Suguvõsa Lepa koolielu läbi kolme põlvkonna (2)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Keemia-ja materjalitehnoloogia teaduskond
LEPA SUGUVÕSA KOOLIELU LÄBI KOLME PÕLVKONNA
Autor: Ardi Lepp
Juhendaja : Katre Rünk
Võru 2003
1. Sissejuhatus 4
2. Minu vanaema mälestused koolielust 5
3. Minu isa mälestused oma koolipõlvest 7
4. Minu senised mälestused koolielust 9
5. Koolielu võrdlus läbi aegade. 11
7. Kasutatud allikad 13
Lisa 1 14

1. Sissejuhatus

Käesolev uurimustöö käsitleb muutusi koolielus läbi kolme Lepa põlvkonna 20. sajandil. Autor püüab välja tuua erinevaid sündmusi nii koolielust kui ka vabast ajast ja käsitletud on ka muud õppetööga seonduvat. Kuna meie peres koolielu kohta palju kirjalikke andmeid pole säilinud, tegi autor intervjuu oma vanaema Meeta Lepaga, isa Aare Lepaga ja pani kirja ka oma senised mälestused koolielust.Uurimustööd kirjutama ajendas soov teada saada oma esivanemate koolielu – kuidas viidi läbi tunde, mida tehti vabal ajal ja millised olid õppevahendid ja moeesemed. Tulevikus on ka autori järglastel huvitav lugeda, missuguseid muutusi on läbi aegade koolielus tehtud.
Uurimustöö on jagatud nelja ossa . See sisaldab erinevate põlvkondade mälestusi koolielust ja võrdlust. Tööd kergendas õpetaja poolt antud küsimustik (vaata lisa 1). Iga töö kirjutamisel tekivad teatud raskused ja midagi polnud mingi erand. Alguses, kui ma vanaemale teatavaks tegin , et mul on vaja uurimustöö teha, jäi mul selline mulje, et vanaema pole rääkimisest eriti huvitatud. Pärastpoole hakkas tal jutt juba tulema ning ta rääkis mulle oma koolielust päris pikalt. Seevastu meeldis isale väga pajatada. Aga mina ise ei tahtnud mõnele küsimusele vastata, sest need olid väga isiklikud ja paarile küsimusele ei osanud ma vastata, näiteks milliseid organisatsioone meie kooli tänapäeval on.
Uurimustööd, kus peab kedagi küsitlema, pole kerge teha. Sellepärast tahaksingi tänada oma vanaema Meeta Leppa, kes on 75. aastane. Ta käis koolis 65 aastat tagasi ja seda meenutada pole kerge. Sarmuti tänaksin oma isa Aaret , kes rääkis mulle rohkem kui vaja. Tänaksin oma ema Marjet, kes aitas mul teatud lünki täita. Ja viimaks tahaksin tänada oma juhendajat Katre Rünka, kes aitas mul seda uurimustööd koostada ja tegi ettepaneku seda üldse kirjutada.
Uurimustöö kirjutamise käigus õnnestus autoril vanaema kuuris sobrada ja leida tema poja Aare Lepa koolielust pilte.

2. Minu vanaema mälestused koolielust

Minu vanaema koolitee algas 1936. aastal ja lõppes 1942. aastal. Ta käis koolis Venemaal. Kooli nimi on Majakova ning asus samanimelisest külast umbes viie kilomeetri kaugusel. Kool oli puumaja , mis peale sõda täielikult hävis. Maja oli kahekordne, Sinna mahtus seitse klassi ja kooli nimetati algkooliks. Teised kooliastmed puudusid. Kuna kahjuks vanaema kohta palju lisamaterjali säilinud pole, lisasin ma uurimustöösse kaks pilti. Üks oli tehtud siis, kui mu vanaema oli umbes 25 aastane. Teine pilt oli tehtud minu vanaema 75. aasta juubelil.
Minu vanaemal oli ainult neli klassi kooliharidust, sest algas II maailmasõda. Ta tuli Eestisse elama, kui ta oli 14. aastane. See oli 1943. aasta sügisel. Vanaema isa tapeti ja ta hakkas oma õdedega tööl käima. Koolis käimiseks tal enam aega ei jätkunud. Kolmandast klassist hakkasid pihta eksamid, mille läbimiseks pidi hinne olema vähemalt rahuldav. Tunnistused olid venekeelsed ja hindeid kirjutati nii:”hea”, “rahuldav” jne.
Koolivormi tollel ajal veel polnud. Kuna pered olid vaesed ja riideid ei jõutud osta, tehti need ise. Tüdrukud kandsid tavaliselt seelikut, pluusi ja kingi. Poisid kandsid tavaliselt pükse, triiksärki ja pastlaid. Talvel oli seljas veel kampsun .
Õpikuid kanti räti sees. Kuna kindlat ümbrispaberit polnud, ümbritseti need ajalehepaberiga.
Koolitunnid kestsid kella 9-st kuni kella 14-ni. Tavaliselt oli iga päev viis tundi, harvem ka seitse. Klassis õppis umbes 18-20, koolis aga 126-140 õpilast.
Kirjutati sulepeaga vihikutesse. Istuti paarikaupa klapplaudade taga. Istumiseks olid seljatugedega pingid.
Koolis oli ka võimalik süüa sooja toitu. Söök oli riigi poolt. Peamiseks söögiks oli kapsasupp ja piim. See pandi väikestesse plekkkaussidesse.
Õpetajateks olid naised. Nad olid mõistvad ja head ning nurka pandi harva. Lapsed ei seganud tunde. Õppeained olid igavad , sest nendest ei saadud aru. Kuna minu vanaema ümbritsesid venelased , oskab ta seda keelt perfektselt.
Vahetunnid kestsid 10 minutit. Tegevusi oli mitmeid: kes mängis, kes jooksis, aga keegi kunagi ei suitsetanud.
Koolis peeti mitmeid üritusi. Kõige mõnusamad olid nääripeod. Siis anti kingitusi ja kõigil oli lõbus olla. Pakid tehti riigi poolt. Tavaliselt kingiti kindaid ja sulepäid. Kõik võtsid üritustest osa. Samuti oli kooliaasta jooksul neli vaheaega .
Sellel ajal, kui mu vanaema koolis käis, ei levinud organisatsioonid eriti koolides. Organisatsioone oli, kuid mu vanaema nendesse ei kuulunud.
Üks väga ebameeldiv lugu juhtus kooli sööklas, kui oli söögivahetund. Söögiks oli jälle kapsasupp. Järsku nägi vanaema seal sees kapsaussi. Tal hakkas paha ning ta jooksis sööklast välja.
Väga lõbus juhtum juhtus ajaloo tunnis, kui õpetaja oli pannud kõigile halva hinde. Õpilased tahtsid kätte maksta ning panid õpetaja toolile savi. Kui õpetaja klassi tuli ja toolile istus, hakkasid kõik naerma . Õpetaja ei saanud aga midagi aru ning tund jätkus.
Koolis käia oli nii halb kui ka hea. Hea oli see, et sai palju nalja ja tarkustki tuli natuke juurde. Halb oli aga see, et kool asus kaugel ja talvel oli eriti halb pimedaga koolist tulla.

3. Minu isa mälestused oma koolipõlvest

Minu isa käis koolis 1965. aastast kuni 1973. aastani. Aare Lepp õppis Hargla 8. klassilises algkoolis. See asus Valga rajoonis . Koolimaja on ka praegu olemas ja seal toimuvad ka õppetööd, aga nüüd on selle nimi Hargla põhikool. Kahekordne kivimaja asus kodust nelja kilomeetri kaugusel ning sinna mingi jala või bussiga. Vahepeal sai ka koolist koju rongiga .
Tunnid kestsid 45 minutit ja päevas oli 6-8 õppetundi. Ka laupäeviti käidi koolis, aga siis oli ainult neli tundi. Kuna kool polnud eriti suur, ei jagatud klasse paralleelideks. Klassis õppis 20-30, koolis aga 160-240 õpilast.
Kuuendast klassist hakkasid pihta eksamid, mille läbimiseks pidi hinne olema vähemalt “3”. Hindeid kirjutati numbritega 1-st 5-ni.
Koolis oli lastel alati soe toit. Söögiks oli praad või supp, mille kõrvale pakuti magustoitu või morssi. Kõik lapsed sõid lõunat.
Koolis oli kohustuslik kanda koolivormi. Poisid kandsid viigipükse, nööppluusi ja pintsakut. Tüdrukud kandsid seelikut ja pluusi.
Vahetusjalatsiteks olid sandaalid või kingad. Tennised olid keelatud, sest need higistasid.
Õpikuid kanti ranitsates või portfellides. Õpikud ümbritseti jõupaberiga. Kirjutati sulepeaga vihikutesse. Istuti kahekohaliste klapplaudade taga.
Minu isale meeldisid muusika , tööõpetus ja ajalugu, sest need olid kerged ained. Ta laulis ka kooli kooris. Seevastu ei meeldinud isale reaalained , sest nende selgeks saamiseks pidi rohkem vaeva nägema. Selle asemel oleks isa meelsamini teiste poistega väljas palli tagunud.
Vahetunnid kestsid kümme minutit. Selle aja sees mängiti palli ja jalutati ringis . Suitsetamine oli keelatud ja sellest keelust keegi üle ei astunud .
Koolis peeti palju erinevaid üritusi. Suured päevad olid jõulupeod, kevadpeod ja spordipäevad.
Koolis tegutsesid kolm erinevat osganisatsiooni. Need olid oktoobrilapsed , pioneeri algorganisatsioon ja komsomoli algorganisatsioon. Nendesse kuulumine oli kohistuslik. Organisatsioonides õpetati hästi õppima ja käituma. Need, kes sinna ei kuulunud, nende pihta vaadati kohe “halva pilguga”. See, kes kuulus organisatsiooni, tunti ära järgmiselt: pioneeril oli kaelas punane kaelarätt, oktoobrilapsel ja komsomolil oli rinnas Lenini peaga mark.
Koolis oli ka palju huvialaringe, näiteks muusika – ja kunstiring. Minu isa Aare tegeles ka spordiga. Sportlikke saavustuste eest on teda autasustatud erinevate diplomitega.
Vaheaegadel tuli käia kooli katseaias tööd tegemas. Suuremad poised lõhkusid puid ja väiksemad panid neid riita. Tüdrukud rohisid lillepeenraid. Kui keegi tegi pahandust, siis pidi ta lisatöid tegema.
Üks lõbus lugu juhtus 5.klassis, kui mu isa ajas koridori peal oma sõpra Aldot taga. Järsku tuli nurga tagant välja director ja Aldo jooksis talle otse kõhtu. Mu isa jäi aga rahulikuks nagu oleks kõik normaalne. Aldo viidi direktori kabinetti, kus teda ootas ees pikk jutuajamine.
Kokkuvõttes oli kooliskäimine lõbus. Isale meeldis seal sellepärast, sest suurt rõhku ei pandud tuupimisele, vaid praktilisele tööle, mis teda hiljem elus väga palju aidanud on.

4. Minu senised mälestused koolielust

Minu koolitee algas 1996. aastal. Mina õpin Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis. See asub Võru linnas ja on maakonna suurim kool. Koolis on 12 klassi. Eksamid algavad kaheksandast klassist ning 9-nda klassi lõpus on katsed, kus vaadatakse, kuhu kooli saad edasi õppima minna. Meie kooli saavad sisse ainult parimad.
Meie koolis käib üle tuhande õpilase, keda õpetavad umbes 80 õpetajat. Kuna meie koolis on liiga palju õpilasi, on klassid jaotatud paralleelidesse.
Päevas on 4-8 õppetundi. Üks tund kestab 45 minutit.
Koolis on võimalik süüa ka sooja toitu.Toidumenüü on mitmekesine . Kooli sööklas on puhvet, kust lapsed saavad osta magusaid saiakesi. Sellepärast ei söögi pooled meie koolis lõunat.
Tunnistused on eestikeelsed. Klassi saab lõpetada ainult siis, kui tunnistusel on vähemalt kolmed. Paremad õpilased saavad kiituskirjad. Need, kellel on ainult viied , saavad kuldses kirjas kirjutatud kiituskirja, natuke kehvemate tulemustega noored saavad hõbedases kirjas kirjutatud kiituskirja.
Meie koolis pole kehtestatud koolivormi. Poisid kannavad tavaliselt teksapükse, fliisi ja särki. Tüdrukud kannavad seelikut ja pluusi. Jalas kantakse sandaale, sest botased on keelatud.
Koolikotid on meil ülearu rasked, sest õpikuid on suhteliselt palju. Õpikute õmber on jõupaber ja vihikute õmber on kilest kaaned . Neid kõiki kantakse moodsates koolikottides. Koolimööbel on meil kole, sest seda rikutakse pidevalt. Mööbel on aga kallis ja koolil pole nii palju raha, et uut mööblit osta.
Minu lemmikõppeained on kunstiõpetus ja muusika, sest need on huvitavad. Seevastu ei meeldi mulle reaalained, sest need on rasked ja vajavad rohkem arusaamist . Mulle ei meeldi ükski õpetaja, sest nad ei mõista õpilasi. Kooliveerandi viimasel päeval, kui tavaliselt tehakse midagi õppetööst erinevat, siis meie alati lahendame ülesandeid või tegeleme muu õppetööga. Koolitunde rikutakse pidevalt.
Meie vahetunnid kestavad 15 minutit. Selle aja sees joostakse, räägitakse niisama elust enesest ja mõni käib ka väljas suitsu tegemas.
Meie koolis peetakse üldiselt vähe üritusi. Kõige lõbusamad ongi jõulud. Siis antakse kingitusi ja kõigil on lõbus olla. Jõuluõhtu lõpeb diskoga.
Meie koolis tegutseb õpilasomavalitsus, kus püütakse võidelda õpilaste heaolu eest. Mina pole seni ühtegi muutust täheldanud.
Meie koolis tegutsevad mitmed huvialaringid. Mina nendesse ei kuulu, sest mul on muudki teha. Kunagi käisin küll kunstiringis, kuid seal hakkas igav ja ma tulin sealt ära. Võru Spordikoolis on huvitavaid trenne. Mina käin orienteerumistrennis ja mulle meeldib seal.
Koolivaheaegadel käivad mõned vabatahtlikult koolis tööd tegemas. Siis nad pesevad aknaid ja tassivad õpikuid.
Ebameeldiv lugu juhtus 7. klassis, kui mulle ja mu sõpradele meeldis all garderoobis istuda. Seal istumine on aga keelatud. Ükskord tuli minu juurde kehalise kasvatuse õpetaja ja hakkas meie kõigiga pahandama. Siis saime kõik päevikusse pika märkuse.
Minu jaoks lõbus lugu juhtus samuti 7. klassis, kui meil oli moes üksteist süstaldega lasta. Ma vaatasin , et kui teistel on süstal, siis miks ei peaks mul olema. Järgmine päev läksingi süstlaga kooli. Vahetunnis lasin aga kogemata õpetajale pihta ning ta hakkas minu poole tulema. Mu sõber hakkas mu kõrval aga naerma ning õpetaja võttis hoopis temalt süstla ära.
Ma pole küll veel kooli lõpetanud, kuid need seitse aastat on minu jaoks olnud igati teadmisterohked ja põnevad.

5. Koolielu võrdlus läbi aegade.

Tabel 1 Koolielu võrdlus läbi aegade
Võrdluse aspekt
Muutused
Kooli asukoht kodu suhtes ning sinna saamiseks võimalused.
Vanasti asusid koolid kodust üsna kaugel ning sageli juhtus nii olema, et pimedaga pidi kodust minema minema ja pimedaga paraku koju ka tagasi. Tänapäeval koolid linnade läheduses ja kooli minnakse bussiga või jalgsi .
Koolisöök
Läbi aegade on koolitoidu menüü suuresti muutunud. Vanasti pakuti koolitoiduks ainult kapsasuppi ja leiba, kuid praegu saab nädala jooksul iga päev erinevat toitu. Praegusel ajal on kooli sööklates olemas ka puhvetid, kust ostetakse magusaid saiakesi soojale toidule üldse tähelepanu pööramata.
Koolivorm
Koolivorm pole enamustes koolides enam kohustuslik, sest lapsed ei suuda sellega leppida, et peavad kõik samasuguseid riideid kandma. Põhjuseid võib leida ka teisi. Olukord, et koolis ei ole koolivormi, on ka üks koolivägivalla harusid. Vanasti, kui isa koolis kais, siis olid olemas veel koolivormid ja selline asi nagu narrimine riietuse pärast, puudus.
Kooli olemus
Kooli olemus pole eriti muutunud. Tänapäeva koolid on küll oluliselt suuremad, kuid selle võrra on ka probleeme rohkem.
6. Kokkuvõte
Uurimustöö annab ülevaate 20. sajandi koolielust ja selle muutustest. Käsitletud on kolme põlvkonna esindajate mälestusi koolielust. Uurimustöö kirjutamise käigus sain teada, missugune oli minu vanaema Meeta Lepa ja isa Aare Lepa koolielu. Võrdluseks lisasin ka enda praeguse koolielu. 20. sajandi koolielus on tehtud väga palju muudatusi. Näiteks vanasti kanti õpikuid räti sees, kuid praegu on õpikute kandmiseks uued koolikotid. Õpikuid on aga läbi aegade olnud sama palju. Samuti on ka päevas sama palju õppetunde.
Töö koostamine võimaldas lähemalt tutvuda kaugemate suguharude koolieluga. Tähtsaimaks saavutuseks võib lugeda esivanemate mälestuste talletamist ning vanade piltide ja dokumentide säilitamist. Uurimustöö kirjutamisega on saavutatud võimalus edastada järeltulevatele põlvedele perekonna varasemate esindajate koolielu, kui teisi vastavaid allikaid ei pruugi enam eksisteeridagi.

7. Kasutatud allikad

Intervjuu minu vanema Meeta Lepaga, kes on sündinud 14. septembril 1929. aastal. Ta elab Saru külas, Võru maakonnas . Meeta Lepp on pensionär. Kirja pandud Ardi Lepa poolt 8. detsembril 2003 aastal.
Intervjuu oma isa Aare Lepaga, kes on sündinud 21. märtsil 1958. aastal. Ta elab Võru linnas ja töötab AMY treipuit OÜ. Kirja pandud Ardi Lepa poolt 10. detsembril 2003. aastal.
Enda mälestused kirja pandud 12. detsembril 2003. aastal. Elan Võru linnas, olen õpilane ja sündinud 31. juulil 1989. aastal.

Lisa 1

1. Millises koolis õppisite (kooli nimi, asukoht, kaua õpiti, kas kool kannab ka praegu esialgset nime)?
2. Kuidas nimetati erinevaid kooliastmeid?
3. Millistel tingimustel sai lõpetada kooli või kooliastme . Millised nägid välja tunnistused, kiituskirjad jne?
4. Milline oli koolivorm, kotid, raamatud jne?
5. Millised olid lemmikõppeained, milliseid ei sallinud kohe mitte?
6. Millised olid õpetajad ja kas nad meeldisid?
7. Jutusta mõni lõbus seik koolielust.
8. Jutusta mõni ebameeldiv lugu koolielust.
9. Mida tehti vahetundides?
10. Milliseid üritusi koolis tehti? Kirjeldage. Kas osalesite neis?
11. Millised õpilasorganisatsioone koolis esines? Nimetage.
12. Millised huvialaringid olid koolis? Kas osalesite neis? Mida nenedes tehti?
13. Mida tuli kooli heaks teha koolivaheaegadel?
14. Andke hinnang koolis käidud ajale.
2