Uurimustöö Lebrehti perekonnast (0)

Võru Kreutzwaldi Gümnaasium
Lebrehtide kolme põlvkonna lugu Uurimustöö
Autor: Sander Lebreht 8A Juhendaja : Kaja Kenk
Võru 2010 SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
I MINU ISAPOOLSE VANAEMA JUURED 5 1.1. Minu vanaema isapoolne vanaisa ja vanaema 5 1.2. Minu vanaema emapoolne vanaisa ja vanaema 6 1.3. Minu vanaema isa Rudolf ja ema Ida 6
II MINU ISAPOOLSE VANAEMA ERNA LUGU 10 2.1. Lapsepõlv 10 2.2. Kooliaeg 11 2.3. Töö ja oma pere 14
III MINU ISA VALEVI LUGU 17 3.1. Lapsepõlv 17 3.2. Kooliaeg 18 3.3. Töö ja oma pere 23
IV MINU ELULUGU 25 4.1. Lapsepõlv 25 4.2. Kooliaeg 26
V VÕRDLUS 31
KOKKUVÕTE 33
KASUTATUD KIRJANDUS 34
2 SISSEJUHATUS
Minu uurimistöö teema on '`Lebrehtite kolme põlvkonna lugu''. Valisin selle teema sellepärast, et tahtsin rohkem teada saada oma vanaemast ja isast.
Töö eesmärgiks oli võrrelda ennast, isa ja isapoolset vanaema läbi meie tähtsamate eluetappide. Lisaks sellele ka teada saada niipalju kui võimalik, isapoolse vanaema juurtest. Pean oma juurte tundmist väga tähtsaks, sest see annab inimesele jõudu, tugevust ja kindlust juurde.
Uurimustöö koosneb viiest peatükist. Esimeses peatükis kirjeldadakse isapoolse vanaema Erna Lebrehti juuri. See peatükk on jaotatud kolmeks alapeatükiks: esimeses tuuakse välja andmed vanaema isapoolsest vanaisast ja vanaemast, teises vanaema emapoolsest vanaisast ja vanaemast ning kolmandas vanaema isast ja emast. Teises peatükis räägitakse pikemalt isapoolse vanaema eluloost. See on samuti jaotatud kolmeks alapeatükiks: esimene kirjeldab vanaema lapsepõlve, teine kooliaega ja kolmas on tema tööst ja perest . Kolmandas peatükis kirjeldakse isa elulugu. Peatükk on ka jaotatud kolmeks alapeatükiks: esimene kirjeldab lapsepõlve, teine kooliaega ja kolmas tema tööd ja oma peret. Uurimustöö neljandas peatükis kirjeldan oma elulugu. See peatükk on jaotatud kaheks: esimeses kirjeldan oma koolieelset lapsepõlve ja teises kooliaega. Viimases peatükkis võrdlen enda, isa ja vanaema lapsepõlve ja kooliaega tuues välja sarnasusi ja erinevusi.
Minu vanaema Erna Lebreht on sündinud 29. märtsil 1935. aastal Hansu talus Kuremaa külas Gatsina rajoonis Leningradi oblastis Venemaal. Ta oli lapseeas väga tagasihoidlik . Siis kui vanaema oli just kooli minemas, suri tema ema Ida. Lisaks ühe kuu pärast küüditati sakslaste poolt neid Eestisse. Minu vanaema õppis Eestis kahes koolis. Algul Jõhvi algkoolis, hiljem Jõhvi põhikoolis. Tal olid terve kooliaja vältel hinded head. Hiljem läks ta tööle ETKVLi raamatupidajaks . Ta sai mitmel aastal järjest ametikõrgendust, aga kui ehituskontor likvideeriti tuli ta Võrru elama. Ta abiellus Aljo Nurmega ja nad said kaks imetoredat poega . Kahjuks vanem poeg enam ei ela, kuna ta suri autoavariis, aga noorem poeg elab siiamaani.
3 Minu isa Valev Lebreht sündis 1. aprillil 1969. aastal Võrus. Väiksena hoidis isa lapsehoidja . Hiljem panid vanemad ta Päkapiku lasteaeda. Ta õppis Võru 1. 8-klassilises kooli. Koolieas tegi ta palju erinevaid koerusi koos sõpradega. Peale põhikooli läks ta edasi õppima Fr. R. Kreutzwaldi nimelisse Võru 1. keskkooli ja hiljem Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Selle kooli jättis ta pooleli ja läks kohe sõjaväkke. Sõjaväkke saadeti teda Venemaale Omski linna. Isa on töötanud ehitajana Võru KEKis, AS Kurmikus, Privet Project Building OÜs. Ta kohtas Terje Lehtmet ja neil on kaks poega Tauri ja Sander (mina).
Mina sündisin 14. augustil 1995. aastal Võrus. Ma käisin Sõleke lasteaias, mis asus täpselt minu kodu kõrval. Peale lasteaeda ma läksin Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi, kus õppisin esimese aasta ja seejärel läksin Pikakannu Põhikooli. Vanemaks saades tulin tagasi Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi.
Tänu uurimistööle sain teada rohkem isa lapsepõlvest, vanaema lapsepõlvest ja minu kaugematest juurtest. Vanaema ja isa eluloost sain teada nendega intervjuusid tehes. Pildimaterjali sain vanaema pildialbumitest.
Kui ma seda uurimustööd tegin , siis tekkis ka minu vanaemal oma juurte vastu rohkem huvi ja ta otsustas hakata uurima . Ma arvan, et minu isa ja vanaema on väga tänulikud, et ma seda tööd teen, sest niimoodi säilivad nende mälestused kauem kui nende eluiga. Lisaks sellele saavad ka kunagi tulevikus minu lapsed lugeda oma vanavana vanavanaisadest ja vanavana vanavanaemadest või isegi veel kaugemale.
Ma tänan kõiki, kes aitasid mind selle töö valmistamisel: oma vanaema, isa, ema ja loomulikult juhendajat.
4 I peatükk MINU ISAPOOLSE VANAEMA JUURED 1.1. Minu vanaema isapoolne vanaisa ja vanaema1
Minu vanaema isapoolne vanaisa oli Hans Lebreht. Ta sündis 1850. aastal Lääne-Virumaal Eestimaa kubermangus. Hans töötas vallavanemana lühikest aega. Minu vanaemal ei ole andmeid tema vendade ja õdede kohta. Minu vanaema isapoolse vanaema eesnimi oli Miina .
Hans ja Miina laulatati Lääne-Virumaal (vanaema ei tea täpselt millal ja kus). 1880. aastal rändasid nad Venemaale, kuna lootsid saada maad. See väljarändamine oli Virumaal juba nö teine lahkumise laine, mis viis enamuse minejatest 1880-1890.aastatel - II väljarändamine Venemaale- Tobolskisse ja Peterburi.2 Hans ja Miina elasid Peterburi kubermangus Gatsina linna lähedal Kuremaa külas. Seal ta ehitas endale maja ja rajas talu. Neil oli suur kaheksa lapsega pere. Esimene laps- poeg Kaarel- sündis 1885. aastal. Teise lapse nimi oli Juhan, järgmisena sündis poeg Eduard , siis tütar Anni. Viies laps - poeg Rudolf ­ sündis 14. detsembril 1900. aastal. Kuuendana sündis poeg Jaan, seitsmendana tütar Roosi ja viimasena tütar Helmi . Kahjuks minu vanaemal ei ole meeles paljude laste sünniaastad. Miina suri ja Hans jäi leseks.
Foto 1. Hansu talu Kuremaa külas. Fotograaf ja pildistamise aeg teadmata. Foto pärineb Erna Lebrehti fotokogust.
1 Vestlus vanaema Erna Lebrehtiga, 09. jaanuar 2010 2 Virumaa entsüklopeedia koduleht http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$2252 (12. 02.2010)
5 1.2. Minu vanaema emapoolne vanaisa ja vanaema3
Minu vanaema emapoolse vanaisa nimi oli Kaarel Lakk . Sünniaastat vanaema ei tea. Ta elas algul Ida-Virumaal, aga hiljem läks elama Venemaale. Põhjus oli sama, mis eespool mainitud ­ saada maad ja rajada oma majapidamine . Ta elas samas kohas, kus elasid ka minu vanaema isapoolne vanaisa ja vanaema. Ta ehitas endale maja ja rajas oma talu.
Minu vanaema emapoolse vanaema nimi oli Kristiina Kull. Koos oma vanematega läks elama Venemaale samasse Kuremaa külla. Tema isa nimi oli Joosep Kull ja ema nimi oli Anna Eber. Järelikult ehitasid nad ka omale seal talu.
Kaarel ja Kristiina laulatati ja nende perekonna nimeks sai Lakk. Nad läksid elama Kaarli tallu , mis asus Kuremaa külas Peterburi kubermangus. 1903. aastal sündis nende esimene laps ­ tütar Ida. 1913. aastal sündis poeg Arvi. Arvi oli väga musikaalne . Ta ehitas ise raadio. Kaarel suri Esimese maailmasõja ajal. 1943. aasta sügisel sakslased küüditasid Kristiina ja ta pere Eestisse. Poeg Arvi otsustas elama minna Viljandimaale Abjasse, sinna läks ka Kristiina. Kristiina jäi seal kollatõppe, millesse ta ka suri.
1.3. Minu vanaema isa Rudolf ja ema Ida4
Minu vanavanaisa Rudolf Lebreht sündis 14. detsembril 1900. aastal Hansu talus, mis asus Kuremaa külas. Rudolfil oli algharidus. Rudolf olevat käinud kohalikus koolis, aga nime minu vanaema ei tea. Rudolfil oli palju vendi ja õdesid. Vendade nimed olid Kaarel, Juhan, Eduard, Jaan. Õdede nimed olid Anni, Roosi ja Helmi. Nende kodumaja oli suur.
Rudolfi hobiks oli maadlus . Ta osales ka mitmetel võistlustel ja tal läks hästi. Minu vanaema täpselt ei tea, mis kohad sai Rudolf, kuna kõik pere dokumendid ja tähtsad paberid läks kaduma Teise maailmasõja tagajärjel. Talle meeldis lisaks maadlusele veel tegeleda hobuste
3 Vestlus vanaema Erna Lebrehtiga 09. jaanuar 2010 4 Sama.
6 parseldamisega. See oli tollel ajal keelatud tegevus, aga tulu toov. Rudolf oli hea puusepp ja ehitas endale puidutöödeks mõeldud ruumi.
Minu vanavanaema Ida Lakk sündis 19. detsembril 1903. aastal Lakkide talus, mis asus samas külas, kus asusid eelnimetatud. Idal oli vanem vend Arvi. Nad elasid suures majas . Minu vanaema ei tea kuigi palju Ida haridusest, aga seda teab, et ta käis Gatsina eraõmbluskoolis. Peale kooli lõpetamist kingiti Idale ka õmblusmasin.
Rudolf ja Ida kohtusid peale leeriskäimist. Kui Rudolf oli 24 aastane ja Ida 21 aastane, siis nad laulatati Jõululaupäeval 1924. aastal Gatsina kirikus. Nende perekonnanimeks sai Lebreht. Nad läksid peale laulatust elama Rudolfi isatallu - Hansu tallu.
Esimene laps oli Albert Lebreht, kes sündis 24. juunil 1927. aastal. Teine laps oli minu vanaema Erna Lebreht, kes sündis 29. märtsil 1935. aastal. Hiljem sõja ajal 1942. aasta talvel sündisid ka kaksikud. Nende nimed olid Aino ja Maimu . Nad elasid väga vähe aega. Põhjust, miks nad surid minu vanaema ei tea.
1943. aasta veebruaris tuli üks põgenenud vang Hansu tallu, et saada peavarju. Rudolf ei lubanud, sest ta teadis, et vangidel on tähniline tüüfus.5 Idal läks süda nii haledaks, kuna vang tahtis väga jõuda oma perekonna juurde, lubas Ida tal jääda. Vang lubas kohe hommikul ära minna. Ida tegi vangile aseme ja andis veel enda jope peale. Vang läks, nagu lubatud, kohe hommikul minema. Kui Ida läks lauta pani ta tolle jope selga ja sealt ta ka selle haiguse endale korjas. Ta nakatas ka kõiki teisi pereliikmeid. Teistel pereliikmetel vedas, aga Idal mitte. Ida suri tähnilisse tüüfusesse samal aastal.
1943. aasta sügisel küüditasid sakslased perekond Lebrehtid Eestisse. Põhjus oli see, et nende kodukandis oli alanud aktiivne sõjategevus. Nad läksid elama ühte tallu Peeri külla Ida-Virumaale, kus vajati tööjõudu. Nad elasid seal viiekesi Rudolf koos tütre Erna ja poja
5 Tähniline tüüfus on krge palavikuga kulgev raske nakkushaigus , millesse varem suri 30% haigestunuist. Tänu antibiootikumravile on nüüdisajal suremus vähenenud. Peale riidetäi siirutavad riketsiat ka peatäid, kes samuti nakatuvad haige inimese vere imemisel. Taudina esines tähnilist tüüfust eeskätt sja ajal, kui täid levisid laialdaselt. http://www.horisont.ee/arhiiv_1996_1999/1998/05/avastajad.html ( 12. 03. 2010)
7 Albertiga ja need kaks inimest, kes seal talus juba ennem elasid. 1946. aastal kolisid Lebrehtid lähedal olevasse Sompa külla Ida-Virumaal, kuna tööjõudu enam eelmises kohas ei vajatud. Seal elasid nad lühikest aega. Siis kolis pere Jõhvi linna ühte korterisse, põhjus oli täpselt sama.
Jõhvis kohtas Rudolf naist nimega Elmiire. Mõne kuu pärast abiellusid Rudolf ja Elmiire. Kuna Elmiirel oli tütar, siis nad pidid elama 2-toalises korteris viiekesi: Rudolf ja Elmiire ning Rudolfi lapsed Erna ja Albert ning Elmiire tütar Helbe . Elmiire sai minu vanaemale võõrasemaks. Elmiirel oli poeg ja tütar. Poeg elas juba omaette , aga tütar ei olnud nii suur ja elas koos oma emaga. Tihtipeale Elmiire tegi minu vanaemale ülekohut. Kõigele lisaks Elmiire õmbles oma lapsele ilusamad riided kui minu vanaemale.
Kui vanaema käis juba viiendas klassis kolisid nad Jõhvi linna teise korterisse, kuna vend Albert sai miilitsas tööd ja see võimaldas neil kolida paremasse kohta. Albert ei jäänud kauaks sinna elama, kuna ta abiellus oma pruudiga ja ta läks oma pruudi juurde elama. Korterisse jäid elama Rudolf, minu vanaema, Elmiire ja ta tütar. Kui minu vanaema oli jõudnud kuuendasse klassi lahutas Rudolf Elmiirest, kuna ta sai aru, et Ernale tehakse ülekohut.
Foto 2. Vasakul Erna ja kõrval Elmiire tütar Helbe.Fotograaf ja pildistamise aeg teadmata. Foto pärineb Erna Lebrehti fotokogust.
8 1948. aastal kolis Rudolf koos tütre Ernaga Jõhvis teise korterisse. Rudolf sai endale töökoha liharaiujana turul. Kuna Rudolf napsutas hästi palju, ei olnud neil eriti raha, aga söök oli alati laua peal. Nad elasid kahekesi seal korteris, kuni minu vanaema kaotas oma töökoha Jõhvis. Vanaema tuli Võrru elama, aga tema isa Rudolf jäi ikkagi Jõhvi. 1961. aasta märtsis Rudolf suri insuldi tagajärjel. Ta on maetud Jõhvi kalmistule.
9 II peatükk MINU ISAPOOLSE VANAEMA ERNA LUGU
2.1. Lapsepõlv6
Minu vanaema nimi on Erna Lebreht. Ta sündis 29. märtsil 1935. aastal Hansu talus Kuremaa külas Gatsina rajoonis Leningradi oblastis Venemaal. Vanaema isa nimi oli Rudolf Lebreht ja ema nimi oli Ida Lebreht. Vanaemal oli vanem vend Albert Lebreht ja kaksikud õed Aino ja Maimu.
Kuna vanaema Erna ema Ida oli kodune, hoidis Ida minu vanaema lapsepõlves. Minu vanaema isal Rudolfil oli palju tööd pidevalt. Ta valmistas regesid ja vankreid . Lisaks sellele pidas Rudolf ikka talu koos Idaga. Kuna isa oli tööga tihti hõivatud ja ema tegeles talutöödega, siis pidi vend Albert minu vanaema tihti hoidma, aga see ei meeldinud Albertile. Aga Albertil oli üks kaval nipp. Ta tegi vahepeal minu vanaemale haiget ja selletagajärjel hakkas minu vanaema nutma . Nii tuligi Ida minu vanaema juurde ja hoidis teda edasi. Samal ajal Albert hiilis minema.
Vanaemal on väga vähe meeles oma emast.Talle meenus oma emast see, kuidas Ida tihti askeldas köögis ja õmbles õmblusmasinaga. Vanaema jälgis alati põnevusega, mida Ida tegi. Ida õmbles alati minu vanaemale riided.
Vanaema oli alati väga tagasihoidlik laps, seega ta eriti ei tahtnud endale palju komme ega mänguasju. Aga kui komme pakuti talle, siis ta ikka võttis viisakuse pärast. Tal on meeles, kuidas sakslased jagasid lastele komme kui neil üle jäi. See oli ka peamine allikas kust ta komme sai.
Natuke aega enne kooli minekut, suri tema ema Ida. Nad olid väga kurvad. Lisaks ema surmale küüditati neid veel samal aastal sakslaste poolt Eestisse. Nad võisid niipalju vara kaasa võtta kui mahtus vankri peale. Rudolf, minu vanaema ja Albert asusid elama Peeri külla Ida-Virumaale.
6 Vestlus vanaema Erna Lebrehtiga 06. veebruaril 2010
10 2.2. Kooliaeg7 1944. aasta sügisel läks vanaema Erna seal samas asuvasse Peeri algkooli. Peeri algkoolis oli ainult üks õpetaja, seega olid kõigi nelja klassi õpilased koos. See asus 1 kilomeetri kaugusel tema elukohast. Ta läks sinna kooli koguaeg jalgsi läbi metsa, kus oli teerada. Ta kartis väga seda metsa, seega läks ta alati kiiruga sealt läbi. Õnneks oli temal naaber, kes käis sama teed mööda, kust ka minu vanaema. Paljudel juhtudel õnnestus neil koos kooli minna. Koos naabripoisiga minu vanaema ei kartnud kooli minna.Kui vanaema käis kolmandas klassis, siis ta kolis Sompa külla. See küla asus kaugemal kodukohast, aga ta käis ikkagi samas koolis edasi kuna teisi koole polnud läheduses.
Kui ta jõudis 4. klassi, siis nad kolisid Jõhvi, seega ta pidi kooli vahetama . Uueks kooliks sai Jõhvi Keskkool. Ta lõpetas seal 4. klassi neljade ja viitega . Hoolsus ja käitumine olid eeskujulikud. Vanaemal on üks hea seik meeles sellest ajast. Natuke aega enne nääripidu, tahtis muusikaõpetaja kaks tüdrukut laulma panna. Üheks tüdrukuks oli rikka talu tütarlaps ja teine tüdruk pidi sobima tema häälega kokku. Seega teiseks solistiks sai minu vanaema, kuna tema hääl klappis ideaalselt rikka tüdruku häälega. Peol nad saidki koos esineda. Sellest ajast algas nende suur sõprus, aga samas see oli ka halb. Kuna minu vanaema käis tihti rikka tütarlapse talus, hakkas ta tundma puudust nendest asjadest, mis olid rikkal tütarlapsel.
Foto 3. 5. klassi pilt. Teises reas keskel on emakeele õpetaja Ene Saar. Teises reas vasakult kolmas Erna Lebreht. Foto pärineb Erna Lebrehti foto kogust
7 Vestlus vanaema Erna Lebrehtiga 09. jaanuar 2010
11 Neil oli 5. klassis suur klass. Vanaema ei tea kui palju neil täpselt klassis õpilasi oli, aga pildilt lugedes oli neid 41. Poisse oli 20 ja tüdrukuid 21. Õpilaste läbisaamine oli väga hea. Neil koolivorme ei olnud, vaid käidi selliste riietega koolis nagu tänapäevalgi. Muidugi ei tohtinud panna katkiseid, ega määrdunuid riideid . Vaba riietumine tekkitas ka palju kadedust.
Kui vanaema oli jõudnud 6. klassi, lahutas Rudolf Elmiirest, kuna ta sai aru, et minu vanaemale tehakse ülekohut. Lahutusega kaasnes palju halba. Ernal läksid hinded halvemaks, kuna ta pidi tegema kõike seda, mida tegi tavaliselt ema. Lisaks sellele hakkas Rudolf napsutama. Napsutamisega kaasnes ka rahapuudus, aga õnneks oli toit siiski koguaeg laual, kuna Rudolf oli turul liharaiuja ja sealt ta sai endale toitu koju kaasa tuua.
7. klassi lõpetas Erna viite, neljade ja ühe kolmega. Käitumine oli tal viis, hoolsus viis ja korralikus ka viis. Ta pingutas paremate hinnete nimel kõvasti. Majapidamise eest hoolitsemine ja õppimine hakkas tal aegajalt üle jõu käima.
Foto 4. 7. klassi pilt. Teises reas vasakult kolmas Erna Lebreht. Foto pärineb Erna Lebrehti fotokogust.
1949. aastal oli vastu võetud seadus, millega muudeti põhiharidus (7 klassi) kohustuslikuks .8
8 Eesti inimarengu aruanne 1999, lk 86 http://lin2.tlu.ee/~teap/nhdr/1999/EIA99est.pdf
12 Pärast II maailmasõda kehtestati kõrgkoolide üliõpilastele, tehnikumide ja keskkooliklasside õpilastele õppemaks, mis oli ligikaudu võrdne üliõpilase kuu stipendiumiga.9 Erna astus 1950. aastal Jõhvi I Keskooli 8. klassi.
Foto 5. Jõhvi I Keskkool. Pildistatud 1951. aastal. Fotograaf teadmata. Foto pärineb Erna Lebrehti fotokogust.
Foto 6. 8. klassi pilt. Esimeses reas vasakult kolmas Erna Lebreht.Teises reas paremalt esimene klassijuhataja Ene Saar. Foto pärineb Erna Lebrehti fotokogust.
9 Eesti inimarengu aruanne 1999, lk 86 http://lin2.tlu.ee/~teap/nhdr/1999/EIA99est.pdf
13 8. klassis oli neid ainult 17 õpilast. Poisse oli 7 ja tüdrukuid 10. Kaks peamist põhjust, miks neid nii vähe järgi oli jäänud: ei suudetud õppemaksu maksta, kuna tollel ajal oli 8. klass tasuline ja paljudel jäi sinna seetõttu minemata.10 ning vene keel pidi kõigil rangelt selge olema. 1946. aastast hakkas Eesti NSVs kehtima 11-klassiline keskharidus eesmärgiga õpetada paremini vene keel selgeks.11 Kuna osad õpilased ei osanud hästi vene keelt, siis vene keele õpetajad hakkasid neid kiusama . Seega läksid need õpilased koolist ära. Erna loobus edasi õppimisest, kuna tal ei olnud võimalik keskkooli eest maksta. Sellega lõppes ka haridustee.
2.3. Töö ja oma pere12
Minu vanaemal vedas ja ta sai kiirelt tööd, kuna põhikooli ajal meeldis ta vene keele õpetajale ja vene keele õpetaja sokutas ta samasse kooli arveametnik-asjaajajaks. Seal ta ei teeninud kuigi palju ja kuna töötasu oli väike, vahetas ta töökohta. Ta sai tööd ( ETKVL ) Jõhvi ehituskonotris kassapidajana ja hiljem raamatupidajana. Seal ta teenis juba palju rohkem, aga mõnede aastate pärast, kui vanaema oli juba 22 aaastane sai ta pearaamatupidajaks ja siis ta sai juba palka 800 rubla kuus. Ta sai endale päris palju lubada. Kahjuks kolme aasta pärast see kontor likvideeriti ja ta jäi tööta.
Ta tuli elama Võrru. Jõhvist Võrru, sest talle meeldis väga siin. Võrus oli ta natukene aega tööta, aga mõne kuude pärast sai ta tööd ETKVLi ehituskontoris pearaamatupidaja asetäitjaks. Kahjuks paari aasta pärast ETKVLi ehituskontor likvideeriti ja ta pidi vahetama töökohta. Ta läks tööle Võru Mehhaniseeritud Ehituskontorisse (MEK) raamatupidajaks. 1968. aastal vahetas ta uuesti töökohta, seoses tema poja Sulevi muusikakooli mineku tõttu. Ta läks tööle Võru Teedevalitsusse pearaamatupidaja asetäitjaks. Seal ta töötas oma kümme aastat ja vähese palga tõttu vahetas ta jälle töökohta. Seekord läks ta tööle Võru Leivakombinaati pearaamatupidaja asetäitjaks. 1990. aastal vahetas vanaema viimast korda
10 Ka Tallinna reaalkooli ajaloos on märgitud, et õpilastel oli raskusi õppemaksu maksmisega 1949.-1951. aastal. See õppemaks oli 400 rubla. http://real.edu.ee/failid/raamatud/viiekumnendad.pdf 11 http://www.werro.ee/failid/stat/uuringud/hariduselu_juhtimine.pdf 12 Vestlus vanaema Erna Lebrehtiga, 14. veebruaril 2010
14 töökohta. Ta töötas Võru Maksuametis pearaamatupidaja asetäitjana. Kolme aasta pärast läks ta pensionile. Nüüd ta tegeleb minu vanaisa ehitatud suvilas aiandusega.
Jõhvist Võrru tuli ka elama Aljo Nurm . Erna ja Aljo armusid ja otsutasid koos elama hakata. 1960. aastal 23. novembril sündis neil esimene poeg Sulev. Kuna minu vanaema tahtis väga, et tema poeg oleks minu vanaema perekonna nimega, saigi Sulevile perekonna nimeks Lebreht.
Foto 7. Vanaisa Aljo Nurm. Koht, aeg ja fotograaf teadmata. Foto pärineb Erna Lebrehti fotokogust.
Kuna Aljo töötas Võrus ETKVLis juhatajana, sai ta luba elama minna uude majja, mis oli Võru linnas valminud. Ta valis endale 2-toalise korteri. Nad elasid seal kolmekesi : vanaema, vanaisa ja Sulev. Kuna minu vanaema ja minu vanaisa olid nii tööga hõivatud, siis nad palkasid vanema naisterahva Sulevi lapsehoidjaks. Lapsehoidja nimi ei ole kahjuks meeles.
Kuna Võru linnas oli parem korter just valminud, otsustasid nad sinna elama minna. Nad läksid elama Jüri tänavale 3-toalisesse korterisse. 1. aprillil 1969. aastal sündis neil teine poeg. Nad panid tema nimeks Valev Lebreht. See on minu isa. Minu isa hoidis samamoodi lapsehoidja. Lapsehoidja nimi on Helvi Muuga .
Kui minu isa hakkas just kooli minema, siis nad vahetasid jälle elukohta. Nad läksid elama Tamula järve ääres olevasse 4-toalisesse korterisse. See korter oli eelmistest suurem ja ilusama vaatega.
15 Foto 8. Pere pilt. Ees keskel Valev Lebreht, tema taga Aljo Nurm, temast paremal Erna Lebreht ja vasakul Sulev Lebreht. Pilt on tehtud Võrumaal Meegomäel. Fotograaf teadmata.Foto pärineb Erna Lebrehti fotokogust.
1979. aasta augustis abiellus Sulev oma klassiõe Inga Kasesaluga. Sulev läks elama oma abikaasa juurde. Aasta lõpul sündis neil ka tütar Tiina Lebreht. Aga ühel päeval, kui Tiina oli just kolme kuuseks saamas, juhtus midagi katastroofilist. Sulev tuli öösel Tallinnast suure kaubaautoga Võrru. Ta oli väga väsinud. Mõne tunni pärast jäi ta roolis magama ja sõitis ees olevale kaubaautole sisse. Avariis ta suri. Järgmisel päeval tähistas minu vanaema oma 45. juubelit, aga kui ta Sulevi surmast teada sai, siis ta muutus väga kurvaks ja juubeldamine jäi katki.
1986. aasta 9. märtsil suri minu vanaisa insulti. Vanaema ja isa olid väga kurvad selle üle. Nüüd nad jäi kahekesi korterisse elama: vanaema Erna ja minu isa Valev.
16 III peatükk MINU ISA VALEVI LUGU13 3.1. Lapsepõlv
Minu isa nimi on Valev Lebreht. Ta sündis 1. aprillil 1969. aastal Võrus. Tema ema nimi on Erna Lebreht ja isa nimi oli Aljo Nurm. Isal oli ka vanem vend Sulev Lebreht, kes sündis 23. novembril 1960. aastal.
Minu isal oli päris väiksena lapsehoidja kuna ta vanemad käisid tööl ja polnud aega lapsega tegeleda. Lapsehoidja nimi on Helvi Muuga. Lapsehoidja viis minu isa koguaeg välja - ükskõik, mis ilmaga ja sellepärast ei jäänudki ta eriti haigeks . Lapsehoidja nimetas minu isa oravakeseks. Minu isa ei oska põhjust öelda, et miks teda oravakeses kutsuti. Minu isa lemmikmänguasjad olid tühjad tikutopsid. Tal oli neid palju, sest minu vanaisa Aljo suitsetas palju. Ta ehitas tikutopsidest väga palju erinevaid maju.
Isa läks kolme aastaselt Päkapiku lasteaeda. Kahjuks minu isa ei mäleta oma kasvatajate nimesid. Lasteaias hüüti teda jänkuks, kuna tema kapi peal oli jänese pilt. Tavaliselt talle väga ei meeldinud lasteaeda minna, kuna ta ei tahtnud hommikuti üles tõusta. Kahjuks või õnneks ta pidi ikkagi minema lasteaeda. Lasteaeda minnes kuulis ta tihti laste nuttu. Eks ta vahel nuttis ise ka. Tavaliselt lasteaias ta lõunaajal ei maganud vaid ajas kõrvalvoodis oleva tüdrukuga juttu. Muidugi kasvatajad nägid vahel ja siis panid mõlemad nurka seisma.
13 Vestlus isa Valev Lebrehtiga, 13. veebruar 2010
17 Foto 9. Võru Päkapiku lasteaed 4-5-aastaste rühmapilt. Valev Lebreht esimeses reas vasakult esimene. Pildistatud Päkapiku lasteaias 1974 aastal. Foto pärineb Erna Lebrehti fotokogust. Minu isal jäi üks tore lugu meelde lasteaia ajast: tollel ajal ei olnud apelsine eriti saada, aga ühel poisil olid need kaasas. Kõik jooksid kohe tema juurde, kuna tahtsid saada ka osa elamusest. Poiss otsustas sorteerida halvad, parimad ja kõige parimad sõbrad välja. Halvematele sõpradele andis ta apelsini koored . Parematele sõpradele andis aga apelsini koore all oleva valge õhukese koore. Kõige parematele sõpradele, keda oli ainult üks, andis ta ühe viilu ja ülejäänud pistis ta kõik ise nahka. Kahjuks aga mu isa ei kuulunud parimate sõprade hulka. Nii et ta ei saanud apelsini üldse, vaid selle valge õhukese koore, mis seal küljes on. 3.2. Kooliaeg14 1976 aastal läks Valev läks 7-aastaselt kooli. Tema kooliks oli Võru I 8-klassiline kool. Erinevalt tänapäevast, pidid nad käima lisaks argipäevadele ka laupäeval koolis. Isa ootas väga kooliminekut. Tema esimese koolipäeva kink oli suur pruun karu. Peale seda hakkas neil aktus ja seejärel läksid nad oma klassi. Seal ootasid neid ümbrikud, kus oli kirjas õpilase nimi. Igaüks pidi oma nimega ümbriku võtma. Sellega nägi õpetaja, kes oskas oma nime lugeda. Muidugi said nad endale ka esimesel päeval pinginaabri valida. Minu isa valis endale pinginaabriks Aiki Alaberti. Ta oli kuni põhikooli lõpuni tema pinginaaber. Tema klassijuhataja nimi oli Mall Vilu .
14 Vestlus isa Valev Lebrehtiga, 13. veebruar 2010
18 Foto 10. Võru I. Põhikool. 1 klassi õpilased ja õpetaja Mall Vilu 1976/77 õppeaastal. Valev Lebreht teises reas vasakult viies. Pildistatud kooli kõrval. Fotograaf teadmata. Foto pärineb Erna Lebrehti fotokogust. Esimeses klassis õppis 33 õpilast. Poisse oli 18 ja tüdrukuid oli 14. Kõigil õpilastel oli koolivorm kohustuslik. Algklassides oli pidulikuks koolivormiks poistel valge särk ja must pintsak või vest peal, viigipüksid jalas . Tüdrukutel olid ka valge pluus ja pihikseelik. Tüdrukud kandsid põlvikuid.
Õppimine oli tal esimesed kolm klassi hea, aga järgmistes klassides kippusid kolmed sisse ronima. Käitumine oli tal ikkagi eeskujulik.
Nüüd ta oli juba lõpetanud algkooli ja läks üle põhikooli. Põhikoolist on tal hea seik meeles. Üks kindel aine, mis oli tal terve põhikooli vältel olnud viis oli muusika . Muusikaõpetaja oli vanema venna Sulevi väga hea sõber. Nad pidid muusika tunnis kogu aeg laule pähe õppima ja järgmine tund neid koos esitama. Ühel päeval pidi isa aga üksi klassi ees laulma ja tal ei olnud sõnad pähe õpitud. Isa laulis kuidagi laulu ära, aga sellegipoolest pani õpetaja talle viie. Ta ütles: ,, Kuna sa julgesid üksinda ette laulma tulla, saad sa viie".
Kui isa käis juba kuuendas klassis juhtus naljakas lugu, mis on meeles siiani: ta rikkus vene keele tunnis korda. Sellepeale tahtis vene keele õpetaja teda tutistada, aga ta ei saanud, kuna isal oli siilipea. Õpetaja proovis igat moodi teda tutistada, aga ei tulnud välja. Sellepeale hakkas muidugi üks klassivendadest naerma . Õpetaja läks väga vihale ja tutistas hoopis seda klassivenda.
Põhikooli ajal tegeles isa erinevate asjadega. Ta käis alati talvel suusatamas. Suvel aga sõitis koos sõpradega rattaga Kubijale ujuma. Seal nad mängisid tihti pallilekat. Vabal ajal jällegi meeldis neile mängida kodumaja keldris . Seal nad kustutasid kõik tuled ära ja hakkasid üksteist kummiotstest nooltega loopima. Kõigile meeldis mängida ka koroonat.
Isa ütles, et nad tegid väiksena väga palju pättust. Muidugi on tal sellekohta ka üks näide olemas. Tollel ajal ei olnud palju arbuuse ja kui arbuusid tulid lahtise kastiautoga, siis olid kohe kõik järjekorras, et osta endale mõni. Aga isale ja tema sõpradele ei meeldinud neid
19 osta, vaid nad otsustasid neid lihtsalt võtta. Kui veoauto , mis oli arbuuse täis, poe juurde jõudis, läksid nad kohe selle auto juurde. Nad ootasid, kuni autojuht oli poodi läinud ja seejärel nad võtsid mõned arbuusid. See vemp läks ainult mõned korrad läbi, sest need autojuhid, kes tõid arbuuse nägid ja hakkasid poisse taga ajama , aga poisid jõudis ära põgeneda.
Valev tegeles ka spordiga. 12-aastasel läks ta judo trenni . Seal ta jõudis käia ainult ühe korra, kuna treener käskis arsti juurest tõendi võtta ja see talle ei meeldinud. Mõned päevad hiljem läks ta maadlustrenni. Isale meeldis maadlustrenni puhul see, et treener Johannes Kert viis neid tihti võistlema Tallinnasse. Need võistlused kestsid tavaliselt kaks päeva. Isa ja tema trennisõbrad eelistasid pigem tänavate peal hulkuda kui võistelda, siis nad otsustasid võistluste ajal kaotada. Niimoodi nad ei pääsenud edasi ja oli rohkem vaba aega. Treener sai sellest hiljem aru ja tegi poistele näopeksu. Üks põnev lugu on tal veel meeles: isa sõber pidevalt naeratas oma vastasele, kui ta hakkas maadlema. Treener muidugi nägi seda ja ta otsustas küsida, et miks ta naerab . Sõber vastas, et naljakas on. Treener selgitas, et tuleb ikka vihaga minna vastasega võistlema. Selleks, et sõber enam ei naeraks, tegi treener enne maadlema minemist talle näopeksu. Sellest läks sõber alati vihaseks. See parandas nii tulemusi kui ka oli ''vastus'' poiste linna mööda patseerimisele.
Isa on veel põhikooli ajal käinud poistekooris umbes neli aastat. Nad said käia Tallinna laulupidudel ja reisida mööda Eestit ringi, mis tollel ajal paljudel ei olnud võimalik. Lisaks poistekoorile käis minu isa ka kunstiringis. Sinna ta küll ise ei tahtnud minna, aga minu vanaema viis ta vägisi sinna. Minu isa jutu järgi olevat ta olnud seal ainuke poiss. Sealt ta sai endale ka hea joonistamise oskuse.
20 Foto 11. Võru 1. Põhikooli 7. klassi õpilased ja õpetaja Regina Ausmaa 1982/83 õppeaastal. Kolmandas reas paremalt neljas Valev Lebreht. Pildistatud kooli kõrval. Fotograaf teadmata. Foto pärineb Erna Lebrehti fotokogust.
Koolivorm oli juba muutunud selleks ajaks. Poistel olid jalas teksapüksid ja peal teksariidest vest. Tüdrukutel oli sarnasem riietus poistega.
Põhikooli lõpetas minu isa kolmede, neljade ja viitega. Käitumine oli tal eeskujulik. Tollel ajal ei pandud hoolsuse eest hinnet. Lõpueksamiteks oli: matemaatika , ajalugu, vene keel, eesti keel, füüsika, saksa keel. Eesti keel oli tal kolm, matemaatika neli, vene keel neli ja ajalugu kolm. Ülejäänud eksamite hindeid ei olnud tal meeles.
Peale põhikooli läks ta edasi Fr R Kreutzwaldi nimelisse Võru I Keskkooli. Et kindlalt keskkooli sisse saada, siis pidid astuma kommunistlikuks nooreks. Minu isa käis kõik need astmed läbi ehk siis algul oli ta oktoobrilaps , siis pioneer ja lõpuks kommunistlik noor. Ta õppis A klassis, mis oli auto/õmbluse erialaga . Tema klassijuhataja oli Milvi Alvela.
Kreutzwaldi koolis olid klassiõhtud ägedad tema sõnul. Seal sai väga palju nalja . Tavaliselt pidid nad riietuma kellekski. Lisaks toimus veel klassiõhtutel ägedad showd. Näiteks, nagu
21 missi ja misteri valimine. Nad käisid tihti ka kolhoosis. Seal nad otsisid tihti põldudelt hiired ja panid tüdrukutele need taskusse. Tal rohkem teisi eredaid mälestusi ei ole kooliajast.
Foto 12. Fr R Kreutzwaldi nim Võru I Keskkooli lõpuklass. Klassijuhataja Milvi Alvela. Kuuendas reas vasakult esimene Valev Lebreht. Foto pärineb Valev Lebrehti fotokogust.
Ta lõpetas 67. lennu 1987. aastal. Keskkooli lõpetas ta samasuguste hinnetega nagu põhikooligi. Hoolsus ja käitumine olid head.
Peale keskkooli lõpetamist oli kaks valikut: minna sõjaväkke või kuhugi edasi õppima. Muidugi ei tahetud kohe sõjaväkke minna, vaid viivitada niikaua kui oli võimalik. Sellepärast otsustas Valev minna edasi õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti (TPI). Seal ta valis endale peenmehhaanika eriala. Seda kooli minu isa ei lõpetanud, kuna ta ei viitsinud eriti õppida. Hiljem ta kahetses seda, sest kõik tema sõbrad, kes läksid kohe pärast keskkooli sõjaväkke said ühe aasta varem ära, kuna neil sai aeg täis.
22 1988. aasta kevadel läks Valev sõjaväkke. Enne sõjaväkke minekut pidi esmalt minema sõjakomissariaati, seal viidi läbi tervislik kontroll. Seal otsustati füüsiliste omaduste järgi, kuhu sõjaväeossa keegi saab. Teda saadeti Omski linna lähedal olevasse sõjaväeossa. Seal oli salajane raketitehas, mida tänapäeval enam ei ole. Kahe nädala jooksul pidid nad andma ka sõjaväevande. Tema põhiliseks ülesandeks oli esialgu seda tehast valvata.
Foto 13. Valev Lebreht vannet andmas. Foto pärineb Valev Lebrehti fotokogust. Ta ei pidanud seda kaua aega tegema, kuna märgati tema väga head suusatamisoskust. Ta sai tegeleda pikka aega laskesuusatamisega. Tänu sellele ei pidanud ta sel ajal osalema riviõppustel, sai korralikult süüa ja juua. Ta sai käia sõjaväes ringi nagu vaba mees. Ta sai niimoodi liikuda ainult 3-4 kuud. Kui võistlused lõppesid pidi ta hakkama osa võtma riviõppustelt. 1990. aastal lõpetas minu isa sõjaväe teenistuse. Ta läks tagasi koju oma ema juurde.
Minu isa tahtis peale sõjaväge uuesti kuhugi kooli saada. Ta otsustas minna Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse (EPA). Ta ei saanud sinna sisse, kuna seal töötajad ajasid kellegi teise inimesega andmed segamini.
3.3. Töö ja oma pere15
Valev ei saanud edasi õppida ja pidi minema tööle. Ta läks Kolhooside Ehituskontorisse (KEK). Algul oli ta lihtsalt ehitaja, aga mõne aja pärast määrati ta brigadiriks. 1993. aastal
15 Vestlus isa Valev Lebrehtiga 21. veebruaril 2010
23 lahkus ta sealt töölt palga pärast. Ta läks tööle AS Kurmikusse. Ta oli seal jälle lihtsalt ehitaja. 1999. aastal vahetas minu isa veel töökohta. Ta läks tööle Privet Project Building OÜ firmasse. Nad renoveerisid Venemaal uus- rikaste kortereid. Aasta hiljem hakkas see firma tegutsema ka Soomes. Seal sai ta ka töökõrgendust. Temast sai objektijuht. Mõne aasta eest sai ta projektijuhiks. Nüüd ta vastutab kogu projekti eest. Aastal 2009 muudeti see firma Soome firmaks. Ta maksab makse praegu Soome riigile ja saab tulevikus pensionärina Soome riigi poolt pensioni. Soomes käib ta tihti sõitmas kartidega ja talviti sõidab ta ka suusamaratonidel. Suvel sõidab ta tihti jalgrattaga . Ka meie käime tihti Soomes sisseoste tegemas ja niisama puhkamas.
1993. aastal kohtus minu isa Valev minu tulevase ema Terje Lehtmega Osula baaris. Nad armusid üksteisesse. Aasta hiljem nad kolisid kokku. Esialgu nad elasid minu vanaema juures. 1995. aastal sündis neil esimene poeg. Selleks olen mina. Kui ma olin ühe aastaseks saanud kolisime me minu teise vanaema juurde. 1997. aastal sündis minu vend - Tauri Lebreht. Meile kõigile meeldib koos reisida ja seda me üritame teha igal aastal mitu korda. Me käime nii suusatamas, soojadel maadel kui ka Eestis.
Foto 14. Perepilt . Eespool vasakult esimene ema Terje Lehtme, tema kõrval isa Valev Lebreht ja kõige parempoolne Tauri Lebreht. Kõige taga Sander. Foto on tehtud Egiptuses. Fotograaf teadmata. Foto pärineb perekonna fotokogust.
24 IV peatükk MINU ELULUGU
4.1. Lapsepõlv Sündisin 14. augustil 1995. aastal. Minu isa on Valev Lebreht ja ema on Terje Lehtme. Mul on ka vend Tauri. Ta sündis 1997. aastal. Minu esimene elukoht oli Kreutzwaldi tänavas olevas korteris. Seal ma elasin ühe aasta ja seejärel kolisin Koreli tänavale olevasse korterisse.
Kui ma olin peaaegu kolme aastane läksin ma oma kodukoha lähedal olevasse Sõlekse lasteaaeda. Minu kasvatajateks oli Merle ja Piia. Perekonna nimesid ma ei mäleta. Lasteaias mulle ei meeldinud eriti käia, kuna seal pidi lõunati magama. Lasteaias oli palju erinevaid üritusi. Üks nendest oli isadepäev. Kasvataja Merle õpetas meie rühma poistele toreda tantsu selgeks, millega me esinesime isadepäeval. Meil olid mängu-sangpommid käes, millega me tantsisime. Minuga samas rühmas käis paralleelklassi poiss Karl-Erik Org. Kui me esinesime siis me olime üksteise kõrval ja pidime sangpommidega keerutama. Ma keerutasin seda ja järsku lõin kogemata Karlale vastu pead sellega, aga sellegi poolest me tantsisime edasi. Minu lasteaiaaja kõige suurem sõber oligi Karl-Erik Org. Minu rühmas käis ka osad minu klassivennad nagu Marko Benno Siig , Olaf Teder ja Talvar Henning .
Foto 15. Võru "Sõlekese" lasteaia rühmapilt 2001. aasta sügisel. Viimases reas vasakult teine Sander Lebreht. Tehtud Sõlekese lasteaias. Fotograaf teadmata. Foto pärineb perekonna fotokogust.
25 Väiksena ma käisin ka külas oma sugulastel Ida-Virumaal. Lisaks seal me sõitsime mööda Eestimaad risti-rästi. Minu esimene suurem reis koos perega oli Soome muumide teemaparki. Ema sõnul mulle meeldis seal väga. Ma olevat tantsinud, rääkinud ja veel palju asju nendega teinud. Mulle meeldis ikka veel lutti lutsutada ja seda nägid ka muidugi muumid. Üks muumi tuli mu juurde ja võttis selle ära. Edaspidi ma ei lutsutanudki lutti.16 Ma läksin muumide maale teist korda ka, aga siis tuli kaasa ka minu vend. Ma olin samamoodi hasardis nagu eelmine kordki, aga mu vend kartis hullult muumisid.
Foto 16. Sander ja Soomes muumimaal 1998. aastal. Fotograaf Valev Lebreht. Foto pärineb perekonna fotokogust.
Kuueaastaselt ma käisin Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis eelkoolis. Seal käidi ainult kord nädalas ja ainult mõni tund. Eelkoolis õpetati erinevaid asju: nii eesti keelt kui ka matemaatikat.
4.2. Kooliaeg
Esimese klassi läksin ma Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi. Mul ei ole eriti palju meeles oma esimest klassist, aga seda ma tean küll, et seal sain esimese märkuse: ma olin käinud jääl. Päevikust järele vaadates tundub, et mul läks esimeses klassis hästi: igal pool olid naerunäod. Need olid esialgu hinnete asemel. Käitumine ja hoolsus olid mul head.
16 Vestlus ema Terje Lehtmega, 20. veebruar 2010
26 Foto 17. VKG esimese klassi pilt. Teises reas vasakult esimene klassijuhataja Maiu Vislapuu. Kolmandas reas kõige vasakpoolsem Sander Lebreht. Fotograaf teadmata. Foto pärineb perekonna fotokogust.
Kui esimene kooliaasta mööda sai, otsustasid mu vanemad mind panna Pikakannu Põhikooli. Ma olevat saanud esimeses klassis soki , kuna nii palju õpilasi oli.17 Pikakannu Põhikool asub umbes 22 kilomeetri kaugusel Võru linnast. Ma käisin sinna kooli igal hommikul bussiga ja tagasi tulin ka bussiga. Sealt tuli kaks bussi linna. Üks tuli kell 14 ja teine kell 16. Kui ma magasin maha kella kahese bussi või oli 7 tundi pidin ma ootama kella neljani , et koju saada. Kui ma olin teises klassis, siis seal koolis käis kokku umbes 100 õpilast. Kahjuks iga aastaga õpilaste arv vähenes ja nüüd on neid kokku umbes 30 õpilast.
Foto 18. Pikakannu klassipilt. Foto pärineb perekonna fotokogust.
17 Vestlus ema Terje Lehtmega, 20. veebruar 2010
27 Suurim pluss selle kooli juures on see, et õpetajad on väga hoolivad õpilaste vastu ja seal on palju üritusi ja huviringe. See oligi peamine põhjus, miks mulle seal koolis väga meeldis. Ma võtsin paljudest huviringidest ja üritustest osa. Ma käisin paljudes huviringides: arvutiõpetus, kunstiring, võrkpalli trenn, spordiring, klaveriõpetus, kandleõpetus, segakoor ja näitering. Viimases meeldis mulle kõige rohkem. Me käisime isegi oma näitetruppiga võistlemas koolinoorte näitemängu päeval. Meil läks Võrumaal niihästi, et saime kaks aastat järjest edasi vabariiklikule võistlusele. Teisel korral võitsime laureaadi tiitli .
Lisaks huviringidele võtsin ka osa paljudest üritustest. Meil oli sügislaat, kus tuli midagi kodus ise valmis meisterdada, et see koolis laadal maha müüa. Mina võtsin sellest osa ainult ühel aastal. Ma lasin emal valmistada muffineid. Teenisin laadal umbes sada krooni. Veel meenub, et seal oli stiilipidu, vigurvänt, jõulupidu, play back show. Viimasest ma võtsin igal aastal osa. Kui ma olin 5. klassis, otsustasin ma matkida Lordit - Hard Rock Hallelujah. Saime kokku Lordi bändi. Me tegime ise kõik kostüümid, muidugi ema abiga. Trummid ja kitarri tegime puust. Lisaks sellele kasutasime bürotehnikat. Ma olin solist . Meil läks väga hästi nii koolivoorus kui ka maakonnas . Ma arvan, et see jääb mulle eluks ajaks meelde. Me saavutasime esimese koha. Järgmisel aastal ma otsustasin järgi teha jälle üht Eurovisiooni laulu (Teabags) - ,, Push the Button ". Ka see esinemine lõppes samade tulemustega. 7. klassis võtsime hoogu, aga kahjuks üritus jäi ära, kuna väga vähe osavõtjaid oli.
Foto 15. Kõige ees on Sander Lebreht, seljataga Tauri Lebreht, taga vasakult Ardi Kaaristo,Maario Hõimla, Sander Nool ja Sander Kronberg. Pildistatud Pikakannu Põhikoolis. Fotograaf Riina Antson . Foto pärineb Riina Antsoni fotokogust
28 Ma tegelesin väiksena rahvatantsuga, 2005. aastal astusin Võrumaa Poistekoori ja laulan siiani, 2007. aastal otsustasin minna breik -tantsu trenni ja üks aasta hiljem läksin ka judosse. Nendel treeningutel käin ma ka siiani. Ma olen judos võistlustel mitmelgi korral saavutanud medali kohti ja olen ka saanud Võrumaa meistriks oma kaalukategoorias. Tänu Võrumaa Poistekoorile olen saanud ka kahel korral osa võtta Tallinna Laulupeost. Mulle on väga meeldinud seal ja ma loodan, et ma saan kunagi veel seal esineda.
Foto 16. Sander Lebreht Tallinnas laulukaare juures. Fotograaf on Valev Lebreht. Foto pärineb perekonna fotokogust.
Kõige selle kõrvalt olen õppinud väga hästi. Viiendas ja kuuendas klassis olid mul tunnistusel veel kõik viied , aga seitsmendas klassis olid mul juba üks neli sees. Hoolsus ja käitumine oli mul alati eeskujulik. Olen osa võtnud paljudest olümpiaadidest. Kõige rohkem ma olen käinud matemaatikaolümpiaadidel, aga ka olen osa võtnud ajaloo-, geograafia-, bioloogia -, loodusõpetuse-, keemiaolümpiaadidelt. Tulemused on olnud head. Olen võtnud osa ka ,,Nuputa" võistlustest ja olen saavtanud ühe aastal esimese koha.
Ma otsustasin Pikakannu Põhikoolist ära tulla, kuna mind hakkas ära tüütama see, et ma sain koolist alati hilja koju. Seepärast ma alustasingi kaheksandat klassi Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis. Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis esimene ja teine veerand läks minu arvates kehvasti, kuna mul tuli üks kolm tunnistusele. See oli eesti keelest. Käitumine ja hoolsus püsivad ikkagi eeskujulikuna. Nüüd kolmandal veerandil ma üritan väga, et ma saaksin tunnistusele neljad ja viied. Ma loodan väga, et see mul õnnestub.
29 Ma olen perega paljudes kohtades reisinud. Kaugemad kohad on olnud Egiptus ja Kanaari saared. Lisaks olen ka käinud Prantsuse Alpides ja reisinud Eestis paljudes kohtades. Ma olen väga tänulik oma vanematele, et nad on mind viinud erinevatele maadesse, sest lisaks puhkusele olen ma saanud ka palju teadmisi.
30 V peatükk VÕRDLUS
Võrdlen vanaema, isa ja oma lapsepõlve ja kooliaja tingimusi ja elu püüdes välja tuua sarnasusi ja erinevusi. Me oleme sündinud väga erinevatel aegadel . Vanaema Erna on sündinud 1935. aastal väljaspool Eestit Leningradi oblastis Nõukogude Liidus (Eesti oli sel ajal veel iseseisev), isa Valev on sündinud 1969. aastal, kui Eesti oli Nõukogude Liidu osa ja mina olen sündinud 1995. aastal vabas Eestis.
Vanaema Ernal on üks vanem vend Albert, minu isal oli üks vanem vend Sulev ja minul on noorem vend Tauri. Seega me kõik oleme üles kasvanud väikestes peredes . Vanaema kaotas oma ema nii varakult, et ta mäletab temast väga vähe. Mul oli tunduvalt rohkem mänguasju kui minu isal ja vanaemal. Selles pole ka midagi imelikku , kuna vene ajal ju polnud võimalik saada palju mänguasju. Samuti on ka maiustustega.
Kui vanaema väike oli, hoidis tal silma peal ema, sest ta oli kodune ja mõnikord usaldati Erna ka vanema venna valvata; isal on olnud hoidjatädi, kes ilmselt hoidis teda väga ja ta on käinud ka lasteaias. Mina olen ka käinud lasteaias. Meile mõlemale, nii mulle kui ka isale, ei ole meeldinud lõunauinakut teha.
Vanaema lapsepõlves on palju kurbi mälestusi: sõda ja kodu mahajätmine, ema surm; isa lapsepõlves ja minu lapsepõlves sellised sündmused puuduvad.
Vanaema ajal oli kohustuslik 7-klassiline haridus , isa ajal keskharidus ja minu ajal 9- klassiline haridus, kuigi sellega vaevalt et piirduda tohiks. Vanaema Erna kooliharidus jäi 7- klassiliseks ja ta õppis selle aja jooksul kahes koolis (Peeri algkool ja Jõhvi keskkool), isa sai põhihariduse Võru I 8-klassilises koolis ja keskhariduse Võru I Keskkoolis ning alustas ka Tallinna Polütehnilises Instituudis, mille ta jättis pooleli laiskusest ja ta on seda kahetsenud; mina alustasin küll suures Kreutzwaldi koolis, kuid õppisin kuus õppeaastat ka väikses Pikakannu koolis. Pean õppimist tähtsaks.
31 Kooliajas on ka palju erinevusi. Minu vanaema alustas kooliskäimist sõja ajal väiksest Peeri algkoolist Virumaal, kus kogu koolipere oli ühes klassitoas. Isa alustas suures linnakoolis ja ka mina alustasin suures linnakoolis, kuid mind panid vanemad pärast 1. klassika väiksesse maakooli. Meil kõigil on ka suure klassikollektiivi kogemus ja tunne olemas. Minu kooliajal on kõige rohkem huviringe koolis olnud.
Vanaema ajal ei ole koolis olnud vormiriietust, isa ajal on olnud kohustuslik koolivorm (nii pidulik kui ka igapäevane) ja praegu on jälle vaba riietus. Vanaema on nimetanud ka seda, et riiete pärast tekkis koolis pingeid.
Suur erinevus on ka see, kuidas hinded välja pannakse. Tänapäeva koolides on kasutusel e- kool, isegi natukene aega tagasi polnud. E-kooli pannakse kõik hinded, puudumised, kodutööd ja märkused, aga vanasti läksid need kõik päevikutesse, kuhu pidi õpilane ise koduse töö kirjutama. Sinna kirjutas õpetaja ka märkuse.
Vanaema Erna on pidanud olude sunnil koolipõlves palju kordi elukohta vahetama, sest pidi elama seal, kus isa sai leiba teenida; hiljem on ta korterit vahetanud , et muuta elu mugavamaks. Vanaisa töökoha tõttu on see võimalik olnud. Kõigil ei olnud see kaugeltki võimalik, et nad oleks korterist korterisse kolinud. Minu pere on kaks korda kolinud.
Leidsin uurimustööd kirjutades, et minu eluajal ei ole ühtegi väga lähedast inimest ära surnud, aga isal ja vanaemal on koguni kaks lähedast inimest ja sellest on väga kahju, sest ma ei näinudki oma vanaisa.
Kindlasti olen ma ka palju rohkem reisida saanud kui minu isa ja vanaema. See on ka igati loogiline, kuna vene ajal polnud võimalik palju reisida ja näiteks minu vanaema ei ole kunagi käinud kusagil välismaal peale Venemaa. Ka isa ei ole lapsena nii palju reisinud kui mina.
32 KOKKUVÕTE
Minu uurimustöö eesmärgiks oli teada saada oma isa ja vanaema elust, ning kaugematest juurtest ja ka neid elulugusid võrrelda omavahel. Töö koostamisel küsitlesin ma palju kordi vanaema ja isa ning ka natukene ema. Lisaks töötasin ka läbi pildi- ja dokumendimaterjalid.
Tööst järeldasin nii mõndagi. Seda, et järgmine kord ei tasu mul oma elu üle viriseda, kui see tundub kohati halb, sest võrreldes oma isa ja vanaemaga , siis nende elud olid hoopis palju raskemad . Ma peaksin hoopis õnnelik olema, et ma ei pea sõdasid üle elama ega kellegi surma.
Seda tööd kirjutades õppisin rohkem tundma oma isa ja vanaema. Ma sain nende elust palju rohkem teada kui teadsin enne seda tööd kirjutades. Lisaks sain teada ka oma kaugetest juurtest ja nende elust. Nüüd on mul palju selgem pilt sellest, mis tunne oli elada sõja ajal või teada saada koguaeg mingeid valesid asjade kohta.
Selgus, et selle töö kirjutamine võttis palju rohkem aega. Kuna ma arvasin, et selle töö saan kiirelt valmis, hakkasin ma seda tegema alles kolmanda veerandi algul. Nüüd ma mõistan, et tasub alati kohe alustada tööga, mitte jätta homse selga.
Minu uurimustöö tegemine kaasas ka minu vanaema. Ta hakkas ka rohkem uurima oma suguvõsast. Kui järgmine kord peaks uuesti midagi niisugust kirjutama või peaks tekkima seda tööd veel põhjalikumaks teha, siis saan palju rohkem infot.
Tööd tehes ma sain palju uusi kogemusi kuidas valmistada uurimustöö. Kindlasti ma plaanin kunagi lähitulevikus midagi sellist veel teha.
33 KASUTATUD KIRJANDUS
1. Erna Lebreht. Autori intervjuu . Üleskirjutus. Võru, 09. jaanuar 2010. 2. Erna Lebreht. Autori intervjuu. Üleskirjutus. Võru, 06. veebruar 2010. 3. Erna Lebreht. Autori intervjuu. Üleskirjutus. Võru, 14. veebruar 2010. 4. Valev Lebreht. Autori intervjuu. Üleskirjutus. Võru, 13 veebruar 2010. 5. Valev Lebreht. Autori intervjuu. Üleskirjutus. Võru, 21. veebruar 2010. 6. Terje Lehtme. Autori intervjuu. Üleskirjutus. Võru, 20. veebruar 2010. 7. Vanaema Erna pildialbum. Võru, 2010. 8. Perekonna pildialbum. Võru, 2010. 9. Riina Antsoni fotokogu. Riina kodu, Võru 2010.
10. Jänes, H. Kes avastas neljanda veregrupi ja täi tähnilise tüüfuse levitajana? ­ Horisont 5, 1998 http://www.horisont.ee/arhiiv_1996_1999/1998/05/avastajad.html ( 12. 03. 2010)
11. Virumaa entsüklopeedia koduleht http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$2252 (12. 02.2010)
12. Eesti inimarengu aruanne 1999, lk 86 http://lin2.tlu.ee/~teap/nhdr/1999/EIA99est.pdf
13. Tallinna Reaalkooli koduleht http://real.edu.ee/failid/raamatud/viiekumnendad.pdf
34 35