal astmel olid inkad ise
ehk ketšua-indiaanlaste põlisaristokraatia, kes oli piisavalt arvukas, et hoida riiki oma kontrolli all. Järgmisel astmel olid segaverelised inkad panaca’d, aga ka Cuzco ümbruskonna etniliste rühmade eliit ehk nn inkad eesõiguse poolest. Nimelt oli impeeriumi südames oluliselt muutunud külakogukonna algne tähendus. Cuzcos ja selle ümbruses oli muistne külakogukond ayllu muu tunud panaca’ks. Panaca’sse kui nn eesõigustega ayllu’sse kuulusid mitmete keisrite tuhanded järglased, sisuliselt aadlipäritoluga inimesed, kelle seast värvati riigiametnikke ja muid ametikandjaid. Kolmandal astmel oli inkade suhtes lojaalne alistatud rahvaste ülemkiht, kellel oli privileege ja kellele oli kohalikes asjades jäetud teatud otsustusõigus.
Suurem osa rahvastikust, kes külades põldu harisid, karja kasvatasid või käsitööd tegid, olid töötegijad – hatunruna. Inkade riigi elanikkonna sotsiaalse
organisatsiooni jaotuse aluseks oli ayllu ehk külakogukond. Ayllu’dest koosnesid piirkonnad ja provintsid. Lihtrahva eraldatus aristokraatiast oli range ja kogukondlaste vertikaalne mobiilsus kõrgematesse ühiskonnakihtidesse ei olnud reeglina võimalik. Ka elukutse valik ühiskonna sees allus võimude rangele valikule ja kontrollile. Põllumaa ja kariloomad olid inkade riigi kõige suuremate materiaalsete väärtuste allikas. Riik, st keiser oli kõrgeim maaomanik. Riigivõim reguleeris kõlvikute ümberjagamist ja kasutamist. Suurem osa põllumaast oli ayllu’de kasutuses ja see jagati kolme ossa . Üks osa sellest jagati perioodiliselt ümber vastavalt külakogukondade suurusele ja seda moodustavate taluperede liikmete hulgale. Sealt saadav toodang jäi maaharija pere elatiseks. Ülejäänud kahte osa põllumaast haris külakogukond kollektiivselt. Selle toodang võõrandati ja oli mõeldud riigiaparaadi, õukonna, ametnikkonna, sõjaväe, preesterkonna, käsitööliste (camayoc), ent ka kogukonna mittetöövõimeliste liikmete – vanurite ja invaliidide – ülalpidamiseks. Cuzcos ja selle lähikonnas elava põlisaristokraatia ja panaca-aadli ülalpidamiseks mõeldud maad harisid sinna ümber asustatud sõltlased yanacuna’d. Kuna panaca’de hulk pidevalt kasvas, pidi iga keiser hõivama nende ülalpidamiseks uusi maa-alasid. Keiser jagas elatise andmiseks maid ka oma ustavatele ametnikele. Pidevharitava maa puudus oli seega ekspansioonipoliitika üheks mootoriks.
Lisaks naturaalandamile, mida maaharijatest, loomakasvatajatest ja käsitöölistest kogukonnad oma toodangust pidid tasuma , tuli ayllu’del täita ka sunniviisilist tööteenistust (mita) – ehitada teid, sildu, kindlusi ja niisutussüsteeme, võtta osa sõjakäikudest sõjameeste või abitööjõuna, samuti teenida kullerite ja kaubavedajatena. Selleks rakendati töökõlbulikke abielus täiskasvanuid. Nende äraolekul tegi ülejäänud ayllu nende igapäevase töö. Alates keiser Pachacutec Yupanquist, st 15. sajandi keskpaigast, oli tekkinud veel
kolm ühiskonnakihti, kelle seisund oli päritav ja kes sõltusid vahetult riigist: yanacuna, aclla’d ja mitmac’id.
Yanacuna moodustasid väga erinevatesse kategooriatesse kuuluvad sõltlased, keda varem on ekslikult peetud ka orjadeks . Yana’d töötasid eranditult mita-töö korras kas riiklikel või keiserlikel objektidel ja põlisaristokraatia maavaldustes, samuti pealinna ümbruses panaca’de maadel .Yana’de päritolu on ebaselge , kuid on võimalik, et see seisus tekkis selliste ayllu’de baasil, keda oli karistuseks hatunruna õigustest ilma jäetud. Yana staatus oli päritav ja muutumatu.
Aclla’d olid ilusad noored naised, keda riigivõimu esindajad ayllu’dest välja valisid ja kes saadeti elama riigi tähtsamates keskustes asuvatesse internaatidesse. Abiellumine ja laste saamine oli neil keelatud. Nad tegid käsitööd ülikkonna vajadusteks, olid teenistuses templite juures või said keisriperekonna konkubiinideks. Aclla’sid toodi mõnikord ka jumalatele inimohvriks. Inkad ohverdasid inimesi ainult eriti tähtsatel puhkudel, sest inimressurssi suhtuti eelkõige kui tööjõudu. Aclla’de kui väljavalitute staatus oli ühekordne ja piiratud nende eluajaga.
Mitmac’i ühiskonnakihi moodustasid hõimud, keda asustati ayllu’de kaupa ümber võimu kindlustamiseks uutesse alistatud piirkondadesse, alistatud piirkondadest mässude ennetamiseks riigi vanadesse piirkondadesse või uudismaade harimiseks ühest piirkonnast teise. Mitmac’idena asustati pealinna ümber ka arvukalt käsitöölisi. Mitmac’ide staatus oli päritav ja muutumatu.
Impeeriumi laiendamine
Kui Pachacutec 1438.a sapa inkaks sai, alustas ta oma territooriumi laiendamist Cuzco ümbruses asuvate piirkondade arvelt. 1450.a alistas ta Titicaca ümbruse elanikud ja tungis 1463.a kallale lupaka ja kolla hõimudele.
Pachacuteci poja Topa juhtimisel alistasid inkad 1470.a paiku Chimu riigi. Topa jätkas impeeriumi laiendamist pärast seda, kui temast oli 1471 .a saanud kümnes sapa inka. Järgneva 15 aasta jooksul jätkas ta lõunasuunalisi vallutusretki ning laiendas hiljem oma riiki ka põhja ja lääne poole.
Topa ehitas palju teid ja linnu. Tema poeg Huayna Capac, sapa inka 1493 . aastast, laiendas impeeriumi ja ehitas teise pealinna Quito. Kui ta 1525.a suri, jagati inkade riik tema kahe poja vahel: Huascar valitses lõunas ning Atahualpa põhjas. Riigi jagamine viis veidi aega enne hispaanlaste saabumist 1532.a kodusõjani. Kasutades nutikalt ära olemasolevaid teid ning inkade omavahelist tülitsemist, hävitasid hispaanlased impeeriumi 1535. aastaks.
Kultuur
Inkade ühiskond jõudis väga heale tasemele , töötati välja leidlik viis, kuidas järskudel mäekülgedel põldu harida ja mägisele kõrgustikualale sildu, teid ja linnu ehitada. Selle tarvis rajati piki järske mäenõlvu terrassid , mida niisutati mägiojadest. See võimaldas kasvatada vilja ja pidada loomi, et ära toita kõik linnade elanikud.
Hoolimata kõrgest kultuuritasemest ei tuntud Andide kultuurides ei ratast, raha ega kirja. Kirjutamise asemel kasutasid nad kipusid – jämeda peanööri küljes rippuvaid peenemaid sõlmnööre. Niimoodi jäädvustati ajaloosündmusi, seadusi, kullavarude suurust, rahvastikuandmeid jm teavet.
Metallidest tunti vaske, hõbedat ja kulda, mida enamalt jaolt kasutati ehete ja rituaalsete esemete valmistamiseks. Inkade kullasepakunstist on väga vähe säilinud, sest 1530 -1532 inkade riigi purustanud hispaanlased ainult kulda ihkasid ja sulatasid kunstiteosed halastamatult kangideks.
Enamik inkade riigi 12 miljonist elanikust olid talupojad. Villa ja liha saamiseks pidasid nad laamasid ja alpakasid, terrasspõldudel kasvatati maisi, kartuleid ja muid köögivilju. Käsitsi kooti villast ning puuvillast kangast , valmistati savianumaid. Linnu ja teid kaitsesid kivist kindlustused, kuid enamik perekondi elas savitellistest ehitatud majades .
Inkade arhitektuur oli asjalikult rangejooneline ja otstarbekohane. Nad kasutasid tohutuid kiviplokke, töödeldes neid nii täpselt, et noateragi ei õnnestu kahe kivi vahele suruda. Sagedaste maavärinate tõttu on inkade ilma mördita laotud müürid lukustatud üheks tervikuks omapärase võttega - kivid on hulknurksed ja üksteisega väga täpselt sobitatud .
Cuzco kohal kõrgub siiani Sacsayhuamani kindlus , mille kolmekordses müüris leidub nii 12- nurkne kui ka 300-tonnine kivi. Cuzco vallutanud hispaanlased ei uskunud kuidagi, et metslastest indiaanlased millegi nii võimsa ehitamisega toime on tulnud ja pidasid ehitist deemonite kätetööks. Cuzco kõrval on teiseks tähtsamaks inkade ehitusmälestiseks üsna hästi ajahambale vastu pidanud Macchu Picchu .
Maiad
Maiad elasid tänapäeva Lõuna-Mehhiko ja Guatemala aladel. Nad rajasid tsivilisatsiooni, mis jõudis oma tippu ajal, mil Euroopas oli Rooma riik kokku varisemas.
Kultuur ja religioon
Maiade ajalugu ulatub aega vähemalt ~2000 a. eKr. Soist maad kuivendades ja niisutussüsteeme rajades muutusid nad sajanditega edukateks maaharijateks, kes suutsid ära toita suure elanikkonna. Maiadel valitses klassisüsteem: ülikud, preestrid, valitsejad , ametnikud ja nende teenijad elasid linnades, lihtinimesed aga töötasid maal, käies linnas vaid turul ja usupidustuste ajal.
Nad leiutasid 800 hieroglüüfist koosneva tähestiku ning tegid auuri edusamme matemaatika ja astronoomia alal ning lõid keeruka kalendrisüsteemi. Nagu Vana-Kreekas, olid ka maiadel iseseisvad linnriigid, mis omavahel vaenutsesid, nõudes üksteiselt andamit ja hankides sõjakäikudel vange. Umbes 230 a. pKr toimus lõunas Ilopango vulkaani võimas purse, mis mattis suure maa-ala tuha alla. Lõunapoolsed linnad jäeti maha. See tähistas ühtlasi maiade tsivilisatsiooni ’eelklassikalise’ ajastu lõppu.
Maiad olid osavad käsitöölised, kes valmistasid kiviskulptuure, nefriitkujukesi, kaunistatud keraamikat, häid tööriistu ning kuld- ja vaskesemeid. Nad olid agarad kaupmehed nii maal kui merel.
Maia preestrid õppisid välja arvutama päikeseaastat, lunaarkuud ja koguni planeet Veenuse liikumisi . Nende arvutuste tegemiseks pidid maiadel olema mitmekülgsed matemaatilised teadmised. Nende matemaatilise süsteemi aluseks
oli arv 20 ning nad kasutasid arvude väljendamiseks kolme sümbolit: kriips tähistas viit , punkt ühte ja merikarp nulli.
Ka maiad ohverdasid inimesi. Nad pidasid maist ja surmajärgset elu võrdseks ning nende meelest oli inimeste tapmine usulistel eesmärkidel täiesti loomulik; see oli jumalatele ja esivanematele meelepärane ning tagas viljakuse ja õitsengu. Hilisemal ajal võeti ette suurejoonelisi ehitusprojekte, milleks talupojad pidid eraldamatoiduaineid ja tööjõudu. Sõjaretked, mida korraldati peamiselt vangide hankimiseks ja ohverdamiseks, kahandasid drastiliselt elanikkonda. Põllumajandus varises kokku, see tõi kaasa ka linnade allakäigu. Aastal 950 oli juba enamik maiade linnu rusudes, kuigi hiljem elustusid need uuesti. Maiad elavad veel nüüdki Kesk-Ameerikas.
Linnad
Maiade algusajal oli suurimaks linnaks El Mirador , mis rajati 150 a. eKr, ja kus 100 a. pKr elas 80 000 inimest. See jäeti maha umbes 150 a. pKr. Hiljem muutus suurimaks linnaks Tikal , kus valitses kuningas Tormine Taevas. Seal elas umbes 450 a. pKr ligikaudu 100 000 inimest. Enamik linu olid väga muljetavaldavad, rajatud kindla planeeringu järgi. Linna keskmes seisid religioossed hooned, sageli oli kogu linna rajamisel arvestatud astronomiaga, näiteks päikesetõusu
ja -loojanguga. Maia linnade religioosne alus ja püramiidid meenutavad egiptlasi 2000 aastat varem.
300 a. eKr kuni 300 a. pKr – rajasid nad palju omapäraseid ja silmapaistva stiiliga linnu Guatemalas , Belize’is ja Lõuna-Yucatanil. Linnades olid tempelpüramiidid, kindlustatud paleed, turuplatsid, töökojad ja elamupiirkonnad.
Ajavahemikus 250 kuni 850 pKr (’klassikaline ajastu’) olid maiad Kesk-Ameerika võimsaim rahvas. Yucatanil rajati palju uusi linnu. Nende seas domineeris Tikal, kuigi olulised olid ka Palenque, Yaxchilan, Copan ja Calakmul.
Ainuüksi kivist väiketööriistade abiga suutsid maiad ehitada võimsaid püramiide ja paleesid. Castillo püramiid Chichén Itzá kerkis maapinnast 30 m kõrgusele. Chichén Itzá elas kauem kui enamik maiade linnu – see oli asustatud veel 1440 . aasta paiku.Kõigil neljal trepil oli 91 astet. Koos templiukse ees oleva astmega andsid need kokku 365 – päevade arvu maiade aastas.
Olmeegid
Olmeegid on 14.-3. saj. eKr. Mehhikos, tänapäeva Veracruzi,
Tabasco jmt. osariigi alal elanud ja mitut keelt kõnelnud indiaani
hõimud, Kesk-Ameerika vanima kõrgkultuuri loojad . Kesk-Ameerika suurte tsivilisatsioonide aeg algab olmeekide esiletõusuga Mehhiko lahe äärsetes džunglites 1200. aasta paiku eKr. Mitmeti meenutasid nad Vana Maailma sumereid - nemad leiutasid Uue Maailma jaoks kirja, kalendri, lõid hästiorganiseeritud riigi ja ehitasid esimesed linnad. Põhikeskused olid La Venta, Tres Zapotes ja San Lorenzo .
Kultuur
Olmeekide kultuurist on siiski suhteliselt vähe teada. Ajahammas on nende linnadest paljugi hävitanud ja ka nende hieroglüüfkirja ei suudeta siiani lugeda. Olmeegid tegelesid põhiliselt alepõllunduse (kasvatasid maisi, ube, kõrvitsaid) ja kalastamisega, tundsid kirja, kaevasid allmaakanaleid ja tiike, rajasid terrassehitisi ning valmistasid nefriidist väikeplastikat. Nende silmatorkavaimad mälestised on kõvast basaldist välja raiutud inimpead (2-3 m kõrged, 15-30 t rasked). Kummalisel kombel on need pigem negroidsete kui indiaanlaslike näojoontega. Seetõttu on isegi oletatud olmeekide pärinemist Aafrikast. Olmeegid pärandasid oma ligi pooleteist tuhande aasta vanuse kultuuri teistele
Kesk-Ameerika rahvastele, nii itta kui läände. Lääne pool puhkes meie ajaarvamise alguses kõigepealt õide Teotihuacani kultuur. Nime on see saanud Teotihuacani linna järgi, mille suurejoonelised varemed tänase päevani säilinud on. Eriti tuntud on seal asuv ligi 65 m kõrgune Päikesepüramiid. Erinevalt Egiptuse püramiididest on Vana-Ameerika omad eelkõige templite aluseks. Samas kõrval asub mõnevõrra väiksem Kuupüramiid. Teotihuacani pidasid pühaks pea kõik Kesk-Ameerika arvukad hõimud, selle nimi tähendab nahua keeles "Linn, kus inimesed muutuvad jumalaiks". Teotihuacan oli ilmselt jumal Quetzalcoatli - tõlkes 'sulismadu' kultuse keskuseks, kuivõrd tema kujutisi seal palju leidub. Quetzalcoatlit peeti inimestele kunstide ja hariduse õpetajaks.
Milline rahvas Teotihuacani ehitas, on siiani ebaselge. Sageli arvatakse, et need olid tolteegid, omapärane rändurrahvas, kes aegade jooksul ikka ja jälle vaenlaste poolt sisseelatud paikadest lahkuma sunniti ja oma teedel lõpuks koguni maajade juurde välja jõudis. Tolteekide kunstist on palju kaduma läinud, säilinud on aga nende pealinna Tollani varemed.
Rikkaliku kultuuri lõid ka Mehhiko lõunaosas, praeguse Oaxaca ümbruses elanud sapoteegid ja misteegid.
Kasutatud kirjandus:
◦ http://miksike.com/docs/referaadid2005/asteegid_evelin.ht m
◦ http://209.85.135.104/search?q=cache:vGIPVAq13zYJ:www.folklore.ee/tagused/nr33/kulmar.pdf+asteegid&hl=et&ct=clnk&cd=2&gl=ee&client=firefox-a
◦ http://library.thinkquest.org/03oct/01263/Aztec.ht m
◦ http://corum.majakas.ee/viewtopic.php?t=134&sid=6f4827c6285add8021ff8d4e5bb9eafc
◦ http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/andid.ht m
◦ http://joosepx.blogspot.com/2008/05/ladina-ameerika-indiaanlased.html
◦ http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/ameerika/keskameerika.ht m
◦ http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/maiad_evelin.ht m
◦ http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/inkad_andra.ht m
◦ http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/inkad_evelin.ht m
◦ http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=36ffc726-0614-4c5a-a72d-80e555afd372&RubricID=a333695f-4f9f-45b9-91bb-966dfcc01407&open=four
◦ http://forum.planet.ee/archive/index.php/t-28185.html
◦ "ENE nr 3
◦ "Päikesepoegade riik".
◦ "EE nr 7"
◦ "Iluustreeritud lasteentsüklopeedia"
◦ "Õpilase ajalooentsüklopeedia"
21