Vanaema meenutused (0)

Minu vanaema meenutusi lapsepõlvest, noorusaastatest ja sõjaajast.
Mina Kristel Saareleht kuulasin oma vanaema meenutusi lapsepõlvest,koolipõlvest ja järgnevast iseseisvast elust.Otsustasin,et see on nii põnev ja panin kuuldu kirja.
Vanaema sündis 1935. a. Harjumaal , Rae vallas, Arukülas, kus tol ajal oli ka turbatööstus.See oli nagu väike „linnake“,kus oli viis elumaja, mitu vrakki elamiseks, töökojahoone, laudad (tööliste loomade tarvis), saun , laohoone, pritsikuur, kaks tiiki, klubihoone (mida hiljem hakati kutsuma „punanurgaks“), pood ja palju muud. Kõik see asundus oli ühendatud kitsarööpmelise raudteega, Aruküla raudteejaamaga, mis oli turba ümbertöötlemise estakaad. Turvast laeti ümber tavalistele raudteevagunitele, et siis transportida see laiali üle Eesti.
Vanaema isa oli turbatööstuses masinist ja ema hooajatööline. Lapsepõlves oli ta suviti , kui ema tööl oli,oma vanaema juures.
Oma kooliteed alustas vanaema 1944. aastal. Ei olnud siis koolivormi ega ka toitlustamist koolis.Igaüks kandis oma parimaid ja puhtaid riideid (kui neid oli!).Koolikotiks oli Saksa sõjaväe seljakott , mille peal oli karvane vasikanahkne kate. Kool asus endise riigimehe Kaarel Eenpalu mõisas, mis oli nelja kilomeetri kaugusel ja mida tuli läbida jalgsi iga päev. Süüa koolis ei antud, kuid hiljem anti tassike teed. Igaühel oli kaasas võileib, mille nad nosisid suurel vahetunnil ära.
Kodust koolini oli neli kilomeetrit ja suure maanteeni (Aruküla raudteejaamani), mis oli talvel lumest lahti aetud, aga ligi kaks kilomeetrit. Talvel oli see täis tuisanud ja suurte hangedega. Vanasti oli vanaema arvates väga palju lund ja suured tuisud. Vanaema ise oli üsna väikese kasvuga tüdruk. Isa tuli alati talle teed lahti tallama, et lapsel oleks kergem lumes sumada.Kui nad jõudsid raudteejaamani,siis oli tee lahti lükatud ja vanaema võis juba ise koolini minna. Koolis tuli ette ka poiste kiusamisi, eriti kannatasid väikest kasvu tüdrukud. Aga nad klaarisid selle asja ära ilma õpetajate sekkumisteta.
Esimeses klassis hakati kohe õpetama usuõpetust,millest seitsme aastane laps midagi ei taibanud. Vanaema mäletab vaid seda, kuidas väga vana mees kõva, väriseva häälega laulis .
Vanaema mäletab ka 1944. aasta märtsiöid, kui venelased Tallinna pommitasid. Tema kodu oli kakskümmendneli kilomeetrit Tallinnast. Kõik oli nii valge, nagu päeval. Suur tulekuma paistis nendeni .Vanaema kodu ligidal läks põlema kolm maja ning vene kirik . Oli väga sünge öö. Tallinn tehti peaaegu maatasa.
Vanaema koolist on võrsunud üks endistest EV peaministritest, praegune Eesti eurovolinik Brüsselis Andres Tarand (kooliajal oli Väim, turris juustega blond poiss). Samuti oli nende koolis sport tugeval järjel. Mitmed poisid läksid kõrgkooli edasi õppima kehakultuuri.
Turbatööstuse territooriumile hakati saksaajal ehitama vangilaagrit-kõrge okastraadist taraga, mille igas neljas nurgas oli vahipost, kus seisis püssiga valvur . Hiljem selgus, et hakati sinna tooma sõjavange, kes pidid turbapresside töid tegema (antud juhul olid need vene sõjavangid). Riigikorra vahetusel, asusid sinna laagrisse .vene sõjavangide asemel saksa sõjavangid. Vanaema mäletab selgesti, kui vangid õhtuti töölt tulles võrratult imeliselt laulsid. See võitis nii mõnegi südame.
Vanaema ema läks tööle ja hakkas sakslastest sõjavangidele süüa keetma. Venelastest vangivalvuritele aga keetis suppi vene poiss Fedja . Vanaema ema riisus valvurite katlast rasva ja lisas vangide supile,..ikkagi inimesed! Oli küll ohtlik, Fedja isegi ähvardas ema suure kulbiga. Ema aga vastas Fedjale, et kui valvurid nii palju rasva söövad, lähevad nad rasva.
Algas nõukogudeaeg. Sellega koos ka küüditamised ja inimeste vangistamised. Vangistati neid, kes olid saksaajal vähegi millegagi seotud. Metsavennad rüüstasid maju ja põletasid neid. Nii põletati vanaema onu maja ja laut koos loomadega maani maha. Keegi ei tohtinud kustutama minna, sest siis oleks maha lastud . Onu oli saksaajal lühikest aega vallatalitaja. Selle eest ta sai 25+5 aastat nõukogude vanglat. Tema pere küüditati Siberisse. Vanaema klassist küüditati ka üks poiss koos oma vanematega, aga terve kooli peale oli teisigi peresid.Vanaema mäletab selgesti,kui loomavagunid küüditatutega seisid Aruküla raudteejaamas, et vaguneid täita süütute inimestega – inimeste karjed ja nutt ...keegi ei tohtinud ligidale minna, siis oleks maha lastud.
Sõjavangide kodumaale saatmisega järgnes hooajatööliste sissevedu Petserimaalt.
Siis hakkas turbatööstuses elu kihama. Igal nädalavahetusel oli rändkino või tantsuõhtu, kuhu kogunesid ka ümbruskonna noored, isegi vanemad inimesed tulid kinno , et näha filme ning, et ennast näiteks tuulutada.
Hooajatöölised, taludest äraaetud inimesed ja osa isurlasi Karjala-Soomest hakkasid elama vangilaagri barakkides. Kui laager likvideeriti siis barakid jäid.
1950.aastal lõpetas vanaema Aruküla 7.klassilise kooli,samal aastal sai õnnetult surma ka tema neljakümne aastane isa. Ta jäi turbapressi vahele ja suri silmapilkselt. Vanaema jäi emaga kahekesi.
Samal aastal likvideeriti turbatööstus. Kolhooside moodustamisega ostis kolhoos ära turbatööstuse hooned.
Vanaema ema läks kolhoosi tööle ja algas jällegi väga raske aeg.Normipäeva eest maksti viis kopikat! Nad pidid tulema kuidagi toime.Vanaisa tõi emale lehma, et siis oleks vähemalt piim olemas.
Vanema läks seejärel Tallinna seitsmendasse keskkooli kaheksandasse klassi (praegune Prantsuse Lütseum). Selles koolis oli koolivorm -tumesinine kleit ja must põll. Vanaema klassis oli kirjaniku A. Jakobsoni tütar, kelle põll oli siidist ja keda toodi kooli autoga ! Ikkagi tolleaegne prominent! Vanaema pinginaaber oli aga helilooja Velmeti tütar Reet .
Edasi läks elu vähehaaval natuke paremaks. Kolhoosis hakkas vanavanaema veidi rohkem teenima ja nad said peale leiva ja piima ka liha ja veel midagi paremat lubada.
Keskkoolis käis vanaema kaks aastat ja siis katkestas selle,et tööle minna ja emale abiks olla.Tööle läks vanaema Põllumajandusministeeriumi. Algul oli ta seal sekretär ja masinakirjutaja ning hiljem kaadrialal töötaja.Õppima hakkas vanaema õhtukeskkoolis, et saada keskharidus .Linnas elas ta tädi juures. Nädalavahetustel ning puhkuse ajal käis maal emale abiks. Kõik puhkused oli vanaema oma ema eest tööl lüpsjana kolhoosilaudas. Tol ajal lüpsti veel käsitsi.Tema emal oli grupis neliteist lehma ja lüpsti veel kolm korda päevas. Vanavanaema sai siis puhata natuke ja hinge tõmmata. Peale selle oli vanaemal ka veel oma lehm , kellele tuli heina teha. Tuli üheaegselt tööl käia ja õppida veel ka õhtukeskkoolis.
Põllumajandusministeeriumis puutus vanaema kokku paljude tuntud inimestega: nagu E. Tõnurist, A. Mette, J. Jürisson, J. Aamisepp ja paljud teised. Kõige elegantsem ja säravam kuju oli muidugi E. Tõnurist, kes tegi väga palju Eesti põllumajanduse jaoks, oskas seista põllumeeste eest ka Moskvas.
1989. aasta 23. augustil läks vanaema koos tütarde Anne ja Kerstiniga balti ketti oma vabadustahte demonstreerimiseks.Nende asutuse töötajad seisid ketis Rapla rajoonis . Oli väga võimas tunne.J loodeti väga,et võibolla saame ükskord iseseisvaks riigiks saada. Kõigi soov üritusel osaleda oli nii suur,et paljud inimesed jäid liiklusummikutesse ja ei jõudnudki kohale. Õhtul umbes kella seitsme paiku hakkas Eesti ja Läti piiril liikuma nii Tallinna kui Vilniuse poole märgusõna „ Vabadus“. Kokku osales üritusel umbes kaks miljonit inimest, ning inimrivi kogupikkus oli ligikaudu 620 kilomeetrit. „Oli väga meeliülendav tunne, ka ise seal kohal olla“,meenutas vanaema.
Kokku töötas vanaema 52 aastat mitmetes põllumajandus- ja ehitusettevõtetes sekretärina, raamatupidajana ja kantseleijuhatajana. Mõned aastad oli ta Kadriorus tolleaegse nn.presidendi juures tööl, (kus töötas mitmeid aastaid ka minu vanaisa) ja viis aastat töötas ta maksuametis . Nüüd peab vanaema 2000.aastast pensionipõlve ja elab koos vanaisaga Arukülas oma majas ,kus neil on ka väga ilus aed.Veel on neil seal ka tore koer,kes on neile seltsiks ja heaks sõbraks.