Söömise keemia

Kri, Mirjam

Söömise keemia (0)

Keskkool - Keemia - Keemia

1 Hindamata

TALLINN
Söömise keemia
Mirjam Kristian
Pelgulinna Gümnaasium
2010
SISUKORD

Sissejuhatus

Ainevahetusest ehk metabolismist

Ainevahetuse tüübid

Orgamismide energiaallikad

Ainevahetuse protsessid

Süsivesikud

Kiudained

Aminohapetest

Valkude tarbimine

Lipiididest

Vitamiinide tähtsusest toidus

Kasutatud kirjandus
1 .SISSEJUHATUS
Söömine on inimesele tavaliselt peamine energiaallikas . Ei saa seega öelda, et ta väga tähtis ei ole, kuigi mitte nii tähtis, et kulutada sellele suur osa oma ajast. Samas oled see, mida sööd. Et kvaliteetse energiaga ennast laadida ja säilitada hea enesetunne, peab toidus valikuid tegema. Igas asjas on alati äärmusi ja need on head selleks, et näha, kuhu pole vaja jõuda. Kui korra endale peamised toitumise põhitõed selgeks teha, ei pea toitumisele mõtlemiseks kulutama päeva jooksul kuigi palju aega!
2. AINEVAHETUSEST e. METABOLISMIST
Inimese organismis toimuvad omavahel ja keskkonnaga seotud keemiliste reaktsioonide kogum. Organismid vajavad elutegevuses erinevaid orgaanilisi aineid, mida nad saavad kas väliskeskkonnast või sünteesivad ise (taimed). Neid aineid kasutatakse kehaomaste orgaaniliste ainete sünteesimise lähteaineteks. Sünteesimiseks on vaja energiat, mida saadakse orgaaniliste ühendite lagundamisel või väliskeskkonnast. Energia saamiseks ongi vaja süüa.
Metabolism koosneb 2-st vastandlikust osast:
Assimilatsioon – sünteesiprotsessid (vaja energiat, ainet, ensüüme).
Dissimilatsioon – lõhustamisprotsessid (vaja ainet, ensüüme, energia salvestamise võimalust).

Metabolismi eeldused: muundatav aine, ensüümid, energia salvestamise võimalus, jääkainete eritamine , et jäägid ei kuhjuks.

Ainevahetuse on millegipärast tavakasutuses ümber nimetatud energia kulutamise kiiruseks, mida siis määratakse kalorite hulgaga , mida antud momendil kulutatakse. See on aga asjale kaudne ja sisuliselt mittetäpne lähenemine. Sisuliselt õigem oleks ainevahetuseks nimetada rakkude uuenemise kiirust.
Selline eluliselt vajalik protsess vajab ka energiat teatud koguse kalorite näol, see ongi tegelik ainevahetus . Ja individuaalse ainevahetuse kiirus võib olla eri inimestel erinev, sõltudes east, tervisest ja kehakaalust. Keha kaalu või massi sisse arvestatakse lihased, kondid, veri, organid ja nahk. Mida suurem on see kaal, seda rohkem on vaja energiat, et ülal hoida elutegevust. Inimesed sünnivad – ühtedel on parem ainevahetus, teistel viletsam.
Kuna ilma ainevahetuseta poleks söömisest kasu, siis tuleb rääkida selle tüüpidest.
2. 2. AINEVAHETUSE TÜÜBID:
Autotroof – organism, kes eluks vajalikud orgaanilised ained suudab ise sünteesida lihtsatest anorgaanilistest ühenditest kehavälise energiaallika kaasabil. Nt. autotroofsed bakterid ja fotosünteesivad taimed.
Heterotroof – organism, kes eluks vajaliku energia ja orgaanika saamiseks lagundavad valmis orgaanilisi ühendeid. Nt. enamik baktereid, seened, klorofüllita taimed, kõik loomad.
Miksotroof – segatüüpi ainevahetusega. Valguses autotroofid ja pimedas heterotroofid . Nt. silmviburlane, putuktoidulised taimed.

Inimene on heterotroof, seega söömise järel lagundab inimese organism valmis orgaanilisi ühendeid.
3. ORGANISMIDE ENERGIAALLIKAD…
… on sahhariidid , rasvad ja valgud . Mida rohkem vesiniksidemeid on ühendis, seda enam energiat vabaneb tema oksüdeerimisel. 40% energiast salvestatakse ATP-sse, 60% hajub soojusena. Saadava energia koguse alusel on peamised orgaanilised ühendid reastatavad: lipiidid >sahhariidid=valgud. Kuid esmaselt kasutatakse energia saamiseks ära sahhariidid. Sahhariide säilitatakse organismides liitsuhkrutena (taimedes tärklisena ja tselluloosina) loomades (inimestes) ja seentes glükogeenina. Energia vajadusel lagundatakse liitsuhkrud lihtsuhkruteks ja oksüdeeritakse. Energiat kasutatakse organismis biosünteesil, ainete transpordil ja liikumisel.
C6H12O6 + 6O2 + 38ADP + 38Pi = 6CO2 + 6H2O + 38ATP
ATP – adenosiintrifosfaat , energia talletaja ja ülekandja; nukleotiid , mis koosneb lämmastikalusest ( adeniin ), riboosijäägist ja 3-st fosfaatrühmast. Sellest ühe fosfaatrühma eraldamisel moodustub ADP ja vabaneb energia.
ATP moodustub peamiselt glükolüüsil, käärimisel, hingamisel ja fotosünteesil, kui ADP-le liidetakse üks fosfaatrühm ja salvestatakse energia. Lisaks ATP-le salvestatakse energiat veel GTP-sse, CTP-sse ja UTP-sse - nukleotiididesse, mida kasutatakse ka RNA ning DNA sünteesil.
Organismi arengu käigus sünteesi- ja lõhustumisprotsesside vahekord muutub: noortel on ülekaalus süntees, keskeas tasakaal, raukadel enam lõhustumisprotsessid. Lõhustumine domineerib veel haiguste korral, sünteesiprotsessid on aga ülekaalus raseduse ja rasvumise ajal.
4. AINEVAHETUSE PROTSESSIDEST
Glükoosi lõhustumisel võib eristada 3 etappi: glükolüüs, tsitraaditsükkel (TCA) ja hingamisahel . Glükolüüs võib toimuda kas osaliselt (anaeroobne glükolüüs ehk käärimine) või täielikult ( aeroobne glükolüüs).
ANAEROOBNE GLÜKOLÜÜS – ehk käärimine ehk glükoosi osaline lõhustumine. Kokku 11 reaktsiooni. Toimub tsütoplasmas hapniku puudumisel või defitsiidi korral. Organismid: kõrgemad loomad – piimhappekäärimine lihastes. Selle tulemusena tekib glükoosist laktaat.
Anaeroobse glükolüüsi käik:

6 süsinikuga ühend (glükoos) laguneb kaheks 3 süsinikuga ühendiks (püroviinamarihape - Pyr);

vabaneb 4 vesiniku aatomit, mis hapniku olemasolul lähevad edasi tsitraaditsüklisse, kus seonduvad NAD-ga ja moodustub 2 NADH2 ;

vabaneb 2 ATP-d;

NADH2 läheb mitokondritesse hingamisahelasse;

kui hapniku ei ole, moodustub Pyr-st ja vesiniku aatomitest piimhape või etanool.
Piimhappekäärimine – hapniku puudusel lihaskoe rakkudes ja piimhappebakterite elutegevuse käigus. 1Glc – 2 piimhappe molekuli ja 2ATP . Lihastes moodustunud piimhape kandub verega maksa ja lagundatakse seal püroviinamarihappeks, mis läheb TCA-sse.
AEROOBNE GLÜKOLÜÜS - glükoosi täielik lõhustumine hapniku olemasolul, mis koosneb kõigist glükolüüsi reaktsioonidest, tsitraaditsüklist (TCA) ja hingamisahela reaktsioonidest. Anaeroobse glükolüüsi reaktsioonid toimuvad raku tsütoplasmas, tsitraaditsükkel ja hingamisahel toimuvad mitokondrites.
Aeroobse glükolüüsi käik:

Pyr-st eraldub CO2 ja 2 H2 – järele jääb 2 süsinikuga ühend acCoA (atsetüül-koensüüm-A);

acCoA läheb mitokondritesse (maatriksisse) tsitraaditsüklisse, kus võetakse ära H-aatomeid ja seotakse neid ensüümidele - NAD-le (nikotiindinukleotiid) ja moodustub NADH2;

H- aatomid seotakse mitokondrites (kristades) hingamisahelas ülekandjate abil astmeliselt hapnikule – moodustub vesi;

NADH2 kasutatakse ATP sünteesiks, vabaneb NAD, mis läheb uuesti tsitraaditsüklisse vesinikku siduma;

mitokondrites moodustub 36 ATP-d;

kokku moodustub aeroobsel glükolüüsil seega 2+26=38 ATP-d;

eraldunud CO2 difundeerub mitokondritest välja ja eemaldub organismist väljahingamisel.
5. SÜSIVESIKUD

Süsivesikute tähtsus söömisel

Energeetiline omadus - keskne funktsioon süsivesikule ja see avaldub:

Organismile kõige kiiremini kasutatav energiavaru;
Süsivesikute (peamiselt glükoos) lagundamise arvelt katab organism 53-57% üldisest energeetilisest vajadusest;
Ühe grammi täielikul lõhustumisel CO2-ks ja H2O-ks vabaneb 16,7-17,8kJ energiat.

Kui süsivesikud otsas, siis on veresuhkur 0 ja lipiide ei saagi organism enam kasutada. Organismis toimub kõikide energeetiliste reservide kooskasutamine, kuid eelistatult süsivesikud (kuid mitte lõplikult). Süsivesikute defitsiidi korral toimub glükoneogenees, st neid sünteesitakse lipiididest ja valkudest.

Veel süsivesikute tähsusest

Süsivesikud on vajalikud ka lipiidide normaalseks oksüdatsiooniks. Süsivesikute puudumisel kasutatakse põhilise energiaallikana lipiide, nende oksüdatsioon ei kulge lõpuni, mistõttu verre kogunevad mürgised ketokehad ning rikutakse happe-leelise tasakaal. Süsivesikud on ka luude, kõhrede ja rakustruktuuride koostises.
Liigtarbimine põhjustab rasvumist, suurendab riski haigestuda suhkrutõvesse, põhjustab hambakaariest jne. Enamiku inimeste jaoks oleks 320-350g (mono ja disahhariide 50- 100g ) süsivesikuid ööpäevas sobiv kogus. Arvestades, et 1g süsivesikuid annab u. 4,1 kcal energiat, oleks nende summaarne energeetiline saagis 1300- 1450 kcal.

6. KIUDAINED

Süsivesikutega haakub kiudainete mõiste ( pektiin , tselluloos jt.).
Kiudained jagunevad:

vees lahustuvateks. Tuntum esindaja on pektiin, mis kuuluvad enamiku taimsete kudede koostisesse ja neid leidub ohtralt puu-, kaun - ja teraviljades. Nad vähendavad glükoosi adsorbtsiooni peensooles ja mõjutavad vere kolesterooli taset langetavalt. Lahustuvad kiudained aeglustavad glükoosi imendumist ja seetõttu vere glükoosisisaldus tõuseb aeglasemalt.

vees lahustumatuteks. Lahustumatute kiudainete tuntumad esindajad on hemitselluloos ja tselluloos, mida on rikkalikult täisteratoodetes ja aedviljades. Tselluloos on taime rakukesta komponent , mida inimene seedida ei suuda. Tselluloos suurendab toidukördi mahtu ja kiirendab selle edasiliikumist peensooles ning soodustab lima eritumist jämesooles. Kiudainete soovitatav hulk oleks 15-35g ööpäevas. Lahustumatud kiudained seovad rohkesti vett ja tekitavad täiskõhu tunde. Nad ergutavad soolestiku motoorikat ning vähendavad mõningate vähkkasvajate esinemissagedust.

Tähtis on toiduga piisava koguse kiudaine saamine. Kiudained peensooles ei seedu, küll aga laguneb ligi 5 % soolestiku lõpuosas mikrofloora toimel, avaldades mõju seedetrakti tööle ning toidu seedetraktis viibimise ajale.
Kiudaineid leidub ainult taimsetes toiduainetes, põhiliselt teraviljasaadustes (täisteraviljatooted, kliid, leib, helbed), kaunviljades ( herned , oad, läätsed), puu- ja juurviljades (porgandid, pirnid ) ning marjades. Vees lahustumatute kiudainete poolest on rikkad nisukliid, pähklid ning oder , vees lahustuvate kiudainete poolest kaerakliid , melonid ning kuivatatud puuviljad . Lihas ning kanalihas kiudaineid ei ole. Kiudaineterikkad toiduained sisaldavad ka palju teisi kasulikke komponente (vitamiinid, mineraalained ), seega on oluline kiudainete saamiseks tarbida just nimelt kiudaineterikkaid toiduaineid ja mitte võtta neid kapslitena. Enamus puu- ja juurvilju on madala rasvasisaldusega, samas on nad olulised vitamiinide C, B6 ning foolhappe allikad.
Kiudainete tarbimisel on oluline ka teada, kus nad toiduaines paiknevad, sest põhiliselt on nad sellistes osades, mida inimesed tihtipeale ära visata tavatsevad (õunakoored, seemned, tsitrusviljade segmentide seinad ning valge osa). Näiteks sisaldab pool greipi umbes 6 grammi kiudaineid, millest pool on vees lahustuvad, pool vees lahustumatud. Umbes 4 grammi kiudainetest asub segmentide seintes. Et kätte saada kogu 6 grammi, tuleb süüa greibist ära ka segmentide seinad (nagu siis, kui me sööme apelsini). Lusikaga pooliku greibi seest söömisel jäävad seinad tihtipeale alles ning saadav kiudainete kogus on ainult 2 grammi. Greibimahl kiudaineid ei sisalda. Kiudaineid peab saama vähemalt 12 grammi 1000 kcal energia kohta, mis teeb keskmiselt 20 kuni 35 grammi päevas.
Kiudainete sisaldus 100 grammis toiduaines:
Toiduaine
Kiuda., g
Kuivatatud kibuvitsamarjad
43
Nisukliid, köömned
38
Täisterahommikuhelbed
30
Kookoshelbed
24
Kuivatatud uba
22
Kõrvitsaseemned
21
Kaerakliid
17
Passioon
16
Näkileib, kuivik , kuivatatud aprikoos
15
Nisuidud, müsli, rukkijahu , rukkihelbed
14
Kuivatatud õun
12
Kibuvitsamarjad
11
Kakaopulber , granaatõun, täisterarukkileib
10
Nisuhelbed, kama , rosinad
10
Leib, neljaviljahelbed, läätsed
9
Pekaan-, kookos -, parapähkel
9
Maapähkel, piparmünt
8
Verileib, odrajahu , odrakruubid, kuiv. ploom
8
Täisterariis, mustjuur , mädarõigas, mandlid
7
Keedetud oad & herned, murakad, pärm
6
India pähkel, sarapuupähkel, päevalilleseemned
6
Kuivatatud ananass , dattel & pirn , suhkruherned
6
Põldmarjad, astelpaju marjad , tatar , kaerahelbed
6
Maisihelbed , sepik , pop corn , tomatipaste
5
Kreeka pähkel, maisimanna, mustsõstrad
5
Süsivesikute sisaldus 100 grammis toiduaines:
Toiduaine
g
Suhkur
100
Besee
96
Kuivatatud banaan
88
Karamell
87
Maisihelbed
86
Kartulijahu, kuivatatud kibuvitsamarjad
83
Mesi , pulgakomm
81
Pastilaa , vahukomm, vahvel, küpsis
80
Kuivatatud datllid, riis
78
Müsli, hommikuhelbed, pop corn
77
’ Suhkruga kakaopulner
75
Näkileib, kuivik
72
Kuivatatud uba, rosinad, piparkook , makaronid
70
Kama 68
Nisujahu , manna, odrajahu, odrakruubid
67
Tatar, kaerakliid, kreeker, rukkijahu, rukkihelbed
66
Neljaviljahelbed, linnased
65
Grahamjahu, nisuhelbed
64
Kuivatatud õun, ploom & ananass, küpsis, kaerahelbed
63
Aprikoos, kuivatatud
61
Kuivatatud herned, hirss
59
Apelsinimarmelaad
58
Shokolaad , õuna-, ploomimoos
56
Kartulikrõpsud
55
Kondenseeritud piim , suhkruga, halvaa
54
Sõstramoos, sai, nisukliid, odrakarask
53
Piimapulber
52
Sepik
51
7. AMINOHAPETEST
Osad neist on asendamatud – neid inimene ise ei sünteesi ja peab inimene saama toiduga, toiduvalkudest!
Neid on 8. Sünteesiradade arvelt hoitakse kokku 10-15% energiast. Organismi aminohappe vajadust rahuldab kõige enam see toit, mis on süstemaatilselt päritolult kõige lähedasem (inimesele imetaja liha). Taimedes on aminohapped väga ebavõrdsetes proportsioonides ja nad tuleb ümber sünteesida. Tarbitava toidu mass kasvab ja organismis N ainevahetuse koormus suureneb oluliselt (see avaldab mõju neerudele).
Asendamatuid AH-d vastavates hulkades ja sobivates vahekordades sisaldavad näiteks muna, piim, juust ja liha. Taimsed valgud (kaunviljad, pähklid, seemned) on sellised, kus puuduvad osad asendamatuid AH-d. Segatoidus loomsed ja taimsed valgud täiendavad üksteist (soovitavalt 55% loomseid ja 45% taimseid valke).
Aminohapped on tähtsad valkude sünteesiks!
VALKUDE TARBIMINE
VALGUD on elu aluseks. Valkudele kuulub organismi ehituses ja talitluses keskne koht. Valkudega on seotud kõik organismi elulised protsessid, alates uute ainete sünteesist kuni laguproduktide eemaldamiseni.
Toiduvalgud peavad tagama kudede kasvu ja säilimise. Seega mõjutavad iga ja füüsiline seisukord vajaminevat valguhulka. Imikutele ja lastele on vaja valku koguseliselt kehakaalu kg kohta rohkem kui täiskasvanul.
Tähtsus
Valgu liigtarbimine pole samuti tervislik. Valgu ülehulga korral toidus tekib maksa ja neerude kahjustus. Vale on ka arusaam, et valgurikka dieediga saab langetada kehakaalu. Kaalu langetamiseks on vaja sobiv kogus valku ja minimaalselt energeetilist substraati (rasvu ja süsivesikuid.). Valguallergia tekib siis, kui lõhustamata valgumolekul satub vereringesse ja kutsub esile keha immuunsüsteemi reaktsiooni. Allergiat võivad põhjustada pähklid, muna, piim, sojaoad, vähesel määral ka nisu, kanaliha ja kala.
Ohtlik on nii valkude üle- kui ka alatarbimine. Ületarbimist võib esineda jõukamate elanike kihtide hulgas, kes tarbivad liiga palju loomseid toiduaineid. Tulemuseks on neerude ja maksa ülekoormamine ning enneaegne vananemine, tihti ka rasvumine. Alatarbimist esineb sagedasti vaeste hulgas, kelle põhitoidu moodustavad teraviljatooted. Valguvaegusel langeb organismi kaitsevõime ja aeglustub areng. Normaalselt peaksid valgud katma päevasest energiavajadusest 10...15%.
LIPIIDIDEST
Lipiidid on vees lahustumatud ja vähemalt kahest komponendist ( alkohol ja rasvhape ) koosnevad biomolekulid .
Tähtsus
Lipiididel on inimese metabolismis täita oluline, asendamatu roll. Nende ühendite kestev üle- või alatarbimine viib mitmete haiguste kujunemisele, millest tuntumad on rasvumine, ketoatsidoos , lipiidide transpordi häirumine veres jne. Normaalse tarbimise korral peaksid lipiidid andma 28-30% kaloritest. Selleks tuleks kasutada toiduks vähese rasvasisaldusega toiduaineid, tõsta teraviljatoodete, puu- ning juurviljade tarbimist ehk toituda toidupüramiidi silmas pidades. 30 % nõue ei kehti alla kahe aasta vanuste laste puhul, kuid alates viiendast eluaastast oleks see kindlasti soovitav . Rasvade protsent ei tohi aga langeda alla 20-25 %, sest siis võib muutuda raskendatuks nõutava koguse asendamatute rasvhapete ( linool - ja linoleenhappe - ei sünteesita organismis, tuleb kindlasti saada toiduga) ning rasvlahustuvate vitamiinide saamine. Linool- ja linoleenhape peaksid andma 3-10 % koguenergiast. Linoolhappe nõutav kogus on suurem kui linoleenhappel. Linoleenhapet ja pika süsivesiniku ahelaga polüküllastamata rasvhappeid peab saama vähemalt 0,5 % päevasest energiast. Rasvade vähesuse korral võib.
Täiskasvanud inimene vajab ööpäevas ligikaudu 102 g rasvu (79% loomseid ja 30% taimseid). Rasva liigtarbimisega võib kaasneda kehakaalu tõus, mis on omakorda paljude haiguste riskifaktoriks .
Rasvad
Toidurasvade omadused ja toiteväärtus sõltuvad nende rasvhappelisest koostisest. Toidurasvad, mille koostises on palju küllastunud pikaahelaga rasvhappeid, on toatemperatuuril tahked , taluvad kuumutamisel küllalt kõrgeid temperatuure ning rääsuvad aeglasemalt. Tuntumateks esindajateks on sea-, veise- ja lambarasv. Toidu kõrget küllastunud rasvhapete sisaldust peetakse südame-veresoonkonnahaiguste riskifaktoriks.
Palju küllastumata rasvhappeid sisaldavad toidurasvad on toatemperatuuril vedelad. Nende esindajateks on taimeõlid. Mida rohkem on rasvhapetes kaksiksidemeid, seda kergemini toiduõlid rääsuvad. Polüküllastumata rasvhappeid on palju päevalille-, rapsi- ja maisiõlis, aga ka kalarasvas. Ülaltoodud taimeõlid sobivad hästi salatiõlideks.
Üha enam suureneb mitmesuguste määrde- ja katterasvade populaarsus. Nende hulka kuuluvad erineva rasvasisaldusega piimatooted (Võidel ja Võideks) ning margariinid. Margariinide põhikomponendiks on tahkestatud taimeõlid, taimerasv ja loomne rasv . Taimeõlide tahkestamisel tekib teatud määral transhappeid, mille toimet peetakse lähedaseks küllastunud rasvhapetele. Transhappeid on süüdistatud ka ateroskleroosi ja mõningate vähkkasvajate riski suurendamises. Tõestust need süüdistused ei ole leidnud. Viimastel aastatel on margariinivalmistajatel õnnestunud vähendada margariinide transhapete sisaldust.
Toiduaine Rasvad, (gr)
Lard, õli, kookosrasv, searasv
100
Seapekk
89
Margariin & voimix, rasva 80%
81
Või, majonees
80
Valmis salatikastmed
73
Parapähkel
66
Sarapuupähklid
63
Kookoshelbed, kreeka pähkel
62
Margariin, rasva 60%
60
Mandlid
54
Päevalilleseemned
50
Maapähklid, soolased
49
Juust, kõrge rasvasusega; maapähkel
47
India pähkel
46
Pop corn
43
Margariin (r 40%), salaami
40
Oliiv , must, konserv, kartulikrõpsud, vahukoor
35
Shokolaad, suitsuvorst , kookospähkel, angerjas
35
Sprotid, sealihakonserv, sinihallitusjuust , munakollane
30
Emmental , valgehallitusjuust, halvaa, suitsuangerjas
30
Veisemaksapasteet, martsipan, juust, lihakonserv
25
Piparkook, kakaopulber, kana , viinerid, keeduvorst
20
Kreeker, hapukoor , avokaado, soolaheeringas
20
Sealiha, glasuurkohuke, kringel, segahakkliha, sardiin tomatis
15
VITAMIINIDE TÄHTSUSEST TOIDUS
Ainevahetushäireid põhjustavad nii vaegus ja puudumine kui ka liig.
Vaeguse ja puudumise põhjused:

Toitumuslik – ühekülgsed toitumise tavad.

Põllumajanduslik – põllumajanduse ühekülgne asend.

Majanduslikud põhjused – vaegusest tingitud toitumishäired.

Kahjulikud harjumused – alkoholism jt.

Haiguslik seisund:

Vitamiinide imendumishäired
Antivitamiinide kasutamine nt tuberkuloosi ravimid B grupile.
Seedekanali mikrofloora on antibiootikumidega hävitatud.
Maksahaigused – seal on ju rasvlahustuvate vitamiinide lühiaegne varu.

Vitamiinide pikaajalise täieliku defitsiidiga kaasnevad küllalt iseloomulikud haiguslikud nähud, mida on suhteliselt lihtne kindlaks teha. Tänapäeval on tunduvalt levinum vitamiinide mittepiisav hulk toidus, mida on raskem avastada .
Hüpovitaminoosid e vitamiini vaegused:

Avalduvad üldist laadi häiretena (nt väsimus, isutus , nõrkus, vastuvõtlikkus haigustele).
Võivad olla põhjustatud kas ühe või mitme vitamiini kestvast defitsiidist. Need on üldiselt pöörduvad haigusnähud. Eestlastele on levinuim kevad-talviti ilmnev C-vitamiini puudusest tingitud kevadväsimuse sündroom.

Avitaminoosid

Vitamiinide täielikust puudumisest toidus tingitud raskekujuline ja kindlate kliiniliste tunnustega haigused. Kuna vitamiinid puuduvad, ei ole ka vastavaid koensüüme, liitensüümide töö on häiritud ja ka ainevahetus häirub.
Näiteks: vit. A puudus – kuivsilmsus

C puudus – skorbuut D puudus – rahhiit

Avitaminoosidest tingitud häired on vaid osaliselt pöörduvad. Sageli on jäävad ja on vaadeldavad püsivate modifikatsioonidena. Rahhiit, X ja O jalad järglastele ei lähe (genoomi tasandil kahjustusi pole).

Hüpervitaminoosid

Loomulikust toidu tarbimisest praktiliselt ei esine. Ainsaks erandiks on eskimod , kes toituvad hülgemaksast ja saavad A-hüpervitaminoosi.

Sagedamini esineb rasvlahustuvate vitamiinide hüpervitaminoosi, sest need talletuvad organismi teatud ajaks. Tavaliselt tingitud ravipreparaadi võõrast kasutamisest. Eriti aldid väikelapsed, kellele vanemad teadmatusest manustavad rasvlahustuvaid vitamiine (tüüpiline on D-hüpervitaminoos).
Väärarusaam on , et D vitamiin on alati vajalik. Tagajärjeks Ca-P ainevahetuse häirumine ja see avaldub veresoonte lubjastumises. Pöördumatult kahjustuvad neerud.

Kasutamine
Terve, tasakaalustatud segatoitu tarbiv inimene, kes ei kannata mingite krooniliste haiguste käes, vitamiinide preparaate ei vaja.
On kaks äärmust:

Vitamiinid on alati ja sõltumata hulgast kasulikud;

Igasugune vitamiinipreparaatide kasutamine on ohtlik;
Organism on võimeline talletama teatava varu vitamiine. Veeslahustuvate vitamiinide, välja arvatud vitamiin B12, varud on väiksemad ja neid jätkub mõneks nädalaks. Rasvlahustuvate vitamiinide varud on palju suuremaid ja nendest võib jätkuda kuudeks, vitamiin A puhul isegi paariks aastaks. Samal ajal on rasvlahustuvate vitamiinide ülehulk organismile ohtlikum kui enamike veeslahustuvate vitamiinide ülehulk.
Rasvlahustuvate vitamiinide liigtarbimine on ohtlik!
Veeslahustuvate kohta on erinevad seisukohad. On teada inimesi, kellele liig on põhjustanud šoki või isegi surma. Samas nende üledoose kasutatakse raviks: närvihaigused (B5), alkoholismi taastusraviks (B15), sportlaste ülesturgutamiseks….

Kasutatud kirjandus

http://www.kodutohter.ee/arhiiv/0604/main3.html

http://www.tfg.tartu.ee/bioloogia/ainevahetus.ht m

http://www.ebu.ee/esitlus/Ainevahetus.ppt

http:// www.gag.ee/materjalid/12klassile/ BIOKEEMIA .doc

http://www.annaabi.com/

„Inimorganismi biomolekulid ja metabolism“
Mihkel Zilmer , Ello Karelson , Tiiu Vihalemm , Aune Rehema, Kersti Zilmer

.DOCX Laadi alla originaalfail 18 lk · .docx · 20 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-10-31 Kuupäev, millal dokument üles laeti

20 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Mirjam Kri Õppematerjali autor

Teemaks oli konkreetselt söömise keemia, niiet referaadis on käsitletud protsesse, mis toimuvad kehas toidu tarbimisel.

biokeemia keemia söömine ainevahetus söömise keemia toidukeemia

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

pdf

PÕHILISED ORGAANILISED ÜHENDID

Orgaanilised ühendid PÕHILISED ORGAANILISED ÜHENDID SÜSIVESIKUD e SAHHARIIDID 1.1. Sissejuhatus Kõige lihtsam on tähistada neid ühendeid mõistega süsivesik, sest: · valdav enamik siia kuuluvatest ühenditest on C-hüdraadid (Cn(H2O)m), v.a desoksüriboos ja glükoosamiin; · see on rahvusvaheliselt tunnustatud. Selle võttis kasutusele baltisakslane, TÜ prof C.Schmidt. Võib kasutada ka mõistet sahhariidid või glütsiidid. Süsivesikud on looduses enamlevinud orgaanilised ühendid. Inimese toidulaua seisukohalt pakub huvi nende sisaldus taime-, looma- ja seeneriigi esindajates: taimedes leidub neid 75- 90%, loomades kuni 2% ja seentes 1-3%. Süsivesikud on meie toidus esmase tähtsusega, nad on toitumisahela esimeseks lüliks. Nad kuuluvad rakkude ja kudede koostisesse; vere erütrotsüütide koostises määravad veregrupi, nad kuuluvad k

Bioloogia

doc

Eksamiks õppimise konspekt

Orgaanilised ühendid PÕHILISED ORGAANILISED ÜHENDID SÜSIVESIKUD e SAHHARIIDID 1.1. Sissejuhatus Kõige lihtsam on tähistada neid ühendeid mõistega süsivesik, sest: · valdav enamik siia kuuluvatest ühenditest on C-hüdraadid (Cn(H 2O)m), v.a desoksüriboos ja glükoosamiin; · see on rahvusvaheliselt tunnustatud. Selle võttis kasutusele baltisakslane, TÜ prof C.Schmidt. Võib kasutada ka mõistet sahhariidid või glütsiidid. Süsivesikud on looduses enamlevinud orgaanilised ühendid. Inimese toidulaua seisukohalt pakub huvi nende sisaldus taime-, looma- ja seeneriigi esindajates: taimedes leidub neid 75- 90%, loomades kuni 2% ja seentes 1-3%. Süsivesikud on meie toidus esmase tähtsusega, nad on toitumisahela esimeseks lüliks. Nad kuuluvad rakkude ja kudede koostisesse; vere erütrotsüütide koostises määravad veregrupi, nad k

Biokeemia

doc

PÕHILISED ORGAANILISED ÜHENDID

Orgaanilised ühendid PÕHILISED ORGAANILISED ÜHENDID SÜSIVESIKUD e SAHHARIIDID 1.1. Sissejuhatus Kõige lihtsam on tähistada neid ühendeid mõistega süsivesik, sest:  valdav enamik siia kuuluvatest ühenditest on C-hüdraadid (Cn(H2O)m), v.a desoksüriboos ja glükoosamiin;  see on rahvusvaheliselt tunnustatud. Selle võttis kasutusele baltisakslane, TÜ prof C.Schmidt. Võib kasutada ka mõistet sahhariidid või glütsiidid. Süsivesikud on looduses enamlevinud orgaanilised ühendid. Inimese toidulaua seisukohalt pakub huvi nende sisaldus taime-, looma- ja seeneriigi esindajates: taimedes leidub neid 75- 90%, loomades kuni 2% ja seentes 1-3%. Süsivesikud on meie toidus esmase tähtsusega, nad on toitumisahela esimeseks lüliks. Nad kuuluvad rakkude ja kudede koostisesse; vere erütrotsüütide koostises määravad veregrupi, nad kuuluv

Bioloogia

doc

PÕHILISED ORGAANILISED ÜHENDID

Orgaanilised ühendid PÕHILISED ORGAANILISED ÜHENDID SÜSIVESIKUD e SAHHARIIDID 1.1. Sissejuhatus Kõige lihtsam on tähistada neid ühendeid mõistega süsivesik, sest: · valdav enamik siia kuuluvatest ühenditest on C-hüdraadid (Cn(H 2O)m), v.a desoksüriboos ja glükoosamiin; · see on rahvusvaheliselt tunnustatud. Selle võttis kasutusele baltisakslane, TÜ prof C.Schmidt. Võib kasutada ka mõistet sahhariidid või glütsiidid. Süsivesikud on looduses enamlevinud orgaanilised ühendid. Inimese toidulaua seisukohalt pakub huvi nende sisaldus taime-, looma- ja seeneriigi esindajates: taimedes leidub neid 75- 90%, loomades kuni 2% ja seentes 1-3%. Süsivesikud on meie toidus esmase tähtsusega, nad on toitumisahela esimeseks lüliks. Nad kuuluvad rakkude ja kudede koostisesse; vere erütrotsüütide koostises määravad veregrupi, nad k

Biokeemia

docx

Organismi keemilisest koostisest-spordibiokeemi a

1. Inimese organismi keemilisest koostisest 2. Valgud (liht -ja liitvalgud), aminohapped, peptiidid, valgumolekuli struktuur 3. Nukleiinhapped 4. Süsivesikud (keemiline olemus, klassifikatsioon, glükoos ja fruktoos, glükoossideme keemiline olemus 5. Lipiidid (keemiline olemus, klassifikatsioon: , ___________________________________________________________________________ Elusa ja eluta looduse võrdlus 1. Elusorganismidele on iseloomulik keerukas seesmine struktuur; 2. Elusorganismide iga koostisosa omab kindlat funktsiooni; 3. Elusorganismid on võimelised väliskeskkonnast energiat ammutama, seda muundama ning oma seesmise struktuuri ja funktsioonide säilitamiseks kasutama; 4. Elusorganismid on võimelised paljunema b. Inimese keha ja maakoore atomaarse koostise võrdlus: Võttes 8 enamlevinut keemilist elementi maakoorest ja inimese kehast, näeme

Spordibiokeemia

docx

Metabolism ja anabolism

Metabolism ehk ainevahetus tähendab organismis asetleidvaid sünteesi- ja lagundamisprotsesse. Ainevahetuse moodustavad kaks vastandprotsessi katabolism ja anabolism. Katabolism ehk dissimilatsioon ehk lagundav ainevahetus (ladina katabol 'allaviskamine') on organismis toimuv keemiline protsess, ainevahetuse osa, milles keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ja milles vabaneb energiat.Katabolism on polümeeride biolagundamine ensüümide toimel monomeerideni (näiteks tselluloos glükoosini) või lihtsate orgaaniliste aineteni (glükoosi lagundamine CO2 ja H2O-ni). Organismis toimuvad lagundamisprotsessid. Toiduga saadavad või organismis sünteesitud orgaanilised ühendid lõhustatakse ensüümide abil lihtsama ehitusega molekulideks. Tavaliselt vabaneb energia, mis talletatakse makroergilistesse ühenditesse nt. ATP (40%) ning eraldub soojusena (60%). Anabolism ehk assimilatsioon on organismis asetleidvate ainevahetuslike protsesside kogum, kus lihtsamatest keemilistest ühen

Bioloogia

ppt

Makrotoitained

Makrotoitained Toiduaine ja toitaine Toiduained on toiduks kasutatavad ained või ainesegud, mis on kas loomse (piim, liha, kala), taimse (teraviljad, köögiviljad, puuviljad) või üksikjuhtudel mineraalse (keedusool) päritoluga. Toitained on toiduainete koostisosad, mis vabanevad seedimisel ja toidavad organismi (valgud, rasvad, süsivesikud, mineraalained, vitamiinid). Makrotoitained Vajatakse päevas kümnetes või sadades grammides. Siia kuuluvad valgud, süsivesikud, lipiidid ja vesi. Neid vajatakse energia tootmiseks, kasvuks, asendamatute aminohapete ja rasvhapete allikana jne. Valgud 1 Sisaldavad lämmastikku ja kuuluvad kõige keerukamate orgaaniliste ühendite hulka. Valkude ülesanded organismis: Peamine ehitusmaterjal, millest luuakse lihas, närvi, ajukoed, veri, kuulub juuste, küünte ja luude komponentide hulka. Valgud moodustavad mitmesuguste kudede massist 30%. Ligi 2/3 inimkeha valkudest

Toitumisõpetus

doc

Biokeemia kordamine

1 Kordamisküsimused Biokeemia eksamiks. 1. Sissejuhatus. Bioelemendid. mis on nende olulisus ja enam-vähem funktsioonid Bioelemendid - mõiste ja jaotus: Mõiste: Bioelemendid on keemilised elemendid, mis on vajalikud elusorganismi talituseks. Jaotus: Põhibioelemendid (96-98% organismide elementaarkoostisest), Essentsiaalsed(peamised) Makroelemendid (vajatakse üle 100mg päevas nt Ca, Na, K, Mg) Essentsiaalsed Mikroelemendid Kindlapiiriliste funktsioonideta elemendid Inimkeha atomaarne koostis. C,H,N,O,P,S + IOONID Inimorganismi põhibioelemendid ja nende olulisimad meditsiinilised aspektid:C ; H; O; N; P; S. (see on oluline! Milliste molekulide koostises nad on ja mis on nende eripära ei pea täpselt teadma mitu kg neid on) C-Süsinik- C-aatomite vahelised kovalentsed sidemed on ensümaatiliselt sünteesitavad ja lõhustatavad; Iga C-aatom on võimeline moodustama neli stabiilset sidet kas teiste elem

Biokeemia

Rohkem sarnaseid

Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 18 lk