Õuesõppe pedagoogika - raamatu kokkuvõte (1)

ÕUESÕPPE PEDAGOOGIKA KUI TEADMISTE ALLIKAS – LÄHIÜMBRUSEST SAAB ÕPIÕU
ÕUEKESKKOND- ÕPIKESKKONDADE ROHKE VÕIMAS KLASSITUBA (Anders Szczepanski)
Kui tahame eelkooliealiste ja kooliealiste õpetamise efektiivsemaks muuta, on oluline nad loodus- ja kultuurinähtustega otsekontakti viia. Õpetajatel ja õpilastel tuleks sagedamini formaalsest õpikeskkonnast lahkuda ning suunduda elavasse maastikku vahetuid kogemusi hankima.
Maastik – unustatud teadmisteallikas
Arvestades sellega, et ligikaudu 85% meie suhtlemisest toimub haistmis-, maitsmis-, kompimismeele ja kehakeele kaudu, on oluline, et õppeprotsess arvestaks seda. Kui õppimine põhineb vaid tekstidel, on tagajärjed kasinad. Õuesõppe pedagoogika on selline tegutsemisviis, kus õppeprotsess hõlmab nii olukordade, kui kogemustel põhinevaid elamusi, kus- õppimise ruumi nihutatakse ka ühiskondlikku ellu, loodus-ja kultuurimaastikele; peetakse oluliseks meeleliste elamuste ja raamatuhariduse vastastikust toimet; teadvustatakse õppimispaiga mõju omandanud teadmiste kvaliteedile.
Õppimine, tervis ja füüsiline tegevus
Tänapäeva põlvkondi iseloomustab see, et nende seesmisel olemusel on väga raske end tegelike maastikega siduda, neid tunnetada, mis aga tähendab ohtu tervisele. Õuesõppe pedagoogika annab üleskutse liikuvamaks õppetööks. Õuesõpe võimaldab erinevaid probleeme lahendada: keha paneb mõtte tööle; kehaline tegevus hoiab tervise korras; tervis ja õppimine kuuluvad kokku.
Elamustepõhine kindla kohaga seotud õppetegevus
Tegevusele suunatud kohaga seotud õppe fookuses on terviktunnetus, teemade ja ainete lõimumine, otsekontakt õpilase, õpetaja ning õppeobjekti vahel. See annab võimalused luua teadmiste omandamise tekstipõhiste ja tekstiväliste praktikate ja meelte vahendusel saadud kogemuste koosmõjus, kus füüsiline tegevus ja liikumine toetavad õppimist.
Õppimise koht
Tänapäeva laste ja noorte põhiline liikumistrajektoor on sageli kolmnurk kodu, ostukeskuse ja kooli vahel. Et inimeste tervis oleks tulevikus parem, kuidas saaks tuua maastiku kooli ja kool viia maastikule. Õues õppimine peaks suurendama meie motivatsiooni ja ümbritseva ümbritseva maailma mõistmist, eriti laste ja noorte kaasamist keskkonnaga seotud problemaatikasse. Jätkusuutlik areng tähendab bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse edasiandmist järgnevatele põlvedele.
Õuesõpe – ajaloolised traditsioonid ja juured
Õuesõppe juured ulatuvad antiikaega. Üheks mõtteajalooliseks võtmeisikuks on Aristoteles (384-322 eKr), kes lähtus oma filosoofias meelte aistingutest ja empiirilistest kogemustest. Jan Amos Comenius ( 1592 -1670) oma didaktilises teoses „ Didactica Magna“ rõhutab õppimist läbi erinevate meelte. Jean Rosseau ( 1712 -1784) arendas Comeniuse vaatlusõpetuse põhimõtet ja meeletreenimismeetodeid edasi. John Dewey (1859-1952), Maria Montessori (1870-1952) Celetine Freinet (1896-1966) ja Ellen Key (1849-1926) on pedagoogid , kes rõhutavad samuti kontakti olulisust reaalsusega ning tõstavad esile meeled, loova fantaasia ja käelised tegevused.
Teadmiste ja tegevuste sidumise perspektiiv
Üheks eelduseks autensele teadus- ja haridustööle on teadmised sellest, kuidas õpitakse tegevuse (praktika) ja mõttetöö (teooria) abil (Molander 1993). Õppimine sotsokultuurilises keskkonnas tähendab õppimist kontekstis, millel on tähendus just selles kultuuris, kus inimene elab (Säljö 2000, 2005). Meid kõiki iseloomustab kollektiivne mälu ja kultuur, milles elame. Õppimist peaks vaatlema, kui osa sotsiaalsest tegutsemisest. See on pidev kogemuste konstrueerimine , kus õppeprotsessi loovaks elemendiks on ettenägematu kohtumine struktueerimatuga. Õuesõppel põhinevas õppetöös on see element tuntavam, kui klassitoas. Kõige olulisem on teadmiste ja tegevuse vaheline suhe, praktilised oskused.
Keskkonna ja liikumise vaatenurk
Uurimused on näidanud, et tunneme end paremini keskkonnas, mis stimuleerib positiivseid tundeid, kuid kontakt looduskeskkonnaga, selle taimestiku ja loomastikuga, loob rohkem kui mski muu harmooniat ning edendab meie tervist (Anderson, Rydberg 2005). Sirgete piirjoontega steriilsed keskkonnad , lõputud koridorid ja sümmeetrilised fassadid on seevastu meie tervisele laastavad, kuna inimesel on raske end tundetasandil nendega siduda. Lapsed, kes saavad aega veeta mitmekesise loodusega keskkonnas, on tervemad, nende mängud on mitmekesisemad ning neil areneb paremini keskendumisvõime kui kunstlikes ja steriilsetes õuekeskkonnas viibivatel lastel. Mida suuremad looduslikud õuealad lasteaias on, seda rohkem armastavad lapsed õues viibida ja nende mängukvaliteet paraneb . Eraldatud haljasalad, mis loovad isiklikke territooriume, tekitavad väljakutset, põnevust, võlu ning pakuvad võimalust puhluseks ja järelemõtlemiseks (Grahn 1997). Õues teevad lapsed itensiivsemat koostööd füüsilise keskkonnaga, õuemängud on konkreetsed ja liikuvad, lapsed suhtlevad rohkem keha kui sõnade abil. Tänu looduse mitmekülgsusele võivad nad ise otsustada, kuidas keskkonda kasutada. Jooksuruum vahendab avarusemuljet ning stimuleerib liikumist (Martesson 2004).
Didaktika , didaktilised teadmised
Järgnevad 5 küsimust on õuesõppe pedagoogikas kesksel kohal: 1)Kus toimub õpetamine ja mida tähendab koht õppeprotsessi jaoks? Üle vaadata lähikeskkond õppekava valguses! Millised keskkonnad õppimiseks sobivad? 2) Mida saab teha õues neist tegevustest, mida me täna veel siseruumides teeme? 3)Kuidas käituda, kui aineid ja teemasid kohandatakse laiendatud klassiruumi tarbeks? Kuidas kasutada õpitavaid teemasid lähtuvalt erinevatest astaaegadest? Kuidas hoolitseda õppekava nelja põhilise punkti eest: teadmised, oskused, pädevus ja mõistmine? 4) Millal viia õppetöö õue ja millal oleks õige jääda siseruumidesse? 5)Miks just õuesõppe pedagoogika? Kes on mõistnud õuekeskkonna võimalusi õpikeskkonnana, esitab enesele omakorda uued nõudmised mõttepaindlikkusele ja tööle, valmisolekule muutuda.
Tänapäeva kooli õppetöö peaks olema rohkem tegelikkusega seotud, õppeaineülesem ning elamuspõhisem. Keskseks teesiks on, et õppeprotsessis ühendatakse käsi, pea ja süda. Oleme ökoloogilises sõltuvuses elavad sotsiaalsed olevused, keda mõjutab mee kultuuripärand. Teadmised inimesest kui looduslikust olevusest, mis imandatakse looduse isiklike muljete ja arusaamade kaudu, peaksid kaasa aitama võõrandumistunde vähendamisele põlvkondade ja erinevate kultuuride vahel.
RAAMATUHARIDUSEST JA MEELELISEST KOGEMUSEST ( Lars Owe Dahlgren)
Õppimise ja tegevuse lõimumine ja eraldatus
Aasta 1842 võttis parlament vastu otsuse üldise koolihariduse kohta, mis tähendas rahvakoolide algust. Enne seda, agraarühiskonna tingimustes laiale elanikonnale mõeldud koole ei olnud. Tollases ühiskonnas õpiti töödes ja muudes tegevustes osaledes. Lapsed õppisid täiskasvanute tööd jälgides. Õpiti meeleliselt ja füüsiliselt kogedes ning sotsiaalselt osaledes. Riikliku koolihariduse kehtestamine muutis õppimise kontseptsiooni. Töö ja igapäevane sotsiaalne suhtlus kui õpikeskkond asendati formaliseeritud tingimustega, mis näevad õppetööks ette kindlaid kellaaegu ja eraldi ruume .Kooliõppimine põhineb vanal traditsioonil, mida iseloomustab laialdane läbikäimine tekstidega. Tekst võimaldab õppimise eesmärgil aja ja ruumide piiridest üle asuda , viies meid paikadesse, kus me kunagi käinud pole või juba ammu möödunud ajajärkudesse. Teksti väljapoole suunatud hoiakutes hõlmavad lugeja tajupildid pigem teksti ennast, kui neid nähtusi, mida tekst käsitleb. Süvitiminevat suhtumist teksti, mille kaudu meie teadvuses luuakse pildid ja kujutlused reaalsusest, võiks hinnata kui kõige loomulikumat. Väljapoole suunatud hoiakut haridussüsteemis saabseostada õppimise eesmärgistamise ning õpimotivatsiooniga. Õpilased ei loe tekste omal initsiatiivil, pigem selleks, et vastata küsimustele, mida õpetaja on küsinud. Oluliselt kasulikum on muidugi, kui õpilased juhinduvad omaenda uudishimust elu ja ümbritseva kohta. Niisugune motivatsioon on efektiivne kaitse väljapoole suunatud õppimise vastu.
Motivatsiooni tekitab ülesandepüstitamises osalemeine
Eduka õppimise tagab see, kui õppija saab mõjutada oma õpiülesande eripära ja selle kujunemise protsessi. Väliskeskkonnas tekib alati küsimusi nähtu kohta. Taolistest tähelepanekutest tekkinud küsimused pole väljaspoolt peale surutud ja nende kaudu saab fundamentaalsete suhete ja seosteni edasi liikuda . Õpetaja roll on lisaküsimuste abil õpilast ennast edasi arendama julgustada, kuni sel viisil koos vastuseni jõutakse. Toimub koosmäng õpilase ja õpetaja vahel.
Kontekst aitab mõista
Uurimused toovad välja selle, et paljud õpilased ei saa õpetatava sisust aru. Põhjus on selles, et vastava aine põhimõisteid käsitletakse harilikult tervikpildist eraldiseisvana. Mõistlikum on võtta lähtepunktiks reaalsed nähtusd, situatsioonid ja sündmused ning püüda erinevate valdkondade kontseptsoonide abil neist aru saada (probleemipõhine ning juhtumi- ja projektipõhine õppimine).
Teadmisi kinnistab nende rakendamine
Õuesõppe pedagoogika põhimõtted eeldavad teadmiste kasutamist. Praktikas saab seda teostada õpilaste omavahelise või õpilase-õpetaja vaheliste diskussioonide ja aruteludena, samuti erinevaid vahendeid rakendades ning loodusest õppides.
Õuesõppe pedagoogika panus õppimisse
Õuesõppe pedagoogika ühendab endas nii õppetöö läbiviimse koha, kui ka õppimise sisu. See on õppimise viis, mis võimaldab taasluua loomulikud suhted mõtete ja tunnete, õppimise erinevate aspektide, koha ja identiteedi vahel. Meelelise kogemuse ja raamatuhariduse koosmõjul võib kujuneda optimaalne õppimine.
LAPS JA LOODUS (Patrik Grahn)
Lapsed kuuluvad loodusega kokku. Kui laps saab looduses aega veeta, kasvab temast tugev ja terve inimene, kellel on oluliste asjade kohta enda ümber teadmsed. Sellised teadmised panid F. Fröbeli 19. sajandil lasteaedu looma. Tema väitel hangib laps meeleliste ja esteetiliste looduselamuste kaudu teadmisi jumalast ja selle kaudu ka maailmast iseendast. Mõjule, mis erinevates paigas kogetud kohtadel on meie meie psüühikale ning kehale ja sellele kuidas kohad mõjutavad inimese arengut, tänapäeval vähe tähepanu pööratud. Paiku seostatakse mõistetega turvatunne , ohutunne, kodutunne .
Esimene periood: lapsepõlv
Lapsepõlvemaastikus peab olema ruumi lapse potensiaaile- kehale, tunnetele ja mõistusele. Lapsel peab olema midagi, mis ärataks temas huvi ja osalemistahet. Tal peab olema aega segamatult oma mänge mängida ja avastusretki teha. Ka peab tal olema aega oma tunnete töötlemiseks, et tegelikkust tajuda, järele proovida, uurida, selle üle mütiskleda ja järele mõelda. Tänapäeval on eelkooli õuekeskkond võib-olla see ainus õuesolemise koht, kus lapsed argipäevadel mängida saavad. Just seepärast tuleb sellele tähelepanu pöörata. Need eelkooli õuekeskkonnad võivad täita paljusid rolle – nad kõnetavad last, mängivad lapsega mitmel erineval viisil. Uurimused on näidanud, et üheksa põhiomadust moodustavad eelkooliealise lapse mängudemaastiku: 1)Rahulik- rahu ja vaikus , ei mingeid häirivaid tegevusi, lärmi ega segavaid inimesi. Turvaline. 2)Metsiku looduse veetlus. Samlaga kaetud kivimürakad, vanad rajad, müstika. 3)Liigirohke- palju marja-, taime-, seeneliike, linde, lilli. 4)Ruumikas-pakub tunnet , nagu oleksid sattunud „teise maailma“. 5)Ühisala- avatud plats vi piiratud õueala kokkusaamiseks, pallimänguks jne. 6)Oma saareke- väike piiratud turvaline koht, kus saab mängida, lõõgastuda. 7)Koosolemise koht- inimeste kohtumispaik suhtlemiseks. 8) Kultuuriruum - koht mis on täis sümboolikat, pakub kunstielamusi või lummust ajavoolus. 9)Ligipääsetavus ja lähedus- lihtsalt ligipääsetav ja võimalik kasutada kõigil.
Teine periood: täiskasvanud ja vanemad
Täiskasvanud vanuses 20-65 on suur rühm erineva arvamuse ja elustiiliga inimesi. Mõni armastab lõbustusparke, teine metsikut loodus, kolmas karjamaid ja salumetsi . Enamik väljendab siiski kindlat vajadust eelatavalt iga päev viibida suuremas sundimatus looduses või pargis , mille põhiomadusteks on rahulikkus, ruumikus ja liigirohkus. Rohelised alad on on olulised selleks, et inimesed taas tasakaalu leiaksid. Vaheldusrikkas õuekeskkonnas tuleb lihtalt leida koht, mis vastaks kõige paremini antud hetkemeeleolule, olgu siis lohutuse otsimise või rõõmuga. Täiskasvanud külastavad neil puhkudel sageli oma vanu meeispaiku. Võib-olla on tegu aja kulgemise või iseenda ja küpsuse mõistmise otsinguga: küsimusega, kesma praegu olen ja milliseks olen saanud (Grahn 1991, 1994). Kõigi uuringute puhul vanemate inimeste kohta on ilmne, et kindlad pargid ja aiad pakuvad vanale inimesele kinnitust selle kohta, kes ta on. See mitmesuunane koosmäng keskkonna ja inimese vahel peaks olema arengu ja tervise seisukohalt tähtis. Selles koosmängus vajame me turvalist kindlat vastast, kes meid õiges suunas juhataks. Kui me selle kindlustunde leiame, kasvavad võimalused leida rõõm ja selle kaudu näha ka võimalusi (Grahn 2005).
Igapäevase looduse tähendus

Suhe jäävaga
Arutelu selle üle, mida võiks igavese all mõista, kuidas elada selles maailmas ja saada selle kohta teadmisi, on pannud paljusid filosoofe ja teadlasi juba Platoni ajast saadik pead murdma . Viimase saja aasta jooksul on neid küsimusi lahanud erinevad teadusharud. On esitletud mitu tulemust, mis osaliselt kinnitavad teesi, et me sünime mingite kindlate võimetega ümbritsevat maailma mõista, võimega näha midagi jäädavat.

Suhe aja, mina ja muutustega erinevate tegevuste koosmängus
Inimene ja keskkond peavad looduses kokku kõlama kehaliselt , mõistuslkult ja tunnetes. Juba lapsepõlves kujundatakse inimeses informatsioon loodusest, et millisekundite jooksul osata teha elutähtsad otsuseid ohtu hinnates ja kaitset otsides . Laps mõistab loodusest saadud informatsiooni sõltuvalt sellest, kuidas meeli suudetakse aktiveerida ja omavahel põimida. Et meelte aktiveerimine ja sidumine õnnestuks, peab laps end esmalt turvaliselt tundma. Alles siis saab välja arendada meeltevahelist pimumist, et seejärel arendada arusaama oma kehast ja edasi seostumisvõimet inimestega (Ayres 1983). Varases lapsepõlves õpime tundma afekte ning arendama emotsioone ja tundeid, õppides neid taltsuama. Kokkupuutes loogilise mõtteaparaadiga areneb see tasapisi meie isiksuseks ja emotsionaalseks intelligentsuseks. Igapäevane loodus võibki olla oluliseks lüliks stabiilse ümbritseva maailmaga , mis harmoniseerib paljusid meie afekte ja meelte kaudu saadud muljeid.

Rõõm, igatsus ja eksistents
Armastusega seotud mälestused järgivad mäluga samu reegleid, seda aga juhivad harjumuse üldisemad sedused. Ja samuti nagu harjumus nõrgestab kõike, pole midagi, mis meenutaks inimest paremini kui just see, mille oleme unustanud (kuna on puudunud huvi ja seetõttu on see jäänud mälus ära kulutamata). Tundefooni kutsuvad esile osaliselt kogemused varasematest elamustest tähenduste mänguruumis, mis võivad olla väga isikliku, nt lapsepõlveaegsed looduselamused, samuti ka üldisemad, enamasti positiivsed elemendid, nagu näiteks päritud refleksid. Suures osas on tegemist nende ohtude ja nõudmistega, mis ümbruskond seab. Lastel on vajadus esmalt saada hakkama lihtsamate suhetega - elutute asjadega, nagu kivid ,- et seejärel järk-järgult keerulisemate suhete poole püüelda ja nendega hakkama saada. Loodus on oma suhtelise selguse ja seaduste läbi tähtsaks vastukaaluks inimestevahelistele suhetele. Looduses hangib laps hinnangut andmata teadmisi ja kogemusi oma võimetest ja piiridest ning saab vabastada endas pingeid ning väljendada tundeid. Oma tunnete töötlemiseks ja iseenda taasleidmiseks on loodus ja aiad just need, ms lubavad mitmetasandilist suhtlust. Kui laps kurvastab või ärritub, võib tlle tunduda, et kui kõik teised alt hüppavad, siis loodus on ometi kohal.

Hetkeks peatumine ei ole aja raiskamine
Just peatudes eksisteerime ajas, näeme looduse ilu, värve, kuuleme loodushelisid- kogeme. Need meelelised hetked, mil tuntakse oma olemasolu on taastumise ja kasvamise hetked. Looduse poolest rikkad õued pakuvad eksistentsiaalset tulu: paistab, et loodus, pargid ja aid sisaldavad palju märke nii aja muutumisest, kui stabiilsusest. Sel moel sisendavad nad kindlustunnet ja in vaatamata oma muutlikkusele püsivad. Taolise turvatunde kaudu on olemas eriti head eeldused arendada transaktsioonilist dialoogi tähenduste mänguruumi abil. Selle eelduseks on tundefooni olemasolu, mis laseks lapsel seda kahekõnet pidada. Aed, park ja loodus peaksid sisendama enesestmõistetavust ja turvalisust selle abil, et nad on samal ajal ausad, kõikelubavad ega anna hinnanguid. Kui lapsed suudavad selle tegelikkuse endasse lasta, on see ehk midagi, mille juurde edasises eus naasta ning võib-olla toimub see siis varasemate aastate kehalis-meelelise kogemuse kaudu.
KASVAVA INDIVIIDI TERVIS (Nina Nelson)
Lapse, kui sõltuva indiviidi tervis oleneb tema sotsiaalsest ümbrusest. Koolikeskkond kujundab selles suhtes tausta lapse igapäevaelule ning on seega oluline faktor terve psüühilise ja füüsilise aengu edendamisel. Pedagoogika peaks peale teadmiste õpetamisele toetama nii autonoomsust ja sotsiaalseid oskusi kui ka füüsilist ja psüühilist heaolu. Varajane turvaline seotus on üks faktor, mida kasvav indiviid peale toidu, hügieeni ja kliimakaitse heaks arenguks vajab. Keha ja vaim kuuluvad kokku ning mõjutavad teineteist. Krooniline stress võib põhjustada muutusi ajupiirkondades, mis on seotud konsentratsiooni, mälu, õppimise ja käitumisega. Terviklikuks arenguks klassiruumis oleks vaja: laps/noorus keskpunktis-subjekti-, mitte objektipõhine lähenemine; suurendada kontrollitunnet; tõsta füüsilise tegevuse osakaalu ; soodustada erinevate meelte aktiivsust õppimisprotsessis; edendada koostööd.
Õuespe pedagoogika tervise teenistuses
Õuesõppe pedagoogikale tuginevates klassides väärtustatakse, aktiveeritakse ja kasuttakse ka teisi oskusi, peale puhtalt verbaalsete ning peale oskuse paigal istuda ja räägitavat omandada. On tõestatud, et vabas õhus viibimine ja füüsiline tegevus mõjuvad kooliedukusele positiivselt. Reeglipärane füüsiline tegevus vähendab stressi ja mõjutab positiivselt immuunreaktsiooni (Ader 2001). Füüsiline tegevus haajutab ka riski haigestuda erinevatesse haigustesse. Tegevused looduses uurendavad töörõõmu. Eksperimentaalne uurimus õuesõppe pedagoogikale tugineva juhtkonnaga andis tõestust paranenud grupiprotsessidest, mida iseloomustasid vähenenud stressitase, paranenud probleemilahendus ja kommuniatsioon grupiliikmete vahel ( Evans , Egnew 1998). Soodsast mõjust tervisele tundub positiivne ja loomulik pakkuda välja õuesõppe pedagoogikat kui üht tervislikku alternatiivi.
IMESTAMISE KUNST ( Stefan Edman)
Õuesõppe pedagoogika on kõige suveräänsem vorm kogemiseks ja omandamiseks. Kõikjal leidub mida avastada ja mille üle mõtteid vahetada, kuidas kõik selles suures süsteemis on seotud.
Imestus nr.1: Päike – särav anarhist

• 330 korda raskem kui Maa
  
• 1 500 000 kilomeetrine läbimõõt- neli korda nii pikk, kui vahemaa maa ja kuu vahel
  
• 4,6 miljardit aastat vana
  
• 15 miljonit kraadi sooja kõige sügavamas tuumas. Kuumus sellise temperatuuriga nööpnõelapeast surmaks inimese 150 kilomeetri raadiuses
  

Päiksekiired „neelduvad roheliste taimede klorofülli molekulides. Nende energia salvestatakse keemilistesse suhkru ja rasva ühenditesse ning kantakse selle abil üle taimeraku mehhanismi. Suhkru- ja rasvamolekulid rändavad seejärel edasi mööda toiduahelaid ja jõuavad aegamööda ka inimese kudedesse. Seal sidemed lõhustatakse ja päikese energia vabaneb, nüüd selleks, et juhtida lihaseid, maksa, neere ja suuraju närviringeid. Päikseenergia on sega ülimalt käegakatsutav meie kehades , igal silmapilgul. Süda lööb päikese jõul, aju töötab päikese jõul. Me mõtleme „päikesemõtteid“, isegi kui nende sisu ahel nii sünge olla võib. Päike on olnud aluseks maa kliimale. Seda koosmõjus meie loodusliku kasvuhoonekattega, mis miljardite aastate vältel on mähkinud meie planeeti veeauru, süsihappegaasi ja teiste soojust hoidvate gaaside sisse.
Imestus nr.2: Musträstalaul – imeliselt kaunis
Ka musträsta tõmbab käima päike. Päevad lähevad pikemaks ja kui valgusspekter on õige tugevusega , ärritab see võrkkesta linnu silmas. Signaal jookseb hüpotalamusse ajaks, mis mõjutab hüpofüüsi nii, et see saadab vere kaudu hormoone munanditesse. Need suurnevad ja küpsevad ning vabastavad omakorda molekule, mis annavad stardisignaali rästaflöödile kõrisõlmes. Päikese energia on maandunud, tunginud rästasse ja pannud ta valmis armastama , tooma maailma poegi ja andma edasi oma DNA-koode.
Imestus nr.3: Rohu-ja karjamaad pakuvad kõige enamat
Õpetaja, kellel on tükike vana rohumaad või karjamaa kooli lähedal, on õnnega koos. Põnevamat klassiruumi on raske ette kujutada. Siin leidub palju, mida vaadata, millest jutustada, mida kogeda ja üritada mõista. Siia mahuvad bioloogia, ökoloogia, aga ka kultuuriajalugu , majandus, meditsiin ja religioon. Meie kõige sügavamad juured asuvad just sellistes rohumaades.
Imestus nr.4: Alumine talunik
Maapinnas meie jalge all kihab suur elu. Ühel kingatalla suurusel alal- nii sügavale kui maapinnas veel elu leidub- saame umber 120 000 isendit usse, tõuke, mullakakandeid ja teisi. Vihmauss on „alumine talunik“, kes toob pinnasele kasu: ta segab ja kobestab pinnase materjali. Mõne aastaga segavad vihmaussid kogu mulla huumuskihi ning toovad kaasa hulganisti kasulikke mõjusid; ta segab savi ja huumust oma kehas, mis on suurepärane väetis taimedele; ta tõstab mulla pH-taset, süües lipja sisaldavaid mineraale ning lagundades vere abil oma soolestikus lupja „pudruks“ huumusest ja mineraalmullast; usside tihe võrgustik aitab maad kobestada nii, et taimejuured ei „lämbuks“ ega kaotaks juurdepääsu hapnikule.
Imestus nr.5: Puud sosistavad meie hetkest maa peal
Pole puid, pole inimesi. Puud hoiavad oma juurtesüsteemidega huumusmuldasid ja vett paigal. Nad reguleerivad kliimat ja toodavad hapnikku. Inimkond kestab ikka veel tänu puude seemnetele ja viljadele, puidule, koorele, lehtedele ja keemilistele ainetele . Rakkude elusmehhanism töötab sarnasel viisil tammes ja inimeses, metsvintides ja sinivaalades. Puud pakuvad meile iluelamusi ja eksistentsiaalseid perspektiive, mida on kasulik omandada, et kenasti läbi elu reisida . Nad kinivad meile ka materiaalset heaolu. Märkimisväärsel osal sellest heaolumajandusest on juured metsamaas; mikroorganismide kosmaoses meie kingataldade all!
Imestus nr.6: Veneetsia sinu kehas-„püha vesi“
Vesi lahustab ja tanspordib rohkem aineid kui mistahes muu vedelik (näit. veres, mis koosneb ju põhiliselt veest). Veemolekuli disain teeb merest termostaadi, mis reguleerib maakeral kliimat. Vesi on kõige rakem 4 kraadi juures ja ei külmu seepärast põhjani, mis on elusolendite jaoks hea. Ilma veeta poleks elu, me oleme olemas ainult tänu imelisele veemolekulile.
Imestus nr.7: Lumi ja suur vaikus
Universium, kogu eksistents, on kõige sügavamas mõistes üks suur vaikus. Meist endast väljaspool ei ole mingisuguseid hlisid, ainult molekulid, mis liiguvad ja mõjutavad meie kuulmisorganeid. Heli tekib elusolendite sees kujul, mille jaoks nende ajud ja meeled on ehitatud – ja need võivad sobida kas rohkemaks või vähemaks. Käsitiivalised, rohutirtsud ja inimsed tajuvad seega erinevaid, omaette unikaalseid helimaailmasid.
INIMESE SUHE LOODUSESSE MUINASAJAST TÄNAPÄEVANI (Sverre Sjölander)
Enamikul juhtudel iseloomustab inimese suhtumist loodusesse see, et loodus on üks suur laoruum või varakamber, mida me kasutame ja tühjendame niikaua, kui võimalik. Kaldume loodusressursse ära kasutama, kuni nad kas on hävinenud või kahandatud kasutute suurusteni. Efektiivseid abinõusid ei suudeta läbi suruda enne, kui populatsioon on juba nii väike, et selle ekspluateerimine ei tasu enam ära. Alles siis viiakse sedused sisse. Kahjuks paistab seadusandlus olevat ka ainuke abinõu, mis toimib. Umbes 50 000 aastat väldanud pideva ekspansiooni vältel leidus alati uusi jahimaid. Kõikehävitaval tegutsemisviisil ja tulevikuga arvestamata kergema vastupanu teed minekul puudus tagasilöök. Sama toimub ka tänapäeval- me ekspluateerime neid loodusressursse, mida on kõige kergem kätte saada ja kui need hakkavad otsa lõppema või toovad kaasa probleeme, liigume edasi järgmiste ressursside juurde. Loodusel iseenesest ei ole meie esibanemate jaos olnud mingisugust väärtust. See on pakkunud vaid huvi ekspluateerimise eesmärgil ja inimese huvid on olnud alati esikohal. Tänapäeva arusaam turismist ei olegi nii erinev vanavanaemade aegsestning õuesõppe pedagoogilisest vaatepunktist on oluline, et turistid ei otsinud eelkõige otseselt vaba ja metsikut loodust, vaid uut ja maalilist kultuurimaastikku.
Idee, et loodus võib olla väärtuslik ja huvitav, kerkis suuremas ulatuses esile 20.sjandi algul. Turismi näol on tegemist paljulubava edasiminekuga, mis võib viia järjest suurema osa looduse säilitamise ja kaitsmiseni. Samas aga nõuab turism tihtipeale teatavat looduse ümbrkujundamist, et inimesi sinna meelitada. Inimese loodushuvi hakkab ärkama, loodusesse minek on tehtud inimestele lihtsamaks (matkarajad, rahvuspargid jmt). Mida rohkem inimesi loodusesse tuleb, seda rohkem on ka inimesi, keda see huvitama hakkab ja mida rohkem on huvilisi, seda tugevama avaliku seisukoha kindlustame looduskaitse ja rikkumise takistamise poolt. Mida rohkem inimesi suudame äratada, seda kindlamad võime olla, et meil õnnestub säilitada seda vähest, mis meie ettevõtlikud esivanemad meile esialgsest loodusest on jätnud.
RAHVAUSUND JA MAASTIK ( Ebbe Schön)
Rahvausundid ja jutustused rikastavad loodusest saadud elamusi. See on kütkestav ning on osa meie traditsioonilisest kultuursit ja võib isegi praegusel tehnilikaajastul rikastada loodustunnet nii laste kui täiskasvanute jaoks. Tundmata inimeste uskumuste maailma, jääb paljugi ajaloost mõitmata. See hõlmab ka inimese kontakti loodusega ja tema nägemust maatikust enda ümber. Me lihtsalt ei mõista tema maailmapilti täies ulatuses, kui me ei osuta vajalikku tähelepanu rahvausunditele. Tänapäeva inimestel on esivanemate uskumustest paljugi õppida. Seal leid põhjapanevaid väärtushinnanguid ja norme, mis meiegi moodsas kultuuris välja paistavad ja võivad tiht mõitmatutena tunduda. Seoste otsimine on ka hädavajalik, kui tahame tungida sügavamale küsimustesse, kuidas on inimene hingeliselt loodud ja kuidas tema koosmäng looduse ja selle jõududega võis toimida. Oleme kaotanud selle eluisu ja stimulatsiooni, mis meie esivanematel oli ja mida me siiani vajame. Vajame lähedast kontakti elava looduse- ja kultuurimaastikuga kogu selle lummavas mitmekesisuses koos luule ja fantaasiaga, kui endastmõistetavate saatjatega.
Traditsiooniline rahvausund
Põhijoontes järgis traditsiooniline rahvausund üsna kindlaid mõttemalle, mis küll varieeruvad üksikasjades ühest kandist teise. Teatud situatsioonides on aspekteeritud rahvausundeid, teistes mitte. Rahvausund kerkib esile tavaliselt siis, kui tavapärasest, ratsionaalsetest selgitustest või meetmetest ei piisa. Tema üks tähsamaid funktsioone on kasvatus. Rahvausnd õpetas olema tähelepanelik märkide suhtes, mida peeti signaalideks nähtamatutelt jõududelt. See seab inimtegevusele piirid. Rahvausundi kõige olulisem funktsioon on olemasolusse seoste ja mõtte loomine. Kõige rohkem kardab inimene kaost ja mõttetust. Meil on vaja uskuda, et meie elul ja pingutustel on mte, mille peame endale aga ise valmis ehitama. Selle tarbeks pole vaja läinud ainult reliiooni, vaid ka rahvausundit, mitteametlikku usku, mis juba aegade algusest on riiklikult tunnustatud õpetamisega seotud.
Suuline traditsioon
Oma alustalades on rahvausund täielikult kokku põimitud pärimuskultuuriga. Siit eristatakse ka erinevaid zanre. Saaga on jutustus, mis üldjuhul hõlmab mitut perioodi. Tegevus toimub nimetamata maal ja ebamäärasel ajal. Muistend on enmasti üheepisoodiline jutustus, mida kantakse ette selge eesmärgiga paista usutav ja tõene. Aega ja koht nimetatakse täpselt, tegelastele antakse nimed. Enamasti pärinevad muistendid rändmotiividel: samadest või sarnastest motiividest on jutustatud erinevates aikades, kuigi üksik jutustaja ei ole sellest alati teadlik. Raamistik muistenditetegevuse ümber on enamasti realistlik, tavaliselt mõni seik igapäevaelust. Keset argipäeva juhtub siis midagi seletamatut ja imelist, mis tahab meelde tuletada, et meie omaga parlleelselt eksisteerib üleloomulik maailm, millega me aeg-ajalt võime kontakti saada. Kui jutustaja kirjeldab juhtumusi, mida ta ise või mõni tuttav on kogenud, kasutatakse terminit memoraat. Teoreetiliselt peaksid niisugused kirjeldused eriti usaldusväärsed olema, kuna need peaks muistenditest paremini peegeldama seda, millesse jutustaja tegelikult on uskunud. Kui rahvausundi kohta käival väitel puudub eepiline struktuur, nimetatakse seda usutõeks („Metshaldjal on saba“, „Majahaldjas elab tallis “). Olulist rolli on mänginud traditsioonikandjad, inimesed, kellel on olnud erilinehuvi ja võime kodukoha traditsioone edasi kanda.
Maagiline maastik
Märkimisväärne osa sündmustest, mida muistendites ja memoraatides kirjeldatakse, öeldakse olevat aset leidnud looduses, millega jutustajad on ise tuttavad. Teatud paikadele omistati suuremat tähendust. Ristteel korraldati nõiariituseid selleks, et kaitsta või ravida, kui ka sellek, et tuua häda inimestele, kellele sooviti halba. Mõningaid silmatorkavaid kivirahne peeti maagilisteks. Osa kivirahne keeras ennast, kui kõlasid kirikukellad, teised võisid olla üleloomulike jõudude kohtumispaigaks. Maagilisest vaatepunktist huvitav oli surnuaed, kuhu enamik pelgas öisel ajal astuda. Nõiakunsti tundvad inimesed hankisisd sealt nõidumisvahendeid, näiteks surnuaiamulda või kirstunaelu. Ka kirikul oma sisemusega on olnud maagiline jõud. Armulaualeivas ja vahaküünaldes nähti tohutut jõudu, sest neid hoiti pühitsetus hoones . Allikaid peeti maagiliseks neid ümbritseva atmosfääri tõttu. Neid kasutati peamiselt erinevate ravitsemisviiside juures. Paljudel juhtudel olid allikate juures peoplatsid. Aja valimine ennustamiseks või nõiariituse sooritamiseks oli tihti tulemuste seisukohast määrav. Parimad ajad nendeks tegevusteks olid koit ja eha või kesköö. Teiste uskumuste seas võib nimetadaka seda, et seal, kus nähakse vikerkaart maale ulatuvat, on maetud varandus.
Olendid rahvausundis
Meid ümbritsenud maagilise ja müstilise maailma tõttu polnud inimesed kunagi päris üksi. Meie kõrval leidus olendeid, keda tavaliselt polnud näha, kuid kes endast erinevatel viisidel võisid märku anda. Kõige tavalisemad olid ja on surnute hinged. Sageli räägiti kodukäijatest, kes võisid välja ilmuda igal pool, kuid enamasti majas kus nad olid elanud, surnuaias või paikade, kus nad olid palju aega veetnud eluajal. Kui kodukäijad ennast näitasid, pidi selleks kindel põhjus olema. Võib-olla oli neil vaja maapeal veel midagi teha või oli neil hauas midagi puudu. Kodukäijad olid enamasti rahumeelsed. Seevastu vaimud olid vägivaldsed ja ebameeldiva iseloomuga . Nad seisid tihti väravaavades ning ohustasid kõiki, kes sealt läbi kõndisid. Surnud ei ilmutanud ennast ainult maal, vaid ka merel. Juba vanadest aegadest on inimesed rääkinud kummituslaevadest, mis piki meie rannikuid on mööda seilanud. Pardal polnud ühtegi inimest, kuid riideid on kuivamas nähtud. Need olid uppunud meremeeste hirmuäratavad laevad. Mõnikord on kummituslaeva tuntud legendi järel järgi kaptenist, kes astus jumala vastu ja on sunnitud igavesti sihitult meresid seilama, nimetatud „Lendavaks hollandlaseks“. Kõige populaarsem olend oli majahaldjas. Ta oli seotud kogu taluga ja seal võis teda ka kõige sagedamini kohata. Ta vaatas loomade järele ja tassis rehealusele vilja. Peale sulaseks olemise oli ta ka talu õnne tagaja . Kes oma majahaldjaga vaenujalale sattus, sellel läks halvasti, kes aga temale meele järgi olid, neid saatis alati edu. Ta oli üksik olend, kellel polnud perekonda. Haldjad elasid ka veskite, saekaatrites, laevadel. Vastupidiselt haldjale, elasid maa-alused olendid kollektiivselt. Nad elutsesid elumajade all, kivides, puudes, hauaküngastes. Inimeste vastu nad huvi ei tundnud, kui ise said rahus olla. Trollid nägid tavaliselt välja, nagu tavalised inimesed, paljudel juhtudel lausa ilusamad. Nad elasid kollekttivselt mägedes või suurtes kivides. Trolle oli tavaks üüdistada, kui midagi viltu läks või juhtus mingi õnnetus. Muruneiud võisid esineda aasal tantsivate tütarlastega, kuid nad polnud nii ohutud , kui paistsid. Noormees kes nendega tantsis, jäi haigeks ning võis isegi surra. Murueiud esinesid tihti ka väikeloomadena, näiteks konnade, rottide või sipelgatena. Seepärast tuli olla väga ettevaatlik ja väikseid loomi mitte tappa. Üleval mägedes elasid lohed. Nad hoidsid koobastes tohutuid varandusi, mis nad uppunud laevadelt olid kokku korjanud. Neid võis näha öösiti mägede kohal lendamas ja kontrollimas, et varandus alles oleks. Metsades liikus ringi mtshaldjas, alati himur armastuse järele. Peamiselt varitses ta mehi, kes töötasid üksinda. Eespoolt oli ta kaunis, kuid vältis end tagantpoolt näitamast. Veekogudes vastas metsahaldjale vee- või järvehaldjas. Tal oli reeglina tavaline saba, üliharva ka kalasaba . Kes temaga armatses või talle muid teeneid osutas, seda hoiatati ohtudest ning veehaldjas lubas talle, et ta vee peal iialgi hukka ei saa. Meessoost erootiline olend oli näkk. Ta oli sündsalt hallidesse riietesse riietatud ning võis olla meisterlik pilimees. Näki sooviks oli uputada nii paljusid, kui võimalik ja neid alla oma veeriiki tirida.
Maagilised loomad
Paljudel loomadel arvati olevat maagilised võimed. Karu peeti peaaegu, et üleloomulikuks olendiks. Ta oskas mõtteid lugeda, tundis inimkeelt, mistõttu pandi talle mitmed meelitavaid nimesid . Karul olikaheteistkümne mehe jõud, mille ta oli saanud tohutul hulgal sipelgaid süües. Mõned mehed võisid aeg-ajalt „karusse minna“, st karu kuju võtta. Hunt oli vihatud oma hoolimatuse tõttu. Räägiti, et ta ei murdnud ainult koduloomi, vaid ka inimesi. Eriti ohustatud olid rasedad naised. Ka tema mõistis inimkeelt ja oskas mõtteid lugeda. Rebane oli väga nutikas . Ta lipsas alati välja püünistest ja lõksudest, mis talle pandud oli. Kui rebane kellegi ees läks risti üle tee, tähendas see ebaõnne. Üksnes oma kohalolekuga põhjustas ta paljude arvates palju pahandust. Nirgi kohta liikusid erinevad arvamused. Mõned pidasid teda heaks, teised aga kartsid teda. Nirgi vigastamine oli sama, mis õnne majast välja viskamine . Teised väitsid, et tema hammustus on sama mürgine, mis rästiku oma. Jänest peeti seksuaalselt aktiivseks ning kui jahimees jänese südame kiiresti ära sõi, sai talle osaks vääramatu potents ja edu naiste hulgas. Jänese kohtamine aga tõotas paljude arvates ebaõnne ja nurjaminekuid. Orava nägemine tähebdas mõnelpool õnne, mõnelpool vastupidi. Kui oravad õuele kogunesid, tähendas see kellegi surma. Orava tapmine tõi kaasa ebaõnne koduloomadega. Üks õnnetoov loom oli siil . Siil on maapeal elanud juba umbes 50 miljonit aastat. Nii nagu majahaldjas, nii hoidis ka siil majapidamise turvalisusel silma peal. Väideti, et ta kustutas tulekahjusid, võttes suu täis ja pritsides seda leekidele. Need olid väiksed piisad , kuid võlujõuga laetud ja seepärast efektiivsed. Märkimisväärseid maagilisi omadusi on omastatud nahkhiirele. Tal on kõigest kolm tilka verd, kuid need on väga väärtuslikud. Nende silmadele hõõrumine , parandas nägemist.
Paljudel uskumustel on linde kaitsev funktsioon. Öeldi, et nad põhjustasid haigusi, kui neid kimbutada. Nagu paljd väikeloomad, võisid ka linnud olla maskeeritud olendid või surnud inimesed.
Mitut looma kasutati rahvameditsiinis. Kopralt saadi teatud sekreeti, mis väidetavalt ravis enamikke haigusi, rebase rasv ravis silmahaigusi, orava aju aitas peapöörituse vastu. Haigusi ravis ka enamik linde, kellest kasutati liha, sulgi, sappi ja rasva ning isegi linnu väljaheiteid.
Taimed nõiakunstis
Teooria vanaaja ravitsemise taga oli täiesti erinev sellest, mida me tänapäeval ette kujutame. Haiguste põhjuseid peeti enamasti maagilisteks, millest tulenevalt pidi neid ka nõiduse abil ravida. Seoses raviva toimega nimetatakse eriti kahe taime- palderjan ja näsiniin, mis aitavad kõige kurja vastu. Need on igivanad ravimtaimed , nagu ka küüslauk, teeleht, kummel . Tavalised ravimtaimed on veel ka paakspuu , mägiarnikas, võilill, põldünt, mägisibul, vesiroos , kortsleht, varsakabi , nõges, sookail ja kibe tulikas . Levis arusaam, et parimate raviomaduste olid kesksuvel eriti veel surnuaialt korjatud taimed. Taimi tuli korjata vaikuses ning vasaku käega. Soovitavalt pidi korjates liikuma tagurpidi .
Lillede oluline osa oli ka ennustuskunstis. Paljudele puudele ja põõsastele on omistatud tõhusat haiguste ja õnnetuste eest kaitsvat toimet. Kõige hinnatum on saarepuu, pihlakas . Mõned uskusid, et ta kaitses, teised et tõmbas välku ligi. Üleloomulikku jõudu on omistatud tammele. Puudest süüdatud tuli aitas ära hoida ähvardavat sõda, katku ja muid ohte . Sarapuu kaitses pkselöögi ja ussihammustuse eest ning mängis rolli ka armumaagias. Kadakamarja suus hoidmine kaitses enamiku haiguste eest. Üksikult kasvavate mändide sisse käidi hambavalu viimas. Selleks urgitseti puutikuga hambast veidi mäda välja ja löödi tikk seejärel tüve sisse kinni. Siis pidavat hambavalu ära kaduma. Seda mändi aga ei tohtinud mitte keegi iialgi maha raiuda. Kes selle vastu eksis, sai endale kogu valu, mis läbi aegade puu sisse kogunenud oli.
Olunine osa kultuuripärandist
Nüüdisaja lapsed saavad suure osa oma vaimutoidust massimeedia kaudu ning elavad paljuski viruaalses maailmas. See on neile üks põnev elamus minna loodusesse ja kuulata jutustusi kõigist olenditest ja muust iseäralikust, mis kõik muistendite järgi meie läheduses juhtunud on. Õpetamises saame valida erinvaid suunitlusi vastavalt sellele, millist tüüpi maastikul me töötame ja missuguseid kohalikke traditsioone seal leidub. Ka meetodid võivad varieeruda jutustamisest ja dialoogist jalutuskäikude ajal või laagritule ümber erinevate dramatiseeringute ja mängudeni. Lapsed võivad vastava aine raames ka joonistada, väikeseid skulptuure meisterdada või kirjutada omaenda jutukesi . Tuleks leida kontakte kohalike traditsioonikandjatega, et lapsed saaksid osa rahvapärimustest ja selle väärtustest.