Varakristlik kunst - Romaanika kujutav kunst (0)

VARAKRISTLIK KUNST
RISTIUSU MÕJU KUNSTILE. KATAKOMBID . SARKOFAAGID .
Vahemere idarannkul Palestiinas tärganud ristiusk ehk kristlus levis kiiresti kogu Rooma riigis. Lisaks suulisele sai tähtsaks ka kristlik kirjasõna. Rooma riigi usuelu oli kirev ja salliv, kuid siiski sattus varsti ristiusk Rooma võimudega vastuollu, sest ta erines põhimõtteliselt tesitest usunditest.
Ristiusk Roomlaste arvates: väga radikaalne , ühendada usk ja igapäevaelu, sõna ja teo ühtsus., ideaaliks ja eeskujuks võtta Jeesuse kannatusterohke elukäik. Roomlaste eetikaga oli vastuolus : käsk armastada oma nii ligimest , kui vaenlast ; Jumala ees kõik võrdsed.
Kristlasi kiusati taga Rooma riigi võimude poolt. See ei pidurdanud kristluselevikut - pigem kinnitas usku.
4. sajandil kuulutab keiser Constantinus ristiusu lubatuks.
Esimeste ristikoguuste kunstilised vajadused ja võimalused väiksed. Visuaalne kunst esialgu kristlastele isegi lubamatu. Jumala sõna - pühakiri- tähtsaim. Pühakirja töhtsus tõi kaasa raamatukunsti sünni. Materjal - töödeldud loomanahast pärgament. Vastupidav. Pärgamendile sai maalida värvilisi pilte, mis selgitasid tekste. Tärkas kristlik raamatumaal e. miniatuurmaal . (5. - 6. sajandist pärit käsikirjad nii kõrgtasemelised, et tunnistavad varasema aerngu olemasolu.)
Jälitamise ja tagakiusamise tõttu pidid kristlased esialgu varjatult kokku saama. Algul said kristlaste kokuktulekukohtadeks üksikute jõukamate koguduseliikmete elamud, aiad või vaba loodus. See-tõttu, 1.-2. sajandi kristliku kunsti peaagu ainsateks allikateks maa-alused koopad e. katakombid, mille seintesse maaliti surnuid.
Katombe leitud Lähis-Idas, Ittalias jm. Osalt looduslikud, osalt inimeste kätetöö. Otse Rooma linna all ulatus käikude kogupikkus 900 kilomeetrini. Katakombides leiduvadki esimesed varakristlikud kunstiteosed, peamiselt seina- ja laemaalid. Üldilme sarnaneb rooma seinamaalile, temaatikas siiski olulisi erinevusi. Kärvale jäänud erootilised motiivid ja kõik, mis seostub paganlike jumalate kummardamisega.
Mõnda tavalist antiikkunsti motiivi käsitlesid kristlased kui tingmärki, mille tähendust teadsid vaid nemad. Siis sai alguse keeruline kristlik sümboolika, kus igapäevastes motiivides tuleb leida vihjeid ristiusu õpetusele ja piiblitegelastele. Nt. lambatalle õlul kandev mees - Kristus. Kristust sümboliseeris ka kala, lootus oli ankur , paabulind suremtust, Püha Vaim oli tuvi jne. Leidub ka pilte, mis otseselt illustreerivad mõnda kohta Piiblist, eelkõige Vana Testamendi lugusid . Nt. Joonas ja vaalaskala , Taaniel lõvide keskel kannelt mängimas (sümb. usu jõudu), Mooses kaljust vett välja löömas, kolme meest tulises ahjus jne. Väga sagedane motiiv - rist ja ülestõstetud kätega inimene, sümb. palvetajat.
Välimuselt meenutavad piiblitegelased inimesekujutisi rooma maalikunstis. Tihti varakristlikud katakombimaalid kohmakavõitu, arengulooliselt nende tähtsus suur - uue ajastu kunst, väljendub uus ellushtumine.
Vabalt seisvaid skulptuure ei loodud varakristluse päevil üldse, sest püüti vältida sarnasust paganlike religioonidega ja neile omase kuju kummardamisega. Rohkem harrastati reljeefkunsti, millega ehiti nt. sarkofaage. Vormilt meenutavd need varakristlikud reljeefid ajalooteemalist reljeefikunsti, kuid nende temaatika võetud Piiblist.
Kristlik reljeefikunst hakkas levima siis, kui ristiusk lubatuks sai ja sellega liitus rohkem rikkaid inimesi. Koos nendega kasvas rooma kunsti mõju ja püüe ühendada kristlust rooma traditsioonidega. Varakristlikud reljeefid rõhutavad Kristuse jumalikkust ja valitsejalikkust. Tema surmale ja kannatusloole viidatakse harva. Erinevus rooma reljeefide ja kristlike reljeefide vahel: teemad, monumentaalsus pole oluline enam, jutustus tehakse arusaadavaks tingmärkidega.
KIRIKUEHITUSE ALGUS. MOSAIIGID .
Kui ristikogudused lubatuks said, tekkis tarvidus jumalateenistuseks sobivate ruumide järele. Esimeste kirikute ehitamisel võeti eeskujuks rooma arhitektuuris levinud kohtu- ja koosolekuhoonete tüüp, basiilika .
Varakristlik kirik oli lihtne pikergune hoone, mille kaks rida sambaid jagas kolmeks kitsaks osaks, nn. lööviks. Kirik orienteeritud ilmakaarte suhtes - lääne-idasuunaline. Uks asus läänepoolses otsaseinas (suundus apsiidi ja selles paikneva altari poole). Pikihoone idapoolse otsa vastas võis olla transept - kiriku pikiteljege risti asetsev lööv. Transeptist ida poole avanes poolringikujulise põhiplaaniga võlvitud ruum, nn. apsiid . Nõnda meenutas kiriku põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik võis olla sirge või olid sambad siis ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli kõrgem ja laiem, kui külglöövid. Kesklöövi seina, mis kõrgus arkaadide kohal, nimetatase valgmikuks, sest siin asusid aknad. Aknad olid ka külglöövide välisseintes.
Kiriku välisilme lihtne -tavaliselt olid kirikud ilma tornita. Mõnikord seisis kiriku kõrval kellatorn e. kampaniil; enamasti ehitatud hiljem juurde. Sageli varakristlike basiilikate läänefassaadi ees sammaskäikudega piiratud nelinurkne õu e. aatrium . Suuremates basiilikates võis kolme löövi asemel ola ka viis või enamgi löövi.
Varakristlike kolmelöövilised basiilikad: Santa Costanza /4. sajand/, Santa Maria Maggiore ja Santa Sabina Roomas /5. sajand/.
Viielööviline basiilika: Peetri kirik /lammutati 15.sajand/
Basiilika sisekujundus: tooni andsid sambad, mille vormid laenatud antiikarhitektuurist. Lagi lame (vahel kassettlagi), mõnikord puudus - paistsid katusesarikad. Lihtsa ja tagsihoidliku hoone muutsid pidulikumaks seinamaalingud ja mosaiigid. Maalid paiknesid enamasti keskläävis, akende all või vahel.
Varakristliku mosaiigi lemmikmaterjaliks olid väiksed erksavärvilised klaasikuubikud, mis peegeldasid valgust. Neist moodustub pisut konarlik pildipind, mis ei mõju seinana, vaid loob sädeleva, erakordselt intensiivse, aga mittemateriaalsena tajutava värvielamuse. Valitsevad värvid: heleroheline, kuld , külm helesinine, ja lillakas ooker. Mosaiikidel kujutatud: sümboolsed motiivid, mida kasutatud juba katakombimaalidel, mitmesugused piiblilugusid illustreerivad stseenid, juhtumised pühakute elus. Pühakuid kujutatud tardunud poosis , range ja pühaliku ilmega. Isikupäraste joonte ja üksikasjade kujutamisest hoiduti ja mosaiigitehnika poleks selleks ka sobinud. Pole oluline kujutada piiblitegelasi ümbritsevat ruumi ja selles paiknevaid objekte; tähtis isikute äatuntavaks tegemine ja nende hingeseisundi iseloomustamine.Kõik figuurid rikkalikult rõivastatud, nii et keha nende riiete all pole üldse tunda. Tegelasi võib ära tunda mitmesuguste tingmärkide põhjal.
Kiriku idaosa ja eriti altari ümbrus oli kõige rikkalikumalt kaunistatud. Apsiidivõlvil oli tavaliselt kujutatud troonil istuv Kristus. Varakristlikud mosaiigid võluvad oma dekoratiivse iluga, aga ka siira usulise harduse ja jõulise ilmekusega. Neil kujutaud inimeste näo väljendavat uut tüüpi, antiikajale võõrast hingelaadi.
MEROVINGIDE KUNST
Merovingid on 5. - 7. sajandil praeguse Prantsusmaa ja Saksamaa aladel asunud Franki riiki valitsenud kuningate suguvõsa ja Merovingide dünastia on andnud nime kogu ajastule .
Merovingide ajastu tähtsaimaks kunstipärandiks on siiski käsikirjad, nendes leiduv kirjakunst ja illustratsioonid. Peaagu ainuke kirjasõna kasutaja oli kirik ja muidugi on käsikirjad usulise sisuga. Neid kirjutati ja kaunitati initsiaalide, ornamentide ja figuraalkompositsioonidega peamiselt kloostrites.
Kloostrid olid tärganud Rooma riigi idaosas, kuid Lääne-Euroopas hakkasid nad levima peamiselt tänu Iirimaa mõjule. 7. ja 8.sajand olid Iirima kultuurilise õitsengu aeg. Iirlased pole kunagi olnud Rooma riigi alluvuses. 5. sajandil Iirimaale tulnud ristiusu misjonärid said hea vastuvõtu. Iirlased muutusid kristlasteks, kuid arendasid oma usueluiseseisvalt, üsna lahus Rooma paavstidest.
Kristlike käsikirjade kujunduses kasutasid iiri mungad keldi ja germaani rahvakunsti kogemust. Nad kirjutasid ümber Piiblit ja muud usulise sisuga kirjandust ning tahtsid jumalasõna väärtust rõhutada käsikirjade kaunistamisega. Lehekülg kaet peene värviküllase paelornamentikaga, millese mõnikord vana barbarite loomastiili kohaselt põimiti skemaatilisi kisklevaid koletisi. Ornamendile lisati siiski ristimotiiv või mõni muu kristlik märk. Sellisteks märkideks võisid olla nt. evangelistide sümbolid - ingel, lõvi, härg, kotkas. Neid oli võimalik kujutada väga skemaatiliselt ja ornamenti sobitada.
Inimese kujutamisel oldi väga kohmakad ja abitud (vastuolu antiikkunstiga). Lisaks leheküljesuurustele kaunistustele kujundati erilise toredusega tekstileheküljede esimene täht - initsiaal , mis võtab enda alla suure osa leheküljest.
Iirimaa omapärase usuelu tunnistajatena on säilinud väikesi külakirikuid ja loodusse paigutatud kiviriste. Viimaste reljeefid kujutavad endast parimat osa tolleaegsest skulptuurist.
Iirimaa kultuuriõitsengu lõpp 8.sajand, mil viikingid hakkasid sinna röövretki tegema.
KAROLINGIDE KUNST
Karolingideks või ka Karolingide dünastiaks ja ka Frankide dünastiaks, nimetatakse dünastiat, mis sai oma nime Karl Suure järgi. Alates majordoomus Pippin Herstalist (687–714) valitsesid Karolingid Frangi riiki.
Karolingide võimu ajal sai Frangi riik esimeseks suurriigiks Lääne-Euroopas pärast mitmesajandilist vaheaega. Karl Suurele allusid maa-alad, kus asuvad praegused Parantsusmaa , Šveits, Belgia, Holland ning suur osa Saksamaast, Itaaliast ja Hispaaniast. Noor feadaalriik püüdis Roomast eeskujusid leida. Seetõttu täheldakse ka 8. - 9. sajandi kunstis antiiktraditsioonide elavnemist.
Karolingide aja arhitektuuris sagenes kivihoonete püstitamine. Karl Suur laskis ehitada mitu losi, kuid neist pole meieni midagi säilinud. Aachenis, mis sai keisririigi pealinnaks, püstitati lossikabel . See on kaheksatahuline tsentraalehitis , mida ümbritseb madalam ümbriskäik. Eeskuju: Ravennas asuv, bütsantsi arhitektide ehitatud San Vitale kirik. Kabeli sisevaates domineerivad ümarkaarsed arkaadid . Osa detaile (sambad) on toodud Itaaliast, kus selleks lammutati üks vana hoone. Mõõtmetelt Aacheni lossikabel üsna väike.
Sama tüüpi tsentraalehitisi püstitati ka mujal, kuid valitsevaks kirikutüübiks oli Karolingide ajal basiilika. Ühest täiesti hävinud kirikust on alles joonistus , mis lubab rekonstrueerida selle põhiplaani ja ülesehitus. Üldmuljelt sarnaneb kirik varakristlike basiilikatega. Siiski on tal omapäraseid jooni, eriti torkavad silma kaks transepti (üks läänes, teine idapoolses osas) ja pikaks venitatud apsiid. Selliseid tunnuseid kohtame ka järgneva perioodi kirikuarhitektuuris, eriti Saksamaal. Üldiselt tolleaegnae arhitektuur veel väga tagasihoidlik , kuid just siit sai alguse keskaegse ehituskunsti suur õitseng.
Karolingide ajast on pärit ka üks punase tindiga tehtud joonistus pärgamendil, mis kujutab endast suurt kloostrikavatist. Seal on kirik, kool, võõrastemaja, munkade eluruumid, majapidamishooned, töökojad, loomalaudad, köögiviljaaed ja palju muud. Seda võib pidada pidada omamoodi kloostri tüüpprojektiks, igatahes viitab see joonistus suurejoonelise keskaegse kloostriarhitektuuri allikatele ja näitab, et juba 9.sajandil olid kloostrid tähtsad mitte ainult vaimuelu, vaid ka majanduselu üksused.
Karolingide kujutav kunst: Antiikaja traditsioonid elustamine . Miniatuurmaalis loodusläheduse taotlused. Kasvas tehniline meisterlikkus (Bütsantsist pärit meistrid). Miniatuurmaal mitte otseslt illustratsioon , vaid initsiaalide kujundamine, sageneb siiski inimeste ja loomade kujutised. Taaselustub püüe modelleerida kehasid valguse ja varjuga, kujutada ruumi ja isegi maastikku. Figuure ümbritseb rooampärane raamistik . Paelornamentika ja põimmuster ei kao, kuid pole ka enam valitsev. Abstraktse ornamentika kõrval näeb samasuguseid looduslähedasi taimemotiive nagu antiikkunstis. Elusolendite kujutamisel pöörati tähelepanu liikumise edasiandmisele, mõnel juhul on joonistused loomadest ja inimestest väga elavad. Evangelistid meenutavad oma poosida ja rõivastusega antiikfilosoofe või varakristlikel sarkofaagidel kujutatud tegelasi. Eriti saranane vana roomlasega on evangelist Matteus . Evangelist Markust kujutav pilt on täis liikumist. Tema riided näivad vibreerivat ja taustaksolevad taimed painduvad tuules.
Mimete raamatute köited kujutavad endast imetlusväärseid kullassepa- ja juveliirikunsti meistriteoseid. Nad näitavad keldi-germaani metallikunsti traditsioonide jätkumist. Raamatumaali viljeldi paljudes kloostrites ja lossides ning endiselt jagunes see kunstiala mitmeks eriilmeliseks koolkonnaks. Karolingide kunstis võib esmakordselt märgata ka selliseid erinevusi, mis edaspidi süvenesid ja said eri rahvaste kunsti iseärasusteks. See nähtus on seotud prantslaste, sakslaste, itaallaste ja teiste rahvuste väljakujunemisega.
BÜTSANTSI KUNST - IKOONIMAAL
Bütsantsis käis võitlus kujutava kunsti pooldajate ja selle vastaste vahel. Usulise sisuga piltide (ikoonide) pooldajad ( ikonoduulid ) pidasid selliseid pilte pühadeks objektideks. Tihti kaasnes sellega usk, et pildid ise võivad imet teha ja usklikke aidata. Pildieitajad ( ikonoklastid ) lähtusid aga samast põhimõttest millest islamiusulisedki - Jumal ja kõik pühad nähtused ülemeelelised, st. nähtamatud. Pühade asjade kujutamine pildil sel juhul nende pühaduse teotamine.
Ikoonimaal - ikoonide traditsioon ja tehnika oli lähtunud rooma kunstis tuntud surnute mälestusportreedest. Nende eeskujul hakati maalima mörtrite ja teiste pühakute möletuspilte. Vanimad ikoonid olid maalitud enkaustikatehnikas. Alates 8. sajandist kasutati temperavärve, mida segati munavalge, mee või mõne muu orgaanilise sideainega. Maalialuseks oli tavaliselt kokkuliimitud laudadest tahvel (siit pärit mõiste tahvelmaal). Levinuim aine: Maarja Jeesus-lapsega. Et ikoonid polnud lihtsalt kujutis, vaid püha, imettegev objekt, püüti neid säilitada kord kujunenud kujutamisviisil. Ikoonimaal oli kanooniline kunst. Ometi on iga ikoon kordumatu ja erineva meiterlikkusetasemega. Ikoonide ruumikujutus erineb jörsult antiikaegsest ja veel enam uusaegsest kunstist (nn. ümberpööratud perspektiivist). Kujutise foon kuldne , riietuse rikkalikud ornamenditaolised voldid on sõltumatud nende all asuvast kehast. Pehmejoonelise ja ümarana maalitud nägu ja käed on kontrastis muu kehaga . Keha unustamine või tõrjumine on antiikkunstile vastandlik hoiak. See-eest on ikoonidel kujutatud suursugust ja rikast hingelisust. Ikoonidel on omapärane joonte graatsia ja värvide sära ning eriline, pisut salapärane ilu. Ikoonid asusid ka seinal , mis eraldas kooriruumi kogudusele mõeldud kirikuosast. Seda pildiseina nim. ikonostaasiks.
ROMAANI ARHITEKTUURI ÜLDINE ISELOOMUSTUS
Romaani kirikute peamine tüüp oli basiilika. Vaimulikud koondusid jumalateenistuse ajal kiriku pühamasse, idapoolsesse otsa. Seal laulis ka koor. Selleks oli vaja ruumi ja pikihoonet pikendati teisele poole transepti, nii et transepti ja apsiidi vahele tekkis nelikurkne ruummida nim. kooriks. Pikihoone ja transepti lõikumiskohta nim. nelitiseks . Koori põrand oli pikihoone põrandast tavaliselt kõrgem. Koori all oli sageli kabel (krüpt), mida kasutati suurnike matusepaigana. Tihti ulatub transept pikihoonestrohkem välja kui varakristlikes basiilikates. Kiriku põhiplaan läheneb sel juhul nn. ladina ristile.
Basiilikate kõrval esines ka teisi tüüpe, näiteks ühelööviline ja kodakirik. Viimane oli kolmelööviline nagu nagu basiilikagi, kuid aknaid kesklöövi ülaosas polnud. Uksed ( portaal ) asusidmõnikord kiriku läänepoolses otsas, sageli aga ka pikiküljel. Lööve eraldasid ümarkaarsed arkaadid. Ümarkaar ongi üks silmapaistvamaid romaani stiili tunnuseid. Kaari kandsid piilarid (mitte samabad, nagu antiikajal ) (võisid olla ümmargused, neljatahulised jne). Põhimõttelist erinevust samba ja piilari vahel pole. Sambaks tavatsetakse nim. ainult selliseid tugesid, nagu need esinesid antiikarhitektuuris (baasi ja kapiteeliga). Arkaadide kohal avanesid kesklöövi poole empoorid.
Empooride asemel võis paksu müüri sees olla kitsas käik, mis avanes samuti arkaadina kesklöövi. Seda käiku nim. trifooriumiks. Kui müüris käik puudus ja kesklöövi seinal oli ainult rida ümarkaarseid nišše, nn. petikuid, siis oli tegemist pseudotrifooriumiga. Seega võis basilikaalseülesehitusega kiriku kesklööv olla olla seestpoolt kolmekorruseline - kõigepealt arkaadid, siis empoorid või (pseudo) trifoorium ja lõpuks valgmik ümarkaareliste akendega. Sageli võisid aga empoorid võ´i trifoorium puududa .
Ehitustehniliselt kõige raskemaks ülesandeks tol ajal oli ehitiste katmine vastupidava laega. Esialgu olid kirikud sageli võlvimata ja piirduti lameda puulaega või jäetigi lagi hoopis ehitamata. Oskuste ja võimaluste kasvades püüti asuda võlvimisele. Lihtsaimaks võlvitüübiks oli juba ammu silindervõlv. See oli aga raske ja võimaldas katta ainult kitsaid ruume. Mõnevõrra laiemaid lööve sai katta ristvõlvidega. Löövid jagunesid võlvikuteks e. traveedeks ja iga sellist mõttelist ruumiosa kattis ristvõlv. Traveesid kiriku pikisuunas eraldavaid kaari nim. vööndkaarteks. Transepti ja pikihoonet ühendab võiduvärav e. triumfikaar .
Siiski oli ka ristvõlv väga raske. Võlvide kandmiseks tuli seinad ehitada massiivsed ja piilarid jämedad. Seetõttu jäid ka aknad väikesks ja kitsad löövid müürimasside vahel hämaraks.
Bambergi toomkirik , Saksamaa.
Wormsi toomkirik, Saksamaa.
Notre-Dame-la-Grande kirik, Lääne-Prantsusmaa.
Vararomaani e. Ottode ajal (kuni 11.sajand) ehitati Saksamaal Hildesheimi toomkirik, millel koor nii idas, kui läänes.
Lääne-Prantsusmaal on mitme kiriku löövid kaetud väikeste kuplite reaga.
Ida-Prantsusmaal (Burgundias) olid kahe olulise mungaordu keskused. Citeaux oli tsistertslaste emaklooster. Tsistertslased nõudsid lihtsaid, ilma tornideta kirikuehitisi.
Benediktlaste kloostrikirik Clunys - omal ajal suurim kristlik pühakoda. Viielöövilisele pikihoonele liitusid kolmelööviline eelkirikja arvukalt kabeleid. Cluny kesklööv ja transeptid olid kaetud silindervõlvidega, külgköövid ristvõlvidega.
Põhja-Prantsusmaal (Normandias) ja Inglismaal ehitati kahe löönetorniga ja nelitistorniga kirikuid. Nende põhiplaaniks olev ladina rist on eriti pikkade harudega.
Itaalias oli tugev varakristliku arhitektuuri mõju, eriti Roomas. Bütsantsi mõjul oli Itaalias tavaline kuppel . Pisa basiilikana ehitatud toomkirikul oli kuppel nelitise kohal; kiriku juurde rajati kupliga ümarhoone - ristimiskabel (baptisteerium)ja eraldi seisev kellatorn, nn. viltune torn. Kõigi nende väliskujunduses kasutati ümarkaarseid galeriisid. Veneetsias ehitati otseslt Bütsantsi eeskujul Püha Markuse kirik - viie kupliga tsentraalehitis. Itaalia kirikute fassaadid olid ohtralt dekoreeritud. Tihti oli seal eri vörvi marmorist kujundatud geomeetriline muster.
Põhja-Euroopas on tähtsamd romaani stiilis kiviehitised Lundi toomkirik Rootsis ning Ribe ja Viborgi toomkirikud Taanis . Norras ehitati paljud kirikud puust, kasutades viikingite laevaehitusoskusi ning mõnikord on kasutaud ka viikingite mütoloogiale viitavaid kujundeid (lohepead) ja paelornamentika. Norra kirikud koosenvad palksõrestikust, neile löödud laudvoodrist ja kõrgest katusest. Püstpalgid eraldavad lööve ja loovad mulje algelisest baiilikast.
Romaani stiili profaanarhitektuuri põnevaima osa moodustavad linnused. Külmrelvade ajastul iga kivihoone kindlus, mõned pühakojad muudeti kindluskirikuteks. Linnuse tähtsamad osad müür ja tornid. Nende paigutamisel püüti arvestada looduslikke tingimusi - järske mäenõlvu, veekogusid. Müüride taga hooned. Saksamaal oli neist kõige tähtsam kõrge torn, kus tavaliselt ei elatud. Prantsusmaa linnuste keskuseks oli peatorn donžoon ja/või aadliku eluhoone (palas).
ROMAANIKA KUJUTAV KUNST
Kui Bütsantsis elustub maalikunst , siis Ottode õukonnas tõlgendatakse sama teema skulptuuris - Kristuse kannatuslugu. 10.sajandi lõpp - valmib elusuurune puuskulptuur ristilöödud Kristusest. Piinast moonutatud keha kujutamine erineb järsult inimese keha käsitlemisest antiikajal. 10. sajandi kujurit ei huvita anatoomiline täpsus ja kehavormide ilu, vaid kannatuse tundeküllane väljendamine.
11. sajndi alguses valmisid Hildesheimi toomkiriku pronksuksed, mille reljeefid kujutavad stseene Piiblist. Erinevalt rooma reljeefidest ei püüta neis kujutada ruumi ning kõrvaldetailid, nt. taimed on kujutatud skemaatiliselt. Peamine on haarav jutustus.
11. sajandi keskel hakatakse paljudes Euroopa osades looma arhitektuuriga seotud skulptuuri. Enamasti oli tegemist reljeefidega kiriku fassaadil. Eriti rikkalikud ja ilmekad jutustava sisuga reljeefid olid paljudes Prantsusmaa kirikutes. Mõnel juhul võeti kiriku portaalide kujundamisel eeskujuks Rooma triumfikaar. Tavaline oli reljeefide paigutamine portaali külgedele (palestikule) ja selle kohale, ümarkaarsele viiluväljale (tümpanonile). Mõnikord katsid reljeefid peaagu kogu läänefassaadi (Notre-Dame-la-Grande´i kirik Poitiers´s). Tihti oli reljeefe ka siseruumis, eriti piilarite kapiteelidel. Reljeefid ei olnud enamasti mõeldud lähedalt vaatamiseks ja see aitab seletada nende üldistavat vormi.
Õhtumaade kirik suhtus pühapiltidesse teisiti kui Bütsantsi pildijaatajad ja pildieitajad: pilt ise ei ole püha, kuid ta meenutab pühi asju. Kunsti ülesandeks oli piltlikult seletada Pühakirja kirjaoskamatule rahvale. Seetõttu nim. keskaja kirikute reljeefe ´´vaestepiibliks´´.
Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris esiteks ähvardavaid sužeesid ning teiseks imede kujtusi. Kõige populaarsem oli Viimse kohtupäeva stseen , mille keskel trooniv Kristus mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Põrguliste ja ahastavate hukkamõistetute kujutistes on eriti palju kaasaelamist ja siirast õudustunnet. Vastavalt temaatikale ei näe me reljeefidel realistlikke, vaid tinglikke ja sümboolseid kujutisi - ei kujutatud siin ju tavalist, igapäevast elu.
Kujurid ei pööranud tähelepanu inimese kehavormide täpsele edasiandmisele; neile piisas, kui nad said tegelase äratuntavaks teha mõne tingmärgi abil. Pühakuid kujutati alati koos mõne vastava esemega (nt. Peetrust alati võtmega). Eeldati, et vaataja tunneb sümbolite keelt. Tänapäeva inimest vaimustab: figuuride ilmekus, kirglik tunnete avaldamine, naiivne, kuid südamlikult siiras jutustus. Tajume, et kehavormide moonutamine aitab tõsta teose tundesisu.
Sageli kaunistas romaani kirikuid ka ornamentika. See on abstraktne ja skemaatiline, selles esinevad geomeetrilised motiivid ning tundmatuseni ümber kujundatud ja stiliseeritud taime- ja loomakujutised, mis aga mõjuvad vägagi meeldivalt.
Arvukalt loodi seinamaale. Kirikute seintele ja võlvidele maaliti erksavärvilisi piiblistseene, kuid neid on vähe säilinud. Kuigi figuurid on tasapinnalise ja moonutatud, mõjuvad maalingud tundeküllaste ilmekate jutustustena.
Endiselt õitses miniatuurmaal. Raamatumaalides valitses joonele tuginev (lineaarne) ja pinnaline laad . Rohkelt kasutati ornamentikat, nt. pühakupiltide raamistikuna. Jälle kadusid katsed kujutada ruumi. Usulistel teemadel loodud pildid on väga fantaasiaküllased ja väljendusrikkad. Riietuse voldid on keha vormidest sõltumatud ja muutuvad osaks ornamendist. Liikumist ei kujutata, figuurid tardunud nagu bütsantsi ikoonidel.
Romaani tekstiilikunst - säilinud suurepärane piltvaip, võrreldav samaaegse maalikunstiga - Bayeux´ vaip . Jutustab Inglismaa vallutamisest normannide poolt. Üpris skemaatiliste vahenditega loodud imetlusväärselt ilmekas piltjutustus. Kohutavalt verine sündmustik on ainult muudetud lapsemeelseks idüüliks.
Romaani kullassepakunsti oluliseks ülesandeks jäi relikviaaride valmistamine. Pühakirja köited jätkasid võistlemist materjalide väärtuse käsitöö peensusega.
MÕISTED
basiilika - ´´Kuninglik koda´´, on pikliku põhiplaaniga samba- või piilariridadega löövideks jaotuv hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja niipalju kõrgem, et saab valgust külglöövide katustest kõrgemal asuvaist aknaist, mis moodustavad akenderea - valgmiku.
saalkirik - Ilma võlvita ühelööviline ristkülikukujulise põhiplaaniga kirik.
kodakirik - Mitmelööviline kirikutüüp, mille kesk- ja külglöövid on u ühekõrgused ja ühise katuse all.
kesklööv -
külglööv -
pikihoone - Altari ristteljel paiknev kiriku suurim ruum ilmalike (koguduse) jaoks, iseloomulik basiilikale, 1- 5-lööviline.
transept - Transept ehk ristlööv on pikihoonet risti läbiv kirikuosa.
koor - Transepti ja apsiidi vahel olev nelinurkne ruum.
kooriümbriskäik - Külglöövide pikendamisega ümber koori ja nendevahelise seina avamisega tekib nn kooriümbriskäik.
apsiid - Poolringja või hulknurkse põhiplaaniga eenduv hooneosa.
nelitis - Pikihoone ja transepti lõikmiskohta nim. nelitiseks.
nelitistorn - Nelitise kohale ehitatud torn.
kabelitepärg - Mitmest radiaalselt ümber kooriümbriskäigu paiknevast koorikabelist koosnev ruumikompositsioon
krüpt - Koori all olev kabel.
läänetornid -
kampaniil - Peamiselt Itaalias esinev kirikust eraldi seisev kellatorn.
arkaad - Kaaristu on arhitektuuris sammastele või piilaritele toetuvate kaarte rida.
empoor - Külglöövide peal olev käik, mis avanes kesklöövi poole.
trifoorium - Paksu müüri sees olev käik, mis avanes arkaadina kesklöövi poole.
valgmik - Kesklöövi ülemine, akendega osa.
travee - Ruumilõik, mis löövideks jaotatud hoonet kahe toendi (samba, piilari) laiuselt risti läbib.
võlvisiil -
vööndkaar - Võlvitud ruumikatte puhul toendeid (sambaid, piilareid või seinu) ühendav kaar, mis toetab võlvistikku ja liigendab teda võlvikuteks.
servjoon - Tekivad võlvide lõikekohtades ristvõlvi puhul, jaotavad võlviku neljaks võlvisiiluks, sageli rõhutatakse neid vastava kujundusega.
silindervõlv - Lihtne, ligikaudu poolringjoonekujulise läbilõikega piklik võlv (selle pikkus on läbimõõdust suurem).
piilar - Kõrgseina ja võlvide kandmiseks kasutatav, harilikult kandiline tugipost. Erinevalt sambast puuduvad piilaril kapiteel ja baas.
petiknišš - Lame dekoratiivne nišš, mis matkib akna, ukse, ehisraamistiku vms kuju.
kaarfriis - Katuseräästa vms all horisontaalselt asetsev seinadekoor.
liseen - Baasi ja kapiteelita pilastritaoline eenduv püstine müüririba.
kääbusgalerii - Väikestest kaartest ja sambakestest käik ehitise seinte välisküljel.
portaal - Kunstiliselt kujundatud (pea)sissekäik.
tümpanon - Dekoreeritud viiluväli.
palestik - Ukseava külg.
arhivoldid - Kaunistatud võlvkaar.
miniatuurmaal - ehk raamatumaal. Väikesemõõdulised maalid, mis seletasid teksti.
klaasimaal ehk vitraaž - Läbipaistvast materjalist kunstiline kompositsioon .