Ristiusumõju kunstile, bütsants, gooti stiil, romantika (1)

Ristiusu mõju kunstile. Katakombid . Sarkofaagid.
Ristiusk ehk kristlus tärkas Palestiinas . Rooma tuli sellepärast, et roomlased võtsid kergelt üle kõik uue ja huvitava. Ristiusk levis suuliselt ja kirja teel (kiri ühendas väiksemaid ja üksteisest kaugemal olevaid kogudusi). Roomas sattus ristiusk võimudega vastuollu, kuna see erines oluliselt teisest uskudest. (õõnestas orjapidamist, riiki, õigust ja moraali). Kõige enam ei meeldinud võimudele see, et jumala sõna järgi olid kõik võrdsed. Võimud hakkasid kristlasi taga kiusama , visates neid amfiteatrites kiskjatele söödaks ja neid risti lüües. Kui rooma riik 3 sajandil p.Kr kriisi sattus, siis kiusamised sagenesid märgatavat. Kõige hullema kiusamise vallandas aastal 303 keiser Diocletianus. Ja kümme aastat (313) hiljem kuulutas keiser Constantius ristiusu lubatuks ja lasi ennast enne oma surma risti lüüa.
Kunst oli kristlastele alguses lubamatu. Aga see ei omandanud suurt tähtsust, sest neile oli tähtis vaid jumalasõna. Ja see tõi kaasa vajaduse raamatule. Roomlased leiutasid töödeldud loomanahast pärgamendi, mis oli tunduvalt vastupidavam, kui papüürus ja sellele sai ja maalida. Kuna see materjal oli tugev, siis sai seda ka tänapäeva mõistes raamatuks köita. Nii tekkiski raamatu- ehk miniatuurmaal . Kuna kristlased ei saanud vabalt tänavatel koguneda, siis pidid nad kokku saama varjulistes kohtades ja selleks kohaks sobisid ideaalselt maaalused käigud ehk katakombid. Katakombidesse maeti inimesi ja ka maaliti (seina- ja laemaalid). Temaatikaks olid igasugused olevused (kõrvaliseks jäid paganlikud meelelahutused).
Kristlastel olid omad sümbolid, mille tähendust teadsid vaid nemad:

• Lambatalle õlul hoidev „Hea Karjane ” – Kristus
  
• Kala – Kristus
  
• Ankur – lootus
  
• Paabulind – surematus
  
• Tuvi – pühavaim
  

On olemas ka motiivid, mis illustreerivad mõnda kohta piiblist. Kõige tuntumad ikoonid on rist ja ülestõstetud kätega inimene ehk palvetaja . Piibli tegelased meenutavad veel inimesi, mis siis, et on kohmaka võitu. Kuid neil on suur tähendus, sest just nendest sai alguse uue ajastu kunst.
Välditi skulptuure, kuna kardeti sarnasust paganlike religioonidega. Selle asemel tegeleti reljeefi kunstiga, millega kaeti sarkofaage. Vormilt on need reljeefid nagu roomlastel, kuid ainet on saadus ikkagi piiblist. Kristlik reljeefi kunst hakkas õieti levima alles siis, kui kristlus Roomas lubatuks sai ja kui kristlusega liitus rohkem inimesi. Taheti ühendada kristlust Rooma traditsioonidega. Reljeefid kõnelevad rohkem Kristuse jumalikkust, kui tema surma ja kannatusi. Reljeefid muutusid tinglikumaks (monumentaalsus ei olnud enam oluline, jutustus tehti arusaadavaks tinglikult).
Kirikuehituse algus. Mosaiigid
Kirikuid hakati ehitama sellepärast, et kristlastel tekkid vajadus pidada jumalateenistusi . Templid ei sobinud sellepärast, et neis oli rõhu asetus välisel poolel, sees oli aga kitsas ja pime. Kiriku eeskujuka võeti Rooma kohtu- ja koosolekuhoonete tüüp. Stiiliks sai basiilika .
Vanakristlik kirik oli pikergune hoone, mille kaks rida sambaid jagas kiriku kolme ossa ehk löövideks. Kiriku uks asetses lääne poolses osas. Ida poolses osas võis olla transpent. Transeptist ida pool asetses poolringi kujuline apsiid . Sambaile toestuv talastik võis olla sirge või ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli laiem ja kõrgem, kui ülejäänud kaks kõrval olevat. Aknad olid külglöövide seintes. Roomaaegsetes basiilikates oli uks pikiküljel, kuid kui ukse asetamisega muutus kiriku ruumimõju-uksest oli näha altarit.
Kiriku välisilme oli väga lihtne, tavaliselt olid kirikud ilme tornita (kiriku kõrval seisis kellatorn, mis oli hiljem juurde ehitatud). Kirikute ees oli sammaskäikudega piiratud aatrium. Suuremates kirikutes võis olla kolme löövi asemel ka viis löövi. Kolmelöövised kirikud:

• Santa Costanza
  
• Santa Maria Maggiore
  
• Santa Sabina
  

Esimene viie lõõviline kirik oli Peetri kirik, mis ehitati Püha Peetruse hauale, kui lammutati hiljem varisemisohus (sellele kohale ehitati pärast uus Peetri kirik).
Sisekujundus oli lihtne. Seal olid sambad, mis olid laenatud antiikarhitektuurist. Lagi lame, kassettidena või üldse ilma (olid näha ainult sarikad ). Sellise kiriku muutsid õdusamaks seina maalingud ja mosaiigid, mis asetsesid tavaliselt kesklöövis akende all või vahel.
Mosaiik:

• Roomlased armastasid siledaid, mitte eriliselt kirka värviga marmor tükikesi.
  
• Varakristlikud mosaiigid aga seevastu armastasid kirkaid värve ja kuubiku kujulisi klaase, mis peegeldasid valgust. Nendest moodustus küll konarlik pildi pind, kuid see ei rikkunud intensiivset ja sädelevat värvi elamust. Lemmik värvid olid heleroheline, kuldne, helesinine ja lilla. Mosaiikidel on kujutatud katakombi maalides kasutatud motiive ja piibli lugusid illustreerivaid pilte. Pühakuid kujutati tardunud poosis, range ja pühalike ilmega . Isikupäraste joonte ja üksikasjade kujutamisest loobuti sest, mosaiikmaal poleks selleks sobinud ja need pildid pole mitte ainult minevuks toimud sündmused vaid igavese tähendusega märgid (sellepärast ei olnud oluline kujutada piiblitegelasi ümbritsevat ruumi vaid asja nende ümber). Tähtis oli isikute tuntavaks tegemine ja hingeseisundi iseloomustamine . Kõige kehad olid rikkalikult riietatud ja nende keha ei olnud võimalik riiete alt aimata (vältimaks patuse keha kujutamise – see saigi antiik aja ja keskaja kõige suuremaks erinevuseks).
  

Kõige rikkalikumalt oli kujundatud altari ümbrus. Apsiidivõlvil oli kujutaud troonil istuv Kristus.
Bütsantsi arhitektuur
Paljud Bütsantsi kirikud olid tsentraalehitised (äärmised punktid olid keskpunktist võrdsel kaugusel). Selliste kirikute põhiplaaniks olid Ringid , ruudud , võrdkülgsed hulknurgad või võrdhaarse kreeka risti kujutised. Bütsantsi arhitektuuri kõige kuulsam ehitis on:

• Hagia Sophia katedraal – selles katedraalis on lahenduse leidnud pikajalised katsetused ja otsingud. Kõige suurem probleem oli ehitada kuppel ristkülikkujulise ruumi kohale. See probleem on lahendatud viklite, sfääriliste kolmnurga kujuliste arhitektuursete vormide abil, mis kannavad keskset hiigelkuplit. Kahelt poolt toetavad kuplit poolkuplid. Peakupli viklid tekitavad neli hiiglaslikku kaart, mis suunavad kupli raskuse neljale võimsale piilarile. Need seinad peavad kandma ainult iseennast , seetõttu on neisse võimalik teha palju auke . Kesklöövi külgseina alumise osa moodustab sammastele toetuv kaarestik. Kesklöövi külgseina alumise osa moodustab sammastele toetuv kaarestik. Külglöövid on kahekorruselised ja nende ülemine korrus avaneb läbi kaaravade kesklöövi – tekib rõdu taoline moodustis. Kesklöövi külgseinte ülaosas on kaks rida aknaid. Aknad on ringina ka kupli alumises servas . Nii on kesklöövis rohkem valgust, kui külglöövides. Tänapäeva kiriku välisvaates domineerib samuti keskmine kuppel. Katedraali välisilmet moonutavad oluliselt türklaste ehitatud saledad tornid. Kuna muhameedlaste usk ei luba neil elusolendeid kujutada, siis on mosaiigid ja seinamaalid kinni kaetud.
  
• San Vitale – on väike kaheksatahuline kuppelehitis, mille keskosa on kõrgem ja seda ümbritseva löövi teine korrus avaneb rõduna keskmisesse ruumi. San Vitale on kuulus oma mosaiikide poolest.
  

Sisearhitektuuris väärivad tähelepanu sammaste ja kaarte vahel paiknevad rikkalikult reljeefidega kaunistatud talumid . Väljast kirikud mitmekesistati sellega, et absiidid muudeti tahulisteks. Seinu liigendasid kitsad püstribad, mida ühendasid kaared , mille vahele jäid lamedad petikud .
Ehitati ka tsentraalehitisi mis oma põhiplaanilt meenutasid kreeka risti, mida katsid viis kuplit-üks suur keskel, neli väikest risti ümber. Kuulsaim neist Apostlite kirik Konstantinoopolis.
9.saj. lõpul hakkas arhitektuuris levima viiskuppelkirik. Põhiplaanilt läheneb kirik ruudule, kuid ülesehituses eraldub kõrgemana kreeka risti kujuline osa. Risti harude vahele jäävad madalamad hooneosad. Keskmine kuppel asub risti keskel ja neli väiksemat asuvad siis risti harude vahel. Tihti ehitati peakupli alla sale silinderjas tambuur .
Bütsantsi mosaiigid ja seinamaalid. Ikoonid
Bütsantsi maalikunsti areng vaheldub õitsengutega ja langustega . Kõige kuulsamad kunstinäited on Ravenna kirikute mosaiigid, nende sõnum on ühteaegu usuline ja poliitiline.
Romaani stiili arhitektuuri süsteem ja ehitusmälestised.
Alguses sõltus ehituskunst keisriõukonnast(vähene levik). 11.saj. kasvas kiviehitiste püstitamine järsult. Selleks oli mitmeid põhjusi:

• Kristlus oli ennast kindlustanud
  
• Seni Euroopat ohustanud viikingid ja ungarlased olid kristlasteks saanud.
  
• Islami levikule oli piir pandud
  

Algas linnade taastamine ja käsitöö oskuse tõus. Euroopasse püstitati paari sajandi jooksul sadu kirikuid. Kiviehitiste ehitamisel kasutati Rooma ehitusvõtteid(ümarkaar ja silindervõll)-sellest ka nimetus romaanistiil . Romaani kirikute peamine tüüp on basiilika. Pikihoonet pikendati kuna vaimulikud koondusid jumalateenistuse ajal kiriku idapoolsesse otsa. Koori põrand oli tavalisest põrandast kõrgem ja selle all asus kabel, mida kasutati matmispaigana. Kiriku põhiplaaniks oli ladina rist.
Esines ka ühelöövilisi kirikuid ja kodakirikuid.

• Kodakirik-oli kolmelööviline, aknaid kesklöövi ülaosas polnud, uks asus läänepoolses osas, mõnikord ka pikiküljel, lööve eraldasid ümarkaarsed arkaadid . Arkaadide kohal avanesid empoorid(empooride asemel võis olla kitsas käik mis avanes samuti kesklöövi).
  

Kiriku kesklööv võis olla kolmekorruseline-arkaadid, empoorid ja valgmik(empoorid võisid ka puududa ). Kõige raskemaks oli ehitise katmine laega . Esialgu piirduti lameda puulaega või jäeti lahi üldse väljaehitamata. Oskuste laienemisel püüti lagi võlvida-lihtsamaiks võlvtüübiks oli silindervõlv, kuid sellega sai katta ainult kitsaid ruume . Laiemate ruumide katmiseks kasutati ristvõlvi(iga löövi kattis omaette seisev ristvõlv). Transepti ja pikihoonet ühendab triumfikaar. Kuna ristvõlv oli väga raske, tuli seinad ehitada massiivsed ja sambad jämedad, mistõttu jäid aknad väikseks.
Hildesheimi toomkirik Saksamaal on eriline sellepoolest, et tal on koorid nii idas kui läänes ja see kirik oli mõeldud keisrile.
Saint-Sernini kirikul on viielööviline pikihoone kolmelöövilise transeptiga. Külglöövid jätkuvad ümber koori ja moodustavad selle ümber käigu. Koorist ulatuvad välja viis kabelit . Kiriku laeks on silindervõlvid. Väljas on nelitistorn.
Romaani stiili kujutav ja tarbekunst.
10.saj. lõpul valmis elusuurune puuskulptuur ristilöödud Kristusest. Skulptuur erineb järsult inimese keha käsitlemisest antiikajal. Kujureid ei huvitanud anatoomiline täpsus vaid kannatuse tundeküllane väljendamine.
11.saj. alguses valmisid Hilesheimi toomkiriku pronksuksed, millel olid reljeefselt kujutatud stseeni piiblist. Neis reljeefides ei püütud kujutada ruumi ega kõrvaldetaile. Peamine oli haarav jutustus.
11.saj. keskel hakati looma arhitektuuriga seotud skulptuure. Enamasti olid need reljeefid kiriku fassaadidel. Eriti ilmekad ja rikkalikud olid need Prantsusmaa kirikutel . Tihti oli reljeefe ka siseruumides, eriti sammaste kapiteelidel. Reljeefid ei olnud mõeldud lähedalt vaatamiseks. Reljeefid ei ole realistlikud vaid täis tinglikke ja sümboolseid kujusid . Tähelepanu ei pööratud kehavormide edasiandmisele, piisas vaid kui kuju oli näo või mõne tingmärgi järgi ära tuntav. Pühakuid kujutati alati koos mõne esemega(nt. Peetrust võtmega). Eeldati et vaataja saab sümbolitest aru, kuid tänapäeval ei oska inimesed keskaja kunstiteoseid tihti hinnata. Pigem võlub neid figuuride ilmekus, kirglik tunnete avaldamine ja südamlik jutustus.
Skulptuuris eelistati kasutada ähvardavaid süžeesid ja imede kujutusi. Kõige populaarsem oli „ Viimse kohtupäeva stseen ”, mille keskel troonil istuv Kristus mõistab vooruslikud taevariiki ja patused põrgusse.
Romaanikirikuid kaunistas ornamentika . Selles esinevad geomeetrilised motiivid on ümberkujutatud taime- ja loomakujutisteks, mis mõjuvad väga meeldivalt.
Kirikuseintele ja võlvidele maaliti erksavärvilisi seinamaale, mille aineks olid piiblistseenid(neid on vähe säilinud). Kuigi maalid on tasapinnalised ja moonutatud, mõjuvad nad tundelüllaste ja ilmekate jutustustena.
Endiselt õitses miniatuurmaal. Neis valitses joonele tuginev ja pinnaline laad , rohkelt kasutati ornamentikat(pühaku pildid). Kadus ruum, pildid olid väga fantaasiaküllased ja väljendusrikkad, keha ei olnud riietuse alt aimatav ja liikumist ei kujutatud.
Tekstiilikunstist on säilinud piltvaip, mis on võrreldav Bayeuxi vaibaga, mis jutustab inglise vallutamisest (muudeti lapsemeelseks).
Kullassepakunsti oluliseks ülesandeks oli relikviaaride valmistamine.
Gooti stiili arhitektuuri süsteem ja ehitustüübid.
Gooti stiil tekkis 1144.a Saint-Denisi kloostri kiriku ümberehituse valmimisega. See kirik oli olnud Prantsuse kuningate matmispaik ja kuningavõimu sümbol. Sellest kirikust on säilinud koori ümbriskäik ja kabelite pärg. Nendes on näha peamisi Gooti tunnuseid-kergena mõjuv teravkaartele tuginevaid võlve, saledaid sambaid ja suuri aknaid. Kõige olulisemaks oli teravkaarte ja roidvõlvide kasutuselevõtt. Teravkaarte raskus oli suunatud ülevalt alla. Lagesid kaeti ristvõlvidega, kuid võlv ei olnud kõikjal ühepaksune. Gooti kiriku konstruktsioon meenutas hiigellooma skeletti. Kirikut kandsid sambad, tugipiidad , tugikaared, vööndkaared ja võlviroided.
Esimene täielikult Gooti stiili kuuluv kirik on Jumalaema katedraal Pariisis(1163.a). Kesklöövi võlvide pikkus oli 32m.
Kõrggootika esimene suurteos oli Chartresi katedraal. Sellele järgnesid Reimsi (37.5m) ja Amiensi (42.5m) katedraalid. Kõige kõrgemad võlvid on Beauvaisi katedraalil (47.5m), need varisesid kokku. Gooti kiriku põhiplaaniks oli ladina rist. Kirikud olid kolme või viie löövilised ja basilikaalse ülesehitusega, ka transept oli mitmelööviline. Kesklöövi võis nüüd ehitada ka laiema ja kõrgema, sest gooti süsteem võimaldas võlvida ka laiu lööve. Külglöövid olid kitsad ja madalad ja nende võlvid ei vajanud erilist tugisüsteemi. Külglöövid moodustasid kooriümbriskäigu. Koori põrand oli samal tasemel ülejäänud põrandatega. Kooril oli mitu väikest kabelit, mis kokku moodustasid kabelite pärja. Keskmine kabel oli kõige suurem ja seda kutsuti Maarja kabeliks. Ruumijaotus muutis kiriku ühtseks tervikuks ja kiriku ruum tundus palju õhulisema, avarama ja vabamana. Konstruktsioon ei vajanud enam massiivseid seinu, siis sai suurem osa neist asendada akendega, mis tõi kirikusse palju rohkem valgust.
Välisilmesse tõi palju rohkem kergust tippudelt üles pürgivad tornid. Kirikul oli tavaliselt kaks suurt torni pea ehk läänefassaadi kõrval ja üks väike torn nelitise kohal.