Minu vanaema elulugu. (0)

Minu vanaema elulugu.
Mu vanaema sündis 1935 aastal Võrumaal, Antsla vallas. Tal oli üks vend ja kaks õde. Vanaema pere pidas hobuseid. Hobuseid oli umbes kümme.
Kuna mu vanaema oli lastest kõige noorem, oli tema kohus hommikul enne kooli minekut hobused koplisse viia ja õhtul samamoodi nad sealt tagasi lauta viia.
Koolis käis mu vanaema 7 kilomeetri kaugusel. Tol ajal koolis süüa ei saanud. Tavaliselt pidi ta jalgsi kooli minema, seltsiks oli ainult naabritüdruk. Kuid vahepeal kui vanaema isal oli vaba aega, sai ta vanaema kooli viia hobustevankriga. Kuna tol ajal veel korralikke jalanõusid polnud, olid vaid pastlamoodi jalatsid , mis sooja ei hoidnud ja said ruttu märjaks, siis oligi vanaemal väga hea meel, kui vahel harva isa ta hobustega kooli sõidutas. Koolist tagasi pidi vanaema ise tulema . Tal läks koolist koju tulemisega hästi kaua aega, sest tal oli komme kõik kraaviäärsed läbi käia ja lilli korjata. Mõnikord jäi ta ööseks oma tädi juurde, kes elas kooli lähedal.
Tol ajal polnud selliseid mänguasju nagu tänapäeval. Lapsed mängisid enamjaolt kastanite, tammetõrude ja kividega. Samamoodi polnud komme, küpsiseid ja muid maiustusi. Vanaema perel olid õue peal marjapõõsad, õunapuud , ploomipuud ja kirsipuud. Kuna maiustusi polnud, siis lastel olidki aiasaadused maiustuste eest. Aiasaadused aga valmivad alles suve lõpupoole ja lapsed ei jõudnud ära oodata, millal marjad valmivad, seega enamus marju söödi juba toorelt ära. Vanaema sai alles aastaid hiljem teada, mis maitsega on punased- ja mustsõstrad, kui need valmis saavad.
Kui vanaema oli umbes 10-11 aastane, siis tal oli kass nimega Miisu . Miisu käis pidevalt hiiri püüdmas, aga mitte kodu lähistel, vaid kaugemal metsa ääres. Vanaema tahtis teada saada, kus täpsemalt Miisu hiiri püüdmas käib, seega otsustas ta kassil salaja taga kõndida . Üks hetk oligi vanaema kadunud ja kõik teised lapsed ning vanemad otsisid vanaema taga. Otsiti küünist, otsiti laudast ja isegi tiigist. Kõik olid murest murtud ja kui lõpuks paari tunni pärast vanaema metsa äärest koos kassiga tagasi tuli, olid teised rõõmsad, et vanaemaga polegi midagi juhtunud.
Veel meeldis mu vanaemale laudas käia. Eriti keskpäeva ajal, kui kanad munesid. Ta kuulas kanade kaagutamist, võttis kanu sülle ja korjas munad ära. VanaTol ajal oli traathari, millega lehmi ja hobuseid kammida . Mõnikord kadus vanaema tundideks lauta ja kõik otsisid jälle teda. Juhtus ka seda, kui vanaema jäi lauta puhta põhu peale magama.
Laudas oli alati värske põhk olemas. Tavaliselt tõi seda vanaema ema. Põhku toodi heinaküünist, mis oli laudale väga lähedal. Tihtipeale tahtsid lapsed küüni heinte sisse hüppama minna. Kuid seda lubati vaid peale heinategu , selle eesmärgiga, et kui lapsed põhu peal hüppavad, vajub põhk alla poole ja saab küüni rohkem ruumi, et saaks sinna veel heina paigutada.
Heinateoks valiti alati hästi soe ja kuiv ilm. Heina niideti enamjaolt vikatitega, ning siis lasti niidetud heinal paar päeva kuivada ning seejärel mindi kogu perega ja rehitseti see hein kokku kuhjadesse. Samal ajal kui inimesed rehitsesid, olid ka koerad heinamaal kaasas, nemad jahtisid hiiri, kes kuivanud heinte all pesitsesid. Hein viidi kodu juurde küüni hobustega.
Leiba küsetati vaid pühapäeviti ja saia laupäeviti. Pühapäeva lõunaks oli enamasti laupeval küpsetatud sai otsas juba. Leiba pidi jätkuma nädalaks, kuni järgmise pühapäevani. Kui juhtus, et leib sai otsa varem kui järgmine leivategu ootas, tuli minna ja paluda naabritelt leiba. Muidugi anti naabritele ka tagasi see leib, siis kui uus leivaküpsetuspäev oli. Mõnikord anti naabritele leiva asemel ka midagi muud, näiteks isetehtud sõira või kooki. Kooki tehti ka kord nädalas.
Suvel ja sügisehakul käidi soos ja metsas marju korjamas. Korjati mustikaid ja pohlasid enamjaolt. Marjule saadeti tavaliselt lapsed, vanemad toimetasid kodus. Koju toodud marjadest tehti kas toormoosi või sõid lapsed need lihtsalt ära.
Jaanipäeval oli komme kogu perega metsas käia ja kaseoksi korjata ning need hiljem tuppa tuua. Saunapäev oli tavaliselt laupäeviti ning kütma hakati sauna alles õhtupoolikul, kuid jaanipäev oli erand . Jaanipäeval hakati sauna kütma juba hommikuspoolikul, et saun oleks lõunaks soe.
Ükskord oli juhtum, kui naabripoisid tahtsid metsa enda “salaonni“ juurde minna. Naabripoisid olid mu vanaemast vanemad. Vanaema tahtis ka metsa minna, kuid naabriposid ei tahtud teda kaasa võtta. Vanaema mõtles siis, et hiilib salaja järgi neile, kui nad ei märka. Jõudes metsa äärde, pöörasid naabripoisid end ringi ja ütlesid vanaemale, et nad teadsid terve see aeg, et vanaema neil kannul käib.
Oma lapsepõlve veetiski vanaema Antsla vallas. Hiljem kui ta täiskasvanuks sai, kolis ta Võru lähistele Kääpa nimelisse külla. Seal töötas ta pioneerijuhina. Pioneerijuhid korraldasid omavahel igasugu pidusid ja tantsuõhtuid, kuhu olid oodatud ka need inimesed, kes otseselt pioneeridega seotud polnud.
Ühel tantsuõhtul tuli üks noormees ja palus mu vanaema tantsima. Vanaema algul kahtles, kas minna või mitte, kuna ta oli äsja alles tantsuplatsilt naasnud ja kogus jõudu. Siiski otsustas ta noormehe tantsukutsele vastata. Niimoodi tutvuski mu vanaema mu vanaisaga.
Nad veetsid koos toreda õhtu, kus nad aina tantsisid ja kui puhkasid, siis jutustasid omavahel ja õppisid üksteist tundma. Seal oli teisigi noormehi ja neide, kes mu vanaemat hoiatasid, et sellesse noormehesse küll ei tasuks kiinduda. Ei teagi, kas see oli kadedus või miskit taolist. Kuid peale seda tantsuõhtut hakkasid mu vanaema ja vanaisa üha tihedamalt läbi käima. Seitsme aasta pärast peale tutvumist nad abiellusid. Elama asusid nad mu vanaisa kasuema juurde. Kasuema oli halvatud ja väga vana juba, niisiis aitas mu vanaema tube koristada , süüa teha, pesu pesta ja muid majapidamistöid teha.
Läks mööda veel aastake, kui vanaema jäi lapseootele ja sündis mu ema. See oli raske aeg kõigi jaoks, kuna vanaisa kasuema suri tol aastal ja vanaema pidi ise kogu majapidamist ülal pidama , loomi söötma ja pioneerijuhiametit ka veel pidama. Muidugi oli vanaisa ka abiks niipalju kui sai, kuna tal olid pikad tööpäevad traktoristina.
Koos vanaisaga otsustasid nad, et tahavad sealt majast ja sealt külast ära kolida kuhugile korterisse, kus oleks lihtsam. Kõige lähem linn oli Võru, seega otsustasidki nad Võrru kolida. Kuna tol ajal oli veel veneaeg ja paljusid asju kompleniseeriti, siis sai vanaisa töökoha kaudu endale korteri. Sinna nad siis kolisidki ja seal sündis ka nende esimene laps.
Kui vanaemal oli laps piisavalt vana juba, et vanaema sai tööle minna, siis saigi vanaema samasse kohta tööle, kus vanaisa töötas. Vanaema oli seal laopidaja.
Kahe aasta pärast jäi vanaema uuesti lapseootele ja sündis mu onu. Sel ajal kolisid nad jälle. Sel korral ainult natukene kaugemale, ehk siis kõrvalmajja, kus oli rohkem tube, suurem köök ja üldiselt paremas seisukorras korter .
Korter on ahjuküttega, on kaks ahju ja üks pliit. Ükskord juhtus sedasi, et vanaisa hakkas ahju kütma ja kui ahi oli köetud, pani vanaisa siibri liiga vara kinni. Ise läks ta tol hommikul tööle.
Lapsed olid siis 4-6-aastased. Kuna mu ema oli väga tundlik igasugustele lõhnadele, siis üks hetk ta ütleski vanaemale, et tal pea valutab mingist ebameeldivast lõhnast. Vanaema algul ei uskunud, kuna ta ei tundnud mingit lõhna. Kuid siis hakkas ka väiksemal lapsel pea ringi käima. Õnneks leidis vanaema ruttu üles probleemi, mis seda kõike tekitas. See oligi liialt ruttu kinni pandud ahjusiiber.
Teine kord, kui juhtus ka kriitiline moment, kuid mitte samasugune, oli siis, kui vanaema andis mu emale hernekommi süüa ja ise läks samal ajal korraks kööki. Mu ema pani hernekommi endale ninna ning see jäi sinna kinni. Ema üritas ise seda näpuga välja nokkida, kuid ajas just sügavamale seda. Õnneks asus kiirabimaja seal lähedal ja kiirabi oli umbes 10 minutiga kohal.
Vanaema ei julgenud enam kunagi anda lastele hernekomme. Või kui julges, siis alati oli ta ise juures, et lapsed neid jälle ninna ei topiks või kurku ei tõmbaks.
Peale mõlema lapse suuremaks saamist läks vanaema jälle laopidajana tööle ning töötas seal üle 40-ne aasta. Kui mina olin väike, siis mäletan , et käisin isegi vanaema juures laos. Neil oli seal kaks koera ka, üks oli taks ja teine karvane krants. Koerad olid seepärast, et siis valvureid veel polnud ja koerad valvasid öösel, kui kedagi tööl polnud, seda territooriumit.
Mäletan, et minu peale koerad kurjad polnud, kuid võõraste inimeste peale küll. Mina sain nende koertega jalutamas käia.
Selline oli minu vanaema lapsepõlv, mis erines tohutul määral praeguste laste lastepõlvest, sest ajad olid teised ja inimestel olid teistsugused maailmavaated ja põhimõtted.