PÕHILISED ORGAANILISED ÜHENDID (0)

 
 
Orgaanilised ühendid 
PÕHILISED ORGAANILISED ÜHENDID 
 
SÜSIVESIKUD e  SAHHARIIDID  
1.1. Sissejuhatus 
 
Kõige lihtsam on tähistada neid ühendeid mõistega süsivesik, sest: 
•  valdav enamik siia kuuluvatest ühenditest on C-hüdraadid (Cn(H2O)m), v.a desoksüriboos ja 
glükoosamiin; 
•  see on rahvusvaheliselt tunnustatud. 
 
Selle võttis kasutusele baltisakslane, TÜ  prof  C.Schmidt. Võib kasutada ka mõistet sahhariidid 
või glütsiidid. 
 
Süsivesikud  on  looduses   enamlevinud   orgaanilised  ühendid.  Inimese  toidulaua  seisukohalt 
pakub  huvi  nende  sisaldus  taime-,  looma-  ja  seeneriigi  esindajates:  taimedes  leidub  neid  75-
90%,  loomades  kuni 2% ja  seentes  1-3%. Süsivesikud on meie toidus esmase tähtsusega, nad 
on  toitumisahela  esimeseks  lüliks.  Nad  kuuluvad  rakkude  ja  kudede  koostisesse;  vere 
erütrotsüütide koostises määravad veregrupi, nad kuuluvad ka rea hormoonide koostisesse. Nad 
on hästi kättesaadavad, odavad, kõrge energeetilise väärtusega ja neid on kerge säilitada.  
 
Süsivesikute arvele langeb meie organismi elutegevuseks vajaminevatest kaloritest 55-60%. Aju 
energeetilised   vajadused  rahuldatakse  peaaegu  täies   mahus   glükoosi  arvel.  Ühe  grammi 
süsivesikute täielikul lõhustumisel vabaneb 17 kJ ( 4  kcal  ) energiat. Tasakaalustatud toidu puhul 
moodustub  põhilisest  osast  verre  sattunud  glükoosist  energia,  mida   rakud   kasutavad  oma 
elutegevuses. Ligikaudu 30% glükoosist muudetakse neutraalrasvaks ja rasvhapeteks, ligikaudu 
3% moodustub glükogeen, mis ladestub  maksas  ja lihastes. Süsivesikud peaksid andma ligi 60 % 
päevasest  energiast.  Süsivesikute   defitsiidi   korral  muudetakse  organismis  talletunud  rasv 
energiaks, mille käigus eralduvad ketokehad ning see võib põhjustada ketoosi.  
 
 
1.2. Jaotus 
 
Süsivesikud jagunevad kolme põhirühma:  
•   Monosahhariidid  e  monoosid : 
Ø  glükoos (viinamarjasuhkur);  
Ø   fruktoos  (puuviljasuhkur), mida leidub ohtralt mees, puuviljades ja mahlades. 
•   Oligosahhariidid : tuntumad esindajad on disahhariidid: 
Ø    sahharoos  (tavaline  lauasuhkur ), mida on rohkelt suhkruroos ja suhkrupeedis;  
Ø  laktoos  ( piimasuhkur ),  mis  moodustub  peamiselt  piimanäärmetes  (lehmapiimas  on 
ligikaudu 5%); 
Ø   maltoos  (linnasesuhkur), mis moodustub seemnete idanemisprotsessis.  
•  Polüsahhariidid e polüoosid: 
Ø  taimedes   leiduv   tärklis  ,  mis  koosneb  glükoosi  jääkidest  ja  laguneb  inimese 
seedekulglas ensüümide toimel glükoosiks, 
Ø  loomades  ja  seentes  olev  glükogeen.  Ülekaalukalt  on  meie  toidu  peamine  süsivesik 
tärklis,  mida  me  saame  kartulit  ja  teraviljade  teriseid  süües.  Juhul  kui  me  sööme 
maksa, liha ja seeni satub meie seedetrakti teatud kogus glükogeeni. 
 
1 
 
 
Orgaanilised ühendid 
SÜSIVESIKUD 
 
MONOOSID ja 
POLÜOOSID 
OLIGOSAHHARIIDID 
nende teisendid 
HOMOPOLÜOOSID 
HETEROPOLÜOOSID 
Keemiliselt on 
Koosnevad paljudest ühe-  Korduvad süsivesikulised 
polühüdroksüalde-
taolistest monoosijääki-
üksused, mid on 
hüüdid või 
Koosnevad 2-st – 10-st 
dest. Piir on kokkuleppeli-
seostatud  teiste 
ketoonid . 
glükosiidsideme abil seotud  ne, on kõrgmolekulaarsed  biomolekulidega ja need 
Looduslikes 3-7 C 
monoosijäägist 
ühendid, mille  molekul -
on enamsti  valgud  
aatomit (trioosid, 
mass peab 1000-sse 
 
pentoosid  jt) 
küündima 
Nt pentoosidest 
Nt disahhariididest  sahha - 
Nt mitmed sidekoelised 
riboos , ksüloos, 
roos (fruktoos + glükoos), 
heteropolüoosid – 
desoksüriboos; 
Nt tärklis,  tselluloos  jt. 
maltoos (2x glükoos), lak- 
kondroitiin ja 
heksoosidest 
toos  (galaktoos+glükoos) 
dermantaansulfaadid 
glükoos ja fruktoos 
 
 
1.3. Omadused 
Ø  Keemilised omadused 
 
OMADUSED 
MONOOSID 
OLIGOSAHHARIIDID 
POLÜOOSID 
Magusus 
on 
on 
ei ole 
Lahustuvus  
väga hea 
väga hea 
halb või puudub 
Kristalliseeruvus 
olemas 
olemas 
Puudub 
Hüdrolüüsuvus 
ei ole 
olemas 
olemas 
Keemiline aktiivsus 
suur 
suur 
Väike 
Optiline aktiivsus 
iseloomulik monoosidele 
Iseloomulik 
puudub 
Molekulmass  
väike 
väike 
suur 
Näited  
 
 
 
 
Mono -  ja  disahhariidid  annavad  toidule  magusa  maitse,  muutes  toidu  isuäratavamaks.  Nende 
süsivesikutega ei kaasu meie organismi jaoks midagi halba, kui nende tarbimisega ei liialda.  
 
 
1.4. Ülesanded 
 
Energeetiline  - keskne funktsioon süsivesikule ja see avaldub: 
• Organismile kõige kiiremini kasutatav energiavaru; 
• Süsivesikute  (peamiselt  glükoos)  lagundamise  arvelt  katab  organism  53-57%  üldisest 
energeetilisest vajadusest; 
• Ühe grammi täielikul lõhustumisel CO2-ks ja H2O-ks vabaneb 16,7-17,8kJ energiat. 
Kui  süsivesikud  otsas,  siis  on   veresuhkur   0  ja   lipiide   ei  saagi  organism  enam  kasutada. 
Organismis toimub kõikide energeetiliste reservide kooskasutamine, kuid eelistatult süsivesikud 
(kuid mitte lõplikult). Süsivesikute defitsiidi korral toimub glükoneogenees, st neid sünteesitakse 
lipiididest  ja valkudest. 
 
1)   Struktuurne     -  taimerakkude   kestades   olevad  süsivesikud.  Olulisemad  on  tselluloos 
(40%),  mis  moodustab  rakukestas  karkjas  struktuuri  mikrofibrillidest  ja  fibrillidest. 
Puitumisel ladestub neile mikrofibrillidest  ligniin . 
 
2 
 
 
Orgaanilised ühendid 
Struktuuri  funktsioon  avaldub  ka  seenerakkude  kestades  kitiinil  ja  lülijalgsete 
heksoskeleti kitiinil. 
Raku  pinnamembraanil  paiknevatel  oligosahhariidide  jääkidel,  mis  kindlustavad 
õiged  rakkude  vahelised  kontaktid  ja  nad  on  retseptoriteks.  Nad  on  ka 
pinnaantigeenideks ja bakterite ning viiruste seondumiskohtades. 
 
2)  Varuaine – taimedes tärklis (tärkliseteradena), peamiselt seemnetes, viljades,  mugulates  ja 
tüves. 
Seentel on peamiselt glükogeen.  
Loomadel  samuti  glükogeen,  mida  esineb  maksas  (3-4%)  ja  lihastes  (70  kg-l 
inimesel on 0,4-0,5 kg glükogeeni, enamus on lihastes). Taimedes on inuliin, mis on 
fruktoosi homopolüoos ja botaanilises mõttes iseloomulik korvõielistele. 
 
3)  Transport  –  taimedes  toimub  sahharoosi  baasil,  sest  see  on  keemiliselt  vähe  aktiivne 
(kevadel kasemahl jne).  
Seentes on glükoos ja tema teisendid.  
Loomades samuti glükoos (veresuhkur, mille tase on kindlates piirides: 0,8 –1,0 g/l). 
 
4)  Kaitse – täidavad koos teiste molekulidega (glükoproteiinsed antikehad ). 
Taimedel avaldub tärklise hüdrolüüsil, kus tekkiv rakumahla suhkrustumine kaitseb 
madalate temperatuuride eest. 
Glükouroonhape kahjustab paljusid mürkaineid, sest ta seob neid. 
 
5)  Ligimeelitav – putuktolmlevate taimede nektar, mis on süsivesikute 15-75% vesilahus 
(fruktoos, glükoos ja sahharoos). 
 
6)  Biosünteetiline – pentoosid on nukleiinhapete ehituskompleksiks; 
•  Süsivesikute ainevahetuse vaheproduktidest algavad osade aminohapete ja lipiidide 
sünteesirajad. 
•  Kergesti omastavate süsivesikute ülekülluse korral suunatakse ülejääk lipiidide 
biosünteesile (rasvumine), seda kontrollib insuliin , samuti säilitab ta rasvkudet; 
•  Süsivesik (ribuloos 1, 5 difosfaat ) on fotosünteesis CO2 esmane siduja. 
Osadel on ka bioregulatoorne funktsioon, juhul kui nad kompleksis teiste ühenditega kuuluvad 
hormoonide koosseisu (glükoproteiinsed hormoonid). 
 
 
1.5. Tähtsus 
 
Süsivesikud  on  vajalikud  ka  lipiidide  normaalseks  oksüdatsiooniks.  Süsivesikute  puudumisel 
kasutatakse põhilise energiaallikana lipiide, nende oksüdatsioon ei kulge lõpuni, mistõttu verre 
kogunevad mürgised ketokehad ning  rikutakse  happe-leelise tasakaal. Süsivesikud on ka luude, 
kõhrede ja rakustruktuuride koostises. 
 
Liigtarbimine   põhjustab  rasvumist,  suurendab  riski  haigestuda  suhkrutõvesse,  põhjustab 
hambakaariest  jne.  Enamiku  inimeste  jaoks  oleks  320-350g    (mono  ja  disahhariide  50-100g) 
süsivesikuid  ööpäevas  sobiv  kogus.  Arvestades,  et  1g  süsivesikuid  annab  u.  4,1  kcal  energiat, 
oleks nende summaarne energeetiline saagis 1300- 1450 kcal. 
 
 
3 
 
 
Orgaanilised ühendid 
1.6.  Kiudained  
Süsivesikutega haakub kiudainete mõiste ( pektiin , tselluloos jt.). 
 
Kiudained jagunevad: 
•  vees  lahustuvateks.  Tuntum  esindaja  on  pektiin,  mis  kuuluvad  enamiku   taimsete   kudede 
koostisesse  ja  neid  leidub  ohtralt  puu-,   kaun -  ja  teraviljades.  Nad  vähendavad  glükoosi 
adsorbtsiooni   peensooles   ja  mõjutavad  vere  kolesterooli  taset  langetavalt.  Lahustuvad 
kiudained  aeglustavad  glükoosi  imendumist  ja  seetõttu  vere  glükoosisisaldus  tõuseb 
aeglasemalt. 
•  vees  lahustumatuteks.  Lahustumatute  kiudainete  tuntumad  esindajad  on   hemitselluloos   ja 
tselluloos, mida on rikkalikult täisteratoodetes ja aedviljades. Tselluloos on taime rakukesta 
komponent,  mida  inimene  seedida  ei  suuda.  Tselluloos  suurendab  toidukördi  mahtu  ja 
kiirendab  selle  edasiliikumist  peensooles  ning  soodustab  lima  eritumist  jämesooles. 
Kiudainete soovitatav hulk oleks 15-35g ööpäevas. Lahustumatud kiudained seovad rohkesti 
vett  ja  tekitavad  täiskõhu  tunde.  Nad  ergutavad  soolestiku   motoorikat   ning  vähendavad 
mõningate vähkkasvajate esinemissagedust. 
 
Tähtis on toiduga piisava koguse  kiudaine  saamine. Kiudained peensooles ei seedu, küll aga laguneb ligi 
5  %  soolestiku  lõpuosas   mikrofloora   toimel,  avaldades  mõju  seedetrakti  tööle  ning  toidu  seedetraktis 
viibimise ajale.  
 
Kiudaineid  leidub  ainult   taimsetes   toiduainetes,  põhiliselt  teraviljasaadustes  (täisteraviljatooted,  kliid, 
leib, helbed), kaunviljades ( herned , oad, läätsed), puu- ja juurviljades (porgandid,  pirnid ) ning marjades. 
Vees lahustumatute kiudainete poolest on rikkad nisukliid, pähklid ning oder, vees lahustuvate kiudainete 
poolest   kaerakliid ,  melonid  ning  kuivatatud   puuviljad .  Lihas  ning  kanalihas  kiudaineid  ei  ole. 
Kiudaineterikkad toiduained sisaldavad ka palju teisi kasulikke komponente ( vitamiinid ,  mineraalained ), 
seega on oluline kiudainete saamiseks tarbida just nimelt kiudaineterikkaid toiduaineid ja mitte võtta neid 
kapslitena.  Enamus  puu-  ja  juurvilju  on  madala  rasvasisaldusega,  samas  on  nad  olulised  vitamiinide  C, 
B6 ning foolhappe allikad.  
 
Kiudainete tarbimisel on oluline ka teada, kus nad toiduaines paiknevad, sest põhiliselt on nad sellistes 
osades,  mida  inimesed  tihtipeale  ära  visata  tavatsevad  (õunakoored,  seemned,  tsitrusviljade  segmentide 
seinad  ning  valge  osa).  Näiteks  sisaldab  pool  greipi  umbes  6  grammi  kiudaineid,  millest  pool  on  vees 
lahustuvad,  pool  vees  lahustumatud.  Umbes  4  grammi  kiudainetest  asub  segmentide  seintes.  Et  kätte 
saada kogu 6 grammi, tuleb süüa greibist ära ka segmentide seinad (nagu siis, kui me sööme apelsini). 
Lusikaga  pooliku  greibi  seest  söömisel  jäävad  seinad  tihtipeale  alles  ning  saadav  kiudainete  kogus  on 
ainult 2 grammi. Greibimahl kiudaineid ei sisalda. Kiudaineid peab saama vähemalt 12 grammi 1000 kcal 
energia kohta, mis teeb keskmiselt 20 kuni 35 grammi päevas.  
 
Kiudainete sisaldus 100 grammis  toiduaines: 
 
Kiuda.
Toiduaine 
Kakaopulber, granaatõun, täisterarukkileib 
10 
, g 
Nisuhelbed,  kama , rosinad 
10 
Kuivatatud kibuvitsamarjad 
43 
Leib,  neljaviljahelbed , läätsed 
9 
Nisukliid, köömned 
38 
Pekaan-, kookos -, parapähkel 
9 
Täisterahommikuhelbed 
30 
Maapähkel, piparmünt 
8 
Kookoshelbed 
24 
Verileib, odrajahu, odrakruubid, kuiv. ploom  
8 
Kuivatatud uba 
22 
Täisterariis, mustjuur, mädarõigas, mandlid 
7 
Kõrvitsaseemned 
21 
Keedetud oad & herned, murakad, pärm 
6 
Kaerakliid 
17 
India pähkel, sarapuupähkel, päevalilleseemned 
6 
Passioon  
16 
Kuivatatud  ananass , dattel &  pirn , suhkruherned 
6 
Näkileib, kuivik, kuivatatud aprikoos 
15 
Põldmarjad, astelpaju  marjad ,  tatar , kaerahelbed 
6 
Nisuidud, müsli,  rukkijahu , rukkihelbed 
14 
Kuivatatud õun 
12 
Maisihelbed ,  sepik , pop  corn , tomatipaste 
5 
Kibuvitsamarjad 
11 
Kreeka pähkel, maisimanna, mustsõstrad 
5 
 
 
4 
 
 
Orgaanilised ühendid 
Süsivesikute sisaldus 100 grammis toiduaines: 
 
Toiduaine 
g 
Nisujahu ,  manna , odrajahu, odrakruubid 
67 
Suhkur 
100 
Tatar, kaerakliid, kreeker, rukkijahu, rukkihelbed 
66 
Besee 
96 
Neljaviljahelbed, linnased 
65 
Kuivatatud banaan 
88 
Grahamjahu, nisuhelbed 
64 
Karamell  
87 
Kuivatatud õun, ploom & ananass, küpsis, kaerahelbed 
63 
Maisihelbed 
86 
Aprikoos, kuivatatud 
61 
Kartulijahu, kuivatatud kibuvitsamarjad 
83 
Kuivatatud herned,  hirss  
59 
Mesi, pulgakomm 
81 
Apelsinimarmelaad 
58 
Pastilaa , vahukomm, vahvel, küpsis 
80 
Shokolaad , õuna-, ploomimoos 
56 
Kuivatatud datllid, riis 
78 
Kartulikrõpsud 
55 
Müsli, hommikuhelbed, pop corn 
77 
Kondenseeritud piim , suhkruga,  halvaa  
54 
Suhkruga kakaopulner 
75 
Sõstramoos, sai, nisukliid, odrakarask 
53 
Näkileib, kuivik 
72 
Piimapulber  
52 
Kuivatatud uba, rosinad, piparkook,  makaronid  
70 
Sepik 
51 
Kama 
68 
 
 
 
 
 
AMINOHAPPED  
 
4.1. 
Sissejuhatus 
 
        R               see on  radikaal , mis kõikidel AH-l erinev 
 
NH2 – C – COOH 
 
 
 
 
 
 
 
    H 
 
Funktsionaalseteks rühmadeks on NH2 (aminorühm) ja COOH (karboksüülrühm).  
 
Looduses on teada ligikaudu 200 (peamiselt taimedes ja  bakterites ), inimeses 60 erinevat aminohapet. 
Neid aminohappeid jaotatakse : 
•  Proteinogeensed – kuuluvad valkude koostisesse. Nad on põhiaminohapped (neid on 20 ja kõigi 
nende puhul on rakus olemas tRNA molekulid). 
Aproteinogeensed  –  ei  kuulu  valkude  koostisesse.  Ülejäänud,  u  40,  on  harvaesinevad,  neil  tRNA 
molekulid  puuduvad  ja  nad  saadakse  valkudes  olevate  põhiaminohapete  hilisemal  keemilisel 
muutmisel; 
 
Biosüsteemis on levinud nn α-aminohapped. 
 
Jaotus 
Keemiline - põhineb radikaali keemilisel loomusel ja selle alusel jagatakse 3 suurde rühma: 
• 
Neutraalsed – nii hüdrofiilsed kui hüdrofoobsed; 
•  Negatiivse laenguga – happelise reaktsiooniga AH-d (radikaalis on täiendav COOH rühm); 
•  Positiivse laenguga – aluselise reaktsiooniga (radikaalis on täiendav NH2 rühm). 
 
Võib jagada ka tsüklilise või lineaarse radikaaliga või S sisaldav ja mittesisaldav jne. 
5 
 
 
Orgaanilised ühendid 
•  Bioloogiline e füsioloogiline: 
Ø  Jaotus sõltuvalt organismi võimest neid sünteesida.  
Jaotuvad 2-ks: 
 
 
Prototroofid – sünteesivad kõiki aminohappeid lihtsamatest orgaanilistest  
ühenditest. Kõik taimed, osa baktereid ja seeni. 
 
 
Auksotroofsed – ei sünteesi kõiki enda jaoks vajaminevaid aminohappeid. Kõik 
loomad, osa baktereid ja seeni. 
 
Ø   Klassifikatsioon inimese näitel: 
Asendamatud – neid inimene ise ei sünteesi ja peab inimene saama toiduga!  
Neid  on  8.  Sünteesiradade  arvelt  hoitakse  kokku  10-15%  energiast.  Organismi  aminohappe  vajadust 
rahuldab   kõige  enam  see  toit,  mis  on  süstemaatilselt  päritolult  kõige  lähedasem  (inimesele   imetaja  
liha).  Taimedes  on  aminohapped  väga  ebavõrdsetes   proportsioonides   ja  nad  tuleb  ümber  sünteesida. 
Tarbitava  toidu  mass  kasvab  ja  organismis  N  ainevahetuse  koormus  suureneb  oluliselt  (see  avaldab 
mõju neerudele). 
Asendamatuid  AH-d  vastavates   hulkades   ja  sobivates  vahekordades  sisaldavad  näiteks  muna,  piim, 
juust  ja  liha.  Taimsed  valgud  (kaunviljad,  pähklid,  seemned)  on  sellised,  kus  puuduvad  osad 
asendamatuid  AH-d.  Segatoidus   loomsed   ja  taimsed  valgud  täiendavad  üksteist  (soovitavalt  55% 
loomseid ja 45% taimseid valke). 
 
 
 
Osaliselt  asendamatud  –  nende  süntees  on  mitte  küllaldane  ja  neid  peab  toiduga 
saama. Neid on 3. 
Asendatavad  –  
 
 
4.1. 
Omadused 
 
Keemilised omadused on määratud eelkõige radikaalidega. 
•  AH funktsionnalsed rühmas võivad liita või loovutada H iooni ja omandada seega laengu; 
•  Ühe AH COOH ja teise AH NH2 rühma reageerimisel tekib peptiidside: 
 
O   
H 
 
 – C   –   +  N – R  
 
  
R – C   
  N – R  + H2O 
 
    OH 
H 
 
 
 
       O 
  H 
 
 
4.1. 
Tähtsus 
Valkude sünteesiks  vajalikud aminohapped saadakse järgmisel viisil: 
•  toiduvalkude seedimine ja aminohapete (edaspidi AH) imendumine ; 
•  koevalkude  lammutamine ; 
•  seedetrakti  jõudnud  seedenõrede  koostises  olevate  ensüümvalkude  lammutamine  AH-ks  ja  nende 
imendumine; 
•  asendavate AH-te süntees süsivesikute arvelt.  
6